Siis järve. Laur. Aga? Noh. Heidan rüütlilossi käega. Liina õige liikme Tere jälle armsat raadiokuulajad. Esimene lugu, mis praegu kõlas, kandis pealkirja vana harjutus. Selle loo autoriks nii muusika kui sõnade oli Olav Ehala, kes istub praegu ka siin minu kõrval. Ja on täna meiega koos juttu puhumas oma elust ja muusikast. Tere tulemast. Räägi natukene sellest kõige esimesest loost kõlasta küll pisut veidralt. No arusaadav, ta tänapäevase saundiga harjunud kõrvale. Veidi imelik tundub, aga sel ajal oli see elektriorel Joonast tehnika viimane sõna nõukogude liidus. Aga kõigepealt see ansambel oli ansambel kristallid seal tantsuansambel, kus ma mängisin siis, kui ma õppisin veel muusikakoolis ja mängisime alguses Maardus, siis mereklubis ja minul hakkas soosima, tulime linnale järjest lähemale ja võib-olla mis iseloomustas seda ansamblit omal ajal, et ta erines võib-olla üldisest suunast kus domineerisid ikka biitlite lugude tegemine ja selline suund siis. Kristallide pealik Olev Künnap, tema meeldis, must muusika, nii et me võtsime kohe suunaks rütme ja muidugi, eks see oli naljakas küll, ega see, vaevalt et see meil nüüd eriti välja tuli ja nüüd nendes kaunide või, või kuidas neid nimetatakse. Kuldsete 60.-te aastate saadetes on neid asju ikka meenutatud ja võib-olla on ületähtsustatud paljusid asju, eks oli, poisikeste. Tegutsemine, aga no iseenesest, nagu siis öeldi ja poisid lähevad, pilli mängivad, telefoniputkasid ei lõhu. Ja selle kristallide ansambliga me võtsime ühel aastal, ma arvan, et see oli 65 osa. Telekonkursist, nad 65 või 66. Ja siis me võitsime selle telekonkursi hea ja siis meie jaoks oli tavatu asi meile teid teha, tähendab, võimaldati ühele sellisele poisikeste pundile teha pooletunnine telesaadet. Ja siis meie ansambli pealik olev kenat arvas niimoodi, et kui me muidu tantsupidudel mängisime põhiliselt välismaa lugusid siis saate tegemiseks otsustasime, et me oleme nii kõvad poisid, kirjutame ise Eesti lood ja saatesse läks küll ka paar välismaa lugu, aga meie oma arranžeeringus ja eestikeelsete tekstide ütleb mulle seda barje juttu, kuidas tegime, pritsimeister kehtib. No ja aga ega siis mitmed mehed sealt kirjutasid, mingid laulud valmis ja mina kirjutasin ka kolm oma esimest laulu mõtlemata hetkekski selle peale. Muusika loomine mulle elukutseks võiks saada, sest ma olen ikka alles väga noor, kuna no 15 16 niimoodi. Ja aga siis juhtus seda saadet kuulma Uno Naissoo, kes oli sel ajal muusikakoolis üks et küll eriala õpetajaga ta mingit ainet mulle andis. Ja hiljem me seda väga suured sõbrad elu lõpuni. Aga sel ajal siis tuli üks mu õpetajatest ja tema juhtus kuulama seda saadet ja kutsus meid kohe terve pundiga selle salvestatud lindiga heliloojate liidu noortesektsiooni seda ette mängima. Ja, ja oli kuidagi kummaline, käiks soosiv suhtumine ja kiitus ja jaa, una ta tegelikult siis hakkas mulle seda rääkima ka, et kas ma ei tahaks üldse hakata õppima kompositsiooni sel ajal oli nagu selles valdkonnas lõhe, nii suur minu meelest. Kes sa ütlesid ikka heliloojad, kes tegelesid suure muusikaga ja siis teised tegelesid niukse tingeltangel iga, võib-olla tänapäeval on see suur kuristik nende kahe pooluse ehk siis ma