Tänases saates me ei meenuta Juhan Smuuli elulugu ega tema inimlikum omadusi. Väga paljud meist mäletavad isiklikke kohtumisi temaga. Tema esinemisi raadios, televisioonis ja kirjanduslikes klubides on näinudki temas Muhu saarel Koguva külas. On kohanud kõndimas Tallinna tänavatel. On kuulnud kõnelemas Moskvas kirjanike kiisk majas. Ta on ju meie kaasaegne. Me ei loe praegu ette tema luuletega monolooge ei lehitsi, näidendeid, filmistsenaariume, libreto Sid proosateoseid. Igaühel meist on kodus hea jupp raamaturiiulist Smuuli teoste päralt. Me mäletame veel muhulaste imelikke juhtumisi ja Tormide randa Estonia teatri laval filme, kirjad sõidate külast ja keskpäevane praam. Ei või ometi ununeda nii koloriitsed kujud kui polkovniku lesk ja kihnu Jõnn. Täna me kuulame, Juhan Smuuli raadio heliarhiiv sisaldab nii palju huvitavaid linte, rahvakirjaniku esinemistega et raske on meie käsutuses oleva napi pooltunni sisse mahutada kõike, mis tundub väärtuslikuna väärtuslikuna kui dokument möödunud päevade mõtlemis- ja ütlemisviisist kui tõend ütleja prohvetlikku, sest. Millest siis alustada? Võib-olla 29.-st augustikuupäevast 1961 kui kirjandus- ja kunstialaste Lenini preemiate määramise komitee tolleaegne esimees Nikolai Tihhonovi andis Estonia teatrisaalis toimunud pidulikul õhtul Juhan Smuuli-le Lenini preemiat tõendava diplomi Lenini kujutisega kuldse rinnamärgi rahalise preemia. Üksteise järel astuvad kõnepulti meie ja vennasvabariikide kirjanikud. Mere ja kirjamees Herman Sergo. Gustav Ernesaks. Loetakse ette, tervitustelegramme on palju lilli. Surisevad kroonikafilmikaamerad. Mikrofonide juurde astuv värske Lenini preemia laureaat Juhan Smuul. Eesti keel on rikas ja ilus keel, temas on väga palju ilusaid ja häid sõnu. Kuid täna ma ei suuda leida kuidagi kõige tabavamad, kõige täpsemaid, et anda edasi kõike seda, mida ma tunnen. Lõppude lõpuks sõites Antartisesse ei teinud ma midagi muud, kui jätkasin Eesti Kirjanike vanu meresõidutraditsioone, nii nagu sõitis merd, Tammlaan sõitis merd, sirge, sõitis määratiivit. Ja ma pean merd täiesti loomulikult loomulikuks eesti kirjaniku teiseks koduks. Ja oleks oleks igatahes väga meeldiv, kui me näeksime seal rohkem meie just eelkõige noori autoreid, meri on siiski noorte inimeste inimeste koht. Mulle tundub, et me sageli otsime asjatult müüte, kangelassaagasid suuri tegusid ainult minevikust ega oska näha seda, mis toimub meie meie ümber. Ei oska võib-olla paati taibata seda lihtsat kangelaslikkust, mille varal meie ja nii hoogsalt edasi liigub ja mille varanta on muutunud niivõrd tugevaks ja võimsaks. Praegu näiteks meie jaamas Vostok Antartises püsib kestvalt 70 kraadine külm ja üle 70 kraadi säärast. Nii madalat temperatuuri ei ole isegi Dante põrgus. No muidugi selle nende tingimuste juures töötada, nende tingimuste juures elada ja mittepäev mitte kaks, vaid 12 kuud. See nõuab igatahes inimestelt mitte ainult suurt füüsilist, vaid äärmiselt suurt psühholoogilist vastupanu võimet. See nõuab eelkõige väga-väga tugevaid inimesi. Ja kuigi Lenini preemia on