Tere tulemast stuudiosse, Fred Jüssi, tere. Tere. Teie tulite eile metsast, mis seal näha oli? Ega seal näha eriti midagi ei olnud. Mida te kuulsite? See, mida ma ei näinud. Ma alustan ehk sellest ma ei näinud. Lumesära ma ei näinud ja jääle pressivad pruunikat vett. Ei näinud selle vee kohal. Avanemis ootuses rippuvaid Lepour basid, see on kõik juba möödas tänavu. Ja sellepärast ma kuulasin, rohkem oli niisugune päev, kus midagi eriti kuulda ei olnud, aga seevastu öö täitis kõik mu ootused oli väga ilus öö vastu pühapäev öö vastu pühapäeva ja oli väga ilus. Stahli vaikne laupäevane, tuul vaikis ja. Ja siis ma tegin tule. See on mul ammust ajast olnud juba üks suur puudus, et ma pole saanud metsas käia tuld tegemas. Ja ma kevadeti õieti ka talvel, aga kevadeti eriti siis ma käin ja teen jõe kaldale lõkke. Mul on selleks oma salapaik olemas, õieti on neid mitu, aga ühes ma nüüd üleeile õhtul käisin ja ma kuulasin, oli väga vaikne, kuuvalge. Üks kauge koer oli, ma isegi ei tea, missuguse metsavahikoer see oli. Ma arvan, et see võis olla. See võis olla jõevärava metsavahikoer, sest sealt suunast kuskilt tulija teist koera seal nagu ei ole. Vist oligi sealt, aga niisugustel puhkudel, kui veel tuul takka aitab, siis võib väga kaugelt niisugustel öödel kuulda. Eri D kevadel, kui on õhk külm, nagu oli tollel ööl ja sügiseti ka, kui on jälle novembri ööd. Ja siis ma kutsusin omale külalised. Ma ei teadnudki, et neid kaks tuleb, seal elavad ühe töökullid, händkakk kutsutakse, vanasti oli ta uraaligak. Ma tean, kuidas teda kutsuda sel ajal ja siis ma korra hüüatasin. Ja siis ta tuligi, natuke mõtleb ja siis tuleb, aga seekord võttis ideega kaasa. See on niimoodi, et kui aprillikuu ses teda hüüda, siis ta tuleb, püksieit istub kodus, siis tal on lastega tegemist, aprillis hakkavad ju kooruma, ei vist mitte veel vahel aprillis, aga maikuu sees kindlasti hakkavad pojad maja. Ja öökullid on niisugused linnud, et kui ta on ühemuna munenud, ega ta siis pesalt enam ära ei lähe, siis ta haudub väga truult. Vana mees, liit oli süüa ja tal endal mingit muret siis ei ole. Nad ise käivad väga harva ära ja hädavajaduse korral. Aga nüüd neil ilmselt siis ei olnud veel peret, asub Tatut või sisse seatud, ei olnud veel mune pesas need või CD kaasa ja ja vanamesse siis sõimas mind, sest ma olen tema territooriumil. Inimene peab alati seda, seda meeles pidamata kellelegi alal on inimene ei ole peremees, inimene on üks osa elanikkonnast üks osa sellest sellest suurest süsteemist, sellest suurest tervikust ja tema kujutlus sellest, et see maa kuulub temale, see on ainult tema kujutlus, see on tema teadmine, aga see tarvitse üldse tegelikkusele vastata. Näiteks olin mina selle abielupaari territooriumile eile. Ja kuna mina noh, ma ütlesin, et ma kutsusin, siis on tegelikult ebaeetiline, nüüd räägime tõsiselt. See on tegelikult ebaeetiline lindu niimoodi häirida, aga aga eks see ole siis ka jälle. Ma olen lindistused kõik niimoodi teinud selle selle linnuga, mitte kõik, aga mõned ta ei tule lihtsalt nii ligi, kui sul on vaja. Siis sa pead teda kutsuma, ta, sa teed tema territooriumihüüdu või kutsehüüdu, siis ta tuleb su juurde. Ja siis sa pead kuulama kuidasmoodi, see kõlab, kui see kõlab väga närviliselt ja väga erutatult, siis ma ei ole lindistanud. Ma olen lindistanud, seiskuda, natukene maha rahunenud ja need intervallid hüüdude vahel on juba niimoodi rahulikumad ja aga noh, igasuguseid lindistasin teha saanud. Need eilsed ka, eks nad siis muidugi tulid murega vaatamatuks. Sissetungija on siin. Tähendab nad riidlesid teiega ja ja te ei teinud sellest väljagi, olite ikka külaline nende territooriumil? Ei, eks ma lõpust tulin ära muidugi. Aga ma jäin vait, ma enam ei, ei, ei ärritanud neid. Vanamees sõimas vana mees pragas minuga Ethanit niisama, annab teada ka huvitavaid hääli. Igasuguseid Kraunumisi ja kroogsatusi, mis sealt võib kuulda bioloogile, on see huvitav kuulata, sest et ega nende kullide hääle reaktsioon