Õieti ma peaksin praegu juba päris vana inimene olema kui, kui arvesse võtta et vaevalt sajandi jooksul on inimkonna keskmine iga termini 20 aasta võrra pikenenud. Ja mul on niisugune arvamine, et see mina just nende hulka kuulun. Nii et ma olen siis päris noor inimene veel. Ja meil, seltsimehed raadiokuulajad, tuleb nende sõnadega nõusse jääda. Nende ütleja ei ole muidugi enamse metsikute juustega ja kodanlisi eluviise vihkav tartus, ansak. Kõige eest on hoolitsenud aeg. Ja väike Illimar kisab kord 75 aastaseks. Tere õhtust, siin toimetaja maris Johannes. Sellise pidulikkusega juhatas 45 aastat tagasi Valdo Pant sisse Friedebert Tuglase juubelisaate. Teisel märtsil tähistame selle möödunud sajandi eesti kirjanduse suurkuju eesti kirjanduse paavsti 100 kahekümnendat sünniaastapäeva. Aga seal 45 aasta taguses vestluses on Tuglasel teinegi külaline Valdo Pandi kõrval nimelt kirjanik Aadu Hint. Kuulame koos seda ajaloolist lindistust. Naljakas mõelda, Tuglas on olnud minu kaasaegne samuti nagu Koidula on olnud Tuckla kaasaegne. Või kui lühike on meie oma kultuurilugu, seltsimehed raadiokuulajad. Mina tahaksin teada ikkagi seda kas või lähemalt analüüsida, ütleme pärast väikese Illimari kirjutamist ja nii oma sügavast lapsepõlvevaatamist Mis siis tulin, see mootor, mis sind äkki pani kirjutama, kuule, teised ümbruskonna noor, need poisid ei hakanud kirjutama, mina arvan. Väga palju on mõjunud Lõuna-Eesti maastik elule. See on minul minu peale igatahes aega suurelt mõjunud võrdlemisi varakult, nii vähemalt kümneaastasena ival looduse ilu. Teadlikult tajusin ilma süda olles oskanud, väljendada. Kahtlemata see siis muidugi kirjanduslikud eeskujud, nii vähe, kui meil oli seda ja nägusa intiise, tead. Kui inimesel on eeldused paheks, siis ta ei pääse sellest. No vaat mis, mis need teie kliendid peaks kaheks olema, sest Lõuna-Eestist on tulnud ikkagi nii 100000 meest või umbes niiviisi, aga nendest on kirjanikke tulnud. Kõik romantikut on kõik Lõuna-Eestist pärit Mulgimaa ja Tartumaa ja nüüd on looduslikult hoopis teistsugused kui Põhja-Eesti kartulimaa on olnud, selles on mingit side olemas ja Saaremaa on muidugi andnud väga palju kirjamehi meile ka meri ja omapärane loodus. Ei, selles on väga suur seaduspärasusi. See ei ole mitte ühtne meel. Kõikides maades on neid ka lõuna ja, ja põhi olemas, on prantsuse kirjanduses, on siin väga tüüpiline ja arvan kui Ibson, olles sündinud Dajanis liud lammitabel laiule midagi kirjutanud. Ometi palju häid kirjanikke, aga nüüd on miniaatoriistid, nyyd on vaikse etüüdi tegijad, hääd lüürikud, Hääd välja, et on Eestit. Aga niisujad kalossi nagu on pakkunud norra maa või praegu Islandi ei ole kujuteldav. Vähemalt Ibseni ei ole. Sinimaastiku mõju on üks väga oluline pool lapsepõlve mälestused, nyyd ei unune. Suurema osa õhtust, täidis, lugemine. See oli ajaviide, mida Illimar tundis nii kaugele, kui ta mälestused ulatusid. Suvel oli sellega vähe tegemist, vahel ema luges pühapäeviti midagi vaimulikku, kuid ta tegi seda tasakesi jänese ette. Kuigi seejuures huuli liigutades. Mida pikemaks aga õhtud läksid, seda rohkem loeti kõvasti ja kõigile. Ainult mõni säärane mürtsu töö nagu kangakudumine võis seda takistada. Varem oli see lugemine Illimari vist küll nagu mööda läinud ainult Healisele mõmina saatel magama jääda. Nüüd aga hakkas kirjasõna teda ikka enam huvitama. Kuigi selle hulgas oli ka veel palju hoopis igavat seal taga taas vanemate voodipeats, siis väikeses kapis hoiti seda kirjavara. Et olla apteeke, lisakord just selle jaoks teinud. Ning raamatuid oli ta sinna muretsenud, kes teab, mis ajast peale oli seal neid mitmesuguseid, nii piltidega kui ilma, nagu Ilmargi teadis. Neist kõneldi paljudest imelikest asjadest, mis maailmas ette tulnud või veelgi tuleb. Nagu juba ammu teada, polnud isa nimetamisväärselt koolitarkust saanud. Kuid ta teadis ometi palju asju nagu see, miks aur masinate ümber ajab või mis inimesed Ameerikamaal teevad, jääd, kust tuleb pikne või miks prantslane Moskva linnas ära külmus. Illimar pidas isa üldse väga targaks. Ja see tuli kõik raamatuist, nagu ta aru sai. Neile toetus isa isegi näiteks viinameistri kraanichiga vaieldes. Ja kui seevastu ajas, siis käskis tal lihtsalt raamatust lugeda. Ainult vana hirmu ane juures. Ei aidanud