määratud nimeliselt mulle ma mõtlen, et see on sama palju määratud minu kolleegidele minisõpradele, nii ookeanidel kui kui jääl. Võib-olla meie kirjanikud oleme harjunud alati lugejatele liig palju lubama rohkem kui me suudame realiseerida ja ma ei tahaks täna. Lubada mitte midagi erilist, no uued muidugi iga iga kirjanik, kes, kes son kirjanik mõtleb muidugi, et parim raamat on see, mida ta alles kirjutab või mida ta kirjutama hakkab, see, mis on alles, milles olematu. No see on teinekord petlik tunne, kuid üks ühes võib olla kindel. Nii et minu raamatutes tulevikus on kindlasti kaks tegelast, suur meri ja nõukogude inimene. Lubage veel kord, kallid seltsimehed, teid kõiki tänada. Juhan Smuuli sai meie vabariigi esimene ja kirjanduselus siiani ainuke Lenini preemia laureaat. Jäisest raamatust kujunes aga korrapealt kõige loetavam, kõige põletavam raamat Nõukogude liidus. Seitse väljaannet vene keeles tõlkeid kõigi nõukogude liiduvabariikide keeltesse. Heligi 15-sse võõrkeelde on teinud jäisest raamatust kõige laiema levikuga eesti kirjandusteose. Millest võib mõelda looja, kui ta hoiab, käis kodumaa kõrgeimat autasu. Ehk sellest, kuidas kõik algas. Oma esimestest kokkupuudetest raamatutega ja esimeste luuletuste sünnist pajatab Juhan Smuul teisel mail 1962 raadioajakirjas. Kirjandus ja kunst. Hakkasin lugema sõna otseses koolilikus, mõistes väga hilja, veel algkooli teises klassis oli mul selle tööga tõsiseid raskusi, mis ühelt poolt loomupärase laiskusega ja teiselt poolt isa ja südamlikkusega. Pealegi oli sügiskuudel kuni novembrini ja kevadkuudel aprillist alates väga palju tegemist rannas. Kolmanda klassini olin kõige õnnetum päev see, kui me emakeele lugenikud kätte saime. Sellest päevast peale ei saanud tüki õppimata jätmist enam lugeviku puudusega ära seletada. Kuid kolmandast lastist alates hakkasin lugema, lugesin kuni algkooli lõpuni palju ja ilma igasuguse valikuta. Ja kuigi ma vahepeal kolmandas, neljandas ja viiendas klassis oli esimene või esimesi õpilasi, siis viimases, kuuendas lugesin juba nii palju, et peaaegu kogu klass minust mööda läks ja minu algkooli lõputunnistus lausa kirendas pikkadest lõpuni välja kirjutamata rahuldavatest. Nagu iga normaalne laps, kirjutasin ka mina algkoolis luuletusi ja nii palju, kui ma mäletan, olid neis põhilisteks meremeeste juttudest laenatud motiivid. Siis oli seal juttu mustlastest leidmata. Undsin, kuna mustlane Julius oli minu isa sõber ja istusin nii mõnegi õhtu koos mustlastega tule ääres, siis kirjutasin tähtedest ja vaiksest sügavast mägijärvest. Minu kirjandid paistsid silma pikkusega sellega, et ma kopeerisin seda, mida eile olin lugenud ja suure arvu mõttepunktidega. Alles palju hiljem sain aru, et kolm punkti lause keskel või lause lõpus aitavad üsna vähe kaasa mõtte sügavamaks muutmisel. Toimetasin klassi seinalehte, selle nimi oli koidutäht ja olin lõpu poole koolikirjanduse riigi esimees. Minu esimene tõsine kirjanduslik katsetus oli filosoofiline traktaat vaimset energiat mõjutavate tegurite otsingul. Praegu ma ei mäleta, kust ma