Uudised siit ilmast on kuulatud. Lähme nüüd jälle sinnapoole. Eesti Raadio esimeses programmis jätkub saade visandid seisuga jaanuar 1995. Äsja ilmus rahvaluuleteadlase filosoofiadoktor Ülo valguraamat, kurat, Euroopa usundiloos koos selle raamatu autoriga ja näitleja Andres Otsaga kahene kurja juuri ja mõningaid vilju. Alles eile ma kuulsin raadiost, et elu aluseks on raha. Eesti elus on võimul kullatund. Kõiki on haaranud kullavõim. Kuld joovastav maailma. Matan peab idu. Nii laulis Aaro Pärn Systona. Kuno ooperis Faust 40 aastat tagasi. Peale mammona on veel suur hulk teisi deemoneid. Talmudi järgi on deemonitele kuus põhiomadust, millest pooled on inimlikud. Pooled ingelikud. Deemonid söövad ja joovad, paljunevad ning surevad inimeste kombel. Kuid neil on tiivad nagu inglitel. Nad teavad tulevikku ja liiguvad ühest maailma otsast teise. Mitmed haruldased loomaliigid on praeguseks välja surnud ja võib-olla ka viimase mõnesaja aasta jooksul on loomariik meie ümber juba natuke muutunud. Aga need üleloomulikud elukad? Kas need on ka viimase mõnesaja aastaga oma kuju muutnud sellest ajast saadik, kui nad umbes seitsmeteistkümnendal 18. sajandil üha kaugemateks külalisteks on hakanud jääma? Tõesti, tõesti nii, see on ka metoloogilistel olenditel, on oma ajalugu. Nad tekivad, sünnivad, elavad, püsivad läbi sajandite ja mingil mingil hetkel hakkavad nad välja surema, ununema, õigemini kasvama üle teisteks teisteks vormideks. Veidi lihtsustatult võiks tõesti võib-olla rääkidagi üleloomulike olendite evolutsioonist või arenemisest läbi aja. Meie Eesti rahvaluulekogud põhinevad, koosnevad 19. ja 20. sajandi kirjapanekutest suhteliselt hiline materjal. Päris selge on see, et kõik varasem pärimus ei ole säilinud, kõik kujutelmad ei ole püsinud läbi aja. Noh, on püütud leida vasteid kas või 13. sajandi Läti Henriku kroonikas mainitud saarlaste jumalale, Tarapiitale tan seostatud haaraga või, või tooruga. See võib niimoodi olla, aga ei tarvitse olla, eest rahvaluulekogudes ei ole, ei ole leitud mitte ühtegi viidet, ühtegi autentset teadet ei ole, et eestlased elaksid kunagi sellenimelist jumalat austanud, see jumalal lihtsalt ununenud. Ja ta väga paljud alama mütoloogia olendid on inimestel meelest läinud. Näiteks eesti rahvausundis me ei leia peaaegu mingeid märke saunahaldjas staga, naaberrahvastel on see, oled tuntud venelastel Annik ingerisoomlastel saunahaldjas. Eestis seda olendit peaaegu ei ole, aga samas on väga tundmuslik väga tavaline. Saunas ilmub kurat ja on väga raske seletada, mispärast peab see kurat just seal sinna sauna tükkimata, ennast saunas näitab. Võib arvata, et kurat, kui kristliku rahvausundi dominant olend on selle kunagise saunahaldja lihtsalt enda alla neelanud kunagisi saunahaldja. Pärimuse nakatub tõlgendama kuradi pärimust enam toimunud nihe terminoloogiasse olen tal ümber nimetada, ühtaegu on toimunud ka tema muutumine kurjaks. Tihtipeale olendeid tõlgendatakse ümber ja, ja tunnuslik on just just see, et mütoloogilised olendid kipuvad pigem muutuma aja jooksul. Kurjemaks demoniseeruvad, sellist iseloomu paranemist on, on vähe leida ja, ja siis, kui nad