Litter otsib väravaid kirjandusilmas. Tere, mina olen Riho Lauri Saar. Hitler on taas eetri valmis ja tänases saates tuleb jällegi juttu lapsepõlvekirjandusest. Kunagised raamatusarjad, maailm ja mõnda ning seiklusjutte maalt ja merelt ärgitasid kindlasti omale rajal paljusid suurtele või vähem suurematele vägitegudele. Olgu selleks Maret Saare mängimine kuskil võpsikus või lõunapooluse vallutamine kohalikus jäätanud konnatiigis. Tänasest vaata külaline, luuletaja Hannes Varblane räägib, kuidas vahest võiks Tiivensoni musta noole kaudu elukogemusi saada ning kuidas kommunistliku utoopia kosmoses võib noores inimesehakatis luulehuvi äratada. Saade on salvestatud 12. detsembril Tartus Dmitri saate ja Eesti Kirjanduse Seltsi koos. Nojah, kui nüüd otsast alata tuleb, sünnime salata. No sündinud olema võhmas olla ema ja isa elasid tol ajal Villeverena kooli õpetajad. Tegelikult vanavanemad on pärit Pilistverest ja noh, meil oli seal talu vanaisa emapoolne, tema üle 46. aasta ei elanud, sest ei teagi täpselt, kas ta patareis juba löödi maha või Venemaal. Maamõõtjate perekond oli, ta oli ka Pilistvere vallavanem. Ja sealt tuli 49. aastal, kui ma sündisin, tuli üldiselt kiirelt jalga lasta. Vanaema sai kuidagi varju Tartusse, aga ema isa läksid Kärstna kooliõpetajateks. Kärstna on see koht, kus Hendrik Adamson kooli direktor ka olnud. Ja alguses elasime. Arvuse talus oli Morigatsi mäe all põrga mõisa külje all, sealt üks, kolm kilomeetrit allapoole veisjärve äärde oligi Hendrik Adamsoni kodukoht kus ta ka suri. Pärast me kolisime edasi lõokese Liisi juurde, see oli Kärstna mõisale lähemal, kus koolimaja oli. Sealt tuli Kärstna mõisa, oli üks poolteist kilomeetrit, seal ma õppisingi lugema. No kuidas ma õppisin väga lihtsalt, kui õde sai viie aastaseks, leidis õde, on mul aasta ja kaks kuud minust vanem. Siis leiti, et nad vaja juba õele lugemine selgeks õpetada, kool lähedal, kooliminek ja noh, ei oskagi öelda. Mina olin seal kõrval mat raamatut ma küll mäletan, mille järgi maris lugemise selgeks õppisin. See oli Minni nurme merele õele nagu õpetati, selle järgi oli suurte tähtedega ka luulekogu niisugune lasteluulekogu ja ma olin seal kõrval ja ma ei tea, kumb meist nüüd ennem selle lugemise selgeks said, kas mina või tema, aga igal juhul ühel ajal me lugemise selgeks saime. Siis oligi, ots oli lahti tehtud ja kogu lugu. Ja siis hakkasin ma kõike lugema, vaat sealsamas olukord seormud, teisel kaldal oli koht, kus me saunas käisime. Seal elasid mingid veidi vanemad tüdrukud, kes käisid juba koolis, nendel olid õpikud. Ja eks ma neid õpikut seal hakkasin vaatama ja siis kõike, mis kätte sai, seda ma siis lugesin. Ega tol ajal meil eriti raamatud ei olnud, sellepärast et seal Pilistveres oli niisugune asi, et venelased nagu raamatuga tassisid laiali sakslasel Daci koerad maha. Nii et mõlemalt poolt siis päris kena värk. Aga juba seal lõokese Liisi juures ma esimesed 53 juba mäletan, et siis ma lehitsesin seal kalendreid, kus oli Stalini surmast, oli seal midagi ja teine asi, mis ma mäletan, seal oli Miki reaktiivlennukiskeem. Ja siis ma hakkasin kõiki neid asju lugema juba. Üks esimesi raamatuid, muide, mille ma läbi lugesin, kuidas karastus teras? No palju ma sellest aru sain, aga igal juhul ma mäletan seda, et ma lugesin seda ja väga imelikke asju, ma lugesin mulje, et paljud asjad väga hästi meelde ja mälestus on mul näiteks sellest, kuidas jõuluvana tuli, kus ma olin viie või kuueaastane ja siis jõuluvanale on vaja salmi lugeda. Kingitusi oli palju ja siis ma lugesin ja siis sai kõik. Otsisin mõtlesin, mida lugedes kingitusi oli veel saada risttuli ainuke asi, mis ma siis lugesin ette, hakkasin lugema nagu Nõukogude Liidu siin ja jõuluvana nagu imelik, et seda nagu ei peaks minu siis ma ütlesin, et olgu siis ma loen seda jää kestma, kalevite. Noh, see ka nagu hästi ei sobinud, aga Nov kingitused sain siiski kätte. Siis läks, eks lugemishuvi oli, mul on hästi suur ja kõik, mis kätte sain, seda ma lugesin. Tol ajal sunniti nagu õpetajad pidid ostma, nii nagu nad pidid riigilaenu pileteid ostma, täpselt samuti pidid nad mingeid sundraamatuid ostma. Mingid isegi Stalini Preemia laureaadid ja ma mäletan, et ma vist enne kooli ikka püüdsin mingisugused kuldtähe