Tere, jälle kõik, kes te tahate meiega koos veeta, järgmised hetked helis. Ja minu vastas, siin istub täna üks mees keda ma kohtasin esimesel jaanuaril siinsamas raadiomajas. Tal oli käe siks. Väike kujukene, meenutas õrna naisterahvast. Ja see kujukana tuli välja, et oli üks aastapreemia, Erkki-Sven Tüür, ole hea ja ütlemistreemias oli ja milline sulle anti? Ma ei oska päris niisugust tüli adekvaatset vastust andagi selles mõttes, et jah, see oli aasta muusiku preemia, aga ju vist kõige rohkem mängis selle juures rolli see, et Eesti Raadio mulle selle andis, et muuks helitaies sai Pariisis Rostrumil ühe niisuguse arvestatava koha, kuhu Eesti Raadio oli selle esitanud ja samas ka Eesti Raadio oli selle lindistanud, nii et noh, ta oli nagu asjas tublisti osaline. Selle teose pealkiri, reekviem. See oli Peetri Ja sellest samast teosest valmis ka CD. Ja see on nüüd juba mõnda aega siin müügil olnud, seal on pääle reekviemi on veel neli instrumentaalpala uues arhitektoonika passioon, illusioon ja Crystallisatsioon peal ja see valmis ülimeeldivas koostöös Tõnu Kaljuste, Tallinna kammerorkestri ja Eesti filharmoonia kammerkooriga. Kes oli helirežissööriks Vaido Vaarik? Muidugi, siinkohal peaks tõstma mütsi siiski Eesti Raadio salvestusvõimaluste ja just nimelt võib-olla Maidomaatiku ees, sest et see firma, kes, kes selle sinu plaadi välja andis, tavaliselt salvestab kõik ise ja ei usalda teiste teiste stuudiote just nimelt rezis suuri. Ja seda, seda küll muidugi tõele au andes peab ütlema, et nende Masteritega sai käidud Oslos Rainbow stuudios, kus tehti niisugust veel pisikest ümber miksimist mõningate sageduste korrigeerimist ja, ja natukene mängiti seal kajadega, aga, aga see oli muidugi üli üli minimaalne on. Nii et, et tõepoolest see heli rezis suur oli ka minu meelest väga jal väga heal tasemel väga hästi salvestatud lood. Nonii ja nüüd räägime edasi meie käesoleva aasta teisest kohtumisest mis toimus Kreutzwaldi raamatukogu kohvikus. Tuli välja, et sina oled seal majas tööd tegemas. Just et mitte kohvikus. Aga noh, ma ei välista ka seda, sest igal pool võib mõningaid häid mõtteid pähe tulla. Küll, aga natuke kõrgemal sellises väikses mungakongi taolises lugemiskabiinis nagu seda seal majas nimetatakse. No siinkohal tekib mul võrdles ühe kohaga Norras riigimaja muuseumiga, kuhu ma sattusin ühel kontsertreisil ja üks komposiitor mehe grupist õhkas selle peale, et mis siin iga krig olla, see loodus oli täiesti hingemattev, mäed orud, taevas pilvitu ja pilves. Aga et kuidas sinul on oma töötingimustes Erkki-Sven Tüür olla? Eks see, eks see ole niimoodi, et teatud teatud keskkond nagu soodustab kontsentreerumist ja süvenemist ja loob nagu niisuguse õige häälestatuse. Aga iseenesest ei pane kuitahes maaliline mäestik või või või mereäärne maa veel kedagi pintslit viibutama või, või andunult helisid looma, kui, kui selleks mingit sellist sisemist valmisolekut ei ole. Igas mõttes. Aga selge see, et keskkond on õudselt oluline ja, ja, ja seetõttu nüüd siin kauni kevade arenedes kolin ka mina varsti ilmselt Hiiumaale üle. Kas siis oma isa kodustele? Ei, mul on üks niisugune väike majakene päris, päris Hiiumaa kõige äärmises otsas Kõpu poolsaarel, kus, kus ma tavatsesin sedasi kevad, suvi ja ka sügis olla ja, ja tööd teha. Aga nüüd ma küsin siis selle peale su käest, et mis on see, mis sunnib inimest pintslit võtma või noodipaberit haarama, miks üldse sinust näiteks on saanud helilooja? Kohutavalt raske küsimus selles mõttes, et väga võimatu on määratleda ehk mingit niisugust murdepunkti minule