Kui mina alles noor veel olin, arve loole Elada ja kui see ta ees ta. Elu on seeni, ma. Kuule, ma, too, Elasid kord Tartumaal, kaks poissi, vanem neist Tarmo ja pesamuna toomas kasvasid, mängisid palja, lugesid raamatuid, said suureks, tulid Tallinna kõnelema oma tõde. Tõde oli valus ja Tallinna oli väike. Tarmo ja Toomas tervitavad üle kaheksa aasta taas eestimaa kevadet. Ja, ja kõige vahvam on see, et see on meil selle aasta neljas kevad. Me oleme neljas kohas, võtnud maailmas kevadet vastu ja ilma mingisuguse jamata, ütlen, et tõesti Eestimaa kevad on seni kõige ilusam. Ja kui ma nõududes pole tavaliselt vaid siis ma olen midagi ei lisanud. Millega olete tegelenud kaheksa viimaste aastate? Täpselt samade asjadega nagu, mis siingi. Inimesed on küsinud, et miks sa Eestisse tagasi ei tule või miks sa kuskil mujal ei ole, miks sa elad sellises jubedas kohas nagu Ameerika on seedekohta? On küll. On küll, Ameerika on erakordselt ilus. Tal on potentsiaal, on endiselt veel alles, aga Ameerika linnad ja Ameerika valge Ameerika ei ole kaugeltki mitte ilus. Enam mingil hetkel kindlasti oli. Ja ma olen öelnud kõigile sama asja sõdalase kohtan sõjas. Ja Ameerika ühendriigid on praegu vaimse võitluse tegelikult eesliin. Mis on muutunud sellest ajast peale, kui ta kui ta siin viimati oli? Üks asi päris kindlasti on muutunud, seda märkas Elleni sõbranna Mario Jaagi Jaapanist ütles, et inimeste näod talle väga meeldivad. Inimestes on tekkinud teatav selline julgus ja väärikus ja avatus ja rahvuslik. Selline tunne on tugev. Minu üks ilusamaid elamusi oli, kui me esimest korda tulime Eestisse selle pikkade aastate, et Soome laevadele dollareid vastu võeti eesti kroone ainult mul oli väga hea tunne. Kuula, kuula, kuidas kuldsete kaskede Kuulge, me saadet, aga eestimaa sviidid Vaatavad ta vaikis, oli see ilmsi või silmade pettus, põgene põõsaste taha hingest liiva, padrun silmast liine. Vaata, mõtle. Laadad, laula. Ja nad on teinud värske Viismi viimse valu luulema, tõuse jälle. Kunagi nõukogude valitsuse ja korra ajal peeti teie laule ja sõnumit poliitiliselt ohtlikeks. Minule isiklikult on alati tundunud, et rohkem kui poliitika huvitab teid siiski. Inimese seesmine vabadus ja inimeseks olemine on mul õigus. Poliitika on väga hea ettekääne igasuguste sigaduste tegemiseks tegelikult üle kogu maailma, asi on ikkagi ainult inimomaduste tasemel, kas hea inimene või halb inimene? Väga palju ambitsioonikaid keskpärasusi, kellel, kes nagu ei tea, mida enesega peale hakata või kes kannatavad alaväärsus kompleksi all või kellel ei ole elus, nagu nad ronivad kohtadesse, kus on mingit kontrolli ja kindlust see on terve instinkt nende endi jaoks, aga tervest tervetele rahvastele võib see lõppeda tragöödiaga. Ja noh, nagu praegugi ma sind näen, mingid vennad läbi mingi altkäemaksu läbi millegi selleks, et teha endale mingisugune hetke nagu selline nagu raha või midagi, nad tegelikult võivad kogu rahvale keerata mingit käkki mingisuguse korporatsiooni käest altkäemaksu saamiseks. Nad ei mõtle 10 aastat edasi, et see jõuab tema enda tagaõuel, tema enda lapsed, võib-olla üks päev sülitavad ta hauale selle eest, et on midagi ei ole kaunist maha müünud või lasknud ära hävitada. Ma arvan, et riiklik mõtlemine peaks olema kõigi riigitöötajate esimene ülesanne ja nad võiksid seda iga päev hommikul habet ajades nagu peeglis endale öelda, et ma pean riigi peale ka mõtlema inimeste peale ka mõtlema, sest ma