Tere, pärastlõunat algab kontsertsaade hetk helis, kus täna on stuudiokülaliseks minu meelest üks kõige õnnelikum inimene kelle tööd on läbi aastate pärjatud alati kõige kõrgema hindega. Proua Heli Lääts. Tere. Tere. Ja nagu ütles laulusalm, et On läinud aastad ja ei ole tulnud kuulsustega au, vaid on jäänud see sisemine tarkus. Kas te tunnete sedasama? Ei tulnud kuulsust, rikkus ta, tähendab ma ütlen, et inimese rikkus on see, mis ta sees on, mis tal mis, mis, mis tema on suutnud aastate jooksul koguda. Ja ma olen, ma arvan, et mina, minu jaoks on rikkus kõige suurem see et minu kuulaja ei ole siiamaani mind unustanud ja ta tahab mind ikka kuulata veel. See on tõepoolest nii. Tänasega lõpeb Eesti Raadio 70. juubeliaasta nädal. Ja see, et te täna olete siin, pole ka päris juhuslik, sest tõepoolest Eesti raadiokuulaja on teid ikka ja alati armastanud, armastab edasi ja nõuab teie laule suisa vägisi meie käest. Täna võib-olla siis kuulame seda muusikat, mis on täit selliseks teinud, nagu te olete saatnud teid läbi pikkade aastate. Kui te palusite mul võtta kaasa mõningaid plaate minu oma, noh niikuinii minu ja Peeter Sauli plaadikogust, siis hulk aega sorisin plaadiriiulis ja, ja valisin ja valisin ja leidsin, et võib-olla kõige õigem on muusika, mis kõlas kuuekümnendatel aastatel ja enne seda pisut, ma olen siiamaani selle muusika mõju all ja ja vahetevahel ise olen isegi mõelnud, et kas ma tõesti olen niivõrd niivõrd konservatiivne, et ma ei suuda selle tänapäeva muusikaga kaasa minna. Aga kui ma tänava kuulanud laupäeval kirjutatud ilusat meloodiat, siis ma suudan sellega kaasa minna. Tähendab Ma arvan, et eelkõige muusika väärtus seisneb just püsivas kaunis meloodias, mis läbi aegade ei vanane. Teiseks. Sellises esituses, mis paitab kõrva ja hinge ja südant ja veel selline muusika, mis inimesele midagi ütleb ja mis, mis paneb teda mõtlema, mis ei, ei vooga pealispinda mööda, vaid olenemata sellest, et me räägime. Et kergemuusika Tähendab meie tituleerinud muusikat, kerge muusika terminiga, selles muusikas leiduvad omad väärtused ja, ja väga sügav elutõde tihti. Jaa. Jaa, kui ta on meisterlikkus esituses siis soojendab tõesti südant ja, ja see ei vanane iialgi. Mul on siin kaasas üks plaan, vaat kuulsa hakkab Bella plaadi laulu meistrite Hay lõude esituses hulk laule. Ma pean ütlema, et see oli esimene laat minu plaadikogus üldse. Sest et selle hulk aastaid tagasi, kui me olime Armeenia dekaadil ja emigreerunud Armeenia solist Ornegi Sirjan kinkis mulle selle plaadi ning sellele eelnevalt olime kuulnud seitse tundi väga head muusikat, alates Britaalides lõpetades kergemuusikatähtedega ja nende hulgas oli ka hai lõude plaat, siis kinkis ta selle plaadi mulle ja siiamaani ma armastan seda ansamblit. Siin on üks väga antud lugu Loora, mida ma tahaksin nüüd teile kuul kuulata, Ta pakkuda. See oli ansambel hailov, teie esimene plaat plaadikogust teenist ütlesite, et teie ühisest plaadikogust koos Peeter Sauli ka kus kandis ta siis elasite? Ma arvan, et tänase laulupeo tänaval siis veel või olime me juba mustamäel Akadeemia teel, ma ei. Ma ei mäleta, mis aastal see armeenia dekaad oli. Küllap me vist olime juba mustamäel. Mitmes kohas te olete elanud? Oleme elanud laulupeo tänaval, Mustamäe, mustamäel, mitmes mitmes majas ja siis nüüd oleme ringiga tagasi jõudnud terase tänaval, mis on üsna ligidal ligidal laulupeo tänavale, nii et ring on täis saanud. Jõulud on ikka olnud aeg, kus mõeldakse pere ja kodu peale. Kuidas