Kas sul mitte k tundmus ei ole, kui oleks taevas siin liiga madalal kui ripuks Järudiuks ta sulle pealae peale ja jalge all seal annab järele nihkub äraandlikult kõnnid nagu sooteel, nagu nahksillal. See lavatekst kuulub Leo Saalepile Eduard Vilde näidendis tabamata ime. See näidend oli üks seitsmenda lennu diplomilavastusi ja tänase saate peaosaline mängis seal Evamar landid. Näitleja Külliki Tool Saldre lõpetas lavakunstikateedri seitsmenda lennu 1976. aastal. Tema kursusekaaslasteks anne paluver, Urmas Kibuspuu, Jüri Krjukov, Sulev Luik, Merle Karusoo, Ago Hendrik Kerge, Peeter Volkonski, Kalju Oro, Lembit Peterson, Eero Spriit ja teised. Aastatel 1976 kuni 84 oli Külliki Saldre näitleja Draamateatris 1900. 84 kuni 95 Viljandi Ugalas Aastast 1998 on ta Tartu Vanemuises. Valik tema rolle. Noor naine, bingo, viis olevused, farmi juhataja, tütarlaps ja teised Evelin päike näkku. Näitlejanna kaardiväeohvitser, proua Linde Noora keedee, Sewerin Vennad Lautenzakid, testeemuna hotello, Cordelia kuningas Liir, Lizzi vihmameister, Masha kajakas, 10 rolli söögitoas šarlot õdede Brontide ööd, Kataršina laulatus, Külli ope ja euri tiiger, vendantiigone, ema Oidipus, floora hambul, Mesimees kosjamoor, Jente viiuldaja katusel, õde rätsid, lendas üle käopesa ja mitmed teised. Tuntuim teleteatri roll lavastuses kuninganna Moody maa. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Juttu ajasime Külliki Saldrega 20. veebruaril 2006. Seitsmes lend avastas juba teatrikooli alguses William Shakespeare'i tragöödiat Hamlet alustamegi siis juttu sellest hiirelõksu stseeniga näidendist. Kas see Hamlet on kuidagi tähtis? Tähendab ta selles mõttes ongi jah, tähtis, et me sellega alustasime ja see oli minu meelest, kui ma nüüd ei eksi, oli see üsna esimese kursuse kevad, kus me tegime katkendeid sellest. Ja mina mängisin Gertrudi mittekeelse hiirelõksu stseenis, minul oli magamistoas seen ema ja Hamleti seen, mida me mängisime 30 eurost kõigiga koos. See tuli meil vist päris kehvasti välja, igal juhul esimese kursuse lõpus Panso, ta luges meile kõigile nagu peale hinnetega neisse omapoolsed hinnangud. Ja minu puhul ma mäletan, ma ei pruugi nüüd täpselt sõna-sõnalt seda tsiteerida, aga ta ütles midagi, et umbes üks on kasvama hakanud või midagi niimoodi, et ühesõnaga tunnustavalt, et järelikult ma sellest järeldan, et, et see nagu aia taha ei saanud meil minna. Et see on niisugune esimene kogemus ja siis Piriga ma olen kokku puutunud tulnud ju veel. Ugalas me mängisime, eks ole, kuningas Leari, kus mängisin, kordiiliad. Kaudselt on ju kamist omal ajal draamateatrisse bingo noh, see nagu Šveits piirist, ütleme temast kui inimesest jälle loojast. Hotell oli ka ja õige õige. Aga ma pean tunnistama, et need osatäitmised, mida ma siis pidin mängima, ütleme korteele ja, ja hotellastes teemana mulle nagu istunud oleks meelsamini hotellast tahtnud mängida jälle. Emilia. Tuurilt lähedasem olnud ja samamoodi lihtsalt kõik siis milline õdedest kuningas leeris, aga mitte see kõige noorem, et mul on nagu, nagu õnnetu saatus, on ta alati, ma pean mängima nii siukseid, tütarlapselik või niukseid. Vähese kogelaiutame ja tütarlapsi. Aga ma olen nagu tahtnud, nagu mingisugust jõuda ükskord välja ka täiskasvanute maailma mängida täiskasvanud naist, et need rollid hakkavad tasapisi nüüd jõuda minuni, aga noh, väga hea, et nad nüüdki jõuavad. Nii et neid oleks paras uuesti mängida. Jah. Sellepärast ma pean ütlema, et mul ei ole Sheikspiriga nagu tekkinud isiklikult väga head suhet, sest see tõrge on mul ees, et miks ma just neid osi pidi mängima. Aga kahtlemata ta on väga tugev kogemus, selline vajalik kogemus, näitlejaks üldse, kas teater on olnud lõks? Mingitpidi, ta on kahtlemata lõks, sest ega, ega sealt niimoodi ei ole kerge kannapööret teha ja ära minna, kui need kahtlused ja kõhklused üle pea kasvavad, seal omab väga tugevat natuuri ilmselt et temas on mingisugune niisugune noh, tugev magnet või tõmme või võib ka öelda