Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. No täna on see tore päev, mil me siit jaanuarikuise Eestimaise ilma eest põgeneme sinna, kus on aasta ringi nii 26 kraadi, vist. Viimane on seal ka, aga see meid ei heiduta. Ja üleüldse teeme me ju kogu selle rännukaasa tugitoolist tõusmata, niiet konkreetsemaks minna siis kuhu seekord meediasse maailma suurimasse saarte riiki? See muusika, mis need kuuldus Uus-Guinea hõimu muusika ja seda Indoneesia lugu. Varas just alustada siit, sest Uus-Guinea on lähedal Austraaliale ja tuuskineaal, lauljaid ja muusikuid ma õieti kohtasin Austraalias kurb voorel kus nad umbes samasugust muusikat tegidki, nagu siin kuuldus. Ja niimoodi kogu see Indoneesia on tegelikult samamoodi. Kui me eelmises saates rääkisime laulujoontest, mis läbivad kogu Austraaliat, mida mööda lauldes elustatakse taasluuakse maad siis meie oma laulu hoonega alustasime Madagaskar-ilt ja rääkisime siis, et kunagi teadlasena arvasid, et praeguse India ookeani kohal oli hiigelsuur manner nimega Lemuuria ja siis vajus ookeani põhja. Tegelikult ta hiljem on leitud, et see teaduslikult ei ole pädev, aga kõlab väga poeetiliselt ja me õieti teemegi nüüd ringi ümber selle muistsele suur ja Madagaskaril jõudsime Austraaliasse, tegime sealt kad ringi läbi ja nüüd sealt edasi põhja poole. Jätkates ümber Lemuuria minekut, jõuamegi Indoneesia saartele. Ja mees seal on palju seoseid. Nii Austraalia kui Madagaskar, iga, aga Austraaliaga siis just selle Uus-Guinea saarte kaudu. Ja Indoneesia saari on kokku nii pööraselt palju, et see number kui öelda välja, et 13628 saart see on liiga suur selleks, et meile midagi öelda. Aga Nende saarestiku pikkus idast läände 5000 kilomeetrit. Ja kui seda püüda nagu silma ette manada, siis on umbes niimoodi, et kui üks ots Indoneesia saarestikus oleksime näiteks siinsamas Eesti kohal, siis teine ots jõuaks välja itta, baikali järve juurde. Ja seda kõike kujutleda nüüd ühe tervikuna ühtse riigina. Siis on mingisugune ujutus loodud ja sellel Maal elab 200 miljonit inimest. Ja meist oleme harjunud mõtlema, et noh, maailma suured riigid ja rahvad on, eks ole, Hiina ja India. Aga me ei mõtle sageli seda, et, et Indoneesia on, on kohe-kohe nende sabas ja näiteks Indoneesia rahvaarv on suurem kui Venemaa rahvaarv. Oma idanaabrit, me teame, et see on hirmus suur. Indoneesias on siis neid inimesi palju-palju rohkem veel ja selle aga katsumegi siis kuidagi lähedasemaks saada. Kui mõelda selle peale, kuidas nad seal ookeanis on. Niukene huvitaval kombel nagu nagu rivis reas, mingil kombel on see hiigelsuur arhipelaagist meenutab natuke, nagu kui mõelda, et ekvaator on, on varras, siis need oleks nagu mingisugused šašlõkivarda otsa aetud niisugused palad, tähendab, kõik on seal kusagil ekvaatori ümber osanal kergelt lõuna poolkeral osa kergelt põhja poolkeral. Ja sellepärast nii nagu te ütlesite, see desse kliima on neil küll väga ühtne ja niukene, tõeline ehtne troopiline kuumus ja niiskus. Aga tegelikult nendel maastikel on väga suured kontrastid. Seal leidub hiigelsuuri, tasandike, hiigelsuuri, mangroovi, soosid hiigelläbipääsmatu tuid, metsi ja mägesid. Ja see on tegelikult tohutu kontrastide maa. Isegi inimasustuse poolest on ta väga erinev. Et osa Indoneesiast kuulub maailma kõige tihedamalt asustatud paikade hulka. Näiteks Jaava saar. See on nelja Eesti suurune ja seal elab 100 korda sama palju inimesi, kui on eestlasi. Või paali saar kahe Saaremaa suurune ja seal elab neli korda sama palju inimesi, kui, kui on eestlasi Eestis. Nii