Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Rändame aga muudkui edasi mööda maailma suurimat saareriiki nimega Indoneesia ja sealse rahvapärimuskultuur on see, millest täna huvitume. Loodetavasti koos kuulajaga. Räägime just looduslähedaste aaste kultuuris, Indoneesias. Selliselt kõlas lollooni, see on niisugune flööt, mis on tehtud papaia oksast. Seda puhub üks uskine ja hõimunaine. Ja selle loo nimi on oodates meist see naine, kes seda mängib, ma olen seda fotot näinud mängu ajal, sest tal ei ole muud seljas kui selline dzhunglirohust seelik. Ja nii ta seda lugu mängib. Ja täna räägime just Indoneesia sellistest rahvastest ja nende pärimuskultuurist, kes on jäänud hästi looduslähedaseks, sest üldiselt Indoneesia pärimuskultuurist rääkida on täiesti võimatu, sest see maa koosneb kolmeteisttuhandest, saarest ja sadadest rahvastest, tuuridest. Ja näiteks Uus-Guinea on siis selline saar, mis jääb siis selle Indoneesia kõige idapoolsemas otsa ja ta on täpselt pooleks tehtud, selle idapoolne osa on iseseisev riik. See paapua Uus-Guinea ja nüüd see läänepoolne osa, selle nimi on indoneesia keeles iri Ann. Indoneesia on saanud selle päranduseks tegelikult siis Hollandi asumaast ja hollandlased nimetasid seda Hollandi Uuzginiaks ja nii on see piir jäänud kaardi peal täpselt nagu joonlauaga lõigatud pooleks saar. Aga need rahvad, kes seal elavad, on mõlemal pool piiri tegelikult suhteliselt ühed ja samad. Ja see on ju maailma suuruselt teine saar. Jaa pööraselt kirju rahva seltskond, kes seal on, seal põhimõtteliselt elab nagu kaks erinevat rassi ühed on niuksed, eriti vanade ürgsed, nad on väga lähedases suguluses Austraalia aborigeenid, ega nad on niuksed, tumedad väikest kasvu kriitod ja siis on teine seltskond teine rass, kes on siis papuad ehk siis nemad kuuluvad melan eestlaste hulka. Nad on natukene suuremat kasvu krässus peaga, väga kena välimusega rahvas ja neid mõlemaid seal kokku, kui on mõnisada 1000 ja peale selle elab siis seal Jüri jaanis, ehk siis Indoneesia poolel veel veel päris mitu miljonit. Malaisid ja hiinlasi ja muid rahvaid, kes jäävad põhiliselt nagu ranniku äärde. Aga need põlisrahvad, kes seal elavad, nende killustatus on pöörane ja põhjuseks on siin see maastik. Eelmises saates just lõpetasime selle eedeni aia leidmisega möödunud aasta lõpus, kui leiti tohutult uusi liike inimesele pääsmatus nurgas, samamoodi elavad seal ka hõimud orgudes ja mägedes ja igalühel oma kultuur, oma keel ja oma väga vanad kombed. Ja mõneti on see rahvas, no niisugune, mida ei leiame kusagilt mujalt maamunalt. Et võib-olla võiks nagu siin lihtsalt kirjeldada paari hõimu ja nende välimust ja eluviise, et natukene aimu saada, millised nad on. Näiteks on seal Irjani poolel üks paleemi org ja seal elab oru põhjas nõlvadel ja siis mägedes elavad eri eri hõimud. Iga hõim on ainult mõni 1000 inimest. Ja üks nendest on siis näiteks hõim, kelle nimeks on andaanid. Ja kui need endale silma manada see taani mees tänapäeval siis tema riietus näeb välja selline, et tal on hästi uhke peaehe sulgedest. Köstil kõrgen, niukene puhevil pea siis ümber kaela on väga uhke. Niisugune, kuidas öelda krae, sulgedest