Head kuulajad tere tulemast rännakule läbi muusikaajaloo tänases saates jätkama nende muudatuste vaatlemist, mis toimusid 14. sajandi muusikamaastikul. Kui eelmisel korral käsitletud Ars Nova ja Arssub diileri puhul nägime, et keskajale järgnes tantsile iseloomulikud jooned, eksisteerisid Neljateistkümnenda sajandi prantsuse muusikas üsna paralleelselt siis täna astume tubli sammu edasi renessansi loomade elutunnetuse ja helikeele suunas. Selleks pöördume kõigepealt renessansi petele Itaaliasse ja teiselt poolt lahkume Mandri-Euroopast, et jälgida Inglismaa täiesti eripärase kunst. Muusikatraditsiooni arengulugu mis siis 15. sajandi alguses mandrieurooplaste poolt avastatuna mõjutas oluliselt kogu renessanssmuusika helikeelt. Itaalia Neljateistkümnenda sajandi muusika erineb tunduvalt prantsuse heliloojate samaaegsest loomingust. See erinevus oli oluliselt tingitud sotsiaalsest ja poliitilisest keskkonnast. Prantsusmaalt arenes kosmonarhia tugevnemisega stabiilsuse suunas, siis linnriikidest koosnevast Itaalias valitses alalise võimuvõitluse tõttu üsna suur segadus. Kultuuri õnneks üritasid sealsed valitsejad teineteist üle trumbata, aga kunstide soosimisel kunstmuusikat viljelev Itaalias siis muuhulgas õukonnas laulikud, kelle ühehäälne looming lähtus nende prantsuse kolleegide toodangust. Moonia arenes siis peamiselt eliidsetes ringkondades kus ta oli rafineeritud ilmalikku meelelahutuse üks viise. Itaalia Neljateistkümnenda sajandi muusikat on hakatud kutsuma Tredžentoks. Kuna itaallased lugesid sajandeid laste arvu esimese kahe numbri järgi ning seega oli 1300 kümnendaid aastaid, haarab sajand neile 13-st sajand. Tredžento tähtsamad keskused olid poolsaare kesk- ja põhjaosas muuhulgas Polonia, Padova Milano kõrval oli eriline tähtsus aga Firenzel, mis OPA üheks peamiseks kultuuriliseks keskuseks 16. sajandini. Firenze oli mitmete väljapaistvate kirjandusteoste sünnipaigaks. Siin valmisid muuhulgas Bocatšiia dekameroon, Giovanni taprato Alberti paradiis. Nendest ja teistest raamatustest näeme, et muusika saatis tollal ja igat tähtsamat seltskondlikku sündmust. Pokatsion näiteks kirjeldab dekameroonis, kuidas esimese päeva lõpus tegelased laulsid ja tantsisid niikaua, kuni kuninganna arvas, et on õige aeg magama minna. Itaalia 14. sajandi tähtsaimaks heliloojaks loetakse aga ajast noh, ühe teise olulise raamatu peategelaste hulka kuuluvat Franžeskorlandinot. Rõugete tagajärjel juba lapsepõlves pimedaks jäänud londino oli nagu tema prantsuse kolleegid Mashoo ja vitriin, väljapaistev muusik ning äärmiselt haritud inimene ja kõrgelt hinnatud poeet. Ta mängis meisterlikult mitmetele instrumentidele ning oli tuntud oma erakordse mälu ja improvisatsioonivõime poolest, mis oli kindlasti tema pimedaks jäämise positiivsemaid. Poollegendaarne Aarne oli kallandina oskus musitseerida väikesel kaasaskantavalt orelil portatiiv orelil. Giovanni taprato kirjeldab raamatus Alberti Madis imelist sündmust aastast 1389. Kui seltskond ühel ilusal päikesepaistelisel suvepäeval istus vilus puhkamas ja kuulas tuhandete lindude laulu. Siis olevat isegi palunud landiinal natuke midagi orelil mängida. Et näha, kuidas linnud sellele reageerivad. Tandina mängides olevat linnud jäänud täiesti vait. Kogunenud justkui imestunud landino ümber, kus nad siis pikka aega kuulasid. Jätkasid lõpuks oma laulu tunduvalt valjemalt ilmutades Matto sõnulkirjeldamatut rõõmu. See oli protsess kalandiinofiks ballata mida on peetud Firenze Tredžento üheks kaunimaks teoseks. Prantsuse ballaadi stiilist mõjutatud ballata oli üxtredžento heliloojate armastatumaid vorme. Seda iseloomustab väline sümmeetria, peen ja kaunistatud ülemine hääl ning elav ja tantsuline rütmika. Landino oli 14. sajandi juhtivamaid pan laatade loojaid mis siis hõlmavad suurema osa kogunema eranditult ilmalikust loomingust. Teine Redžento heliloojate poolt rohkesti kasutatud vorm oli Madrigal. Neljateistkümnenda sajandi Madrikkali iseloomustavad lüürilisemad meeleolud ning rohked kaunistused. Ühel silbil. Kuulame nüüd ühte landina Madrigali instrumentaalvariandis. Neljateistkümnenda sajandi ning ka varasemale. Ja hilisemale muusikale on iseloomulik esitus. Koosseisud ei olnud heliloojate poolt kindlaks määratud vaid võisid vaheldada vastavalt tingimustele esitajatele, maitsele või tujudega. Mitme häälsetest teostes vihjavad aga erinevad hääled tihti oma hääle või siis pillipärasust ning just sellele toetuvad kõige rohkem vanamuusika esitajad, tähendab Päeval. Esitajatele