Tere, tänane kirjandussaade litter tegeleb Arvo Valtoniga. Eelmise aasta lõpul seitsmekümnendat juubelit pühitsenud Walton on üks meie tuntum ja tunnustatum kirjanik ka väljaspool Eestit. Ja kui jätta kõrvale mõned tundmatud krahva maalinud, siis võib-olla üldse kõige viljakam tänapäeva eesti kirjanik. Boltoni kirjanduslik ramm pole mitte üks raas raugenud ka viimastele aastatel, kui ta lisaks kogutud teoste väljaandmisele on kirjutanud ja ilmutanud maania luuletusi ning lühijutte. Peale selle on Valton ajanud aktiivselt meie hõimurahvaste asja, mis on viimasel ajal tähendanud mitmete soome-ugri rahvaste kirjanduse eesti keelde tõlkimist. Järgneva intervjuu käigus kõneleb Arvo Walton litriga oma viimasest uuest raamatust milleks on eelmise aasta lõpul ilmunud väga mitmepalgeline jutukogu. Tatud lammas. Kuid peale selle katsub Walton Ka vastata minu küsimusele, milline võiks olla koguda väga palju tahket loomingut, iseloomustab ühisnimetaja. Lõpuks kõneleb Walton oma pooleliolevast mastaapsusest ajaloolisest romaanist, mis käsitleb Novgorodi teket ning venelaste 1000 aasta taguseid kemplus ja tülisid soome-ugri hõimudega. Tekste. Valtoni jutukogus taltsutatud lammas loeb Vanemuise näitleja Jüri Lumiste. Saate autoriteks on Külli tüli ja Sven Vabar. Pärlipüüdja laul. See piiga pika patsiga seal istus kõrge kalda peal ja suulist sõstra silmist valas pisaraid Alt Pikarips meliste laugete. Viiuli lauldud sajandeid eimiski olnud muutunud aja jooksul laulja tunnetes ei viisis ega sõnades. Neist pisarais. Nii kuumadest eks jõgi hakanud jaurama ja lõpuks tõusnud vesi üle lauge kalda poole luhale. Nii rääkis laul. Ei keegi uskunud sõnuneid, kuid lauldi aina edasi, sest küllap lauluviisi usuti. Miks nuttis piiga järsu kalda peal, kus trippus pats tal vete kohal kõrgel üleval. Nii küsis laulja enda käest ja vastust ootas endalt ka. Nii oli kokku lepitud. Nii oli loodud laul kes liiga oli teinud piigale, kes solvanud, kes õrna, hinge haavanud. Nii küsis laulja laulu käest, mis loodud ammu enne tema sündimist. See oli mustlane, üks tumesilmne kaunitar, kes oli võtnud tema käe ja pikka aega uurinud nii laululooja, kinnitas ta. Mustlasi ei põlanud vaid nende kunstitunnistus. Ja ometi too mustlasneiu oli piiga hinge haavanud, küll tahtmatult. See mustlane, see tumesilmne kaunitar, eks olnud miskit piigaks peopesast välja lugenud, mis tollele ei meeldinud sugugi. Ta oli välja lugenud, et piiga iialgi ei armsaks naiseks saada või seal jõge kammivale poisile kes pikk ja kehar päine kauni lauluhäälega ei naiseks saada poisile, kes pärivoolu liugleb paadiga ning oma pika rehaga jõe põhja rehitses, et leida pärleid oma elule. See noormees silma oli hakanud nii mitmelgi neiule, kes elasid jõepervel oma onnides, mis väikesed ja palkidest, kuid kaunistatud ohtralt valge pitsiga. Need leiutada aina piidlasid, kui oma lodjaga neist möödus ta kord sõudes ülesvoolu, kord taas allavoolu libises jõe põhja, lehitsedes kammides. Me piiga nuttis kuumi pisaraid ja sellest ta ehk teistest erines. Sest pisaraist neist jõgi lainetas ja laienes, mis segas lehitseda pärleid põhjakividelt. Niipidi noormees märkama, mis vigureid teeb loodus tema ees. Ei muidu märganud ta neide piinlevaid, sest teda huvitasid üksnes pärlid jões. Te küsite, kas palju välja lehitsenud oli näitaja elus senises? See küsimus on õigustatud igati. Kas laulus sees? Pean ütlema, ei ühtegi ta olnud leidnud veel. Kuid lootus elas temas eredalt. Oh oleks piiga teadnud täpsemalt, miks käharpäine kraabib jõge pika rehaga, kui oleks teadnud täpsemalt ennast, oleks moondunud pärliks vees ja õnne pakkunud otsijale, nii. Jah, otsijale endale ehk enamgi. Ei piiga teadnud täpsemalt, ei söandanud küsida. Ta küsis mustlaselt selt kaunitarilt tumesilmselt, ennustas, kes tuleviku neidele ei küsinud otseselt, miks rehitseb seal jõge noormees lodja peal vaid palus oma saatust avada just nagu kombeks oli neidudel. Ja seda ütleski siis tumesilmne talle seda ennustas. Et naiseks saab ta karjusele naaberkülast kehvaks, sest et naiseks saab ta õige pea ja elu raske ootab ees, kui kõigil naistel neil, kes karjustele läinud mehele. Kui ennustus õigeks osutuks, siis tähendakski see, et rehitsejad, kähar päis ta endale ei saa sest polnud kombeks seal ehk nagu mujalgi. Et ühel piigale oleks mitu meest, nii seaduse kui inimeste ees või kui, siis salaja. Ent salaelu pelgas piiga sünni poolest ustav meel. Seepärast sealses istuski ta kõrge kalda peal, just nagu kõneles see ennemuistne laul. Ta istus seal ja valas pisaraid ja vesi kerkis jões ning kehar päise rehavars jäi lühikeseks, käes ei puutunud, vastu põhjakivisid. Nii juhtuski, et esmakordselt vaatas noormees kõrge kalda poole arusaamatuses nõutuses. Ta vaatas nagu taevasse, kust kallab vihmavetesse, et taset paisutada jões. Ei taevas olnud pilveke Petki. Kolm