krae ja rohkem riideesemeid ei ole. Ainult allosas on, on bambuse toru, mis kaitseb peenist ja muud, mitte midagi. Ja niimoodi on tänapäeval. Tänapäeval käivad need mehed niimoodi seal ringi, naised riietatud nendesse rohuseelikutesse ja see rahvas viljeleb maad, põldu, nad kasvatavad seda maguskartulit ehk bataati. Aga seda neil seal hästi palju erinevaid sorte, aitäh. Ja siis neil on ka koduloomad koduloomadeks on, on sead, kodusead ja kogu nende elu käib nagu, nagu ütleme, nende kahe toidu ümber neist osatakse teha tuhandeid roogi. Ja näiteks sea pidustused on niisugune eriline niisugune pidustus, kus siis siga veristatakse ja siis kuidas temast toitu valmistatakse. See on umbes sedamoodi, et et see siga mähitakse märgadesse banaanilehtedesse kes kuumutatakse kõrvalkivid täiesti punaseks ja siis tõstetakse need kivid sealt välja ja pannakse see siga banaanilehtedega sinna kivide vahele, niimoodi küpsem ja päris mitu tundi võtab aega, kuni ta siis valmis saab. Ja, ja see on siis noh, nende niisugune võib-olla ikkagi niukene, mitte igapäevane, aga pühapäeva toit ja elukomme tõepoolest on nad niisugused noh, mis meile eurooplastele tundub natukene võib-olla võõras, aga maailmas ei ole üldse ebatavaline, et polügaamia on, on seal siis, et ühel mehel on mitu naist, aga mehed elavad omaette meestemajas kõik koos. Ja siis naised on niimoodi hütides. Ühe mehe naised on siis nagu ühes hütis ja niimoodi on see küla siis nagu moodustunud. Ja sisuliselt see on niisugune niisugune kultuur, mida võib-olla maailmas soli tuhandeid aastaid tagasi päris palju, aga praegusel ajal äärmiselt vähe. Ja teine rahvas, kes on võib-olla veelgi kummalisem ja veelgi looduslähedasem näidiseks lihtsalt, sest selliseidki on seal päris palju. Need on korrovaid, korroi hõim, nemad ei ela mägedes, vaid elavad madalikul ja nemad elavad siis madaliku džunglis. Ja korroway mees, ta kuulub nagu need liitode hulka väiksemat kasvu, tumedam ja temal ei ole isegi mitte neid riideid, mis oli Taani mehel. Ja ta lihtsalt ongi niimoodi. Ja see rahvas elab praegu puhtalt korilusest looduse andidest. Mehed näiteks kirved, mida nad kasutada võtavad igapäevases elus kasutavad kivikirveid nuga on valmistatud luust ja nad käivadki siis küttimas ja püüavad siis näiteks keda kätte saavad, kui ei saa mõnda suuremat imetajat, siis püütakse mainimata kui kinni ja süüakse ära või või kui sa ei saa seda, siis püütakse nendes kaasoori seal ju on ka kaasuary liik ning Austraalias oma ja Uus-Guineal oma suur lind, selles jätkub kauaks. Ja niimoodi nad seal elavad nagu paar 1000 aastat tagasi, umbes nii, just või isegi veelgi kauem, see on ühesõnaga kiviaja kultuur, mis on elus siiamaani ja põhjuseks ikka see, et tegelikult nad elavad väga hajutatult, keegi ei pääse neile ligi, pole neil teistel sinna nagu olnud asja. Neil pole õrna aimu, et võib-olla teistes kohtades elatakse natukene teistmoodi. Või ütleme niimoodi, et kui nad näevad mõnikord üksikuid Nov teisest maailmast asukaid, siis nad vaatavad olgu peale, et ta tuli ja varsti läheb minema, et ma, meie elame siin oma elu, nii nagu me oleme elanud ja et sinna niikuinii lähed siit varsti