Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on näitleja Marko Matvere MINA OLEN Marje Lenk, head kuulamist. Kuidas elate, Marko Matvere? Tal on küsimus. Kui tihti küsitakse teie käest, kuidas elate? Jah, eks ikka küsitakse, aga palju selle taga nüüd sisulist huvi on, kuidas ma elan, see on ikka sõnakõlks. Kui tihti te ise telefoni kätte võtate lihtsalt selleks, et küsida, kuidas üks või teine tuttav elab. Peaaegu mitte kunagi. Selleks on teisi kanaleid, kuidas uurida, kui on tõesti sügav huvi, kuidas keegi elab. Sõprade jaoks aega ikka on, ikka on. Põhiliselt kui teile helistatakse, siis ikka tahetakse teid kuhugi esinema kutsuda, kas rolle ka pakutakse, ikka pakutakse ja mida on siis pakutud viimasel ajal? Lõppesid filmivõtted minu jaoks Roman Baskini telefilmis vana daami visiit, mis peaks siis esietenduma Ita Everi juubeli puhul, keda te mängite nagu ikka mõnda lolli sealt seal on palju lolle karjade kaupa nagu vanasti oli negatiivne kangelane? Jah, midagi taolist jah, aga ikkagi mitte väga, väga kuri inimene on palju tegemist ei ole ja ausalt öeldes me oleme seal rohkem nagu proua every taustal. Ma täna natuke tuhnisin meie arhiivis ja vaatasin, et ega te siin raadios eriti palju kaasa löönud ei ole, mõned kuuldemängud ei ole pakkunud. Autodel? Jah, ilmselt ei ole pakutud, jah, ma olen rohkem selline kommertslugeja või. Raadios ei ole jahma eritist tegutsema. Ma täna pakun siin materjali, mul on hommikuprogrammi jaoks niisugused lahedad lood. Suurmeestest olete nõus lugema? Eks mul järgmisel nädalal ei saa tulla, sest sõidate ära. Kuhu te lähete siis nüüd? No mul on võimalus külastada sellist riiki nagu Liibanon koos ühe seltskonnaga ja ootan huviga seda, selle reisib. Liibanonis te siis ei käinud, kui te tegite televisioonisaadet Liibanonis mitte nii, et päikesepüüdja sinna jõudnud. Sinna jõudnud ja sinna kõrvale jõudis ta küll Jordaaniasse, Jordaaniasse, Me jõudsime Liibanoni, mitte. Kui mina neid saateid vaatasin, siis ma pean teile tunnistama, et ma olin väga kade, miks siis ometigi nii palju riike ja niivõrd põnevad kohad? Ega ei tasugi nii Vägokkade olla, sest et noh, selliseid riike, kus ma midagi uut nägin või kuulsin või kogesin, need olid Egiptus ja Jordaania siis nende selle suure usupüha ajal ramadaani ajal ja kuuba ja Keenia, need riigid olid siis sellised, mis nagu eestlased ütlevad, lõid pahviks. Ja ülejäänud olid ikkagi kuurordid, mis on üle maailma igal pool täpselt ühesugused. Kas otsisite ka midagi, nagu spetsiaalselt? Ei, meil ei olnud selleks aega, meil oli ikkagi programm ja ja me pidime kõik pildile püüdma, mis oletatavasti seal näha on. Teise pildistasitega jah, seda ma tõesti üritasin selle töö kõrvalt teha. Kuigi režissöör kogu aeg, kogu aeg noomis mind sellepärast, et ma tegelen muude asjadega töö ajal, aga kui väike on Keenia, mis teil tegelikult meelde tuleb? Kõigepealt tulevad mulle meelde majad, hooned või ütleme siis see infrastruktuur, tuur, mis on külades ja linnades see on nagu mingi termiidipesa või kuidagi üksteise otsas ja kuidagi põnev ja, ja umbne ja pime ja. Aga Kuuba Cuba esiteks see, et see sotsialism, mis seal praegu endiselt edasi kestab pakkus sellist rõõmsat tagasivaadet või tundsin, et ma olen nagu jälle lapsepõlves. Teiseks on seal jällegi väga vabameelne see elu, kui inimesed elavad väga suures vaesuses ja allasurutuna tegelikult üsna hirmul kohati ja ei tea täpselt, kuidas peaks käituma. Sest välised signaalid, mis tulevad väljastpoolt välismaailmast, ütlevad Kulla Kuuba rahvaste elate täiesti valesti siin saare peal, lööge võimur minema ja siis te alles näete, kui ilusaks elu võib minna, aga samas võimur, eks ole, räägime neil ei ole, teiselt poolt ärge uskuge, kapitalistide-imperialistide, need on igavesed mesikeeled ja ja meil on ikkagi täiesti harukordne situatsioon siin saare peal, mis siis, et süüa ei ole ja juua ei ole ja ja midagi ei ole tegelikult. Aga me oleme, vähemalt elame omal maal ja meil on oma riik ja oma Tahtmine Egiptuses olite siis Kairose Egiptuses? Me olime peaasjalikult siiski kuurortides, aga me käisime Kairos ning me saime seal liikuda väljaspool turismiradu ka. Oluline oli just seal Egiptuses see, et sellel ajal oli nende usupüha ramadaani, kus väga palju inimesi tegeleb jumala teenimisega ja ma ei olnud sellist asja varem üldse näinud, nii et see oli küllaltki rabav. Seal on ikka väga palju usklikke inimesi, mis on täiesti see mahu nagu pähe minule või noh, ma olen ise olen atest ja ja, ja noh, ma tean, et Eestis elab ka usklikke inimesi, aga, aga et nii palju täiesti tõsiusklikke inimesi võib eksisteerida, meil õnnestus ka nendega intervjuusid teha ja ja see, mida nad rääkisid, see oli niivõrd hämmastav, et ma olen siiamaani sellest, kuidas öelda, vapustatud ja, ja lugesid oma seda, seda raamatut tagantpoolt ettepoole iga päeva ja laulsid neid tekste ja põhiliselt on siis seal tegeletakse sellel ajal just nimelt Nende tekstide päheõppimisega. Kõige rohkem meeldib siis nende jumalale see, kui