mõtlen, ütleme, tõsine ja kerged, vahel vähenenud ja nii üks ühte teine teist on mõjutanud. Aga siis nagu alguses ei osanud niisuguse asja peale mõeldagi, aga ma tõesti läksingi seda õppima. Huvitav, võib-olla oli see ka muusikaga kooli ajal ma olin teoreetik ja teoreetikud üldiselt õppisid fakultatiivselt ka kompositsiooni, enamus neist olid tüdrukud, ma olin ainukene, kes ei õppinud sel ajal ja ainukene, kes pärast läks seda edasi õppima, tegelikult. Nii et noh, see oli siis üks nendest lauludest, mille ma olin nii enesekindel, et ma ei hakanud üldse kuskilt mingit teksti kaitsema, tegin konteksti ka ise ja laulu ka tänapäeval need nagu enesekriitika on nagu suurenenud ja, ja nii nii julgelt nagu pea ees vettehüpe tundmatus kohas. Aga sealt sellest saatsid üks teine laul veel Peeter Peetsalu tekstile päevamemm. Ma arvan, et hoolimata sellest, et ta oma kõlapildilt ka kõlab nii pisut naljakalt noh, arvestame salvestusaastat, on ta siiski üks niisugune laul, mida, mida kui see uuesti ära teha, ei pea häbenema. Oma töödega. Ja ma neid ees ja. Unenägude Piero. Kuuldud loos kindlasti erksam kõrv tabas ära, et esimest häält laulis Jaak Joala, aga ma juhiks tähelepanu veel sellele, et see kerge etnomaiguga vahelõik seal. Seda flööti mängis ka Jaak Joala, kes üldse õppis muusikakoolis flöödi erialal. Kas te, Jaak Joalaga, tegite koostööd ainult seal kristallides või pärast ka? Ikka hiljem ka ja võib-olla Joala tähendab kristallidega, ta hääl äratas televisiooni muusikasaadetes tähelepanu ja tähendab Gustaski Kerbow, kes töötas seal toimetajana, kutsus jaagu juba muudesse saadetesse ja siis vist hakkasid juba need horoskoobid ja need värgid ka. Nii et siis lindistati seal öösiti neid lugusid, mida noortesaadetesse ja muusikasaadetesse siis lülitati ja Tõnis Kõrvits oli seal põhiline mees, kes tegi neid seadeid ja mind kutsus ta siis mängima klaverit. Ja kuna mul kristallidest oli ka see vene tehnikaimede Joonasti orel, siis ka seda, sest televisioonil ei olnud nii vinget tehnikat veel. Minu pill seisis seal vaheldi kuude kaupa, kõik käsutasid teda. Need siis väga paljudele tuntud Joala laul lauldud lauludel olen mina mänginud fonogrammides kasvõi viltkaabu või leidi madonna ja niisugused asjad, mis tehti siis 60.-te aastate lõpupoole, aga ka hiljem siis kui mul oli. Sel ajal, kui me konservatooriumis õppisin, oli mul oma niisugune ansambel. Me tegutsesime filharmoonia estraadiosakonna all hooajaliselt põhiliselt suvel ja vahel ka siis talveperioodil tegin mingi kontsert reisi mööda Eestit. Sel ajal nagu ei kuulutatud muusikuid välja ansamblite või bändidega, siis domineerisid suurtelt suurelt afiššidel ikkagi lauljate nimed. Nii sellel ansamblil ei tekkinudki nime, et kui seal olid sellised kontserdid, kus laulsin näiteks Jaak Joala, Boris lehtlan, Marju Kuut, Tõnis Mägi, Ivo Linna ja nõnda edasi, nõnda edasi, noh kõike ka, ütleme vanematest. Saatsime oma ansambliga Heli Lääts, Kalmer Tennosaar, Heidy Tammet. Ja siis tavaliselt nende kontserdi afisside all väikselt oli kirjutatud Ooeaale ansambel, aga ma just mõtlesin, et arvatavasti on televisiooni fonoteegis ka neid lindistusi alles, kus, kus seda saatva ansambli nime võib-olla lindikarbi peale ei