Litter. Tere hommikust, raadiokuulaja kolonel Riho Lauri Saar. Taas on eetris kirjandus saada litter ja jällegi tuleb juttu lapsepõlvest ja kirjandusest. Luuletaja Hando Runneli nimi ei vajavast erilist tutvustamist. Tänases saates räägib aga Hando Runnel sellest, mis mõtted liikusid tema peas koolipõlves, kuidas olid seotud metsale vennad tasuja ning Taraspulbaa ning pisut sellestki, mida arvata naisluuletajatest ja kes oli Runneli vanaisa jaoks üldsusele tundmatu kirjanik Soosaare meeldivat kuulamist. Litter. No kallis seltskond, ma võiksin alustada seda mälestusliku juttu Eelmanniga. Kust ja millal ma seda lugesin, aga ilmselt oli üks oluline mõtiskluste ja segaste tundmuste pundar, kui ma pidin lugema, vot selliseid sõnu. Suur on jumal, su ramm, suurem su heldemeel. Pikse Marude hirm karistab patuseid. Aga jumala heldust kiidab taevas ja mets ja nurm. Rõõm On põlanud mind üksima, nutaksin kui ei mäletus veel lootus ei tõstaks mind. Taevas naeratab lootust. Aga mälestust, mets ja nurm. Tere, mõnigi paik, armas ja kallis mull. Kus ma mõnigi kord õnnega viibisin. Kuulsin ööbikulaulu kala mängimist, vaatasin. Tule tagasi veel tagasi, tule veel. Õnnis, õnnelik aeg. Kõige Su rõõmuga silmapilkude vastu elu ajama, annaksin lootus vaala täht. Sinna sa kutsud mind? Kuhu? Mõni ju läks rõõmuga hõisates. Tere, näen ma sind jälle? Tere õnnistatud Isamaa. Siiani ei ole ma niisugust luuletust suutnud analüüsida teadlase kombel, vaid see on üks tuttav olevus kes kõneleb pooleldi arusaadavaid ja poolest saadik ikka mõistatuseks jäävaid sõnu. Ja selles on kokku võetud mingi olemine. Lihtsamad mulje toolid olid raamatutest muinasjuttude või laulude kombel, mida kodus jutustati või lauldi. Võib-olla algusest tundus, et laul ja raamat, need on erinevad asjad, aga kui vanaisa lauludest mida ta laulis omaette, need kõik kuulsid, selgus hiljem, et need on kellelegi luuletused olnud, mis on tehtud lauludeks. Nad on olnud raamatuks kunagi. Siis võiks öelda nii et et need laulud ei olnud ka laulud üksipäini, vaid ka need olid kaudsel moel kirjandus. Ja paljud laulud, mis meeldisid selgus hiljem olid näiteks Anna Haava luuletused, Anna Haava sai kuulsaks ikkagi sellepärast, et peaaegu kõik ta luuletused olid lauldud kunagi kooris ja kooridest viidi koju ja lauldi lakkamatult. Ja kas või Ado Reinvald i. Et mis need jõudsid ikkagi jälle lauluna. Need kultuuriloolasena võiks imestada, kui palju oli siiski koorilaulu, kui palju luule, eks jõudis inimesteni, praegu on luuletused sageli kaotanud selle laulu ja meie 1000 või 300 või 100 eksemplari, need leiavad mõned üksikud lugejad. Ma jagaksin, võib-olla need raamatud, mis mõjutasid lihtsatesse liikidesse, no näiteks koolikirjandus oli päris tavaline, et hakkasid tuhnima raamatuid ja avastama, mis asjad nad olid. Nad tavaliselt olid vanemate poiste või tüdrukute kooliraamatud. Ja sealt leidsid, kui sa veel olid kaugelt enne kooliealine, leidsid endale mõne loo või laulu. Ja isegi see hakkas silma, et raamatud, kooliõpikud olid erinevad. Väga selgelt jäi meelde, et saksaaegsetes kooliõpikutes oli. Nüüd ütleksime targalt, poliitiline tsensuur juba üle käinud ja mitmed asjad, mis eestiaegsetes, lugemikes