Aasta algul on töökohtades välja pandud teate, et kuhu tavaline välist turismi tuusikuid. Tuusiku teatamine käib vana vene kaupa ja põhimõtte järgi, et iga õeke saaks teistega võrdselt kasvõi ühe kõrvarõnga. Ja nii oli ka meil Literaatidegutse komitees 500 inimese peale oma viis, kuus tuusikut. Mina ei ole kunagi üldises turismigrupis välismaal käinud ja katsun siis seletada, miks ma mullu Berliini juubelile ei sõitnud. Oli õide sedamoodi, et grupp tuleb saksa kirjanduse tõlkijatest ja kõndiatest ning lootuses, et vahepealse 15 aasta jooksul, mis möödunud mu viimastest katsetustest asjaajamine hõlbustunud on, võtsin nõuks pabereid korjama hakata. Esimene tõrge tekkis arstitõendi saamisel, see vast tuleb teil välja tõmmata, ütles tohter. No ei, tule, vaidlesin vastu. See hammas ootab järjekorda, et saada krooni all jõuab järjekord kätte paari kuu pärast, igatahes reisi ajaks ma oleksin juba ära kroonitud. Katsusin seletada. Ükspuha, aga mitte keegi ei lase teid. Edaspidigi erialaarstide juures käia ei lasknud mind valla imetlus Nõukogude turistide kui maailma kõige tervemad reisimeeste vastu. Hakkasin kartma, kas ma kogemata seda mainet ei riku, sest mõnikord olen olnud ilmastikutundlik ja pikast rongireisist. Teinekord olen ka peavalu saanud. Aga et üheaegselt arsti viisa saamisega, milleni ma muide ei jõudnudki, korraldasin teistegi paberite saamist, leidus imestamiseks vul põhjust pea igal sammul. Põllu käis avalikustamine niisama hoogsalt kui tänavugi. Aga pea kõik välist turismiga seotu oli saladuskatte all. Minu sugu selles küsimuste esitajale vaadati nagu botakale, kelle pärimistele pole tarvis vastata. Eriti palju, miks see tekitas minus iseloomustus. Iseloomustus soovitus sidekriipsuga. Justkui peaks selle koostama need kolm meest, kes oma käetekstile alla panevad. Räägin sulgudes, et mind need mehed isiklikult ei tundnud. On saanud heaks tavaks, et taotleja ise kirjutab endale iseloomustuse. Kesse muu, sest tunne iseennast. Mõni rumaluke ehk hakkabki sulepead närima. Analüüsides oma iseloomuturismireisi ihkajale on asi aga tehtud ülimalt lihtsaks. Antakse ettekarakteristik klišee, kuhu tuleb panna oma nimi, kohandada arvusid, õpiaastaid ja töökohti. Iseloom ei paista sealt vahelt küll sugugi välja. Ja tore ongi, sest mine tea, äkki mõnede isikuomaduste tõttu mina näiteks ei kõlbakski üle piiri saata. Mis aga lausa vapustav. Need olid kivinenud formuleeringud, ilma milleta sind rajooni parteikomitees jutulegi vä? Aitäh. Esiteks, abielulahutuse põhjus on parteibüroole teada ega ole takistuseks välismaale sõiduks. Aga milline põhjus oleks takistuseks? Pärisin, kuigi mina pole kellegagi vahetanud sellekohaseid andmeid. Minul pole ka keegi pärinud, aga formaalsuste täitmiseks ei ole ju tegelikku inimest paberite taha tarviski. Siis veel on viibinud varem seal seal loetelu ning märkusi välisreisi kohta ei oma. Vabandust, milliseid märkusi, kellelt, millega teenitakse märkusi ja kuivõrd need on objektiivsed. Kuhu need kokku kogunevad. Nendegi retooriliste küsimuste peale vastust oodata ei ole vaja. Moraalselt kindel selle formuleeringu vääriliseks saab mitte varem, kui abielulahutusest on möödunud aasta kas oled moraalselt kindel või ei, selgub kuupäevast. Passis lahutuse templis eile veel ei olnud, aga need tema juba on. Miskipärast seda praegu välja öeldes meenub mulle Priit Aimla. Aga satiiriku suleväärilist materjali leidub enamgi. Parteibüroo soovitab seda ja seda kahenädalasele turismireisile ja kannab seltsimehe eest vastutust. Kellele soovitab sakslastele ja mis puhul ei soovitaks minu oma raha eest, tema soovitab. Minul igatahes viskas siin üle ja ma ei kavatsenudki oma nime kanda sellisesse karakteristik formulari. Tundsin küll, et mingit tähtsust seal tegelikult ei ole, sest nõuded nägid ette, et kohe oleks iseloomustus ja teisele küljele valmis trükitud ka rajoonikomitee otsuse tekst punktiirjoonega kuupäeva ja protokolli numbri jaoks. Ent miski tõrgub minus alati selliseid nõukogude bürokraatiamängijaid kaasa mängimast. Ometi tahtis saatused, osaleksime ka kõnesoleva spektaaklis, järgmises vaatuses pidin rajooni parteikomiteesse aruteluks sisse andma oma kolleegi dokumendid. Ja siis nägin. Ühel päeval nädalas tuleb kokku parteiaktiiv ja inimeste esimest korda nähes paljalt otsa vaatamisega. Määrab kas ei või jaa. Agaramad veteranide seast võtavad ette küsimusi esitada ja nende ootuse hirmus. Nägin koridoris pabistamas väärikaid inimesi. Meie haigla tohter näiteks. Ta ütles mulle, et on Kuuba revolutsiooni ajaloo pähe õppinud, sest keegi oli hoiatanud, et Kuubasse sõitjaile tehakse siin kõva eksam. Veteranide seas olevat olnud Kuuba asjatundja. Kõrvaltoas käis õnnelike tulevaste turistide instrueerimine, kusjuures väljasõitu sõbraliku sotsialismi maasse vaadeldi tõepoolest meie inimesele salakavalat ja vaenulikultki suhtuvasse riiki. Laske käia, ilma minuta, ütlesin endale. Sa oled välisturismi hõlbustumisest ka ajalehtedes kinnitust leidsid, tekkis taas väike lootus, et ehk saan oma hambale välismaad näidata.