siis jah, et sa oled lõksused, sealt sa ei tule niisama lihtsalt välja. Ma ise olen mõelnud, ma mäletan aine tekstidega minu meelest me tegime teisel kursusel Eduard Vilde tabamata imest katkendeid ja siis Panso lasi pidevalt tehase taas Leosale peenest tulemist. Jälle ja jälle kõik pidid seda proovima see hommikul. Et ma kõndisin nagu pikki soosildaja laste tulete seda tüdinen, mis asjada meist piinama. No milleks niimoodi. Ja nüüd ma niimoodi noh, ajapikku ma saan sellest aru, et see, see ongi see soosild, mida pidu ei pea, kogu aeg käime. Et noh, et hetketi nagu seal on tümambinde, samas kaob pind jalge alt ära, et noh, minu jaoks on nagu see niisugune tähenduslike, aga samas võib noh, Jahveldaga tiire läks. Et see soosillal kõndimine on see näitlejatöö ja näitlejatee. Aga millega ta peibutusvõi, kust see alguse ikkagi oli, kuidas see elukutse valitud sai? Oh jumal, ma ei teagi, see oli, mul on olnud neid tahtmisi nii erinevaid, aga seda ma küll ei saa öelda, et oleks nüüd lapsest saati tahtnud näitlejaks, see hullus tuli ikka kuskil keskkoolis peale. Mingit pidi muidugi, meie peres on ju käidud ikka teatris ja, ja minu vanemad olid, elasid Ella maal tol ajal, kui seal elas Ruts Bauman. Ja mul on pilte, mida isa on pildistanud, kus on Ruts Bauman ja siis temast räägiti ja minu isa tegi temaga koos teatrit seal niimoodi. Isa oli mul seal elama, kooli direktor emo töötas Dajana. Ja niimoodi, et kaudselt on ju mingit teatrist rääkimist olnud. Ja keskkooli ajal me hakkasime, ma olin Rapla keskkoolis ja sealt on ju teisi näitlejaid tulnud. Küllaltki palju. Ütleme, Ellen Pihlak meri. Enn kraam on sealt pärit, vennatrausid on minu meelest, Aivar Tommingas on sealt sealt et ikka on ja me käisime küllalt, kuna Raplani Tallinna lähedal oli väga kerge sealt käia, teatrit vaatamas. Ja kontserte kuulamas, nii et noh, kuskil seal tekkis niisugune aktiivsem huvi ja, ja siis ka noh mõte, et oleks ju väga põnev. Kuid kas on mingi väga ere niisugune teatrielamus just sellest noorest vastuvõtlikkust, east teatriga ma nii ei mäleta, tähendab, niisugust väga jõulist emotsiooni ma niisugune ütleme etendusest. Ma mäletan, ma olin siis juba vist. Ja siis ma olin juba Tallinnas, ma õppisin tehnikakoolis number kaks, fotograaf, et, et noh, kui ma keskkooli lõpetasin, siis kateedrisse vastuvõtt veel jõudnud. Ja siis tuli siia esinema laevastiku ohvitseride majja, eks, hispaania tantsutrupp. Ma ei mäleta ta eesnimega. HD-s oli seda meest tantsija, tema truck. Ja minu meelest oli hilisemal ajal tuli veel film karminist, mis oli nagu tantsu naeldavad siis sama mees. Või õieti tema naispartneris lavastamise tantsumees, ise esines ka selles filmis see trupp ja vot see tantsuetenduse. See oli minu jaoks küll nisukene vapustus ja sealt on mul armastus flamenko ja selle tantsu vastu ma ei ole isegi söandanud seda kunagi proovida. Sel ajal ei olnudki võimalust üldse, aga hilisemas eas oleks, oleks neid võinud, aga ma olen nagu peljanud ennast vanaks. Aga niisugune suur armastus tantsu vastu on mul kogu aeg olnud. Endiselt ma on tundnud, et suudan läbi liikumise läbi tantsu ennast paremini väljendada oma sõnades oskan iseennast väljendada, siis ütleme seda oma mingeid emotsionaalseid tundeid või üleelamisi või või vähemalt nooruses olid nad minu arust nagu kergemaid ja ma sain ennast läbi selle kuidagi lihtsamini maandada, kui, kui oleks osanud ennast Ta ta või selgeks teha kellelegi teisele. Vot see oli küll üks norra peale üks suur suur võimas elamus. Ja ma tean, et ma olen ka muusikas saanud, et kui ma nüüd ei eksi, minu meelest oli see kontsert, oli Neeme Järvi viimane kontsert, mis ta andis enne ära minemist ja ma ei mäleta, mis seal ees mängida. Kontserdi teine osa oli minu meelest. Ja see andis kuidagi sellise laengu, ma mäletan, ma tulin Estoniast ja ma eksisin niuke meeletu õnnetunne, et ma tulin piki seda otsa tänavu Draamateatris mööda ja ma eksisin lihtsalt, et see on, need on kuidagi, noh, aga ma ei tea