Keskprogramm. Keskööprogramm. Kui on midagi, mis on teatavat laadi vene filmiga absoluutselt kokku kasvanud sisaldusega praegu kõlav muusika üks neist paljudest helikeelde valatud motiividest, mis ilmselt eri just aastakümnete eest iseloomustas filme, mis olid parasjagu lüürilised, parasjagu iroonilised, kindlasti koomilised ja vahel ka tsipa nutma ajavad. Lühidalt öeldes filme, mida on näiteks lahkunud klassiku Leonid kaid hai kõrval armastanud pehaga elav legend ja kultusrežissöör Eldar reasanov. Raugematu fantaasia, energia ja töövõimega maestro saab novembris 79 ja ei tee seda nägugi, et võiks ei tea, mitmekordselt väljateenitud pensionipõlve pidama hakata. Kus sa sellega, uus film on tal praegugi käsil ja kui ma kõigest eel mainitust lummatuna temaga kui saamist palusin, leiti mulle tihedas päevakavas suure vaevaga nii 40 minutit ja mitte üks kriips rohkem laupäevasel päeval laval ja Mosfilmi stuudios. Nii me siis kohtusimegi ja sellest sündis tänane keskne programm, mille toob järgnevalt teieni Haldi, Normet-Saarna. Aga saate alguses meloodia juurde veel tagasi tulles olgu öeldud, et see omaaegse filmimuusika ajastu peegeldus on konkreetselt pärit, tohutult laineid löönud. Ettevaatust autost. Eldar ja Saunovi 1966. aastal ekraanile jõudnud filmist. Pärast vastastikuste tervituste viisakuste vahetamist, jätkasin vestlust teemal, mis minu arvates oli igati sobilik intervjuu algus. Auväärse režissööriga. Oli nimelt avastanud reasanovi esimene ja kohe pööraselt edukaks osutunud film. Karnevaliöö jõudis ekraanile tervelt 50 aastat tagasi. Sele jalustrabava avastuse massis välja käisingi. Teil on täiesti õigus, aga karnevaliöö pole ainus ümmarguse tähtpäevaga film. Sel aastal omale ühtekokku kolm juubelit. Esimesel jaanuaril 1976 linastus saatuse iroonia. 1966. aasta suvel, aga ettevaatust out, nii et saatuse iroonia saab 30 auto 40 ja karnevaliöö seal aasta lõpus 50. Seega olen jah, Kolmekordne juubilar, rääkis LR saanov. Edasi küsisin, kas pidu ka tuleb või on tema harjunud asju tähistama ainult uute töövõitudega. No ma loodan, et kui olen sügiseks lõpetanud oma praeguse montaažijärgus oleva filmi Anders senist, siis kuskil talvel detsembrikuus me kindlasti tähistame 50 aastane möödumist karnevaliöö ekraanile tulekust sest lõppude lõpuks on see juba tõesti asi, mida võiks kanda Guinessi rekordite raamatusse, ei olnud Eldar ja tagasihoidlik. 50 aastat on film käigus absoluutselt igal aastal näidatakse uuesti ja rohkem kui üks kord, kuna telekanaleid on nüüdsel ajal ka palju? Jah, tõepoolest, ühest küljest on see muidugi suurepärane, teisest küljest aga kõneleb jälle sellest, et meil napib häid muusikalisi komöödiaid. Ja seetõttu tulevikku ikka ja jälle tagasi pöörduda, nagu öeldakse vanade reservide juurde. Kodanikujavaatajana mul sellest kahju režissöörina aga tunnen mõistagi rõõmu, rääkis Eldar Aleksandrovitš ja naeratas talle omasel võluval moel. Aga kuulakem nüüd, kuidas karnevaliööst omal ajal tähelendu alustanud Ludmilla kurtšenko selles filmis laulis? 