jõulud teie perre tee koju on tulnud ja on see aasta tulemas? Ma arvan, et jõulud on tulnud nii, nagu ikka seal majas, kus on väiksed lapsed. Minu noorema meie noorem poeg elab oma perega koos meiega ja loomulikult esimesest detsembrist hakkas üks igavene päkapikud Code sussitamine. Igal hommikul päkapiku Susikese sees ussikese sees päkapikukingitused ja ja igal hommikul joostakse suure rõõmuga mammile ja vanaisale neid näitama missetsusisestele leitud on liigutav ja armas ja tore. Ja siis jõulud tulevad pere pereringis muidugi. Päeval tuleb kogu kogu pere kokku. Lapsed ja lapselapsed, ämmad, äiad. Sööme jõulutoidu ja vaatame, mis jõuluvana meile toonud on. Kuuse alla. Istume koos ning oleme rõõmsad. Kas tol ajal kuuekümnendatel pidasite ka jõulusid? Jõulud on meie peres alati olnud, olgu aed missugune tahes. Kui sa oled lapsepõlves harjunud sellega, et kuuselõhn on toas ja verivorstid särisevad pannil ja kõik muu sinna juurde kuulub kingitused ja küünlatuli siis ei ole üldse mõeldav, et võiks ilma selleta. Aastat lõpetada või, või kuidagi elu edasi minna. Ja see on nii vajalik inimesele. See ei ole mitte mingisugune usupüha kõigi jaoks, see on lihtsalt valguse võit pimeduse üle, sest sel ajal on ju juba pääl tiba-tibatillukese sammu võrra pikem kui kaks päeva tagasi enne jõule. Meie pere tuleb alati jõuluõhtuti kokku ja see on südantsoojendav ja see on hingele vajalik. Nonii see oli siis jätkuks meie jõulumeeleolule. Ma juhiksin teie tähelepanu selle laulja suurepärase lähele valitsemisele. See on üks kaunimaid hääli, mida ma olen kuulnud. Kerge muusika, viljeled või esitajate hulgas on üks tan inglise lauljanna tooliga kuulus just kuuekümnendatel aastatel, ta nimi on Anita Harris. Ja siin on tunda korrektset tooni valitsemist, ilusat pehmet tooni ja, ja kõike seda, mida, mida ühelt lauljalt oodatakse selleks, et, et ta pakub, pakuks just niisugust hingeliste muusikalist naudingut kuulajale. Aga see, et valitseb oma häält tõesti hästi. Võiks võitlust välja tulla järgnevast näitest ma võtsin veel ühe tema plaadi kaasa. See on hoopis teistsuguse, teistsuguse plaaniga muusika, selle laulu pealkiri on vooder, melomäng ja siin on, tähendab, mul on kahju, et ma praegu selle nüüd ära ütlesin, ma oleksin meelsasti selle plaadi pannud peale, et kuulaja mõistetaks, kes on see laulja, kes seda laulu laulab. Aga kahjuks ma ütlesin nüüd ise selle asja ära, nii et palun olge nii kenad ja kuulake, mismoodi ekslaulja valitseb oma häält ja kuidas ta seda muuta võib ja kuidas ta seda muuta julgeb. Tegelikult. Anita Harris, kellele ilmselgelt on kuulda klassikalist häälekooli. Heli Lääts, teie olete samuti lõpetanud konservatooriumi, tol ajal oli ta konservatoorium klassikalise laulu eriala, tegelikult te lõpetasite küll estraadierialaga õppisite klassikalist laulu. Jahma pesen küll klassikalist laulu ja ma lõpetasin tegelikult kahel erialal kammerlauljana ja ja kontsertlauljana estraadilauljana, kui seda nii võib nimetada. Sellest on meil juba juttu olnud, et mul lihtsalt vedas, et selline seadus tuli välja jätma, sain oma hobi nii-öelda muuta legaalseks teha ühes Emil Laansoo ansambliga kontsertsaalis riigieksami. Jah, ja tahtsin küsida, et milline on nüüd teie suhe tänaseni jäänud klassikalisse või siis kammerlaulu? Ega ma ei harrasta enam seda ei kammerlaulu ega klassikast lauluga, ma kuulan teda meelsasti ja, ja ma olen ka kunagi teinud televisioonis mõningad saated klassikalise lauluga plaamsist ja Brüsselist suu katet ja