olegi. Sest tol ajal nagu käiks kõik lauljate nimede järgi, nii et siis tegime ka jumalaga päris ohtralt koostööd, aga üldiselt Ma lõpetasin selle bänditegemise oma konservatooriumi, lõpetas naisega koos ka ära ja siis ma juba olin sukeldunud nii. Juba konservatooriumi ajalgi olin sukeldunud teatritöösse ja pärast konservatooriumi ma sattusin aastaks sõjale keriga ja enne seda olin tutvunud kuulsa režissööri Adolf Shapiro käe ja tema rõõmustas, väga saadeti. Helistasin talle, et võib-olla ta aitab mind kuidagi sealt välja tema vastu pidutsetooriumis, nüüd hakkame tööle. Ja ma ei kahetse seda muidugi põrmugi, sest see oli väga ilus aeg. Aga noh, sellest võib jälle edaspidi rääkida. Aga kui jumalast juttu tegid, siis on mul siin üks huvitav lint mis on lindistatud 75. aastal maalt. Tean seda sellepärast, et ma tulin sõjaväest just ja tehti mingit telesaadet pealkirjaga sajandi viimane veerand. Ja siis sellesse saatesse telliti üks laul, parajalt naiivne tekst on see, aga noh, Pealkiri oli mind hoida ei saa, võib-olla minu meeleolu oli siis kanisoned, mind hoida ei saanud, kui ma sõjaväest õhinal tulin, tahtsin igast asju tegema hakata. Seda laulu laulab ka Joala. Ja võib-olla on huvitav kuulata, mis häält Joala siis tegi aastal 75. Tundmatu piduta pikkadis arutasid, kui kannad endas ja rõõmu nendest võiksime arutada, aga olles mees ma vastu pean näiteks unusta Ludeninalüüdvana osalenud tal jalge all ei tunne. Seal ta siis, kui kannad endas ja rõõmu tulles võitsin panuta, aga umbes mees ma siiski vastu peale hetkeks unustanud, et valetan jalge alla. Sa ei saa. Räägi natuke sellest, kuidas omal ajal lindistati tänapäeval on teada, et on suured uhked raadio, stuudiod ja 20 neljarealised makid ja. See oli omamoodi huvitav küll, jah. Näide kõigepealt lindistati ju Eeesseti televisioonis nende saadete jaoks, sellepärast et tol ajal saated läksid kõik otsevideo pealt. Veel videot üldse ei olnud meie televisiooni sel ajal ja hiljem. Kuid aga tekkis siis väga vähesed saated olid idas. Kurvem on see, et maakini saated läksid ka otsevad, nüüd nad ei saa enam korda saateid lasta. No ja siis läks lindistamine lahti tavaliselt ikka pool 12 12 öösel. Ja huvitav, võib-olla on ka see Partiid kõik pillid mängiti ühekorraga peale, kõik salvestati, ühe korraga saadi fonogramm ja siis selle fonogrammi läheb koos ümbervõttega, lauldi siis peale mitte nii, nagu praegu tehakse, ütleme, ridahaaval võid vigu parandada korraga tehes keegi näiteks eksis millegagi jälle otsast peale. Ja üldse seal televisiooni esimeses stuudios, seal on kaks niisugust suurt rasket usteta välisväljast helid sisse ei kostaks. Kahe ukse vaheline koht oli siis trummikomplekti koht naudumiga peenetsee jällegi mujale. Mikritesse väga sisse ei kostaks. Ja millised tegurid lindistamise võisid häirida? Igasugused elektroonilised võnkeid, ma mäletan korda, kui me midagi lindistasime ja kogu aeg basskitarr urises, Heigo Mirka mängis seda, keeras teda nii ja naa ühe nurga all urises rohkem, teise nurga all vähem ja siis lõpuks võttis kingad jalast ära ja siis jäi urin vaid need päris päris omapärane, lõbusam. Ja mõne lauljaga näiteks läks ka rohkem aega, ma mäletan kunagi Marju kuudiga, lindistasime. Hakkasime 