päikest vaatas vastu vaid. Üks nendest oli igavene rändur taevateel. Kuid kaks seal paistsid lisaks veel. Need olid piiga sõstrasilmad tulised ja nendest just jah, nendest just seal voolas jõkke aina juurde vett. Ei sellist asja olnud noormees varem näinud ta nähtust üksisilmi silmitsema jäi ja rehagi ta libises siis käest ja lodjast allavoolu põhja vajus, sulpsatas. Paat jooksis kinni, kaldasse just selle koha peal, kust kahe ohtra nirena vett voolas juurde jõkke, tõstmaks taset tasakesi seal. Paat jooksis kaldasse just nõnda, nagu sellest laul üks tuntud jutustas. Mis mõtte hulpis, kähar päises peas. Ei, seda isegi meie laululoojad ja ei teadnud siis, kui laulu lõi. Ei praegu tea, ei teadma haka tulevikku seal. Kuid mööda kaldajärsaku poiss üles ronis ometi, et loodusnähtust uurida, seal lähedalt. Nii uudishimulik on meeste sugu tões ka siis, kui meeled hõivatud neil elupärlitega jões on reha läinud, siis mingu paat ja elumõttega. Küll tuleb uus ja sisukam. Eyersak kergelt allunud poisile seal mõni koht püstloodis lausa seisis eel. Kui noormees nõutult peatust takistuse ees üks juuksepalmik lahkelt laskus alla tema käteulatusse, siis mis teha ronijal, kui õlekõrrest haarab uppuja, eks tema haarab Palmikust. Ei pelga haiget teha, aitajale ülevalt. Käed kinni, Palmikusi, jalad vähimatki kivi kühmus tuge otsimas, nii sammu järel, samm, ta kerkis kõrgemale, seal läks aega, kulus vaeva, koli hirmugi ehk natuke. Kas vastu peab see piiga pats? Ent lõpuks armastuse jumal pakkus lahendust ja noormees kerkis kaldale, kus istus piiga kahe päiksesilmaga, mis sootuks kuivaks olid jäänud, kui noormees jõudis kohale et loodusnähtust uurima, ta oli tulnud sinna meelest läinud, oli tal. Ta vaatas kahte sõstra silma säravat ning ütles endalegi ootamatult. Nii. Palun sinu kätt ja südant, tule naiseks mulle oma päästva patsiga, sest loodan tõesti maa, et oled välja nutnud kogu oma silma v ja eal ei tule näha pisaraid mul meie elus ühises. Kuid mulle ütles mustlane, see tumesilmne kaunitar sealt mustlaslaagrist ennustas mulle ometi. Nii piiga kergelt kogeles ei lauset lõpetanud. Mis ütles mustlane, ära pane tähele, Talle vastas noormees, mehine, sa nüüdsest usu ainult mind ja mitte mingeid ennustajaid, vale vandujaid. Just sõnad sellised ju suhu oli pannud poisilise ennemuistne laul. Ja pole põhjust kahelda meil tema kindlameelsuses. Veel korraks mõtles piiga tuulepea pidi olema, too karjus külast kehvaks, sest kes temast nüüd siis ilma. Kuid selle mõtte peletas ta eemale ning tõusis vastu poisile, kes teda nõnda kaunilt kosinud. Ent uudishimu taltsutada. Ometi ei suutnud ta ning küsis nii. Sa mida rehitsesid jõest seal oma pika rehaga, kui allavoolu ujus sinu paat? Pärlit otsisin jõe põhjast, sealt ei teadnud rumal ka, et leian selle hoopis kõrge kalda pealt. Ja nõnda kokku said ja jäid need kaks, kel eluks jagus armastust. Kui surnud pole naad siis elavad ehk edasi, sest elab ometi see vana lauluviis. Arvo Walton, te olete viimasesse raamatusse, mis teil ilmus eelmise aasta lõpul taltsutatud lammas koondanud mitmeid jutte, mis on väga erineva pikkusega ja mis on erinevalt žanrilt ja kirjutamislaadilt. Et on sellist fantastilise mad materjali ja jällegi realistlikumad või noh, et seda vastandust on teie puhul võib-olla ka kogu varasema loomingu suhtes väga palju kasutatud. Kuidas teil need asjad nüüd niiviisi kokku saidet ütleme viimastel aastatel, kui te olete proosat avaldanud, siis on nagu jällegi selline rohkem kuidagi realistlikum olnud, et sellist fantastilist asja nii hirmus palju pole olnud, viimasel ajal, et kas see on kuidagi seaduspärane ka, et kuidas see asi nagu kõigub Ma ei arva, et siin oleks mingisugust väga kindlat tendentsi nähtud õieti paningi natuke viimasel minutil raamatukokku kui juba mõnda aega kogunenud juttudest sest teatud mõttes, eks ma olen mõlemat Pole enda jaoks ära kirjutanud. Toodang on üsna suur ja võib-olla varem oli niisugune tendents küll, et läks ikka fantastilise maksja fantastilise maks käsitlus ja siis tuli tagasi noh, täitsa seaduspärane niisugune tagasi liikumine realistlikuma arusaadavama proosa poole ja siis mul on ikka meeldinud mingeid eksperimente teha ja ennast proovida. Ja selles raamatus nagu on ka mitmeid erinevaid enesekatsetusi nii-öelda sees ja ja see võiks ollagi selle raamatu niisugune ühisnimetaja. Ta oli siin midagi laadiliselt päris uut ka teie jaoks eksperimendi mõttes, mida te varem ei olnud teinud. Jah, ma arvan küll, seal on varem teatud kärbetega ilmunud krimi null, mida ma hakkasin tõsimeeles, üritasin teha kriminulli, mis aga pööras hoopis mujale ära, lõpuks mis oli mulle iseloomulikum, ikov pool, fantastika, pool absurd. Ja siis on seal üks lausa proosa luulevormis katse siis on seal selline päeviku laadis, see on natuke varem kirjutatud asi, see roheline rügement, nii