olidel keegi lemmik, keda te kindlasti tahtsite laulda. Pramsime, laulsin väga hea meelega. Kriigi olen ma väga meelsasti laulnud. Samuti suubertit, summanit kahjuks ei ole säilinud ühtegi lindistust, vähemasti mitte raadio fonoteegis. Kas seal oli ka mingi oma lähenemisnurk? Ei, ega neid lindistus ei olegi tegelikult. Tähendab no muidugi ma olen püüdnud alati igale laulule igasugusele muusikale oma vaatenurgast läheneda. Minu jaoks laulmine on olnud alati lokaliseeritud kõne sisu ja tekst on see, millest lähtub minu arvates kõik ja ja ma olen võimalikult püüdnud just teksti mõtet ja, ja tähendab laulu sisu lahti mõtestada ja seda edasi anda, sest kui ma olin siin mõningad aastad filharmoonias estraadistuudiokonsultant laulupedagoogi aukraadis siis eelkõige ma nõudsin oma õpilastelt just seda, et nad mõtleksid, mida nad laulavad. Tähendab väga hea on, kui inimene valdab perfektselt stiili ja, ja, ja, ja ühesõnaga kõike muud välist, niisugust rütmi ja, ja kõik see, mis sinna juurde kuulub, aga kui ta teeb seda lihtsalt nii, et tal enam ei jõua mõtte selleni, millest ta laulab siis, siis on see päris kurb nähtus igasuguse muusika juures muidugi ei saa kasutada seda, seda niisugust. Noh, ma pean mõningal muusikal mõningatel vokaalsetel nähtustel ei olegi üldse mingit sisu, need on need on lihtsalt fraasi, laulude fraasi, laulud ja liikumise rõõm nii-öelda muusika tegemise ajal natuke ka pahaks panna, igal ajastul on omatum muusikaliselt, et niisugused lastehaigused ja kuidas seda nimetada. Aga enamasti kõik see niisugune, mis on tühi ja selline mõte Kütuse sekka libiseb mööda külgi inimestel alla ja, ja see kaabaga jääb ikkagi see noh, mida. Mida inimesed. Tunnetavad ja mis läheb, läheb neile ikka kuskile pealispinna alla, linti, naha vahele puht. Ja selle tõttu kase kammerlaul võib olla, erines natukene natukene sellest, mida me tavakammerlaulust ja tõsisest muusikast, mida mina tegin. Et ma ikka olen eluaeg tahtnud olla, kaskis oma pead kõnnib ja natuke teistmoodi asju teha tähendab võib-olla mitte teistmoodi, vaid omamoodi asju teha. No kes seda teab, kui õige see oli, aga, aga professor Heljo Sepaga me saime väga heaga takti ja temaga me peamiselt tegime neid asju. Ja meil oli väga mõnus koos musitseerida. Nojah ja nüüd, kui kuulasin seda teie mõtisklus teksti tähtsuse üle, siis võib-olla ei olegi päris juhuslik, et teil on kaasas juudi Kaarlandi esitatud laule, kes on ju teatavasti näitleja ja kindlasti oskab päris hästi teksti edasi anda või jaa, tähendab ma võtsin, võtsin lihtsalt sellepärast selle plaadi kaasa, et minu lapsepõlve üks armsamaid silme oli võlurõõmus. Et Judy Garland mängis seal seda tütarlast, kes siis sattus võlu, sattus sinna võlumaale võlur Ozi võlumaale ja, ja ja plaat on sellepärast huvitav, et siin ta laulab koos oma tütre laisa minelliga, kes teatavasti on väga tuntud ja sama kuulus kui tema ema. Kunagi oli? Muidugi filmitähe enam-vähem, aga, aga üldiselt showmeistrina ja nii edasi ja nii edasi. Siin sellel plaadil on üks väga huvitav koostöö, väga huvitav duett Judy Garland ja laisa minellile olevat hellodollid. Aga kui te nüüd hästi tähelepanelikult kuulates, siis nad on omamoodi toreda toreda leiu teinud selle Hello Dolly laulmise juures. See plaat meenus mulle siis, kui mõni päev tagasi lugesin sõnumilehesabast nalja, kus Judy Garland ütleb laisaminellile laisa. Ma palun sind oma viiendasse pulma ja selle peale vastab laisa ema, kallis kahjuks ma ei saa tulla, aga ma luban, et ma