jääb siin suur loominguline vabadus näiteks mingit arvatavat Maal teost võib esitada üksnes instrumentaalselt või siis võib igat Põlvat häält dubleerida ka pilliga. Pillimängus on aga oluline muuhulgas suur improvisatsiooni osa. Mitmeid erinevaid esitamisvõimalusi on demonstreerinud ka tänases saates kõlanud muusikana. Neljateistkümnenda sajandi lõpupoole hakkas itaallaste helikeel tasapisi oma rahvusliku eripära kaotama ning sulanduma ühte prantsuse stiiliga. See oli siis üks aste 15. sajandi rahvusvahelise muusikastiili kujunemisel mille drastilisi tagajärgi muuhulgas see, et 15. sajandi käigus olid tihtipeale pea kõik olulisemad muusikute ametikohad hõivatud välismaalaste poolt. 15. sajandil toimunud muusika arenemise käigus rahvusvahelises stiili suunas vähenes oluliselt itaalia ja prantsuse heliloojate tähtsus. Äärmiselt olulise panuse andis uuele stiilile aga inglise muusika. Inglise muusika on juba varastest aegadest olnud tihedalt seotud rahvamuusikaga ning oma olemuselt on ta tunduvalt vähem abstraktsem kui seda olid mandril tegutsevate heliloojate looming. Inglise muusikas on olnud alati kalduvus kasutada masoorsemaks valvsust ja täiskõla homofoonilist helikoda, mis siis vastandina Mandri-Euroopa muusikale ei käsitle hääli iseseisvatena. Väga oluline ja otseselt mandri helikeelt mõjutav oli aga seotud inglise muusika Tertside ja tekstide lembusega. Mandril kasutati konsonantsete intervallidena rohkem kvarte ja kvinte. Singlise muusikas võitsid Tertsid ja tekstid juba üsna varakult omale eluõiguse. Selle vahe illustreerib keerimiseks. Kuulame keskaja varase mitmehäälsus näiteid Mandri-Euroopast ja Inglismaalt. Ma emaga meenu Kooru. Sagedus veel praegu. Aazeeveevee Modeneedeedeeemmozdaameeno sagedus. W w murre? Teemaga? Selles näites oli siis kasutatud paralleelsete intervallide na ühte mandri ametlikku intervalli Flinti vastandina kuulama nüüd Kaheteistkümnenda sajandi šoti päritoluga hümni pühale Magnusele kus lauldakse paralleelsetest, Tertsides. Kõrva jaoks on viimane näide kindlasti oluliselt mahlakama kõlaga kui sellele eelnenud näide. Paralleelsetest Tertsides ja tekstides laulmine ja kirjutamine oli juba 13. sajandi Inglismaal üsna tavaline praktika. Seda ega muid tüüpilisi inglise muusika Nonii võib kuulda muuhulgas 13.-st sajandist pärit kaanonilaadses teoses sumeris ju kumme ninn. Mida eristab mandri helikellast oluliselt sel akordiline helikude, rohkelt Bertside kasutamine ja selgesti kuuldav mosoorne tonaalsus. Seal ei raund, ehk siis umbes sama on umbes 1240.-st aastast Inglismaalt. Seda raundi on muuhulgas peetud esimeseks kuue häälseks muusika näiteks enne viieteistkümnendat sajandit. Inglise muusika sai mandril tuntuks 15. sajandi alguses ning inglaste mitmehäälse laulmise praktika, mis eelistas Sekste ja tärtse paelus niivõrd mandri heliloojate meeli. Et see stiil mõjutas pea igat žanri. Selle tulemusena kujunes 15. sajandi keskel välja siis rahvusvaheline stiil, mida iseloomustab häälte suurem võrdsus, ühtsem faktuur, konsonantsemat harmooniat ja rohke Tertside ja tekstide kasutamine. Selle aja üheks tähtsaimaks heliloojaks sai siis üsna loogiliselt inglane Jonathan Steibel kes tegutses 15. sajandi esimesel poolel. Sarnaselt mitmetele tantsleiboli kaasmaalastest kolleegidele sai ka tema muusika tuntuks saja-aastasest sõjast tingitud inglaste invasiooniga mandrile. Tantsley palli umbes 70-st säilinud teosest moodustavad olulise osa muuhulgas missa osade seaded, millest kuulame nüüd ühte näidet. See oli siis missa ordinaariumi tsükli osa glooria. Kuigi eelmises saates kuuldud muusikaajaloo tõenäoliselt esimene terviklik missatsükkel Šeondimast noolt pärineb 13.-st sajandist ei olnud ka tants teepalliga, mis sa käsitlemine tervikteosena veel eriti levinud. Ning tänu sellele leidub nii Tansteiblil kui tema kaasaegsetel rohkesti selliseid üksikuid. Või siis näiteks paarikaupa loodud missa osi. Seoses inglaste astumisega Pamuusika areenil. Näeme ka muuhulgas, et senine, valdavalt ilmalik hoiak hakkas muutuma ning vaimulikud žanrid tõusid taas au sisse. Tants teeb, õlile on omistatud üksnes kaks ilmaliku laulu. Lõpetuseks jääbki kõlama üks nendest Orosabella instrumentaalvariant. Oo ilus roosa mis illustreerib tolle aja Inglise muusikale omaseid lüürilisi, meloodiakäike ja selget harmooniat. Järgmine kord läheme siis otseselt selle rahvus vahelise muusikastiili juurde, mida loetakse muusikalise renessansi alguseks. Minu nimi on Märt-Matis Lill. Kohtumiseni kahe nädala pärast.