kavaler oli üks ja oli kaugel maal ja see oli mingitelt idahõimude neenetsi või mis nad seal olid, Amuuri äärsed mingi ajalooline asi, aga Sari oli Stalini preemia laureaadid. Muidugi, ja kõik need lasteraamatud, mis tulid angerja teekonnad ja väikesed, niisugused sõit, mustikamets, igasugused asjad, pean, mis, ma tahan kohe kõigepealt ära öelda, mina ei ole mingitest üksikutest raamatutest eriti mõjutatud, ma olen lugenud kõike, mis kätte saab. 56. aastal sai Isamaal Kärstna kaheksanda klassi tol ajal veel seitsmeklassilise kooli direktoriks ja siis me kolisime varsti. Ühe aasta vist elan niiviisi, et meie emaga elasime ja õega elasime veel lõokese Liisi juures kes oli karjatalitaja, no Mulgimaa suhted, dollareid väga segased üldse minu vanaema, kes oli lõpetanud Kuressaares Gümnaasiumi tsaariajal, ma mäletan, tema põhitegevus oli kirjutada kirju Siberisse ja saata pakke. Minu onu, onu Artur, kolonel iilip oli kah seal Siberis. Kirjavahetus toimus ja väga kasulik oli see vene keele oskus. Ja 56. aastal enne seda, kui ma kooli läksin, samal sügisel läksime kooli, aga talvel märtsikuus tuli onu Artur. Kolonel iilip tuli vangilaagrist tagasi ja mul on väga hästi meeles kaks asja, kuidas ta luges mulle ette protino lahingut, oli selline raamat, kuidas pakkisin ära oma taskunoa, mis oli suur väärtus ja kuidas ma siis seda otsisin. Meeleheitlikult koos onu Arturiga, lume seest leidsime üles prognoos, lahingu lugesime läbi, ta oli kuu aega kodus meie juures, sest kui ta tuli, siis ma ei ole nii kõhna ja nii väsinud inimest näinud, sest tapiga seepärast tulla. See ei olnud sugugi kerge. Onu Artur oli küllaltki tähtis sõjaväelane. Tal isegi vedas. Ma olin 44. aasta sügisel, tähendab, ta jäi sellest Otto Tiefi valitsus pidi nende üle meresõitu katma, korraldama aga siis, kui ta ise hakkas sõitmas, paat läks pooleteistkilomeetri kaugusel rannast põhjaga, siis nad said kaldale, kõik see, mis ta kaare tahtis võtta, jäi sinna merepõhjaga, ise jäi ta mällu. Ja siis võeti ta kinni. Ja tol ajal noh, sõja lõpu ajal olid olukord, kus venelased nagu võidujoovastuses või, või võib-olla teine põhjus ka, et vaktordiilip oli siiski piirivalvevägedes oli seal töötanud üpris juhtivatel kohtadel, ta oli vene piiri peal ka ja ju tal olid lihtsalt sidemed venelastega igal juhul ta sai ainult 10 protsiis ja 56. aastal tuli välja. Pärast seda siis, kui me, mina läksin kooli ja siis elasin seal Kärstna koolimajas direktori korteris. Ja noh, siis ma hakkasin juba väga laialdaselt, hakkasin lugema, sest koolil oli oma raamatukogu, Kärstna solin oma raamatukogu ja mul on väga hästi meelde jäänud. Kõik need sai nagu läbiloetud kõik need raamatud, mis seal raamatukogus olid. Muidugi ma olen väga tänulik näiteks Kärstna raamatukogule külaraamatukogule, see oli seal side kõrval, hiljem ta läks rohkem kultuurihoone kõrval oli kultuurimaja kõrval, tähendab endine mõisa tall või mingi mõisa tootmishoone seal selles hoones, mitmes kohas oli raamatukogu, aga igal juhul mina lugesin seal nii palju aastaselt, igal juhul muu keelati selle raamatu külastamine ära, sest see hakkas nagu õppeedukusele mõjuma. Aga kasulik see oli sellepärast. Ma ei osanud vene keelt, ei läinud mul hästi ja siis mul vanaema mamma, nagu me teda hüvitasime, võttis mu oma hoole alla, sest ma ei saanud susisevate isikutega hakkama ja mu pea ei võtnud seda vene keelt ka. Aga noh, kaks aastat menud seal otsitati ja siis ma hakkasin juba ise nagu ka vene keelt tonkama ja kus ma oma vene keele kõige esimesed teadlased oli. Port ilmusid kakskeelsed nisu, kinoajakirjad, ekraan vist oli üks ja teine oli, kas kino veel eestikeelselt tuli filmi tutvustuse venekeelseks, ma hakkasin millegist võrdlema, pärast seda hakkas nagu minema raskusi, enam ei olnud raamatukogus kõik need raamatud läbi loetud, nii nagu need asjad ikka käivad, dekameroonid, rüvetatud, kaunid maad ja ja see, nagu nad ütlesid, tõde ja kõik, mis seal oli. Mis oli naljakas selle raamatukogust muidugi oli ära korjatud kõik võimalik eestiaegne kirjandus. Aga seal oli siiski ühtteist säilunud ja küla peal rahval oli, muidugi olid muinasjutud olid niisugused üksikud Nobeli laureaatide ja niisugused asjad. Aga mis kõige tähtsam, küla peal oli ka inimesi, kes nagu