Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona tänase saate külaline on Anu lamp minale Marje Lenk, head kuulamist. Te olete Anu esinenud palju raadioteatris kaasa teinud, kuuldemängudes, lugenud järjejutte aprillikuus pälvisite de järjejutu lugemise eest raadioteatri näitlejapreemia pida, Need raadius, esinemised teil on andnud, mida need üldse näitleja jaoks tähendavad? Võimalust areneda oma häält õppide tundma, võib ka olla selline võimalus teha väga palju erinevaid pisirolle. Teatris võib selline võimalus tulla läbi mitme aasta, erinevad väikseid rolli teha aga aga raadius. Meie jutu sisselugemisel on võimalus proovida oma häält, erinevaid karaktereid. Mängulised ja see on alati väga põnev. Saatis tajud, kuidas on füüsiline töö on rääkimine. Kas teil on olnud kunagi diktsiooniga probleeme ja ma sõin sõna lõpp ära? Teatrisse minnes ma lugesin mingit arvustust, ma olin siis äsja teatrisse läinud. Heideti mulle ette, et see sõnalõppe ära, see tuli sellise šokina, mõtlesin, miks mul seda koolis ei öeldud. Ma loomupäraselt olen kiire rääkija siis hakkasite iseendaga tööd tegema, tähendab, jälgisin ennast kontsentreerumine pidevalt meelespidamine, kuni ta muutub nii automaatseks või kuni sa valdad, seda. See aparaadi valdamine ei tule kohe koolis veel või närv sööb ära, eks ole, sa võid seal harjutuse sooritamiseks koolis ennast keskenduda ja teha täiesti arvestatavalt ära oma eksamid ja arvestused. Ringides, kui tuleb närv ja kõik muud asjad, sa ei mõtle siis enam diktsiooni peale, eks ole. Et siis võib tõesti juhtuda seda, et lähevad mõned sõnad kaduma, sõnalõpud kaduma, nii edasi. Tuleb äratada see iseenda sisemine kõrv. Sa ise kuuled ennast. Kas te kuulajatega neid kuuldemänge, kus te olete esinenud või, või järjejutte, mida olete lugenud see ju ka aidata. Palju ma kuulen, mõnikord ikka kuulan ja raadio on õpetanud ka seda ilmselt seal raadios rääkimisi asi, et raadiost tuleb natuke, võta tempot maha, samas kiirgen puhul mitte aga, aga muude tekstide puhul natuke aeglasemalt lugema. Võib-olla kui elus sedasama asja ütleks. Kui teil on käsil järjejutu lugemine, kas siis kodus harjutate kõva häälega või ei ole see oluline? Siis, kui on tegelased, siis ma olen proovinud hääli, muidu ma loen silmadega, märgin endale lauses rõhud ära, mitte alati, aga kui väga pikk lause ja eks ju siis silmadega sa haarad, järgmist rida ka, mis on rõhud selles lauses välted märgin ära, kui on sõna, mis võib esineda nii, kui teises või kolmandas vältes näiteks nalja või nalja, siis märgin ma seal ei eksiks. Et kas sõna on omastavas osastavas käändes. Üks kuulaja tunneb huvi, kuidas sai Teist kõrgema lavakunstikooli lavakõne õppejõud Mind kutsuti sinna jama. Sest mul tekkis tunne, et mida on mulle õpetada, see tundus tohutu vastutus, tähendab, et õpetaja oleks küll ju noortele inimestele või kas see olen mina, minule tundus tol hetkel ületamatu takistusena sinna kooliminek siis ma pikas mõtlesin justkui pagesin selle mõtte eest ja siis ma jõudsin oma mõtetega sinnamaani, et lihtsalt ma olen praegu selles vanuses, tappis oma elus, kus need inimesed, kes mind on õpetanud, mõned nende hulgast on juba lahkunud ja mu kohus on võtta see teatepulk üle. Praegu on see aeg, kui mina pean seda tegema, siis ma läksin kooli, mõtlesin, et ma olen seal pool aastat ja nii kasvas sellest poolest aastast, ma olen nüüd olnud kokku 14 aastat, sellepärast et see on siiski väga raske töö ja mul oli siis ka väga raske villideta kodu ja teatrit veel kooli. See ettevalmistus võtab ikkagi eriti alguses, võttis mult väga palju aega. Esimene tund on meeles, on küll meeles, ma olin kella kaheni üleval öösel, kirjutasin selle teksti endale üles, mis ma räägin ja ja ma kõnelesin, kõnelesin seda läbi, aga ma seda paberipilti vaadanud. Seetõttu ma olen pidanud sõnastama enda jaoks paljusid asju, omaenda teatrikogemust, tol korral maga, sõnastasin, kuidas teie tunnid välja näevad? Raadiokuulajal on huvitav teada alati sõltuvalt sellest, kus, mis etapis me oleme, ma olen püüdnud alati teha ka seda, et minu enda jaoks oleks, oleks huvitav, ma olen läinud, edasist baasasjad loomulikult saab läbi võetud, aga mitte, et ma teeks seda samade materjalidega. Mu enda jaoks on huvitav võtta uus materjal. Kummu jaoks on ülioluline, on ikkagi see, miks inimene lavale läheb. Miks ma peaks teda vaatama, mis ta nendega teinud selleks, mida tal on öelda? See isiksuse kujundamise moment on väga oluline, see tähendab ka siis oluline, mis materjalid õpetaja õpilase annab, kuhu, milliste teeotsade juurde ta tema juhatab. Nii et sõltuvalt kursusest, kus me parajasti oleme, võib see tunduda väga erinev. Kas sellised harjutused nagu pagari, piparkook, pagari, piparkook ja kriimu Naugu triinoritzepidega kraavis, kas need käivad ikka asja juurde? Need käivad, aga on ka veel igasuguseid muid, need on nüüd kõik tehnilised asjad või see, mida ma olen nimetanud heliredel, et igal alal on oma heliredel mis tuleb pärast sonaati