sul on see raamat tegelikult otsast otsani peas ja sa suudad seda laulda, improviseerida siis, et see on nagu see on nagu tipp. Et kellel on rohkem, hakkame seda raamatut peas, see on ka jumalale lähemal või selle nimel nimelt müstiline, arusaamatu kõik, aga nad olid lahkesti nõus selgitama kõike. Ja mis on huvitav, et me teame, siin kristlased siin vaidlevad omavahel noh, mida Jeesus ühe teise sõnaga või lausega või jutlusega tegelikult mõtles, kui ta ütles seda, siis ta mõtles tegelikult seda, eks ole, siis teine Kristjan, ütleme, ei, ei, ei, sa lähed liiga kaugele, eks ole, Jeesuse õpetusest, ta mõtles hoopis seda ja vaieldakse ja vaidluses sünnib tõde, kamine tea, aga Nendel seal islamiriikides ei ole vaidlusi nendes küsimustes, kõik on kirjas sajaprotsendiliselt ja ei ole ühtegi asja, ühtegi eluvaldkonda, mis ei oleks raamatus kirjas. Ühtegi kahtlust inimestel on, neil puudub analüütiline mõtlemine, kriitiline mõtlemine üldse religiooni suhtes. Et nad, nad, selline asi ei tule üldse pähegi. Et oot, kas see ei ole mitte ebaloogiline siin või väheusutav või liiga muinasjutuline või et sellist sellist mõtlemist neil ei teki üldse ka intelligentsete, mitme kõrgharidusega kuskil, et see on üks kummaline asi, televisioonitöö on päris mõnus, eks Te juba natuke oskate. Ei, ega seal midagi erilist osata tegelikult ei ole ja ausalt ütelda, tuleb, tuleb natukene treenida seda vaistu, ehk siis seda nii-öelda ajakirjaniku vaistu või mis, mis haistab lugu, seda tuleb treenida, see ei pruugi sul kohe olemas olla, noh võib-olla, aga ja no on kõik nagu öeldakse, Dielati niiki tehnika ja küsimus, seal ei ole mingit kunsti. Kas mõni pilt on teil kodus seina peal ka või, või on nad kõik juba seal albumis ja enam keegi neid ei vaataja? Ei, ma vaatan neid ikka aeg-ajalt, just mõningase aja möödudes muutuvad need pildid kuidagi väärtuslikumaks isegi kas fotograafia on mingis mõttes see hobi? Ega ma nüüd väga pingsalt selle fotograafiaga ei tegele, aga, aga kui on midagi pildistada, siis ma ikkagi teen seda ja kõige lihtsam ongi vilistada tegelikult reisidel. Kui Su ergud on püsti või närvid, on sul pinguli, silmad on pärani kogu aeg kõrvad ja sa oled väga avatud kõigele, mis on erinev sellest keskkonnas, kus sa oled harjunud tegutsema siin Eestis. Head kunstfotot pildistada või üles võtta on tegelikult üsna keeruline, sa pead priskelt vaeva nägema, esiteks investeerima noika hum päris palju raha tehnikasse. Ja teiseks siis passima, momenti otsima, looduses, elama mitmeid päevi või nädalaid, isegi enne, kui sa saad selle õige valgusega õige nurga alt pildistada erinevatel aastaaegadel ja nii edasi. Teha siin Eestis looduses, sea pilt, selleks on ikka vaja aja ettevõtmist ja mul seda üldiselt lihtsalt füüsiliselt aegagi ei ole, aga, aga kui sa oled kuskil välismaal, siis kõik tundub niivõrd huvitav ja võõras, et et lihtsalt lase aparaadil. Kas talvel ka siin Eestimaal klõpsutate või mölloplite talv teile ei meeldi? Mulle ei meeldi, aga suvi meeldib rohkem, aga suusaradadel? Teid võib näha? Ei või ma nooruses palju tegelenud suusatamisega ja ja mäletan seda higi, vaeva, higi, vaeva ja üsna ebameeldiv spordiala minu jaoks tuim sellest tuimem spordiala on ainult jooksmine, võib-olla jalgrattasõit ka. Nii et see jäi kõik sinna pärnuaedadesse nooruki aega. Te olete siis Pärnu poiss? Olen Pärnus sündinud, üles kasvanud. Persona saatekülaline on näitleja Marko Matvere persoon. Teie käisite Aare Laanemetsakooliteatris ka? Ja tema siis esimesena tutvustas mulle veel mõnele Pärnu noormehele, kes seal kooliteatris oli, ta hiljem lavakunsti kateedrisse tulid, tutvustas teatrialuseid ABC natukene, et me olime mõningal määral ette valmistunud lavakunstikateedrisse astumisest ja tänavu 20 aastat sellest kooliteatrist mul mööda ja kuna kooliteatris meie lavastus nii palju õnnestus, seda näidati linnarahvale raha eest ja meile maksti palka, siis ma võin ütelda, et ma olen 20 aastat tegelikult professionaalses teatris töötanud. Ehk siis mänginud raha. Kas sel ajal mängisite juba pilli ka mis seal esimesed pillid olid, siis? Need olid nagu ikka kõigil noorukitel kitarrid ja mandoliinid ja karmoškad ja lõõtspillid. Kas te olete iseõppija ja kuidas siseõppimine käib siis pill? Pool peas lihtsalt midagi heliseb-kõliseb ja üritad näppe panna õigete klahvide peale või õigete keelte peale ja sa leiad need kohad, kus tekib resonants nende helidega, mis sinu sees on, siis võid arvestada, et oled õigel teel. Kust seda lõõtsa siis hakkasite tõmbama malevas vä? Jah, õigemini küll peale seda ühel sõbral oli üks vana lõõts ja, ja siis ma proovisin seda ja ja tundus, et mõistus ja jõud käib nagu sellest pildist ülesena üsna primitiivne instrument. Ja nõnda ta läks. Milline poiste koolis olite, kas teie pärast oli pahandusi? Igava emal tuli koolis ka käia, vahel. Ei vist ei tulnud eriti, aga ega ma nüüd mingi musterõpilane jaamatest vedasite kuidagi läbi vedasin kuidagi läbi ja tegelikult. Ma avastasin kuskil üheksandas klassis, et