et üsna erinevaid asju on ja siis ka päris realistlikud või niisugused kui seda kaunist tobedat terminit kasutada, postmodernistlikud, realistlikud asjad nagu jalad ja konkurss ja mõned teised ka. Ta nende vastandmõistete juurde. Et realism ja fantastika, et siis kui te hakkasite seitsmekümnendatel, oli see, et kui asi kuidagi fantastilise maks suuremal määral läks et miks laadi muutus toimus kaste kuidagi seda praegu seletate endale või seletate teistmoodi. Seletusi võib välja mõelda ja igasuguseid aga tõenäoliselt ikkagi toimus see, et ma olin selle absurditava ja sürrealistliku laadiga läinud võrdlemisi piirini. Ma mäletan, kui mul ilmus võib-olla mu kõige realistlikum hiljem romaaniks nimetatud novellitsükkel või olgu ta siis romaan Arvičilberi maailma reis siis isegi niisugune kena sõber nagu Ain Kaalep ütles, et nüüd ei saa sellest enam kirjanikud ka aru ja et Eesti rahvale pole sellist raamatut tarvis. Aga minu rõõmuks siis väga paljud ja eriti niisuguse teismelised reageerisid väga kenasti sellele raamatule. Aga sellest edasi oli nagu juba selline samm võimalik, kui veel segasemaks minna, et hakkad lauset lõhkuma, sõna seoseid lõhkuma ja selleni ma nagu ise enam minna ei tahtnud ja tahtsin nagu olla, siis vas et arusaadavam ja siis kohe selle järgi tuligi üks selline asi, mida ma pidin ära kirjutama, kuigi selle avaldamise lootust ei olnud. See oli siis mu enda kogemustest lähtuv pool autobiograafiline siberi romaan, mis ongi mu kõige suurem, et üldse ja see nüüd peaks järgmisena kohe varsti ilmuma kogutud teosed üheksanda köitena uuesti väikeste parandustega. Ja see aine nagu tingis iseenesest juba realistlikku lähenemist ja sellist, võib-olla soovi olla arusaadavam, lugejale siiski maga mingil määral järgisin ja kõik eksperimendid ikka ju ammendavad ennast mingis mõttes ja uusi eksperimendi kesi on lisandunud ka. Lõpuks pole kirjaniku asi ennast analüüsida. See autobiograafiline romaan see oli see, mis 80.-te lõpus ilmus Jah, ma kirjutasin seda 83 84, kui olnud mingit lootust selle avaldamiseks. Ma teadsin, et ma kirjutan ta sahtlisse, aga et ma pean ära kirjutama, meil ei olnud ju siis üksteisest eriti palju informatsiooni, kõik varjasid oma laagris olemisi või siberis olemisi. Ja siis oli mul selline tunne, et ma olen eesti kirjanikest ainus, kes on asumisel olnud, et ma pean selle ära kirjutama. Ja seda, mis ma tegin, pärast selgus, et ikka oli ka teisi kalurit, ma teadsin, tema oli ka Siberis, aga teisi tõesti ei teadnud. Noh, mõned, kes laagris olid. Nojah, õige varsti ajad muutusid nii soodsalt, et need esialgsed kärped, mida toimetajad, pakkusin, et see asi saaks ilmuda, need, nad võtsid kõik tagasi ja asi ilmus sellisel kujul, nagu ta kirjutanud olin. Ja te ütlesite, et see oli teie kõige suurem töö üldse kõige mahukam. Jah, jah, see on niisugune noh, maika ütleksin ise ka, et selline panoraamromaan oma kindlate piiridega tegelaskonnaga läbi mitme inimese silmade nähtud sündmuste jada võrdlemisi ühe koha ja paiga ja teatud ajalõiguga seotud. Asumisel olemise mälestusid kirjutasite veel mitmeid noh, kas just autobiograafilisi, aga igatahes nagu olustikulisi või ütleme, praeguse aja Eestist kõnelevaid romaane, siis tuligi see tagasi see tõre realistlikkuse poole. Et mõnes mõttes siis võib-olla ka aeg tingis selle, et nõudis kuidagi mingisugust täpsust või nii-öelda ausust või. Noh, ma ei tea, eks võib-olla oma osa oli ka sellel meie kõikide jaoks, eks ole, kes me elasime, mina suhteliselt vähe, aga ma nägin oma paljude kolleegide pealt, kuidas elada tee üle nii-öelda ma ei tea, kas on kultuurišokk või, või kui tuli see vabanemine tuli vaba Eesti, kui see, millega paljud olid populaarsed või meeldisid inimestele oma ridade vahelt ütlemisega ja nii-öelda ärapanemisega siis see lõppes ära, sest ajakirjandus muutus üsna kiiresti väga täpseks ja julgeks. Ja kõik see, mida tuli öelda kaude, seda sai öelda otse. Ja siis need, kes olid noh, sellise kirjandusliku võttega nagu harjunud need nagu kaotasid pinna jalgade alt, et see funktsioon vähemalt langes neilt ära ja siis nad pidid hakkama otsima mingeid uusi uusi võimalusi, selle protsessi tegid kõik läbi. Ma ei ütleks, et minu puhul oli see väga oluline. Aga näiteks aastad need üleminekuaastad, ma mõtlen 90.-te alguses ja vähem võib-olla 80.