mängides ära unustada. Nüüd lõpetava kursuse eelmine semester sügissemester nägi välja, vaatasime ära kõik kultuuriajakirjad, Vikerkaar, Looming keel ja kirjandus, tuuno ja akadeemia. Ja siis nad tõid poole aasta numbrid, las nad loeksid kaanest kaaneni, paljud polnd neid ajakirju ka veel kätte võtnud, oma elu sees. Kunspoee, see ajakiri oli ka, et me teaksime, teevad teised ja kõik esinesid ka ettekannetega, mida nad olid lugenud, mis loomingus oli, mis oli vikerkaares, mis seal Keeles ja Kirjanduses keelte kirjandust ei olnud keegi lugenud, enne kuna oli Eesti vabariik üheksa kümmend, siis me tegime kevadel kava Isamaa, mida sa kellegi jaoks tähendab? Olen avastanud, et noored eriti ei valda eesti luulet, luule pole enam nii oluline, kui ta oli mingil etapil, ütleme nõukogude perioodil ja kõik me koos teadsime, et ilmuks Runneli raamat ja kõik koos ostsite ühel päeval ära ja siis ta oligi ära ostetud, eks ole, ja kõik olite te koos lugenud, Me tundsime selle luule tähendust ühel ajahetkel seda enam ei ole luule enam niimoodi ei tähenda. Noor näitleja lõpetab kooli, aga ei orienteeru eesti luule, see nagunii paratamatult elu jooksul võib tulla situatsioone, kus öeldakse, et tule esinema, aga ikkagi hea oleks, kui tal on see baas, ta läheb raamaturiiuli juurde ja ta teab, kuhu ta sirutab käe või läheb raamatukokku ja ta teab, keda ta tahab tahta. Seltsing ülesandeks nad kõigepealt lihtsalt loeksid siis need aastaid enda jaoks eesti luulet ja panime kokku kava, aga see oli ka väga erinev, me mitte ainult luulevaid, seal me jõudsime ka näiteks eestlaste ees nimedeni. See identiteedi küsimus tekkis, kes me siis oleme, kui palju seda segatud verd ja kes eestlane üldse on. Aga me oleme teinud lavakõnes ka telefoniraamatut, näiteks et võib ka telefoniraamatut lavastada, ikka jälle on kuulda sellist lauset. Alati on noortega väga tore töötada, sellepärast et kuskil mingis vanuses ma ei tea, mis inimesel tuleb, ta hakkab palju rohkem vaidlustama ja see sütitamine võib osutuda palju raskemaks. See on see noortega töötamise võlu. See usk ka, et kõik on võimalik. Mõnikord võib juhtuda inimesele, et ta ei tõuse enam mingitest hoopidest. Ja tekib selline kibestumine, ühesõnaga ei minda sellisele retkele kaasa, et ahoi, võtame telefoniraamatu, teeme teise ära, noor arst sellest kohe kinni. Telefoniraamatut, tema tegin neljandal kursusel olevate üliõpilastega, see tähendab üliõpilastega, kellel juba terve kooliprogramm peaks olema läbitud. Ma olen püüdnud viimasel kursusel üldse anda ülesandeid, mis võtaksid kooli kokku, kus võiks kasutada kogu oma tehnikat võimalikult maksimaalselt kõike seda, mida kooli jooksul õppinud, leitud üks asi on tehnikaga, teine asi on see, et no näiteks kui öelda telefoniraamat, siis mind tegelikult väga huvitab, kuidas üks või teine tulevane näitleja selle seatud ülesande lahendab. Elisabet Tamm tegi sellise asja nii-öelda tõesti, näitas ka suurepäraselt oma tehnikat. Ta oli telefoni vastuvõtja peas, siis kujuteldavad klapid, paljon, puu nimedega, perekonnanimesid, tammed, kuused, kased, neid tuleb lehekülgede kaupa aadressil muidugi erinevad, eks ole. Sealt tekkis tööd, kuidas ta kiirkõnest võtab, aga vastu kogu aeg korduvad, jälle need puunimed, TAMM kullerkupu, seitse tamm betooni, kaheksa ükskõik millise, aga see tuli nii siukse vurinaga. Tehniliselt kõik oli kuulda välja teda üks sama nimi kordusaadress kogu aeg erines kõigest sellest lõputust nimede vastamisest. Ta mängis välja selle, kuidas ühtepidi suurepäraselt töötav klienditeenindaja läheb peassegi. Kas siis lõpus ta tõusis sealt laua tagant püsti, nuttis, naeris läbisegi ja siis ta luges ülilihtsalt Jaan Kaplinski luuletuse, tule tagasi, helme rändtuledega, see metasekvoia, see oli selline looduse ja lihtsuse ja kõike selle juurde pöördumine, ühesõnaga me lool oli oma väga ilus lõpp ja noh, sellised väga ilus number, vaatad niisugust numbritega, tead, kui suur tööseadega on, et seda niimoodi teha. Kas teie õpetajad olid, kes teile lavakõnet õpetasid? Peeter Tooma, Karl Ader, Kaljo Arra, legendaarne Karl Ader ja millisena ta on jäänud teile meelde nõudlikuna väga nõudlikuna ja kindlasti ka ausena? Tegelikult see on väga raske, see, see puudutab iga ala. Aga me ring on väike, kõik on kõigi sõbrad. Tseed säilitada ausust, et öelda ausalt, mida sa mõtled. Me teeme sõbrale sellega tegelikult kahju kui me ei ütle välja tema puudusi. Kuidagi tahame leevendada ja hakkame kiitma asja eest, teist takka. Aga Aderoli aus üldse selles põlvkonnas oli, oli nõudlikkust teiste, nende vanemate inimeste peale ka, kellega ma olen kokku puutunud eestiaegsete inimestega. Näiteks ülikoolis Richard Leis, kui ta oli kaheksakümneaastane mees õpetas ladina keelt, kirjandust, seal oli mingi selline nõudlikkus aste, mida ma nooremat ja temast palju nooremate õppejõudude puhul, ütleme siis õppejõudude, kes olid elanud kasvanud Nõukogude Eestis, mida ma nende puhul ei täheldanud, tähendab ma pigem täheldasin