tegelikult on täitsa edukalt võimalik läbi vedada ja kirjutasin kõik maha, kuni kuni 11. klassile peale kirjandisse lama julgenud lihtsalt maa kirjutama, kartsin, ma jään vahele, kus raamatel olisid põlvedega jaht. Lõpuks ma olin nii osav, et siin, nii nagu meie teiega siin stuudios istume, et ma võisin sama kaugelt kui õpetaja istus minu vastas. Järeleksamile ma suutsin ikkagi veel väga suurest raamatust maha kirjutada, ilma et ta märkaks, vaatasite talle targa näoga otse? Ei, see on siuke päris peenikene keemia, et seda peab harjutama, kuidas inimese tähelepanu hajutada ja ja tema tähelepanu mujale juhtida ajal, eks ole siis kuidagiviisi neid lehti keerata hääletult ja. No kui lavakunstikateedrisse läksite, siis kukkusid, tegi tänu sellele läbi, et seal ei saanud ju midagi maha kirjutada. Oli nii või ei, ma kukkusin läbi riigiõiguste aluste eksamiga, ehk siis kus tuli kirjutada kirjand Nõukogude riigiõigustest ja alustest, ma sain kolme, selle oleks nelja saanud, oleks sisse saanud, selles mõttes mul erialaliselt olid, hinded olid ikkagi väga head. Aga ma ei uskunud üldse oma naiivsuses, et sellises koolis ka midagi nii tobedat tuleb teha, ma arvasin, et seal on puhas formaalsus, et õps istub mu vastas ja ja me räägime lihtsalt viis või 10 minti ja ta paneb mulle viie välja ja asi tahe. Aga ei olnud niimoodi. Olite löödud? Küllaltki löödud, olin jah. Mis te siis tegite? Siis ma astusin pedagoogilisi instituuti joonistamise, joonestamise ja tööõpetuse erialale ning sain sinna sisse. Õppisin seal ühe semestri ja samal ajal käisin vabakuulajaks lavakunstikateedrisse. Kui seal üks tudeng lahkus siis tema koht vabanes ja nagu ma nüüd olen kuulnud, siis Kalju Komissarov oma võimu kasutades tõstis need paberid ühest koolist teise lihtsalt. Kuidas te siis last tundsite? Alguses? No väga kehvasti, nagu kõik ikka. Teatriõpe on siiski noorele keskkooli lõpetajale ta tegelikult raskesti hoomatav, vaid on ikkagi päris keeruline asi ja parasjagu just hakkas ka ühiskonnas tormiline pöördeline aeg ja, ja õppejõud olid ka segaduses, tegelikult või nii. Teater käis alla parasjagu Eesti teater, seal olid välised mõjud ja lisaks siis veel nagu see nooruki tuhin, mis tal on soontes sellel ajal raske on keskenduda õppimisele, kui sa keskendudki, ega see ei tähenda, et sa veel aru saad, kõigest. Üks kuulaja küsib, mida te soovitaksite või ütleksite noorele inimesele, kes unistab näitleja elukutsest. Kõigepealt, ma ütleksin muidugi, et ei tasu üldse unistada. Elu on alati suurem kui teater. Ja kui sa avastad mõnekümne aasta pärast, et elu on suurem siis on sul tegelikult neist läinud aastatest kahju. Teatris sees olles. Sul jääb selline mulje, et teater on nagu kõige olulisem asi maakeral. Sellega ära harjud kõikide nende inimestega ja teatri toimimise mehhanismidega tasapisi ära harjud. Siis jääb mulje, et väljaspool neid seinu ja väljaspool seda lava, et see kõik on midagi ebareaalset, et see on mingisugune udu või mingisugune noh, mingi ebareaalne tsirkus. Tegelikult on täpselt vastupidi, selleks sa pead valmis olema, et ühel hetkel sa avastad, elu on suurem kui teater, huvitavam, lõhnavam, maitsvam, mida iganes. Et kui sa tahad väga olla diaatris, olla, olla näitleja, siis pead sügavalt enese sisse vaatama. Kas suu närvisüsteem on esiteks piisavalt tugev. Kas sa, kas sa pälvid oma tegevusega tähelepanu, millest võib siis järeldada, et sul on mingi mingid eeldused üldse näitlejaks hakata? Kas sul on auahnust, kas sul on jõudu ennast pidevalt arendada ja soovi seda teha? Sest et siis kui koolipäevad lõpevad ühel ühel ilusal kevadel, see ei tähenda veel, et sa oled valmis näitleja siis alles algab tegelikult päris õppimine. Kui te õppisite, kas kahetsesid tega kordagi, et et valisite selle Seal ei kahetsenud, aga ma hakkan nagu praegu mõtlema, et võib-olla, et et see, et ma nõukogude riigiõiguseid ja aluseid ei tundnud ning sellest eksamist läbi kukkusin, et võib-olla oleks pidanud seda nagu tõsisemalt võtma seda nihukest märki, arvasin, et selles koolis või selles süsteemis teatrisse nägusid ei tehta. Välistatud kunstnike hulgas nägude tegemine igasugune lipitsemine ja, ja keerutamine ja vale domine ja nägude tegemine, see on, ma mõtlesin, ilmalik, see on ilmalik probleem, et kui ma olen juba teatrisüsteemis, et siis kõik jääb minust kaugele eemale. Aga kahjuks ei läinud, nii et ma ei osanud märke lugeda noorukina. See oli otsene viide. Oleksin pidanud nagu tõmbuma kaitsesse või noh, kaitsesse või noh, olema tähelepaneku järgi mõtlema, kas tasub üldse pingutada edasi. Kas sellest on kahju, et pedagoog pooleli jäi, et oleks võinud selle ka ära lõpetada? Ei sellest kahju mul ei ole, ega must pedagoogi poleks niikuinii saanud, et tänaseni kui ma sisenen kooli ruumidesse, siis mul tekib õhupuudus nii ja ma ei, ei vaata hea meelega tagasi kõigile neile 15-le õppi aastale ja päris ütleme, tegev kunstnikuks saavad sealt sait tookordki väga vähesed, väga vähesed, väga suure töötahte ja innuga