Mida sa mõtled, loom? Mida sa loodad, raibe? Katki on kitsas koon ja kõhu alt haige. Kõduneb maetud Kont kurat teab kelle maal. Vareste vastuhääl on su pulmaöö parlament. Peremees kas või nähku? Jah, andku või tina. Kurat teab, kelle pihku. Nüüd surud nina. Tere õhtust, toimetaja maris Johannes. Tänane saatekülaline on luuletaja Triin Soomets kes loeb oma tekste kahest kogumikust. Leping number kaks ja toormaterjal. Soometsa kõrval on saates ka näitleja Hääl Elina Reinold lugemas lepingu tekste. Mida sa mõtled, loom? Mida sa loodad, raibe? Katkion, kitsas koon ja kõhu alt haige. Kõduneb maetud Kont kurat teab kelle maal. Vareste vastu, seal on su pulma Parlamendi. Peremees kas või nähku? Jah, andku võikina. Kurat teab kelle pihku. Nüüd surud nina. Triin Soomets kas on vahe selles, kui lugeda üksi omaette oma teksti nagu täna siin mikrofoni ees või siis kui 300 silmapaari vastu vaatab lava peal ja kui inimesed sind suurte silmadega vaatavad, on lihtsam. Siis toimub selline asi nagu energiavahetus, mina saan nendelt inimestelt ja ma loodan, et mul on neile ka midagi anda. Aga vahel ei ole sellist tõrksust tajuda, et millest see tüdruk, kirjutajad, oioi kui jube son. Kui sellist asja on tajuda, siis see on minu jaoks nagu väga ilus väljakutse pidulikult öeldes, tungida nende inimeste südamesse ja näidata neile, et tegelikult räägivad need tekstid armastusest. Ja väga ilus on näha, kuidas tõrksus asendub aegapidi kas mõistlusega või vähemasti sallivus, ehk. Aga väga tore on, kui sa oled suutnud inimest puudutada heas mõttes, mis alustasid 91.-le, ilmus su esimene kogu väike aja distants on olemas, et kas sa seda triinu veel mäletad ja tunned? Põhimõtteliselt ikka, aga on tekkinud tekst, mida ma ei taha enam valju häälega lugeda, aga loomulikult ma ei taha neid kuidagi maha kustutada, et kõik see on läbi elatud ja läbi tehtud ka lihtsalt inimene loodetavasti areneb. Isegi kui ta taandareneb, siis vähemasti ta muutub. Ja et enam lihtsalt ei, 100 protsenti võib-olla ei haaku, kui kontaktne peab üldse olema tänapäeval luuletaja või kui tihedalt ta peab olema selle eluga seotud, tegema ka endast eksponaadi, sa oleksid nagu pildi peal, ma loodan, et luulet Ta ei pea üldse midagi muud. Selle püüab otsida tõde ei ole ise küll teinud teadlikke pingutusi selleks, et pildi peale kui sa neid tekste kirjutad, kaevameelne, sa saad olla või võid olla või tahad olla. Tahan olla 100 protsenti avameelne praegusele, et see päris nii ei ole võib-olla alati olnud. Mõni aeg tagasi oli mulle tähtsam tekst kui niisugune, ainult aga praegu on toimunud huvitav asi, et minu meelest üldse palju nagu meie kirjanduses ka liigub kuidagi siiruse poole, et võib-olla oluline ei olegi niivõrd see tulemus, kuivõrd see, et inimene on ennast kuidagi kuidagi pahupidi pööranud, et ma ei märka seda mitte ainult enda juures, vaid vaid mõne inimese juures veel. Minu meelest me liigume natukene isiklikumaks, mis seda põhjustab. Oled sa juurelnud sellele? Mina püüan saada jälile igasugustele põhjustele, mis on tekitanud nii või teistsuguseid arenguid, kas siis minu elus või, või laiemalt. Ja see on sundinud minema lõpuks täiesti isiklikuks. Midagi ei ole teha. Tunnen ennast järjest rohkem pidulikult, olles siis kas ühiskonna osana või või maailma osana, et kõik on tegelikult üks ja see sama nagu nagu minust väljaspool, nii ka minu sees. Et ma liigun praegu seda teed mööda, kui sa selle tee oled endale leidnud, siis sa peaksid