et kohut vähemalt tihe. Aga samas on mingid teised saared, kallimontan Uus-Guinea, seal on tohutud alasid, kus ei ole ühtegi inimjälge, ka. Kõik need kuuluvad omamoodi jällegi kokku. Ja mõned näed, mis seal on, on ikka väga võimsad. Igal suuremal saarel on mingi 3000 meetrine mägi ja kõige kõrgem nendest asub just Uus-Guineal seal just Indoneesia poolsel osal. Ja selle kõrgus on üle viie kilomeetri. Just nüüd veebruarikuus on sinna minemas üks Eesti mägironijate rism ja tohutuna elevuse ja kadedusega, mõtlen selle peale, mis neid ees ootab, et see nädalaid kestev rännak, kus minnakse noh, nihukesest saunakuumusest liustikude peale välja nii tatsates samm-sammult, et seal midagi, midagi väga vägevat ja kontrastsed. Ja nende mägede osas on tähtis teada seda, et nende hulgas on tohutu palju vulkaane, vulkaane on, on kogu Indoneesias kokku 400 ja nendest tegutsevad on kuskil 180. Ja ühe nende otsas olen ma ka ise käinud. Ja see oli paras elamus, see oli paali saarel. Ja tegelikult neid vulkaane ma olen näinud küll mujal ka Islandil ja Kamtšatka all niisugusi, tossavaid koonuseid. Aga tegelikult see, see vulkaan oli väga meelde sööbib. Selle vulkaani nimi oli batuuri vulkaan ja, ja Taali no poolteist kilomeetrit ja natukene rohkem kõrge. Ja selle otsa ronimine ei olnud väga hull mööda laavaväljasid, kui vanu laavaväljasid, trükkisime üles ja seal vulkaani otsas oli see, mis oli elamuslik, oli see, et see vulkaanikraater oli täiesti toimiv ja selle kraatri suu läbimõõt. Ta oli 200 meetrit umbes ja sealt seest kerkis pidevalt väävliaure ja selle seinad olid mitmevärvilised väävliaurud, värvivad kive seal siniseks ja punaseks roheliseks. Aga selle seal põhjas oli veel üks põhjad, sügav auk ja selle põhjas hõõgus punakalt, nii nagu mingisugune. Paes lava, nii et umbes nii võiks äkki põrgu seest välja näha, umbes tõesti. See oli tõesti midagi üleloomulikku ja niisugune tunne, et sa, et sa näed allilma sisse ja see punane laava natukene vahetevahel liikus ja sealt tuli nihukesi siukse pahvakaidnexi auru pahvakaid välja. Ja see mägi tegi häält, see oli eriti müstiline, see hääl oli niisugune sügav ohe niisugune üle loomulikult madal ohe. Ta ohkas. Natuke meenutas ta ka niisugust uinuv koletisi mürinat. Ja teejuht ütles meile niimoodi, et ta käis hommikul ka Sult kraani otsas ja et siis seda punast laavat ei paistnud ja ta ütles, et parem kui me siit nüüd kähku jalga laseme. Et neli aastat tagasi oli viimati see juhus, kui see ohe muutus köhatuseks. Ja siis oli juhtumisi kaks saksa matkajad seal oma koha peal, kus meie nad kehatatiselt lihtsalt olematuses. Karmid lood ei tea, et see on ikka ikka tõesti eluohtlik. Ja vulkaanide puhul on alati see, et, et sa ei tea, millal see võib-olla aastakümneid rahu ja, ja siis sekundi pealt midagi juht, millal köhahoog peale ja just ja j. Tegelikult mees ja vulkaanikatastroofid on üks loomulik osa Indoneesia ajaloost. Ja noh, see ajalooliselt ostiks kuulus on, on see Krakat au 1880 kolmaaastal? Kui see on nüüd siis nüüd Sumatra ja Jaava saare vahel kehatas siis üks niisugune vulkaan, et sellest tekkis kilomeetri laiune auk lihtsalt ja see heli kostis tuhandete kilomeetrite kaugusele ja kogu maakeral suudeti märgata niisugust asja, et atmosfäär oli täitunud selle ühe Indoneesia vulkaanituhasaastaga. Nii et päikeseloojangud olid veripunased kogu maakeral. Lannekse kestis päeva, ainult kui see kestaks aastaid, see võiks muuta kogu maakera kliimat. Ja see on niisugune noh, ajalooline sündmus, aga alles hiljaaegu see oli tänavu