inimesed. Enamasti tulid siis tollel ajal sealt ikkagi kujundajad, kellest pedagoogi ei saanud, aga üldiselt see kool ikkagi valmistab ette pedagooge või õpetajaid. Pärast lavakunstikateedri lõpetamist läinute kohe noorsooteatrisse linnateatrisse vaid tegutsesid edasi Merle karusoo näitetrupis. Esimese kursuse lõpus see trupp loodi ja, ja hakkas tegutsema ja hakkas ka kohe etendusi andma, jällegi raha eest, nii et mul tegelikult üks aasta jäi vahele esimese kursuseperiood, siis seal sügis, talv ja kohe hakkasime sõitma külast külla, linnast linna ja kultuurimajast kultuurimajja etendusi andma ja sellest maksti ja ja lõpuks Nathan, seal kolmandal kursusel või niimoodi siis ma sain stipendiumi isegi veel koolist ja, ja ma sain palka ikkagi väga hästi. Nii et ma võisin taksoga nagu kooli sõita. Üsna luksuslik, mõnus tunne tudengi kohta ikkagi, ma olin jõukas. Küsitakse, millised aastad olid noorsooteatris linnateatris teoks kõige põnevamad Noh, eks ikka siis, kui Elmo Nüganen tuli sinna pealavastajaks, siis ta oli hästi palju jõudu ja energiat ja ja ideid. Teatris hakkasite te kohe ka puussepatööd tegema, sest näitleja palk oli ju niru. On peaaegu olematu. Kla ehitasin dekoratsioone. Dekoratsioone, mis tähendab siis seinad, lauad, toolid, aknad, uksed, mida vaja, kus kõik, mida puussepp. Dekoratsiooni, ehitaja, joonised olid ees, jah. Kui oli joonis ei olnud joonist, tuli ise välja mõelda. Kuhu minna linnateatridekoratsiooni Platu, siis leiame sealt teie tõika. Mõned tükid on kindlasti alles veel? Jah, ma olen isegi näinud. Teatridekoratsiooni ehitus on tegelikult üsna spetsiifiline töö tisleril või puussepale. Kõik lauad, toolid, uksed, aknad, seinad, kõik peavad olema palju kergemad, aga palju tugevamad kui päriselus. Nii et päris keeruline. Kui sul ei ole korralikke materjale, korralikke vahendeid, tööriistu, siis on seda päris raske teha. Noh, ma mäletan, tollel ajal me sattusime teatriga Rootsi Stockholmi linnateatrisse ja see, mis ma seal nägin, see need tehnoloogiad, mida tislerid kasutasid siis suure lavadekoratsiooni ehitamiseks, need võtsid ikka imestama, mind lausa. Seal oli hästi tillukene ruum seal linnateatris. Terved dekoratsioonid ei saanudki seal üldse aga kokku monteerida, tuli tükkides nagu pusle kokku panna, et hiljem laval monteerida, muidu ei oleks uksest välja mahtunud üldse. Samas, kui seal monteeritud mitmes tükis, siis ta jääb vedel jälle näitaja tuleb lavale, lööb ukse kinni, dekoratsioon väriseb, selline papist ehitis jällegi siis publik ei usu seda, see ajab itsitama lihtsalt. Kas saite oma asju ka seal nikerdada? Väga vähe aega jäi väga vähe, ületööd väga palju, ma läksin hommikul vara sinna enne proovi, juba siis oli tavaline proov proovisaalis. Siis lõuna ajal töötasin jälle puusse panna ja õhtul oli etendus ja pärast etendust vahel pidin ka veel töötama, pole, oli, muidu poleks lihtsalt valmis jõudma. Millal teie kontserttegevus algas, millal hakkasite lauludega ringi sõitma? Küsitakse 90.-te aastate alguses väikeste lõõtspillide Ühinguga ja kätega. Me hakkasime koos laulma 87. või 88. aastal. Ja ka laulu teel kogumisega hakkasite juba Merle karusoo juures tegelema. Just. Rääkige, kuidas laulude kogumine käib. Väga palju küsimusi on selle kohta. Tegelikult see käib väga lihtsalt, sa kuuled kuskil mõnda laulu, sa lähed hangitsele kas lauliku enda käest või siis läbi kolmandat, vaata inimeste ja on olemas ka selline nagu väike raamatukogu Eestis või Eesti kirjandusmuuseumis Tartus, kus laulud on vanade pruunide lintide peal veel alles, mis omal ajal siis salvestati küladest inimeste käest otse plussis tollal sel ajal, kui ma sellest asjast veel väga huvitatud olin, oli täitsa hulk inimesi, vanu laulikuid veel elus, kes teadsid väga palju laule peast, lihtsalt läksid talle külla, jakast juttu rääkima, panid maki käima ja ja võisid saada mitukümmend laulu ühel õhtul võeti lahkelt vastu, sageli võeti väga lahkelt jah, nad olid vanad inimesed ja neil ei olnud palju lusti või rõõmu ja enam elus ja aega oli siis nad hea meelega tulid vastu. Kas Teie kuulajate-vaatajate jaoks ei ole laulikuid teinud? Mõned inimesed kirjutavad, et väga tore oleks, kui teie kontserditel saaks laulikust sõnu vaadata ja siis kaasa laulda. Ei, meie ei ole sellega tegelenud ja ei ole ka mõtelnud isegi selle peale. Tegelikult on meie laulud kõik väikeste lõõtspillide ühingu koduleheküljel üleval paar-kolm hiirekliki koos sõnadega avaneb see lugu teile. Võite kaasa laulda ja kaasa lugeda teksti, nii et mingit mõtet ei ole metsa maha võtta ja seda paberi peale trükkida. Kui pikk on olnud teie kõige pikem esinemine, kõige pikem kontsert? Kõige pikem esinemine oli meil 24 tundi järjest. See oli Kihnus üks kord. 24 tundi. Osa ühe juubeliosa inimesi jõudis ära magada vahepeal. Me ise ka vahetustega magasime ka, päris jutti ei jõudnudki, kes ära kukkus, siis teised mängisid ja siis ta tõusis jälle üles ja jälle teised puhkasid. Kui tihedat teie graafikut siis on? Praegu nii väga tihe ei ole, mul