maailmaga olema nagu sõbraseisus või mitte nii, nii riidu kiskuma järjest rohkem järjest rohkem. Olen maailmaga sõber, seal on küll vana anarhist lapsepõlves. Ma loodan, et see päris nii ka ei olnud, aga täitsa õigus. Täitsa õigus, et on tekkinud mingisugune mingisugune harmoonia ja minu meelest see on väga hea ja õige. See harmoonia on seotud ealiste iseärasustega. Jah, et need puberteedi põtkimiselt on võib-olla lõpuks õnnestunud selja taha jätta. Võib küll olla, mis sa arvad, milline võiks olla nagu see aeg, mis on sinu jaoks nagu kõige parem on lihtsalt osa inimesi, kellele sobib rohkem olla noor ja mõned, kes on noorest peast juba vanad ja sain aru, mida vanemaks ma saan, seda paremini ma ennast tunnen. Seda parem on mul olla, seda rohkem olen ma mina ise, nii et ma arvan, et mulle sobib vanadus päris vanadus ikkagi suhteliselt hästi. Ma ei ole osanud noor olla, päris tõsi, ma ei viinud ennast tihti kokku selle päris kena neiuga. Noh, kes ma olin. Ja praeguse lõhe järjest rohkem tähendab. Praegu ma olen ikka päris päris mina ise. Kui palju sind sinu luuletaja kirjutaja teel on nagu aidanud või vastupidi pärssinud see, et sa oled filoloog, et sa oled õppinud seda keelt, millest sa kirjutad? Väga palju on aidanud. Mul puudub muidugi võrdlusmoment, et mis oleks siis, kui seda just tead, mis sul ei oleks ja, ja et võib-olla ei ole õige öelda, et aidanud, aga minu jaoks on see olnud ainuõige just keele õppimine ja keelt oleks võinud omal ajal ülikoolis veelgi korralikumalt õppida, sest keel on kohutavalt ebatäiuslik, aga aga luuletused paraku kasutavad keelt. Tahan seda öelda, et viimasel ajal tihti tunne, et kasutada keelt, on nagu mängida. Näiteks klotsidega, kui tegelikult sa tunned, et on mingi võimalus, võib olla liigutada mägesid, aga sul ei ole seda, neid vahendeid. Sa mängid klotsidega nagu laps ja see on see, millest, mis ongi sinu töövahend klotsid. Aga kas vahel on keelega ka selline tunne, et ta on nagu mingi üheksas laine või marutuul, mis toimib omasoodu ja sina oled seal lihtsalt selline väike Ebe? See keel on niivõrd võimas loodusjõud, mille alla sa võid jääda või. Kas sa mõtled just luuletust kirjutada, ma mõtlen just luuletust kirjutades jah, mitte siin praegu omavahel lobiseda, vaid just siis, kui sa oled nagu üksi silmitsi selle tekstiga ligines päris ohtlikule teemale luuletuse kirjutamise protsess ka väga imelik asi, et seda on keeruline seletada, mis seal siis õieti toimub? Ma ei taha väita seda, et ma olen mingisugune toru või lihtsalt kirjutav käsi. Aga vahel on mul tunne, et ma olen toimetaja. Sa oled ju töötanud toimetajana ja mul on vahel selline tunne, et ikkagi see tekst sulle antakse. Ja minu asi on ta struktureerida nii nagu mina tahan. Aga see ei ole ka päris minu vaba valik. Mingis mõttes on ka see, et antud ma pean sellest ainult aru saama ja asja lihtsalt ära vormistama. Aga seda ei ole juhtunud, et sa sinna üheksanda laine alla jäänud oleks, siis istud ja, ja närid oma pliiatsit ja ja lased sellel asjal toimida, kuni lõpuks õige või, või kõige rohkem õige sõna? Või rütm või väljend. Leidub et see on selline pingutus, mis seisneb selles, et sa üldse ei pinguta, et sa lased sellel lihtsalt tulla. Ja kui, kui siis paari tunni jooksul ikkagi midagi ei toimu, siis tuleb paber ja pliiats või arvuti kinni panna ja ja minna kööki sööma. Sellist asja ma küll ei tee, ma midagi kuskilt välja imen, sellisel asjal mõtet ei ole. Triin, millal on sõlmitud leping