12 paiku pihta ja hommikul kell kuus lõpetasime, saime ilusti liinibussiga koju, lõpetasime niimoodi, et lugu valmis ei saanud, järgmine läks. Edasi. Tuli ka sellist asja, et aga jah, see oli omamoodi huvitav. Jaa. Muidugi, eks kõlapilt on selline, nagu ta on, aga ta on korraga lindistatud ja selles on ka oma. Oma võlu selles on mingi oma võlu. Kuule, aga nüüd veel üks selline asi, millest tan rääkimata, tol ajal olid väga populaarsed kõiksugused, lauluvõistlused, tippmeloodiat ja siis pärast oli Boydi nimeline, aga sina ka noor helilooja osalesid. No ma võtsin südame rindu, ma mäletan seda ka päris hästi. Sellepärast et siiski seda mainiti hiljem ära, ma olin kõige noorem osaleja sellel võistlusel, ma olin siis 19 aastane Jaak kuskil aastavahetuse ringis siis oligi, aastavahetusel olid nendega võistluskontserdid ja ma kirjutasin sinna laulu orkestri eristada öösel ära ja läksin. Kuna ma teadsin, et raadiosse muid asju lindistatakse või tehakse proovi nendega mitte lindistatud sel ajal ja ja läksin sinna, Eri Klas dirigeeris raadios estraadiorkestrid, ei tundnud teda ega seda orkestrit. Julge poiss, läksin sinna Eri Klasi juurde. Tere. Mul on üks lugu võistluskontserdiks ja ja ma pean ütlema, et noh, eri oli ikka juba tuntud dirigent, et tema suhtlemine oli kohutavalt tiivustab ja sõbralik, tähendab, oleks võinud mõju saata kuu peale. Sest ma ei teadnud üldse, et oli mingi registreerimise aeg ja mingitel juba ette valmistatud asjad. Ta võttis selle asja. Ma mäletan, justkui sa kõigepealt öelge, kuidas on teie nimi ja, ja siis mängis selle läbi ja tal see lugu vastu ei hakanud. Rääkisime. Mis lood? Veel soojendavad. Juudega. Oleme siin stuudios koos Olav Ehalaga ja minu arust lubasid seal rääkida teatrimuusikast, aga laulis hoopis kiigelaulukuuik. Ja seda sellepärast, et kuuldud laul oli tegelikult pärit ühest kunagisest endise noorsooteatri menutükist. Oliver ja Jennifer, kui mu mälu ei peta, siis oli 1973. aastal, kui siis maailmas laineid löönud. Lawstori järgi valmis ka Eesti versioon sellest. Armastuse loost sele tegid teatri jaoks Paul-Eerik Rummo ja Viiu Härm. Lavastas Kalju Komissarov ja kunstnikuks oli Leonhard Lapin. Ja mina kirjutasin sinna muusika, sellest oli nagu muusikat. Seda mängiti aasta jooksul oma sadakond korda. Ja teda oleks võinud veel mängida. Lembit Ulfsak üks peaosatäitjatest võeti sõjaväkke ja sellepärast ei saanud seda lugu edasi mängida. Aga siis see muusika oli lindist. Tol ajal sai lindistatud konservatooriumi Kammerkooriga Tõnu Kaljuste juhatusel ja suure orkestriga Peeter Lilje juhatusel. Ja siis jäid need lood nagu seisma paarikümneks aastaks, aga need, kui kiigelaulukuuik olla, tekkis võimalus oma plaati teha, siis ma mõtlesin selle loo uuesti käsile ja seadsin ta ümber, nagu arvestades kiige lauljate võimeid, tegin ta lihtsalt keerulisemaks ja, ja võib-olla Tšassilikumaksest. Selles etenduses ta oli rohkem niisugune noh küll veidi Tšassiliku kallakuga pop rütmiga lugu ja selle loo lindistamisel. Helirežissöör Maido maadik ütlesite selles loos muutult harmooniaga pausi ajal ja seda kinnitavad ka kiige lauljad, et tegelikult oli see päris kõva proovikivi nende võimetele, aga hakkame. Sellega sai