1950. aastal lõpetasite üleliidulise kinoinstituudi ja hakkasite hoogsalt pihta igat sorti dokumentalistika ka mängufilmidest oli tol hetkel asi veel kaugel, ent ühel hetkel sai neile saatuslikuks kohtumine legendaarse filmimehe Ivan põrjeviga. Jah, viis aastat tegin ma dokumentaalfilm ringvaateid, päevauudiseid, spordiülevaateid, pioneerieluga, kajastusi ja nii edasi ja nii edasi ning see tüütas mind põhjalikult ära. Ihkasin mängufilmide maailma. Ent ma ei mõelnud hetkekski, et hakkan tegema komöödiaid, meeles mõlkusid ikk ka draamadet, rahvas nutaks lahinal ja oleks hingepõhjani loksuta. Aga tollane Mosfilmi direktor põrjev oli tõeline komöödiafilmide entusiast ja ta püüdis kõiki, kes viiekümnendatel stuudiosse tulid, veenda naljafilmide tegemise vajalikkuses. Režissöörid elu oli aga üldiselt tugev tahtejõud ja nad suutsid ära öelda. Keegi ei tahtnud komöödiat teha, see oli sel ajal uskumatult raske. Kellelgi polnud õieti aimugi, kuidas seda teha nii et hundid söönud ja lambad terved. Sotsiaalne komöödia oli üldse välistatud. Niisiis kõik tollased režissöörid, kellel purjev auku pähe rääkis, oskasid öelda ei kõik peale minu, ma lihtsalt nii väga tahtsin Mosfilmi tööle saada ja mulle anti karnevaliöö neli korda, lõin võtete käigus põnnama ja tahtsin loobuda, aga põrjev ei teinud kuulmagi. Ja tema oli juba kord selline isiksus, keda ma mitte ainult ei austanud, vaid ka kartsin, sest looja ta oli ja selleks jäi ka direktori ametis, mis tähendas mõnikord täiesti ettearvamatut suhtlemismaneeri. Ent tagantjärele hinnates tuli see mulle kui tollasele pisut Luderi olemisega noormehele igati kasuks. Meenub selline peldik, kui karnevaliöö oli juba valmis ja meie tulime koos põrjeviga selle läbivaatuselt ning äkki keeras Mosfilmi territooriumile sisse hulk valitsus autosid. Algamas oli 1905. aasta revolutsiooniteemalise filmi läbivaatus. Jaa, põrjev ütles siis, et vaata, Eldar sinu juurde läbivaatusele ei hakka selliseid autosid vist kunagi tulema. Aga sina oskad teha jälle seda, mida teised ei oska. Ära ole loll ja ära muuda meelt. Jätka raudselt oma komöödialiini. No ja nii läkski. Sest karnevali ööl oli ka nii tohutu menu, et mis seal salata, sain maigu suhu ja tundsin ka sisimas, et asi on täkke läinud ja. Ega lisandusid muidugi ka teistsugused ekraani lood, nii et olen saanud tegeleda erinevate žanris, et ega, ja nagu näete rivis tänaseni, lõpetas Eldar saanov päikselise naeratusega. Meiega kuulame nüüd tillukest katkendit omaaegsest superfilmist. Ettevaatust auto filmist, mis oma ühiskonna kriitilisuses pääses üle noatera ekraanile. See oli siis katkend 1966. aastal ilmavalgust näinud filmist. Ettevaatust, auto, kus seal tariasanov oli nii režissöör kui stsenarist. Te, kuulsite Barakkuvaid, kuulsite katkendit, kus nõukaaegne tõusik viima üritab koos naise ja erusõjaväelasest äiaga elulisi tõekspidamisi paika panna. Ja Me jätkame Intervjuud legendaarse režissööri helda Resanoviga kellelt mõistagi uurisin nüüd, kuidas tal ikkagi õnnestus suhteliselt terve nahaga pääseda tollasest tsensuuri masinast mis ju mingit halastust ei tundnud, kui vähegi miski kahtlane, tundus. No neid ekstsesse ikka oli ja üldse mitte vähe. Mõned mu filmid keelati hoopis ära. Näiteks tahtsin teha ekraniseering sõranoodwerzorakist, tundus, et kõik on söödav seitsmeteistkümnenda sajandi Prantsusmaa kannatav poeet ja nii edasi. Aga täht-tähelt seda kõike filmi pilte panna oli minu jaoks igav ja nii