Need on lisandid seisuga 20. juuni 1994 kell 23 32. Arstiteaduskonna lõpetamisest on möödunud 12 tundi. Veronika Ta on üks neist 113-st, kes lõpetasid arstiteaduskonna raviosakonna ja üks neist 307-st, kes lõpetasid arstiteaduskonna. Ta visandab oma mõtted ja tunded. Lõuna-Eesti järve tuulisele veele. Need on Saadjärvelained. Me oleme tulnud Veronikaga päikesest, saunast, kus täna diplomi saanud arstid tähistavad oma tähtsat päeva. Oleme tulnud välja siia Saadjärve äärde. Päike on juba loojunud, kumendab pilvede vahel. Eemal paistab kitsas metsaviir. Hiline õhtu väljas on veel valge. Veronika, kui vaadata sellele järvepeeglile, mis on praegu küll natuke rahutu kuid laseb siiski aimata mingit kujutisi, mingeid kujusid kui püüda selles järvepeeglis näha ise vennaste ja neid kuut aastat arstiteaduskonnas, mis täna sai läbi sõnastama tunne oma emotsioon tänasest päevast või, või nendest kuuest aastast. Noh, see järv, see on täpselt nii, nagu need kuus aastat tegelikult on olnud, või õigemini seitse, sest ma olin aasta akadeemilisel, mida ma tegin topelt, sest programm muutus selle aasta jooksul. See on täpselt niimoodi, see on niisugune terashall ja niisugused küllaltki vihased lained selle pisikese järve kohta, nii nagu see väike Eesti ja see väike arstiteaduskond tegelikult kogu selle Eesti foonil. Meil on praegu terashall, siin on niisugused üksikud vihased lained selle küllaltki pisikese järve kohta. No minu kohta isiklikult see näitab seda, et minu elu ongi möödunud niisugusse võitlusse foonil või tähendab, ega ei ole lihtne olnud, aga kurta pole millegi ülelainet pole väga suured, aga nad on parajad. Nii et jõudke üle neist. Aga paistab, et see kõik on niisugune terane ja tige ja niisugune hall, aga samas näed, seal on niisugused ilusad roosakad, viirud, mis tõotavad palju. Ma siiski usun helgesse tulevikku, ausõna, ma olen küllalt optimist. Ja ma võin öelda, et ma olen varastatud. Ma olen karastatud ja mul on hea meel. Ma olen rahul nagu ühesõnaga, kõrgemale püüelda ei saa jätta maha eelmist etappi, olemata vähimagi rahul, aga ma olen küllaltki rahul, ma pean seda ütlema, et ma saaksin jätkata. Ma ei tea, üldiselt sõnastada nagu ei oskagi, paljud ja vale ongi sõnastada, sest sõnadega ei saa emotsioone väljendada alati väga üldiselt öelda. Aga see, mis siin sees, on tõesti kui sõnum mis on tänane päev ja tänane Kas see on vabanemine millestki nagu sa ütlesid, pige hall millestki koormavast, millestki nagu raskest ülesandest või on see alles millegi algus ja kui see on millegi algus, siis kumb on raskem, kas see, mis sai läbi, või see, mis seisab ees? See, mis möödas, on eelmäng tunne seda hästi, sest tegelikult see, mida mina tahan oma elus saavutada, see on veel kaugel ees. Ja see täius, mille poole püüdles seal on veel väga kauges perspektiivis, aga aga see, mis möödas, see on tõesti niisugune väike sissejuhatus ja ja kui nii mõelda, siis tegelikult oleks võinud olla veelgi karmim. Aga kas seda karmust on vaja? Ei tea. Elu on ju lühidalt elatud, pikem elu on ees ja põnevam. Aga see oli kõik niisugune, kuidas sulle ütelda? Vastutus oli selles perioodis ju palju vähem, mis järgneb. Ja enesetäiustamine ja see, kuidas sulle ütelda, tõelise vormitaotlus on ju veel tegelikult ees, see oli sissejuhatus. Ma imestan praegu, kui suur on saadjärv. Tema teist kallast pole peaaegu näha, ainult puude piirkon kaugel, kaugel. Ja praegu siit meie juurest hakkas üks mees paadiga üksinda sõudma üle selle öise järve. Ja meie taga pidutsevad meie kolleegid, noored tohtrid. Sa ütlesid et mõtled sellele, mis on ees ja nendele ideaalidele, mis on eriti kõrgel, eriti kaugel. Millisena kujutled sa oma tulevikku ette täna praegu siin Saadjärve ääres? Ega minu kujutle tähendab tulevikukujutlused väga palju erinegi sellest, mis olid kunagi niisuguses hilispuberteedi eas või isegi vara puberteedieas