etendusest sellest perioodist, kui ma oleks noh, võrdväärselt sarnasendisse, tohutu emotsioon seal oleks. Aga see märksõna, mis vahepeal oli fotograafia, et isa sellega tegeles ja teie seda õppisite, kas õppimine oli rohkem ajatäide või oli ikkagi huvi selle vastu? Ei, mul oli ikkagi mingit pidi huvi ka selle vastu, sest tõesti ma olin väga palju lapsepõlves näinud seda, kui isa pildistas ju isad pilte. Tegijad Ma istusin pimikus tema kõrval ja jälgisin seda protsessi, et see oli väga huvitav ja nüüd õnneks mul poeg tegeleb sellega. Kes Haldre kõneleb nüüd 30 aastat pärast lavakunstikateedri lõpetamist, oma õpetajast Voldemar Pansost Et väga hea õpetaja oli, sellest ma saan praegu või ütleme, hakkasin hiljem aru saama ja mina kuulusin ka nende hulka, kes Doraga kartsid, sest et ma saan aru, et tegelikult vot asi oligi, ma ei oska teiste eest rääkida, aga minu puhul oli küsimus selles, et ma olin selle kuuli jaoks eluliselt liiga naiivne, liiga lapsik, ka ebakindel. Aga Panso ootas meist, kui noh, ütleme mereid eeldas, et me oleme inimestena küpsemad, aga mina ei olnud seda. Ja, ja ilmselt sealt niuke õpilaslik hirm ja kartus ja sellepärast ilmselt paljud asjad kuulis jäid minu meelest kuidagi teoreetiliseks ja kaugeks ja ma ei osanud nende taha tuua niisugust tähendust. Aga reaalses ütleme teatritöös tasapisi, kas need tähendused minu jaoks selguma kuskil ikka noh, nii noh, 10 või 10 või palju, aga, aga umbes jah, niimoodi 10 aasta pärast, et ma tundsin, et nüüd tahaks uuesti tagasi minna või ma nüüd nüüd hakkaks otsast uuesti oi, kuidas nüüd oskaks, mida või kui neid tehakse. Sest et paraku jah, see kooli ajal mul oli iseendaga nii palju tegemist. Et palju olulist ilmselt läks minust nagu mööda vä. No aga kui palju see abiks oli, et lavastajad olid ja kursusekaaslased kahtlemata oli see selles mõttes, et me olime tööga kõik hõivatud, me saime väga palju mängida. Ja ma tunnen kuskilt, et et see, et meid kõrvuti õpetati, et midagi on ju ikkagi minusse ka nendest õpetustest ladestunud või ma ei oskagi seda kuidagi seletada, sõna hätta, aga mingit pidi võib-olla see on olnud noh, nagu õnnistuseks, aga mingit pidi, see on isegi nagu takistuseks olnud mul oma töös. Et ma tihtipeale ma taban, et ma jälgin terviku kujunemist, ma ei tegele nii palju iseendaga, kui mul on tähtis, kuidas asi tervenisti välja tuleb saada selgeks, kes mina selles tervikus olema. Et noh, et selle asemel, et keskenduda oma asjale, aja seda rida, aga samas on muidugi võib-olla see on ka vaja. Mul puudub ühene vastus sellesse. Ma taban endal olevat noh, nagu lavastaja pilku mingil määral. Noh, mul ei ole mingit ambitsiooni kunagi olnud ja ise lavastada või minu jaoks on see liialt keerukas, kui raske ja aga midagi sellelaadset või sellist pilkumale nendel tabanud küll jälgides kõrvalt teiste töötamist ja et igal juhul ta on mõjutanud see lavastajate olemasolu meie kursusel. Ka te olete niisugust näitejuhi või lavastaja assistendi rolli nii-öelda proovinud olnud lavastajat, jah, see oli niisugune. Noh, see oli nagu õlekõrrest kinni haaramine. Sest ma tulin Viljandist ära, pere kolis Tartusse ja ma ei. Ma ei leidnud endas julgust minna nüüd Vanemuisesse direktor Villeri kabinetti, öelda, et siin ma olen, palun, kas teil on mulle näitleja kohta või näitlejatööd. Ja külma siis mõtlesin, et mida ma endaga peale hakkan või mis ma teen ja siis ma võtsin julguse kokku ja läksin oma teise õpetaja loendavama, teiseks Mikk Mikiveri juurtel, kuna ma kuulsin, tema hakkab lavastama seal kahtest heast meest. Ja see oli välja kuulutatud kui selline eksperimentaalne lavastus ja ja siis ma läksin tema juurte ja küsisin, et kas ma võiksin tulla teie juurde assisteerima. Vaat et olukord on selline, et ma olen nüüd aasta nagu teatrist eemal olnud ja ja ma tunnen, et ma tahaksin siiski selle eriala juurde jääda ja et noh, et ma siis oleks nagu kaude ikkagi jälle teatris sees ja tema muidugi väga lahkelt ja muidugi milles küsimus ja kõik ja ja