isiklikult küll, millest, millest alates? Tuli see teadmine või teisalt seda, seda isegi ma võin öelda, et ma võin selle üles üles leida, aga enne seda ma olin juba teinud lugusid ja, ja enne seda ma olin juba juba juba püüdnud ise mingisuguseid helijärjestusi leida ja ja no tegelikult noh, minu poolt, Ta hakkas asi tõesti noh, niisuguses teismelise eas bändi tegemisest pihta, et ma tahtsin oma lugusid teha ja minu meelest see oli, see mind kohutavalt köitis ja see oli kohutavalt kohutavalt huvitav. Ja, ja noh Eriti muidugi. Kuidas ma ütleks? Suurt rolli mängis? Ansambel Ezra, mida enamus ei tea ja, ja siis pärast seda ansambel, mida teatakse võib-olla rohkem sellepärast, et see oli nagu mulle mõnes mõnes mõttes niisugune niisugune esimene noh, väga väga empiirilisel pinnal kompositsioonikoole, et kui ma tulin mingite oma ideedega proovi, siis ma kohe kuulsin, kuidas nad, kas nad reaalsuses töötavad või mitte ja, ja see õpetas mind muidugi tohutult ja samas tekitas mus üha enam huvi tegeleda niisuguste niisuguste noh, enese väljenduslike või selliste noh, loominguliste probleemidega. Mind huvitas lihtsalt konstrueerida üks muusikaline maailm. Üks üks uus, niisugune, see, niisugune niisugune helide maailm, arhi, selline arhitektoon konstrueerida, mis, mis oleks võimeline elama oma iseseisvat elu minust sõltumatult ja see oli ka see põhjus, miks ma sellest ansamblist lõpuks lõpuks ära tulin, sellepärast et see ilma minuta funktsioneerib. Aga tulles, tulles tagasi või jäädes selle inspee juurde, siis. See on, see on, ma, mina loen seda üheks olulisemaks olulisemaks perioodiks. Minu, ütleme siis nii pidulikult, heliloojaks kujunemises veel ja ja see esimene lugu, mis, mis me saates kuulsime, oli ka muide sellest sellest perioodist ja pärit inspee esimesel plaadil tonti polüroosum Hallik, Artur Alliksaare poesele kirjutatud laulja ja nüüd me võiksime kuulata ühte instrumentaallugu Päikese vene Mis juba praegu tasapisi neljal? Ma mäletan Tartu muusikapäevi 82. aastal, kui ma ei eksi, kus inspee oligi seal laval. Mina viibisin siis saalis ja mäletan, et see laeng, mis teie esinemiselt sinna saali tuli, oli küll hämmastav. Kuidas üldse kas kirjeldada või analüüsida seda perioodi juht inspee sõnumi osas, see oli ju selline väga punane ja allasurutud etapp ja midagi ei tohtinud öelda. Ja kuidas te üldse just vaimsuse mõttes, kas see muusikaga tahtis midagi öelda peale helide kobara konstruktsiooni? Jah, võin öelda, et sellel sellel ajal ma olin. Väga intensiivselt pühendunud niisuguste religioossete probleemide lahendamisele ja mitte ainult ene enese jaoks nende lahendamisele, vaid see, see selles kätkes ka soov kogu seda, seda maailma tähendab kanaliseerida muusikasse ja, ja selle selle kaudu. Ma ei, see, see tundub kuidagi kuidagi nagu võib-olla liiga pealetükkiv öelda et mõjutada publikut või auditooriumid, kelle ees me esinesime, aga, aga selge see, et et jah, ma tahtsin mõjuda ja, ja, ja nimelt just sellisel teatud viisil ja, ja selle jaoks oli mul olemas ka niisugune muu. Muusikalises mõttes oli eeskuju oma oma selleaegse vaimse atmosfääriga nimelt Hortus Musicus. Ja, ja täpselt täpselt täpselt samuti ju ju nemad kandsid oma programmides mingit teatud niisugust. Vägagi vägagi vaimset sõnumit lihtsalt tänu tänu sellele, et et see muusika oli pärit niisugusest ajast, kus väga domineeris üks teatud vaimsus ja nad ju laulsid palju, eks ole, liturgilise muusikat nii edasi ja nii edasi ja see oli mulle noh, niisuguseks omamoodi omamoodi eeskujuks eeskujuks selles mõttes, et on võimalik leida ka niisuguses