maikuus tuli meil meiegi uudistes teade, et see materjal on, on akti veerumas tobu, vulkaan ja see, seda nimetatakse Ülivulkaaniks. See ülivulkaan on siis selline, et, et kui see Ta ärkab, et see võib tõesti tekitada kilomeetrite laiuse augu ja põhjustada maakeral lausa kliimamuutusi ja selle ülivulkaanipurset, noh, on ennustatud niimoodi. Et geoloogilises mõttes see tuleb igal juhul varsti, aga geoloogilises mõttes varsti tähendab seda, et lähema viie 10 kuni 1000 aasta jooksul selles ajavahemikus sa tuleb üks tohutu suur pauk. Ja see võib olla täiesti kujuteldamatult tagajärgedega. Ja selle kõige põhjuseks, miks nende Indoneesia juures niisugused asjad juhtuvad, on see, et Indoneesia asub kahe oma kokkupuutekohal, laamad, need on need maakoore plokid, mis liiguvad üksteise suhtes ja kui nad nüüd Austraalia laam seal ja klaasia la omavahel kokku puutuvad, austraalia Laan sõidab hästi aeglaselt, aga kohutava jõuga selle Euraasia laama alla ja tekivad niisugused lõhed maakoores ja vot sealt tulevadki sinna vulkaanid ja maavärinad ja kõik Indoneesia mäed on tegelikult tekkinud just sellesama kurrutuse tulemusel. Ja selles mõttes võiks öelda, et, et noh, et Indoneesia saarte sünd on, on tegelikult tänu nende kahe laama kokkupõrkel kokkupuutel Kui inimkond rohkem ikka mõtleks, missuguse püssirohutünni otsas me iga jumala päev elame? Jah, ei tea, kas siis oleks mõni nääklus vähem ka või selline tühine, väike, igapäevane ja see ei ole üks vist, see on paratamatu. No oksaalne ja paratamatult. See on natukene natukene niimoodi, et enne peab juhtuma ja siis hakatakse mõtlema. Üks asi. Natuke mõeldakse ja siis läheb jälle elu vanaviisi edasi. Et noh, nii suurt nagu, nagu nats tobu, vulkaanipurse võib tekitada, seda me lihtsalt ei suudagi ette kujutada ja ometi on ta juba nii-öelda looduse poolt ette programmeeritud. Aga see, mida me mäletame, oli see 2004. aasta lõpu tsunami millest palju räägiti selles tsunamis, see on siis laine, mis tekkis India ookeani põhjas toimunud maavärina tõttu. Ja, ja vot selle hiidlaine tõttu hukkus 300000 inimest ja, ja sellest nüüd räägiti siiski suhteliselt palju seal Indoneesia ajaloos ainult üks niisugune sündmus, ta muidugi puudutas tuska taid ja paljusid teisi riike ja maid, aga ta puudutas ka vägapalju, Indoneesiasse. Räägiti küll, aga ma pidasin seda silmas, et ega maailm pärast seda paremaks ei muutunud. Et nisugune lapselik unistuslik mõte, et kui midagi katastroofilist, juhtub, et pärast inimesed vaatavad üksteisele silma ja muutuvad paremaks. Hei Need on niisugused asjad, et hoiatus ei ole ikkagi piisav. See peab puudutama sind täiesti isiklikult, näiteks mul on üks soome sõber, kelle vend hukkus selles tsunamis ja ma tean, mis tema endaga juhtus selle soome sõbraga, kuidas ta seda läbi elas. Minu sõber siis ma elan seda läbi ja see on puhtalt täiesti väga selgelt tajutav ja mitte iialgi ununes tunne. Aga ta peab puudutama vot kuidagi väga isiklikult sinu enda elu. Neid näiteid on ilmselt küllalt, kes on isikliku kaotuse üle elanud. Ja, ja õieti, ega see sellest saamistest polekski palju räägitud, kui poleks juhtumise olnud turiste Euroopa turiste, kes mõnisada, kes siis ka hukkusid koos nende sadade tuhandetega. Ja selle tõttu ta puudutas rohkem Euroopat ja Põhja-Ameerikat kui muud sealkandis sarnased sündmused. Et nii, nii see inimloom vist jah, tõesti on. Aga kuulame siia vahele veel siiski siis uskinja muusikat, mis on ka Indoneesia idanurga üks saar. See oli nüüd ikka seesama kuuskin ja hõimulaul väga ürgse kõlaga ja teeme