neid tegureid otsisin kuid selle 30 leheküljelise udu tekkimise põhjuseks oli viis krooli, mis isa Mullega losside ostmiseks andis. Kalosse ma ei ostnud, aga nende asemel sain kahe raamatu omanikuks Tenmanis hinge surematus? Jaa, Lelle bee individuaalpsühholoogilise kasvatuse põhijooni. Katsetasin kriminaalromaaniga, aga kui kõik tegelased tuli liig vara ära tappa, siis lõpetasin ka raamatu. Kirjutasin veel ühe rannajutu, mille saarte ajalehe Meie maa toimetus tänuga tagasi saatis. Esimest korda nägin elusat kirjanikku kas 1937. või 1938. aastal. See oli Villem Grünthal Ridala, kes oma perega muus suvitas. Käisin talvise õhtu autori kannul ja kõrval terveid kilomeetreid piirai külast Viira külani. Ridala maja, mille teises otsas oli viinamonopol, praegu on seal Muhu haigla, oli viirang külas. Ridala kandis näpitsprille ja ta nägu oli nagu mäletan, väga kibe piprallik. Mõtlesin, et kõikidel kirjanikel on säärased kibestunud näod. Hiljem selgus, et kõigil siiski ei ole. Kui Eestis kehtestati Nõukogude kord, oli mul juba kindel ettekujutus tulevikust, kaluri tulevikust, kirjaliku saatusest ma ei julgenud isegi unistada. Lootsin ainult, et kunagi on mul raha raamatute heade raamatute ostmiseks. Sirp ja vasar kuulutas välja novellivõistluse ja mina kirjutasin novelli Saaremaa ülestõusu lõpppäevadest pealkirjaga kee ühise hauani. Saatsin selle võistlusele. Auhinda ei saanud ära märgitud, käsikirja tagasi ei saadetud ja ühtki rida noorele autorile ei kirjutatud. Sirbi toimetajaks oli Debora Vaarandi too samma, kes mu esimese luuletuse nooremale õele laskis 1943 Rahva hääles ära trükkida. Ma ei oska siiani ei endale ega teistele korralikult ära seletada, kuidas ja miks ma sõja ajal eesti laskurkorpuses olles luuletusi ka hiljem avaldatud luuletusi kirjutama hakkasin. Luules valitsesid kõrvuti viha ja igatsus. Luuletus pidi jõudma iga sõdurini ja tagalasse keerunud luuletajate auks. Peab ütlema, et jõudis. Muidugi minu esimestes katsetes, mis roodu seinalehtedes ilmusid, oli väga palju laenatud nadolid vormilt ja sõnastuselt kolaralikult. Kuid neis oli ka minu viha ja igatsust. Minu esimeseks onurariks oli 420 grammi kuivikuid. Sain selle tankitõrjeroodu seinalehe toimetajalt, kes minu neli salmi oma nime all seinalehte pani ja selle eest vaba päeva said. Mõlemad olime rahul. 1000 943. aasta alguses saadeti müntud taju puhkekodusse, kus sel ajal töötasid Minni, nurme ja Aaduksid. Tänu nende heatahtlikule tähelepanelik kuule suhtumisele kirjutasin esimesse trükki pääsenud luuletuse nooremale õele. Hiljem haigestusin näärme tuberkuloosi ja mind saadeti nismida Kiili sanatooriumi Rahva Hääl noorima õega jõudis sinna täiesti juhuslikult, kolm kuud pärast ilmumist ja siis elasin ma läbi kõik esimesed kirjaniku tundmused. Peale selle kiideti samas numbris Nigol Andresen artiklis nii nooremat õde kui ka tema autorit Jacobs muuli. Igatahes esimesed kirjaniku tundmused kruvisid palaviku üles ja samas esindaja keelis haaras mind tõeline luuletamis maania grafomaania. Kirjutasin iga päev luuletuse. Oma arust astusin ma Majakovski koolkonda, kuhu mind, seltsimees dismeeste viljem Capani sest olin paaride luuletust viisnurgast lugenud, kuigi eraldi oli luuletada, kui sa oled juba trükki pääsenud, autor, need katsed läksid kõik kaduma. Sageli on Smuul raadius kõnelnud kirjanduse päevaprobleemidest. 