või kooliraamatutes olid, oli välja kraabitud. No ei tohtinud olla. Ja sageli jäid meelde väikesed üksikud asjad. Ma ei tea, mis aastast ja mis ajast on meelde jäänud. Jakobsoni lugemise raamatu tekst. Või mõned tekstid ja üks eriline tekst on, kuidas ta kirjeldab koera. Ja minu meelest see, et üks kirjanik on osanud öelda koera kohta enamiste viltu, nüüd öeldakse enamasti viltu käik. Tuleb meelde tõepoolest, ise ei oskaks nii lakooniliselt öelda, kuidas vöör liigub, see ongi nii, kui ta tuleb, läheneb, see on viltu ja selle oli siis Jakobson pannud oma lugemise raamatusse ja ma olen hiljem vaadanud lapsi või koolilapsi, kui suvel juba saavad kooliraamatut kätte. Mõni huviline loeb juba enne esimest septembrit kooliraamatuid, läbidan, tark, ta on õppinud sealt teadused selgeks ja läheb kooli mängeldes. Need koolikirjandus on küllalt võimas asi. Ma ei tea, missugune õpik oli see, kus oli sees Juhan Liivi luuletus. Ta lendab mesipuu poole. Ma võtsin selle raamatu aeg-ajalt kummutisahtlist teiste raamatute juurest. Ja lugesin mund luuletust ja ikkagi jälle see Juhan Liivi luuletus tuli huvitavalt ette, sest mida ta siis rääkis? Need tegelased olid väga tuttavad, mesilased, sa käisid õues, vaatasid need olid sulle tuttavad olevused. Aga sina ei osanud ise mõelda seda, mida luuletaja oli sulle nähtavaks teinud, see, kuidas mesilane läheb pidevalt mesipuu poole ja mis seal painama või siduma hakkas, oli see kordus või refräänilisus. Ta lendab mesipuu poole ja lendab mesipuu poole, see kordus, mida ma hiljem siis oma luuletustes olen kasutanud ja mida armastavad eriti need, kes hakkavad luuletusi lauluks tegema. Ühesõnaga see mingi ühe fraasi kõla ja kordus, mis läbib elu ja olemist, vot see on üks niisugune kunstiline avastus, noh, võite võtta ka kasvõi Wiiralti või mõne teise kunstnikutöö ja näete, et seesama mingisugune motiiv, mingisugune element läbib kogu elu ja kogu loomingut. Et niisugused väikesed tähelepanekud olid ja niisugused süvenemised need olid noh, mitte nii teadvustatud suhted tekstiga, aga aga nad olid ikkagi meeldejäävad episoodid muude mälestuste vahel. Ja sama võimsad. Või siis ajakirjandus, kui ma ütlesin, et üks on koolikirjand, teine väga suur kujundaja no oli kättesaadav ajakirjandus, seda vast näiliselt ei olnud nii palju, aga seda rohkem nad sööbisid meelde laste rõõm oma lasteluulega, seda ei olnud väga palju, aga ta jäi meelde. Sealt tuli see Henno ja Oro lasteluule nüüd ja ka pildistik, kuidas pildistada nappe asju. Ja ikkagi jällegi lihtsate Haldiste asjade sidumine või tegemine kunstiks või nähtavaks oli siis riimi või, või kõla ja abil see jällegi jäi kuidagi meelde see ike laululisus kõlalisus, kal lihtsates piltides, võib-olla sealt hakkas kujunema arusaamine, et et väikesed tekstid, luuletekstid eriti on, on küllalt pildilised ja ja pildimaailmaga seotud. Kas oskad joonistada pilti või oskad omadega väheste sõnadega joonistada mingi eluline pilt või situatsioon, mis ei oleks päris karikatuur, vaid oleks mingisuguse hingelise pehmuse võib teenuse edasiandja ka samal ajal. Nii jäigi selline Eliisa. Eelised koola küünagarie teemas. Ja taluma neidu ja need minu siin ujuda. Anna minu Halleeringadel