olen ka selle rahvakodanik. Kui teil sünnivad laulud kas te mõtlete selle peale? Tead, inimesed on kõikjal samasugused ja, ja see, mis on siin, on ka seal. See, mis on üleval, on ka all, kosmoses see on igal pool maailmas niimoodi kõik taganeb, ikkagi. Taandub jälle inimomaduste peale. Ja keegi tuli meile juurde pargis. Hiljuti ütles, et ma tahaks midagi teha. Ütlesin, tee ära otsi mingisugust organisatsiooni, kes ütleb, et ta midagi teeb ja siis sa lähed ka, püüad midagi, tead, tee igaüks isiklikult saab kogu aeg kõike teha 24 tundi päevas. On ju arvamus, et mida mina üksinda ikka suudan. Teie, teie praegu suures Ameerikas? On tulnud niimoodi välja, et mee kaks tulnukat kõigi jaoks, kuhu me ka ei lähe. Me oleme ikka neil tulnukad. Me oleme seal imelikul moel sattunud õigetesse kohtadesse õigel ajal ja alati öelnud selle millegipärast just meie mingisuguse sõna või lause või laulumist tõukab situatsioone ja nii indiaani rahval kui valgel rahval kui valitsustel. Me oleme sattunud nende maailma valitsuste kogunemistele esinema ja tegema. Huvitav, kuidas ühest inimesest või kahest nii palju sõltuda. Sest üks inimene, kes vääramatult räägib, et ta esineb ju tegelikult koguneb tõeprintsiipi, mis on tegelikult kosmiline. Jäär üksi tundidel Meldus, kui meri tõuseb üle kal Sealt säärdops laanes sapi. Sealt sätib Gerraskel. Ma möödun sealt, kus hüüti appi. Kõrkus kuid su pilk või selle ohtu sa ta. Kui ma ütleksin välja lause, et Tarmo, sina oled laulja ja Toomas, sina oled pillimees või vastupidi, siis see päris üheselt ei ole ju õige. Asi on tegelikult palju laiem ja palju sügavam. Läbi muusika, väljendate te ja võib-olla ta nüüd räägitegi seda, mis siis on muusika teie jaoks. No me oleme ka need üksikisikud, kes esindavad printsiipi, mitte iseennast, promoteeri, iseennast, sest inimestena ei ole meil midagi isiklikku promonteerida, teenime printsiipi ja need laulud, mis tulevad, nad lihtsalt tulevad. Need on nagu printsiip ise kuidagi saadab neid neile või mingid mingid muud raadiojaamad saadavad laule ja tihtipeale ma ei teagi, millest see laul tuleb enne, kui ta valmis on. Ja võib-olla just see oma isikliku ego eemaldamine kogu sellest protsessist on see, mis mõned laulud headeks. Sest iga laul kannab siis eneses midagi universaalset, samas väga lähedast ja samas väga universaalselt lähedast. Isa laul ja mingeid selliseid laule on leidnud üle kogu maailma, iga inimene on kaotanud kellelegi oma elus kellegi kalli ja võib veel kaotada ja on ise see kallis, kelle keegi kaotab üks päev. Ja selle peale mõeldes muutub see laul tohutult universaalseks, väga lähedaseks kõigile. Mida te arvate muusika, õppimisest? Igasugune õppimine on hea ju. Mis sellest lõpuks välja tuleb ja mis lõpuks kasu on, ei tea iialgi, enne kui asi jõuab nii kaugele, on olemas inimesi, kes pole iial õppinud ja teavad, on olemas inimesed, kes on õppinud ja ei tea Kas teie olete õppinud muusikat või? Temas ei räägi üldse mitte midagi? Ta on, meil on kuidagi niimoodi see asi välja kujunenud, et kuule, küsib midagi, Tarmo räägib ja nõus olen, siis ma ei, mul ei ole midagi lisada, siis ma olen vait. Ja üldiselt mul on päris huvitav kuulata ka, mis ta ütleb, et ta võib igavest imelike asjadega lagedale tulla. Huvitav, lugesin just New Yorgis siin onkel Larsen tarkade kivi ja seal on selline mees, kelle nimi on Holger enge. Kes, kes ütleb lapsest peale tema ta teab, küll ta sisemiselt teab, aga ta ei oska öelda