1963. aasta märtsis oli põhjust Velda, nii. Püsson Meie kangelane, kellest me kirjutame ja kellele me kirjutame, kes on meie lugeja, meie adressaat, Need küsimused erutavad ja peavad erutama iga mõtlevat ning südametunnistusega kirjanikku, kes on minu kangelane. Kas on minu kangelane, see, kelle tõttu Nõukogude Liit on nõukogude liit või hoopis too, kes oma väikekodanliku, Halinaga parasiidi psühholoogiaga ja õigustamatute protensioonidega ainult eluga kaasa lohiseb? Me näeme tänase ja homse nõukogude kirjanduse tõelise kangelasena, tarka mõtlevat ja tegutsevat inimest, mitte seda, keda lakkamatult on vaja päästa, vaid keda, kellele oma maa ja rahva teenimine on muutunud, teiseks ise loomuks. Ma suhtun skeptiliselt väljundisse. Lihtne nõukogude inimene. Viimastel aastatel on mul palju kordi tulnud viibida meredel ja ookeanidel Nõukogude laevadel koos teadlaste ja meremeestega. Äärmiselt harva kohtasin ma seda palju räägitud, lihtsat ja lihtsakoelised. Minu kaaslased olid absoluutses enamuses haritud, keerulised inimesed erinevate psühholoogiate ja kutsealadega, ent ühise suureid õega, mille nimeks on nõukogude võim. Nad olid inimesed kelledest ja kellele ma tahaksin kirjutada. Muidugi see on raske ülesanne, rauga nagu inimese nägu, mida moonutavad kapitalismi ja ta värbijaliku ideoloogia, kortsud ning sünnimärgid on kergem kirjeldada kui noort nägu, mis esindab uut maailma. Kuid tolle noore näonõukogulik nõukoguliku jooned. Me peame suutma tabada ja kogu ilus edasi anda sest see on kõige tähtsam. 1970. aasta aprillis on seisukoht jäänud samaks kuid kirjaniku kõnes tabame juba mineviku vorme. Ma mõtlesin, et põhiliselt ma olin kirjutanud ja testiks, oletame, et nende headel inimestel on negatiivseid jooni. Kuid kuna me teame inimesest jääb maailma maha ainult tema töö. Ja siis on need alati olnud inimesed, kes mingil määral ükskõik, suuremal või väiksemal määral annavad meie ajastule oma käekirja või näojooned või ükskõik kuidas me seda nimetame katsunud, leida ja tabada inimesi kes kujundavad aega, ajastut ja meie maa saatust. Juhan Smuul oli Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimehena meie kirjanduselu juht alates 1953.-st aastast kuni surmani. See oli väga pikk aeg. Erinevad hinnangud ümber, hinnangud vahelduvad zhanri vormitaotlused. Ligi 15 aastat tagasi, 1966. aasta veebruaris peeti Eesti NSV Kirjanike viies kongress. Paljud sõnavõtjad nentisid, et tüüpilise positiivse kangelase asemele on astunud uued küsimused nagu žanride areng, füüsikud ja lüürikud. Luules kaob riim rütm, meetrum värss muutub roosaks. Novell kaotab oma väljakujunenud konstruktsiooni. Lagunenud traditsiooniline romaani kompositsioon. Kas see on juhuslik? Ei, vastab oma sõnavõtus rahvakirjanik Johannes Semper. Tendents vabaneda