siis mul oli juba nagu julgust küsima Vanemuise seisukohad, et mis nemad arvavad sellest. Ja tänu sellele käigule ilmselt Vanemuisesse saingi. Ja teine kogemus oli mul Mati Undi kõrval, kui Mati Unt lavastas jälle Hamletit Siis tegelikult mati soovis Jüri Lumiste endale assistendiks, aga kuna Jüri oli rolliga hõivatud, siis Jüri palus, et kas sa ei võtaks seda tööd enda kanda. Ja ma olin modi rõõmuga nõus, muidugi esimesse proovi läksin siis Matti juhatas väga altkulmu vintsi, küsisin, mis sa siin tegema hakkad. Mõtlesin siis, et kõik, mis sa ütled seda teel mul igasugune ettekujutus puudusi, mida ma peaksin tegema. Aga see oli ka jälle lihtsalt, et põhimõtteliselt ma jälgisin proove, ütlesin teksti, te aeg-ajalt Mati tuli minu juurde, küsisin, mis sa arvad. No ma ei suuda isegi meenutada, tähendab valguste kohted, niukseid, terminoloogiat aset, ma pole kuulnudki. Umbes ja eks mitte, aga ma ei söandanud tunnistajad või ma ei tea. Asjadest suurt, mitte midagi akse ma tean ja aga, aga mis seal veel lava peal ja kuidas neid nimetatakse, maik on täiesti tume maa. Aga esines, ta oli väga huvitav ühena etenduse Sindi jälgida ja, ja hea kogemus. Kuuldemängu rolle on Külliki Tool Saldrel kogunenud üle 10. Enamus neist pärita näitlejatee algusajast. Valik katkendeid aastatest 1977 kuni 79. Albert uustulnd hirmus inimene, roll teele. Jeffi šenkovski rahulik loojang, Slava Kolga kutskina ratta veeremine kurjeva oma armastuses õnnelik naine. Ardi Liives koer, tüdruk lipsid Jagitsjanova salapärane loom hipoputamus. Ahvi tüdruk Ada. Režissöörid Einar Kraut ja Heino Kulvere. Partnerid Katrin karisma, Einari Koppel, Maria Klenskaja, Gunnar Kilgas, Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukov. No. Ei hakka mulle ja ma lugesin selle soomlaste avameelselt abielust ka mitu korda läbi. Aga seal ei ole. Soolases suudlusest küll sõnakestki, soomlased ei tea sellest midagi, aga kes teab? See teab, kes laulab, tema teab. Ja sina ka. Sellest teatakse ainult siin randa, mispärast? Seda ei oska seletada, seda peab tundma. Oled sa tundnud? Nooh, poole. Keeli diilimann kuidas seda tunda saanud? Teadmar? Kui sul on keegi merel, keda sa armastad, armastad kohe mingi? Valus on siin kusagil ja ja kuidas siis merel tugevneb, mis siis on, siis siis on kõik korraga soola, päike, tuul ja see tulija ise. Ja kuidas intsis embab issand jumal, issand jumal, mis tunne siis on teile selline selline isemoodi? Just nagu tahaks ühe korraga kohe kui elada ja, ja sul hirmus vahva. Milles asi seisab? Ma tahtsin küsida. Te näete täna kuidagi paha välja, ära keeruta. Ma tahtsin küsida, et kus on Stefani ema? Stefan veel ei ole ema. Ma olen kuulnud valesti oled kuulnud. Taat, ärge pahandage vaibad. Me abiellume Stefaniga, sellepärast tahaksin, mis see siia puutub? Ega ei puutugi, aga muidu naiste uudis, mida ainult mind huvitab kõik, mis Stefani kohta käib. Peale selle veel mulle tundub, et Stefan ise kannatab, et ema ei ole. Kannatab. Mis ta emast õieti sai? Pole olemas ja kõik. Vabandust. Kas teile maitseb, tee? Oigas teate, see on minu nõrkus. Ai, miks nõrkus. Jõud, arstid ei luba, aga minu meelest olgu elu pigem lühike, olgu kasvõi väga lühike. Aga niisugune, et ma segan mitu sorti. Jummal, kui rumal ma olen, mitte midagi. Mais sega. Mul on üks salajane back. Muide sellest võib ka aru saada. Nii palju aastaid pole olnud põhjust. No teate, midagi niisugust pole te varem saanud. Kas te imestasite, kui ma teile helistasin, kas teil ei ole mitte kedagi? Mitte mitte kedagi? Aga kes see oli, kes noh, see, kes siin oli, aa naaber, ta hakkab remonti tegema. Oh jaa, teie teie olete teie ise, Roman ja teie, tema tütred. Lihtsalt vahepeal oli niisugune nõrkuse silmapilk. Järgmisel hommikul, kui valmistusime välja minema, ütles ta äkki. Mul oleks ilmatu suur palve. Olge lahke, yi aegu viisakalt. Kas ma võiksin siia jääda? Kuidas te seda mõtled, issand, ega siis elu lõpuni. Noh, tänapäevaks ei taha kuhugi minna, polegi kuhugi minna, aga