asju. Sa oled niisugune suur ja rahulik. Kas sa sisimas oled kõva unistaja? No kui rahulik ma olen, seda muidugi väliselt väliselt rahulikuna ja siia. Ma olen unistaja muidugi, olen väga suur unistaja olnud ja ja päris ilmselt unistaks. Tarmo räägib siis siis mina sisemiselt kogu aeg vaidlen vastu, eks ole, ma vaidlen vastu ja, aga kui millelegi vastu vaielda ei ole, siis, siis ma ei lisa midagi kuidagi umbes niimoodi, et kui, kui ma leian, et õigust ei räägi või, või et see ei ole mitte päris täpselt, niisiis mõtleb. Eks ole. Kas see on alati nii olnud, et Tarmo ja Toomas Urb mitte kunagi nii et Toomas Urb ja Tarmo Urb juba lapsepõlvest peale ei olnud teil erimeelsusi nagu ikka vendade vahel on teinekord? No muidugi oli, muidugi oli, see võttis kõvasti aega, enne kui saime ühe vanusteks Tommuni noorem ja noorema ja vanema venna vahel on ikka asju ja arusaamatusi, loomulikult oli kõvasti, aga aga kui me lõpuks jõudsime ühte kohta kokku, siis need asjad nagu rahunesid maha, sest me saime aru, et nüüd me oleme tegelikult kaksikud, mitte vanem või noorem. See kaksikuks saamine ja sugulaseks saamine. Ma tean, et sul on selle kohta päris selline oma filosoofia. See on lihtsalt praktika, see on niimoodi, et kas see toimub või ei toimu. Väga tihti lähedased inimesed ei saagi sugulaseks väga tihti. Võhivõõrad, inimesed saavad lähedasteks kusjuures toimub spontaanselt, ainult seda vägistada ei saa. Kuidas Ameerikas teie laul on mõistetud? Ameeriklasi veidikene puhtemotsionaalselt šokeerib meie avameelsus, seal on lapsest peale inimesi treenitud, valetama juba nii varakult varjama oma tõeliseid mõtlesid teinekord isegi mitte omama oma tõeliseid mõtteid. Et kui me laulame, siis teinekord kontserdite ajal poole laulu keskel inimesed hakkavad kõva häälega nutma näiteks ja, ja no saavad täielikku kultuurišokki, me tulime just praegu Colorados, kus me esinesime, kostion Trudelliga, kes on nagu uus Bob Dylan lakota indiaanlaste hulgast kasvanud välja ees erakordne. Ja mitmed inimesed said täieliku šoki, vanad hipid ja vennad kaasa arvatud, sest noh, lauldakse ikka kenasti mingeid asju ja toredasti antakse mõista. Ja me lihtsalt paneme brutaalselt otse silmade vahele kõik, nii nii ilu kui inetu, see kõik otse ja ameeriklased ei ole selleks valmis enam. Ka 60.-te aastate vennad ei ole enam valmis ja seal lihtsalt iga kord šokk. Positiivne šokk, aga kohutav šokk. Noortele, kui me laulame lastele näiteks koolides või kolledžite, siis nad saavad sellise šoki, et kaks täiskasvanud inimest räägivad, et Ameerikas sedeliga haruldus. Noh, veidi ikka ju valetav, eks nad ei valeta. No kuidas nii? Nonii, Me oleme läbi kogu maailma liikunud, noh isegi see global foorumi mees lõpuks, kui kirjutas meie kohta jälle mingile järgmisele konverentsile, kuhu me pidime esineja ütles, et venna turvid on loodusjõud. Võib olla, sellega on päris lihtne väljendada seda, mis me teeme, sest me laulud on ka osa sellest loodusjõust ja meie filosoofia on tegelikult looduse filosoofia see nagu tuul liigub läbi kõikide asjade, ilma et ta küsiks sult lubada lihtsalt tuleb ja läheb noh, nii on ka meiega, kõik peab olema loomulik või sellel ei ole mõtet. Nii vanaisa ja vanaema saaja ta. Tuulenavale. Pahandas tänava paania. Millesse usub Ameerika? Ameerika õnnetuseks ei usugi hetkel millessegi, Nad usuvad sellesse, Ameerika usub oma hirmu, Ameerika usub oma hirmusid ja oma komplekse, mida neis kultiveeritud väga usinalt ja