tulen järgmisesse. Järgmine kord olen ma kindlasti kohal. Nüüd see plaadi materjali valik, mida me oleme täna kuulanud, on kõikunud inglisekeelne. Ja sellega seoses tekkis mul mõte, et kas te ise olete ka kunagi või on olnud peas sellist mõtet, et prooviks õige kuskil suurema auditooriumi ees, võib-olla välismaal või, või Venemaal või esineda või laulda. No üldiselt ma olen seda teinud, aga kahjuks mitte inglise keeles. Ma olen seda teinud saksa keeles, ma olen seda teinud vene keeles, ma olen seda teinud veel mõnes muus keeles. Soome keeles. Aga inglise keeleni ma pole lihtsalt jõudnud, sest ma ei ole õppinud inglise keelt ja ja praegu nüüd hakata inglise keeles laulma. Seda ma lihtsalt ei taha teha. Ei ole liiga moes iial tahtnud seda realisi hirmsasti moes. Aga siis oleks küll huvitav teada, et kogu teie esinemised viisid saksa keeles soome keeles Saksa keeles Saksamaale, soome keeles Soomemaale, vene keeles Venemaale ja kõigisse Nõukogude Liidu. Kaugematesse punktidesse Sahalinist kuni kuni Koola poolsaareni ja siis sinna lõunapoolsetes vabariikides ja Siberisse, no kuhu iganes kuhu iganes välja arvata, ainus koht, kus ma ei ole käinud, see on see on paikal Baikali-äärne ja siis veel Vladivostok ja sellesse kanti juurde, kas mõni välisesinemine on jäänud millegi poolest eriliselt ka meelde? No ma ei tea, ma ei oska öelda, et just nii väga jah. Eks nad on ju päris huvitavad kõik olnud ja ja üht-teist lausa päris esile tõsta. Võib-olla kõige huvitavam ja kõige põnevam sõit oli Sri Lankale Seiloni saarele. Singaalide ja ta miilide niisugune lapselik selline vaimustus muusikast ja, ja selline äärmiselt vahetu suhtumine inimestesse, see seega jääb meelde ja, ja sellest sinna läheks veel hea meelega tagasi, ainult kole on mõelda, mis seal praegu toimub. Selgelt meeles, kuidas Margarita Voites laulis oma korratuur, aariaid ja kuidas nad olid vaimustuses nendest, nii nad nad vaimust väljendavad oma vaimustust. Kõva häälega naermises. Nad naersid nagu lapsed saalis, nad olid nii õnnelikud, kui nad lähelt kuulsid, sest neile nähtavasti oli see nii suureks. Teiseks nad ei teadnud, et niimoodi üldse laulda on võimalik ja Rita tegi seda tõesti fantastiliselt hästi. Ja mida teie laulsite mäletate? Mida ma oma repertuaarist laulsin, seda ma ei mäleta küll, aga ma mäletan, et me, Voldemar Kuslap õppisime ära Singaarikeelse laulu ja, ja selle õppimise üleskirjutamisega oli suurt tegemine, sest et. Meie giid, kes meile selle laulu õpetas, ei tundnud nooti. Ja üles oli ka seda võimatu kirjutada, sellepärast et veerandtoone ta laulis nii ebamääraselt teatavasti siin ka laulavad väga niisuguste huvitavate melismidega ja, ja väga ebamäärase meloodia. Niisuguse tiks fiks fiktsiooniga, kui seda nii võiks nimetada, sest kuna nad kasutavad veerandtoone ja, ja sealjuures ka kohutavalt palju melism ja siis oli Peeter Saul sunnitud minema orkestri juurde alla restorani, et need siis mängiksid talle ette seda tema ja kirjutaksid talle selle noodi üles, aga pärast tuli välja, et orkestrimehed ei tulnud keegi nooti ja nad kirjutasid niisuguste hernestega niimoodi lihtsalt valge paberi peale, kust noot läks kõrgemale, seal on madalamal. Läheb asi lõppes sellega, et Peter istus nende kõrvale terve õhtu, üritasin seda üles kirjutada, no lõpuks saime üles kirjutatud ja saime ka teksti kirjutatud ja see tekst algas umbes nii, et peomehi pani padi vana varu. Ja edasi. Kuna selles keeles ei ole häälikuid, mis eesti keeles eesti keelel oleksid