tööd otsima. Kuid ei riskiga jala joodakenidega asi ei ole selles. Istuge, kui igav ei hakka, vaadake televiisorit, lugege. Aga emast teid otsima ei hakka. Tema tunneb ilma minuta lausa hiilgavalt. Priit. Mulle tundub, et teid vaevab miski. Kas ma ei saadid kuidagi aidata? Siis teate, ma olen elus igasuguseid häid onusid kohanud. Saderu, ärge liiga heaks muutuge, lasen jalga oma mõju siis teile jaata olulaja. Lea annan teile siin ka järele. Ei maksa ikka. Murraski ei olegi, vaadake ma pöördun selle selle selle palmipoole. Nii. Akust teie-meie kohta nii palju, teate ma liigun juba ammu teie kannul, teie kõnnite mööda maad, aga mina hüppan puult puule. Ja mis sa selle dipobotaamusest otsid? Minuga sinuga. Nojah, aga sina osatud kõike, teeb kogu agaapidend misk, miks ma ei peaks ahvitempe tegema, kui ma olen? Hakkame sõpradeks, lobiseme, lasime kukerpalli pillumi, kookospähkleid, lõbu laialt, aga kui kukerpallitamine pähklite pildumine ära tüütab, mis siis siis siis siis ma viibutan sara ja head aega. Mina mõtlesin, sõprus. Draamateatri näitlejateks suundusid Seitsmenda lennu lõpetaja ist koos Külliki Tool, Saldrega, Anne Paluveer, Urmas Kibuspuu, Jüri Krjukov, Kalju Oro, Aare Laanemets. Draamateatriaega meenutabki nüüd Külliki Saldre. Ta oli äärmiselt oluline aeg määras ära mingid kriteeriumid, mis minu jaoks on olulised. Ise ma olin küll äärmiselt naiivne ja lapsik, sest minu lapsepõlv kestis väga pikalt, aga ja, ja samamoodi nagu kooliga ma hiljem hakkasin nendest tähendustest aru saama, aga, aga no tõepoolest see õhkkond, mis seal oli ja, ja ja need näitlejad, kes veel olid tegevad või kelle töötegemist ma kõrval sain vaadata ja näha, et see oli erakordne kool, küll näitleja nonised, isiksused individuaalsusega ütleme jah, ma oma isikupäraga. Noh, see kipub võib-olla niisuguseks noh et vanasti oli rohi rohelisem, aga, aga mulle tundus küll, et siis oli nagu isikupärasemaid isiksuslike näitlejaid rohkem kui praegu või võimetlegi eristusid. Rohke. Näitleja positsioon ühiskonnas enam ei ole, ilmselt lihtsalt see ei ole nii, muu on saanud olulisemaks. Aga igal juhul jah, see oli erakordselt oluline, et mul oli õnne ja, ja mul häid kolleege, kes võtsid mind niimoodi, näete, pidi kaasa ja viisid ütleme seltskonda. Aga kui palju seda näitlejanna Olive anne rollidega tähendab? Ma arvan, et oli suhteliselt küll, sest et mul ei olnud küll mingit, et väga suuri rolle, aga ma olin hõivatud. Ma ei olnud nii, et mul ei oleks üldse tööd olnud, mis ometi oli ka seal, osadel naisnäitlejatel läks niimoodi hooaeg, kus nagu mitte midagi. Mul olid oma väiksed õnnelikud suitsud teha kogu aeg, kas neist mõni lemmikuks jäänud ka, kuigi ma kartsin väga, üks lemmikuks kujuneski seesama tondi Bingos tüdruk. Seda oli huvitav mängida lihtsalt, et see oli roll, mis hakkas niimoodi etenduste käigus minu jaoks niimoodi järjest rohkem rohkem avanema ja et nii nagu see mulle meeldis, ei meeldinud mulle minu ainuke Seda seda mulle meeldinud lausa õnnetu sain. Aga Heino Kiige näidend oli mul aktiivselt ei meeldinud, aga muidugi tänu Mikule, kes oli äärmiselt delikaatne ja niimoodi mõistest tekitaselt kärpeid ja. Minule vastuvõetav omaks, aga kas unistuste rolle ka on olnud? Ei ole, kohe kategooriliselt ei ole jah, ei, ei, ma ei oska niimoodi öeldud, võtad nimelist, vot see roll, nii ma tahaksin mängida. Ei mis pakuks huvi, huvi on rollid, kus on naisrolli, sellist, kus on teatud eetilised valikud või kus annatlanelisel vaim ja võim või siis ütleme, eneseteostus ja lapsed või mingid vot selline. Ja see peab lihtsalt hästi kirjutatud rull. Et need on mingites võib olla teemavaldkond, aga ma ei oska jah niimoodi öelda, et ma ei ole ma päris loomult ikka tõeline näitleja, õige näitleja, selles mõttes, et liiga palju on sellist kõhkluste kahtluste ilmselt see paneb ka pitseri. Et siis sa peaksid mingites asjades väga veendunud olen, ütleme, et vot ma tahan seda mängida ja, ja ja teed mingid niuksed, kindlad valikud, et minu jaoks on ikka, ma olen ikka sinna soosile tema uhkeldan seal ja see sild ei muutu kindlamaks. Ei, ei, ta ei ole. Noh, ma lihtsalt tean juba, et kui hõikad, et jalad põhjas, siis sa tead, vastet tuleb jälle see noh, see vajumine ja selles selles elukutses naljalt ei ole, seda kindlasti. Aga kui nüüd veel tagasi sinna 84.