ta kenasti ja ma olen neile väga tänulik, et see lugu lõpuks on korralikul tasemel saanud. Aga nüüd sa mainisid, et Lembit Ulfsak võeti sõjaväkke, seetõttu selle teatritüki mängimine lõppes, aga sind võeti sõjaväkke ja siis sinu suured teod Riias algasid. Nojah, see oli jälle saatuse tahe. Olin konservatooriumi viimasel kursusel, kui ma tutvusin selle meie kandis ilmselt väga tuntud ja ka maailmas tuntud teatri režissööri Adolf Shapiro, kes oli pikki aastaid Riia noorsooteatri peanäitejuht. Just enne minu sõjaväkke sattumist lavastas ta ka toonases noorsooteatris Tšehhovi kirsiaia, millele ma siis tegin muusika. Ja talle see väga meeldis. Ja siis ma mäletan, kui mind hakati ikka võtma, Meil oli juba ettevalmistatud. See oli nagu traditsioone. Tallinna konservatooriumi poisid sattusid Riias sõjaväe staabiorkestrisse, seal võrdlemisi soe koht, mõnus mõnus koht selle sõjaväeteenistuse möödasaatmiseks. Ja mind oli sinna juba nii-öelda paika pandud, aga, aga siis tekkis väike võimalus siiski jääda Tallinnasse orkestris ja siis ma helistasin piirale Riiga ja ütlesin, et võib-olla tema saab aidata mind sellest Riia otsast kuidagi lahti saada. Aga tema vastupidist, oo, sa tuled Riiga sõjaväe, väga tore, siis hakkame tööle ja ta rõõmustas väga selle üle ja tagantjärgi ma ei kahetse muidugi midagi, see aastane sõjaväeteenistus, mis meil seal oli selle aja jooksul ma tegin kolmele lavastusele tema teatris muusika ja meie koostöö siis jätkus juba veel 15 aasta jooksul. Need sõjad üks põnevamaid töid võib-olla oligi Tšehhovi Ivanov mille nüüd paar aastat tagasi tõi meie draamateatris lavale Elmo Nüganen, kus ta kasutas ka osaliselt seda muusikat, mis ma olin kirjutanud siis 75. aastal Riia noorsooteatri jaoks. See sinu jutt, et aastase teenistusega kolm etendust teatris teha tundub minu kõrvadele veidi utoopiline, sest minu ettekujutus sõjaväeteenistusest võrdub peaaegu vanglaga. Kuidas võimalik? Üks osutus, no see oli üldiselt, nagu ma ütlesin, soe koht muusikutele seeria staabiorkester ja mind võeti sinna üldsegi mitte sellesse orkestrisse mõnda puhkpillimängija, vaid konkreetsed eesmärgiga. Ja ohvitseride majas pidi olema pidevalt ka üks tantsuansambel nädalalõppudel siis tantsupidudeks ohvitseridele ja ja linnaseltskonnale ja minu ülesanne oli see ansambel kokku panna ja nende repertuaar muretseda ja mängida seal kõik nädalalõpud, olid laupäev, pühapäev. Aga selle eest oli meil selle ansambliliikmetel nädala lõpus poolest päevast linnaluba ja erariided ja küllaltki lahe elu võiks öelda jaa. Aga alati ma ei saanud võtta linnaluba nagu ette tekkis olukord, kus ma pidin spontaanselt äkki teatrisse minema, siis ma hüppasin lihtsalt üle aia, nagu sõduri keeles öeldakse, käisin hüppes, ükskord jäin vahele ka, aga meil oli kaks ülemust ja nemad vahel hästi läbi saanud ja see üks, kes parasjagu kontrollima tuli, talle öeldi, et ma olen teatris ja ebaselgetel asjaoludel nagu raamatusse sisse kirjutatud ei olnud mul linna lubata, helistas teatrisse ja see, et ma seal olin, jahmatas teda tõenäoliselt väga. Tavaliselt kui poisid käisid hüppe, siis noh, ikka kõrtsis või kuskil mujal. Aga et mingi sell Lähed hüppesse läheb teatrisse see rabastada, nii etet ta