võõrad, siis muidugi kerge oli seda õppida, aga aga nalja sai selle lauluga kõvasti ja rahvas võttis seda väga hästi vastu. Ja seda pärli nagu paljusid teisigi ei ole kahjuks linti saanud, aga siin on üks laul lõunamaise värviga truudusetu süda ja natuke ringiga Eesti raadio juurde tagasi jõuda, siis seda esitavad Eesti raadio naistrio koosseisus Heli Lääts. Ja kes need siin siis kõik on teiega? Läätsile Hollase Heljole. Seal päris õnnelik leid, jaa, jaa. Meil oli päris mõnus koos töötada. Laul, mida te nüüd kuulete, on truudusetu, süda, Domenikeseid ruudust tõusta ja see on üks üks õnnestunumaid asju minu meelest selle naiste ju report naiste repertuaaris. Võib-olla kuulame seda ja siis räägime edasi. Nii. On. See oli siis Heli Lääts Eesti raadio naistrio koosseisus palju neid kollektiive väiksed ansamblid, kes on üldse olnud pika karjääri jooksul. Tegelikult ma alustasin Eesti raadio naisansamblis. See 53. aastal, see oli pro Linda Sauli juhatoni juhitud ansambel ja sinna kuulusid põhimisel. Eesti raadio segakoorist mõningad lauljad ja siis veel kuulus toit Hilda Koni, Leida Sibul, Margarita Voites, onlaanud selles ansamblis, siis on veel laulnud meie kunagine väga tuntud ja väga-väga armastatud sopran Paula Padrik. Ja veel paljud teised sealt sai ansambli laul, nagu alguse sellele järgnes siis esimene, esimene naistrio saatis Georg Otsa Hainooni. See oli siis koosseisus hilja Hollas Heli Lääts ja Uno Naissoo. Laulis naisveel ja ilmselt sealt siis sai nagu alguses päris naistrio idee. Kus me siis Hellale, paja hilja Hollasega. Nii-öelda kokku saime või ühte heitsime või kuidas seda nimetada, see oli millanso Ansa Emil Laansoo idee ja, ja me tegime üsna mitu aastat selle ansambliga vist ma ei tea, kas viis või kuus aastat tööd, aga noh, siis läks minu töögraafik nii tihedaks, et enam ei olnud võimalust nagu koos käia ja me oleme isegi ringreisi teinud selle ansambliga. Selle triaga, õigemini oleme käinud isegi väljaspool Eestit Gruusiasse, kus me oleme käinud. Nii et muidugi, kui meie nimesid lavalt välja hõigati ja meie konverentsi vene keeles pidime teadvustama, siis, siis tema oli väga hädas meie nimedega, sest me olime heli hilja, hilja. Ja siis tema ütleb, et mõnedki küll helia Heljas välja. Sellega saime pööraselt nalja. Loomulikult need olid nagu käändes need nimed nende jaoks sest pole midagi, ega sellest siis triga kvaliteet ei muutunud. Siis on meil veel olnud sellesama naistetrio põhjal üksusteks det mis ka päris kenasti kõlas. Kahjuks meil ei ole praegu siin käepärast ühtegi ühtegi lindistust sellest aga ma mäletan. Me laulsime Evald Vainu. Suvi talves, see oli ka üks populaarseid laule või tähendab üks võistluslaule meil noorsoofestivalil 57. aastal muidugi mitte selles samas koosseisus selles koosseisus oli Aleksander Rjabov, kes oli ka selle ansambli nii-öelda hing ja eestvedaja ja temaga tegime veel väga huvitavat tööd. Nimelt tol ajal oli väga populaarne rootsi Trio alis paps Sven, Sven Rasmussen, Ulrik Neumann, keda kutsuti Svidentsideks Nemad lauset, igasugust muusikat ja ja kuna see nende repertuaar oli niivõrd ahvatlev, siis me üritasime seda mitte matkida, vaid lihtsalt laulda. Nüüd mõni üks lugu nende repertuaarist, palun, see on siis Scandinavian sahvris. Ja siis me võiksime nüüd edasi minna sellele, et esitasite näiteks mulle küsimuse, milline oli minu esimene kõige populaarsem laul ja ma ostaksin teile selle peale, ei me ette tea. See laul on pärit Toristi filmis mees tori Hitchcocki filmist, õigemini peaosa mängis Toristei koostseemsatsioonidega seal. Filmi pealkiri oli mees, kes teadis liiga palju. See oli üks 50.