järjekindlalt, nüüd juba aastaid. Et iga väike grupp teiste arvelt saab kogu aeg midagi ja samal ajal võetakse ka neilt mingi teine grupp ja nende arvelt midagi. Ja ameeriklased on hetkel nagu üldse nagu hingelised kodutud. Järjest rohkem valgeid ameeriklasi on hakanud indiaanlaste juurde minema, sest sealt leiavad nad jõu ja mingi mõistmise. Ja see on see, mida ma õudselt tahaksin, et Eestis ei toimuks. Et me oma suure vaimustusega rikaniseerumise ja kogu selle turuökonoomia sellega jõuaks sellesse punkti ise, kus me äkki avastame, et pea sooritanud, aga tagasi jõle raske pöörata ja eriti kui sa oled ära hävitanud oma looduse Eestimaal, teda ei olegi peaaegu ta nii tilluke. Lükkad mõned põllud siit maha ja mõned metsad siit maha ja äkki avastad, et enam ei olegi neid noh, oleksime nagu Siber. Need raiskavad ka nagu loomad, aga neil on vähemalt tsipake tagavaraks. Eestimaal on just nii palju, kui meil vaja on, üle ei ole meil hetkel mitte midagi, neid aasasid ja metsasid järvekesi, mis meil siin on. Ja ma oleksin kohutavalt ettevaatlik iga väikse lapiga, mis ma annaksin kellelegi bensujaamade või millegi sellise jaoks pärast seda tagasi ei saa. Aga kui me räägime isiksustest ja inimestest raha on ju vaja teenida, pere tahab ülevalpidamist. Et raha teenida, on sul vaja majanduses kõva kohta. Mida sa, millist nõu te annaksite meie noortele, mis siis teha? Ma lihtsalt soovitaksin seda, mida ma olen soovitanud ka Ameerika noortele järjest rohkem meie vennaga, selle asemel, et põgeneda selle tegelikkuse eest siin. Parem muuta see tegelikkus selliseks, mille eest põgeneda ei ole tarvis, milles on meeldiv kihvt elada. Kui me ei võtaks nii lihtsalt omaks kõike seda, mis püütakse kaela määrida siis meie elu oleks tunduvalt naturaalsem, normaalsem ja ühiskond ja valitsused ja rahaline, süsteemne, kõik adopteeriksid ennast inimese järgi ei ei sunniks inimest vägisi adopteerima ennast nende kunstlikult loodud kontseptsioonide järgi. See kõik on inimeste eneste kätte, siis me oleme liialt hakanud uskuma illusioonidesse, nagu nad oleks tõeliselt, nad ei ole tõelisus, on maapind, taimed, ookean, õhk tuli loodusjõud, meie ise, kõik elav on tõeline, kõik, mitte elav. Tõeline, tõeline on ka kõik tõelised tunded. Mul on näiteks erakordselt hea meel, et aastaid hiljem ma tulen tagasi. Ja need mehed, keda ma alati respekteerinud olen armastanud, olen oma sõbrad. Kuidagimoodi, teinekord, kui mul isegi ei ole nende telefoni enam, sest inimesed nüüd kolivad ja muud tuvad, nende asuvad ju kõik, me jooksime üksteisele lihtsalt sisse. Kohtunen tänavanurkadel kogemata ja kõik see kõik need hingeomadused, mis neist sõbrad kunagi tegid, need on kõik elus, nad on kõik jõulised, terved, tugevad, ilusad ja sõprus on terve ja tugev. Ja ma arvan, see on üks neid püsiväärtusi, mis kogu elust üle kogu maailma inimesed läbi viib. Alati on eksisteerinud ideaal. Millegipärast täiskasvanud ja vanemad Jahnevad inimesed, ahhid, ideaali pole olemas, seda niikuinii. Ta eksisteerib, ainult sõnades ei ole. Me oleme vennaga elanud ideaali, kogu oma elu. See on neid viinud läbi vanglate läbi kannatuste, läbivärkide, aga alati iseenesest on see ideaal püsinud. Ja nüüd selgub, et tal on ka praktiline väärtus. Me oleme elus, oleme terved. Me laulame, ei ole elus teinud mitte midagi vastu tahtmist. Ameerikas oleme keeldunud tegemast asju raha eest, kui nad meile ei sobi, kuigi teinekord väga suure raha eest. Kõige tähtsam