on ka muud tegemist, aga vanasti oli ikka väga tihe. Suve lõpuks oli meil nagu hing paelaga kaelas, ikka. Te olete ka pille pärandanud, olen jah, eriti algusaastatel, kui pill ei olnud saada, no tänapäeval on pille vabalt saada, ehk siis on neid pille, mis kellelegi käes olnud, ehk siis nii-öelda kasutatud Pille liigub plussis, tuli uusi pille, kui sul on taskus raha, Sa võid osta, palun väga, kohe igas hinnaklassis igatsus igasuguse tehase toodangut, aga tollel ajal nõukogude aja lõpus seal Eesti vabariigi alguses ei olnud neid kuskilt võtta ja raha ka ei olnud hinge taga ja ja tuli teha ja parandada, muud ei jäänud üle, kui sa tahtsid mängida lihtsalt, mis pille te kandsite, siis karmoškasid. Ei, ega ma seda teistele teistele ei teinud, endale, oma sõpradele ma küll ehitasime. Noh, kui me väikeste lõõtspillide Ühinguga alustasime, siis siis need lõõtspillid olidki hästi tillukesel või laadilt olid need ilusad mõeldud tegelikult lastele käeksutamiseks sellised tillukesed pillid, mida müüdi siis mänguasjade kaupluses peaasjalikult. Ning Me ostsime neid kokku eestimaalt, need maksid väga vähe ja Ma kleepisin need lõõtsad kokku kahe pilli lõõtsad, siis sai nagu ajapikkusega lõõtsa, sinna häälestasin ümber passid, siis oktav madalamaks ja panime vedrud nõrgemaks natukene, et ta oleks mugavam, mängime uued rihmad ja värvisime ja ja kui ja midagi seal veel kõpitseda, siis vist ühe ühe bassinupu vist tegin veel juurde ja ja nii palju, ma ehitasin täiesti sõpradele ka. Persona saatekülaline on näitleja Marko Matvere persoon. Kas võib öelda, et meri ja purjekad on teie suur armastus? Võib ütelda küll, jah, ma ei kujuta ette, et ma elan kuskil eemal merest noh sisemaal näiteks põldude ja metsade vahel see sobiks mulle kindlasti mitte, ma pean elama mere ääres ja, ja, ja ma ei ela küll otseselt mere kaldal, aga ma näen teda iga päev mööda sõites ja see, kuidas rahustab. Öeldakse, et merel on 1000 nägu. Millised näod teile kõige rohkem meeldivad? Kõige vihasemad, loomulikult. Kõige kaalukamad meeldivad mulle. Kas lähetega rõõmukale, merele? Lähen küll. Nii et riskite meri kurjast ei ole tasunud. On ikka, aga ma üritan teda edestada või natuke ette mõtelda, mismoodi ta võib mulle kurjasti kätte maksta oma narrimisest. Palju teie purjekas, inimesi mahub 12. Kas on olnud päris täiskase puriks? Ei ole, aga väga tore on ka üksinda sõitu ja hakati sealt Piritalt siis minema ja ja kaugele siis olete läinud. Kõige kaugem on esialgu olnud ainult siin, Soome saarestik, et ma ei ole kuskile maailma lõppu sõitnud, veel ei olegi võimalust ilmselt kunagi selleks, aga kui me lahti ja Balti meri siia ma jään kaugemale vist lähitulevikus ei sõidagi. Selleks peab nagu laeva rohkem ette valmistama, et päris sealt Taani väinadest välja sõita vä. Kas oma esimese purjeka ehitamist alustasite nii-öelda nullist või, või kopsisite vana üles? Kopsisime ühe vana klinker plangutusega päästepaadi Vilsandil üles koos paari sõbraga ja ja kui ma nägin, et see ei ole midagi kättesaamatut minu jaoks, siis modellisin joonisel ja alustasin nullist täiesti uue uue paadiehitust. Ning ehitasin üles terve kere. Siis siis väsisin, tüdinesin, sain aru, et seal on liiga väike mulle ja seejärel ma ostsin ühe soomlase käest kuunari kahemastilise kahvel purjedega kuunari, 14 meetrise ja ja nüüd on mu mõtted kogu aeg selle juures ja, ja rahakott peaasjalikult siis tühjeneb ka. Kogu aeg on midagi vaja teha, kui pidevalt ja kui nüüd üks mees, kellel on käsitööoskused ükskõik, kas siis kas siis ehitajana või puusse panna või on ehitanud näiteks valmis maja, suvila ja aiamaja, saunamaja või korterit soovitan tal proovida paadiehitust, kus purjeka või kaatri ükskõik. Ja pärast seda ei taha mitte kunagi enam pesakest punuda. See on tohutult palju rikkam, tohutult palju loomingulisem väljakutsuvam kui mingisugune onni ehitamine või kõpitsemine aias või saunakese koksimine või see on niivõrd tühine, selle kõrval. Öeldakse. Noh, mina kuulsin seda küll, kapten Saarso suust aga öeldakse, Nathan sitasti ehitatud laevad, niiete purjeka tegemist olete ka ise õppinud, õpetajatel? Ei ole olnud, ei ole olnud jah, tegelikult ütleme selline traditsiooniline puupaadiehitus, klinkerplangutus, aga puupaadiehitus see seda oleks kindlasti huvitav vaest õppida mõne meistri juures siis saaks. Tahaks need spetsiifilised töö, võtad kohe kätte, aga neid on laias laastus võimalik ka ise ise tuletada või noh, ise aru saada, kuidas see või teine asi on tehtud. Tegelikult me ei ole ühtegi lõiku puupaadiehituses, mis oli ja on jäänud mulle arusaamatuks või jäänud mulle nagu püüdmatuks mõttes, et ma olen, ma mõtlen, et oo, seda ma vist küll ära ei tee, ma tean, et ma teen selle ja sellel hetkel, kui ma tean, et ma saan sellega hakkama, siis mul tegelikult puudub juba huvi seda praktikas teostada. Nõnda see paraku on. Mida te veel tahaksite õppida? No tegelikult on muusika minusugusele sellisele iseõppijale või amatöörmuusikule ammendamatu allikas, et seal ilmselt elu