nüüd mõttes niisuguse linnu lennulise rännaku üle. Naise saarte hakkame siis pihta siitsamast austraalia kõrvalt, kus meie eelmine laulujoon pooleli jäi. Jälle siin kõrvalovskineangi paljusus Austraalias sugulane oli aeg, kui oli jääaeg ja maailmameri oli 100 meetrit madalamal, siis Uuski näoligi sama sillaga maismaa sillaga, otse ühendatud Austraaliaga. Selle tõttu on seal näiteks looduses selliseid kukkurloom ja imelisi elukaid kes on väga lähedased sugulased Austraalia loomadele. Aga see maa ise on oma looduse poolest hästi karm. Seal on hästi kõrged mäed, läbimatu torud ja metsad. Ja kui vaadata näiteks Uus-Guinea saare pindala, siis ta on Eestiga võrreldes 18 Eestit. Selles mõttes Stanton pööraselt palju, palju suurem kui Eesti, aga inimesi elab seal üks miljon ainult. Ja see tähendab seda igas orus läbipääsmatute ahelike vahel elab erinev hõim on elanud seal kohutavalt kaua, neil on oma keel, oma pärimused oma maailma Lotte ja selle tõttu elab seal väga ürgseid hõime. Et selles mõttes hea lugeda. Edward Mario, kadunud hõimuse ilmus eesti keeles ka. See räägibki ühest niisugusest hõimust, kes kaupluste jaoks avastati aastal 94. Ja keegi ei teadnud üldse, et niisugused inimesed olemas on. Need inimesed olid pidanud näiteks lennukeid lindudeks ja nii edasi. Ja, ja no kohe, kui nad avastati, siis Raamat räägibki sellest, et see autor, see oli niuke eriline, seiklushimuline, lausa möllust avantürist. Et ta selle ajalehe teate peale võttis kätte lendas Uuskyneale ja otsustas selle hõimu kohtuda. Isiklikult sellel olid väga koledad tagajärjed tegelikult, sest tema ei teadnud, kuidas käituda nendega ja ta lihtsalt nii-öelda valge inimese uudishimust. Läksin. Raamat on natukene õpetus sellest, et kuidas ei tohi suhelda põlis hõimudega ja ja et kui palju võib meile kurja teha sellega, aga iseenesest ikkagi saar on siis väga vanade looduslike liikide ja väga vanade hõimu ega maa ja seal elab üle 100 erineva hõimu, kes üksteisest üldse aru ei saa. Ta veel võib-olla ka nii palju tuleks öelda, et, et see Uus-Guinea saar jaguneb pooleks, et selle idapoolne osa on omaette riik, paapua Uus-Guinea ja siis läänepoolne osa on Irjaani saar ja see jällegi kuulub nüüd Indoneesia riigi külge. Aga kui me nüüd astume sellelt saarelt järgmisele saarestikule, siis need on ma lukusaared põhja ja lõuna, ma lukku saared. Meie oma varasemates saadetes rääkisime kunagi vürtsi saartest, rääkisime sellest, kuidas peeti veriseid intriige, nende muskaat vaat pähkli ja nelgi otsimiseks. Need on nendelt saartelt pärit. Ja selle tõttu on nad jäänud nagu ajalukku niisuguse kunagise vürtsisaarteni ka praegusel ajal, seal on seal päris palju põlde, aga päris palju ka metsi ja päris tugev niisugune Filipiinide ja ja Malaisia mõju. Ja need lukku saared kokku moodustavad umbes niukse pindala, nagu kaks Eestit. Ja elanik on sama palju kui Eestis ja nüüd, kui sealt minna nüüd mõttes järgmisele suuremale tähtsale saarele, siis on Sulawesi saar kõlab väga muinasjutuliselt ja kui vaadata seda kaardi pealt seda saart, sest temaga täitsa muinasjutulise kujuga aga kõlab natuke eesti keeles ka sulavesi, peaaegu võiks arvata jah, et, et see on meie esivanemate algne kodu. Et kui ei oleks sellist hääldus nüanssi Sulawesi, siis aga igal juhul jääb hästi meelde. Ja ta on ka kujult niisugune, et, et niisugune nagu umbes niimoodi, et uusaasta öösel valatakse, õnnetina visatakse vetes, tekib niisugune tohutu niuke säbruline abstraktne moodustis, niukene hästi pikkade poolsaartega. See ongi see Sulawesi. Ja