ma nägin ette, kelleks ma tahan saada. Ja praegu kummaline mõelda, ma siiski sisemiselt olen täiustunud, aga minu ekstaotlused ei ole muutunud. Minul on siiski oma niisugused see eesmärk, mis ma olen endale püstitanud juba aastaid tagasi, see püsib mul täpselt samas vaimus, ma olen selle üle õnnelik, et mitte midagi pole tegelikult selle aja jooksul muutunud. Vaided olen karastunud, aga kõik need mõtted, mis ma olen paika panna, et mida ma pean elus saavutama, need kõik on täpselt samamoodi minu jaoks silmade ees. Ja ma olen rahul sellega, mis ma olen teinud ja ma olen kindel, et ma suudan ka selleni jõuda, enam-vähem, mis ma tegelikult olen enda jaoks paika pannud, mida ma tahan saavutada. Et midagi ei ole minu lapsepõlve unistustes muutunud, aga nüüd ma pean seda ütlema. Kas sa võid öelda siin täna hilja õhtul Saadjärve ääres? Mis on see, mida sa tahad elus saavutada? 11 aastat käisime draamastuudios ja ühesõnaga tegelesin näitekunstiga ja olin valmis astuma lavakunstikateedrisse ja Karl Ader ütles mulle, et et ma võiksin sinna astuda. Aga siis ühel hetkel ma olen kuke aastal sündinud inimene just sellepärast otsima põhjendused, miks ma seda oma otsust muutsin, sest tegelikult olin ma vaimustatud sellest, ma mängisin küllaltki ikkagi peaosi ja ma olin päris päris hästi, tulin toime selle näitemänguga. Aga siis ma hetkel hakkasin mõtlema, et miks ma ikkagi otsustasin tulla arstiteaduskonda, ma sain aru seda, et ikkagi võib-olla see kukeaasta mõjutas mingi auahnus või tol ajal ma mõtlesin, et ja mängida on lihtne, et aga kas mul ka tead, mis see on ja nii edasi panin oma võimet nii igakülgselt proovile, tahtsin, astus sisse, arstiteaduskonda sain sisse. Lihtsalt ühesõnaga. Ja ma tahtsin saada tegelikult sisse astudes tahtsin saada psühhiaatriks, ma mõtlesin. Ma tulen sellepärast arstiteaduskonda, et ma tahan ükskord saada psühhiaater triks. Tähendab, ma mõtlesin, et ma saan aidata inimesi ajal juba 87. aastal, kui ma lõpetasin keskkooli, ma nägin, et inimesed on tegelikult hingelt haiged, et kogu nendes niukse füüsiline haigus tuleneb nende hingelisest tasakaalustamatuse Smansis, puberteedi temas siis juba tajusin seda muidugi nii suurelt vähesel määral, nagu see võis olla põhjustatud ja ma siis mõtlesin, et ma pean hakkama psühhiaatriks. Et ma peaks selle rolli peale sobima päris hästi. Ja nüüd ma olen käinud kuus aastat või seitse aastat, läbis siin ülikoolis ja mõtlen, et nojah nüüd ma siis hakkangi psühhiaatriks. Ja olen selles veendunud, et minust saab ka selle eriala esindaja. Tahan seda hästi teha. Me hakkasime jõud psühhiaatriat õppima põhjalikumalt alles viimasel kursusel ja enne seda olime õppinud inimest rohkem luude ja lihaste ja ja veresoonte omanikuna. Ja see, et temas on hing, see just nagu selgus pingutas alles kuuendal kursusel. Kas ka sina tundsid, et, et alles siis hakkasid seda inimest selliselt mõistma või oli see arusaam sinus juba enne? No ma mõistsin ennem, tähendab, ma ei taha öelda, et ma oleksin olnud tark. Aga seda hinge tajusin ma ennem. Hiljem tuli anatoomia, füsioloogia ja patoloogia. Kas seda tuli niisugune, kuidas ütelda nüüd see psühhiaatriline, eks kurss lõpuks põgusalt sinna otsa. Ma olin sellega rahul, mis meile pakuti, see oli väga põgus, lühidare lüheldane. Aga enne tajusime muidugi seda hinge ja ma olen täiesti rahul sellega, mis siin vahepeal toimub. Kuus aastat õppisid sa seda füsioloogiat, patoloogiat, kogu seda haiguslugusid ja nii edasi. Ma ikkagi usun, et inimene koosneb kehast ja hingest vaimust ja mina hakkan tegelema põhiliselt nende vaimu ja hingehädadega. Keha on selle järel, keha on kaduvhing, on jääv. Aga ma pean ütlema tõesti seda, et, Midagi saladuslik on siiski inimeses olemas ja see on niimodi vaistlikult tajutav. Ja see inimesel on tõesti olemas, läheb hing, mis tegelikult ei lähe kaduma, inimene sureb, kõduneb aga