olid huvitatud kirjandusest ja eriti poisid, mu enda koolikaaslased seal. Tõnis kukli oli kohaliku esineja poeg, kes oli sinna saadetud 56. aastal, kui kästinud töölisklassil pidi kolhoosi appi tulema Mihhail kukli, seal Tiina oli ta õde, aga nendel oli vene keeles näiteks küll Verni kogutud teosed ja igal juhul on need asjad, mis mul seal väri Mäedel, nendel olid jälle muinasjutud ja samal ajal Martinil passi Martinil. Vaat temal oli niisugune asi nagu huvi Eesti vabariigi vastu. Ja oli niisugust kirjandust ka. Mul kodus oli veidi sellist kirjandust, meil oli Pätsi elulugu, siis oli vabadussõja ajaloo nii suur, kui väikene ja isa oli päästnud omal ajal ka Eesti entsüklopeedia. No juba see on suur asi, see, mis oli koolile kingitud, see käest ära hävitada, aga see oli alles. Ja noh, seal ma siis näitudeerisin, sest et noh, vabadussõda Kärstna lahingut seal pöördeline lahing, seal igaüks teadis, kus oli lahing toimunud. Ja sealt niisugused nagu esimesed poliitilised nisu tutvumised olukorraga riigis. Asi oli selles, et minu isa üldiselt ei kasvatanud mind nii-öelda võimu vastaliseks vastaliselt. Sest et tema leidis, et iga inimene peab antud olukorras ellu jääma ja püüdma selle võimu puhul siiski ära elada, ise ta päris seda asja järginud, sest et 64. aastal, kui ta pidin parteisse astuma, selleks, et jääda kooli direktoriks, siis ta seda ei teinud. Ja jäi sellest kohast ilma, siis me kolisime ära kildule hilduv kaheksa klassilise kooli, läksin tema õpetajaks. Aga siis ma juba läksin no keskkooli, nii et sellega Kärstna periood minu elus lõppes. Aga mis Kästnasse puutub, Kärdlas sai kõike loetud, sai loetud näiteks ka omaaegsete lehe vabariigi aegsed jutu, lisasid seal krimkad olid ja olid igasugused isegi vestern neid oli, neid ilmus illustreeritult, need olid kokku köidetud, ma ei tea, kust nad olid liblik kullal ja nendel olid sellised asjad siis kellelgil olid fantoomi need koomiksid, sarjad. Siis oli nii naljakas, kui see oli, tähendab, ma mäletan, fantoomi sarjades oli selline olukord, et keegi oli nad lahti lõiganud, sassi ajanud, tähendab, olid ainult pildid. Siis me hakkasime ise nendest piltidest tegema jutukesi ise süks eeliselt panime kokku, sest et sest, et järjekord oli ära kadunud ainult nagu doominokividest, nagu pildi kokkupanek oli. Aga tõesti sai loetud kõike ja no mina näiteks üldiselt ei usu, et nüüd niisugune lapsepõlves saadakse sulle mingit meelsust sisse ajada ja sellepärast ma ei usu ka neid nii sünnist saati sinimustvalgeid mehi. Ainult et kümneaastaselt oli mul muidugi juba selge, kuigi ma olin pioneer ja isegi komsomoli astusime terve klassiga kaheksandas klassis vist, aga kümneaastaselt oli mul igal juhul selge see, et kogu see värk on mäda. Ja tõesti, mul ei tehtud propagandat, vaid noh, kui sa nägid seda külaelu kolhoose, kogu seda värki. Mul tuleb meelde hilisem niisugune olukord, oma spordimuuseumist töötasin siis oli üks ülikooli õppejõud, kes oli oma osakonna partei boss ja tema siis ütles, et vot mina sain juba keskkooli lõpetamise ajal aru tuleb parteisse astuda, kuidas karjääri teha, mõtlesin, et oleks võinud varem arusaadav, oleks 10 aastaselt pidanud aru saanud, oleks kaugemale jõudnud, kui praegu oled jõudnud. Aga noh, see oli veel sügaval nõukaajal, mulle vaadati väga imelikult otsa. Seepärast ma tahangi öelda, et no seesama Martin, minu hea sõber ja Tõnise hea sõber Tõnise isa oli küll kolhoosi esimees. Martin hakkas 15 16 aastaselt koguma relvi, kaev neid maast üles ja tema oli niisugune täiesti puhas eesti eesti mees, niisugune tõrva KGB või noh, tollal jah, KGB lased ajasid taga ja hakkasid teda üle kuulama heegeldatud asjad. Lõpuks siis seitsmeteistaastaselt etappi, selle särav. Aga samal ajal oli ka igasugune muu propaganda, aga kui sa võtad asjaga läbi kirjanduse laialt, siis on siin suhteliselt väga raske mõjustada, sest sa näed, et maailm on tunduvalt keerulisem kui ideoloogia. Ja mind sugugi ei rikkunud ka hea nõukogude kirjanduse ja vene kirjanduse ja kõik niisugune asi mind ei häirinud. Aga nüüd tekib küsimus, mille peal ma siis tegelikult kirjanduslikult olen üles kasvanud. No ma võin teile öelda kahe sarja peal, need sarjad on tolleaegsed sarjad Seiklusjutte maalt, olete merelt ja muidugi maailm