kutsusingi peos Jevgeni õhtušenko. Poeet, kes oli tol hetkel meie ühiskonnas persona non kraatasest, oli muuhulgas sõna võtnud ka vene tankide sissetungi vastu. Prahasse teda ei avaldatud ja ta sõitis kaugele Siberisse, kus elas eraklik kui elu. Mina kutsusin Moskvasse proovivõtetele ja need osutusid vägagi palju tõotavaiks. Film lakkas hoobilt olemast vaid seitsmeteistkümnenda sajandi Prantsusmaast, vaid sai juurde mõõtmega 20. sajandi Venemaast. Minu küsimusele, kas lugupeetud maestro siis tõesti ei näinud ette diftušenkole peaosa andmine või filmitegemist pidurdada vastase reasanovet. Kahtlused olid, ent ta ei arvanud, et asi nii teravaks läheb. Et juhtušenkot võtta mitte lihtsalt kui osatäitjat, vaid näha tema taga ka ajastu kriitilist peegeldust. Selleks on vaja analüüsivõimet, millega tollane Mosfilmi juhtkond polevat hiilanud. Välja arvatud üks tegelane. Ja see tegelane tabas paraku juhtušenkoga seotud ühiskonnakriitilise noodi kohe ära. Ühesõnaga, Resanovile öeldi, et egas vahetate peaosalise väljavõime, paneme asja kinni, 24 tundi on aega. Mina jäin endale kindlaks, põrutas Eldar, Aleksandrovitš võtet keelati. Polnud tähtis, et juba oli kulutatud raha mõeldud kostüümi, televõttepaikadele ja nii edasi. Muide, osast seene olime planeerinud teie kaunisse Tallinna osalvovi. Need paigad oleksime muutnud Pariisi linnaosadeks 300 aastat tagasi. Mulle skiisidki alles, kus Tallinna linnamüüri juures nimelt oleksime tegutsema hakanud. Aga lisaks sõra noole oli ärakeelamise teisigi, mul ei lastud teha meistrit ja Margaritat 1984. aastal. Paljud filmid jõudsid ekraanile kõvasti kärbituna. Nii et ajupesu olen piisavalt saanud näiteks 1979. aastal välja tulnud garaažiga juhtu selleni. Mida kaugema lähme võtetega jõudsime, seda selgemaks sai, et niisugune ennast täis chinovnikuid ja tobedat elukorraldust välja naerjev lugu küll ekraanile ei jõua, aga vedasne, sest ühel ilusal päeval esines Brežnev kuskil kõnega, mille sõnum oli lühidalt öeldes, et rohkem kriitikat, seltsimehed märgake vigu endas ja ümberringi täitsa uskumatu, aga just sellel laineharjal meiega raaž kinodesse purjetaski ja olime veel tähtsad pealekauba. Näete, kui kiiresti reageerisime? Jah, lihtsalt ei läinud miski kaikaid, loobiti kodaraisse alailma paranoiliselt noritiga saatuse iroonia kallal, aga lõpuks löödi siiski käega, nii et kirgi tantsija tagaajamisi oli piisavalt, meenutas maestro reasanov, itsitades meiega, kuulame vahepeal laulu tema filmist hüva leili ehk saatuse iroonia. Nõnda kõlas siis laul kultusfilmist hüva leili ehk saatuse irooniaga, et see ärakeelamise teema on kord juba ühele loojale nii hell ja kõige sügavamaid hingekeeli puudutav, siis ei saanud ka vanameister Eldar annab enne rahu, kui pidi meenutamaga Hussari ballaadiga kaasnenud trianglit. Sellist, mis praegu kõlab koomiliselt, aga tollal oli kurnav ja tüütu. Jah, isegi Hussari ballaadi, mis lausa pakatas patriotismist ja meie esimene vanemate kangelastegudest 1812. aastal, isegi seda taheti ära keelata. Tollane kultuuriminister furtseva teatas augustis vahetult enne filmi ekraanile jõudmist, et Igori linski tuleb Kutuusov roolist kõrvaldada ja otsida uus näitleja. Sest vastasel juhul ma lihtsalt solvan meie suure väejuhi