number üks? Leping number üks on sõlmitud aastal 1989. Ma arvan Ja täna kuulame tekste kahest kogust, Triin Soometsaleping number kaks ja teine on toormaterjal. Need kaks kogu on väga lähestikku ilmunud, aga see on see, et nende vahe on kaheksa kuud umbes ilmumise vahe. Aga leping number kaks koondab kolme või nelja aasta jagu tekste ja toormaterjali tekstid on kirjutatud enamikus aastal 2004. Ja nad on tõesti erinevad ja minu jaoks on toormaterjal liikuvam selles mõttes loetavam. Ja selles mõttes ka parem, kuna ta on tsipa lihtsam. Ja vähe sellest, et ma olen sellega lugejale natuke lähemale liikunud, olen sellega liikunud lähemale ka iseendale. Ja ma loodan, et et ma suudan seda mõnevõrra veel jätkata. Soomets su huuled huvitavad mind kui 10 käsku sest eksin enamiku vastu, kui suudlen sind. Ma teesklen kogemust ja kirjaoskust kui pea su süles su linnale vean võbelev aresti allkirja maailma, saades vastu hingehinna nime. Need hakid teadsid mu nime. Õun mädaneb kuldseks. Valgus on mustade kirsside kivikeeldu ja ennast kutsuda lase ja minegi kohe. Süda peksab. Olen palunud andeks, nõrkemiseni. Nüüd on surmaväsimus, nüüd saagu mis saab, mina astun välja. Võitsin, kaotasin kogu aeg üle jõu. Üle mõistuse. Käigu nüüd, kus kuratse. Kolm korda salgad enda ja siis peaks piisama. Päev lase lahku minna. Päev naeris, niisama. Kuiv on mu leib ja vein. Kuus aastat koduni. Öö saada, mulle meil. Naeris, naguniituul tõusis, võttis sõna. Enne ei vaheta, kuidas algamatuna ööd päevaks ei vahetada? Pidevalt pöördes või purjus kaitseb sind ülemkohtus kalliskivide kurjus. Meresoolas ja veresuhkrus. Võimatu vilja maitse söövitas kõiki su huuli. Loobud ja lihtsustatud, kuni kaks korda kaks on seitse. Kõik on korraga kirjas, sa tähti ei tunne, vaid ööd, käsikaudu ja kõrvalteed, jooksed kuu, kirves seljas. Loom loob, loom, loob lugu lõpeb, lõpeb Ling Ling. Maailmal on mõtte hiigla ja higine. Mis on su hingetõmme väärt? Marlboro Marlboro või või muda? Ei mäleta? Ei mäleta, kuid tunned, kuid tunned mis tuleb, mis tuleb möödas, juba möödas juba. Kuu puhasta mu päevad poolpehmest ja puupaljast. Mind viipa kuldse käega Jääralase silmast. Näe jälle jooksen kodust. Jälle mängin viiki ja iga kõnetluse ma naeran välja huupi. Käin ringi nagu naine, kuid leban nagu, kas ma olen üks ja teine? Mu selg on murdumas. Kuu, vaata mulle silma. Ma näitan sulle tuld. Ja sina mulle maailma üheksandat und. Igal loojangul kutsun sind. Ja igal koidikul tõukan. Siin pimeduse last nagu minagi olin pimeduse tüdruk. Igal loojangul kutsun sind nii sügavale enda sisse et huultel puhkevad valusad ja kurjad õied. Olen tundnud sind minusse süvenemas sellise täpsusega. Aeg-ajalt loob ainult juhus. Olen ebakindlalt puudutanud Su varjatumaid kohti. Ja sa oled olnud mulle täpselt paras täpselt valust. Seitse päeva olen ma mõtlema nüüd. Seitse korda lähed, saab päikese loojudes minust mööda. Mõtlen oma sügavusele, mida sa suudad puudutada oma pimedusele, mis päikese loojudes paisub ja hakkab vastama tõele. Värvilist valeraha, võltsitud vääriskive kõliseb kohe mu taskus, kui sa ütled mu nime, 1000-st tuledikust, kui sa taipad mu tuju, ehitan salakoopaid, käike ja kaardimaju. Kui su käsi aga puudutab mu puusa Leiad taskust põik tänavate, kruusa põsed, porijälje, närtsinud kaselehe. Mis veel oli äsja kallis kaela? Ma olen tuul kord siin, kord teisal ka sinu kõrval ei püsi. Kuid kui üksinda nurgal seisan minult midagi ära, küsi mulle viitma. Mind