on on lõplikult kurjaks läinud, siis inimesed püüavad neist lahti saada ka meil Eestis Mulgimaal näiteks oli küllalt palju juhtumeid, kus piibli abil jumala sõjaga jumala sõnaga aeti endistest pühapaikadest välja nende kunagisi peremehi. Neist taheti lahti saada. Neid nimetati juba üsna halvustavate nimetustega kuradit, eks, ja ja tontideks ja, ja nii edasi. Ja sellest algas ka nende unustamine, kui neid enam ei austatud, neile ohvreid ei toodud. Nad langesid tõrjutu seisundisse. Sulasid rahvakujutelm, olles ühte kuraadiga ja Janinad välja suritki. Kas nad surid välja? Kas praegu veel neid üleloomulikke olendeid siinkandis ringiga liigub? Jah, liigub kindlasti välja, surnud ei ole, nad on, nad on ümber mõtestatud üks, üks üleloomulike olendite seltskond, kes on praegu Eestis väga populaarseks saanud. Need on ju ufo, lased tolmukad seal üsnagi, tüüpiline üleloomuliku läbielamise liik, mida on Neid tulnukaid kohanud inimesed kirjeldanud. Aga, aga nüüd on need kogemused ümber mõtestatud juba juba teisiti. Ja üks teine üleloomulike olendite seltskond, kes on tulnud meile filmide kaudu ka praegu raamatute kaudu, mida massiliselt tõlgitakse Inglise keelest ega vene keeles, need on kõikvõimalikud ohtlikud tegelased, vampiirid näiteks, kes eesti rahvaluules varem on täiesti tundmatud olnud ja praegu alles jõuavad meie, meie rahva usku rahva usk muidugi elab edasi, aga ta elab edasi teistes vormides. Iseloomulik on seegi, et praegu vahendavad rahva usukujutelmi juba juba kirjalikud allikad ajalehed kas või mainida väljaannet nagu paradoks. B see on kindlasti selline ajakiri, mis, mis praegust rahvausundit kujundab. Aga millest see ikkagi tuleb, et ühel ajal ühes ja samas piirkonnas ühe rahva seas inimesed näevad sarnaseid olendeid? Ilmselt nende teadvus on vastavaks kogemuseks ette valmistatud. Muidugi rohkem kui neid nähakse, neist kindlasti räägitakse. Jutte on alati rohkem kui tegelikke läbielamisi. Aga kui see läbielamus aset leiab, siis inimene tugineb juba oma olemasolevale kogemusele, tugineb sellele, mida ta on teiste käest kuulnud, mida ta on kuulnud autoriteetide käest. Ja niimoodi ongi, et üleloomulikku kogemust enamasti tõlgendatakse nende olemasolevate teadmiste põhjal. Üleloomulik kogemus leiab aset tavaliselt täiesti ootamatult, see vältab vaid põgusad hetked, kui inimene on emotsioonide kütkes, teda teda valdab hirm või, või ehmatus. Ja tagantjärele, kui ta hakkab selle üle järele mõtlema, mis õigupoolest juhtus, palju läheb ka meelest ära, siis enamasti tuginebki ta sellele olemasolevale kogemusele seletab seda läbielamist vastavalt sellele, mis ta, mis ta varem teadis. Ja niimoodi juhtubki, et need läbielamised hakkavad armoneeruma olemas olema. Olemasoleva pärimusega. Kas need olendid need praegused rahvaluulekangelased, kas nad inimesele kurjaga teevad? Aga näiteks kui räägitakse, et ufo lased viivad inimesi kaasa pikkadele rännakutele teistesse maailmadesse ja inimene ei lähe ära sugugi mitte omal vabal tahtel siis. Tundub küll, et neil võib olla kurje kavatsusi ja huvitav on see, et varem tassis inimesi endaga kaasas kurat ka eesti muistendites tuli seda õige