hinge. Ja et kui nüüd sellel eluperioodil, mil ta eksisteerib meil nüüd selles keha vormis on võimalik ka seda hingehädasid ja ja ühesõnaga niisuguseid tasakaalustamatuse pisut lihvida, kaasa aidata nende tasakaalu saavutamisele, siis ma olen jällegi pannud igaviku seisukohast lähtudes siiski oma panuse. Loodan, ma võib-olla olen väga suures hull, aga ma loodan, et et niipidi, ma nagu võib-olla isegi jumala ees avaldanud talle suuremat panust, ma ei tea. Saadjärv on nii suur, meie tunduma siin kuidagi nii väikestana. Ja seal pilvede taga seal, kus roosatad loojana päikese nüüd juba loojunud päikese kuma. Kas on seal kedagi? Mis on jumala tähendus sinu kui kui arsti jaoks? Aga ma ei ole enda jaoks päriselt lahti mõtestanud, ma tean, et jumal on olemas ja ma tunnetan seda. Ja ma tean seda, et on mind aidanud, on olnud täiesti väljapääsmatu olukordi, mind ma olen olnud nii suures hädas. Tõnu, usu mind, ma olen olnud nii suures hädas, et ma arvan, et ainult jumal saab mind aidata, siit pole väljapääsu ja tõesti on tulnud mulle abi, et see on täiesti müstiline, see midagi maagilist ja võimsat olnud, ma olen istunud auga ja võimsalt, olen tulnud rasketest olukordadest välja, tähendab jumala olema, sest ma olen tegelikult teda palunud. Ja kui ma nüüd praegu vaatan sinna taeva poole, noh ma arvan, et kõik peab olema esteetiline ja ma arvan seda, et jumal tõepoolest, võib-olla seal kuskil pilve taga või selle sinise laotuse taga kuskil, aga ma arvan kuskil ilusas kohas. Sest. Noh Ta võib olla ju ka kõiksus. Ja nii võib-olla ongi see isegi reaalsem, et ta on kõiksus, aga inimese jaoks lihtsam mõtestada lahti teda kui niisuguse, et materiaalse ühes olevusena ta kindlasti kuskil seal on. Aga ta on siin meie juures lähedal kajada kuuleb meid, mis me räägime ja võtab arvesse, räägime. Ühesõnaga ma tunnetan teda nii seal kui siin meie keskel olevat. Minuga on jumala alati kaasas, ma tunnen seda. Mis on olnud sinu kõige kõige raskemad ja kõige rõõmsamad hetked siin arstiteaduskonnas? Kõige raskem hetk oli see, kui sai läbi esimene semester ja ma leidsin veendunult, et ma olen sattunud valesse keskkonda. Tähendab, ilmselt olen ma nõrk natuur mingil määral ja endast tugevuste leidnud tol momendil ja nägin, et ei ole ümberseltskonda, kes oleks piisavalt vaimne minuga jagamas minu mõtteid ja sõnaga ettekujutusi olukordadest, ühesõnaga ma leidsin, et ei ole mulle vastavat vaimset keskkonda, kindlasti oli inimesi, aga ma olen võib-olla kontaktide vaene ja olin väga üksik tol hetkel esimese semestri lõpus. Ja kurb. Ja see oli väga raske hetk, aga ma võtsin ennast kokku, ma kogusin endale palju raamatuid, lugesin Dostojevski, lugesin Aars Vaitserit ja lugesin Tammsaaret ja lugesin veel mitmeid klassikuid ja ma mõtlesin, et ma saan jõudu sellest ja sain ei, leidsin jõudu ja see oli niisugune kõige raskem, kui ma sellest sain üles, siis edaspidi läks juba lihtsamalt, siis ma teadsin, Veronika, sa pead sellest asjast üle saama. Sa pead jõudma oma eesmärgini ja surusin ennast läbi, kuigi mul oli vastumeelne siin nii mõnigi asi ja väga sageli olid paljud asjad vastumeelsed, aga me teadsime, on üks eesmärk, milleni ma pean jõudma. Aga mis oli nagu rõõmustav. Ühesõnaga, kus sulle ausalt öelda, Tõnu siis tegelikult inimene vajab tunnustust. Inimene vajab kas või kiitus sõna või diplomit või aumärki rinda ühesõnaga inimene tegelikult kogu oma elu omamoodi laps. Me võime nii-öelda, tähendab, ta valab, et teda natuke tunnustatakse. Mõnel inimesel siiski puudub niisugune enesekiituse ja enesehinnangu mehhanism, millega ta ennast tasakaalustab, minu paraku, kas see puudus ja ma tundsin vahetevahel, et ma ei ole mitte keegi ja siis olin ma kurb ja nõrk. Aga, aga ma sain sellest üle. Sest oli aegu, kus ma siiski leidsin tunnustust. Ja õppisin vahepeal tublisti, meeldis endale sellega ma sain asjast üle. Ja nüüd