-te lõpu souli, sellise puhta ilukirjanduse jaoks väga ebasoodsad aastad, tähendab siis oli nii palju inimestel tegemist, oli see vabanemise eufooria ja kõik muu kirjandust ei pandud enam tähele, aga kirjanikud olid hellitatud selles mõttes. Kirjandusel oli väga oluline koht, noh ütleme nagu praegu on Venemaa ikestatud rahvaste, ka meie soome-ugri sugulastel on kirjandus ikka haaravalt tähtsal kohal, sellepärast et see on peaaegu et ainuke vahend nende keele ja kultuuri säilitamisel. Ja midagi taolist oli meil nõukogude ajal muidugi vähemal määral. Meie ohud ei olnud nii suured, see funktsioon, eks ole, kadus ära ja siis tuli leida see päris ilukirjanduslik väljend. Ma pean siiamaani oma kõige paremaks raamatuks 92 ilmunud neli lühiromaani pildikesi filosoofi, prohvet D kunstniku ja poeedi elust eraldi lühikesed romaanid, mis on ühe võttega tehtud, aga see ei leidnud mitte mingeid tähelepanu, seda ilmus 92 ja sel ajal ei tuntud saivis kadunud Haljand Udamilt, ühe retsensiooni võib veel teise kelleltki ja tähelepanu talle mingeid ei ole. Võib-olla kusagil juba siis kirjandusajaloos, leiavad käsitlust ta ei ole kerge lugemismaterjal, see ilmub mõlvastnik kümnendas köites, järgmises, kui Kultuurkapital toetustena No miks te peate seda enda kõige paremaks teoseks üldse? Seda on raske ütelda, Nad on osalt ka erinevad lood, aga võtavad teatud mõttes kokku võib-olla ka selle, minu elutunnetuse ja kirjandusliku võttestiku need lood, mida need tegelased kirjutavad, üksis filosoofilist süsteemi, teine mingit uut usku, kolmas oma kunstiteooriat, neljas küll poe, mis on vähem. Need on absurdi viidud, aga nad on kusagil minu enda nägemused asjadele ka. Ja samas vahepalad on küllalt, elavad ja vastanduvad nagu sellele, mida need mehed kirjutavad. Nii et ma ei tea minule endale vähemalt nii tundub. Eks siis teised võivad teistmoodi, arvad. Kas seda võiks siis võtta ka, et need neli tegelast, kes oma elu seal siis väljendavad, need kuidagi annavad võimalusi teil kõiki neid erinevaid nägemusi väljendada läbi mille te olete kirjutanud, kas vormiliselt erinevas žanris või kuidagi sisuliselt mingeid erinevaid maimu hoiakuid avaldanud? Eks see ole natukene teoreetiline spekulatsioon ka hea küll nendest lugudest esimese ma kirjutasin juba 68. aastal ja siis, kui ma nagu selle valmis kirjutasin, seis, see oli minu jaoks niisugune kirjaniku küpsuse tunnistus nagu ja see ei saanud ilmuda, Glavlit võttis ta kahel korral raamatust välja ja ta ilmus siis alles selles tsüklis, mis need lood, ma kirjutasin juba ligi 20 aastat hiljem. Ja nendest viimane kajastab väga seda hetke ajastut ja sahmimist ümber poliitika ja ja nii edasi ja teatud mõttes siis elu tegelikkus, nagu vastandub, sellel kirjutab tule, mis on rahulik ja öelda igavikule pretendeeriv. Ja tegelikult nende kolme esimese loo taustad on ajaloolised, ainult viimane nagu kaasaeg, neil ei ole mingit täpset nii-öelda daatumid peal, aga nad on ilmselgelt, et ajalooliselt üks Hiina ajaloost üks moslemimaailma ajaloost võiks olla nagu seoseid, kuigi see usu enda kirjeldus ei ole noh, sellel on koraaniga näiteks vähe, ühistan ikka kaasaegne selline nägemus. Pigem ta võiks olla teaduseusk ja väga individualistlik usk. Sellist läbi mitme vaatepunkti lähenemist, noh seda te olete veel väga palju kasutanud, üksildased ajas või teekond lõpmatuse teise otsa ja on üks läbiv teema ja siis on erinevad vaatepunktid. See on üsna levinud võte läbi kirjanduse ajaloo ja seda on viidud ka näiteks kinokunstis sageli nii-öelda põhinägemiseks tuleb kasvõi korra saabumisel. Ütleme et see mingi isenesest mingi avastus annaks. Jäta kõrvale erinevad kirjandusteadusest või kirjanduse retseptsioonist pärit vormi eristused nagu novell ja romaan ja miniatuuria, forism ja mis tahes vaid kuidagi sügavamalt või sisulisemalt üritada midagi kokku võtate loomingus, et kui küsida üldise mingisuguse filosoofilise hoiaku järele, kas sellist võiks teie loomingus leida? See on ikkagi jällegi kirjandusteadlaste asi määratleda ja autorid tavaliselt ise ei taha selliseid kokkuvõtteid teha, sest iga selline määratlus alati kitsendav ja looming nagu elugi on ikka väga mitmekülgne, mitmetahuline, nii et selles mõttes on võib-olla pisut riskantne enda kohta niukseid asju välja öelda, pärast haagitakse selle külge igasuguseid muid asju, aga oma kogutud teosed, mis siis nüüd kaheksa köidet on ilmunud 90 kohe tulemas. Ma kommenteerin Rein kõiki neid asju väga küll neutraalselt ja rahulikult, aga nendest võib natukene välja lugeda ka siis selliseid hoiakuid. Ja kui ma nüüd praegu tõesti ekspromt peaksin enda kohta midagi ütlema, sest kokkuvõtvat, siis võib-olla üks märksõna võiks olla skepsis. Teine märksõna võiks olla kahtlemine, tähendab isegi lauseehituses mulle meeldivad sõnad, võib-olla vist ja, ja nii edasi. Olen seda ise nagu tähele pannud, et kuna midagi siin maailmas ei saa väga kategooriliselt väita, siis midagi väites nagu akad ise kartma, et miks ma olen nii kategooriline näiteks ja siis teed niisugused pehmendavad tagasi käigud. Nojah, ja siis võib-olla veel ikkagi teatud üldhumanistlik hoiak, ma vähemalt ise arvan. Kuigi teisest küljest, ega see sõna humanism inimlikkus ei ole üldse mitte positiivse sisuga, ainult sest kui me mõtleme nii, et me oleme looduses saavutanud väga võimsa positsiooni ja teisi elusolendeid enda ümber täiesti