suudle, kui soovid. Suru minusse hõbedera läbi hämara linna ja juuni mani, kui nii libisen ära. Mul on tegemist linna servas. Mul on mõtlemist puude lehis kordna vihmases ilmas. Kord nutan su jalge ees. Sind kohtan igaühes, kel sama hundi pilk. Su silmad säravad, purpur sas õielehes. Tuul meelitab mind sinus Rosinaga. Ei. Härra Pöör, pead jää seisma nurga taga. Su nimi, lõike heinana mu huuli Salvab. Su naerus kahestub Munuker loomus. Kui küllastunud kiskja mintsa valvad. Mu unenäos Su nägu muutub kooniks. Viis aastat tagasi töö oli roheline ja niiske. Kui näitasin emahundile oma südant Selle ära näen siin tema poegade unes järve kaldal, mille iga piisk on õige vaba kannatusest. Järv voolab minusse tagasi ja naeratab mulle. Hundikutsikas neutsatab unenägu, hakkab lõppema. Nüüd toimub kõik väga kiiresti. Jooksen sellest välja, aga aeg ongi juba lõppenud. Kõik tõmmatakse koonusesse ja neelatakse alla kuhu mitte surm, vaid absoluutne kadumine. Taastamatu, jäljendamatu, võrreldamatu ja lõppematu. Kalade märgis. Nektariin mädaneb laual. Isa mädaneb metsakalmistul. Vistrik mädaneb põsel. Tädi mädaneb hooldekodus. Kõik läheb nii kergesti mädanema. Vähe on suuri asju, millel pilk tahaks pidada mõni taevatäht liivatera needki tuulega igaga paiskuvad vastu silmi. Nii, mulle ei jäägi mahti kummagi raske lauga hoida teispoolsust lahti. Kõik läheb käärima kuid kõik ei kõlba juua. Kõik kihiseb ja lakke lendab kork kes suutis sellise šampanja luua vee loomiseks. See oli nõrk. Kõik loksutab mind. Oranžid kardinad teevad mu tuju heaks. Hallid seinad teevad mu tuju pahaks. Üks inimene saab minust peaaegu varu. Mina saan peaaegu kõigist aru. Võtan süü enda peale. Hea meelega. Ö tunneb mind. Tõstab meres vett. Tule põrnitseb põhjatusega tõtt. Üles ja alla sinna-tänna. Võimatu võrke välja on panna. Võimatu, võrgusilm pole veel valmis, võimatu, võrguniit pole veel sõlmes võimatuks, mastiks pole veel mändi. Võimatu. Kalamees pole veel sündinud. Üles ja alla sinna-tänna. Mina ainsana tunnen sind, mina. Sind ainsana. Tahtsin oma verd näha ja lõikasin käsivarde oma nime. Ilus veri, ilusat värvi. Hea maitsega. Kippus ööbima. Kratsisin iga päev uuesti lahti. Valu vaigistas süüd. Nüüd küsisin süüdistust näha ja selgus, et sellele oli alla kirjutatud üksnes minu nimi. Ilus. Ilusat värvi, hea maitsega. Veebruari võid üle elada, aga märtsi mitte. 27. veebruaril hakkab päike kõrvetama immutatud kopsa. Sulatab mulksu oma suu suu ümber ja sees. Kõik läheb nii kergesti haisema. Su rasked laud ei paku enam kaitset. Kärbsed sumisevad. Sula näitab sind maailmale. Seekord sai põikle. Sel kevadel olen ma eriti ilus, sest kukkusin näoli täravatele kividele. Lasin tuulel lohutada, päikesevihmal maha pesta vere ega kartnud ei valu ega surma saada. Silmad jäid pähe. Äike lõi silmapiiril merre. Meri lõi minusse kaks korda kiiremini, jooksen nüüd kaldal kivide vahel. Nüüd tuleb mul tuulele järele anda. Vaevalt jalul janus, lakkamatus, ma tean. Kui me ei kohtusin elus. Siin kohtume õige pea. Laulise liigutas liha kuulas su käsku ja keelt. Lindude saledad kehad, rahutud riivasid meelt. Tee pole pikk, läbi linna, läbi õhu ja üle vee. Ma tean, et lased mul minna. Ja pidin õppima ainult musta maagiat, mitte. Kõik kõrvetab, mida vaatan oma hundivarahommikuses unenäos. Jahedas vees vajun põhja. Tagasiteed ei ole. Ja nii joovad väikesed linnud rooste mu randmest. Lihtsalt. Põhja vajudes on viimane asi, mida ma näen. Rohelised