skeemidest standarditest ja uute väljendusvahendite otsimine on loomulik ja seotud murranguga kõikidel elualadel. Palju oli seal kongressil juttu noorsookasvatamisest, noortest kirjanikest ja generatsioonide. Vahest. Kuulame nüüd juhatuse esimehe Juhan Smuuli lõppsõna, Eesti Kirjanike Viiendal kongressil. Me teame, et aeg on pöördumatu protsess ja liigub ainult ühes suunas minevikust tulevikku. Ja kui mõelda, mida andis meie kirjanike viies kongress, siis vaadates tulevikku tahaksin Ma väga, et meie homses kirjanduses oleks sama palju särtsu ja temperamenti, kui oli vahel meie kongressi kongressi otsijate kongressiks. Sest me ei tohi kaitsta kirjaniku õigust eksida. Kuid alati peame kaitsma kirjaniku õigust otsida. Mulle tundub, et täiesti õigustatult räägiti väga palju noortest. Sest et kas nad meile meeldivad või ei meeldi. Nemad on see vahetus, kes tulevad homme meie asemele. Ja meie peame suhtuma neisse täie tõsidusega vastutustundega karmuse ja armastusega. Kuid seltsimehed. Me peame siiski suhtuma oma noortesse nägu täiskasvanutest vastutustundega ja vastutus võimelistesse inimestesse isegi siis, kui nad meisse vanemasse põlvkonda teinekord suhtuvad nagu ala ealistesse. Jälgides kongressieelseid vaidlusi tähendab noore kirjanduse üle tulid mulle väga sageli meelde Mati Unti sõnad võlast ma olin kaheksateistaastane ja mõtled, nagu kaheksateistaastane oleks ebaloomulik, kui ma mõtleksin nagu 27 või 34-le. Ja täiesti õige inimene mõtleb oma hea kohaselt. Tuleb mõista, kuid on väga halb, kui kirjanduse hindamisel neljakümnesed hakkavad mõtlema nagu neljateistkümned ja 50. nagu viieteistkümned ning mõtlevad, et nad moodustavad kirjandusliku mõtte mingisuguse avangard. Ja ometi pean ma meie tulevase homse kirjanduse saatust määravaks teguriks meie enesenõudlikkus teeninda vastu. Nii kõrgelt kui ma hindan vaidlusi nii sügavalt kui ma vihkan igasuguseid koosolekuid peal, ma siiski ütlema, et töö enda kallal nõudlikkus enda vastu. Vaat võib-olla seda puudub meil kõige rohkem. Sõnad, mis kahtlemata oleksid leidnud kõlapinda Eesti Kirjanike äsja lõppenud kaheksandal kongressil oli ju siingi kõne all noorte probleem. Rõhutati vajadust teha süvendatud individuaalset tööd kirjandusse, astujatega, arutada üksikautorite loomingut zhanri komisjonides. Tänu puimidele ja luuletustele, mis kutsusid üles ja jäid kergesti pähe oli Smuul noorte seas kadedaks tegevalt populaarne. Kuulame siinkohal helilinti 1966.-st aastast, mil noorteraadio korraldas esimese abiturientide 100 päeva balli. Ballikülaliste hulgas oli muidugi ka Juhan Smuul. Teda küsitleb peoperemees Andres rass. Nüüd püüdke ennast vahetada koolipoisi olukorda, teie olete praegu koolipoiss ja mida te ootaksite ühelt rahvakirjanikult. Kui rääkida täiesti ausalt siis ma ootaks raamatut, millel oleks väga suur sotsiaalne kandepind. Sotsiaalne foon. Mulle tundub, et meie kirjandus on see kõige suurem aga nüüd meid hoitaks väga teie elu kõige põnevam sündmus. Võibaladel on mingi mälestus, mul põnevaid sündmusi olnud nool üsna pall. Ja. Muidugi, meie