seda, et mõni õppejõud võis silma kinni pigistada, kui ta nägi spikerdumist, mis tundus kummaline, aga kaheksakümneaastane mees viskas välja inimesed, kes pikerdasid. Ja siis ta oli valmis tulema isel uuesti uuesti jälle võtma neid eksameid vastu. Sest et see oleks tähendanud, et ta lammutab sellega ülikooli, kui ta pigistab teatud asjade puhul silma kinni või näiteks Paula palmeoskes õpetas meile soome keelt praktiliselt iga tund teha kontrolltöid, see on õpetajale väga suur koorem, kontrollida neid üle Kleistigi samamoodi, kogu aeg olid kontrolltööd ja see ei olnud ju ainult meie kursusega, see oli teistega täpselt sama moodi. Et vot sellist nõudlikkust tuli atras ka selles põlvkonnas, ma kujutan ette juba see hariduse väärtustamine, eks ole, kui keegi le kooli, siis ta pidi õigustama seda, et tema töökätest ei olnud abi põlluharimisele. Et ta ei saanud ludritada võluhvitada seal linnas. Niisiis, kui ma mõtlen seost peale, et mida ikkagi tähendab see, et oled kokku puutunud nii paljude vanemate inimestega, et ader oli näinud Juhan Liivi poisikesena 10 aastase poisikesena aga see tundub nagu nii kauge, eks ole. Selles põlvkonnas oli ka mingit jõudu. Kui ma läksin kooli, et Helmi Tohvelmani Karl Ader hakkasid lähenema 80-le ja olla endiselt nõudlik, tähendab mitte teha mingit vanuse pärast endale hinnaalandust. Vastupidi võis tunduda, et noored inimesed tegid palju suurimaid hinnad. Et kui me suudaksime ka niimodi olla, ma ei tea, meil kuidagi väsitakse prag rutem, tundub mulle ja võib-olla me ka ei väärtusta, on kurb või nukker vaadata, kui vanemad inimesed mutud alandlikuks, kui neil on selline tunne, aga äkki neid ei vajata, äkki nad ei oska enam midagi, et me oleme selle noortekultusega tegemas ohtlikku viga. Nagunii põlvkonnad ei ole enam koos, ei kasva niimoodi koos kui kunagi, eks ole, et laps võis näha kõikide põlvkondade koos toimumist ja saada seda vanainimeste tarkust endasse ammutada. Vaat adra nõudlikkust iseloomustab kõige paremini tema enda lause, ärge seda mõõka, mida te enda vastu tarvita, mõttelaske rooste minna. Ma olen väga õnnelik ja tänulik, et ma olin tema õpilane. Kui mõelda nende noorte peale, kes istuvad põhiliselt arvuti taga ja suhtlevad sõpradega arvuti abil siis võib juhtuda ju, et nende keel jääb päev-päevalt vaesemaks ja eneseväljendus nõrgemaks. Benno kindlasti jääb kindlasti kindlasti, ega me veel ei tea, mis sealt tulema hakkab, et seda On tajuda küll, noorte eneseväljendus on läinud palju nõrgemaks, sellepärast nad ei pea vastama eksamitel suuliselt näiteks. Ja mul tuli meelde selline asi, ma ei tea, kas see on näiteks minu esimesse klassijuhataja välja mõeldud asi või oli teistes koolides ka? Meil oli, neljandas klassis oli videvikutund, see oli üks kord nädalas, minu arust oli see neljapäeviti ja just sel kellaajal, kui hakkas hämarduma, me ei pannud tuld põlema. Nii et selle kolmveerand tunni jooksul, mis klassi tund vältas, läks veel pimedamaks. Mõnda aega oli see laps, rääkis ühte lugu, iga laps pidi rääkima ühe loo ette valmistunud, siis kodus, aga just see rääkimine, et rääkida üks lugu niiviisi ära, et kes seda lugu lugenud ei ole, saab aru, mis seal toimus. Ja kui seda hakata harjutama neljandas klassis, siis sellel kindlasti on hilisema elujaks suur tulemus. Kasutegur. Anu, kui seepeale keskkooli lavakunstikooli läksite siste Põlusite läbi. Ma ei saanud eelvoorust edasi, olid välketüüdid ja ma tõesti ei saanud aru, mis mult tahetaks. Te olete nüüd ise noori lavakunstikooli vastu võtnud? Ma kujutan ette, et väga raske on otsustada, keda võtta, keda jätta. Jah, absoluutselt õige, vahepeal ma elasin seda tohutult läbi. Nüüd ma mõtlen niiviisi, et seesama asi, sa otsustad kellegi inimese elule, sa otsustad, väga paljusid asju sai, otsusta mitte üksnes selle üle, kas tast saab näitleja vaid selle üle, kes saab tema abikaasaks, millised saavad olema tema lapsed just seetõttu, et ta kukub nüüd sellesse situatsiooni seal koolis, sealt ta leiab endale elugaase, oleks ta sellesse kooli mitte sisse saanud, siis ei oleks ta seda inimest leidnud. Ta oleks läinud kuhugi mujale ja see kõik oleks võinud teisiti minna. See on nüüd see, kui hakkad pikalt mõtlema ja siis mõtled ennast kuidagi pea suitsema ja väga paljudest inimestest. Kindlasti saaks koolitada veel näitleja lisaks nendele, kes ta sinna valitakse. Kui ma kunagi mõtlesin, et me rikume kellegi elu ära, nüüd ma mõtlen, et me teeme võib-olla mõne inimese õnnelikuks sellega, et ta ei pääse siia kooli. Ma saan aru, et see ei pruugi olla mõistetav, aga nii ma mõtlen, sest et noor inimene ei tea tegelikult, kuhu ta tuleb. Ta ei oska ette aimata seda, et ta mõnes mõttes annab ära oma elu, kui nii võib sõnastada. Ma olin ühel kohtumisel, see on üks aasta aega tagasi või nii, Liina Olmaruga, Indrek Sammul olid lahkumas linnateatrist minema Sugalasse. Ja see oli teatrisõprade klubi, mingi selline teatrisõprade klubi, kus olid suhteliselt vanemad inimesed ja nemad esitasid