on igal isiksusel uskuda oma teesse, leida üles ja mööda teed astuda, sest kui taevas on selle tee sulle määranud siis on sulle ka määratud, et sa selle takistamatult läbid. Ülejäänud kõik on illusioonid, välgud, suits ja peeglid. Kui me sellest läbi astume siis selgub, et see oli järjekordne illusioon, millest me pidime lihtsalt võitu saama. Iseenesest ei ole mõtet alla kirjutada kogu sellele jamale ja ideoloogiale, võtta see omaks ja siis püüda ennast sellega kohandada. Selle asemel tuleb luua omaenesemaal ja ideoloogia ja see toimib. Kas te usute ette määratusse? Aga mis sõltub siis inimesest endast? Kõik näiteks noh, vallas Black Hawk lakota selline väga kuulus teadjamees, mis ta on üle 70, niiskus, suur, ilus mees. Küsis mu käest kunagi, et onu vallas, et kas kõik need prohvetlikud, mida on aastatuhandete kaudu öeldud. Kas need on asjad, mis toimuvat vaatamata sellele, mis me ette võtame, et kas see on see, millest me peame läbi käimata. Sei prahvetused on antud teile teadmisena sellest mis juhtub, kui te midagi ette ei võta. Prohvet on andnud meile informatsiooni potentsiaalide positiivsetest ja negatiivsetest potentsiaalidest. Ja inimese võimuses on tegelikult saatust muuta selle läbi, et hoida midagi ära selle asemele panna midagi paremat. Sa ütlesid, et paljud ameeriklased pöörduvad indiaanlaste poole aga ristiusk, kirik. Minu jaoks kirik jaguneb kaheks mõisteks. Mõlemad mõisted eksisteerivad, üks on usk, teine religioon religioonist ja ma ei usu. Religioonil minu arust ei ole mitte mingit praktilist vaimset väärtust, see on täielik jama. Kogutakse raha, kogutakse võimu, aetakse inimeste ajusid segamini, usk tähendab usku ja selle jaoks ei ole sul vaja vormi. Selleks on sisemine veendumus, et tõde eksisteerib ja sina oled osa temast. Iga jumala sobib absoluutselt iga jumala sobib, ükski jumal pole halvem või parem, sest seal sama printsiip, erinevad vormid. Religioon, see on umbes nagu sa võtaksid enda ja oma kallima vahele veel psühhiaatri, kes seletab ära, et nüüd see pool tahab toda poolt võib-olla suudelda, mis sa sellest arvad ja toosis seletab läbi psühhiaatri tagasi see on jama nagu tõlk sinu ja jumala vahel. Seda ei ole tarvis. Usk on tähtis. Millesse usute teie? Millesse me usume? Usume printsiipi. Me usume elu kandvasse. Usume elu jätkusse. Usume positiivsetesse, ma absoluutselt ei usu negatiivsetesse, igasugune negatiivsus teenib kellegi teise eesmärki sinu vastu. Alati rahvastele sisendatakse alati ebakindlust ja hirmu selleks, et mingi grupeering saaks selle pealt teenida. Teie Eestis viibimiseks täna ja veel mõned päevad on ka üks laiem põhjus. Te olete siin koos sõpradega. Ja noh, kuule kogu meie eksistentsi laiem põhjus, Eesti on õnneks jälle muutunud üheks kohaks meie teekonnal, millest me järjest tihedamini oleme hakanud läbi minema on selle üle väga hea meel. Ja, ja mul on väga hea meel näha, et Eesti ei ole veel jõudnud väga palju kannatada saada sellest uuest läänestumisest ja kõigest värgist pealispinnal juba selliseid kriimusid näha, aga tegelikult kui sõita maale ja linnast välja ja vaadata inimesi ja noori inimesi on sellist jõudu ja säravust ja isiksusi igas näos ja seda on näha, seda on kõvasti näha. Ja ma soovitaksin väga Eesti valitsusel ja vaimujuhtidel ja rahameestel ja kõigil mõelda igaühel oma selle missiooni peale ka, et need on meie eneste järeltulevad põlved ja hetke põlved ja keda ei ole mõtet mürgitada mingisuguse