tihti ette, kus inimene läks oma tahtest vabast tahtest sõltumata pikale ja ohtlikule rännakule siis praegu on, on need lood lihtsalt ümber mõtestatud. Neid võib võrrelda ka shamonistlike rahvaste folkloori. Juttudega, kus, kus räägitakse Šommunistlikest rännakutest teistes maailmas, kus, kus šamaan tavaliselt ja vabatahtlikult võtab ette pika ja ohtliku teekonna teistesse maailmadesse. Selleks et, et kedagi aidata otsida kadunud hinge. Või tuua sealt mingeid teadmisi. Selline on Boriss Al Tšaki ja Peeter Vähi nägemus Siberis kommunistlikust rituaalist. Endised dialoog William pöörgins tõstab esile järgmised kuratlikud kunstid mida nõiad vaadeldavad. Esiteks tormide ja tuulte tõstmine nii maal kui merel. Teiseks õhu mürgitamine. Kolmandaks saagi hävitamine. Neljandaks koduloomadeta mine meeste, naiste ja laste vaevamine. Viiendaks ebaloomulike kirgede ja valude tekitamine inimese ja teiste elusolendite kehas ning nende ravimine. Kuuendaks kuradite väljaajamine. Nõiahaamri autorid eristavad kolme liiki näidu. Esiteks need, kes kahjustavad, aga ei oska ravida. Teiseks ravitsejad, kes erilise lepingu läbi kuradiga ei kahjusta. Ja kolmandaks, need, kes harrastavad mõlemat nimetatud kunsti. Kuigi demonoloogid ei välista võimalust, et nõid võib oma kunstiga ka mõningast kasu tuua ollakse selleski suhtes üsna sallimatud. Üldiselt arvatakse, et kui nõid teebki head on see ikka tehtud suurema kahju nimel. Praegu on väga populaarsed niinimetatud sensitiivid või laiemalt ravitsejad rahva hulgas kes mõnede inimeste arvates sadavad korda tõesti suuri asju. Kui aga vaadata nüüd demonoloogia seisukohast siis kas see kõik on nõidus? Euroopas on tehtud vahet kahe õiduse liigi vahel kahte sorti maagia vahel. On olemas must maagia ja on olemas valge maagia. Ja põhijoontes need kaks erinevad selle poolest, milliste jõudude abiga neid maagilisi toiminguid korda saadetakse. Ja teiseks veel rohkem erinevad nad selle poolest, millised on nõia või maagi eesmärgid, kas nad on kurjad või või head. Ja iseenesest sellel terminil nõidus ei olegi nagu mingit hinnangulist. Sisu erinevates kultuurides võib küll olla. Ristiusu järgi on nõidus see, mis on kuradist, mis on taunitav eesti rahvausus kunagise niimoodi ei olnud. Nõid oli auväärne tegelane, eesti sõna. Nõid on kunagine šamaani nimetus võib arvata šamaanid, eelkõige tegutsesid ikkagi ühiskonna hüvanguks. Meie rahvaluules, hilisem sõna positiivne mõiste. Selle inimese kohta, kes, kes teisi aitab, tervendab, on ehk on mindud ikkagi abi saama targa käest, mitte niivõrd nõia käest. Nõianimetus on, on muutunud pisut halvustavaks, seda just ristiusu tõttu, sest kristlus suhtus vaidlusesse põhimõtteliselt Downivalt. Selline kahjustav nõidus kahjustav maagia on, on muidugi olemas, seda on väga palju ka meie Eesti rahvaluulekogudes seda nii-öelda muss musta või ohtlikku. Kuidas see nõidus siis inimesele toimib? Kuidas saab üks inimene nõia Nateist mõjutada? Huvitav on see, et tõenäoliselt see tõepoolest toimib, aga kuidas on nõiduse mehhanism, seda on väga kenasti mõtestanud. Lahti prantsuse teadlane Claude Levi-Strauss, kes on tõstnud esile kolm põhilist