-sse aastasse minna, et muidu ikka tullakse, ütleme, Viljandist Tallinnasse, kas see nõudis julgust ka minna draamateatrist Ugala teatrisse ja ja miks see nii läks? Elu läks nii peredega, kes ja laps sündis ja ta oli ühe etapi lõpp, oli teatud mõttes nooruse lõpp või algas vara ja keskiga ja, ja noh see oli raske üleminek küll jah. Aga ma arvan, see oli minu jaoks vajalik, kui nüüd silmas pidada ainult seda näitlemist. Kahtlemata ma sain seal märksa suuremaid rolle ja ja keerukamaid osi, kui ma oleks jäänud draamasse, et ma ei kujuta ette, mismoodi mu saatus oleks siis kujunenud. Küllap see oli vajalik samm. Millised on praegu see Ugala aeg või see etapp, meeles on seal röga toredaid aegu, aga suurem osa ütleme et selles mõttes, et see oli minu elus väga suure osa, võttis perekonna, lapsed sündisid, siis on see laste kasvatamise aeg ja selle võrra oli see teater just selline, kus rabeled proovi ja lasteaia ja, ja haige laps ei vahet, et selle võrra nagu raskem ja ma mäletan nagu rohkem koduprobleeme. Aga samas oli, teatas ka väga toredaid tegemisi, eriti kui 13. lend tuli sinna, siis tekkis selline niisugune nagu uus energia ja need tööd, mis pärast nende tulekut koos tegime ja nüüd on nagu siiamaani rõõm meenutada. Noh, kasvõi vihmameister kahtlemata kass tulisel plekk-katusel kajakas, nad olid kõik väga olulised minu jaoks, aga siis jälle ühel hetkel ma sain aru. Ma ei olnud enam vajalik, tuli midagi välja mõelda, et mis, kuidas edasi, sest et aastaid oli juba piisavalt kogunenud 40 lei ette ja ja see on küllalt niisugune kriitiline aastaarv, seda neljakümmet. Ma tajusin teravamalt kui kolmekümmet kolmetavalt, seda saad 30. Ja siis siis tuligi see liikumine Tartu poole. Probleeme on igal pool, see on paratamatus, aga, aga mul on hea meel, et ma ikkagi olen veel vajalik ja, ja mind nagu kutsutakse kaasa. Ja, ja tööd on elamise keskkonnana on Tartu ja väga hea minu jaoks palju sümpaatsem. Jälle kuigi jah, minu parimad aastad on Tallinnas olnud ja omamoodi niisugune nostalgia igatses, tabab mind alati, kui ma Tallinnasse tulen, aga kui ma siin juba natuke aega on olnud, siis ma tahan siit ära, sest praegu on Tallinna minu jaoks täiesti võõras. Et see ei ole enam see Tallinna Draamateatris tunnen ma ennast hästi. Ainuke maja lapsepõlvemaja mõjub ikka, et koduseinad. Aga mujal on nagu võõras. Kui sellest vanema säästaks mõnda rolli ise esile tõsta. Mulle meeldis väga mängida mädarõikamaa siin pulse lavastatud, kui ma ei eksi, Nils saalis jaotar C1 lemmik tükkeri kuna seal oli hästi palju head muusikat ja sai siin seda etendust, oli lihtsalt mõnu teha või? Näidend aga mulle meeldis. Ja lavastuse periood oli väga tore siinpuhul, see on erakordselt niisugune soe ja näitlejatarmastav lavastaja ja teda toetav. Aga mulle meeldis mängida kombroovitši laulatuses see iga korraga, see tekst avanes järjest järjest uuesti uuesti ja sa tabad, millised tagama seal tegelikult on lõbustav muutus natukenene annetuks, ta kippus laiali, lagunema või ära väsima, aga aga algul oli küll, mulle väga meeldis seda mängida, isegi mitte niivõrd oma rollimata, tükkimata saad siis, ma võtan jälle tervikuid, mul on tähtis, et see kogu see asi nagu toidab sind. See on mulle meeldinud tore tegemine tegelikult õdede Bronti töö, kuigi see roll läks mul vastamendi aia taha, aga aga meil oli niuke sümpaatne seltskond seal koos ja see oli tegeminemis etenduste käigus läks aina sümpaatsemad meeldivama, leidsime paremini kui noh, selleks hetkeks, kui ta lavale tuli. Aga muidugi mulle meeldib ja väga õnnelik ma olen, et ma saan kaasa mängida 100. aastas, mida need Hendrik toompere lavastus Vanemuises? Nukra