mälestust, kuna niipea kui linski ekraanile ilmub, hakkavat rahvast naerma. Kuna suur näitlejal on peaasjalikult koomiku kuulsus ja see pitser on nüüd tal ka igavesest ajast igavesti otsa ees. Räägin vurtsevaletilinskitma enam asendada ei saa, kuna filmi tegevus toimub talvel praegu Agansuvi Forceva käratas mulle, et saab ikka küll teil seal kinos on kõik võimalik. Jälle oli isand juhus see, kes filmil linastada lasi. Nimelt vaadati tollal uued filmid üle ka ajalehetoimetustes. Hussari loo tellis endale läbivaatuseks isi vest ja seal oli aga toimetajaks Hruštšovi väimees Adžuway. Film sai tervikuna kiitva hinnangu ja Igori linski hiilgav osatäitmine pälvis veel omaette tähelepanu. Ning kahe päeva pärast oli asi ekraanil. Aga et Hussari ballaadist viletsavõitu heli tõttu me siinkohal katkendit kuulata ei saa, siis pakun lõigukest märksa hilisemast filmihitist. Armastus tööpostil. See oli siis katkend filmist armastus tööpostil, kus Andreemjakovi mängitud tegelane üritab Alissa Freinglisi mängitud tegelasele meeleheitlikult külge lüüa. Ühel asutuse peol, nagu öeldakse. Edasi tundsin huvi, kuivõrd tegelev filmilegend Eldar Jasanov eneseanalüüsiga ja kui tegeleb, siis kas aeg teda ka muutnud on. Analüüsin ennast pidevalt ja põhjalikult ja jälgin hoolega vanusega kaasnevaid märke. Kogemata seniilsus pole muutunud ja iseloom muutub loomulikult, kui ma kunagi mängufilmidega alustasin, olin hoopis teine. Laisavõitu ja mitte eriti organiseeritud. Ajapikku muutus täielikult, sest elukutse lihtsalt on selline, sunnib end kokku võtma olema otsustus- ja vastutusvõimeline ning mitte pelgama ka kõikvõimalikke riske. Ja minust on saanud teine inimene, sihikindel ja läbilöögivõimeline. Mis aga puudutab tähehaigust või staarikompleksi, siis seda pole mul kunagi olnud ega tule ka. Olen selleks lihtsalt piisavalt tark, teatas reasanov kavala naeratusega ja lisas. Vaid loll ja primitiivne inimene on see, kes mõne saavutuse järel, ent puhevile ajab noaga nii natukene võib ju seda ikka ette tulla, ei jäänud siinkõneleja rahule. Sest lõppude lõpuks me oleme ses Senatses maailmas nii palju ülbust, kõrkust ja eputamist näinud ning mis seal salata, Ta vahetevahel on nimetatud omadustega olnud õnnistatud ka keskmisest andekamad indiviidid. Seega võib ju juhtuda loojana andekas inimesena pisut küündimatu, aga me pigistame lõppresultaadi nimel lihtsalt silma kinni, eks. Ent siin jäi režissöör reasanov kõigutamatuks. Minuga ei saa koos töötada, idioodid, lasen sel puhul käiku oma naljad, mis pole just kõige sõbralikumad ja inimene mõistab, et on sattunud valesse seltskonda, et see pole see koht, kus ta endale mingeid avaldusi lubada võiks. Nii et kui mulle keegi niinimetatud paarike võtetele satubki, siis jääb see talle esimeseks ja viimaseks korraks. No ma ei tea, võtame legendaarse Igori linski, ta oli tagasihoidlikkus ise või geniaalse innocent Is Moktonovski. Vaikne, tähelepanelik, igati normaalne inimene. Näitlejad, kes minuga töötavad, on äärmiselt tagasihoidlikud ja kui keegi midagi lennukamat mõtlebki, siis teeb ta seda nii sügaval iseeneses. Seesuguse emotsionaalsete astega lõpetas siis vanameister Eldar saanov oma arutluse ennast täis staaridest pannes punktiks tuntud anekdoodi kommunistlikusse