endastmõistetavalt hävitame, tapame reostame alates koduloomadest ja ka muu üldise loodusega ja nii edasi, siis inimlikkus ei ole sugugi ainupositiivne määrang. Mul miskipärast just täna tekkis paralleel, et me ju ka rahvaid käsitame ikka väga Europa tsentristlikult ja nii-öelda valge inimese positsioonil samuti uskusid, kuidas me praegu oleme islami vastu väga teravalt, loomulikult need terrorinähtused on võrdlemisi võikad. Ometi, kui me analüüsime ajalugu, siis on islam tunduvalt tunduvalt sallivam kui ristiusk eriti mõtteviiside suhtes. Kas või selline näide, et mari loodususk, mis on Euroopas täiesti restaureeritud, tänaseks on võimalikuks saanud tänu sellele, et idamarid säilitasid selle islami keskkonnas, kes neid ei jälitanud, aga kõige jõhkramalt jälitas neid vene õigeusk ja hävitas tuur, hävitas inimeste keeli, isegi nende nimed võttis ära ja nii edasi. Nii et selliseid asju natuke laiemas kontekstis vaadeldes tuleb paljude asjade üle võib-olla sageli teistmoodi mõelda kui tavaliselt noh, loeme iga päev ajalehtedest või omavahelistes suhtumistest, noh kasvõi seesama Taani skandaal ka mitmedimensiooniline sellise kummalgi poolel üheselt anda õigustega ka õigus. Mis islamisse puutub, siis kui varasemasse ajalukku vaadata või islami algusesse välja, siis noh, eks seda enda usu ja ka eriti suurel määral ikkagi oma keele ja kultuuri pealesurumist on ikka kah üksjagu olnud ka, et. Kahtlemata iga ideoloogia on sellega tegelenud ja pole kahtlust, et oli pealesurumine, see oli noh see on natukene naljakas võrdlus, aga see on nagu uute parteide tulek poliitilisele maastikule, nad peavad siis väga ägedaid liigutusi tegema, et üldse pääseda. Islam kasvas juudi usust kristlusest ikka üsna üksüheselt välja, oli parasjagu segane ka nende inimeste jaoks, aga et ennast kehtestada, siis ta pidi võrdlemisi sõjakas olema. Budism ka ta ei hakanud ennast väevõimuga peale suruma, et see on võib-olla õnnelik juhus, et budismis sai selles mõttes maailma religioone see Ashoca kuningas, kes oli hästi võima, sest see teda niiviisi populariseerida. Budism on sellest patust vist ikka üsna palju vaba või ka teised. Ilmselt on ikka budism niivõrd sümpaatne eluhoiak ja üldse idamaaga taoismisse on niivõrd palju ilusaid, kuigi ta ei ole toimiv. Ta ei pane nii-öelda maailmatehnoloogiat ja seda vohama, kas see on meile hea või halb, see on iseküsimus. Aga see budismi selline rahu ja sümpaatne hoiak on ilmselt dise võitnud laisa inimese meeli läbi aegade, nii et lõpuks võib öelda, et ka kirjandus on agressioon, eks ole, kui mina midagi kirjutan, siis ma tahan ikka sulle pähe määrida seda mingis mõttes. Kui teie loomingu juurde tagasi tulla, siis ma mõtlengi, et kui võtta nende algusnovellid või kuuekümnete novellide, selline tehnokraatia või autorit. Ja siis sinna juurde mingis realism või, või siis ka fantastika ja ka huvi näiteks taoismi vastu romaanis teekond lõpmatuse teise otsa, et need on maailmavaateliselt teataval määral sarnased, et just alternatiiv mingisugusele läänelikule, maailmavaatajale või läänelikule filosoofiale ja samuti ka see soomeugri asjaajamine, mida te olete võib-olla kõige järjekindlamalt ja jõudsamalt teinud. Et selles mõttes olete oma põlvkonnaga või Kuuekümnendate põlvkonnaga vaimselt väga lähedane, ei ole mingit vastuolu või et võib-olla kui mingid teised kirjanikud kas siis Eestis või mujal maailmas, et üks oli siis kuidagi ühiskonnakriitiline ja teine vaatas siis ida religioonide poole, mida ka väga palju tehti, kolmas oli sürrealist ja neljas uuris šamaani, et noh, siis te olete neid kõiki teinud, aga ses mõttes, et nad on kõik kuidagi põlvkondlikud. Nojah, see on võib-olla teistsugune huvi maailma mitmekesisuse vastu tõepoolest ja ilmselt ka iseloomust lähtuv eksperimenteerimiselust ka sinna juurde. Selles mõttes ka nii-öelda ideolooge loogiline eksperimenteerimine, et nagu ma ütlesin, et kahtlev inimene Ühtegi õpetust võtta väga kategoorilist ja tal asjad hakkavad muutuma naljakaks, kui ta väga tõsimeeli usub, noh võib-olla ta on õnnis, siis ma ei tea, aga seda õndsus pole mulle nagu antud maa. Ja nagu ütlesin, olen kahtleja, see paneb ka kõiki asju erinevaid maailmas nagu tahtma, läbi tunnetada ja vaadelda neid. Kui sügav võti selles siis võib jõuda, see on iseküsimus, mida rohkem sa tahad haarata, siis on oht, et seda pealiskaudsemaks jääd. Soome-ugri hõimurahvaste asjast küsides seda asjade ajate väga jõudsalt ja jätkuvalt, noh, te olete varem öelnud, et just see soome-ugri maailmavaade ka filosoofilises mõttes vastandub läänele või on just sarnane mingitele samadele ida-ilmavaadetele Nojah, meil oli siin väga lühidalt juttu nagu mari usundist, millest on ka üks raamat siis meie kirjanduste ühingu poolt välja antud ja kui me traditsioon üldiselt oleme aastaid rääkinud, eks ole, lääne ja ida vastandusest, et