minema ja noh, nii on see olnud. Kõige fantastilisem on elumaja. Nimelt on see rahvas kurvai rahvas, selline, kes elab puu otsas sõna otseses mõttes, kes nende majad on ehitatud puu otsa, mõnikord 10 meetri mõnikord 20 meetri mõnikord 30 meetri kõrguse. See on siis kaitseks metsloomade eest, seal kaitseks kõigest seal metsloomad, kurjad jõud, vaenlased ja see majale õieti niimoodi ehitatud, et, et mitte, et need oleks lausa puu võra sisse nagu minu kodukülas näiteks poisid ehitavad. Ma tean ühte Niukest onni seal vaid, vaid nad lõikavad selle tüve maha teatud kõrguselt ja sinna peale siis ehitatakse see maja. Maja on päris uhke, seal on isegi mitu tuba. Üks on nagu nagu naiste pool ja teine on meeste pool. Selles majas elab umbes kaheksa inimest, keskeltläbi sinna majasse minnakse mööda ronimislati. Nii et lähed seda latti mööda üles, pead oskama ronida mööda latti. Ja kui sa oled seal 10 või 20 meetri kõrgusel ja kui sa tunned, et, et täna öösel võib-olla muutub asi rahutuksist, tõmmatakse see latt nagu sinna onni üles ööseks ja niimoodi seal siis ollakse. Kell 80 aastaseid ka on, kes ronivad haledalt. Ja sest või teistpidi on niimoodi, et nende keskmine eluiga on 40 aastat, et keegi eriti vanemaks ei elagi. Kes need lapsed väiksed lapsed õpivad, algul on ema kukil ja pärast ronib poisse? Noh, tegelikult nendel lattidel on ikka niisugused pisikesed pulgad kahel pool ka, nii et see päris nii ei ole, et mööda siledat teivast ronida ka redelist on asi kaugel ikka, see on niisugune hästi lihtne latt. Ja tegelikult, et kuidas nad ise seda seletavad, et kui nad seal elavad seal üleval, siis nad ütlevad niimoodi, et et siit on meil ilus vaade. Ja nõiad ei pääse ligi ja, ja see, tegelikult see nõiausk, see on, see on väga tugev seal. Ja noh, nüüd me võib-olla jõuame välja mingisugusesse sellisesse staadiumisse, mida jälle eurooplasel on väga raske mõista. Aga kuni hilise ajani ja võib-olla isegi praegu arvata võetakse, on seal vahetevahel sellist nähtust nagu kannibalismi ehk inimese söömist. Ja need uurijad, kes on näiteks seda siis põhjalikumalt uurinud, nad on selle hõimu juures siis selgitanud, et seal on see umbes sedamoodi, et et nad ise usuvad, et mõnikord mõne mehe sisse läheb kuri deemon. Ja siis ta muutub, mees nõiaks ehk Hagnaks. Ja see Kakna on väga himur inimese liha peale ja ta tahab süüa teisi inimesi ja selleks, et ta ei saaks teha siis hõim surmata ja sööta ise ära. Et üks inimesesöömine kõik, jah, aga ma lugesin ühte aruannet, mis oli kirjutatud aasta tagasi valgete uurijate poolt, kes seal käisid, nende pool elasid. Et kui sa neile külla lähed, siis nad on väga külalislahked ja, ja mitte iialgi ei ole ohtu võõral, vaid see on oma hõimu sisemine asi. Aga noh, meie jaoks on ta küll natukene arusaamatu ja võõras ja seda seletama praegu hakata ei ole meil aega, aga ütleme nii, et et, et see on omamoodi niisugune kurioosne ja haruldane kultuurinähtus, mida tänapäeva maailmas praktiliselt ei kohta. Mis keeles siis nendega räägitakse? No peab ikka oskama selle, selle hõimu keelt, et ega muud varianti ei ole. See on see maa, kus tõesti leidub rahvaid, kes praktiliselt ei ole üldse kokku