võltsideoloogia selle nimel, et endale veidike pappide pappi saab ikka noh. Aga elu on ju tegelikult suhteliselt huvitav, ei ole ilus asi. Elu ise on lihtsalt ilus asi ja karjäär kuulub elu hulka. Aga karjäär ei ole sinu eluaseainekarjäär on osa sellest. Raha on osa sellest raha kõrvalefektina on suurepärane tulemus, kui ta tuleb millegi tagajärjena, mida sa teed hea meelega, aga raha eesmärgina on täielik jama. Räägime natukene teie noorusaastatest. Kuidas see siis oli, et ette niisugusteks iseseisvateks saite, kas on olnud ka eeskujusid või häid õpetajaid? Elu muidugi. No ma arvan, et kõige parem õpetaja on sinu enese fantaasia see on seal miski, mis siin suunab ja, ja ajab kusagile ja üritab sind edasi viia. Kooli õpetajad, kooli õpetajad, aga muidugi tore asi ja, ja eriti ertigi laagri kooli õpetajateni isiksused, inimesed, keda, keda sa oma õpetajatele armastad ja austad ja ja võib-olla isegi heal juhul jumaldab näiteks salamisi. Seal see oli ka ja kui niimoodi ei õnnestunud, sul läheb, minul on seda paar korda elus juhtunud. Tahtsingi just küsida, et kas on teil olnud õnne kohata selliseid isiksusi, keda teie olete näiteks omandanud? Ja muidugi muidugi. Õpetajatena noh, ma ei tea, kas või jumaldanud kedagi elus olen just, aga vähemalt elus olevatest õpetades jumaldan ei ole ka imetlenud, päris kindlasti. Vello saagi oli inimene Tartu kaheksandas keskkoolis, kes oli ikka erakordne anne õpetajana, kes oli sündinud õpetajaks, meeles kunagi ta ütles, et Tarmo sinust saab kunagi õpetaja, solvusin hingepõhjani, sest vastikumat ametit ma ei kujutanud, et nüüd me oleme õpetanud väga palju inimesi ise, siis ma ei saanud aru, mis ta silmas pidas. Ja lapsepõlves oli veel väga suureks õpetajaks oli mu sõbra isa Paul pajumaa erakordne inimene kes on õnneks ikka veel elus ja olemas ja kes oli mulle väga suureks eeskujuks. Väga palju siis on erakordselt rasket elu elanud mees ja kõigest välja tulnud elusalt ja tervelt. Ja väga palju tema õpetustest. Hiljem on mul elus vaja läinud igasugustes võitlustes. Ja kõige suurem õpetus on olnud see, et mitte ühegi raskuse ees, mitte ühegi takistuse ees ei ole mõtet peatuma jääda. Pane läbi. Teisel pool on jälle tee. Juba. Veini. Jõge. Ja nüüd lõpetuseks. Öelge üks hetk oma elust, mis on tõeliselt meelde jäänud. Üks ilusaid hetki ausalt öeldes oli, kui ma tulin esimest korda vanglast välja. See oli kolmandal mail. Ja kuus kuud ei olnud ma päikest näinud. Ennast tuli mulle vastu, vend ei olnud veel jõudnud kohale ja vanglahoovist välja tulles. Toimusel tänaval kasvas üks väike puu, mille pungad just avanesid. Ja seda punga ma vaatasin senini Venno takso kohale jõudis kuue kuuga, unustad täiesti ära. Midagi nii kaunist on olemas nagu elu. Mina vaatasin enda. Hetkeks ülerradurrin. On õhtumaastik lahti. Veel kestab kaugust veel, kui oli see Veel voogava roostes aga. Keskpäeva oli tervik leidma teise. Seal oli kindel mõiste. Nüüd pimedas all tähesenteerise siin riivab hämmastuse, mis ta mis tarvisti vale, antilinud nõudele. Kust alguse saab? Miks mõni möödu Tiinake? Sild mingi kulgeb paistul kaevusele. Neis suudab kaugemale jõuda. Viu vaateõhtut. Ka mõttena siili, räägi köigil missa jäi. Magusust jääb küllaadi janusse, nii et sinu tee on lähetused. Ja sinu laule lugeda. Kui mägestikus ükski jalge eas Just siis, kui heledamalt sära Tanuriks saalis valitsi ja suru näo päevas. Räägi. Mis ei hävine? Ta magusust ja külla Dianus. Et sinu tee meeletused