saatusega, et meil nii vähe aega anti meile noh, tõesti väga vähe aega, aga ka üks selle erakordselt õnnelik niisugune prooviaeg või ema südamest tänulik, et mind ikkagi sinna sinna kaasa kutsuti ja tegema ja et see on olnud minu elus. Kas see raamat on olnud tähtis? Jah, kui ma nüüd uuesti üle lugesin, siis mõjustamale võib-olla janud, kui ma ta esimest korda oli päris minu, minu aeg või Mikk Mikiver kunagi rääkinud, sa pead raamatuteni kasvama. Et kui nad valel ajal sinu kätte satuvad, et sa ise ei ole piisavalt küpsed, et ilmselt mina ise ei olnud Pisadama, et ma mäletan teda nii hästi, kui ma nüüd selle lavastuse puhul ma ei lähtuks niivõrd raamatust. Mulle tundub, et see raamat on niivõrd jõuline, ta käivitab igas loovas inimese oma mingisuguse maailma ja see on lihtsalt sellest raamatust kadi tõukunud omaette maailm, et selle looja, selle lavastaja, maa ilmed, et ma jätaks selle raamatu natuke võtaks teda kui Alboee ja jätaks, et noh, jaga ei kõrvutakse ei võtaks seda kui suveräänset niuke omaette, siukest visiooni. Ei, ma pigem jah, sellepärast selle 100 aastat üksildust, et et ma tahtsin küsida, on teil niisuguseid, kui Ennojeeru elamustest juttu üldse läbi elu, lemmikraamatuid ka, või on selliseid, mida ikka uuesti tahaks võtta ja lugeda? Mul on üks. Lemmikauto mööda seda tema raamatuid, ma olen niimoodi huvitav, see on vist ja ka niimoodi, et tema kirjeldused ja need on niivõrd kuidagi täpselt ja selgelt aimatavad tema karakterit kujud, mida ta on niivõrd selge toimetajana mängitavad näitlejana seda nagu väga hea lugeda, et need suhted ja nad on nii hästi antud, et nad muutuvad sinu jaoks nagu kombitavaks aimatavaks selgeks. Et sellepärast mulle ta meeldib. Ja muidugi näiteks Ingmar Bergman ja kõik see, mis on temalt ilmunud, on lihtsalt minust näitlejast inimesel on väga järeid lugeda. Tajud ära, üldse minu meelest mul on kurb, et viimasel ajal lugemiseks mulle hirmsasti meeldib lugeda, aga lugemisi jääb järjest vähem aeg. Sest et liiga palju on ümber kõikvõimalikku segavat müra, lugevnov keskendumist ja kui sul ei ole selleks piisavalt aega, siis ta jääb nagu niimoodi pealiskaudseks. Puhkus on see aeg, kus sa saad rahulikult lugeda, et kui päevad on pikad, tööd täis, õhtu väsinud, võtad kätte, siis sa jõuad vähe ja siis jäävad pikad augud sisse, see ei ole enam lugeda. Et, et sellest on natuke kurb. Aga millised veel on niisugused meelistegevused või hobid või, või oskused välja? Selle koha pealt ma nüüd tõstan käed üles, ma olen palju erilisi hobisid. Omal ajal mulle meeldis väga kontserditel käia, aga see on ka nüüd asi, mis on jäänud niimoodi väga harvaks. Kuna suhteliselt vähe on vabu õhtuid ja kui need on, siis, siis naljalt ei jõua välja minna. Ma käin aga, aga liiga vähe. Aga niisugused perenaise oskused, oi äi sel teemal läheb ikka. Ei, ei, ei ja käeline tegevus on nõrk. Omalajal küll jah, tegin ütleme, sellel õndsalt Nõukogude kauplustes oli defitsiit siia sisse, siis sundis nupukakse, siis sai küll tehtud niimoodi. Endale riided, vaibalõngast kootud pikk seelik. Ja, ja lastepoest saadud pliis laste kasukest õmmeldud väike jope endale kootud. Ja no ja siis sai nuputatud ikka tehtud üht-teist, aga, aga praegu küll enam mitte. Ei noh, see oli niuke hädapärast, et nad tahtsid midagi huvitavat, isikupärasemad praegu jah. Aga niisugust kunstnikku käitada kunstniku silm või õde on teatrikunstnik. Seda l jah, vist mitte. Kuigi ma tean, Me joonistasime Kristo lapsepõlves üsna ühtemoodi, minu meelest. Me armastasime jutustada, joonistada, joonistasime lugusid. Illustreerisin oma jutustamist ja aga siis kuidagi läks nii, et Krista ei joonistama, mina mindaks rohkem sport tõmbama, ma niuke sportlik laps, ma olen tegelenud kehakultuuriga kergejõustikuga ja mitte mingil tasemel mingeid saavutusi mulle jalaga lihtsalt, ma ilmselt noh, selline liikumine mind rohkem tõmmanud kui niimoodi laua taga istumine ja käsitöö või joonistamisega tegelemine, et ma natuurilt natuke püsima. Aga kui