nõiduse tunnust. Iseloomulik on, on, on see, et nõidus toimib ikkagi läbi läbi psühholoogia usu kaudu malt Klootuselt Lewis tross ütleb, et esiteks peab maid ise uskuma oma oma võimetesse, oma vägevusse. Ta peab olema veendunud selles, et et need toimingud, mida ta ette võtab need on tõhusad. Teiseks peab nõia vägevusse Elaidudesse uskuma ka selle laiaohver või või tema, tema patsient inimene, kes on mingi mingi probleemiga tema poole pöördunud. Ja kolmandaks, see on tõenäoliselt kõige olulisem. Peab ühiskonnas valitsema aga line üldine mõtteviis, üleüldine usk nõldusesse, mis moodustab midagi. Jõuvälja gravitatsioonivälja sarnast ja kui kõik need kolm usukomponenti ühendatakse, siis siis tõepoolest nõidumise teel või midagi ka korda saata. Kui inimene sellesse ei usu, siis tavaliselt on taga kõigi selliste asjade eest kaitstud. Oma raamatus kurat Euroopa usundiloos, sa oled osutanud, et tol ajal keskajal peeti Euroopas üleloomulike olenditega kohtumist nagu ootuspäraseks. Ja see meeleseisund oli küllalt tavaline tol ajal. Kas tänapäeva inimene selle poolest põhimõtteliselt erineb keskaegsest inimesest, kui ka meil nähakse küll ufosid küll võib-olla paremini vampiire, aga biovampiiridest suhtutakse niisamuti. Kas meie inimene, põhimõtteliselt keskaegsest inimesest erinev? Muidugi sõltub inimesest. Inimkond ei ole kunagi moodustanud mingit päris ühtlast massi. Nimkond jaguneb väiksemateks gruppideks klassideks seisusteks, kellel tihtipeale on oma pärimus omad arusaamad, omad veendumused ka varem ei ole. Ei ole usuntega ka rahvausund olnud päris ühtlane iga eluala esindajale näiteks on olnud omad omad uskumused oma ametipärimus. Näiteks kotermannist on rääkinud põhiliselt meremehed, metshaldjaga on tegemist olnud neil, kes on elanud või töötanud metsas. Ja tõenäoliselt praegu on inimkond ja, ja ka eesti rahvas muutunud veelgi eterogeensemaks, kui ta oli, oli varem. Küllap on praegugi inimesi, kes kuigivõrd ei erine oma oma mõtteviisi poolest keskaja inimesest, kuigi tõenäoliselt valdavalt siiski need, kes on teinud läbi selle suure muudatuse eurooplase mõtteviisi, mis toimus kuskil seitsmeteistkümnendal 18. sajandil haritlaste jaoks siis lihtrahva jaoks veidi hiljem. Mõnes osas tundub et tänapäeva inimene, tänapäeva eestlane on isegi ebausklikum, kui, kui oli näiteks mõni keskaja inimene, eriti keskaja haritlane. Tolleaegse usundi piirid, uskumuste piirjooned olid üsnagi täpselt fikseeritud. Usk põhines mõistusel. Näiteks keskharitlased ei uskunud seda, et inimestel saab olla üleloomulikke võimeid. Et inimesed saavad nõiduda maagilisel teel loodust või teisi inimesi mõjutada, see oli põhimõtteliselt välistatud. Tänapäeval väga paljud usuvad, et see on võimalik. Keskel seletati seda selliseid juhtumeid niimoodi et inimene kasutab kurjade olendite üleloomulikke tegelaste abi, maagilised võimed lähtuvat deemonitest, mitte inimeselt endalt. Näiteks keskaja õpetatud meeste traditsioon välistas sellise asja nagu libahundiks käimine. Peale jumala ei ole olemas ühtegi olendit, kes saaks materiaalset maailma muuta, kes saaks asjade olemust muuta. Kui lihtrahvas rääkis libahundiks