lõpuni ei saa see asi mulle selgeks ja ma natuke pelgan ka seda valdkonda, ma kardan, et kui me selle asja tõsiselt ette võtaks, nagu omandaksin seal paavsti teadmised, mis teistel on laste muusikakoolis juba omandatud siis mõne aasta pärast, ma arvan, ma ei saaks sealt enam välja sellest maailmast, ma ei suudaks enam nagu reaalsesse ellu tagasi lülitada, et see on nii põnev ja erutav, et muusika on valdkond, mis pakub väga teravaid kaitse. Ja see on kergesti kättesaadav. Keegi kuule küsib, et kuidas tema häält hoiate, et vormis püsida, kui ma jojo maalt spetsiaalselt ei, ei. Ainukene, mis ma olen nüüd siin viimastel aastatel teinud, kui on suuremalt muusikaliprojektid siin linnahallis, siis ma olen jätnud ära väikeste lõõtspillide ühingu esinemised. Kas te olete tundnud end mõnes seltskonnas ebamugavalt, sellepärast et te olete näitleja. Ei ütleks ja noh, üks asi, mis mulle ei meeldi, on, kui inimesed jõllitavad mind paratamatult, kui sa oled näitaja ja teed seda tööd nii-öelda isukalt siis varem või hiljem su nägu sapp tuttavaks, vaata kui mind jälitatakse. Ma ise ei julge kunagi, ma vaatan ka muidugi kui mõni kuulus inimene kõnnib. Aga ma üritan teda vaadata niimoodi, et ma teda ei häiriks ega, ega ei, hõikan talle järgi ja seltskondades üldiselt seda ette ei tule, aga vahest on tulnud ka. Mõni tuleb lavale ja hakkab patsutama ja pakub piinaja. Kuidas teil viinaga üldse lood on olnud? Elus? Viina ütleme siis vodkat tänaseks praktiliselt, et üldse ei, nagu ei tarvis istet niivõrd palju maitsvaid riskisid on saadaval. Vanasti, kui ei olnud, riskisid ja ei olnud raha neid osta, siis muidugi oli, oli vodka, meremehele sobikviski kuidas ütelda, noh näiteks vanasti, kui meredel sõitsid purjelaevad, siis seal oli täiesti välistatud, et keegi tarvitab alkoholi meresõidu ajal mõni madrustest või mõni ohvitseridest ja seal ei raviks see oli raviks või siis mingiks mingi väga erilise sündmuse puhul või tähistamise puhul anti lahjendad veega lahjendatud alkoholi. Aga et keegi nüüd ennast purju jäi, selline asi selle, selle eest karistati rängalt. Tänavapäeval muidugi, kui sõidetakse lusti, siis tarvitatakse tõesti alkoholi, aga nüüd on, nüüd on need päevad ka läbi, sest et politseinikud juba sõidavad kaatriga sulle külge ja mõõdavad su viinaaure samamoodi nagu autojuhil, seal tohib olla mingisugune väike protsendike sisuliselt sisuliselt seal nagu ka lõpetatud seadusega. Suitsumees olete, olen, kui kui tuju tuleb, loomulikult see häälele ei mõju või mõjub küll tegelikult krooniline suitsetaja, siis siis see mõjub hääle Valtele. Vähemalt minu maadele mõjus, kui ma suitsetamise järgi jätsin, siis oluliselt paranes hääl hääle ütleme kvaliteet või võimalus häält juhtida oma soovi järgi. Üks kuule, kirjutab Hamlet Shakespeari kõige pikem näidend ingliskeelses versioonis on Hamleti tekstis 11610 sõna. Kas Hamletit mängides tundsite Shakespeari sõnade rasket koormat? Tundsin küll muidugi tundsin. Me tegelesime Hamletiga tegelikult juba lavakunstikateedrisse õppe eesmärgil, aga tollel ajal rajal noor inimene ja ta ei tea veel elust ega armastusest mitte midagi rääkimata filosoofiast või nii. Me lihtsalt võtsime neid rolle ja püüdsime mängida neid erineval moel. Aga nüüd hiljem Teatris Elmo Nüganeni lavastuses ma sain nagu tervikuna aru sellest näitemängust ja selle näitemängu suurusest, mis teeb temast üldse maailma kõige suurema näitemängu või draamateksti temast kõrgemal ei ole veel siiamaani ühtegi ühtegi pakutud, ta on ikkagi tippendiselt ja see on kõik tegelikult selles ühes monoloogiks koos, mis algab sõnadega olla või mitte olla. Ülejäänu selles näitemängus on kõik sellise tubli seriaali tasemel kraam, keegi on kellelegi peale kade ja keegi armastab kedagi väga kuumalt ja keegi on kättemaksuhimuline ja nii edasi keegi petab ja aga mitte ükski teine näitekirjanik ei ole suutnud niivõrd kontsentreeritult kokku võtta siis seda, miks inimene, kes on jõudnud oma elu ja mõtlemisega arengust, siis nii kaugele, et ta on lausa ummikuseta, ei näe väljapääsu. Et miks see inimene ennast ära ei tapa. See on siis kõik selles ühes monoloogis mis algab sõnadega olla või mitte olla, tavaliselt inimesed ei teagi sealt edasi, Nad teavad ainult olla või mitte olla, selles on küsimus ja kõik, rohkem nad edasi ei tea seda monoloogi. Aga selle monoloogi point või sisu tuleb väljalas maagi lõpus. Ja kes nüüd tormab raamaturiiuli juurde, et seda monoloogi üle lugeda, siis ma võin öelda, et Georg Meri tõlge on vile sake. Et see mõte ei tule sealt välja hästi. Kellel on võimalusi ja oskusi ja tasub seda uurida inglise keeles või siis hankida endale Doris Kareva, Anu Lambi tõlge, mida meie mängisime ja nii niivõrd lühidalt niivõrd hästi ei ole suutnud mitte ükski teine kirjamees seda asja sõnastada ja selle tõttu ongi see kõige suurem näitemäng. Sama kirjutaja siin lisavett muide, 1787. aastal mängiti Londoni lähedal Richmondi teatris Hamletit ilma Hamletit, sest näitleja, kes pidi seda rolli esitama, põdes rambipalavikku