teisele ülemusele sellest ei rääkinudki. See asi lahenes meie vahel vaikselt ära. Ja muidugi võib-olla mis kõige müstilisema, et kui mul oli üle poole sellest sõjaväeteenistusest juba möödas, ma olin, nagu ma ütlesin orkestris, siis Riias oli ka laulu ja tantsuansambel kes ei olnud 10 aastat kuskil mujal käinud, kui seal Lätis tegutsenud. Kujutad eedenis Nõukogude sõjaväe üle, ajateenijate ansambel, niux, paras joodikute punt oli. Ja äkitselt tekkis vajadus saata mingisugune sõjaväeansambel Itaaliasse kommunistide ajalehe unitaar 50. aastapäeva pidustustele, eks Moskvas mõni kindral pani näpu peale, et näed, et seal balti ringkonnaansambel pole kaua kuskil käinud, las nemad lähevad jummal, kus siis läks rebimiseks seal Riias, aga kui me mängisime seal, ohvitserid päästa meid nagu ka staabiohvitserid, tundsid siis ruttu vähekene, kobedamad, pillimehed ja tantsijad ja lauljad võeti ruttu sinna ansamblisse ja see ansambli põhikoosseis saadeti lihtsalt ajutiselt hoopis laiali. Ja mina sattusin siis pärast kolmenädalasi proove suvel. Enne ma käisin muidugi veel Tallinnas erariiete järel formaalset, kuigi meil olid kõik riided olemas. Ja siis ma sattusin kuuks ajaks Itaaliasse. Ma mäletan just, et pärast inimesed ei saanud ka nagu ilmasõjaväe sinnamaani paraku paraku jah, me andsime selle kontserdi 22. linnas ja esimene kontsert oli kohe Milanos suurel staadionil 40000 vaadata, et ja kohutav menu oli ja ma mängisin selles vesises vene rahvapilliorkestri põhikoosseisus rahvapilli ja mõned muud pildid ka juures, mina mängisin sellises kummalises koosseis, ansamblil pesni Plaskema mängisin saksa elektriorelit toona, mis nad väga-väga kummaliselt klappis. Aga eks mind võeti ka rohkem sellepärast, et kohutavalt kiire oli, ma tegin mõned seaded ka enne seda sõitis, sest selle ansambli dirigent ise ei osanud neid teha. Ja ma saatsin ühele sõbrale Tõnu Kaljastele postitama. Martin, mis oli siin konservatooriumis olnud aega väljas, kõik lugesid ja kadestasin. Kirjutasin seal niimoodi, et näed, kahju küll, tahtsin sellel nädalavahetusel käia paides ja tulla tulla Tallinnassegi korraga, ka sõdurielu on karm. Sa pead minema sinna, kuhu saadetakse, nüüd kolan mööda Firenze tänavaid. Nii palju sellest sõjaväest ja sõjaväe ajal. Kirjutasin veel muusika Sekspiri Romialeja Juliale ja seda lindistamas ma käisin Tallinnas ja võib-olla on huvitav kuulata, kuidas kõlas Hortus muusikuse vokaalkoosseis siis aastal 75. No ja kui sul see õnnelik tore ilus saasta mööda sai, kuidas siis jätkus sul koostöös Abiroga? No Shapiro, aga me tegime järgnevate aastate jooksul erinevates maailma paikades lähedal asuvates paikades loomulikult päris mitmed ühistööd ja üks nendest on, mis mulle meelde on jäänud itaalia autorisembeneli värsstragöödia närune keep või rebitud maanteel raske tõlkida vene keeles oli ta Pealkiri rahanit vaes seal kahe poeetide vennaskonna ideoloogilisest võitlusest ja seal ta taustal on üks ilus armastuse lugu ka. Ja selle muusika lindistasin ka Tallinnas ja huvitav oli asjaolu, et kasutasin nii Hortus muusikust kui ka džässrokkansamblit kaseke ja sealt me võiksime kuulata ühe romansi, mida esitab. Oma. Kas niisuguse vägeva mehega nagu Shapiro koostegemine