see midagi, sest ane ütles vaid halvakspanevalt, ei mina mõista lugeda. Ja nii jäigi talle õigus. Aga isa ütles ka, et sihuke õigus, mitte midagi ei maksvat. Aga nii isa emapoolseid mõjutusi, vaat see on kõige imelikum, et olid praktilised inimesed täitsa ebamusikaalselt, nagu ma isegi olen, vaevalt nüüd oleks otse ka aktiivselt ka rahvaluulet loonud, aga üks kalduvus oli küll kirjandust lugeda, see oli neil lihtsalt inimesed, käsitöölised, aga isa oli raamatukogu juba kogunud tööpoisina ja meil loetiga lakkamata. Nii et kirjeldused vastu huvi oli alati olemas. Esimene raamatukogu oli ikka juba kodus, oli olemas. Ja esimene. Akumulaator laadimine toimus Ikazel toredas männiguse jõgede ääres. Jah, seda järve kaldal väikese Illimari maadel. Ja sellepärast on õieti kuidagi just selle kodu mõju tõttu oli mul nats väikest Illimari väga kerge kirjutada. Ma ei tarvitsenud seal vähimatki pingutada, olla siiras, olla lihtne öelda ainult seda, mida sa tead. Ehk kui lastaga fantaasiad liikvele siis ikka ainult selles suunas. Tammsaare oma õiguse algus lihvib sedasama Vilde mäeküla piimamees kui siiras, kui haarav raamat on sellest, see on autobiograafiline, kuigi otsesed tegelased muidugi seal on tema ema sees alun tema isa ja kõik olemas, kuid ümbrus on autobiograafiline. Ja minu arvates on üldse see, et kirjaliku toodang on avaram küll kui tema autobiograafia. Kuid ta baseerub autobiograafiline, olustik on autobiograafiline ja lõpuks väljaspoole enese isiku piirisid oskab, et maailma siiski kujutada. Ja minul on ikka jääb niisugune mulje, et, et mitte ikka sellepärast nüüd kõigist nendest lõunaeestlastest, keda on sajad tuhanded sealt välja tulnud või miljonid kõik need pole kõik kirjanikud vaid lihtsalt sellepärast, et sina oled vist seda maastikku rohkem armastanud. Ja neid inimesi ja sellest ajast ei tule kindlasti. No vot nüüd need ristiisa nagu, nagu Smuul ütleb. Kirjanduslikud ristiisad, temal on need koguva kalamehed seal, aga vaat nüüd sinu neid kirjanduslikke risti. No võtame kasvõi kõik need avus, jaanid ja mark, jaanid ja ja hull Juhanit ja rasked õelannad, kirjanduslikud ristiisad oleksid, aga nad on meelde sööbinud ja nad on kuidagi arendanud püsinud kogu elu läbi ja siis tuleb just siis sajandivahetuse kirjanikupõlve mõju. Õnnelikul kombel sattusin algusest pääle elu keerisesse, täitsa nii, et ma võtsin kaasa. Elada tulid noor eesti kirjanikud Tammsaare suits, Ridala, Johannes Aavik. Nüüd pandi lektuaalset, niisugune atmosfäär tekkis ja siis võrdlemisi varakult väljapoole kodumaad sattusin. Ja pidevat reisid, mis on ka aastakümneid kestsid. Kuid peale nende raamatute laenati mujaltki. Neid saadi häärberis viinakojast ning isegi külast. Nad käisid käest kätte ja olid vahel nii rasvased, et panevi panni peale nagu ütles jällegi isa. Aga nende lood olid ometi väärt kuulda, kui just väga palju lehti polnud välja rebitud. Isa tahtis meelsamini seda lugeda, mis oleks õpetlik ja ega emalgi selle vastu midagi olnud. Kui sa ka ühtlasi ka liigutav oleks. Tädi Liisale meeldis kõige rohkem kui suli armastusest. Kuid tõeliselt loeti kõike, mis kätte saadi. Ja kui midagi muud ei saadud, siis asuti jälle piibli kallale. Loeti otse algusest lõpuni, mitmendat korda? Noh, seal oli kõike, mida aga soovid. Ainult aegamööda läksid need lood ja Illimar jäi tihti neid kuulates magama. Kilk, häälitses troovis otse saunaahju vastas ja selle salapärase kriiksumise saatel luges kord üks kord teine. Isa lugemine läks raskelt. Tädi ei olnud just väga suurmeister, kõige elavamini edenesse vahest emal. Kuid seda imestas hilisema rikka, olgu lugeja kes tahes, et kirjasõna oli midagi hoopis muud kui niisama suusõnaline jutuajamine. Loeti kõrge ühetoonilise sootuks ise häälega. Ja keset lugemist oli äkki midagi omalt poolt öelda, nagu kütt, tants, kuripatt või lamp hakkab suitsema. Siis polnud ütleja nagu see inimenegi kes just praegu luges. Illimar kuulas siinsamas otse laua lähedal lamades, vend Karla voodis. Ja kui lugu läks põnevaks liigutavaks siis ta otse ahmis sõnu nii ühe tooniliselt kui need tulid. Ta peaaegu nägi kõike seda, millest kõneldi jalas nii tegelaste rõõmu kui ka häda kaasa. Aga niisama võtsid ka teised lugemist. Vahel sai kangesti naerda, aga mõnikord olid asjad nii halvad, et otse hirmu