ja mõnda esimene neist hakkas ilmuma 55. aastal, teine hakkas ilmuma 57. aastal ja 50 viieselt olime kuueaastane poiss. Aga noh, ma olen kõik need 55 seiklusjuttude raamatut läbi lugenud ja ma täpselt samuti kõik maailm ja mõnda raamatut kaks esimest sarja. Ja need kujundasid nagu mind võib-olla nii-öelda ütleme, kuuendast kuni 14. eluaastani kuni keskkooli minekuni. Ja siis tuli niisugune olukord, et ma hakkasin lehtede järele käima, nii et noh, postkontoris iga õhtu kella seitsme ajal toodi lehe, ma mäletan, siis ma neid ka lehitsesin seal ja igasuguseid ajakirju, kes olid raamatukogus ja ja niisiis läks see asi, et teadliku lugemist, kui sellist minul küll ei olnud, loeti kõike, mis kätte saada oli võimalik. Aga noh, tol ajal hakati juba mingit lastekirjanduski, tuli, esimene niisugune noh, tõsisem niisugune raamat oli minu arvates Meisterdetektiiv Blomkvist, see jättis väga sügava mulje, ma arvan, et ma olin 13 või 14, kui see välja tuli. Ja muidugi oli ka väga korraliku, noh, lastekirjandus mäletan hästi, luuletustest meeldisid mulle väga niisugused head nagu ver, Stenno luuletused, aga noorukene. Ma lugesin ka mingi Beekmanni noorsooraamatut kuskil Kotka mäel karjub kajakas ja siis oli mingisugune matkalugu, kus ratastega sõideti ringi ja noh, niisugune tüüpiline nõukogude loogiline kirjandus, aga ega seda asja ei võetud seal vastu, niiviisi vähemalt külas ei võetud seda vastu nagu ideoloogiat ja lapsed lugesid seda kui lastekirjandust. Aga kindlasti mingisugune mõju oli, aga ma pean veel kord ütlema, et kui sa loed suhteliselt laialt, siis väga raske ideoloogiliselt mõjutada. Mida nüüd öelda veel nende sarjade kohta, 55. aastal ilmus Freema oikumini äärel? No seda ma lugesin kuskil niisugune 12 aastase poisina. Ja pean ütlema, et see on mul senini jätnud väga sügava mulje, ma pean seda väga korralikuks raamatuks. Kuuendal aastal ilmusid kuupery hirvekütt esimese raamatuna. Mäletan täpselt, et iga kord, kui Tõrvast, Viljandist isa käis kord kuus seal ja iga kord ta tõi esimestel aastatel 56 57 ja 58 k ta tõi peaaegu iga kuu, sest ilmus 11 raamatut tõi ühe raamatu, siis kauplusest, seal seiklusjuttudest ja teise siis maailm ja mõnda sarjast ja need olid kõige tähtsamad päevad, mida ma üldse ootasin. No minu põlvkonna, noh, inimesed on üldse üles kasvanud, räägime siin kersti hundist või, või paar aastat vahet, vanem noorem on sellise kirjanduse peal üles kasvanud. No kõik nad kooper, irve kütt. Treini, prints reageeriust, homsoiades, ehituses, Scotti aevansu, obrutševisannikovi maa, Werneris, Alliksaar, field-i puhul on väga naljakas. Ma olen väga paljusid asju uuesti läbi lugenud nagu Cooperit ja veini ja kõike, aga kõik nad on nagu säilinud, aga Verni puhul on niisugune asi, et ainuke raamatuid mulle senini ikka veel meeldima. Saladuslik saar, kuigi ma olen uuesti vaadanud, minu arvates on ta siiski nõrk isegi 20000 ljööd vee alla nüüd takkajärgi vaadates nõrk. Ja mis puutub nüüd selliselt sarja mõjus, muidugi see on mõnes mõttes vanuse küsimus, et nad satuvad õigel ajal sinu kätte, ma ei kujuta ette, no praegust on Eesti Ekspress on võtnud väga kavala värgiga, ta annab seda sarja uuesti välja. Ja loomulikult uued põlvkonnad kasvavad peale, aga ma ei ole kindel, et enam niisugune noh, sellist mõju oleks, sest et see rohi kaob nagu liialt kontsentreeritud, sest kõrvalt ei olnud midagi võtta. Praegust pead sa ise oma nishi leidma, sest kirjandust ilmub nii palju. Aga tol ajal oli iga asi ikkagi suur tähtsus. Suure niisugune mõjuvõimuga ojamaailm ja mõnda ütleme poisile seal Fram polaarmeres siis kui võtta siin Scotti viimane ekspeditsioon, kõik fregatt ballada läbi tiga obrutševi, raamatud. Me tuleme merest. No üldiselt ka palju on niisugust kirjandust, mis haris sind, see avas meie maailmapilti, sest televiisor oli külas vist üks oli 58. aastal vist üks televiisor oli sealsamas kasside juures. Rohkem nagu ei olnud. Ja raamatud olid siiski nagu mingisugune väljapääs, sest tol ajal ilmusid ka näiteks suuri sõnameistreid. No neid ma tol ajal eriti lugenud, aga kui tulid juba 20 raamatusari, siis neid sai juba loetud ja juba keskkooli ajal sai peaaegu kõike loetud, mis oli ka nagu vanematele määratud, kui ma ise olin kuna Öeldi, et võiks ka midagi