ja jäi lavale tulemata. Publiku hulgas oli istunud ka kirjaniku others kes kinnitas, et ega selle melanhoolne kangelase puudumine näidendit hullemaks ei teinudki. Ja noh, tegelikult see Hamlet on üsna vilets mehike, kui vaadata, noh, mulle sellised inimesed ei meeldima, naudin seltskonda ja hoian neist eemale. Inimene peab olema tugev ja tahtejõuline, selles ma olen täiesti veendunud ja kontrollima oma käitumist ja oma tegutsemist. Ja kui ta tunneb millestki ära, et see on tema omas, ta peab selle lihtsalt võtma. Mitte sellest rääkima. Kas teid on rambipalavik murdnud, sõnad suust viinud või jalad nõrgaks? Nad ei ole, rambipalavik, küll eksisteerib või noh, ütleme selline närv enne lavale minekut eriti just noorema näitlejana peab ütlema, näitleja õpib siiski ära lavale minemise ilma närvita, kuidas seda on võimalik? See on sellised psühhofüüsilised tehnikad, mida sa harjutad ja koged ja analüüsib pidevalt ning lõpuks ühel hetkel sa avastad, et sul ei ole midagi karta. Kui kõik toimib ja sa ei ole vigane või haige, siis ei ole millegi pärast muretseda, aga seda võib ka nimetada osavaks valetamiseks. Ma olen selles mõttes tõesti juba üsna paadunud teatris, ma suudan ükskõik millist teksti või ükskõik millist materjali esitada ilma hirmu või, või siis ütleme tülgastuseta või iseenesest kaasa võtmata. No see ei häiri mind, ma lülitan iseenda isiku lihtsalt välja või lükkan teisele plaanile. See, kes seda nüüd konkreetset rolli mängib, see on keegi teine või kolmas või aga näiteks lauljana. Lauljana ma seda ei suuda. Ma ei ole ära õppinud laulmise ajal valetamist, nagu on midagi valesti, ükskõik, mingi väikegi vale on sees, siis mul kas lähevad sõnad sassi või tuleb mõni kukk sisse või hakkab suu kuivama või need on kõik räägivad siis sellest, et inimene närvis või või ta on ebakindel. Kas etendus Georg oli teie jaoks suur katsumus? Küllaltki suur katsumus jah, mitte ainult selle tõttu, et et seal tuli palju laulda ja, ja ma pidin selleks väga palju treenima ja pingutama, vaid ka sellepärast, et kogu see projekt oli väga suure ühiskondliku surve all. Sest igal inimesel oli midagi kobiseda selles osas või selles vallas mingid isiklikud mälestused või või mingi isiklik seisukoht. Nii et see ei olnud kerge. Kui teil oleks võimalik ajas tagasi minna ja Georg Otsaga kohtuda mida te temalt küsiksite? Ega mul sellist otsest küsimust ei olekski tegelikult, aga vestelda oleks huvitav, sest paljud asjad jäid mulle arusaamatuks tema elukäigu uurimisel ja päris lõpuni ma aru ei saanud, milline mees ta oli, küll tegelesime sellega üsna põhjalikult, küsisime tema kaasaegsete ja sõprade ja sugulaste käest igasugu küsimusi, aga mul on tunne, et need inimesed kõik ei tundnudki seda meest. Te olete käinud ka Broadwayl. Olete näinud ka muusikale? Olen näinud maailmakuulsate näitlejatega, kas annab ka võrrelda meie muusikali tega? Ma ei oska sellele tegelikult objektiivselt vastata, sest ma olen kõikides nendes muusikalises ise sees, mida ma olen kõrvalt vaadanud. Professionaalse näitlejana tunduvad siiski saalist vaadatuna üsna üsna Ma kesised abitud abitud jahvist võib-olla tõesti noh, mitte päris naeruväärsed, aga ka abituvõitu, see tuleneb väga mitmest asjast saali spetsiifikast, näitlejate ja lauljate ettevalmistusest, helitehnikast ja lavastajast, sellised tegurid on seal väga olulised, noh ma läksin väga suure põnevusega vaatama Broadwayl Broadway toodangut, kui nii võib ütelda, ja mulle öeldi, et ah, ära sinna mine üldse. Et see muusikal esietendus alles nädal aega tagasi ja sa lihtsalt ei pääse löögile, seal alguses käivad ainult rikkad inimesed. Et sa ei saa lihtsalt kohta, et kõik on ära ostetud, välja müüdud, kuna peaosas on Banderas, eks ole, noh, siis lootustki sinna sisse trügida tõesti seal ja see oli punane vaip ja mingid uhked daamid ja härrad olid seal kogunenud. Läksingi Sa seal ei seisnud ühtegi inimest, millest ma järeldasin, et niikuinii on välja müüdud kõik. Küsisin, et ega teil ei ole pileteid äkki tänaõhtusele etendusele, see on küll kolmandale rõdule ja küsisin ohoh. Ma ostaksin siis selle 200 dollarit, palun. Ma ei kahelnud hetkekski, et ma ostan selle ületis 200 dollarit teeb ikkagi üle 2000 kraadi. Ma hakkasin selle korrapealt ja, ja ma ei kahetse, sest see, mida ma nägin, tegelikult oli tehniliselt vähem abitu ja professionaalselt vähem abitu või see, mida meil tehakse linnahallis, aga laias laastus oli kõik sama, nii et ei ole neil hullu midagi. Ei, ei. Loomulikult on Eesti muusikalide arenguruumi kõvasti, kohe. Priskelt on arenguruumi. Nii tehnilisest plaanis kui ka kunstilises plaanis, aga aga midagi otseselt häbenema ei pearood veel, muidugi. Mis seal salata, tõesti olid. Väga vinged artistid ja väga vinge lavatehnika ja väga vinge lavastus, aga, aga midagi midagi rabavat ma seal ei näinud. Üldse laias laastus tegelikult teab. Kahjuks mul enam üldse hämmastuda või rabatud saada ei olegi üldse võimalik tänu professionaalsele rätinismile. Millal viimati saite