mulle küsimusi ja üks küsimus oli see, et miks nad tara lähevad. Midagi ma vastasin, sest see on väga raskesti vastatav küsimus, eks ju, üks asi on veel see, et on teatud kollegiaalsus, teiseks igal inimesel on oma ratta, oma arenguhetk ja nii edasi ja nii edasi. Ja selle peale too proua, kes küsis, ta ütles. Olgu, las näed, aga me vähemasti saame endale põigemasti. Ja see lausestus me saame endale Võigemasti. Ma mõtlesin selle peale, et kui kummaline see on, et sa justkui kuulut teistel seal, miks ma ütlesin, et inimene annab ära oma elu, et et kui sa oled näitleja, siis samas on ka vaatajal või vähemalt kui ma nüüd kuulasin vaataja seisukohta, eks tal ongi õigus teada, mis toimub sinuga ka väljaspool seda aega ei ajahetke, kui sa oled laval väljaspool seda konkreetset lavastust, seda nii tahetakse teada, inimestel on vaja kellegi nägemist. On vaja, et ta saab kellegi eluga kommenteerida. Nii, ma olen enda jaoks mõelnud, et mitte üksnes tema rolli, vaid tal on midagi muud veel vaja. See on kummaline. Aga ju ta siis nii on. Samas vist ei mõelda selle peale, et tegelikult kõik see, mis näitleja lavale toob. Ma ei saa päris hästi aru, miks ta peab veel seda kommenteerima. Ta lähtub omaenda elust, oma läbielamisest, aga ta elabki selle laval välja. Miks ta peab ütlema, ma võtsin selle sealt. Ma kogesin seda. Selles situatsioonis on mõningaid kunstiteoseid, mis võivad olla ülivalusad ja seda suurem on nende mõju. Ei, ma ei taha teada, kuidas nad on, on loodud, see tähendab, mille pealt looja on selle loonud ja ma toon sellise näite, ma käisin sõpruses vaatamas ainult riikidele sarjas Mike lei filmi Alasti 93. aastal Inglismaal tehtud sest siin võib mõjuda väga negatiivselt, aga samas ta võib anda ka väga palju elujõudu see filmi peale seda, et elu ongi hädaorg pakub mingi sellise samastumis võimaluse vaatajale millest hakkab kergem. Maiu ei pea teadma, milline oli tema isiklik elukogemus tollel lavastel, kui ta selle filmi just niisuguse tegi. Või ütleme selle aasta alguses Loomingus ilmunud Peeter autori näidend keldris, mis on ka tohutult masendav mees, hoiab omaenda naist keldris kinni. Aga tegelikult see Soutri näidend minu jaoks on soe, sealt õhkub armastust. Armastus võibki võtta selliseid, selliseid räigeid vorme, isegi. Ma ei pea teadma, millise isikliku elukogemuse pealt üks looja midagi sellist loob. See on see, mida noor inimene, kes tuleb teatrikooli, ei pruugi üldse osata ette näha, et mida tähendab see, kui sa selle elukutse valid, milleks sa pead kõik olema valmis. Siis veel, mida ma olen mõelnud sisseastumiseksamitel, mis võiks mõjuda julgustusena kellelegi, kes näiteks on jäänud eelvoorust välja või kuskilt mingist muust voorust välja ka vastuvõtjad on inimesed, ka nemad võivad väsida, ka nemad võivad teha vigu meie tabavist, seda hetke ei pruugi tabada alati. Vastuvõtja ei pruugi tabada ka inimene, kes on laval, millised energiad liiguvad või mis võib saada saatuslikuks kasse. Komisjoni väsimine, teatud ajahetkel, mingi pilgutantslus. Või see, et sisseastuja viseeri piisavalt talle antud ajahetkel ei taju ära, see on minu seitse minutit praegu rohkem mulle ei anta. See hetk tuleb läbi elada, kõik see valu ja vaev, mis sellega kaasneb. Ma olen kuidagi nüüd vaadanud elamise käigus, et kui inimesele on antud isegi kui teile tundub, et ma ei tule enam mitte iialgi uuesti ravima. Kui ta teisiti ei saa, siis ta ikkagi tuleb. Tegelikult ma arvan, et ei lähe kaduma, see on. Mulle meeldib Jaan Unduski. Et ta ei ole päris täpne tsitaat, aga tal on novellis sina, Tuglas, selline mõtteavaldus siin ei lähe ükski anne, kadumas, ilmneb ainult manduda. Tähendab meil Eestis. Mida teie üliõpilaste vastuvõtul kõige enam jälgite, millele rõhku panete? Aitäh see võibki olla üks väike välgatus, mis on, kust on tunnet A ta tegi praegu midagi sellist, et sealt võib midagi ja no näiteks ma mäletan, hele Kõre puhul jälgin, kui antakse ülesannet ja ma vaatan, kuidas inimeste kuulab teelt on väga näha, kuidas ta sellega kaasa läheb, mis temas toimub, eks ole. Ja tema puhul oli nii, et Elmo Nüganen andis talle ülesandes oli suhteliselt lõpu vooruselise. Kas see, kuidas ta kuulas seda, kui Elmo andis talle ülesandeid siis ta hakkas nutma selle kuulamisega, ühesõnaga läks sellesse maailma nii sisse. See, ma mäletan, jättis mulle väga sügava mulje, kuidas ta kuulas. Teie kaks poega on end teatriga sidunud kui nad teile teatasid, et kavatsevad näitlejaks õppida. Kuidas te sellesse suhtlusite? Mõeldes oh lapsekesed, umbes nii suhtusing. Ma ei vaadanud kummagi oma poja sisseastumiseksameid, et mitte tekitada mingeid pingeid ei endas ega ka nendes inimestes, kes vastuvõtjad on, et kergendada nende olukorda, mitte olla sealjuures nemad kumbki ei ole käinud näiteringis ja seetõttu mu vanem poeg tahtis ilmtingimata kui ikkagi valdav osa noori, kes tuleb teatrikooliteatriga mingil moel kokku puutunud teatritegemisega ja siis tema tahtis mulle lugeda oma luuletused tohutult