siis alternatiivina tuli ju sellele nagu šamanistlikud nähtused või mille võib-olla kõige populaarsemaks tegi Castaneda oma Mehhiko šamanismi variandiga. Aga tegelikult on ju sellele vastandumisele veel mitmeid alternatiive, üks alternatiiv on see loodususk, mille siis Maridon tänaseks täielikult võib öelda, taastanud. Ja ma imestan, veel ei ole üleeuroopaliku sellist suurt tähelepanu selle olnud, sest ideoloogiana on see äärmiselt huvitav Ta nähtus ja, ja just see, et ta nagu aitab ületada seda lääne-ida- ja neid hoiakuid vastandamist. Noh, ma arvan, et ma ei pea seda lahti seletama, mis ideoloogia see on, aga just see austus looduse vastu, mis on alati olnud küttidel ja kes tapavad ju loom, eks ole, samas austavad neid paluvad vabandust, nendes on ka šamanismi nähtus muidugi. Aga nad on täiesti erinevad nähtused, kuigi sarnaseid jooni on võib-olla et see on meie rahva kusagil sügavas hinges siiski alles. Aga soome-ugri lastega ma ei tegele mitte kindlasti sellepärast, et see ideoloogia oleks mulle nii kangesti lähedane, et see on seesama, väiksema ja hädasoleva venna toetamise püüd omamoodi. Ja keelesugulus, loomulikult see on nähtus, mis on nüüd mõne uue teooria järgi püütud vaidlustada. Jaga geneetika uurimised näitavad, et ta on ikkagi olemas, aga sellel ei ole mitte mingisugust tähtsust, sugulus on teadvus. Ja kui me saame natukenegi neid rahvaid toetada selle tegevusega, siis ma arvan, et me muutume ise ka suuremaks, paremaks ja tugevamaks sest inimene saab andes palju rohkem, kui saades. Ma tõesti praegu viimasel ajal väga palju tõlgin soome-ugri luulet ja ma leian seal niisuguseid ilusaid väärtusi, mis on sellises läänelikus Testruktiivsuses ja epateerida tahtmises paljus kaduma läinud, see soojus loomulikus mis ka meie luules on olnud, eriti tema algusaegadel, aga siiski on kestnud ka läbi aegadega meie päevadeni välja. Ma tean, et meil on populaarsed sellised kaade struktiivsed ja negativistlikult hoiakud ja aga vähemalt mina selles elus neid heaks pidada ei saa. Kui ühes kirjandusteoses ma tajun läbivat kurjust või kurjusest lähtuvat või sadismi ilminguid või neid, on olemas eesti kirjandust. Täiesti ma ei hakka praegu ühtegi nime nimetama, aga sisse ei ole minu materjal ja sageli on nii, et suhteliselt hästi kirjutatud asi on mulle vastukarva ainult üksi selle hoiaku pärast. Kui olin viienda või kuuenda köite oma sõrmede vahelt läbi lasknud ja tüdimus hakkas minust juba võitu saama tuli ta ise raamatute vahelt välja. Tuli kohmakalt taarudes ja vist omaette kirudes, nagu ta pomine toonist aru võis saada. Messe oli esimene selgem sõnada pominas ja see võis olla juba minu suunas saadetud. Tegin talle oma kätteõpitud kummarduse ning laususin pidulikult. Tervitan sind meie algava sajandi nimel. Oletan, et su nimi on tõepoolest Ako kes arvasin kuulvat teda lausumas. Kui see oligi kahtlus või koguni ümberlükkamine, ei lasknud ma end sellest häirida. Pidin oma oletusele kindlaks jääma siinses hämaras ja tolmu ses ruumis oli see ainuvõimalik viis asjadega edasi jõuda. Kuidas oled elanud läbi nende aastasadade auline vanem? Esitasin talle viisaka küsimuse. Vastas ta, kui see ikka oli vastusega väljendanud tema muusuguseid tundeid ja mis oli sinu viimane tegu seal omas ajas asusin teda küsitlema, mind huvitavas asjas. Olla taplemm, näis ta ütlevat. Kui see kaasaegses eesti keelde tõlkida, siis vastas ütlus täielikult minu oletusele. Kas teised maavanemad, kes koos sinuga võitlesid, on samuti kusagil siin? Raamatute vahel? Sain aga kohe aru, et olin küsinud liiga keeruliselt. Tõenäoliselt ei võinud ta tunda kreeka keelest pärit laensõnaraamat. Vaevalt ta seal omas ajas niisuguse esemega üldse kokku oli puutunud. Kuigi mõned arvasid, et igal rahval on olnud ürgne pearaamat, kus kõik kohalikud jumalad ja kombed sisse kirjutatud. Ja kui ta oligi sajandeid elanud raamatu lehtede vahel, ei pruukinud ta teada selle hoone praegust nimetust, see oli talle lihtsalt kodu. Kuna küsitletavad midagi vastuseks ei kohmanud. Esitasin küsimuse teisiti. Kus on teised malevapealikud, kes koos sinuga taplesid? Maan kõlas nüüd vastuseks võrdlemisi selgelt. Kui teised on maa sees, siis miks Ako on raamatutes? Kas sellepärast, et mina teda siit otsisin või siis sellepärast, et ta oli teistest kuidagi erinev. Igatahes oli tal olnud nimi, mis hästi meelde jäi. Aga niisugust küsimust polnud hoopiski mõtet esitada. Ega ta ju ise kohta valinud, kui oli kord tapluses langenud. Ka polnud see minu tulevase töö jaoks oluline niisama uudishimu rahuldamine. Seepärast jätkasin oma teaduslikku uurimistööd. Kui palju sul malevas mehi oli? Tõmm vastas muistne mees ja selle sõna tähendusest ma küll aru ei saanud. Kui aga asun iga tema lausutud sõna üle küsima, takerdub jutt ja võib-olla ta ei tahagi enam vastata. Või teisalt, kuid asuks oma vastuseid