mingit elukutset peaks ette kujutama väljaspool teatrit millega saaks hakkama? Või mida tahaks proovida näiteks kas või mõttemänguna? Vot ma ei tea, neid enam oleks metsavahiks, siis. Nad oleks looduses metsa. Ma kujutan ette jah, et see peaks olema seotud rohkem niimoodi oma etteolekuga. Et ma siis siis valis kohe diametraalselt teistmoodi. Vastupidi sellest vastase suhtlemisel ilmselt vist pätti. Vanemad tahtsid, et ma läheksin metsandusest, kui ma keskkooli lõpetasin, nendega ma lõpuni ei öelnud, et tegelikult on lavaks mind ma ei julgenud jagada mitte kellelegi Saunistust. Kuidas nad reageerisid siis selle uudise veel? Ma ütlesin siis, kui mulle paberit sees ja vanemad ei öelnud suurt midagi sel hetkel, et nojah, et, aga et see on väga raske kõik. Aga ma tean, et ema pärast tunnistas, et hoidis kogu aeg pöialt, et ma siis ei saaks. Nende kartis nii et see on liiga raske minu jaoks, et ta pelgas minu pärast. Muidugi nad olid õnnelikud, kui ma sisse sain ja loomulikult hea meel. Aga kui palju lastel seda teatriverd on? Siin oli jutt, et ajanud fotograafia huvi lavaka poole ei ole kiskunud neid või ei hakka kiskuma. Mulle tundub, tütar on mul 22 aastane, ta Tartu Ülikooli semiootika ta, aga poeg on mul nüüd käib gümnaasiumis kümnendas klassis ja vaata et tema puhul ma küll nüüd ei julge, et eks paistab, teda huvitab fotograafiafilm. Ja ta räägib, kui fantastiline filmi režissööri kord, sa, põnevad ideed tal on, aga eks paistab, kuhu ta välja jõuab. Kant temas on seda verd. Aga kas siis on ka niipidi mõte, et oleks hea, kui ei läheks seda tee peale või? Ei Ma tahan, et nad valiksid seda, mida süda igatseb. Loomulikult ma ei soovitaks, et sest, et on tõepoolest väga raske ja, ja aga kui inimene tahab ja tunneb seda soovi, siis noh, keelama ja, ja ma ei ole kunagi lapsi teatrisse ise toonud. No selles mõttes, et lavale neid pakkunud võimalust lapsena. Sa tead, ma tõesti olen teadlikult hoidnud neid eemale ja, ja tütar käib mul etendusi vaatamas, aga poeg oli ju pikka aega kategooriliselt vastu. Mitte mingil juhul ei taha tema teatrisse minna, kuigi ma aeg-ajalt niimoodi noh, ütlesin, et et kas sa nüüd tuleks, et mul on esietendusel? Ma panen sulle ka pilt. Ei, ei, ei, ma ei taha. Aga nüüd ma vaatan, et see hakkab tasapisi murenema ja, ja et, et jah, et noh, jah võib tulla ka. Et igal asjal tuleb anda oma vaba aeg, et inimene ise valib ja otsustada teetseraaliku, mis siis ikkagi on see põhivõlu sellel soosillal, kui on olnud kahtlusi ja kõike, mis, mis asi see on, mis selle silla peal on hoidnud. Mis on selle ameti kõige parem asi? Eks ta tegelikult ikka vist tee iseendani on. Sa õpid lihtsalt iseennast tundma. Ma arvan, et ma ei kujuta ette, et ühegi teise elukutse puhul sa võiksid iseendas avastada nii palju erinevaid tahke või, või antakse vähemalt see võimalus sulle. Ma ei oskagi muud öelda ja see pakub mulle huvi. See võib olla egoistlik või, või ma ei tea, aga, aga see on üks väga oluline asi minu jaoks. Et ikkagi mitte võõraid elusid elada seal laval, vaid iseendani jõuda ikkagi seal ikkagi, aga see võõraste elude kaudu sa saadki, avastad iseennast. Eelkõige. Jah, kes ma inimesena olen. Mis on minu võimalused? Mis on minu piirid? Ei oskagi muud öelda. Kas teile meeldib see eluiga, mida te praegu elate? Jah, meeldib küll. Rohkem kui see plikapõlve. Meeldib küll. On teil olnud mingi juhtlause või kreedo või mingi tsitaat elus, mida kaasas kanda? No see on ikka naljaga pooleks, aga minu juhtlause on alati olnud. See pärineb Alexis kivi seitsmest vennast. See need lisada, sõidabki viletsad eeldused. Veelgi sügavamale, te olete väga raskes, üritan ise endale naerda ja siis ma tuletan seda meelde. Et see on minu juhtlause. Hiirelõksu peaosaline oli Vanemuise teatri näitleja Külliki Saldre. Saates kõlas Mozarti väike öömuusika Tallinna kammerorkestri esituses Neeme Järvi dirigeerimisel. Hiirelõksu seadsid kokku helirežissöör Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Kuulmiseni.