peale ajas. Siis ootasid kõik põnevalt, millega lugu viimaks lõpeb ja enamasti lõppes ikka hästi. Siis lisasid nad ise midagi õpetlikku juurde. Vaenulis ainult lühike lause nagu see, et ega ülekohus kotis seisa. Vahel aga terve lugu, mis isenähtude mujalgi kuuldud. Viimaseid esitas küll peamiselt isa. Üldiselt klappisid enda arvamused hästi, kuid vahel tulijatega lahkuminekuid. Räägiti kellestki jeenu evast väga kurbi asju. Ja teine naisterahvas oli Mai Roosi, kellega ka mitte hästi ei läinud. Emal ja tädil olid otse pisarad silmis, kui neist loete. Ainult see veel tröösti sky, et need kõrgest soost prouad pärast kõige viletsamat vintsutusi ometi pilt ilusaks jäid. Kuid selle peale ütles isa lori. Katsu ise 10 aastat kartulikoopas elada ja siis veel piltilus olla. Tädi Liisa oli aga sellest haavunud. Siin on öeldud, et kaljukoopas, kes on hoopis teine asi ning siin on ka selge sõnaga öeldud, et see on tõestisündinud lugu. Naeris isa tõestisündinud, selleks ju säärased meistrid ongi sihukesi asju välja mõtelda ja trükki anda puha omast peast. Mida hullem lugu, seda uhkem mees. See mõte küll pisut segas, kuid sellega tuli leppida. Ja üldiselt jäi nii, et kui lugu oli lähemalt siis võiks selle üle veel kahelda. Aga kui kõneldi kaugetest aegadest maadest, siis tuli kõike uskuda, tahad sa või mitte? Ning pidemeni taheti ikka uskuda. Ja lõpuks ega päris hea valegi just paha olnud. Nii ei usutud ju küll mitte, mis üks väga kentsakas jututegija santide saia söömisest, peigmeeste ärapõletamisest või muhulaste imelikest juhtumistest kirjutas, aga arvati all. Need asjad olid väga hästi välja mõtelnud. Curry pat naerdi küll, luiskab nii, et suu suitseb. Kus aga läheb seal nali taga. Ja naerdi, naerdi nõrkemiseni. Ning selle jututegija nimigi jäi kõigile meelde. Ja seda korrati isegi oma igapäevases elus. Toomas Lõhmuste luges katkendi väikesest illi marist. Tähistame Tuglase sünnipäeva. Keelekorrektor kibeleb parandama sünniaastapäeva ikka. Aga ei. Meiega on täna Tuglas ise Valdo Pandi ja Aadu Hindi seltskonnas. Ja meie kuulame nende peaaegu poole sajandi tagust sünnipäeva juttu lihtsalt pealt. Kui astud sellesse majakesse, mida maast laeni täidavad raamatut ja vaikus on tunne, nagu oleksid omaenda vanemad tegi. Ja lõpuks kogu meie kultuuri noorusmail ja ühtaegu ka tänapäevase loova elu keskel. Neid kaugeid aegu ühendab endas lugupeetud rahvakirjanik, Friedebert Tuglas. Kui mina teadliku tegevuse asusin, missugune oli siis võitlusi meie avaliku elu, meie kultuuritase varasemaid ärkamisaja tegelasi muidugi ei saanud tunda, isiklikult ei ole muidugi Kreutzwald Jakobson Koidula võinud näha, tõsi küll, Koidula on minu kaasaeglane, mina olen sündinud märtsist 1886, Koidula suri sama aasta suvel, tähendab, me olime kaasaeglaselt, kuid kokku ei puutunud siiski aga Koidula venda Ellen Janseni olnud aega palju kohanud samuti tema tütart. Kõiki teisi hilisemaid ärkamisaja tegelasi olen ma juba isiklikult tundnud ja mõnedega ka väga palju kokku puutunud. Jakob Hurda aga Ado Reinvald iga ja vill öiste tolleaegseid kirjanduse seltsi tegelastega. Mis aga puutub, siis nende ärkamise ajal tegelastel normasse põlde, siis olen ma peaaegu kõiki neid isiklikult näinud ja koos olnud. Nii olnud kirjanikud Bornhöhe näiteks juba Andressaal rež teen ja siis meie kriitilise realismi ajastu tegelased nende kõikide isiklik tuttav olnud ja mõnedega aastate ja aastakümnete jooksul kas või iga päev kokku puutunud. Niisiis Vilde, Ernst Peterson-Särgava, Keitzber, Juhan Liiv ja Anna Haava ja kõik juba sajandi alguse kirjandusliku eluga kursis olnud, siis neist vanematest tegelastest on ja Meie põll paigalt keegi Andres saali on näinud. Tema läks joon möödunud sajandil juba Jaava saarele ja lõpuks surigi Californias. Aga ometi niisugune juhus oli, ta tuli kord kodumaale käima ja mina paari nädala jooksul sain ka isegi selle kauge kujuga kokku. Ado Reinvald oli haruldane, haruldane mees, minul on säilinud veel tema enese kirjutatud elulugu. Kui ta isikuna näha, siis sai aru, miks temal õpetamatut palu pojal, kellel oli loomulik luule anud, aga harimatu oli. Miks tema oma aja kohta nii mõjus. Jutuvestja kõnemees oli erakordne. Kuidas 70 aastaseks sai siis ta kaelas, vill, nooremad mehed kõik nii kahe korraga jutuoskusega, praegune