seal sulavesi on tegelikult päris palju, ütleme vabandust ja, ja põlde ja, ja, ja palju inimesi ta on nelja Eesti suurune. Ja seal elab 10 miljonit inimest. Hüppame sealt järgmisel saare peale lääne pool ja seal kallimantani saar, seda, mida tontiga Borneo saarena varasemal ajal. Ja see saar on nüüd siis maailma suuruselt kolmas saar. Ta on suurem kui näiteks Madagaskar, millest kunagi rääkisime. Ja sellel Kalimantoni saarel le mahuks eestisid 16. Ja tema asustus on rannikul tihe, aga, aga sisemaal väga hõre. Ja iga kord, kui ma vaatan seda Kalimantonide niuke, ümmargune saar, ta kaardil seal keskel, kui on asustuse kaart, seal keskel on valge laik. Tähendab, keegi ei tea, kas seal elab kedagi ja, või kes seal elab, seal on niivõrd läbipääsmatud mäed. Et nad on tegelikult siiamaani läbi uurimata. Aga seal, kus on käidud ja enamikus kallimantonis seal jõgede ääres elavad inimesed nad vanasti olid kuulsad, pea küttidena, need trofeedeks kuivatasid oma vaenlaste päid, riputasin rivisse. Sellega nad jäid meelde. Aga seal elab ka loomade poolest näiteks Orangutan kummaline afi liik või, või siis maailma suurim lillraitlill. Ja sellest Kalimatonist üks neljandik kuulub siis Malaisia-le ja ülejäänud Sis Indoneesiasse. No ja nüüd, kui me katsume veelgi silma ette manada seda Indoneesia keerulist saarte labürindis, on umbes niimoodi nendest saartest, millest me kõnelesime, läheb lõuna poolt hiigelpikk kitsaste saata rivis. Selles saarestiku ütleme, idapoolses otsas on Timari saared Timari saarest, naist oleme kuulnud sealses poliitikaga, see oli kas aasta või kaks tagasi kui salkid väga äkilised sündmuse, kohalikud ja inimesed hakkasid tõsiselt selle Indoneesia ülemvõimu vastu mässama, ÜRO väed läksid sinna sisse. Ja tegelikult ongi praeguse seisuga niisugune asi, et, et Timur on saanud 2002.-st aastast Ida Timur on saanud iseseisvuse. Aga see saar ise on, on suhteliselt väike. Ja seal on ka suhteliselt vähe elanikke, kui võrrelda Indoneesia mastaapidega, Eesti jaoks on see täitsa vägev seal kuskil peaaegu Eesti suurune ja, ja peaaegu sama palju elanikke kui Eestis. Ja nüüd, kui sealt edasi kannatame saartel riburada lääne poole, siis võib-olla tähelepanu väärne, mida jälle natukene teatakse, võib-olla on see Komodo saar, kus elavad need Komodo varaanid, et maailma suurimad varaanid üle kahe tripikkused väga-väga muinasjutulised olendid, nendest me veel edaspidi kindlasti nägime ja siis, kui veel edasi minna, siis tuleb see paali saar, seda vist teatakse kasvõi juba turismipaigana. Küllalt palju käiakse turismireisidel, ka eestlased käivad seal. Aga et sellesama paali kõrval on, on üks teine saar lomboki saar, mis on täpselt sama põnev kui paali. Seda ei teata lihtsalt sellepärast, et seal turistid ei käi. Ja, ja nüüd pahlist edasi lääne poole tuleb see hästi pikk ja kitsas. Jaava saar, noh, seda võib nimetada Indoneesia peasaareks Indoneesia südameks, sest seal elab siis suurem osa Indoneesia elanikkonnast ja seal on ka miljonilinnad Jakarta, nende hulgas pealinn Indoneesia pealinn. Ja nüüd sealt veel lääne poole tuleb veel üks hiidsaar ja, ja see on Sumatra. Sumatra on jälle niimoodi, et 10 eestit mahub sinna rahulikult ära ja seal elab 40 miljonit inimest ja see on lihtsalt üks paljudest Indoneesia saartest. Ja seal on muidugi noh, üldiselt kui me mõtleme Sumatra peale, minu meelest tuleb nagu isenesest keele seosed matra tiiger ja ja mingisugused džunglit ja midagi taolist sellised seosed tekivad ja tõesti, seal on palju metsi, aga seal on ka päris palju