pinges ja närvis. Ja kuidagi mõeldav, et ma ei kuule teda ära niivõrd nõudlikud tahtsime ära kuulanud. Ja see tegelikult oli üks väga kummaline, väga mõjuv hetk minu jaoks tollel suvel siis nüüd kaheksa aastat tagasi aastal 2000, kui ta luges mulle Gustav Suitsu Kärko kella mida saaks lugeda pärast ema surma, mitte emale, kui ta elab, see on, eks ole, sinna sisse kirjutatud. Ta luges seda pühendunult, oma siiruses nii mõjuvalt, et mul oli väga kummaline, ma olen sellise ajahetke tunnistajaks ja see vist oli mu üks suuremaid teatrielamusi tollest aastast kuma pärast, tagantjärele mõtlesin. Ma ei saanud talle siis öelda. See siirus oli mõju. Milles näitleja laval mõtleb, ega ta ei mõtle ju kogu aeg rulli peale. Aarne Üksküla kunagi ütles, kuidas ta mõtles oma pojale masina välja mängidesse, monotüki, mingi seadeldise ta mõtles välja. Selle ajal, see tundus mulle täitsa kummaline. Paratamatult sul jookseb nagu mingi mõte veel kuidagi peas. Ma ei ole valmis vist ütlema seda, mida kõike mõtled. Noh, mõte hüppe kui väga kiiresti, eks ole, mõte läheb nagu peatum mingitel asjadel. Kas vahel on laval ka midagi segamini läinud? Kunagi oli argipäevased, me hakkasime. Ma ei tea, kuidas oli võimalik, et me hakkasime kõik laval, näeme, publik naariskonnal nii röökides. Ja Peeter Tammearu ütles, et olgu, Me oleme nüüd siis kõik ära, naersime siis Peeter, tema vedas teksti, siis ta läks edasi. See oli uskumatu ja kui naerma hakkad, siis ei saa ju pidama, niisuguseid asju tuleb Velus ette küll tulla, mind enam eriti ei aja naerma. Elu on läinud. Kuidagi ei ole enam nii naljakas, ei tea. Millest see on, Me oleme mõelnud noorte inimeste asju. Need on nii rõõmsad veel, et kõik ongi nii tore. Kunagi mul oli selline hetk, see oli ka väga alguses, ma keerasin seljaga saali ja siis Tõnu Kark oli mu partner, tali otse mu vastas. Kuidagi mitte ei puudu niiviisi kokku, ma lihtsalt olin korraks selja käepärast, vabandasin ta ees ja, ja maeti karged. Üks raadiokuulaja küsib, kui tema õpetaja Aarne Ükskülaga esimest korda teatrilaval koos mängisite, kuidas end tundsid? Aitäh, ma tundsin väga suurt tuge tema poolt, sest esimene kord oli diplomietendus, siis oli esimesel kursusel seal tõesti väga-väga algus siis kui veel inimesel puudub igasugune laval olemise kogemus. Nii et see närv oli nii totaalselt tugev ja suur. Nii et ükskord mul näiteks mingi närviga mulle tekkesin kõrikramp, ma ei suutnud rääkida seal tookord. Aarne rääkis minu eest ära, selle stseeni mängis minu meelest ära, sest et kõige rumalam oli selle situatsiooni juures veel see mina pidin küsitlema teda, mina olin inspektris siis selles Makarenko koloonias, kes oli tulnud teda üle vaatama ja talle küsimusi esitama. Ja siis Aarne mängis selle umbes nii, et kui te tahate praegu seda öelda, siis ma vastan teile vastukaaluks sellise asjaga ja ta mängis terve stseeni ära. Ja siis, kui me läksime lava kõrvale, siis mul loomulikult keelepaelad juba vallandusid ja ma vabandasin ta ees. Ta pani käe õlale, ütles, pole midagi. See oli vist sama suur õppetund mulle, kui see ta minu eest selle stseeni ära mängis. See oli teadaandmine, et kui kellegi teisega juhtub, niisiis aitad sina teda. Küsitakse, mida te olete Aarne Ükskülalt kõige rohkem õppinud? Respekti teatri ja teatritegijate jäiga teatritöötajast arrele meeldivat on ise seda öelnud ka need, kes võib-olla natuke kuidagi, kas vildakad, noh, nii vildakad, kellega teised hakkama ei saa, siis ma olen kuldson kõikide kursuste puhul alati on keegi, keda Aarne on aidanud. See on tähelepanu. Kui ma Marko Matverele persona saates küsisin, millal ta sai viimati tõelise teatrielamuse oli vastus minu jaoks pisut üllatav. Ta ütles, et see oli keskkooli ajal, kui ta noorsooteatrilavastuste lendas üle käopesa. Vaatas millal teie viimati tõelise teatrielamuse saite? Ma arvan, et Marko ise oli siis niivõrd vastuvõtlikkus eas, et see oli temale, see suur labidaga löök lagipähe, nii nagu teater võib mõnikord meile mõjuda. Minul on olnud selline hetk Tartus. Kui ma nägin toominga, kauka jumalat, siis ma olin niivõrd erutatud, ma mäletan seda, et ma kaotasin kõnevõime. Vaheajal tahtsin oma kursusekaaslastega jagada seda. Me olime mitmekesi teatris ja ma tegin mingi köök, ma üritasin midagi öelda, kas õhu ahnemine pigem et ma olin täiesti sellise laksu all või, või näiteks ka põrgupõhja uus vanapagan samamoodi 18 aastaselt nähtuna. Ma olen näinud ka aurukatelt olles 14 15 et need olid ikkagi täielikud vapustused. Mu jaoks on ka elus hiljem olnud muidugi selliseid vapustusi, aga ma kujutan ette just, et see Markogi puhul, et see oli midagi nii totaalset võimast, nii vastuvõtlikkus eas. Aga te küsisite, minu viimase ajaelamuse kasteid ikka üldse on ja on küll. Kindlasti väga suur elamus, oli Tiit Ojasoo, Julia viimane etendus Draamateatris manista ühe korra näinud varem ka. Aga Ma olin täitsa pöördes pärast tehtud. Et see oli nii võimas elamus ja ma kuidagi esimesel korral ei saanud päris sellele