käimistest loomaks muutumisest, siis seda seletati. Kui, kui meelepetet, tõsi, kuradi sisendatud meelepetted. Aga praegusel ajal, kus, kus peaaegu ei ole, ei ole mingeid piire, inimesed usuvad seda, mida ise tahavad, on väga palju sellist ulmelist, ebausku. Siis mõnes osas võib võib-olla seda jah isegi rohkem kui, kui oli näiteks keskajal. Kuidas aga leidsid sina tee nende deemonite juurde või, või leidsid nemad tee sinuni. Kuidas sai see viietäheline sõna sinu raamatu ja sinu väitekirja teemaks? Kuidas sa kuradini jõudsid? Hakkasin Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat õppima. Olin ma algusest peale selles kindel, et ma valin oma erialaks Eesti rahvaluule oma kunagised kursusetööd ja diplomitöö. Ma kirjutasin rahvausundist. Eesti rahvausundit on üsna põhjalikult uuritud, aga ta on uuritud ebaühtlaselt. On valdkondi, mis on täiesti kajastamata ja üllatav, et ka kuradi kohta ei olnud mitte ühtegi tõsiseltvõetavamad põhjalikumat uurimust. Teda oli siiamaani ignoreeritud. Ometi on kurat üks eesti rahvausundi võtme kujusitan. Dominantne olend. On selliseid olendeid, kes on õigegi perifeersete, kellest on võib-olla üks, kaks muistendi tüüpi, mõned usukujutelmad ainud seostuvad nendega, kes on õigegi lihtsakoelised olendid, kurat, vastupidi, on väga-väga keerukas tegelane, tal on väga palju seoseid, suhteid teiste olenditega. Eesti mütoloogias on väga palju muistendi tüüp, vähkus temast räägitakse, tõsineb tegelasena ka muinasjuttudes. Ja lühidalt öeldes on ta lihtsalt väga huvitav ja põnev tegelane. Temaga seostub väga palju probleeme mis vajavad seletamist ja lahtimõtestamist. Ja nüüd, kui see väike raamat kurat Euroopa usundiloos ilmus, ta ilmus muide tänu Vikerkaare ajakirja toimetuse töötajatele. See raamat õigupoolest oli toimetaja Marika Mikli algatus, tema tegi selle ettepaneku. Ilmselt oleks raamat jäänud kirjutamata, kui algatus ei oleks tulnud Vikerkaare toimetuse töötajate poolt, kellega mul on olnud väga meeldiv koostöö siiamaani. Aga see trükis on õigupoolest minu väitekirja kõrval Wabadus. Väitekiri ise on käsikirjas. Ei teagi, kas õnnestub seda eesti keeles avaldada. Paar väga soliidsed kirjastused on selle tagasi lükanud selle põhjendusega et raamat on liiga teaduslik ja seda ei ostetaks. Et kommertskaalutlustest lähtuvalt on, on see töö tagasi lükatud. Võib-olla nad pelgavad seda peategelast ka natuke. Ei, seda ei oska arvata, Ta sest et see üks raamat on olemas ja selle raamatu tegemine läks küll viperusteta, ma tahan tõsta esile kunstniku Jüri Kaarma väga head ja tõsist tööd, just nimelt tänu tema vaevale on see raamat saanud ka üsna kena väljanägemise. Nagu sellest raamatust nähtub, oled sa väga põhjaliku ülevaate endale loonud ja osa sellest ka lugejatele vahendanud kuradi kujudest Euroopa usundiloos seal terve hulk kirjeldatud neid viise ja võimalusi, kuidas kurjade vaimudega ühendust võtta ja kohati on need nii põhjalikult sellises süvenemisega kirjutatud, et vägisi tekib mõte, et vähemalt mõnda neist oled sa ikka ise ka proovinud. Ei niimoodi niimoodi see ei ole. Ja miks, miks ma selle raamatu kirjutasin või või miks oli vajalik ka euroopa