ette lugeda, näiteks, siis mina mõtlesin tõesti musta noole Stevenson mulle alati meeldinud ja mina näiteks ei pea isegi kuivõrd lugu aarete saarest, kuivõrd mustast noolest, mida kirjanduskriitika peab üldiselt tunduvalt targemaks ja niisuguseks. Võib-olla igalühel oma maitse. Aga noh, ma ei tea, Scotti Robroidia niisuguseid asju, mis ma lapsepõlves lugesin aiva Õudve. Siin on jah, vaieldavusi tähendab mis on mis, aga noh, et anda mõista, kuidas minusse mõjus, siis ma loen teile paar katkenud, ütlesite John heaks tegija. Ühel ilusal hiliskevadisel õhtupoolikul hakkas kell Donstalik Kanssi katusel tavalisel ajal helisema lähedal ja kaugel laanes ning jõe äärsetel põldudel jätsid inimene oma toimingut sinnapaika, ruttasid kellahelina suunas. Tantsud olid, külas aga seisis salk vaeseid talupoegi ja imestas, mis pärast rahvast kokku aetakse. Ajajärgul kuningas Henry kuuenda valitsemise ajal nägi tantsetele küla peaaegu samasugune välja nagu tänapäevalgi umbes paarikümmend tammepuust nikerdatud distega. Rikkalikult ilustatud maja seisis laiali paisatuna pikas haljasorus, mille põhjas voolas jõgi. Augu põhjas läks maantee üle silla, tõusis teisel kaldal nõlvakust üles ja kadus laaneserva viies kantsi juurde, sealt eraldi Hollywoodi kloostrisse. Keskel seisis jugapuude vahel kirik. Samal pool jõge ehtisid nõlvakud rohelised jalakad ja haljendav tammik, mis piirasid vaatevälja otse silla juures väikesel künkal Kirilist. Sinna oligi salk kogunenud pool tosinat naist. Mehe volas, kel oli seljas punakaspruun, ame, arutasid, mida see kellahelin pidi tähendama. Pooldumine. Enne seda oli kiirkäskjalg läinud läbi küla joonud sadulas istudes kruusi õlut vaatamata oma kiire ülesande pärast hobuse seljast maha tulla. Ühel palunud siiski endalgi aimu sellest, mis seisis ees. Ta viis ainult pitseeritud kirja, söör Taani praaklilt Söör Oliver õudsile preestrile, kelle hoole all oli kants peremehe äraolekul. Ööd oli ka eemalt kuulda hobuse kabjaplagin Alt. Varsti tuligi metsa serval nähtavale noor Master Chart Shelton. Söör Taanieli hoolealune ratsutas üle kõmiseval silla. Selliselt alustas Stevenson oma musta noolt. Muide, need raamatud andsid ka mingisugust niisugust eetilist kasvatust, sest edasi läheb tykki vestlus ühe talupojaga. Sul on kuri keel, sõber vastastikku, sa sibulad oma head isandat samades laimujuttude, siis käivad ka minu käskija kuninga pihta, aga pühakud olgu kiidetud, kuningas Kadri on tulnud jälle mõistuse juurde ja laseb kõik asjad rahulikult ära korraldada. Mis puutub aga söötanielisse, siis tema selja taga oled sa vahva mees küll. Ma ei taha siiski olla kellelegi keelekandja ja nüüd peaks aitama. Ma ei ütle teile ühtki halba sõna, mis Master Richard kostis Talumees, te olete alles poisike, aga kui te sirgute meheks, siis te leiate, teie kukkur on tühi. Ma ei ütle enam midagi, kuid pühakud aidaku sör Taanieli naabreid ja pühaneid. Näiteks kui tema hoolealuseid klibsby, ütles Shar, sa räägid sõnu, mida minu au ei luba pealt kuulata. Söndaanil on minu hea isand ja pooldaja. Hüva, kas te ei seletaksid mulle ühe mõistatuse ära, andis klipi vastuseks, kelle poolt on seen laanial, ma ei tea, ütles tik veidi punastades, sest tema eestkostja oli tolleaegsete tülide ajal järjest pooli vahetanud. Iga säärane üleminek oli tema varandust mõnevõrra suurendanud. Just nii ei teiega keegi teine Me ei tea seda vastasklippi, sest ta on tõepoolest niisugune mees, kes heidab magama, Lancasterina tõuseb üles, aga oh, see on mulle eluks ajaks meelde jäänud täpselt nii nagu mulle meelde jäänud näiteks raamatust Reeda olu kogus ka Jefreema oma paar niisugust salmi mida ma nagu mujal hiljem lugesin, sai teada, et need Edgar Allan põu värsiread. Või siis hoopistükkis veel selline luule, mis mulle hiljem meeldima hakkas. Jah, näiteks siin on see Edgar Allan põu luuletus Annabel Lee, ma ei tea, kas seda tõlget on üldse olemas või tõlkis selle Andromeeda udukogu tõlki aga, aga igal juhul sellised read, Nad on. Mul on nad peaaegu peas, aga ma kirjutasin siiski välja ei taevased inglid, kui tahaksid naad sügavikude vaimud ka need minu hingest küll iialgi võtta ei saa. Kaunist veetlevat annab jälle. Hääbuvad aegades upuvad ruumis mõtted ja sündmused, unistust piin ränduda rännule maapealsest puurist kauneima kuju endaga viin, seesama Andromeeda udukogu, onju, kommunismi suur ülistuslaul tulevikus ja. Aga mina ei lugenud seda sellisena, ma lugesin seda riski kui mingit võimalust paremaks tulevikuks, sest et kuni 60.