nuusuta minu musta juua kõiguta minu kõrvi. Ja viiburibamaie Riibastani juuri le neiu, need agad, aadli ärgu sinu taani oskuvate ega sinu Kõrbi käigu kõrvad Joscodotteni joojad sõlmiiniseeriveedes. Aga nüüd lähme juba natuke tähtsamate väljaannete juurde ja jõuame võib-olla kirjanduse juurde päriselt. Üks oluline aasta oli 1942 43. See oli kirjandusloost teada, et saksa ajal ilmus vähe raamatuid, aga meie koju oli jõudnud koguteos hammugaar. Ja nüüd ma jutustan selle loo. Ele Süvalepa, temal med, Betti Alveri uurija ja Betti Alver ei ole olnud minul absoluutne lemmikluuletaja. Kõigepealt naishing on natuke teine ja mingid rütmid on kummaliselt ikkagi mees- ja naisolevused, natuke teised. Ja võid austada ai ja kadestada, et jah, Ma ei suudaks kunagi niimoodi teha, aga mingisugune poeetiline mõte on ka selline, mida sa tunned, et sa iialgi ei hakka seda tegema hoolimata sellest, et sina niisamuti nagu Betti Alver, kasutad algriimi ja rahvalaulu mingid mootorid, aga mingi erinevus on. Ja ammukaares oli Betti Alveri üks kimp luuletusi mis jäid meelde eluks ajaks ja oli huvitav, et ka nendele talu inimestele, kes ei ole kirjanduse ja luulelugejad väga jäid need meelde ja ikkagi meenutasid naelase ele lugeda, aga ma lootsin ise. Betti Alveri laul pojast ja Me räägime sageli ja mina isegi ütlen, et Juhan Liiv on see, kes on oma lakoonilisusega vaesuse poeetikaga eeskujuks, et väga väheste elementidega suudab väga olulise maalingu anda. Ja Betti Alver nendes sõjaaegsetes lauludes saavutab niisuse kohutava tiheduse. Ja noh, niisugune emotsionaalse aususe. Et kui varem mängis veidi sinisukka ja pani jala üle põlve ja võis suitsu tõmmata niimoodi, aga nendes lauludes on kogu selle sõja ajast selle rahva saatus väga poeetiliselt sisse pandud ja mis veel peamine on ökonoomsus, see ütleksime, ballaadilik või eetiline haare, iga lause iga lauseosa, iga lüli viib sündmust edasi, iga fraas, mis öeldakse, annab uue situatsiooni, kui ma enne rääkisin, et Juhan Liiv võlus sellega oma mesilase lauluga, et, et kogu aeg kordussündmused muutuvad, aga üks asi, üks liikumine on, on pidev sõltumatu üks asi, aga siin antakse laulus terve ajalugu, pisikeste episoodide, ei, kõik on õige, on ühesõnaga poeetiline. Sest nii ei ole ja samal ajal realistlik, sest nii on, on kaks asja kokku pannud. Ka selle tahab ise lugeda. Ei, ta, päike paistis, kaste hiilgas, vidutas vihma, veidike pojuke mängis memme põlvel, seljas tite kleidike lükk, sall. Juba need julged jõnger, jalad, jõnger, jalad jooksid jooviku rabani. Tuli rätsep, õmbles riided nikerdas nööpauku nabani. Oli see hunt, kes äkki Hoikas tusa artiihniku asukas. Nooruk sõitis laia laande karuses killa kasukas, terve episood. No me saame aru, allegooria sõda, kihas, taplus, loitsid, leegid, suitsesid sõjakerised, mehe poeg, vaarus keset välja, ammused, veidi verised. Jällegi selle episood, kõik sõjad, koor, memmele jäid tühjad nurgad, taadile, hobuste talitus. Pojuke viidi kabelimäele puhkama, puust palitus. Noh, seal tiheduse poeetilisuse niukene tipp mida võib alati püüda jäljendada. Ma ütlesin enne, et raamatuid külas vahetati. Ja oli meie majas raamatuid, mida anti, laenati lugeda ja mis vahel ei