põll loomulikult ei ole kedagi, kes Juhan Liivi oleks näinud ja mina teda paari aasta jooksul vähemalt väga tihedalt. Paljud hundist temaga olnud Tartu närvikliiniku aeg, kui ta kirjutas oma elu sügavusest ja pole ime, et ma juba peaaegu koolipoisina hakkasin koguma tema käsikirju ja materjali tema kohta. Sellest hiljem ei ole seda keegi suutnud ja mis puutub Juhan Liivist nagu luuletajasse teda ei oleks olemaski, kui minul seda varajast huvi oleks, seepärast kõik tema luulet, käsikirjad olid minu kogutud kokku paljude aastate jooksul. Nii et see teene mul vahest on, et noh Liivi nagu luuletaja olen. Et meil liivan jah, luuletajana, Luuletajana ja minul oli üle tuhanda tema töö mis ma ka välja on andnud üle 300, ütleb, et rohkem ei ole tarviski arvates. Kõige rohkem on koos olnud kits pärgiga. Kui ma seitsmeteistkümne aastasena Kitzbergi nii-ütelda õpipoisiks Läheksin Postimehe äriraamatupidaja abiks Kitzberg olisi raamatupidaja, siis me terve aasta istusime, teine teisel pool lauda. Aga kui vaim peale tuli, lükkasime äriraamatut kõrvale ja ütleme pidulikult andusime loomingule. Kitzberg oli eluaeg ja ametnik ja sel ajal, kui mina temaga tutvusin, oli ta juba ligi 50 aastane, aga et tema kirjanikkon seda tema ei andnud mõista ja ei keegi kujutanud Tõnniga mitte. Märgiks tänapäeval ankeeti raamatupidaja Kitzbergi arenes Vox okse, Tuglas, Tuglas, oks stiili toksid oks, see on alles epigramm. Tuglas kabineti rahus oksa, oksi maha tahub. Oksja Tuglas. Hagrid, oksid. Kuule, kirjanik, keda meie praegu ei ole peale minu, muidugi mitte ühtegi kirjanduslikku inimest, kes oleks näinud, mina olin temaga poolteistkümmend aastat kirjavahetuses, kõik, mis temast ilmus läks minu käe läbi. Kirjutasin ümber tema käsikirjad, katsusin kuskil avaldada tutvunesiniminaad pagasi istuma surivoodil üldse teda keegi kunagi tundnud Taelas Lõuna-Venemaal. Ehk siin Taali pisut patoloogiline, aga ilmtingimata suur rand ja jälle Saaremaa mees piirdus ainult kaks aastat ja lõpetas siis 100. teose kahe aastaga ja kuna ta oli ilmunud ja ta üle oli elanud sellest siis ta enam ei kirjutanud ja elas veel kümmekond aastat. Et see on jällegi tõendus, kuidas võib-olla väga spontaanne loomisandjaga varsti ära aur tuleb sealt kõige tuha ja laava nagu kraatrist see välja ja siis on laps, noh, ma võin tuua niisuguse näite omal ajal. Mina püüdsin nüüd Jaan Oksa teoseid trükis avaldada ja tema saatis omi käsikirju. Mulle ja minul juhtus maapaos olles Soomes tulekahju ja kõik nii omad, kui võõrad käsikirjad minu juures olnud said hukka, eriti oli mul piinlik just nende teiste autorite ees. Ja ma teatasin ka oksale, et tema kaks kolm suuremat tööd on minu ilus hukka saanud oks vastab bravuurselt ohvreid ei midagi, mul on ärakirjad olemas, mida ma küll ei tahtnud uskuda tema iseloomu arvesse võttes. Ja varsti tulidki uued käsikirjad, kuid need olid hoopis teised teosed, isegi ained ei olnud need nii kerge täis, temal olla, kirjutada uut, aga vane korrata ainult saanud. Nagu trepist üles minnes on ikka aste astutud jah, seal ainult edasi minna, just. No mina mäletan ühte Aleksandr looringu artiklit, kus ta kirjutab, kuidas Friedebert Mihkelson Tuglas oli Velisel kõnelemas ja Läänemaal, kuidas need aastat ristiisa Perioodiline öine äratusjärk muidugi seal 1000 kolm-neli-viis ja esimese revolutsiooniaastat, millele äärmise kirvega olin kaasa elanud. Muidugi, mis minul tolle aja kohta nii erandnähtus oli, see oli jumala sfääre. Kirjutasin seda ja nii, et sinna sadestus tolleaegset revolutsioonimeeleolu, olgugi et see oli täitsa niisugune muistne aine, millel ei oleks pidanud midagi tegemistki olema selle ajajärgu probleemidega, kuid siin meeleolu ja hoog ja see oli revolutsiooniline ja nii ebateadlikult ja seda tööd olen ma ka igas uues trükis parandanud ja valmis ta ei ole ja vist ei saa kunagi valmis fantaasia, pall, baseerus kõik, et kirjutasin proosat, kui see töitavas läks sama asja edasi värsivormis jälle uuesti proosas. Üldiselt vormi küsimus üldse ei eksisteerinud. Produktsioon oli väga suur ja kaasaelamine juba mitte moodusega, mitte kirjandusega, mitte juhuslikud nähtustega, vaid sellega, mis ajajärku täitis ystemalt potentsi, kirge, vaimustust andis ja see järk Mu elus on muidugi väga viljastav olnud, mitte see ei olnud