-te aastateni oli Maal elu ikkagi väga vilets. Alles 60 ajal hakkasid nagu kolhoosid jalgu alla saama, sest ma mäletan, et ütleme, 54. aastal olid suured võõraid seal Kärstna kandis vene tankikolonn oli vist kaks või kolm kilomeetrit pikk, sealt hakkas kuskilt põrga mõisa tagant pihta ja ulatus kuni Kärstna välja, kui nad seal seisid. Ja siis meil seal lõokese liisu talus kvartireerisid. Vene sõdurid, noh, varastati suusad ära, aga noh, mina mäletan seda, et et ohvitserid pakkusid, mulle sai Moskva mingisugustes sai, ma pole elu sees nii valget saia näinud? Jah, söömisega oli seal vilets, see, mis oligi, saadeti ära Siberisse nendele, kes kinni istusid, eks ole. Aga nii imelik kui see ka on, meid poisikese eriti ei häirinud see kõik, sest meie elasime nagu oma maailmas. Ja teadlikult niisugune noh, poliitilise meelsuse lahkamine ei olnud nagu eriti moes. Sport oli tähtis jalkamäng ja veisjärve lähedal seal ujumas käimine, kalastamine aa jah, ja sai loetud igasugused kalasportlased, käsiraamatud ja ja väga palju ka niisugust paar teaduslikku kirjandust, mis oli muidugi jumal teab mis tasemel seal küll astronoomiast küll planeetidest, küll isegi sai loetud eriti veel juba näkku minnes iga enne seda tehnika maladjorinud huvitavat astronoomiat, huvitavat mate maatikat ja tulid igasugused matemaatika niisugused ülesannet, kogud ja nii et noh, väga lai ampluaa oli selles. Aga kõik see, mis sa lugesid, jäi nagu kuidagi meelde ja isegi praegust, kui ma loen siit. Et näiteks selle luuletuse tupes on mul neli musta noolt, nemad peavad selle eest hoolt, et võta mult mured ja vaevad, mis praegu, kui koormaks mul kaelas, üks nool on läinud hästi Tavas ja vana apoliaadia Auda rabas, teine Pennetadži kohta tahab, sest seda keskWinstoni põletas maha kolmas Söör Oliveri, kelle kätel on Shelton every. Neljas paneeli rinda ootab ja sinna jõuda loodab meil kõigil peab olema vibu vinnas, et mustad nooled saak lendu minna, üks Igam otsusta südamesse. Nüüd heitke maha, palvetas, sest lõpp teil tõesti varsti pigem nagu ma nüüd inglise keeles seda lugesin, siis ma seal veidi inglise keeles vana inglise keeles. Hääd, oo ära Usandumappelt Fokk riigi šaifelt. Ja, ja noh, kõik see järelikult muide mina olen praegu, ma kirjutan küll luuletuse luuletusi hakkasin ma niiviisi mingil määral, nõnda ma alles 16.-st eluaastast alates, ma pidasin üldiselt luulet alaväärseks värgiks. No lasteluulet sai küll loetud seal ja noh, ilmusid mingist jutu paanikutes ja, ja olid mingid lasteluule kogutkija. Aga ei, minu mõistus veel seda ei võtnud, alles üheksandas klassis näos, kui meie õpetaja hakkas tooma kooli nagu ilmunud raamatuid, siis tõi ta meile Paul-Eeriku esimesed kogude kassetid ja niisugused asjad 65. aastal 64. aasta sügisel. Ma hakkasin nagu luulest mingil määral lõikama, aga mind ei huvitanud luule. Aga kui ma jah, sain niisuguse baasis, ütleme seal Kärstnas, mis on väga ilus koht ja andis nagu niisuguse ümbrusest ja külaelust ma ei ütle kolhoosielust, sest tegelikult ma mäletan kõiki neid maisi kasvatamise kampaaniaid ja sai loetud isegi nelk propagandat, mis seal seina peal oli need värvilised tehtud pildid olid ilusad ega ei häirinudki nii väga. Aga tegelikult maailma hakkas mulle avarduma siis, kui ma läksin nõkku õppima. Minu arust ma hakkasin kogu aeg käima siin Tartus lugemissaalis, praeguse Lutsuna tolleaegse kooli lugemissaalis ja tol korral ma ei kohtunud seal veel. Seal istus omal ajal samal ajal enam-vähem Olev Remsu view ja Jaan Unt ja täpselt samuti seal lugemissaali, kuna neid tol ajal tundnud ma sain nendega tuttavaks siis, kui ma no lõpetasin ja 67. aastal ülikooli läksin. Aga seesama kooliraamatukogu meeldib mulle senini. Ja minu elus on ta väga suurt tähtsust omanud, sest sealt sai ajakirju, näoperiood oli üks, sügavamale venestamise Perry oli 64 kuni 67, ma seal õppisin, siis oli noh, vene keel oli väga tähtis. Meil oli kraav, oli vene keele õpetaja, need õpikud olid, ma mäletan, üheksanda klassi õpikud, need olid ikka väga võimsalt, sellepärast et see oli Puškini Jevgeni Oneginit tuli võtta ja peatükkide kaupa osalejat tuligi pähe õppida, aga väga kõvasti analüüsitud oli ka mingisugused noh, propagandakirjandust, igatsetud geoloogide laul. Ma mäletan, TÖÖ Užouna Naili Štjeepi. Olla jätkuv taikuu ja nii edasi ja küll ülistuslaule Leningradile ja niisugused asjad aga vene keele. Kuna mul ja ma panin mingisugused paasi, Allasime, hakkasin Stywaru saama juba 64.