puutunud kogu selle valge inimese tsivilisatsiooniga ja, ja, ja see on selles mõttes võib-olla maailma kõige fantastilisem ja puutumatu nurk. Elu käib ja elu jätkub ja elu on tasakaalus seni, kui, kui teda mingid välisjõud paigast välja ei löö. Selle uski näo kohta lõpeb ainult, ütleme niisugust asja, et, et ma tõesti ma ei ole ise seal käinud, tahaksin sinna hirmsasti minna ja, ja ma olen lugenud nende uurijate aruandeid selle kohta, et see kõik on praegusel ajal tänasel päeval see kiviaegne elu seal ja uskumatud rituaalid, uskumatud värvid. Ainult et, et hetkel sinna minna vist ei tasu üks. Et ma just eile rääkisin selle eesti mägironijate rühmaga, kes pidid nüüd minema just veebruarikuus siin ja nad ei saanud Indoneesia viisat. Tegelikult nad pidid minema vallutama seda kõrgemat mäge, kus on liustikud kujutleda vaid troopikas, on tohutud liustikud. Mägironijate rühm ongi käinud erinevatel kontinentidel kõrgematelt puude otsas ja sellepärast nad tahtsid sinna minna. Aga nad ei saanud viisat ja põhjuseks öeldi neile, et, et teil on seal ohtlik. Aga see tegelik taust on ikka puhtalt poliitiline. Indoneesia on juba üks selline suur impeerium, mis kipub nagu igast otsast kärisema. Praegu on nähtavasti seal selline seis, et Indoneesia on selle uski näoga Irjaaniga, nagu nad seda ise nimetavad, ajanud seda poliitikat, et nad on sinna poolvägisi viinud miljoneid hind on eestlasi elama, et nad ühesõnaga nagu seguneks, et see kohalikultuur kuidagimoodi kaoks. Nad on võtnud sealset metsa, nad on võtnud sealseid maavarasid, maavarasid on seal muidu väga palju ja täiesti jõhkralt alla surunud selle kohaliku kultuuri, sellel ei ole mingit lootust ellu jääda, õpetatakse ainult islamit ja ainult indoneesia kuskilt Jaavalt pärit kultuuri. Ja, ja vot see kõik on, on tekitanud sellest praegu niisuguse paigast tekitanud niukseid viitsid tikuga pommi. Nii et seal koha peal tegelikult juba käib nisugune džunglivõitlus ja Indoneesia armee on seal sees raskelt praegu ja nad lihtsalt ei taha, et muu maailm saaks teada, mis seal toimub. Aga teistpidi on nüüd niimoodi, et see, kuna see Uus-Guinea teine pool on ju vaba, Ma siis selle kaudu tuleb see informatsioon ja kuna seal kõrval on jälle Austraalia, siis praegusel ajal just Austraalia kodanikuõiguste organisatsioonid on, on kõik nii-öelda tagajalgadel ja kui näiteks kes tahab vaadata internetti, seal on tohutult lehekülgi just selle uue, peatselt Tekkiva riigi kaitseks, sellele riigile on juba mõeldud oma nimi, selleks saab olema Lääne-Paapua, tal on juba oma lipp. Ja ma ise küll pakun välja, et lähema aasta jooksul jõuab meie meediasse umbes samasugune sündmustik, nagu oli ida Timoril kus läks avalikuks sõjaks ja ida Timoran praegu vaba. Ja praegu, kui lugeda vähemalt austraallaste arvamusi, siis nende veendumus on see, et seal nüüd uus ida Timor. Aga, aga selle maa natukene häda on selles, et, et seal on liiga palju maavarasid, liiga palju vägevaid metsi, mida saab rahaks teha. Ja teistpidi see on olnud nii-öelda põlisindoneesia osa põlisindoneesia seal Hollandi parandatud koloonia ja ainult selle tõttu, et ta oli Hollandi koloonia saida Indoneesia osaks ja selle