tähtis, mis ma nüüd revolutsioonile anda võinud, vaid seen, mis revolutsioon minule andis ja tänu sellele, et ta teile nii palju andis, andsite teie neile hingemaa, mere ja nii edasi. Mina näiteks olen pidanud koolis ja mitte pidanud, vaid tahtnud hea meelega õpetada lastele verd. Mul omal peas olnud ja lastel peas olnud ja kas sa räägiksid, kuidas? Sellele kirjutasid, see oli 1900, kuuenda aasta algul, kui ma olin Toompea vanglas, siin saal algaegadel oli, oli kong otsekohe nulli tiigi poole kõrgem, kõige kõrgemad aknad, mis sealt välja paistavad. Märgia õieti seal ei näe korralikult ja veel vähem öösel. Kuid meeleolu oli nii. Nii ta oli kõige jubedamad ajad. Et karistussalkade tegevused iga öösel alati ikka meie kongi rauda, uks virutasid inimesi sisse, kellel oli siit läbi lastud veriseid inimesi, meeleheitest peaaegu meeletuid inimesi, selle asemel, keda haiglasse viia, virutati, veristada kongidesse. Ja siis ma mäletan meid, oli tollal siis 17 inimest ühes kongis magati põrandalgi ja siis selle viletsas valguses möll sees muidugi ei olnud, aga ukses sees niisugune avavus, kus latern oli ja seal mina siis pakkimis paberile. Skitseerisin selle mere paari õhtu jooksul, kui teised magasid paineliku und ja kogu vangla neil kuuldus ainult uste taga tunnimeeste marssimine, siis ei olnud ainult mitte vangivahid seal, vaid ka sõjavägi toodi sisse. Ja need laadisid uste tagapüssid ja Andy komando. Nii et meie pidime kuurimaga kahetuudi avada, kui midagi tuleb ja nii edasi, siis mina Skitseerisin selle. Ja siis, kuidas ma ta välja tõin, see oli kaloshi linasse pandud käsikirja osa, nii ta ilma sealt välja vimistasin, küll siis paar kuud hiljem, kus ma pidin põgenema Peterburis. Seal siis lõplikult lindistasin selle teose vanglast vabanenud 1005 ta kuuendana stal Peterburis elades, kus ma elasin seal vale nime all ühe kuu kassi, vale nimi on meelde jäänud, on küll, see oli Aleksandr nätlik ja mina olin siis 20 aastane ja originaali omanik oli 32 ja siis on elutarkusest suur vahe ikka kuidagi ma pidasin vastu küll sisse ei kukkunud. Ja miks ma seda nime mäletan, sa passi? Sellepärast, et ma siis Tartus vanglast pääsedes vedasin Illegaal kirjandust ja relvasid Tartu ja Tallinna vahel. Ühes Villem maasikuga. Ja siis ma ei usaldanud Tartu jõudes kunagi minna koju, vaid läksin hotelli ja seal siis oli sõjaseaduseaeg ja peremees seisis selja taga, ise pidin blanketti täitma, oma nime kirjutama ja pärast siis passi andma, politseisse lisaks ja kujutage ette, mul läks sel momendil, kui peredes selja taga seisis nimi meelest ära. Ma kirjutasin ära ja siis oli, siis murdsin kahetud, sule katki, ütlesin. Ah, teil on nii vilets sulg, ma võtan oma summadonist, sule, seal oli mul pass, ma lõin lahti, sain passi näha. Ütles ah, ei ole mul suvilaseinaga kuidagi, kirjutasime ärasises Netlis ja sellepärast ma mäletan ka elul otsani seda, seda nime ma olen üldse seitsme nime all elanud. Pagulasaastail kõigepealt alguses oli Soomes võis isegi oma Mihkelsoni nime all elada. Siis oli just see Netflixi nimi Aleksander Netlik. Siis oli Villem Grünthal-Saaremaa mees Tartus, elasin selle nime all ja Ahvenamaal. Siis oli Gustav Suitsu ninal andma rohkesti elanud. Ja siis oli Rethrick, Gaabriel Olander, soome kunstnik. Viis talve elasin ma selle nimega välismaal, nii et ma välismaal ainult selle Holanderi nimega. Pass on mul alles veel praegu. Ja siis lõpuks pidin minema jälle Leningradi 2015. aastal ja seal nõuti venekeelset erilist dokumenti selleks ja siis oma Olander läks mulle passi tooma. Ja kujutage ette, see ametnik, kes viletsat keelt oskas sõnaraamatu järele, koostas passi ja seal oli isiklikud tundemärgid. Õnneks fotod ei vajatud veel isikliku tundemärgid ja need olid siis tema keeli väiksekene ja valgekene. No kuidas ma lähen niisuguse passiga? Ei midagi ei aidanud, siis läksin blondiini kohvikusse. Valisime võõra boheemlane välja, kes on umbes minutaoline, ütles, vajan teie passi, tagades mulle ainult otsa. Võõras inimene. Kas kohe-kohe võttis mütsi, läks, tuli tagasi. See oli Soome kunstnik Ilmari Aalto ja seal oli vähemalt siis kas pikale märgitud juuksed tumedale sellega, et dokumendikaamera elasin siis Soomes soomlasena kuni maapao lõpuni. Mul oli isegi sina sõpru, kes ei teadnud, et ma ei ole