teiste sõnadega ümber ütlema, siis küllap sisaldaksid need ümberütlemised uusi tundmatuid hääldusi ja rohkem kui see üks pikemaid lauseid oleks muidugi lihtsam mõistatada kuid näis, et muistne pealik on napisõnaline või oli ta sajanditepikkuse vaikimise ajaga lihtsalt sõnaohtra maa kõnelemise unustanud? Seepärast noogutasin, otsekui oleks mul nüüd asi selge ning mõtlesin seejuures, kas ka tema ajal tähendas pea noogutus, nõustumist, arusaamist jaatamist kui palju neid oli terava kiirilistel. Näitasin käega muistsete Novgorod lastemütsi kuju. Ta vastas. Kas ühepalju sõdalasi kummalgi poolel või tähendas see sõna, midagi muud, mitte arvu. Kas nende tulek oli ootamatu? Huvitav, kas selliseid muutevorme tollal kasutati? Võimalik, sest akovastas emme. Ilmselt oli see eitus. Kas teil olid vahimehed pidevalt teedel amm? Ju see siis oli jaatus. Aga pärast seda lausungit hakkasin ma kahtlema, kas tegemist on ikkagi eesti keele muistse murdega või on see üksnes kõnehäireid põdeva mehe erikõne. Või oli ta vaikimise sajandite jooksul enesele sellise imeliku keele ise välja mõelnud ning üritas mind sellega? Naeruvinetega polnud tema silmades ega huultel. Kui need näoosad üldse olemas olid siin selles halvasti lõhnamas raamatukogu ruumis. Kas lõite Novgorod lased tagasi? Vastas ta kergelt pead noogutades. Kas see oli minut õpitud või juba toona kasutusel? Kehakeel oligi ju enne suulist kõnet. Kas sina said surma sellest tapluses? Nüüd vaatas Ako mulle mõistmatult otsa. Millisest sõnast ta siin aru ei saanud? Või ei tohtinud surm kui nähtus kõneteemaks olla. Et ta pole tänini surnud? Seda olnuks võimatu uskuda. Ligi 1000 aastat. Nii vanaks elatud isegi piiblis mitte mõnes muinasjutus ehk veel. Muidugi kaasaegne kirjandus on sageli võimalusterohkem kui muinasjutud. Olgu, jätame siis selle teema. Küsisin, mis relvad teil olid. Siis aga tuli kohe meelde, et selle sõna oli Aavik alles sajand tagasi loonud. Parandasin, mis sõjariistad teil olid sel teemal rääkida, pakkus talle ilmselt mõnu. Ta loetles kiiresti Ot tapp, Mac. Kas sõjanui oliga? Vastas Ako lahkelt. Kas inimest tappa oli mõnus? Viimasest sõnast minu küsimusest ta ilmselt aru ei saanud. Sellest hoolimata parandas ta mind ees. Kas oli hea torgata mõõka teise mehe kehasse? Vae vastas muistne sõdalane. Kas see tähendas kahtlust näiteks võimaliku sõnana vaevalt või hoopis seda, et mõõga torkamine vaenlase ihu oli üks raske töö ja vaev. Või veel midagi kolmandat? Te olete rahvuslusest väga palju kirjutanud, mis te arvate, et kas seda tüüpi rahvuslus, millest meil siin Eestis on kinni hoitud edukalt kinni hoitud selles mõttes, et noh, me oleme praegu olemas, et kas rahvuslus aitab ka nüüd hoopis uuel ajal ja uutes tingimustes ka teisi väiksemaid rahvaid Vene impeeriumis? Noh, algselt rahvuse mõiste tänapäevasel kujul tekkiski teoses romotismiga või Saksamaal ja Prantsusmaal ja muudele 18 19 sajand. Ma ei tea, kust see teooria on nii-öelda otsa lahti päästnud, et rahvus on ainult et nii-öelda kodanliku ühiskonna mõiste ja tekkinud koos kodanikuühiskonnaga, see on minu meelest üks tüüp jama, mida euroopalik ideoloogia ajab öelda keskajal polnudki rahvusi või rääkimata veelgi vanemal ajal ei ole normaalne, mõistlik jutt, ma arvan, et, et kui see rahvuse mõiste loomulikult oli ta teistsugune, seostunud rahvusriigiga ja selliste asjadega, aga kui üks kogukond rääkis ühte, keel sai üksteisest aru ajas ühte asja, kasvõi läks koos mingi rüüsteretkele või aitas 11 põlluharimisele siis oli ikkagi tegemist mingi siduva elemendiga. Ja kas seda nimetada rahvaks, rahvuseks, külaks, kogukonnaks, kihelkonnaks see on, on iseküsimus. Ma praegu üsna pikalt olen ja natuke vaevaliselt tegelenud ajaloolise romaani kirjutamisega Novgorodi ainetel, noh, seal on ka gotlandi Eesti, Novgorod 12. sajand. Ja siis tuleb seda mõistet nagu mul enda jaoks selgeks teha. Ja ma arvan sama keelt või vähemalt üksteisest arusaadavad inimesed tunnetasid ühtsust ja ühtekuuluvust ja need rahvuse üle minekut, mis siis ju ägedalt toimusid ka vene rahvas, kes juba Novgorodi aegadel võib-olla isegi valdavalt soome-ugri substraadil ja slaavi kogukonnad olid no kas võrdsed või selles samas olid seal skandinaavia element oli väga tugev bütsantsi oma tunduvalt väiksem, ainult ideoloogia läbi, aga sinna sulandus ka teisi rahvaid. Kas Novgorodi tekkimine, mis tekkis kolmest külast, millest kõige suurem ja võimsam oli nimelt Nerev kindlasti džuudide küla või eestlaste esivanemate küla, nii et noh, niisugused asjad tekke tekkeks ja pärast kujunes välja vene rahvas, kes meile on nii palju tünga teinud, ajaloos aga sellest tundest lahti ei saa, et nad on olnud algselt Ma vere poolest poolest saadik soomeugrilased muidugi seal on mongoli verd palju tulnud juurde Bütsantsi sallimatust ja nii edasi. Ja need etnogeneesi on alati väga keerulised