tõttu ei taha Indoneesias seda ära anda mingil juhul. Nii et, et seal on väga pingeline, väga-väga ohtlik olukord ja, ja selles mõttes küll ei soovitaks kellelgi sinnapoole oma samme seada lähemate kuude jooksul ja, ja eks siis kuuleb jälle, et mis sellest maast edasi saab. Ainult vaikselt, ma loodan seda, et, et kui see mögin seal tuleb ükskõik, mis kujul ta on, et et need väga eraldatud hõimud seal kuskil kaugel. Et nendesse see nii või teisiti ei puutu ja et selles mõttes jääb see, see haruldane kultuurite küllus seal seal ehk siiski suuremalt jaolt sellest inimlikust müdinast puutumata. No teie selles onnis ei ole käinud, vabandust majas, mis puu otsas on. Ei ole käinud niisuguses onnis, aga, aga ma see on huvitav, see on tegelikult selline palju noh, kuidas öelda. Meile kuidagi siiski tundub kuidagi liigutav ja, ja põnev ja ma arvan, et näiteks iga eestlase jaoks on minu jaoks poiste jaoks on see ikka nii, et on, on ikka ehitatud ise puu otsa üks niisugune õnn, kuhu on siis peitu mindud teiste eest ja ja ilmselt kuskil nagu sisimas sa, sa tunned, et see on väga põnev ja ja omapärane, aga, aga terve oma elu koos oma perega veeta puu otsas, ma saan ikka päris fantastiline. Ühel hetkel tahaks ju alla tulla, eks mõtleb meie mõistus. Aga samas, võib-olla see võib olla umbes niimoodi, et, et sul on seal üleval nii uhke vaade ja niivõrd kindel tunne, et see on minu kindlus. Et see võib-olla jälle korvab sellest. Nii, et, et see on üks väga põnev ja unikaalne kultuur, ütlen aga kuulame nüüd siia, siis vahepeal jällegi seda Lolooni flöödihelisid. Selle flöödil loo nimi oli küllus. Lapse loodusekultuur ongi tõesti Uus-Guineal külluslik, aga teine samasugune on veel Indoneesias ja see on Borneo ehk Kalymantani saar. See on nüüd maailma suuruselt kolmas saar, sinna mahub kümneid, eestisid sinna sisse ja see on, see on, see on tohutu suur maa. Aga ometi ta on saar. Ja sellel saarel on säilinud. Looduslähedast maastikku ikka tohutul hulgal ja samuti ka rahvaid ja üldse selle Borneo ümarsaar, tema ajalugu on niimoodi tema rannikul on käinud omaette elusest, meri juhendas inimesi ja rahvaid ja hind on eestlased ja hiinlased ja kes kõik juba ammu sinna tekitama, kolooniat sinna rannikule, aga sisemaale tikkunud keegi ja sisema muutumatuks ja seal elab siiamaani selline rahvas, keda nimetatakse endajakideks. Neid on selle hiigelsuure saare peale vähe, aga kokku siiski mõne põlisrahvaga võrreldes päris palju kaks miljonit ja nad jagunevad 450-ks hõimuks. Ja džungel mäed, sood, eristuvad need üksteisest. Ja tõesti see suhtlemine käib mööda jõgesid, jõed on nagu mingit maad, teed ainult seda mööda saab liikuda. Ja nüüd jõgede ääres on need külad ja seal üks niisugune omapära, nende kultuuril on see, et nad elavad niinimetatud pikkmajades ei ole eesti keeles paremat nime. See on siis selline hiigelpikk maja, kus elavad kümned pered ühe katuse all, aga see on madal maja. Nii et, et see on jõe ääres, ta on nagu nagu piki jõge. Ja kui sa paadiga sinna randud, siis sa näed seal umbes vähemalt kahtekümmet ust sellel majal rivis iga ukse taga on üks pere, mõnikord on isegi kuni 60 peret ja ust. Ja nüüd, kui sa