soomlane ja neid ei ole siis pärast revolutsiooni hääl üllatada. Meenutab Friedebert Tuglas salvestusaasta 1961. Minul teatrikarjäär see on olnud isesugune olnud nimelt naiste osi mänginud ja siis kooliteatris juba Gogoli näitumises, mina olen mõrsja olnut pärg, pääs ja loor ümber ja korssetid seitse seelikut, et asja välja anda. Kõik oli ju väga ilus, ainult et mu kõhkleb, peigmees hüppas aknast välja. Nii et ma naistekostüümis isegi õhtuti Tartus tänaval jalutanud. Et Hossideniad ja panin tähele, kuidas ümbrus mõjub. Nii peaaegu sul, naise ülikond seljas, su käitumine muutub hoopis häbelikumaks ja tagasihoidlikkus ja mis mulle väga on meeldinud forsset, mida praegused naised ei kanna täis 60 aastat ei ole aga nii tagasi kui Alleni noore plikana esinenud kinos joon kõik diletantide Smen olnud ja, ja selleks jäänud, võib ainult lõbusalt meenutada ja balleti pole kunagi kätte võtnud. Ei, aga ma küll mitu aastat tegin karikatuure ja neid ilmus Lillian Bachi nendes edasites ja 20 aastaseks. Ma lõpetasin selle. Ei aita midagi, sa salgad, aga patuta otsitakse üles mõndagi meie vanema põlve kunstnike nimede pikast loetelust võime lugeda ka teie eluruumi seinalt, Ants Laikmaa, eks ole, see on all laikma pilt minust, kui ma olin 21 aastane pastell, mida laiem üldsus tunne likumas, temast võiks väga palju rääkida. Mõni episood meie ühisest daalias reisist, näljaaegadest Roomas ja Napolis. Kasvõi niisugune selle nälja ajal lõpppilt, kus me väga nõrkadele kahekesi Vesuuvi otsa ronisime. Terve kaheksa tundi läksime põlvini laava tuhas liivas kolitipule me olime nõrgad, aga ka see ülesanne oli võrdlemisi raske jalgsi minna sinna kaunil päeval kaks Eestimaa pagulast kunstiinimest Vesuuvi äärel. Lugu lõppes sellega, et mina ei olnud tol ajal ju mingi alkoholi tarvitaja. Laipmani oli päris karsklane. Kuid sellest hoolimata või võib-olla sellepärast, et me olime üle kilomeetri merepinnast kõrgemal ja keegi meid kontrollida ei saanud. Ostsime väikse pudeli Lakrima Kristit, maitsesime ise kala eitma karsklane ja mis üle jäi, selle ohverdasime kraatorise tahmasele vulkaani tema osaks. Ja allatulek oli, kui me kaheksa tundi üles läksime, alla tulime, vaevalt tunni ajaga. Istusin suurel kivil ja tulejuga, aga kui me pimedas alla jõudsime ja võib-olla oli siin oma osa kanil Kristuse Risarail, ohe, ei, neid pisaraid me siiski väga vähe tarvitasime ostjate mäe otsast pesa ja seal olime müüjad, erilised Latheroonikes sellest jälle elasid. Ja muidugi hind oli ka natukene siis ka kõrgem nagu noh, küllap ta oli nagu merepinnast ja natukene igatahes siin toas elas neutrit meie kunstiajaloo väljapaistvamad teost nii tema eneseväärtuse kui ka selle järele, kes on seal kujutatud, kes on kujutanud, see on Nikolai Triigi Maal Konrad näest, kaks kaasaeglast, kaks sõpra ja kaks polla suurimat kunstnik, kujundan ühe lõuendi pääl. Need, mõlemad kunstnikud, nende kaalume ka elu jooksul väga tihti kokku puutunud ja palju kaasa elanud seda ajajärku, mida kutsuti nooresti ajajärguks meie kirjanduses kui kujutavas kunstis. Eriti on seotud mu elu väga paljude aasta jooksul Konrad Mäe eluga nii kodumaal, nii Soomes maa pagulase ajal, nii kah Pariisis ja hiljem jällegi eriti praktiline mees kõige vapoheemitsemise kõrval oli mägi, kus töised enam mingit väljapääsu ei leidnud, siis mägi igal juhul ikka oli seal midagi salapärast käsil ja midagi ateegi. Tuleb meelde üks episood, kui tema Helsingis olles täitsa põhjas olles äkki mägi joonistas ühele kaardimoorile mängukaardid, nüüd olidki Hubeheda. Sa oled köik ussid, öökullid ja kõik õud olevused pääl ja ma kujutan ette, kuidas selle kaardimoori kuulsus tõusis, kui ta pani välja need mäe tehtud, kaardilisid pole, olid juba, olid violett jah, sinine, must, jube. Aga ma usun, et mägi oli ka siiski nii praktiline mees, et ega tema siis honorari sellega kaardimoorile võtnud, et laskis omal kätt katsuda, vaid atab ikka raha eest. Siis, kellel sina nägid esmakordselt niisama palju raamatuid, nagu siin on nüüd pragusid. Eraisikul ma pole näinud, seegi on olnud näljas raamatukogu, kuna kolm eelmist on hukka saanud. Aga läheme ikka seda rada edasi. Tõesti, millal te kohtasite esmakordselt meest, kellel oli juba raamatukogu ja? No võib-olla Gustav šovitšil oli juba tol ajal raamatukogu siis rumal