ega neid kõiki ei tea ega ei tunnegi. Igal paaril võivad nad olla isesugused ja ükskõik, kui palju sa kuulad neid plaatidelt lintidelt, siis on seal ikka midagi puudu. Täieliku sõnastiku ei ole suudetud koostada. Kas te taevasse ka vaatasite sellel öösel ja mis te nägite tähti, kuudi, tähti? Ilusat kuud? Päris täiskuu ta ei olnud, see varsti on täis saamas. Selles kuu alguses, mis oli ööl vastu pühapäeva, selles kuuvalguses on kogu mu elu kuu alguse elamused sees. See on üks väga eriline seisund, millesse sa võid sattuda, kui sa oled täielikus vaikuses. Eemal maailmakärast ja müradest uitab metsas niimoodi. Tule ääres istudes ei saa sellest nii aru, aga kui lõkkepaigalt ära tuled, lõke kustub ära ja sa sead ennast siis öömajale, sul on minna seal võib-olla kilomeetrit kaks või poolteist ja ja siis sa veel seisatada siis sa veel vaadata tahad mitte nii palju kuud kui seda, mis kuu teeb maastikuga seda, missugune näeb välja metsi, missugune näeb välja jõeorgia ja rohi, aiateibad ja korsten maja katusel ja katused, pilt, vot ja. Ja ma ei tea veel kõik, terve maailm, see on väga eriline seisund minu arvates sellepärast, et et selles selles kuu alguses sisalduvad kõik minu teadliku elu kuuvalged ööd. Nad järsku nad järsku ärkavad kõik ellu, nii et see on nagu üks suur kuuvalgus, mida ma endas kannan. Noh, ma ei tea missugusest ajast. Ma hakkasin ö hulkuriks metsades, kolmeteistaastase poisina, 1948. aastal, aga niisugune esimene tõeliselt hinge sööbis, kuuvalge ööelamus, see on 1949. aasta 30. märtsi öö vastu 30 esimest, see oli üks niisugune öö täiskuu, vaat niisugune nagu eilne. Aga muidugi kaks nädalat edasi. Eks niisugune öö, mille ma veetsin Tallinna ligidal maastikul, mida enam ei ole. Ja, ja ma kuulsin esimest korda elus siis ühte, ühte öökull, see on üks teine öökull, kellest hiljem sai üks mu lemmikuid. Ma olen sellest ööst ka ükskord kirjutanud, aga Eesti looduse toimetaja Ants Paju ütles, et võta see kuupäev sealt välja. Sest et sellel liiga valus selle just vahetult 25. märtsil oli ju, 1949. aastal oli küüditamine seda päeva, muide mäletan ka. Aga siis see viimase märtsi öö ja see ei olnud siis kuhugi kadunud, ega see ei olnud siis kuhugi vaibunud see, see valu, mis, mis. Ma ei saa sellest isegi rääkida, sest et minust isiklikult läks mööda aga mitte mu rahvast ja see valu, mida, mida pidid need inimesed taluma, kes siis sel ajal istusid rongi vagunites või ootasid oma saatust ja, ja oma tulevikku ja, ja olid selles suhtes täies teadmatuses. Ma tean, et mul tookord sai natuke hing täis, et miks ma selle välja pean võtma. See, see nõue õieti oli 1985. aastal, kui ma Eesti loodusele kirjutasin looduse aabitsast pikemalt. Aga seda kuupäeva selles kirjutises ei ole. Aga see kuuvalge öö on mul meeles ja, ja kui nüüd tagasi minna selle juurde, millest me alustasime, siis kui millest me alustasime kuu algusest rääkides, siis sinna vahele mahuvad kõikide kuuvalgete ööde kuuvalguse elamused. Nii et alates 1949. aasta märtsikuu viimasest kuni 1989. aasta noh neid laske märtsikuuvalgeööni. Rasketel aegadel on inimesed sageli otsinud taevast mingeid märke või või loodusest mingeid endeid. Et kuidas elu edasi läheb ja, ja mida saatus toob. Ei tea, kas näiteks 49. aasta märtsis oli looduses mingit märki, ehkki niisugusest katastroofist inimühiskonnas või kas te olete praegu märganud mingit märki looduses, mille järgi võiks arvata, kuidas meie käsi edaspidi käib? See oleneb sellest Mida me selle käekäigu all mõtleme? Aga need märgid on need märgid, millest mina teile rääkida võiksin. Need on ilmselged. Need märgid looduses, mis ennustavad meie käekäiku, neid märke peaks jälgima, neid märke peaks tähele panema, sellepärast et sellest sõltub meie rahva edaspidine käekäik ja. Ma ei tea, ei julge seda sõna suhu võtta. Saatus. Kes tahab neid märke näha see pea vaatama taevasse, see võiks tulla Tallinna Kadrioru parki. Ja vaadata, missugused näevad välja. Ma toon näiteks, missugused näevad välja murud. Kui