astud sinna üles, siis seal üleval on esiteks niuke suur terrass, mis on kõigile ühine ja kus siis rahvas tegelikult tuleb, kokku suhtleb hommikust õhtuni. Aga siis, kui see oma pere juurde minnakse, siis, siis minnakse uksest sisse, seal ukse taga on siis niukene peretuba hästi suur ja seal on siis kõik, mis ühe pere jaoks on vaja, väike pööning seal üleval seal nagu ladu või ait või midagi taolist, kõiki vajalikke esemeid hoitakse seal. Ja siis selle otsesele maja ukse ees on siis lee ase, seal tehakse süüa. Ja see on kõikidel nendel seal kõrvuti ühtemoodi ylesse maja ehitatud on see on ehitatud tugevatest tüvedest ja hästi sihukene, tugev massiivne niuke palkmaja ja seinad on punutud okstest ja katuseks on siis niuksed, bambuse ja muud lehed, suured lehed. Nii et ta näeb välja niisugune. Eemalt vaadates noh, niisugune nagu õnn, ainult et jonn koosneb 20-st tonnist, mis on külg külje kõrval ja kõigil on ühine katus. Ja muidugi selline elamiselamu ja ridaelamudžunglis. Nii on nad elanud seal aastatuhandeid ja loomulikult selline eluviis nagu loob ka omamoodi ju ka suhtlemistavad. Kui terve hõim praktiliselt elab ühe katuse all ja kõiksugused, pärimused ja oskused antakse nagu endastmõistetavalt üksteisele üle ei lähe see ühtsus kaduma. Kõige imelikum on ju see, et praegusel ajal need majad on, on ehitatud juba mõnikord hoopis teisest materjalist, hoopis uuemast materjalist, aga see maja kuju on ikka täpselt sama. Ja, ja siis niuksed traditsioonilisel viisil on nad elatanud alepõllundus, sest aga see alepõllundus ei ole olnud sellise mõjuga, nagu me rääkisime näiteks Madagaskaril, kus lihtsalt džungel kaob. Vaid nad on hajutatud niivõrd väikeste rühmadena niivõrd suurel alal, et nad saavad ühesõnaga vahetada põllualasid enda küla ümber niimoodi 30 aasta jooksul pidevalt ja siis, kui on juba 30 aasta pärast esimene mahajäetud põld, seal on kasvanud juba uus džungel, seal hääletatakse siis uuesti ja üldse nende põld näed meie mõistes välja väga metsik, seal on näiteks suured jämedad puud keset põldu kasvama ja puude vahel noh, nagu meil puisniidul on siis väga erinevaid kultuure, kümneid erinevaid taimi, mida nad seal kasvatavad väikestel lappidel. Nii et see toidulaud, mille nad sealt oma põllult saavad, on hästi vaheldusrikas. Ja, ja selle tõttu on see eriline niisugune eluviis hoidnud nagu neid loodusega tasakaalus ja nad oleksid võimelised samal viisil jätkama lõputult. Tegelikult tegelikult on neil ikkagi veel niisugusi, kummalisi kombeid, mida peab natukene seletama, üks asi, mille poolest ta jakid kuulsad on, on see, et neil on pea, tide traditsioon, peaküttide kuulsus. Ja see algselt on olnud umbes sedasorti noh, kuidas öelda rituaal või kombestik. Et, et kui üks noormees hakkas juba meheks saama, siis selleks, et seda tõestada, tõeline mees on, sest ta läks, kelle ja ta pidi haakima kusagilt, no ühesõnaga mingi vaenlase ja vaenlasega võitlema. Ja kui ta selle võttis maha lõi, siis ta lõi sellel pea otsast ära ja tõi koju. Ja, ja see pea siis sealt liti nahk maha, see kolk suitsuta tee lõkke kohal tumedaks. Ja siis, kui ta oli no nii-öelda Momifitseerunud siis pandi see kas näiteks selle