parteisse astumast grusiinist, kes küsimustele, kas ta Marxi, Engels'i v Leninit tunneb, vastas, et igaühel meist on oma seltskond, mis mul sinu omad asja. Aga kuulakem nüüd, kuis laulab Alissa Freinlis üks peaosalistest filmis armastus tööpostil? Ma ei ta kui viiki wood. Which jäi ääres? Küsisin publiku ja näitlejate ebajumala Ellarriyazanovi käest, kas artistile äraütlemine käib tal lihtsalt või mitte. Noh, teate, kerge see pole, aga midagi hullu ka mitte vastastikkuseks toeks on meil siin teadmine, et kui ma üldse kutsun kellegi proovivõtetele siis ma juba hindan tema talenti. Ja kui siis ikkagi tuleb ära öelda, siis ma teen seda ise, mitte ei sokuta oma abiliste kaela. Mida muide üsna sageli tavatsetakse tehasest äraütlemine on teadupärast ikkagi ebameeldiv toiming. Eitavat vastust kuulatakse mõistagi tujutult, aga teisest küljest on ju näitlejad selleks pidevalt valmis. Nende seas pole kedagi, kes lendaks vaid filmilt filmile ilma ainsagi ära ütlemiseta. Ja no miks te arvate üksi nii-öelda näitlejail korvi annan, antakse mullegi ja siis tuleb mõistagi plaane muutaja paindlikkust üles näidata. Võtame näiteks minu hea sõbra ja siit ilmast juba lahkunud Andrei Mironov. Meil oli Andreiga lõbus vahejuhtum, ta mängis mulle mitmes filmis ja saatuse iroonias pakkusin talle impoliti rolli. Mironov keeldus ja ütles, et tahab hoopis peaosalist Lukašinit kehastada rolli, mida hiljem täitis Andrei Mjakov. Mina selgitasin talle, et Lukaženko on häbelik mehike, keda naised suurte vaata. Teeme proovi võtta, ja kui ma jään sind uskuma stseenis, kus sa meenutad, kuidas tüdruk, kellesse te koolivennaga mõlemad armunud olite eelistas teist, siis sel juhul on roll sinu proovivõte algas, Mironov oli nahast välja pugema, sett mängida häbeliku ja kohmetud noormeest, aga miski ei aidanud. Piisas vaid ühest poolkogemata. Ta heidetud Mironovlikult välkuvast pilgust, et mõista selle venna juurest juba ära ei minda. Kes teab, arvestades Mironovi näitlejavõimeid, leiab siinkõneleja, oleks kes siiski lõppkokkuvõttes päris huvitava lahenduseni jõudnud. Sest kas rolli ja näitlejatüüp peavad ikka alati nii üks-ühele kattuma. Aga läks nagu läks ja üldse meistritega ei vaielda. Kuulame parem katkendit, reasanovi väliselt süütult sädelevast filmist, itaallaste uskumatud seiklused Venemaal 1973. aastal valminud linateose elegantselt hooletu pealiskihi all on peidus igasuguseid huvitavaid tolleaegsele nõukakorrale omaseid totrusi. Ju siis polnud ära keelajad nii valvsad. Järgnevas stseenis näiteks rutt tab giidiks maskeerunud miilits aaretejahil Moskvasse saabunud itaallasi tervitama. Kui palusin filmi korrošeel Darja saanuid meenutada neid näitlejaid, kelle tähelend algas just tänu temale ei saanud ta taaskord üle ega ümber legendaarses Tiigorilinskist, kes oli staar juba iseenesest ja ammuilma Igori linski oli tema ise juba enne, kui ma sündisin. Ma võisin tema värvi balleti midagi juurde lisada, seda küll. Aga nüüd meela kurtšenkovi juuri Belovi puhul võib rääkida nende näitlejate esimestest rollidest ja nad said tõeliselt populaarseteks või Larissa kulubkina Usari ballaadis. Innocent Novski mängis oma ainsa koomilise rolli menufilmis. Ettevaatust auto ja avas end näitlejana, kes lisaks