-st aastast sügisest. Ma hakkasin lugema lihtsalt ajakiri nagu minust rannalitter tuura olen senini, kuna noh, väliskirjandus on mind nagu huvitanud ja siis midagi ei olnud kätte saada, noh inglisekeelset kirjandust peaaegu üldse ei olnud. Raamatu, kus oli paar raamatut, mis oli kättesaadav avalikult. Aga vene kirjandust oli mingil määral vene keele kaudu, sai siiski väliskirjanduse. Senini osanud vene keelt paremini ja loen vene keeles ka muidugi inglise keeles, originaalis loen ka nüüd, aga see oli mingisugune võimalus nagu maailma avardamiseks muidugi. Hakkas nagu tilkuma isegi näo keskasse hakkas tilku, mängi väliseesti ümber kirjutatud asju, noh ja loomulikult seal juba Under ja Talvik ja niisugune arvujad ja Harri asi ma mäletan, oli käsikirjalised, liikus ringi ja aga see periood noh, tule mulle ellu nagu 67.-st aastast alates, kui nagu muutub nagu tõsisemaks minu noh, niisugune kirjanduslik huvi või teadlikumaks, aga ma pean ütlema, et aga praegu troon ma täiesti valimatult ja kasutan vene ja inglise keelt tihtipeale selleks, et saksa keelt üldse ei oska ja prantsuse keelt ka mitte, aga mulle meeldib ka poola kirjandus, mulle meeldib no prantsuse kirjanduse ja neid ma loen ikkagi endiselt vene keele vahendusel ja ma pean ütlema, et näiteks inostrannaliter tuura on praegusel hetkel maailmatasemel ajakiri, mille niisugune ampluaa on tunduvalt laiem kui meie oma praegust, mis ilmuga. Teiseks, ta on kiirem lõtk, mis on vahel originaal ilmumise ja tõlke ilmumise vahel on umbes aasta. Kui sa mainisid, et sa lugesid täiesti valimatult lapsest saati juba kõik, et kas see oli puhtalt sellepärast, et oli lugemine lihtsalt aja viitmise viis. Ma ei ütleks, et ajaveetmiseks see ei, see ei olnud ainult ajaviitmine, see oli nagu ikka mingisuguse kogemuse hankimine, sest mu isalegi meeldis lugeda näiteks maailm ja mõnda sarja või reisikirju puht sellepärast, et ise ju kuskile ei saanud ennem läbi lugenud mingi maailma mõnda sarja silmanud Krimmi reisid, kui nad ükskord siis said esimest korda vist kolm nädalat mingi bussiga käisid ekskursioonil Krimmis. Ja noh, tema ei tõstnud oma elu jooksul, ta oli käinud küll 38. aastal Helsingis, aga see oli tema ainuke välisreis. Ja meil polnud mingit lootustki saada kuskile. Me veel Mälliga moodustasime omal ajal. Sellise klubi, kes pole üldse piiri taha saanud, kestis väga kaua aega, nüüd muidugi mäletan piiri taga nii palju käinud, et sure ära, tuligi kuu aega oli Indias dalai-laama külalisena. Aga lihtsalt me lugesime kas või no igasugust populaarne paar teaduslikku kirjandust puht selleks, et avardada silmaringi. Sest no kui sul mingisugune niisugune janu on, praegust on ju asi hoopis teistmoodi, sa pead leidma oma suuna oma nišši, tähendab ja sa pead sellest kõik välja pigistama. Ja minu jaoks ei olnud see. Nojah, ma võin öelda, et eesmärke mul küll ei olnud. Sa mainisid Ki ennem, et meie kui me lugesime, kas sa lugemine oli selline suletud tegevused, klassid koju, lugesid raamatut ja siis mõtisklused oma ettevõimekuse mainid Seiklusjutte maalt ja merelt, et kas poisikesed omavahel imiteerivaid olukordi mängisid, käis sellega mingisugune mänguline asi kaasa. Loomulikult, me tegime omale tibusid, indiaanlased ja kõik, kõik see asi tähendab, ja asi oli selles, et ega raamatut ei olnud väga palju, siis kogu aeg tuli neid vahetada ja paratamatult sa pidid nendest ka arutama nende üle. Ja minu arvates oli seesama raamatute ringkäik, mis oli ka veel veel näiteks ülikooli ajal, mul oli suhtlemishoiak, tänapäeval võib igaüks osta endale, aga näiteks seda, et raamat käis sul ühe inimese käest teise inimese kätte, 10 inimest lugesid seda, sul oli aega ainult öösel lugeda, noh hiljem oli seal veel vastase kirjanduse lugemine fotopaberil paljundatud, see oli sul üheksal üheksal