põllumaid, külasid ja, ja 80 protsenti mees ja naftatoodangust tuleb ka Sumatra saarelt. Ja võib-olla nüüd kui mõelda, et mille poolest ta meile siin ikkagi võib-olla järsku on meelde jäänud, on see, et Sumatra ja Atšehhi piirkond, vaat see on nüüd poliitikas meile jälle siin korduvalt käinud ja võib-olla paljud unustavad selle silmapilk, aga minul oli niimoodi, et et kuna ma kavatsesin, see oli üks atše seal Sumatra oli just üks paik, kuhu ma tahtsin minna, aga neid nii palju maailmas, et ma pole sinna jõudnud siiamaani. Aga mul oli see paik nagu peas kohe, kui tuli see teade, see 2004. aastal sellest tsunamist ja teatati, et kus tais ikka hukkus neid turiste. Sest ma vaatasin kaardi pealt, et kus tsunami kese on, et selle kõige lähem rannik, see oli just see asja seal Sumatra juures, siis ma mõtlesin. No pagan, seal peab olema palju hullem, kui seal Tais, seal turismilinnades ja läks üle nädal aja mööda, enne kui tulid esimesed teated. Et ongi nii, et seal on terved linnad minema pühitud ja ainus põhjus, miks sellest enne teateid ei tulnud, on see, et turistid seal ei käi. Seal oli niisugune piirkond, et seal on kohalikud võimud tahavad suuremat iseseisvust ja turiste sinna lubatust, Indoneesia väed on seal sees. Ja selle tõttu tuli see teade nende inimeste kannatustest meile tohutu hilinemisega. Aga siis, kui see lõpuks tuli, selgus, et need on kõige suuremad tegelikult siis käis isegi Eesti päästemeeskond käis seal kohal ja kuidas neid inimesi. Ja nüüd selle tsunamile oli kummalised tulemused sellele paigale. Ühtpidi see oli tõeline katastroof tollele rahva killule, seal aga teistpidi nad saatsid maailma tähelepanu keskpunkti nende võitlus iseseisvuse eest, meil on olnud siis seal sadu aastaid oma ringikene, mille Indoneesia alla meelas ühel aastal. See järsku sattus tähelepanu keskpunkti ja need läbirääkimised, mis olid juba lõppenud seal ammu ja ainult tähistati relvi omavahel, muutusid uuesti läbirääkimisteks ja praeguseks on ju juhtunud niimoodi. Otsiaci piirkond on saanud enneolematult suure autonoomia Indoneesia riigi sees ja mingis mõttes on neil daami toonud neile hoopiski head. Jah, ma just mõtlesin, et üks suur tragöödia võib enesega kaasa tuua ka mõne positiivse pöörde. Suhtu kuidas tahad, eks ole. Ja, ja selles mõttes nende kogu nii sihukesele, rahva nagu positsioon on, on igal juhul paremaks muutunud ja ta on muutunud avatumaks nõndaks, aga see lihtsalt näitab seda, et see oli üks pisikene nurgakene su matrast, mis järsku muutus tähtsaks, mida hakati märkama, aga niukseid, nurgakesi matral kümneid ja koguni Indoneesias sadu. Et selline ongi, ongi see Indoneesia, et teda kokku võtta, siis võib ainult võib-olla nii-öelda, et, et ta on nagu omamoodi sild mis ühendab ost Itaaliat ja Aasiat ja omamoodi isegi sealt ulatuvad mõjud veel isegi Aafrika nii välja, kuigi seal vahel on tuhandete kilomeetrite laiune India ookean. Aga me mäletame, kui me rääkisime Madagaskari kultuurist ja kultuuriloost, siis Madagaskari asub. Nad on tulnud kunagi 2000 aastat tagasi Jaava saarelt. Nad on kuna nad üle hiigelsuure ookeani ja nende mõju Madagaskari saarel on olnud täiesti põhiline. Nii et, et sedamoodi seosed tekitab see Suursild Itaalia, Aasia ja Aafrika vahel mille nimi on Indoneesia. Ja kuulame siia lõppu, siis veel kord selle idatipu, rahva Uus-Guinea rahvamuusikat. Selline oli siis saade maailma suurimast saareriigist Indoneesiast millest räägime. Järgmises saates katsume selgust luua Indoneesia ajaloost. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.