haamletile või vürst muskinile suudab hakkama saada ka naljakate osadega. Larissa kui see Vasay julmast romansist, samuti tuule tiibadesse, rääkimata näiteks Andremjakovist, kellest sai pärast saatuse irooniat ja arvamus vastust tööpostil üleüldine rahva lemmiksammas kui Alissa Freyndlisi teati enne todasama armastust tööpostil vaid Leningradi linnas ja väärilisi filmirolle tal teatritöö kõrval polnud. Nii et mainitud film sai läbimurdeks temagi loomingulises biograafias. Nüüd aga kuulame laulu Ria saanovi 1982. aasta filmist jaam kahele, kus vägagi väärika rolliga sai taaskord hakkama Ljudmilla kurtšenko. Jätkasin meie vestlust küsimusega, kust võtab ja on võtnud vanameister oma energia, sest lisaks filmide tegemisele on ta õpetanud tudengeid ja juhtinud telesaateid. No aga lisaks sellele, mis te nimetasite, olen kirjutanud veel raamatuid, näidendeid, stsenaariume ja nii edasi. Arvan, et pean olema tänulik oma vanematele, kellelt olen ilmselgelt suuresti pärinud seesuguse psühhofüüsilise energia. Ja noh, ise peab ka ikka tegi olema ja muudkui pidevas arengus. Mis aga puudutab minu teleprogramme, siis neid oli mul kokku 80, näiteks selline sari nagu Pariisi saladused. Saateid tegin Belmondoost saar, Asnavuurist, Anuke mees, Marina Vladist, Šaraar Depardieu eest ja paljudest teistest. Võti nende juurde pääsemiseks seisnes selles, et jätsin mulje, et tean neist tohutult. Näiteks rääkisin solaar Depardieu-le, et tean, millisest viinamarjasordist ta veini teeb. Kuidas on tema lapselapse nimi või millisest firmast oma jalanõud tellib. Siis jäi tal suu lahti ja ta oli valmis rääkima minuga millest iganes. Minu küsimusele, kust siis seesugust infot ka hangitakse, vastas Eldar sanov imestunult, et raamatutest loomulikult, kus siis veel. Loeb vanameister aga pööraselt palju ja internetti ei kasuta, pole aega seda omandama hakata. Ja kirjutab ka ei millegi muu kui täitesulepeaga. Aga elavaks entsüklopeedias kutsuti Resanovit juba koolis. Mina aga pidasin vajalikuks taas kord üle küsida, kuidas elav entsüklopeedia ikkagi oma tänase koormaga toime tuleb. Näiteks igal hommikul võimlen ma tund aega ja valan end seejärel üle jääkülma veega. Nii et veel kord tahtejõud, sihikindlus ja töövõime. Neid märksõnu palun minu puhul kasutada, kui soovite, siis võrdlen end sageli tööhobusega ja mul on selle kohta isegi üks luule näitus, mis hetkel pole kahjuks küll veas. Jah, luuleraamatuid on mul ka ilmunud Jano neist laulusõnadest, mis filmide tarbeks tehtud ma ei räägigi. Ka praeguses filmis Hans Christian Anderseni-st, mis on montaažijärgus, on neli laulu minu sõnadele. Ja kuigi Tarja saanov on oma aastakümneid kestva töökoormaga õnnelik ja uhke lubas ta endale pisikese kõhkluse ka. Aga samas, milline hulk naisi on minust mööda läinud ja käest lastud tänu sellele, et olen olnud kogu aeg, kes vahel mõtlengi, et kas on ikka õigesti elatud, itsitab suur režissöör sest ta teab oivaliselt, et mina tean, kuidas ta hoiab oma praegust abikaasat Emmat, kes on tõeline kodu, hing ja orienteerub väidetavalt oma mehe päevakavas ja plaanides rohkem kui mees isegi. Ja vanameister hindab seda tuge ning on asjade seisuga ülimalt rahul. Tugevad ja samas võluvalt armsad naisekujud kaunistavad ka filmi vanad