ta on minu vanune inimene, siis ta mäletab, missugused nägid need murud välja veel ütleme, 20 aastat tagasi. See tähendab 20 aastat tagasi inimesed käisid teid mööda, nad ei lõiganud murunurkasid. Nad ei teinud oma tallermaad muruplatsidele. Roheline värv. Meil on olemas roheline liikumine, aga roheline värv kipub kaduma inimese südamest või, või suur ajukoorest või hingest või kuskohast me elame nagu kajade maailmas. Et heli ise on ununenud ja kuulame ainult kajasid. Ja, ja nõnda me heli ei oskagi enam kuulata. Me ei teagi, mis asi see roheline värv lõpuks on. Ja me ei tea selle rohelise värvi vaimset tähendust oma räägime kultuurist või hingelaadist. Need ongi need märgid, kui kui lihtviisil ja kui väikese vaevaga ajab mees oma traktori ka või autoga oma koduteeotsijale põllu kui lihtviisil ja väikese vaevaga. Inimene hoiab kokku selle mõne sekundi, mis ta lõikab, nende muruväljakute nurkasid, rajab otseteid, astub peale. Ma ei tea pingile pargis. Ma saan aru inimese taotlusest, kes võtab leivakannika, läheb Kadrioru parki tiigi kaldale ja poetab sealt palukesi partidele, aga aga samal ajal ta ei näe seda, kus ta seisata, samal ajal ei näe, mis toimub selle pargiosaga, mille ülesandeks ei ole üldse mingisugune lindude söötmine või võib sedalaadi suhtlemine loodusega. Need ongi märgid ja kui neid ei märka siis ennustab see õnnetust. Minu käest on küsitud üks kord, võib-olla see oli Raplas mul vahel tuleb käia inimestega kohtumas, siis ma näitan oma pilte ja ja siis me räägime sellest, mis piltidel näha ja ja sellest, mis seal teha ei ole. Ükskord küsiti, et mis te arvate, kas maailma on võimalik paremaks muuta? Mina vastasin, et on aga ainult ühel tingimusel. Siis kui alustad iseendast, kui sa kuskilt mujalt alustad, siis ei ole mõtet eriti loota tulemustele. Ja niimoodi on praegu kui me räägime nüüd kevade alguse puhul kevad on niisugune aeg, kus tavaliselt lume alt sulab kõik see välja talvine rämps ja tänavu on see kuidagi teistmoodi läinud. Ma räägin linnaseseisukohalt, aga. Aga kevadel on niisugune aeg, kus inimese seisund kevadel me ju ometi midagi ootame. Kevadet ootame ikkagi mingisugust. See on valguse aeg igas mõttes, valguse aeg, hingevalguse aeg, mitte optilises mõttes valguse aeg, aga see on ka hingevalguse kevaded. Inimese seisund on teistsugune ja siis see puudutab sind eri. Kui sa näed, kuhu on visatud kummisaabas autokumm, kuhu on kallatud maha mingisugune prahikoorem kus on maha lõhutud plank, kus on rajatud otsetee, kus on puruks sõtkutud mingi piirdeaed. Pisiasjad, ja nõnda ma vaatan ka nüüd oma viimastel jalutuskäikudel Kadrioru parki ka, et mis on nendest vaestest murudest saanud. Ma nägin, kuidas mehed sügisel korjasid ära sealt need kaitse-need, rauad, kõverad raudtorudest tehtud kaitsetarad, sest nendel pole enam mõtet, et need enam ei pea inimest. Ja asi ei ole mitte selles, et ta on ületanud mingisuguse piiri seal pargiteel vaid, vaid asi on selles piiris, mille inimene enesele märkamata on ületanud iseendas. Ta on iseendas ületanud mingisuguse ohtliku piiri. Ja sealt tagasi tulla on märksa raskem. See on seesama mõistatus, mis ma mäletan lasteaias, kui ma käisin, siis ema ütles, küsi laste käest, mission. Hobustega tuleb härgadega läheb haigus, haigus ja te lähete prügiämbriga välja. See kestab poolteist minutit ja te ravite ennast kaks-kolm nädalat tagantjärele. See on see, mis hobustega tulija härgadega läheb. Ja sotsiaalses mõttes on need ka haigused, need haiguse ilmingud. Need on sümptomid, mille järgi võib diagnoosida paljut. See, mida nad, millest need märgid räägivad, see on haigus. Ta on tulnud hobustega. Ärgu keegi arvaku, et teda on võimalik saata ära reaktiivlennukiga. Millal koidab see päev, kui loodus enam ise ei jõua ennast puhastada? Või on see päev juba käes? Sellele küsimusele ma ei oska vastata, see päev on võib-olla tulemata, aga võib-olla ta on tulnud. Kui sellele hakata arutlema, siis, siis on nii see kui teine võimalus täiesti reaalne.