ekspeditsioonilaev vannid kokk, ta on veepinnast 12 meeter ja kui suures laines antakse sulle tornid, trapp, torni raided ja kui see keerab, nii et sa äkki oled seljaga laevakoole ja hakkab sind peksma mööda laeva. See on väga põnev, sinna peale seda pea ei tööta. Teine põnev sündmus oli kinni, jah. Kus seal on säärane linn, kindia, kus mulle kingiti Cabooni rästik. Säärane rästik, tema hammustus on neli sentimeetrit sügav. Ja muidugi ma jooksin ära selle rästiku eest ja ja kolmas kord sõdumal kukkunud läbi ja ja seal ei ole mitte midagi põnevat, on väga raske. Et ainult üks väga lühikene küsimus, kas rahvakirjanik on väga raske olla? Jah, on raske olla. Seal, seal ei ole mitte mitte midagi teha, vahel isegi näed, öösiti unesid töölt vaba. Ja nüüd veel. Kas Juhan Smuul, mida tema arvab 1966. aasta abituriendid? Mulle tundub väga meeldivat, seltsimehed. Anton Hansen Tammsaare on öelnud. Kirjanik kui tundlikum element ühiskonna koosseisus ei saa ometi midagi muud kirjutada kui ainult seda, mis liigutab ja häirib kogu ühiskonda. Tema peab paratamatult olema ühiskonna termomeetriks lisades siia mõned Smuuli ütlused. Mõnigi neist on lausa aforism. No ja ma pean nii inimeste hindamisel ja kõige tähtsamaks siiski see, mida, mida inimene ühiskonnale annab tema tööd. Ükskõiksusest. Siis võib ju nimetada ükskõiksust lihtsalt vanaduseks enne noorust. Sest et ükskõiksus ei ole sugugi seotud ei kõrgete eluaastatega, vaid väga sageli hakkab pihta juba koolipingist ja tema on. Midagi, mis võrdub ühiskondlikust cleroosiga? Milles on lõnguslikkuse juured? Ühest küljest on siin tegemist sellesama ükskõiksusega, millest me juba rääkisime nii noorte vastu kui noorte enda sisemisi ükskõiksusega. Ja teiseks on siin minu arust tegemist säärase nähtusega, mida, mida mina nimetaks humanismi inflatsiooniks. See on mingisugune tädilikult hale suhtumine küllalt tõsistesse asjadesse ja karjumine. Kõikide igasuguste nähete õigustamine nii enda kui kui teiste juures. Ja muuseas, taoline humanismi inflatsioon on sisemiselt alati seotud ükskõiksusega. Rahuldustunde suurus sõltub ülimal määral hinnast, mida me nende eest maksame. Ja mis rääkida julgusest, julgust on alati vaja julguseta ei, ei ela üldse ja julgust on vaja kirjandusest. Kirjanikul võib-olla 1000 puudust ja viga, kusjuures ta veel ikkagi jääb, kirjanikuks on tal aga kaks puudust. Ande puudus ja kõrge valu läbi. Siis on asi lootusetu. Iga töö õpetab meile midagi, ükskõik, kas ta õnnestub või õnnest. Ma pean laeva kõige ilusamaks asjaks, mida inimene on üldse loodud. Ilusat Lahemaailma huumor oma parimas ja suurimas mõttes on võib-olla meie tsivilisatsiooni kõrgeim saavutus. Tee midagi uut ja omamoodi jätta oma jalajälg muhu kivise maa peale ja inimeste meelde. Juhan Smuul on olnud väga sage raadioesineja. Siinkohal vaid lühike loetelu selle kohta, mida meie arhiiviriiulist leida võib. Kõigepealt kirjanik oma loomingut esitamas. Luuletused, raadiojutustused, reis Antarktikasse ja paar kildu sõja päevilt. Tuulevaikuse lugu ja mitu monoloogi. Smuul luges rutamata enam-vähem sama