pikk maja sarika otsa või siis eraldi majasse seal pikk maja kõrval, mis oli kolbamaja ja seal oli neid siis kümneid. Niimoodi. Ja meile jälle tundub see kuidagi niisugune kohutavalt barbaarne. Aga nende oma uskumust mööda oli see sedamoodi, et inimese pea sees on tema vägi. Ja kui see kolp on seal nüüd toodud uude peresse, siis teda austatakse tohutu tult. Tema jaoks korraldatakse erilisi rituaale, talle ohverdatakse toitu. Ja kõik see, ühesõnaga on selle nimel, et, et see vägi selle kolba sees on, aitab sellel hõimul edasi püsida, hoiab haigused eemale, toob head põllusaak. Ja kui selle eest ei hoolitseta, kui kõiki neid rituaale ei täideta, Ta siis sellele hõimule hakkab minema väga haprust. Mingi niisugune selline kompleks, uskumusi ja veendumusi võib küll turistirahustuseks öelda, et enam tänapäeval sihukest kommet ei ole ja vahetevahel mingisugused kollased ajalehed just tahad, et midagi nagu, nagu justkui oli. Aga tegelikult ikkagi niisugust asja ei ole ja ja see peaküttide traditsioon on, on pigem reklaamid näiteks kui vaatad seal, kui kutsutakse kuskile kallimantonile turisti siis on seal ikka, et peaküttide maale, et lähete peaküttidemaale, et see nagu hoopiski tekitab nagu, nagu põnevat just ja mõjub nagu nagu eksootilised turisti jaoks, aga aga noh, niisugust ohtu nagu tänapäeval ei ole, aga seal küll seal kohapealsetes muuseumides on näiteks need kolbad ja, ja kõik sellega juurde kuuluvat niuksed rituaal, esemed on seal nagu toodud. Ja veel üks niisugune omamoodi kummaline noh, võiks veel ka seda öelda, et neist tänapäeval üldse see suht noh, vana ta jaki uskumused ja veendumused, et noormees peab ennast tõestama tänapäeval siis ei pea tulema vaenlase peaga koju, vaid ta läheb lihtsalt metsa ja ta peab oma traditsioonilisel viisil siis selle puhkpüssi ja mürginoolega saama mingisuguse korraliku saagi, siis ta toob selle oma hõimule koju kätte. Aga veel veel tänapäevasem variant on see, et ta läheb tööle, ta läheb kuskile sadamasse või mingisuguse metsatööliste brigaadi ja rügab seal metsikult tööd teha ja siis toob koju noh, näiteks videomaki või, või digiga kaamera ja see ongi seesama, mis, mis varem oli see vaenlase pea, et sedamoodi on seal nagu transformeerunud. Aga veenduvalt humaansel variandi. Nojah, ja, ja meile nagu nagu aru saada on kindlasti aga tema enda peas on see ta tegelikult nagu traditsiooni jätkumine, lihtsalt objekt on vahelge, see rituaalese on see videomakk ja digikaamera, Ki. See kõik on muidugi väga kena kakas, ta oskab siis ka midagi selle digikaamera videomakiga. Võib-olla natukene jäi niuke petlik mulje tõesti, et et kuidas nüüd pikk maades elatakse, tänapäeval on nad suhteliselt, et ka tänapäevaselt sisustatud ja kui nüüd tänapäeva ta jakk tuleb koju, siis talle elektrit seal just ei ole kahtlemata kuulata raadiot. Tal on isegi televiisor, mis töötab patareide peal ja kõik elektririistad töötavad patareide peale. Põhimõtteliselt on neil raadio, televisioon ja oskavad nad kasutada ka seda lääne tehnikat. Aga veel üks asi, et armeest tuleb siis esimest korda sealt oma jahiretkelt ja viskab sinna oma hõimukaaslaste ette paki siis siis ta jaki kombe