ühiskonnas üks konks. Ja, ja see selle konksu all ma mõtlen seda just, et, et nagu kõveriti või, või kuidagi niimoodi ümber üteldes tarvitades nagu mingit mingit muud abi või et noh, et me teeme lihtsalt, me kasutame siin varase muusika intonatsioone ja, ja üleüldse et vaat siin lihtsalt nagu nüüd sellise tänapäevase rokkmuusikaga viime kokku vaat siin keskaegset laulukultuur ja, ja nii edasi ja nii edasi. Kusjuures see läks läbi ja läks läbi ise isegi kuni kuni sinnamaale välja. Et Moskvas, kui me esinesime, oli niisugune huvitav juhus. Siis tuntud niisugune rokk ja džässmuusikateadlane Arkadi Petrov istus laua taga ja, ja, ja pidas nagu seal kombeks, seal ikka loeng-kontsert pidas väikest loengut ja, ja pühendas kohe päris niisuguse pika osa sellest loengust sellele, et vaat, kuidas need huvitavad noored muusikud siin ühendavad sellistel varast Lääne kirikumuusikat tänapäeva rokkmuusikaga huvitaval kombel siis selles nagu valitseva ideoloogia jaoks siis noh, ei olnud midagi eriliselt ohtlikku, kui oleks ordinaarse missa tekstile kirjutanud, ütleme teose sel ajal noh kasvõi Raimo Kangro või kes tahes, kasutades traditsioonilist sümfooniaorkestrit ja ütleme, Eesti raadio segakoorile, sellel ajal oleks sellest metsik skandaal sündinud. Aga kuna seda tegid mingid rokkareid, siis siis ei saanud, sest kas keegi aru ei pannud tähele või kuidagi kuidagi niimoodi veidralt see läbi läks, nii et see ajastu oli, oli täis selliseid absurdseid paradokse. No ma mäletan igatahes, et, et selle ansambli inspee ümber oli igatahes kogunenud sinna vennaskonna moodi, kuidas öelda seltskond või oli, oli noored inimesed, kes käisid kirikus ja kes vaatasid, et no näed, mis meie poisid teevad, et noh, me teadsime ju tegelikult, et mis vaimsust Sansambel endas kannab ja me olime nagu kuidagi uhked selle üle, et seda vaimsust ka kuskilt turgudelt võidi kuulutada ja niimoodi, et need, kes siis oskasid oodata sellest mingit muud sõnumit peale lihtsalt tümpsu, et need seda ka leidsid ja kuidagi pakkus meie hingedele rõõmu ja siis nende puupead, kes aru ei saanud, millest jutt käis, et need ei saanudki aru, et tekitas mingi niisuguse ühtekuuluvustunde kõikide nende hulgas, kes aimasid, millesti muusika tegelikult tegelikult on. Sa ütlesid, et missa millist teost sa silmas pead? See on Luumenetkanud, kus, kus ma ei tea, kas see oli võib-olla sellel samal Tartu festivalil iga, igal juhul oli tolleaegse Ellerheina kammerkoori või oli see siis juba filharmoonia kammerkoor, ma ei tea, igal juhul, Tõnu Kaljuste oli oma meeste rühmaga seal ja laulis sellisele. Noh. Monoodilisele. Niisugusele Novia ütleme kvaasi Gregoriaanlikule. Meloodiale tuginevat seda koorimaterjali, mida, mida siis ümbritses siis väga-väga napilt ja väga-väga hõredalt saadetud mõnede niisuguste jõuliste tõusudega küll ka jah, katkestatud siis muu ansambel, kusjuures. Meil oli veel lisaks oli üks tšello oli võetud instrumentaariumi oli päris huvitav, ütleme mingi rokkmuusikafestivalil seal kaks plokkflöödimängijat ja, ja tšello ja ja noh, siis kõik see Moogyybordid ja kitarr ja basskitarr ja trummid nagu ikka. Aga, aga see, see jah oli, Luumenetcantus oli selle loo nimi ja, ja tegelikult valgus ja laul ladina keeles, jah, aga, aga, aga ta sisaldas eneses kõik ordinaarse misse, osad. Mis need laulu puutub, siis ma mäletan, et ka sina ise laulsid inspi aegadel, seal olid veel ilusad pikad juuksed ja kas neid ka laulatusel? Aga see on juba nagu teisest teisest valdkonnast, aga, ja see nüüdsed laulmised on väga spontaansed ja ja noh, väga isevärki kohtades, kus