inspireeris sind ka seda vägevat muusikat? Piiraga koostöö minu jaoks teatab ETA, elus mingisugune elukool võib öelda, sest ma istusin tema proovides ka siis, kui ma võib-olla veel ei oleks pidanud olema alles lugemisproovides või esimestes lavaproovide silma kostüümid, et aga see oli niivõrd huvitav, kuidas ta näitlejatega töötas ja tema elutarkus ja inimese tundmine. Ma usun, et ma õppisin sellest ka väga palju maailma tunnetamises ja, ja inimese tunnetamises ka. No aga nüüd, kas sul sealt kõrvalt või pärast seda Eesti meeste jaoks ka aega jäi või kellega me oleme koos teinud? No ma töötasin 20 aastat noorsooteatris praeguses Tallinna linnateatris. Eks ma selle aja jooksul kirjutasin päris paljudele lavastustele oma koduteatris muusika erinevate lavastajatega, aga samuti ka praktiliselt kõikides teistes Eesti teatrites välja arvatud vast Vene Draamateater, olen ma midagi teinud ja võib-olla üks niisugune etendus, mille eluiga ei olnud eriti pikk oli noorsooteatris sil ulen Spiegel, mis oli uhke, huvitav lavastus, aga ta oli tehtud suviseks vabaõhuetenduseks. Pirita kloostri varemetesse ja selle etenduse väljakuulutamise järgi võis lausa ilma ennustada. Alati, kui ta välja kuulutati, et see etendus tuleb esitamisele, siis hakkas sadama ja etendus jäi loomulikult ära, nii et kolme aasta jooksul ma ei tea, kas teda kümmekond korda sai mängitud või mitte. Aga selles lavastuses oli palju muusikat ja hetkel on mul hea meel, et Pärnu teater on võtnud, et see lugu uuesti ära teha. Ja Pärnu on ja selles mõttes unikaalses olukorras, et nendel on linnal oma orkester ja teater saab kasutada Pärnu linnaorkestrit nimetan, ma peangi hakkama kohe-kohe orkestreeri, ma seda, seda muusikat uuesti ja sinna tuleb osa muusikat ka juurde teha, sest see etendus nagu kõlas väga aktuaalselt just taas kui ta välja tuli. Ma arvan, et see oli noh, 20 85. ja ja ütleme kuskil 88. vahel ma täpselt aastaarv enam ei suuda meenutada. Priit Aimla tõlkes Se Grigori koorini näidend ja Priit Aimla pärinevad ka väga head minu meelest väga head laulutekstid, aga noh, aeg on edasi läinud, siis nad kõlasid veel eriti aktuaalselt ja mitmetähenduslikult. Need on lubanud mõned uued tekstid veel kirjutada, tuleb mõned laulud juurde kirjutada, aga me võiksime midagi sellest lavastuse muusikast midagi kuulata, sest võib-olla on ka see osa huvitavad näitlejad, laulsid seal oma soolopartiid ise, lindid kooripartiid on küll lauldud, kasutades olümpia tria ja karavani noormeeste abi. Ja kõigepealt võib-olla kuulaks rännulaulu, mida esitavad tuntud näitlejad Rein Oja ja Andrus Vaarik. Kui pikk on tee ja miks ei ole hobuseid? Einari hauale ei vaja. Neid kuus on seal. Oota veel naerma. No mis teha v boost, mille poole seades apete? Kuuni patukoor olla, temaga nad nii noolassid Roomas vaid laada koju minnes. Üks toidulnud uuesti. Kui mitu kuud puhul ei tunne kuumagi kui mind usu, ihu tunneb vaevu, kas ta saanud veel Flandria su lõunasöögi, maitsekas selle turna õitest, sele majakaid. Teame maast, mille poole seane samme seal tee ääres. Aga koju minnes. Üks taidunud USB Azovi. Veel võiks kuulata sellest lavastusest ühe laulu pealkirjaga 40 päeva. Ei ei adu, mis. Ei lase. Puhta emad aegs. Ja väga v?