ma olen ka rõõmus, sest ausalt öeldes ma olen päris rõõmus, et see asi on selja taga ja nüüd saab nagu hakata selle asjaga tegelema, mis tegelikult mulle nagu pakuks pinget. Ja milleni ma, millepärast ma siia olen tulnud, jama, psüühikat, deformeerinud või lihtsalt, ma ei oska öelda, väga suureks. Osas muutnud igal juhul. Kas sa arvad, et arstiteaduskonna õpingud peavadki olema nii rängad, et nad deformeerivad psüühikat, nagu sa ütlesid? Ma ei oska sulle öelda, seda tähendab ma mõtlen, Nad võiksid olla pisut inimlikumad. Sest kui me oleme ju lapsed ja oleme käinud arsti juures seal noh, keskkoolis, lapsena võib-olla mõnel on tulnud ette külastada arstis. Meil on ettekujutus arstist kui niisugusest rahvineeritust ja vaoshoitust ametnikust või isikust, kes oma emotsioon ei avalda ja kes tegelikult on niisugune küllaltki küllaltki emotsioonid. Vaene. Esindaja mingisuguse organi esindaja, ütleme näiteks nagu meditsiin. Ja siis minu jaoks mõistatus, kuidas võib niisuguseks muutuda, mis on nendel inimestel viga, miks nad kõik nii üksmeelselt niisugused on, nagu emotsioone poleks üldse. Aga siis sellest sellele jõudsin ma ühesõnaga vastuse leida selle õpingute jooksul ma sain aru, et tegelikult võetakse meid alla. Kas see peab nii olema? Ma ei ole isegi selle üle mõelnud, sest minu probleem on seisnes selles, et ennast ennast alal hoida, et mitte ära uppuda sellesse sellesse mädasohu selles mõttes, et tegelikult ikkagi meid on ausalt öeldes tõepoolest ikka kõvasti piitsutatud ja natuke petetud suures suures mahus. Ja hirmsasti on meid Võib-olla ei ole inimeseks peetud ikkagi väga pika aja jooksul ja ma ei oska seda öelda, kas see peab nii olema või mitte, ma arvan, arst peab tegema mingisuguse ränga kooli läbi. Ma usun seda, sest tegelikult arsti jaoks on vaja mingisugune distsipliin ja kui see ei distsiplineeri inimest no mis siis peaks tegelikult distsiplineerima, sest sest väga suures ulatuses saga suures koguses valmistaks arst ette mingisugune üldine range kool peaks siiski olema, ma usun, seda ma ei oska öelda, kas selline peaks olema, aga karm peab ta ikka olema, mis on sellest aru, ütleme niimoodi vähemalt keda või mida sa mäletad arstiteaduskonnast kõige suurema tänuga? Tänuga ma ei oska sulle seda öelda, ma arvan, et siiski on väga palju õppejõude, kes tegelikult oma tööd on teinud hingega kes on olnud väga ausad inimesed ja kes on ennast pühendanud oma erialale ja tudengitele, ma meenutan väga soojalt. Ma ei oska öelda, kas see on soojalt, aga suure austuse ja lugupidamise ja võib-olla niisuguse kummardusega samarüütlit. Väga lugupeetud õppejõud. On näiteks Sillastu ja väga lugupeetud inimene, Herbert Sillaste, Herbert Sillastu ja palju selliseid Mare lind ja nii edasi. Väga-väga toredaid, andekaid ja väga lugupeetud inimesi, aga kes mulle isiklikult väga südamelähedane on olnud, on olnud Akivolensner kes on midagi erilist ja müstilist. Kes on olnud nii sor, mees, kelle niisugune väärtus on lausa mõõtmatu minu jaoks olnud, ma olen pidevalt mõtestanud tema fenomen lahti ja mul õnnestus teda isegi intervjueerida need lõpus. Ja panime ütlema. Väga suur isiksus ja õppejõud ja pedagoog. Orkivolentsler ütleme kuulajatele, on mikrobioloogia professor. Kuidas sulle meenutama eksam? Kuidas meenub? Lõbus oli, ta oli väga objektiivne, aga tal oli väga terav pilk, ta nägi läbi inimest tema võimeid ja oskas neid väga professionaalselt hinnata, ilma et oleks pidanud väga lõplikult küsitlema. Väga lõbus oli ja väga sisukas orikas eksam peab ütlema. Tore õppejõud, kes oskas oma ainet teha lihtsaks ja ei pidanud oma ainet kõige tähtsamaks, vaid tegi seda meeldivalt meeldivalt mõistetavaks. Ja sellega ta saavutaski. Selle läheduse tudengitega pidas tudengitest väga lugu. Varsti hakkab päike Saadjärve teiselt kaldalt tõusma. Me istume siin veel veidi vaikides ja siis läheme tuppa sooja.