-te aastate kõige populaarsematest lauludest. Pärast selle filmi. Kinolinaletulekut ja Aleksander Rjabov oli see, kes selle laulu minu jaoks ka nagu välja otsis ja mind seda laulma pani. Nii et see oli siis aastavahetusel 57 58, üks populaarsemaid laule üldse kogu Eestis ja ja Eesti raadios ja. Ja seda lauldi igal pool, kus vähegi oli ja kunagi, kui ma tegin ühel talvisel tööl akna lahti ja kuulatasid, mis pärast tänaval lauldakse, siis siis laulis kaks päris kenakesti svipsis noormeest üksteise kaelast kinni hoides, et ei me ette tea, kas volga või sulepea siis loterii hirmsasti moes. Kõik tahtsid kangesti võita. Nõnda aga Toriste esituses seda laule ma ei tahaks teile laulda, et mitte mitte vaesuse tunnistusele alla kirjutada ja ma paluksin Torist ei esituses hoopis teist lugu siin ja see on. Laulis Toristei, kes kui ma nüüd õigesti aru sain, siis on olnud teie jaoks laulja number üks läbi elu? Jah, seda küll. Viimase aja lauljatest muidugi ma hindan väga Barbra Streisandi ja üks kõige viimase mõtest lemmikutest on minule möri keda me ka saate lõpuks kuulame, aga mulle tundub, et mingi küsimus oli keelte jah, mina siin, meie põlvkond, mõlemad operaatoriga. Meie lemmiklauluks oli lapsepõlves lauljannaga tsirkus, mida me, mida mina igatahes väga kangesti armastasin ja ja need sõnad olid mul peas ja ma kohe kujutasin ette, kuidas kõik neelad tuld ja mis seal kõik juhtub. Kas tsirkus on olnud teie jaoks ka kuidagi eriliselt tore sündmus? Ma arvan, et kõigi laste jaoks on tsirkus eriliselt tore sündmus olnud ja kui me selle laulu juurde natukene niimoodi peatuma jääme, siis mind võlus selle lauluteksti, sest see on väga kujundlik ja, ja mulle meenus, et ka kõik need toredad nagu teilegi kõik need toredad hetked tsirkuses kus ma küll harva lapsepõlves käia sain, aga seda enam viisin oma poisse tsirkusesse. Ja sellega seoses meenub mulle veel üks asi, kui me dünamo spordihallis vaatasime kord poistega jälle minu poegadega tsirkus, siis ühel ilusal hetkel järsku ma vaatan, et väiksemat poissi ei olegi enam minu kõrval tooli peal istumas. Seal olid klapptoolid, ta vaene mees suures vaimustuses unustas seda tooli istet ei tohi tahapoole kallutada, ta libises supsti tooli seljatoe klapp tõusis üles Kaarel kukkuselt klapptooli alla ja ma kuulsin ainult hädaldamist turjalt, kuni ma teda sealt välja Kaukesin, siis oli juba huvitav tsirkusenumber möödas ja ta kordas mulle seda etendust veel kaks korda õhtu jooksul. Aga aidake, tsirkus on vist, ma arvan, kõigil inimestel kunagi väga niisugune mõnus ajaviide olnud. Lapsepõlves tsirkuses käivisiini saada tulvil õndsat vaimustust, koju tulin ma palju andis mõelda kõik, mil kombel laulab. Port pruudipõlves tsirkuses ma käisin talligaks, tulvil õndsat vaimustust, seal tõotas mulle ta lõvi, võitlen sinu eestlane. Tänapäeval tsirkusest oma pojaga tulvil õndsat vaimustust Ekrike matkib, ta Longleerib kord, kuis jaksab, jõudsisaator. See laul muide, oli stagnaajal mõnda aega eesti raadiost keelatud lause pärast. Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad silkus alati. Tsirkus on ja jääb. Aga tänase jutuajamise lõpetuseks pakud pakuksin andmeri esituses laulu lumelinnud selle ilusa talveilmaga auks ja ilusaid jõule teile, aitäh, ja kõigile kuulajatele seal teispool mikrofoni ilusaid jõule, kaunist talveilma ja väga mõnusat toredat aastavahetust.