just ette tuleb parasjagu sõprade keskel või mõni. Aga nüüd, kui palju üldse sinu praeguses Hetke elu käigus ja ka muusikategemises, eks veel eelarvele on seal alati kõik väga seotud. Kui suurt osa mängib kirik? Ja üldse et need on kõik niisugused küsimused, millele vastamiseks, nii et et ise rahule jääd sellega, mis sa oled vastanud peaks, võib olla väga palju aega kulutama ja ja isegi siis jääb niisugune tunne, et, et midagi, midagi on, on ikkagi ikkagi viltu, see ei ole igaühe puhul nii, aga minu puhul see on nii ja ja see on, see on üks, üks põhjus, miks ma, miks ma ei oska neid, neid küsimusi nagunii kuulajale ütleme, üheselt arusaadavalt võib olla lahti seletada. Ja, ja teiseks, et ma nagu ei taha seda teha, see on, see on ka see põhjus, et. Ükstas ükstaskõik kuidas, kuidas ma üht või üht või teist teemat, mis on, mis on seotud niivõrd isikliku ja niivõrd sügava, niivõrd tähtsa asjaga nagu nagu usk kõige kõrgemasse ja ma tunnen, et ma seda kuidagi Noh, miskit miskitmoodi vähendan või, või, või pisendan või tõlgendan valesti, aga noh, see on täiesti minu probleem. Aga selge, selge on see, et et lõpuks on kõik ühendatud. Ma mõtlen, mida inimene usub, kuidas, kuidas ta usub ja mida ta kirjutab ja mida ta loob. Et, et siin siin ei saa mingit, et mingit nagu, nagu kahtlust olla nagu, nagu noh, inimene on ise ehkki noh, võib ju öelda, et seda võib jagada väga mitmeteks-mitmeteks osadeks isiksust, aga tegelikult mingis mõttes on ikkagi üks, üks niisugune tervik täpselt, täpselt samasugune tervik on, on ka see kes midagi loob sellega, noh, suhtes ühes tervikus, mida, mida ta nagu loob nii kõige tõsisemas võltsis. Mis plaanis vähe? Ma mõtlen just seda, et, et sa oled siin öelnud mingites avaldustes, mida ma olen juhtunud kuulma, et sinu muusika ei ole nagu otseselt programmiline, aga põhimõtteliselt ta nagu ikka peaksid väljendama sind kui isiksust. Kes sa oled looja? Just see on paratamatu, see ongi sellest. Ma tahtsin Grektsem tahtmatusest omamoodi on küll, nii et ma olen seda öelnud jah, et muusika ei väljenda mitte midagi peale iseenda, sellepärast et ta noodid tandandan, helitan, tähendab igaüks, igaüks näeb, selles, mul on, mul on olnud selliseid kogemusi, kus, kus üks, üks inimene näeb ühes ühes asjas kuuleb või kujutab, kujutab ette mingit tohutut jubedus, teine või sellise noh, Katartilise elamuse, eks ole, kolmas leiab, et see on päikesetõus, aga, aga, aga neljas, et maailma lõpp näiteks noh, see on, see on hea näide selles mõttes, noh et tegemist on väga abstraktse kunstiga ja mingi mingil mõtte mingis mõttes vaatab inimene ikkagi peeglisse, kui ta, kui ta midagi kuulab, kui ta kuulab head muusikat. Kuidas mina seda vastu võtta? Nimel teate, mina sellest, eks ole, aga mis, mis milles, mida ma usun, on, on see, et, et Ühel ühel heal heal kunstiteosel või räägime siis konkreetselt muusikateosel on oma mingi mingi teatud sügavuse aste. Ja, ja juba juba juba see on suur asi, kas väga mitmekihiline või niisugune sügavuti minemist kuulamist võimaldav asi paneb inimese kasvõi selleks ajaks, kui ta seda lugu kuulab, parasjagu unustama mingisugused igapäevased argised mõtted ja pakub talle mõtteainet. Millegi kaua kestama üle igavese üle näiteks et, et see, see on juba üks väga suur asi, mida, mida niisugune noh, abstraktne muusika võib, võib teha. Ja, ja minu meelest see ei ole sugugi mitte vähetähtis Annamegi siis nüüd raadiokuulajale võimaluse veel viimased hetked mõtiskleda ja kuulata. Ühte osa sellest sinu mõisast. Jaa, ai, see on sümfoonia seitsmele esitajale keskmine osa illuminaadid.