tooni kõrgusel pisut muheledes ja ise oma lugemisest mõnu tundes. Meeldivalt r-i põristav täis. Edasine loetelu annab juba tunnistust uskumatult kirevast ühiskondliku töökoormast. Kõne raadio ülikooli avamisel 1959. aastal. Vaade Eesti NSV kirjanduse ja kunstipäevadelt 1962. aastal. Mõtteid kuuldemängude võistluse žürii koosolekult 61. aastal. Esinemine Eesti raadiokirjanduslikus klubis esimesel jaanuaril 1961 ja oma kirjanduslikul raadi õhtul 1970. aastal. Ettekanded Mart Raua loomingu õhtul Leo Tolstoi 50. surma-aastapäeva puhul järel hüüje Johannes Stemperile. Helilindid Smuuli kohtumistest oma valijatega oli ta ju NSV Liidu ülemnõukogu ja Eesti NSV ülemnõukogu saadik EKP keskkomitee liige. Nendes esinemistes on muret meie kirjanduse tuleviku pärast, on teravmeelset pilget inimlike veidruste üle ja isegi rasketest asjadest rääkides seltsi irooniaga nakatav, kõigile mõistetav huumor. Seda lahedat naljasoont, mis tegi Juhan Smuul ist rahvamehe kohtame tänaste kirjandusinimeste juures haruharva. Kuulakem veel kord tähendamissõna, mille kirjanik on meile päranduseks jätnud. Maailma huumor oma parimas ja suurimas mõttes on võib-olla meie tsivilisatsiooni kõrgeim saabuma. Ning ühes viimastest intervjuudest 1970. aasta varakevadel. Missid on niisugune rahvas, et nad ei meeldi isegi üksteisele jala tassimiston olla b kui temaga veerand tunnid rääkida. Aga ma kujutan, kui ma pean, ütleme, ühes kitsas kajutis, kus koiku vahe on pool meetrit ja tingimused on rasked ja söök pole ka see, mis ta peaks olema. Ja kui su kõrval lakkamatult ollakse pessimist ja sest et küsimus ei ole pessimist, mis pessimist, mis on olemas oma tarkus oma ohutaju pidama tunnustan täiesti, kuid pessimismi ei tohi muuta moeks mitte kunagi. Mulle tundub, et praegu on, on olemas teatav tendents olla pessimist või pessimismi mood, teinekord. Ja mingisugust rasket või pikka reisi ma ei tahaks omal kajutikaaslaseks pessimist ei tahaks. Mulle hirmsasti meeldib see, kui ma lähen oma oma meestega merele siis õil mere ei minu ametikoha teinud, tiitli tõi mitte kuradit, kui sa ei oska paati laines hoida või sa lased kala käest ära, saab aeroc vastu kaela nii nagu tavaline kodanik ja seda ma lihtsalt inimlikuks suhtumiseks. Ja mul on hea olla, ma tunnen end nagu. Viimase intervjuu raadiole andis Juhan Smuul 12. 13. veebruaril 1971 saate kodukandi lood meriväljalt jaoks. See on lühike lõbus jutuajamine koos kahe teise merivälja elaniku Arno Kallikorm ja Tiid kuusikuga. Smuul viskab nalja, naerab kaasa. Ometi võisid teda lähedalt tundnud inimesed kirjaniku viimaste aastate meeleolust hoopis midagi muud rääkida. Gustav Ernesaks. Vahel tunnetasin, et Johannes on peidus midagi kurba, mida nii mõnigi kord kattis kaitsel naljarüü. Vahel võis Johan lahkuda keset kõige lõbusamat juttu. Kaarel Ird, ma nägin teda seal viimasel korral 1970. aasta varakevadel tõsiselt murelikuna ikkagi hingepõhjas, rahul olematuna sellisena nagu ta kindlasti pidi olema ka siis, kui ta kirjutas oma näidendi, mille tegelasteks ei olnud enam inimesed vaid lihtsalt pingviinid. Ralf