Solseneetsini kulaagi arhivaar või mingi niisugune asi. Aga tol ajal oli ka, et oli, lihtsalt infost oli puudus ja lugemine nagu korvas sõda. Ma saan aru, et sa oled lugenud hästi paljusid raamatuid, mida sa väiksena lugesid nagu üle mitu korda veel siin ütlesid, et sull Vern on võib-olla mingid asjad ikka tunduvalt tagantjärgi nõrgad. Kas mingid asjad on nagu sellised, mis nagu jätkuvalt niiviisi modia, lööd mingisuguse koha peal lahti ja mõnusat loed, ikka tulevad kõik igasugused asjad, meeldimise kunagisi tundsid, mida sa loe, kas sa näiteks loed praegu veel, kuidas karastus teras? Muide, see ei ole sugugi halb raamat. Ma ei, ma olen teda lehitsenud, mõnikord ülelugemine, ülelugemine on üldse väga naljakas. Tongi Hoti olen ma lugenud kolm või neli korda, iga kord annab ta mulle midagi muud, sest on kasvanud. Rohkem tähendab esimest korda, kui ma lugesin, ma olin kuskil keskajal oli kah nagu, aga teinekord oli juba teise kallakuga loendada praeguseni hea meelega, samuti loen ma täiesti hea meelega. Mul on kodus raamatut, kui ma koju lähen, ema juurde kyll tulda, elab praegust ilmakul. Siis ma mõnikord võtan need vanu maalne, mõnda sarja raamatud näiteks läbi taiga või fregatt ballada või ükskõik. Ja paljudel neist on niisugused, noh, võtame, kas trump paar merest, tähendab, minu arvates on asi, mille väärtus ei kahane. Ja noh, selles mõttes ma saan isegi aru vabal tänava poisid, milleks nendest kordustrükke teha. Aga muidugi osadel asjadel on suurem Tartus ja peale selle nüüd ma ei loe, need, mul on hoopis teine niisugune lugemus vajadustki, aga ma ei saa ju lahutada oma lapsepõlve nendest võimalustest, mis see lapsepõlv mulle andis. Pavlik Morozovi kohta raamatuid ja sooja kosmond Janski kohta ja aga ma tahangi öelda, neljas kõrgus, iganenud, niisugused asjad, mis on otsene puhas propaganda. Aga ma tahan lihtsalt öelda seda, et ega propaganda jõuta sind niivõrd meeletult, aga üks asi küll kindlasti mõjutab, mõjutab see, kui sul endal ei ole valikut, näiteks ma ütleksin hoopis imeliku asja. See, et meil ei olnud kättesaadav nooruses ei olnud kättesaadav üldse väli, täiesti kirjandus, paguluskirjandus, siis iga asi, mis kätte saadi, väärtustus üle oma tegeliku väärtuse, tema, noh, me üle tähtsustasime teda. Praegustki, ma vaatan, kuna kogu maailma kirjandus on kättesaadav. Ainult need nüüd on raskusi juba üles leida, mis on väärt, mis ei ole tol ajal nii nagu plaatidegi ületoomine oli niiviisi, et ka üle piiri halba asja naljalt ei toodud, ei tasunud ära, sest et et isegi see tsensuur või niisugune, see oli filter, millest läbi tuli paremik, no ütleme, kasvõi kuuematud lõpus parimat plaadid tulid ainult läbi, keegi ei hakanud mingi jama pärast ja see valik oli enne sind tehtud. Sul ei olnud enda jaoks selle jaoks ise pingutada vaja. Zeppelin Zeppelin, Rolderil lollerit, eks ole, Henriksson, Hendrix Cream oli kriim, need tulid ainult läbi, ütleme, biitlid ka täpselt samuti oli ka raamatutega, aga siin tekkis niisugune raske olukord, et minu lapsepõlves tähendab tegelikult normaalset kirjandust ei olnud. Muidugi olid kindlasti kellelgi olid säilinud Nobeli preemia laureaadid, Põhjamaade romaan, isegi noh, oli need Sven helini raamatud ja rännuraamatud ka neid oli ikkagi. No ma ütlen, et minu kujunemise ajal ütleme seal seitsmendast kuni 15. eluaastani peaaegu mitte midagi kätte saada. Kui ma sain siin hundi ja rõõm soojeviga rämpsuga tuttavaks, siis räägid ja, ja nendel olid hoopis rohkem tegelikult siin linnas oli nagu rohkem võimalusi kättesaamiseks. Olin ikkagi siia täiesti näkku ikka päriselt harimatu ka kirjanduslikult harimatu poisina. Sest ma kujutan ette, seal mingi intelligent oli perekond, seal Kaplinski või võtame seal Tarandid või ükskõik ja ma eriti ei usu, et nad kõik olid sünnist saati sinimustvalged, aga no olgu, kui nad seda väidavad, siis küllap nad olid, aga no loomulikult oli nende raamatu kogu või ütleme, see, mis neil koduski olijad, ringkonnad, kus nad kätte said, need olid hoopis midagi muud, kui minu kujunes. Tal on selleks korraks läbi, aga ainult selleks, et varsti jälle tulla. Saate panid kokku Külli tüli, Peeter konksia, Riho Lauri Saar. Tänase saate külaline. Luuletaja Hannes Varblane aitäh seltsi pakkumas ning taas kuuldes.