kuradi uskumustesse süvenemine, see kõik on meie Eesti rahvausundi kontekst on võimatu väga paljut mõista, kui ei tea selle tausta, eesti rahvapärimus on osa suuremast tervikust ja sellise mütoloogilise olendi puhul nagu kurat on see tervik just nimelt Euroopa traditsioon. Euroopa pärimus. Aga mis puudutab nüüd kuradi väljakutsumist või aga ühenduse võtmist siis mina olen küll tuginenud ainult kirjalikele tekstidele. Ma olen filoloog, kes töötab tekstidega, püüab nende põhjal luua uusi, neid varasemaid olemasolevaid tekste tõlgendada. Ja muide, kui kui öelda, et ma kunagi keskkooli ajal tõesti sattusin seltskonda, kus, kus püüti keerutada taldrikuid ja vaime välja kutsuda, siis siis minu juuresolekul annat katsed alati ebaõnnestunud, alati äpardunud, nii et mingeid selliseid eksperimentaalseid kogemusi mul kahjuks ei ole. Või ka õnneks. Kas sa ei pelga seda, et see raamat kuradist võib kujuneda just nagu omamoodi satanismi käsiraamat. Ei, ma arvan, et seda ohtu ei ole, sest siin raamatus ei ole antud mitte mingeid selliseid praktilisi juhtnööre. Kaasaegne satanism on täiesti teadlikult kõrvale jäetud, kuna see on hoopis muu traditsioon. See on üks uus usund, mis on tekkinud Ameerika Ühendriikides. Ja selle Euroopa klassikalise kuradi usuga on sellel ainult kaudne seos. Kas sa oled lehitsenud ka neid, näiteks papp, püssi, musta ja valge maagia õpikuid, mis lausa virnadena kõrgusid meie raamatukaubitsejate lettidel siin hiljaaegu ja nüüd on need virnad otsas ära ostetud. Ja ma olen neid raamatupoes lehitsenud ja muide nad vist ei ole ära ära ostetud rega otsas või neist on lihtsalt välja antud kordustrükid ja uute, uute pealkirjade all. See on ka suhteliselt uus kaasaegne Euroopa okultismibuum, mida esindas ka prantsuse kaasaegne 19. sajandi autor. Keda sa nimetasid ja seda teost mul siin näiteks kasutatud kirjanduse hulgas ei ole ja, ja päris teadlikult male välja jätnud, ma ei ole süvenenud sellistesse teostesse, mis mis on tõepoolest selgesõnaliselt kurjuse teenistuses. Kõik kasutatud kirjanduse hulgas olevad olevad raamatud on kas teaduslikud käsitlused Kristlikud traktaadid, kus põhihoiak on ikkagi teistsugune, mingeid näpunäiteid faktiliseks maagiaks või kahjustavaks maagiaks ei ole küll kellelgi lootus sellest raamatust leida, nagu ei saa sealt keegi piisavalt juhtnööre selleks, kuidas kuradit tõhusalt välja kutsuda. Kui keegi tahab eksperimenteerida, siis ta võib seda teha, aga, aga selle raamatu põhjal seda küll võimalik teha ei ole. Tulemused oleksid täiesti null. Saatanat on nimetatud juba kiusajaks sest et tema hakkab inimest ahvatlema mingisuguse hõrgutisega, püüab teda kaasa meelitada ja ja tundub, et ainuke lootus meil võib-olla mitte sattuda taoliste olendite võimu alla, on nendest kiusatustest üle olla oma vaba tahtega neist hoiduda. Üks. Sellest minu raamatust, mis meie ees siin lahti on. Neljanda sajandi kristlik autor, Krufiinus kes elas aastaid Egiptuses, on, on kirjutanud niimoodi. Kes soovib saavutada võimu kurjade vaimude üle võt võit esmalt iseeneses patte ning kired. Kuradi küüsi langemise põhjuseks võis saada väikseimgi eksimus ning iga sooritatud