kohaselt saata oma kehale esimese tätoveeringu ja see tehakse sääremarja peale ja see on niisugune täiskuukujud. Ja vot need tätoveeringud, see on üks asi, mida kogu maailm teab, et see on ta jaki rahval arendatud välja. No täiesti tippu. See on uskumatu, see läheb niimoodi edasi, et järgmises astmes saab ta siis juba oma järgmise tätoveeringu ja, ja kõik see on seotud teatava niisuguse eneseületus tamisega, enese tõestamisega või, või hõimureeglitest kinnipidamisega hiljem talle joonistatakse sinna kas siis puuse pulbri või võin tahmaga tehakse seda tätoveeringut niukse bambuse nõelterava nõelaga. Ja kui seda ja niimoodi aastate kaupa jätkatakse, siis kuskil neljakümneaastaselt on, on see inimene juba noh, peaaegu et üle kehamaalinguid tätoveeringuid täis. Ja siis 40 aastaselt, kui mees on siis pidanud kõikidest hõimukommetest kinni teda väga austatud siis ta saab viimased tätoveeringute, siis on praktiliselt niimoodi, et et ütlemised kaelast allapoole kuni jala labadeni on koguda keha kaetud väga peene ja keerulise tätoveeringuga. Ja, ja see on jälle asi, mida noh, lääne kultuur praegusel ajal ju omamoodi hindab. Lääne kultuuris on ta praegu väga palju, näiteks ka noorte nisugune Mojazine tätoveeringut. See on hästi-hästi kuum teema. Jah, minna kuskile mõne riigi pealinna, näiteks jalakäijate tänavale, esimesena mul praegu plaksti tuleb Stockholm ette. Keset tänavat soojal ajal käib see tätoveerimine täie. Ja ja see on tõesti see lääne kultuuri tunnus ja noortel noh, see on kahtlemata ka omamoodi omamoodi kultuur. Aga see tänavatätoveerija, minul tõusevad kõik ihukarvad püsti, kui ma näen teda tegutsemas mõtled vägisi selle hügieeni kõigi nende asjade juurde. Kas nad ikka käivad sinna? Selle protsessiga kaasas? Ei käi. Just, ja õieti, no mul on omalgi väga lähedasi noori kellel on samasugune isu niisuguseid asju teha. Siis ma tihti olen nagu mõelnud selle peale, et kui lasedki endale midagi teha ja kõik läheb hästi ja ta jääb sulle, et kas sa tahad seda elu lõpuni? No sellest veel rääkimata ju saunas maha ei pese, eks ole. Ja kui ma näiteks eile internetis niisama lappasin tätoveeringu teemat, see on tüüpiline küsimus, on siis Eesti jututubades, kuidas tätoveeringut maha saab, sest ühel päeval sa saad vanemaks, noh, kas kahe, kolme või kümne-viieteist aasta pärast järsku leiad, et pilt oleks parem, kui siin oleks puhas nahk. Aga see on kohutavalt raske. Ja, ja vot siin tuleb see vahe sisse selle ta jaki, põliskultuuri tätoveeringu ja meie lääne kultuuri tätoveeringu vahel. Sest seda jakki inimene oli kahtlemata oma viimase elu hetkeni tohutult uhke, et tal olid need tätoveeringud, sest need kõik tähendasid midagi. Need näitasid midagi. Aga meil kahjuks selliseid juuri ei ole. Nii et, et ikka see, see pärimuskultuurist tulenevad, niisugused moeasjad kaotavad oma jõu, kui neil puudub see Need minevikku juured. Aga sellega võib-olla siis lõpetajakski ja, ja kuulaks Powell muuskinja, Lolooni flöödimuusikat. Selline oli siis tänane saade Indoneesia rahvapärimuskultuurist millest räägime nädala pärast räägime paali saarerahvakunstist ja usundist. Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.