lavastusele pihta, seda enam oli see viimane sageli viimastele etendustele on veel mingi eriline hingus, aga ta oli suurepärast mängitud, näitlejad tulid niivõrd heas vormis. Von Krahli kajakas meeldis mulle väga selline lähenemine materjalile, nii nagu ta oli tehtud, aga mul oli tohutult hea meel ka näitlejate üle. Sest näitlejad olid niivõrd head. Tiina Tauraite ülem, tundsin, kuidas ma juubeldan, sest et polnud seda õpetanud. Seen, kuhu üks inimene on jõudnud selle üle. Mul oli tohutult hea meel. See oli minu jaoks kõrgem pilotaaž. Ei, mulle väga meeldis Katariina lauk, Reigi õpetaja. Üldse lavastus meeldis mulle ka. Anu, kui te mõtlete nende lavastuste peale, kus te olete mänginud, kas tuleb meelde mõni selline lavastus, kus te tõeliselt nautisite laval toimuvat, et nii hea oli olla? Ma ei oska sõnastada, võib-olla ja ma ei tea üldse, kas ma vastan sellele küsimusele praegu. Aga ma olen tajunud seda, et kui kunagi oli see mina olemine tähtsam mu jaoks see tähendab, et mina olen laval ja et ma võisin küsida pärast, kuidas meeldis sellesse elukutsesse kummaliselt sisse kodeeritud asi, sa pead meeldima, onju, kas ma meeldisin või jäi ühel ajahetkel järsku mõtlesin, kui kohutav küsimus, kui õudne elukutse siis nüüd ma tajun, et mu raskus on läinud hoopis mujale. Ma olen mõelnud, mina kui inimese teenija, et see mina kukuks sealt ära see inimene, kellele muutub järjest olulisemaks või mida ma tahaks kellelegi teisele inimesele vahendada. Et inimene mõistaks iseennast, vaataja, kes saalis on, et mina laval aitaksin tal jõuda tema endani sellest see inimese teenri tunne, et ma mõtlen, kui üks mu tuttav, kes käis vaatamas isasid ja poegi aastaid tagasi ta järgmisel päeval sõitis oma vanale isale külla siis ta hakkas piinama see, et ta ei ole isal ammu külas käinud. Ma arvan, see on ülim. Mida saab üks etendus inimesega teha, kuidas ta saab mõjuda. Mitte et me lihtsalt näitame ennast, vaid see, et selleks inimesele tema arengus hingeline tõuge. Räägime tõlkimisest ka kuidas see töö algas. Varem olen tõlkides ühendanud oma kaks huvilise, tähendab füsioloogilise huvi ja teatrihuvi sest teatrile tõlkimine on natuke teistsugune kui kirjanduse tõlkimine. Kõneldav tekst on natuke teine kui kirjutatud tekst. Keskkooli ajal oli mu lemmik õppeaine tõlkepraktika ja kohe niimoodi, et ma ootasin seda tundi, õppisite tullakse, seitsmendast, märkasin seitsmendas keskkoolis ja üheksandas klassis oli meil selline paine nagu tõlkepraktika mida andis meile liia rajanud. Ja siis oli selline ajaleht Moscow News, kust me tõlkisime lühikesi lõike. See oli see, mis meile anti ülesandeks, aga need olid nagu ajalehe keel võib olla väga keeruline, väga kokkusurutud ja pressitud mõte. Ja et seda nüüd sama mõtet siis eesti keeles edasi anda, nii et see lause oleks loetav ja ei läheks ka kuidagi laperdama, ei veniks välja, säilitaks enam-vähem sama mahu. See osutus päris pähkliks. Nii et see väike lõigukene selle kallal võis tegelikult paar tundi lausa minna, isegi agama avastasin, et mulle see tööd väga meeldib, et olid mõned klassikaaslased, kes oskasid, et mis seal transas teha tuleb, nii me kutsusime õppeainete, et homme on see, ma kohe rõõmuga pusisin. Ja siis muidugi see valu ja vaev, mis algas, mida ka liia rajandi suurepäraselt meile vahendas, andis teeotsad kätte, et see vaev, et, et inglisekeelse lause puhul alustele tõlkimist hoopis lõpust näiteks mitte alati, aga võib juhtuda, eks ole niisuguseid olukordi. Ta õpetas seda lauset hoopis teist pidin nägema siis needsamad keeleliste erinevuste probleemid siis seed eesti keeles jääb võib-olla lünki. Tähendab, tõlkimine võib osutuda raskeks. See algus oli kõik koolist. Siis kui ma olin esimesel kursusel teatrikoolis, siis Lembit Peterson palus, et kas ma telliksin ühe artikli piketist alles inglise keelest ja ma õppisin ka iseennast tundma, et ma ei muutunud kannatamatuks, et ma võin muutuda mingi muu asja puhul kannatamatuks, kui ta kohe ei lähe edasi. Aga selle puhul mul ei tekkinud kärsitust, et ma võisin ikka ja jälle uuesti üle sõnastada ja ühesõnaga see taju, et see sobib mulle. Ja esimesel kursusel me ka tegime, siis oli ju väga raske saada materjali, appi see ei ole, nüüd on maailm lahti, igalt poolt võib saada tekste. Aga me tegime. Andrus Vaarikuga oli selline ajakiri Anglia keelne venekeelne ajakiri ja seal vahel olid aeg-ajalt ka selliseid kirjanduslikke asjakesi ja seal oli üks selline heas sketš, mis sobis koolis tegemiseks ja seal ei ole, neid on kirjutanud. Ja ta oli niiviisi, et mees ja naine ja nad räägivad omavahel teksti ja siis ühtlasi ka oma sisemõtteid, aga mängult kumbki ei kuule neid. Nii et see tekst, mida nad rääkisid, see, mis suust välja tuli, ei vastan üldse sellele, mis inimese eest tegelikult mõtleb. Eks ole niisugune pikka aega ka koos elanud abielupaar või nagu Mihkel Mutt hiired tuules, siis tal on ilusaid pikast kooselust vulgaarseks muutunud abielupaar. Vaat selline abielupaar, me olime siis 