elamuse eesti teatris? See oli keskkooli päevil, ma vaatasin Pärnu teatris, oli külalisetendusel, noorsooteater lendas üle käopesa. See oli. See oli tõesti tugev elamus. Pärast seda on kõik olnud lahjem ja lahja. Kui kaua jõuab teater elektroonilise meediaga võistelda, mis te arvate? Mitte kuigi kaua enam, ma olen selles täiesti veendunud, väga hea küsimus, sest tegelikult ma olen selle peale mõelnud ja ka vestelnud mõnede inimestega, kes sama muret tunnevad, sest et uued meediad on niivõrd agressiivsed ja arenevad niivõrd kiiresti et aeg-ajalt tekib mõte, kas tõesti on aeg siis draamakunstil kuskile kolikambrisse kolida, aga ilmselt ta päris ära ei kao kunagi, aga ta muutub väga militaarseks väga spetsiifiliseks, kitsama ringkonna lõbuks, võib-olla isegi perverssed lõbuks. Selles ma olen täiesti veendunud, sest need uued meediad pakuvad väga kiiresti juurdepääs või väga hõlpsalt juurde pääsu kõikidele nendele tunnetele, mida siis inimene tunneb, kui ta on korraga rambivalguses? Ma ei räägigi internetist, eks ole, aga kas või need ütleme igasugu telemängud, igasugu igasuguvõistlused, igasugu reality show'd, need on alles praegu lapsekingades, nädalas hakkavad arenema. Sest tegelikult ma usun, et veel vingem oleks ikkagi reality show, mida üldse televisioon üles ei võtagi. Aga show käib ikka, tegelased on ja vaatajad on, aga et seda ost televisioonis või mõnes muus erakanalis näidatakse, ei olegi enam oluline. Inimesed saavad ise teatrit teha, ise kogeda seda mängu. Neil ei ole vaja minna vaatama, mingeid täis, puutud ahve kuskile kalli raha eest teatrisse ja kui veel ei ole kindel ka, kas need ahvid üldse huvitavad, on võimalus ise teha midagi ise kogeda omal nahal ja, ja kui see valdkond areneb niivõrd kiiresti, siis tõesti ühel päeval tuleme lavale, meie näitlejad ja, ja saalis ei olegi enam inimesi. Noh, näiteks need kõik need Ladina-Ameerika seriaalid, eks ole, need vahetasid väga ruttu välja kõik kolhoosiperedraamad, sest teatris olid, see oli varem kõik teatri pärusmaa, teater mängis neid lihtsaid, draamasid seal, kus isa on joodik ja ema on seal, ma ei tea, peab kõiki üleval pidama ja närvihaige ja tütar on lits ja poeg on ma tea, pätt ja ja traktor ei lähe käima ja laguneb ja sellised lihtsad, lihtsate inimeste siukseid väga-väga primitiivne olmedraama. Mäletate, vanasti käisid kolhoositäied inimesi bussidega neid maakonnateatrites vaatamas, selliseid tükke see oli nende jaoks, aga, aga kõik need ladinaameerika seriaalid vahetasid selles iva üle ja neid tükke enam ei ole teatrites, sest neid ei ole mõtet mängida, kui ei ole vaatajaid, sest nõnda see on. Ja järelikult on ka üks seltskond näitlejaid, keda enam ei ole vaja. No jumal tänatud, et oskate igasuguseid töid teha, siis, mida sa tead? Jah, ma olen ka niimoodi öelnud, et jumal tänatud, et ma oskan, aga ega ega jumal mulle neid oskusi pole andnud, ma olen need ise. Ma olen ise omandanud need oskused. Kas sellepärast seda ka veel tahate? Taan küll, sest see on jällegi üks, üks tegelikult valdkond. Või üks nišš teatris. Mis on mulle natukene, Vello. Noh, mis mis pakub tumedaid nurki või valgeid laike või kus oleks otsimist? Chicagoga saite käe valgeks, jah, no nüüd ma just äsja lõpetasin Ugalas ühe tüki. Karoli sakoni saate viga, üks 70.-te aastate materjal ja. Teie esinemisi on väga paljukiidetud teid on lausa ülistatud, aga öelgem, mis on veel ebaõnnestunud, mis ei ole läinud nii, nagu oleks pidanud minema. Ega ei ole ja ausalt ütelda selliseid rolle olnud mida ma kahetseksin, et see ei tulnud välja või kõik omad rollid on olnud mulle uudsed ja värskendavad kogemused, kui ma nüüd teist korda sedasama rollideksin, eks ma muidugi siis arendaksin seda edasi ja võib-olla jõuaksin järgmisele tasandile, et selle analüüsimisele vormimisel, aga ma ei tegele teatriga draamakunsti ka mitte ainult sellepärast, et, et rahvale midagi näidata, et see on ikkagi endale, pakub see päris Raamat naudingut. Kui sa suudad lahti muukida selle tegelase hingeelu ja ise oma isiku sellele kohandana või omandada selle tegelaskuju mõttemaailm ja seda veenvalt esitada, ehk siis sa suudad lahti kodeerida selle figuuri olemuse ja siis selle uuesti loogiliselt kokku panna, nii et see inimesed usuvad seda saalist. See, see on huvitav töö, see on päris huvitav. Aga paraku on muidugi selliseid rolle on vähe kuna karvastasin kokku isegi mingi iga nelja aasta tagant umbes ja see on siis, kui sa töötad sellises teatris nagu Tallinna Linnateater, mis on üsna üsna selline esimese otsa teatriga. Suur tänu teile, Marko, et leidsite aega tulla siia stuudiosse. Öelge palun üks number ühest seitsmeni ma kasutasin juga, kuule küsimusi, nii et üks kuule saab oma küsimuse eest väikese auhinna. Viis näiteks aitäh teile. Persona saate külaline oli näitleja Marko Matvere. Persona saate auhinna saab Eevi later, kes küsis Marko materjalilt, kas Hamletit mängides tundis ta Shakespeari sõnade rasket koormat. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni, personal.