kroonud kuulakem sellest katkendit. See oli siis katkend Eldar reasanovi uuemast filmist vanad kroonud filmist, mis räägib kolme sõbratari vägitegudest kui on vaja neljanda eest välja astuda. Taas kord irooniast nii pakatav lugu, kui veel vähegi olla saab. Jätkates peatselt 79 aastaseks saava filmimeistri reasanovi erakordse töövõime teemal. Jõudsime veel mõningate täpsustusteni mis aitavad maestro töökoorma all vastu pidada ja mitmete asjadega paralleelselt tegeleda. Olen sisemiselt väga organiseeritud inimene, on palju neid, kes pole, seda mitte ja sealt algavad ka hädad. Mul on täielik ajataju vahel, kui koostan nimekirja järgmise päeva tegemistest, saan kokku oma 35 punkti, kõige erinevamad laadi asju. Autoremont ja poeskäik kaasa arvatud. Aga kui ma teen midagi sellist, mis mul selles nimekirjas puudus, siis ma kirjutan selle sinna juurde ning seejärel tõmban maha. Meil on asja korda ajanud, need on nimekirjad minu enese jaoks ja neist on väga palju abi. Aga autot ma muidugi ise ei putitamiinika, teenindusse just eile sõideti tagant sisse, niiet tuleb meistrite kätte viia. Tänasel päeval on Eldar ja saanud eelkõige ametis oma viimase filmi tegemisega, täpsemalt juba Montaažiga, nagu sai ka mainitud. Hetkel tal muid ülesandeid pole ja seda väga lihtsal põhjusel. Praegu me töötame vahel 16 17 tundi järjest, kapitalism on selle nimi, enne oli vahetuse pikkuseks kaheksa tundi, pluss tund vaheaega, nii et kokku üheksa. Praegu, aga no vähemalt alla 14 tunni ei mängi välja, sinna juurde veel sõidud edasi-tagasi ja nii edasi materjali läbivaatus, enne kui tööga edasi minna. Õhtul koju jõudes olen nagu laip. Seepeale oligi viimane aeg küsida, kuidas näeb siis välja filmilegendi puhkus ja kui põhjalikult midagi taolist üldse ette võetakse? Mulle meeldib puhata seal, kus saab ujuda. Tegelikult on 15 16 kraadine vesi juba täiesti sobilik, aga üldiselt sõidame naisega nii paariks nädalaks mõnele Kreeka järele, kuhu ma ostan kaasa umbes 10 kriminulli. Loen läbi ja jätan sinnapaika, sest kodus pole seesuguse kraamiga midagi peale hakata. Veel mängime puhkusel olles lauamängu erudiit jalutame, vaat nii, ma lõõgastan kaks nädalat ja ei mingeid töömõtteid. Lõpetuseks küsisin, et kas vastab jätkuvalt selle asjaolu, et Eldar Jasanovi lemmikžanr on tragikomöödia. See on õige ja tragikomöödia, peegeldab elu täiuslikumalt kui mis tahes muu žanr. Lõbusa nukker põimuvad siin elus ju alailma käivad kõrvuti ja juhtub, et üks kasvab teiseks üle. Seetõttu film, kus vaataja hakkab naerma läbi pisarate, on minu jaoks antud kontekstis kunsti kõrgeim ilming. Nende sõnadega lõpetas endale ja see annab intervjuu ja me jätsime hüvasti. Mööda Mosfilmi lõputuid labürint, väljapääsu poole liikudes mõtlesin, et saate lõpetuseks tuleks kindlasti mängida sellist laulu, kus omavahel põimuvad äsja mainitud lõbus ja nukker ja miks mitte tsipa irooniline. Nii nagu reasanovil kombeks ja mitte üksnes filmide, vaid ka värsside tegemisel lauluma leidsin, jutustab demokraatidest ja pärineb 1987. aastal linastunud unustatud flöödiviisist. Legendaarse režissööri Eldar saanoviga kohtus Mosfilmis Haldi Normet-Saarna. Saate helioperaator oli Kätlin Maasik ja filmil, katkendeid aitas valida Ain Saarna. Kuulmiseni.