muidugi vana rahvaluulekoguja eilseni, keda ma ka isiklikult hästi tundsin. Aga lapsepõlves, millesse tulijate juba 15 aastasena raamatuid kirjutasid, viga oli juba maast madalast küljes, nii et kusta nakkus, seda mul on raske isegi teada. Harilikult tuli saun kogu muu osa nädalast pära laupäeva täiesti surnud. Oleks võinud olemata olla nii vähe olides, siis kasu. Aga selle esmaspäeva hommikul nägi Illimar oma ema valitseja tüdrukut ja vahimeest midagi saunas õiendavat. Ta läks vaatama, keda alles pikapeale selgus talle nende tegevus. Nad olid soolas seisnud seasingid sauna toonud ja riputasid neid parajasti leiliaugu kohal olevate raudkonksude otsa. Ahju alaosa oli veel pisut soe, nagu oli soojus saunaski, kuigi kerisekivid olid juba ammu jahedad. Seal nad paistsid oma mustavast Molgust, mõned niisama mustad, teised valkjashallid kolmandatega punakaks, Sõmera hunnikuks purunenud. Mis teen, teete? Küsis Illimar. Eks sa ise näevastasema singid, paneme suitsu, näe need siin on meie ja need valitseja, härra omad. Miks te neid suitsutate? Jõulud tulevad, mis sa siis sööd? Vaata kui ilusad nad on, need pahna nutsu kintsud. Illimar hetkeks mõtlema. Ja siis selgus, taldaks tõsiasi. Ta polnud suvist sulusiga enam ammu näinud. Oli ikka, oli ühes teistega ja siis äkki ei olnud enam. Kord varahommikul oli ta läbi poolune nagu seavalju kisendamist kuulnud. Tema ja tädi olidki ainult nutetud silmadega ning hirmu Juhangule kuidagi asjasse segatud. Ja juba samal õhtul olid nad verikäkke söönud. Ning head nad maitsesidki. Õiet sulusiga oli tapetud, tapetud vahest samal koledal kombel nagu äsja mõisa lehki. Ja tema verd olid nad söönud nagu tahtsid nüüd süüa tassinkegi. Illimar tundis äkki pigistust kurgus ei tema ise tema kurgust ei läheks rahasogi alla. Kuid hoolimata kõigest vastumeelsusest ei võinud Illimar siiski saunast lahkuda. Siin toimus omaette midagi, mis oli talle jälle uudiseks. Vaevalt olid singid üleval, kui Peep juba ahjust tule süütas. Vaevalt oli see süttinud, kui ta siibrit sulges. Ning suits, mis harilikult läks läbi kerise korstnasse pöördus nüüd leiliaugus sauna. Esiti tuli seda nõrgalt, seisab ikka paksemalt paksemalt, kuni kogu saun oli seda täis. Kõik kadusta kibedasse pilve lagi, kirbu õrrel lava ja lava trepidki. Ainult veel küürakil võis tal käia ja silma hakkas ta siiski. Ei olnud suitsu tule tegemine, nii lihtne asi, kui võiks arvata. Ei tohtinud liiga nõrk olla, kuid ka mitte liiga käre liha kohe läbi praeguse rasva välja võtaks. Keerulisem on kesktee, nagu ütles Illimari isa, väga mitmesugustel puhkudel. Põletati lepapuud, seal pidi olema valusi, magus tuli nagu väikesed asjatundjad. Ja aeg-ajalt visati veel kadakaoksi. Need alles selle õige meki pidid andma. Nii kestis see mitu-mitu päeva. Suitsutöö sündis küll iseenesest ja inimene ei võinud seal palju kaasa aidata, kuid väga kaugele ei tohtinud ta ka minna. Nii istus Illimargi koos Peebuga ahju ees ja vaatas, kuidas tulekeel sarinal kadakaoksi sai. Saunalinad soe ja pime ning tuli ühetas nende higistel nägudel. Kõik majas leiduvad pannid olid leiliaugu alla põrandale asetatud ja aeg-ajalt langesid sinna rasva pisarad nagu veetilgad. Räästast. Kadakad põlesid ruttu kaitselt Leparondid valge võbisevalt tuha, kui udemega. Ees käis uks ja õhk liikus. Kadakatuhk hõljus kõrvale ning tukid hõõrusid jälle punaka hiilgusega. See oli tuli, mille veetlus on igavene. Emal ikka muresed singid, seest tooreks ei jääks või liiga palju kuuma ei saaks. Nüüd läks ta plekklambiga läbi suitsu, varjates silmi ja nüüd seisis ta saunapingil leiliaugu ees ning proovis pika noaga sinke. Illimar ootas Alda lähedal. Ruum oli juba täis värske singi lõhnamis otse vee suhu, tõi ema lõikes singi servast õhukese viilu ja ulatas Illimarile. Katsu. Ja see maitses imehästi. Alles kuumsuitsulõhnaline teravalt soolane. Söömist lõpetades meenus küll Illimarile, et see oli ju nende eneste suluusiga, keda ta alles äsja oli leinanud. Kuid elavas sõjas suitsutatud singini oli ikka juba väga pikk maa. Nii et lein igasuguse teravuse kaotas. Kõigepealt see maitses nii hästi. Keel, ta on vähemalt tehniliselt enamvähem küps, aga kui näiteks Gustav suits sinna tuli, mis keel tal oli ja mis traditsioonid tal olid, meie lüürika kohta? Väga ärkamisajal oli paar