patarei nagu ukse avamine vaenlasele. Neljanda sajandi kristlik autor Rufiinus, kes elas aastaid Egiptuses, kajastas sealsete erakute elu. Kirjutab, kes soovib saavutada võimu kurjade vaimude üle võidku esmalt iseeneses pat ning kere. Ja millised patu või kire on ta iganes eneses ületanud. Vastavalt sellele omandab ta meelevalla sellekohase patudeemoni üle ning võib teda välja ajada neist, kes temast seestunud on. Seetõttu ongi pidevalt vaja püüda omavahelistest kalduvustest vabaneda, et hiljem võidutseda rõvedate vaimude üle. 600. aasta paiku jutustas Gregorius Suur nunnast, kes kloostri aias jalutades lehtsalatit sõi, aga unustas ettevaatamatult ristimärgi tegemata ja oli kohe deemoni võimuses. Appi tulid pühamees, kes piinas vaimu oma väljaajamis vormelitega kuni õnnetu kurat süüdis, mis ma teinud olen. Ma istusin lehel ja tema sõimu ära. Ent vallutaja ei kuulanud vabandusi ja ajas deemoni välja. Kuid teiselt poolt, kas oleks võimalik kuidagi heade vaimude tähelepanu äratada ja võib-olla neid endale ka appi kutsuda, mõnede mõnede väikeste heategudega? Head vaimud on kogu aeg meie ümber, igal inimesel on oma kaitseingel, kes ennast ei näita, aga kes on meie kõrval. Vana pärimuse järgi saadab igat inimest vähemalt kaks vain. Üks on kuri, teine hea hingel. Teema hingel on paremal käel deemon vasakul käel. Üks neist täidab inimeste heade mõtetega, sisendab talle häid kavatsusi. Teine püüab teda kurjale ahvatleda. Et toimub otsekui pidev võitlus inimese ümber ja see on minu meelest väga ilus mütoloogiline pilt kujutada neid jõude, mis tegelikult toimivad inimese teadvuses selgitada seda piltlikult. Aga et midagi muuta, et maailm saaks paremaks kindlasti inimene peab tööd tegema iseendaga, oma meeleseisunditega, oma oma teadvusega. Ja miks mitte kutsuda õpiga häid olendeid, seda kindlasti. Omaette probleem on, miks jumal üldse lubab kuradil tegutseda. Geoloogid on väitnud, et kurje pole hävitatud, sest see teeb võimalikuks headuse. Eeldab ju voorus kurjuse ning pahedega võitlemist, mis annab meile pälvimusi jumala ees. August tiinuse järgi karistab jumal patuseid kurjade inglite abil. Nii ilmneb kuradi tegevuse kaudu inimesi proovile paneva ja karistava jumala kõikvõimsus. See äratab tänulikkust kaastundliku ning armastaja looja vastu, kes üksinda võib inimesi kuradi võimust päästa teenib kurjus maailmas lõppkokkuvõttes head. Näiteks kristlaste taga. Kiusamise tõttu saavutasid märtrid õndsuse ja kõrge taevase seisundi. Ning ka nõidade tegevus põhjustab õiget pöördumist jumala poole ja usu tugevnemist. Sealpool head ja kurja sealpool tõtt ja valet tõstetakse tuuste vannutakse valet, mängitakse malet, siin saatustega, sealpool tõtt ja valet, sealpool head ja kurja. Meie jõud ei nurja elu seda palet. Lõppevasse lisandite saates kuulsite Wolfgang Amadeus Mozarti šarlgunnoo Giuseppe Verdi, Arvo Pärdi, Peeter Vähi, Harri Kärtneri ansambel, lai Bachi ja traditsioonilist muusikat ja kaht Hando Runneli luuletust. Andres Ots esitas katkendeid raamatust kurat Euroopa usundiloos, mille on kirjutanud kirjandusmuuseumi rahvaluuleteadlane filosoofiadoktor Ülo Valk. Küsitles Tõnu Peets.