Parve, eriti just viimasel ajal tundis Johan pidevamad vajadust tõsisemalt Läks kõnelusteks südame puistamisteks sealhulgas sellisteks, mida võiks tinglikult nimetada põlvkonna valuluseks. Mingi piinav, erilise vastutustundega ärganud mure pani Juhani rääkima meie kirjanduse homsest päevast meie järelkasvust, suuremast üksteisest hoolimisest. Hiljaaegu jõudis lugeja lauale Smuuli nimelise kirjanduspreemia laureaadi Jüri Tuuliku publitsistika kogumik, kuidas kuulata tormi? Sellest loeme, et Juhan Smuul plaanitses uut raamatut mis paraku esileheküljel pooleli jäi. Inimene ja ö olnuks selle pealkiri Townsend olnud algtõuke rasketest tõsistest mõtetest leidnud neile kinnitust isikliku elu kriisi ajal. Ning kõige lõpuks teadmisest, et töö teda ennastki ootab, usaldab meile Jüri Tuulik. Just see kirjatöö avanuks meile tolles Smuuli, kes pärast pikka kõhklust oleks rääkinud silmitsi olekust ööga. Õige pisut enne oma surma dikteeris Smuul inimesele ja ööl eessõna. Üks lause sellest. Öötundidel ei suudame midagi varjata enda eest. Meie ei suuda olla paremad, kui me oleme. Öö muutub adekvaatseks kõige jõhkramalt õega. Jääb vaid nõustuda Jüri tuulikuga. Mis muud kui vaid sügavat kahetsust võib tunda, et see raamat jäi kirjutamata. See olnuks uus, aina Ilu, targem Smuul. Kibeduse karikast sõõmu võtnud, ei arvanud ta, et sellest tuleb ilmtingimata teistele rääkida vaid mõistis, et on lihtsalt leidnud kurbuse kui rõõmu ja optimismi mõõtmise ja hindamise täpseima väärtus. Kaalu. Viimasel Smuuli enda käega kirjutatud lehel on märkmed seoses raamatuga inimene jälle pisut allpoollehega diagonaalselt kaks sõna, päike, täike ja hüüumärk. Teade Juhan Smuuli surmast sundis paljusid luuletajaid oma valu värstidesse valama. Kuulakem Mihhail Tuudini luuletust, jumalagajätt Ivan Smuul iga. Poeediks teda loodusvormis just teda ellu armunud kes seilas ikka vastu vormi ja aimas tormi tulekut, kui laps ta uuris taevasina ja puutus käega puid ja maid. Ja nagu vastsed võrgulina ta kudus värsse tugevaid ees tähevalgus tuuletaka all ookeani vahutus, ta töö ja tee, sealtpeale hakkas, kus puutumatu sügavus siis saagi hõbedasest küllasta otsis, tulvil visadust, et leida sõna ainust, üllast kesksõna, prügi, igavust ja armastus. See teetaväli, kes tunneks vee- ja tuulekeelt taastus armastuse jälil ning samas põgenes ta eest. Kurk kähe lauldes igast stardist läks rünnakule tulist päi. Ta tundis lõbusest stardist ja hulgu teedest. Purju jäi. Ta juubeldas. Ja kuskil temas vist peitus linnumeel ja vaist kui kõiges kirjus erinevas tabas seosed, köitvad maist ja elusat ning taevast kauges said mustad pilved üle vee, kui lendav hollandlane lauldes läks täies purjes merele. Jäid arm ja kurbus randadele. Ta magab öös täis tuult ja jääd. Ning põhja ja lõunapoolusele on tiibadena laotanud käed. Ta uinub aga laule, Kohav, mis täis, on tema ärevust. Ja kaigub surmalaine kohal veel. Jääb vaid oma raamaturiiuli juurde astuda ja uuesti üle lugeda mõni Smuuli teos. Täis argipäeva lihtsust ja loomulikkust. Täis kurbust ja rõõmu. Nagu suur Eluise.