ja isemoodi. Ja sageli ei peagi nende asjade peale mõtlema, ei pea ju mõtlema armeenlane täna ainult nii, et meil oli kunagi suur armeenia kuni Egeuse mereni kolmandal sajandil ja kus on kadunud, andke meile tagasi. Nii keegi mõelda ei saa, aga ajaloolisse teadvusest asjad on olulised ja selles mõttes on leedulastel parem kui meil, et nendel on oma oma musta mereni impeerium ette näidata. Ajaloost. Kas teie Novgorodi romaan on nüüd käsilolev töö tellija, kõige põhilisem töö, millega te tegelete? Lisaks tõlketööle? Jah, tahaksin seda öelda, aga kui ma nii oma igapäeva vaatan, siis päevas kaks või kolm soome-ugri luuletust ära tõlkida pakub mulle täielikult selle loomingulise kaifi kätte. Ja sageli on mitu-mitu päeva, kui ma üldse nagu ei tule selle Novgorodi romaani juurde tagasi ja ma nagu veel ajaloolise osa kohta otsin veel mingeid stiilivõtteid, mis koosneb nagu kolmest kihist, kaasaegne osa on juba valmis kirjutanud. Võib-olla seal teen mingeid korrektiive, siis on seal üks niisugune mütoloogiline kiht mingit lõikudena vahel sellest on ka suur osa valmis kirjutatud, aga just see ajalooline osa on praegu tegemisel ja see on kõige mahukam ja kõige olulisem sellest romaanist, nii et eks ma alateadvuses elan sellega küll. Praegu. Millest see romaan siis räägi? Ta räägib õieti kasetohu ürikutes tohutult huvitav nähtus, eks ole, milles tõesti nagu korraga on võimas tähendab, Novgorodimaa säilitas need kasetohukirjad tänu oma tõesti sele, mullastiku ja niiskussisalduse tõttu. Tõenäoliselt olid kasetohukirjad ka teistel rahvastel siin võimalik, et ka soome-ugri rahvastel, aga nad ei saanud säilida. Ja neid on nüüd leitud ligi 1000. Juba ma olen ise olnud ka väljakaevamiste juures ja nende tekkelool on olemas üks karjalakeelne tekst, seni on olemas Karjala terminoloogia kilisi mõisteid üsna mitmeid. Ja nagu naljatamisi, seal ülesande ma andsin jaani neile, kes on seal peaarheoloogiat, tuleb suudi kiri üles leida ja ta lubas, lubas ikka leida. Nii et noh, vot see on nagu see iva, millest räägime juba muide 60.-test aastatest nagu esimesed leiti 51. Ja siis juba hakati rääkima, et seal peab olema ka meie keel sõita, seda enam, et noh, elav kaubavahetus oli, kaupmehed käisid, on saksakeelsed kirjad, mõned olnud Saksa kaubanduskeskus oli seal pärast Gotlandil kaubanduskeskust ja sellega paralleelselt saksa oma sõi pärast Hansa Liit sõi selle Gotlandi ära. Aga ka neid kirju on seal olemas, nii et see on nagu üks motiiv, aga sündmustik on nii, et 1000 et üks 130 mütsist lahv käis siin röövretkel viis ta vange kaasa ja siis nagu üks vang, noor poiss on see keskne tegelane ja see peaks ajaliselt hõlmama kahtekümmend aastat. Et kaudselt ka siis võib-olla laiem soome-ugri teema Jah, seda ka sellepärast, et need olid nende alluvad, toonased Nad käisid pidevalt röövimas, nende nimetati usku hunnikuteks, need olid jõeröövlid, kes tungisid mööda jõgesid põhjaaladele. Põhieesmärk oli karusnahku sealt saada, sest see oli põhiline, kaks kaubaartiklid on nii, nagu nad praegu veavad ainult naftat ja gaasi välja, siis nad vedasid välja karusnahku ja vaha. Ja kõik see oli röövitud just soome-ugri rahvastelt põhjapoolsetele. Sest Novgorodi ümbruses polnud ei karusloomi enam väga kütte. Aga kõik need toodi ennekõike karjalast, aga komist, permi aladelt ja nii edasi. Ja siis noh osa nagu maksustati, mis oli maksustamine ja noh, see oli ka vene diplomaatia selline tüüp, nähtused, mindi röövima kohalikud ja ütles, mis te tapate ja põletate, et me anname telesse, sisenenud natukene seda, kuid et kange imu nende järgi on ja seda siis nad lugesid maksustamiseks, siis pärast see nii-öelda reguleeriti teatud annusteks olid kohalikud maksukogujad, mida pandi sageli kohalikest elanikest ja nii, nii see asi käis ja nad lugesid siis seda oma territooriumiks. Ehitasid sinna mingit okostide või niuksed, väiksed tugipunktid. Aga tegelikku selle territooriumi haldamist ju ei olnud, nii et öelda, et Karjala oli Novgorodi osa, on väga vaieldav näiteks praegugi, aga peale selle siis käisid need pojad, Kalevipojad ja muidu vaba rahvas käis lihtsalt röövimas ja need olid siis nende komide permi ja vepsa ja nende rahvaste hirm võrdlemisi halastamatud röövlid. Ja siis nad otsisid kaitset nende vastu ja siis tuli Moskva neid kaitsma ja pani käpa lõplikult peale. Tähendab, see oli see vene ajaloo selline käik ja sellest on väga huvitava romaani kirjutanud Vladimir tiimincomi kirjanik, mille ma tõlkisin küll vene keele tõlke järgi eesti keelde, see peaks nüüd mõne kuu pärast ilmuma eesti keeles ka just see on see Anastas permi maad. Kirjeldus litter on läbi saanud tänases saates kõlalist peamiselt Horbolton. Kes lahkesti vastas minu küsimustele. Valtoni tekste luges Jüri Lumiste. Saate tegid valmis, Külli tüli ja Sven Babor. Aitäh kuulamast ja ilusat algavat kevadet.