inimest olnud vana, Kreutzwald oli teadlik, aga ta ei olnud küllalt lüürik, spontaanne looja, Koidula oli, aga tema tööd olid välja andmata. Neli tuntud Kristian Jaak Petersoni ei olnud aimugi, 100 aastat hiljem tuli pärast kirjutamist. Suitsu hakkas muidugi sellest samast leierkastilüürikast, mis seal möödunud sajandi kus meil oli sadu tunde, laulikuid, asja neist ei olnud, on üks antoloogia, kui sul terve 200 luuletajat esinevad eesti luuletajad ja kui seal kolm, neli maha arvata, nende, ükski keegi ei tea praegu nendeni, nagu sellel foonil ilma mingi tehnilise kult uuritagi. Olgugi andekas inimene tuleb, ta jätkab säält. Meie keel oli ju siis nagu teame, võrdlemisi ikka. Arenematu Eba täppistäis Germaniisme ja võtame niisuguse näite, mind on alati miskisuguse keele muusikat Bon rõhutatud, minu vastuoksa. Mind pole see kunagi mitte huvitanud, kuid see sõltub sellest teadlikkuse kasvust, mis kirjutamise juures tuleb, mis on meil kõige rüüttimisem, kõige selgem, kõige plastilisem. Nüüd on vanasõnad, mõistatused kõnekäänud ja nii ta on ja meie rahvaluules juba ise täitsa kristalliseerunud peaaegu nii matemaatiliste formedeks läinud. Kui kirjanik hakkab kirjutama niit pühides iga sõnakontuuri lähendada asja kontuuril, et seal on midagi üleliigset, ei ole, siis muutub stiil ise rütmiliseks. Mina ei ole keelemuusikaga iial mingit rõhku pannud, kuid ma olen püüdnud täpselt kirjutada. Ja mis ma varem oleme kirjutanud ebateadlikult hiljem siis nüüd elimineerida üleliigne sealt välja ja selle Taeton lauset puutuvat lühikeseks metall kõrvadeks ja selged, eks, ja järgmine Watson, et nad muusikaalseks muutuvat. Veidi minaadikteerinumale. Homad teosed. Ma kuulen neid kõva häälega ma täheldanud ja siis pudeneb kõik siit välja. Mis neis üleliigset on. Ja selle juures ka siin nähtused. Lause see paus rütmipaus langeb hingamise pausiga ühte. Sellepärast on minu teoseid kerge lugeda, vähemalt mul endal oli, nii et ma ei taha sellest õietilisest muusikast iialgi rääkida, käia ja see on mingisugune kõrvalnähtus, seda mina ei ole kunagi taotleja. Tugeva puu omadus, mis kõlisema hakkab, kui ta tugevuse täiuse saavad, loodan seda just, ma ei ütle mitte seda, et mina oleks ideaali saavutanud, kuid ma olen teadlik olnud ja püüdnud selle poole, millal te sellist küllalt selget sihtiva nägema hakkasin, no ma olin siis juba palju kirjutanud, minul oli juba juba raamatuid ilmunud enne seda ja nii. No nii kui ma olin 21 aastane, mäletan üht suve Ahvenamaal pagulase ajal 1907, kus ma esimene kord hakkasin loodust nägema, selgemini tema monumentaalseid jooni, intiimseid, varjundeid. Ja seal oli muidugi kallis, kirjanduse mõju oli seal, ma olen eluaeg väga palju lugenud ja sajandivahetuse suudlitestilistide kool oli mul siis juba seljataga kirjanikud, keda praegu ei saagi hinnata ega õige hinnata. Kõik need stilistid, formalistit, tolleaegset untsi, oda, Oskar Vaildi pruušovid. Ja minu pale mõjusin, eriti Taani kirjanik Jens Peeter Jakobsoni eeskuju sellest pääle ma hakkasin juba nii teadlikumalt vormi harrastama. Kuid muidugi iga äkiline avastus Vibliialdusteni ja minul oli see pahe Noil aegadel, et ma üle võrdlesin, üle kirjeldasin, teem oli väiksem kui lõpuks koerlane. Ideaal on ju see, et see aine langeb ülegi, jäägita kokku vormiga. Selleni jõudsin ma vilt kümmekond aastat hiljem ja võiks öelda, et manner nüüd viimase aastakümnel omi töid redigeerida, see uuesti väljaandmiseks. Ma olen võinud tihtipeale iga viiendasena kustutada katsetamist, mis meil praegu näivad võib-olla natukene motiveerimatult, kuid nad jätavad alati oma jäljed. Me võib-olla mõtleme, et mõni ekspressionismi oli ainult üks vormiline vigurdamine e pärast seda ei saada enam nii kirjutada, kui enne kirjutati samuti kui maalikul, siis pärast Impressioniste ei võida enam maalida, nii nagu enne seda ma ei kuulu, igatahes mitte nende hulka, kes arvavad minu põlvega lõpeb kõik ja mispärast sedasi väärkunst ja see on allakäik ja seda tuleb ainult iroonist võtta, ei seedib võib-olla mõnes suhtes siiski edasi. Teisel märtsil täitub 120 aastat Friedebert Tuglase sünnist. Kirjanikku intervjueerisid Valdo Pant ja Aadu Hint. Ja aasta oli siis 1961. Tekste väikesest illi marist luges Toomas Lõhmuste kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.