21 aastaselt ja selle teksti ma tõlkisin ära, sellist head oli algus ja lõpp, selline terviklik asi. Need olid mu esimesed tõlked ja pärast tekkis õige suur paus või siis ma olin juba kolmekümnene kuma, uuesti hakkasin tõlkimisega tegelema ja see oli nii, et Andres Lepik, minu kursusekaaslane, ma olin külas tema juures Viljandis ja täitsa ta tahab hakata tegema Pinteri kojutulekut. Aga tal ei ole tõlkijat veel leitud ja ma ütlesin tandress, aga kas ma võiksin proovida ja Andres ütles, aga muidugi oi kui tore. Et sest, et tal jäi ära see valu ja vaev, et keda nüüd peaks leidma, hakkama ja otsima. Ja vaat siis ma hakkasin, loomulikult siis ei olnud ja arvutit ja ma tegin käsitsi ja vihikutesse trast läinud masinale ümber. Printer on üks mu lemmikuid. Aga keeruline ja mitmeid tõlgendamisvõimalusi pakkuv jaotar käsite kojutulekut vaatamas ka käisin. Ma olen sellest ka kahte lavastust näinud, aga tollel esimesel korral oli minu jaoks, et mulle tundub, see on mööda loetud teksti muide, terve lavastuse seisukohalt, aga mingi lahendus ma mäletan, et ma oleksin teistmoodi lahendanud. Ja mul ei tulnud see tappev ja kõik on ju kirjas Andrese jaoks jälle üks teine asi tähtis, see on alati vaieldav, alati tõlgenduslik väga, lihtsalt seda hetke ma mäleta, mida tähendab, kui sa oled tekstiga nii põhjalikult tegelenud. Ja siis sinu kujutluses mängib üks lugu ja siis sa lähed saali ja seal mängib teine lugu. Aga see on loomulik. Üks kuule, palub, et te räägiksite Shakespeari Hamleti tõlkimisest tõlkisid seda koose Doris Karevaga. Alati, kui keegi nuriseb Georg Meretõlgete koha pealt siis ma alati tunnen, kuidas mu turjakarvad tõmbuvad. Sest see on tohutult suur töö, mis ta on ära teinud ja ta on olnud nii autoritruu, et igal juhul igaüks, kes hakkab tegema uut tõlgete, lähtub ju Georg Merist. Alati on lihtne kobiseda, et ta raskesti räägitav või nii edasi ja nii edasi, aga see on üks baastõlge, kus rida kattub reaga, mis on ka suur asi. Uutes tõlgetes on oldud palju vabam. Et see on see kõigepealt see asi, mida ma tahan ära öelda, kui pöördutakse mu poole küsimusega Hamleti tõlkekoha pealt see raskus ja et tõlge võib-olla mittenire räägitav lavalt, et kui me loeme, siis me saame alati iga kell keerata lehekülje tagasi minna lõigu alguse juurde, lugeda uuesti seda lõiku ja siis väikse aeglusega saada kätte see, mis seal on öeldud sellest raskusest, keerulisusest ilmselt tuleneb ka see, et tahetakse uusi tõlkeid, aga samas on see ka täiesti loomulik, sellepärast et võideldakse ka öelda, et tõlge vananeb jäigast teosest võiks teha teatud ärge uue tõlke, kõik tõlked kaivanane, kui mõtleme Tammsaare tõlgete peale Dostojevski näiteks siis seal ei ole mingit vananemise märk, mitu klassi seitsme venna tõlkes. Ja loomulik on ka see, et iga Hamlet, mida nagunii lavastatakse teatud perioodi järel ikka ja jälle et iga uus põlvkond tahab natuke teistmoodi sõnastada sedasama baasteksti ja et ka inglase enda jaoks on see ju üks kunagi kõneldud keel, inglise keel ise on edasi arenenud, need on kõik niisugused asjad, mida me teame, eks ju. Jah, ja see tõlge tellid disToris Karevalt ja minult kuna seal on niivõrd palju näitlejatest jutuid, seetõttu minule siis anti kõik need osad, mis on saadud näitlejatega, aga osa muid tekste, nii ta jaotatud sai, suuremad monoloogid, tõlkis Doris. Olen Shakespeare'i värssi õpetanud koolis ja see on jamps. Nii ei, alaline jamps. Ja siis nagu inglased ise ütled, see on südamel rütmise, šeik Spirtavam tab amm, eks ole. Esimeses reast vii nad viia on tegelikult seevastu eks ole, see Joe on sind nagu äratõuge sele jõududele miiniaksed viinud on, et teda on hea nii-öelda inglise keel ise ongi niimoodi üles ehitatud, vastab selle keele loomulikule rütmile, keele struktuurile, palju ühesilbilisi sõnu ja just seesama do New South Ringnõmm, eks ju, seal on see sees kohe või ütleme, artikel, millelt Pole rõhku ja põhisõnale saab rõhk kõikjalt tuleb see teda, tõmbad hamba-Pam südamerütm ja need on siis viis sellist vammi on ühes värsireas, see tähendab ta Wanda Bamba, Lamba, Bamba tamm, rida lõpeb rõhulise silbiga, järgmine rida algab rõhutu silbiga. Eestikeelsetes tõlgetes on palju seda, et reas ei ole mitte 10 silpi, vaid on 11, see tähendab rida oleks siis nii Bamba, Bamba, Tampa, Bamba Bamba järgmiselt see algab maa Tamm, eks ju. Kaks rõhutud silpi satuvad kõrvuti sellest ei saa kohe aru, et mis raskus sellega kaasneb. Aga kõneldes, kui sa seda värssi räägid, siis tekib kaks rõhutud silpi kõrvuti ja väike takerdus, lihtsam on rääkida, kui ta läheks kogu aeg ta ta, ta, ta, ta teda, selline astumise rütm. See tuleb loomulikult sellest, et eesti keeles sõnad lähevad kohe pikemaks, kui tuleb kääne ja kui on veel mitmuse tunnus, eks ole, jälle üks silp juures ja nii edasi, nii edasi. Nii et see on omaette kunst ära mahutada inglise keelt kitsamasse, voolusängi, mina püüdsin seda järgita, seda 10 silbiprintsiipi. Exe, millise näidendi tõlkimisega olete kõige rohkem