sähvatused. Ilutulestik ajus. Läbi kohina langeb pingudes punane kivi. Kiliseb. Söestunud maal peaaegu kaeblikult, üha vaiksemalt. Ah kuidas tahaksin vaikust. Aga ma kuulen silmade avanemist, maa pöörlemist, Saturni rõngaste helinat, linnupoegade koorumist, sinu naha lõhna. Kuigi kalad ujuvad sisse ja välja mu kehast kandes mind laiali vees. Ja rääkides tõtt. Tulgu, mis tuleb. Muu tõuseb, mu mantel on mustkuu, on lind ja minagi pole parem. Tule joomu nahk kindlalt rahulduse pisar. Musta silmaga sihimu südametera. Sest kirjutatud on. Raudaia vari läbimu meele. Su kujutluse ring ümber minu. Maastikul kasvavad tundmatult kollased taimed Su pimeduse kiirtes. Kui see ei ole iha, ei kilise, mu kleit põhjatuules ei kaota liblikatiibu, ei pööra rästikud päid. Kõik uksed sulguvad ja ma pekslen säravas pöörises sõrmipidi taevas kinni nagu puu. Kõik on välistatud. Tulevik variseb minust läbi. Must lind kiigub pimeduse kiirel. Mustale linnule saab minust kollane silm. Kõigil on sinu nägu. Kõigil on sinu nägu, kes minusse teisenevad või niisama riivavad või niisama riivavad. Nende silmad on väga hallid, nende silmad on väga hallid. Nad kergesti tulevad kaasa, nad kergesti tulevad kaasa noortekoerade innuga. Noortekoerade innuga. Igal hommikul vaatan sulle igal hommikul järjest lähedasemalt, vaatan sulle otsa. Järjest lähedasemana. Veebruaris on keha nii valge, et süda läheb pahaks. Nüüd siis paiskuvad sõnad kilisevat ööde tagant. See ongi minuni. Vähemalt need mõned ööd armastas vaikus mind. Sinu keha kaudu. Minu nimi polnud tähtis. Nüüd on see tähtis, kallis ja kõva. Nüüd on veebruar ja tuisu Kylin vastu, klaase kordab vaikuse küünistust. Kuradi. Ma sajan vihma. Paiskan rataste alt kive. 60 koera suudab spellide mu nime. Ma muudan saatuslikuks suvalise seose. Mu sõrmejälg teeb igast koopiast kunstiteose. Ma valgun vagunisse. Rivistan ristteedel 60 koera kisendama suurel reedel. Ma olen kohal siis kui kujutad mind ette. Must maagia mängib kõik mu valges kindas kätt. Nii nagu mere ees end alasti võetakse sest ta nagunii näeb sind igalt poolt. Sinu ees kohutav seiston riietes. Kui magan sinuga, siis soovin vestlusi voorustest ja vaimust kuid kõneldes maiskonna ainult su jõule, kuuletuda voodisse. Sinu õrnus on äikesekuiv kisendus. Kohutav juuli. Ei selgita, ei solvu, sest teed kaarduvad sillaks, kus und ja õietolmupeopesades Ma puhun. Ei ütle millestki ära, ei hoia millestki kinni. Ennast püüan ja pillan paljakäsi ja pärani silmi. Igal hommikul. Igal juhul. Kõige kohutavamad lepingud sõlmitakse iseendaga ja need kehtivad varjutavad sekundid ja suured sündmused. Säravat suujoone, selle, kuidas toetad pea käele selle, kes sind armastama hakkab. Kes su käest teed, küsib. Mida sa vaatad? Mida sa näed? Mida sa tunned, millesse sa sured? Nagu peaks lepingu tähtaeg olema just surmapäev. Kuulsite Triin Soometsatekste kahest möödunud aastal ilmunud kogust leping number kaks ja toormaterjal lugejateks nii autor ise kui näitleja Elina Reinold. Muusikavaliku saatele tegi virve Pulver. Tekstid valis ja Triin Soometsa intervjueeris toimetaja maris Johannes. Aitäh kuulamast ja kuulmiseni. Kõige kohutavamad lepingud sõlmitakse iseendaga ja need kehtivad varjutavad sekundid ja suured sündmused määravad su suujoone. Selle, kuidas toetad pea käele, selle, kes sind armastama hakkab. Kes su käest teed küsida. Mida sa vaatad? Mida sa näed? Mida sa tunned? Millesse sa sured? Nagu peaks lepingu tähtaeg olema just surmakuupäev.