energiat kulutanud mis on peavalu valmistanud? Tegelikult on nii, et igal asjal on omad probleemid. Stoppardist on olnud muidugi keeruline ja samas alati huvitav tõlkida, ta on ka väga foristlik väga laetud seostest. Tema puhul ma tõesti püüan kõike järele kontrollida. Tekib niiviisi sisse oma teksti tsitaate ta ei vihja, et see tsitaat aga võid internetti sisse lüüa, siis selgub, et ta on kelleltki võtnud selle lause, eks ole, ta tsiteerib inglise kirjandust ta kellegagi läbi oma teksti kõneleb. Te olete tõlkinud viis Tom Stoppardi näidendit ja olete sööriga kohtunud ka. Jah, see oli aastal 98, see tähendab talvel saaks 10 aastat selle Riias, tegelikult pidi sinna minema Elmo Nüganen, aga tema oli just võtnud äsja kursuse ja tema kursusel oli esimene erialaeksam ei tulnud kõne alla, et ta sõidaks Riiga. Kutsuti teda sellepärast, et tema lavastatud Arkaadia, mille ta lavastas Peterburis oli kutsutud Riiga, keda Stoppard näeks seal Arcadjat ja näeks ka lätlast ärkaadiates oli selline Stoppardi Baltikumi väike tuur, siis ma sõitsin lennukis, mis mõjus justkui eralennuk, sellepärast et oli tohutu lumetorm. Jõulude aeg oli, kellelgi ei olnud eriti Riiga asja, ühel ärimehel oli veel Riiga asja, nii kahekesi me läksime. Siis ma jõudsin kohale, vaatasin teist korda, Elmo lavastatud Arkaadia, ütles ma olin näinud Peterburis ja siis mingi veerand tundi enne etenduse algust toimus kohtumine sööriga. Ma mõtlesin, et söör on kindlasti läinud ju paljusid inimesi ikka jälle keegi tahab temaga kohtuda, ikka arvatakse kohutavalt oluline lükata kedagi ette talle ja Seer võib-olla üldse tülpinud ja tüdinud sellest. Mõtlesin lihtsalt, et mis võiks olla esimene lause, mis ma ütleksin. Siis ma ütlesin talle, et On suur rõõm näha meest, kellega ma nii palju öid koos veetnud ja siis söörile jah, nii et see veerand tundi rääkisime, oli, oli kuidagi väga rõõmus ja väga täidetud aeg või see ei ole niisugune näiline huvi, võitjate tõesti huvitasid need probleemid, mis eesti keelde tõlkimisel võiksid olla ja, ja, ja siis ta ei olnudki ühegi näitlejaga kokku puutunud, kes oleks ta tõlkinud. Kuna ta ise on teatriinimene, siis ka see oli tema jaoks oluline. Ja pärast ma olin siis koosviibimisel, kus olid need Peterburi näitlejad, et analüüsis seda lavastust, mulle väga meeldis tema ausus ka samamoodi, et ei hakanud mett mokale määrima. Paita ütles mingite asjade puhul, millega ta ei olnud nõus ja nii nagu ma rääkisin, tema väga laetud tekstist. Et siis. Ma mäletan ka ise, et ka minul oli see probleem, et mida ta mõtleb sellega, et me tantsisime Viinis valssi nagu hiired. Kas see on ikkagi mingi fraseologismiga, mis tähendas seal on ja täpselt samasuguse küsimuse esitasin need Peterburi näitlejad Alisa Frindlikesistada. Stoppard käid seal kutsunud, viibis ja ma mõtlesin, päris jabur oleks, kui hiired tantsiksid valsi mingist zipline käib lihtsalt, et, et seal ei olnud mingit. See ajas mind naerma täpselt samamoodi nagu mina olin oma pead, vähemalt nemad seal Peterburis sellega pead, vaevalt. Aga ta oli selline Öeldakse, et teatriinimene tunneb teatriinimese ära, et vaat see hoolivus võitudest OECD näitlejate, selle töö vastu, see mõistmine, mis probleemid tõesti võivad teksti lahates olla, see oli väga sümpaatne, tema istub ju kogu aeg proovisaalis, eks ole, mingil perioodil kindlasti jah, jah, ja ta teeb väga palju teksti ümber. Vastavalt sellele ma nüüd näiteks rock n rolli puhul ostsin kokku sellise asjaga, et ühtepidi esimesele ajahetkel tekitas sellise seisakutöös, et minul oli tema esimese väljaande tekst ja lavastajal heiti pakil oli see hilisem variant. Kui ma saatsin talle tõlke, siis selgus, et appike, see ei kattu ja ma võtsin lause lause selle teksti uuesti. Tänu sellele nägin ma pardi väikeseid muutusi, mis ta oli teinud kuskilt ka olulisi lõike, kus ta oli midagi ära jätnud, kus ta oli teksti näiteks andnud ka kellelegi teisele ja, ja isegi niisugused nüansid, et üle kuulega stseenis 70.-te aastatel, pärast Tšehhi sündmusi Tšehhis kuulab julgeolekutöötaja üle tudengit, kes on õppinud Cambridge'is olnud Inglismaal, eks ole, ta kuulutatud Prahas üle. Ja esialgses variandis oli tal seen remargis, nii et on kaks teetassi Jäkipsised siis ta teises variandis oli parandanud ka selle ära, see oli üks teedes, järelikult oli selle stseeni täiesti teisiti lahanud, et noh, näiteks ka niisugused väiksed nüansid, tulite sellest uuesti teksti ülevaatamisest välja, need esimese hooga oli selline pidurdustöös aga just Stoppardi näite selles kaheteksti võrdlemine minul palju lähemale jõuda. Ma tänan teid selle pika jutuajamise eest. Öelge palun üks number ühest kuueni, ma kasutasin saates juga kuulajate küsimusi, nii et üks kuulajaseb oma küsimuse eest väikese auhinna. Viis. Persona saate külaline oli Anu lamp. Persona saate auhinna saab Kadri Palmer, kes küsis Anu lambid, mida ta on Aarne Ükskülalt kõige rohkem õppinud. Vestlust juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.