jõudnudki koju tagasi. Ja teistes kodudes oli ka raamatuid mida kas laenasid või ei saanud, mida ei laenatud välja, mis jäid kuidagi imelikult painama segaste sümbolitena ja seadustena ja niimoodi oli seal ühes peres naabripoisil mõni raamat. Tema isa oli surnud, noorelt aga oli haritud mees olnud ja nende kodus väheste raamatute hulgas oli hall raamat mille kaanel oli väga line nimi. Rabin tranaat Tagoore kitantsiaali ja külas käies vahel sai seda avada. Aga see tundus nii, nii veider või kummaline. Ja ei saanud aru. Ja selle raamatu luule olemusest võib-olla sai aimu sellesama raamatu omaniku kaudu sest aeg-ajalt tema algkoolipoisina kirjutas ka midagi, kirjutas mõne luuletuse. Ja sel ajal oli koolilastel salmi albumid, kirjutati üksteisele mälestuseks ja tee Ta koore raamatu omanik kirjutas kellelegi koolikaaslasele väga filosoofilise salmi, vaba värsilise mõtiskluse. Ja see oli siis nüüd ta koore jäljendus. Ja noh, nüüd tagantjärgi ma püüan võibolla taastada natuke seda elamuste hulka ja seda maailmapildi võõrust, mis sealt raamatust vastu vaatas ja mis oli nii kauge ja nii võõras, et, et seda minutaoline ei suutnud jäljendama hakatagi, see oli midagi muud kui eesti luule või kooliraamatute luule. Ma kirjutasin ühe luuletuse välja Loomingu raamatukogu väljaande järgi, seal on võib-olla mõni sõna muudetud ja eestiaegses väljaandes oli teine, aga põhimõtteliselt see inimestevaheliste suhete kirjeldused üldse sellised hoiakud olid olemas ja need pidid olema kusagil maailma nurgas reaalsed, mitte välja mõeldud. Ja selle luuletuse tekst on siis selline. See on mu palve sulle, mu isand. Löö viletsuse juure pihta, mu südames. Anna mulle jõudu kergelt kanda rõõme ja muresid. Anna mulle jõudu teha, mu armastus. Viljakaks teenimiseks. Anna mulle jõudu, et ma iial ei salgaks vaeseid ega painutaks põlvi jultunud võimu ees. Anna mulle jõudu, tõsta meel kõrgele üle igapäevase tühja-tähja ja anna mulle jõudu alistada minu jõud sinu tahtele armastuse läbi. No me olime lugenud ka vaprusele üleskutsuvaid ja mehe tegudele üleskutsuvaid raamatuid. See oli kasvõi tasuja sõjaaegsele põlvkonnale oli see väga tähtis raamat või need hoiakud mis seal olid, olid olulised, sest noored poisid eriti tahavad olla alati kanged kangelased ja kui nad näevad, et paljud on võidelnud Isamaa eest, siis nad on valmis ka kujutama olukordi, kus nemad saaksid olla isamaa eest võitlevad ja kas või langevad kangelased. Ja võis olla ka kättemaks paljudes raamatutes eeskujuks, mis oli moraalselt kõige lihtsam, aga näiteks tasu ja see on üks imelik kirjakoht hinge eluliselt kus on küll võitlevad pooled. Aga peakangelane armastab või on kiindunud tüdrukusse, kes kuulub teise leeri. Aga oma patriotismi ja muu käsu põhjal ta peab loobuma nii, ja noh, see oli see mingi episood, kust ta korisedes pillab mõõga läheb keldrisse, kus on ahelates, tema isa oli vist ligilähedalt selline episood. See on umbes selline episood, mida me tunneme ka. Kõvemal kujul Taras pulba raamatust, kus jällegi armastuse motiiv on poeg armastab vaenlase leeri kuuluvad naisolevust, isa ütleb, mina olen sünnitanud, mina sinuga hävitan, tähendab need raamatud kus patriotismi või Isamaa mõiste isamaa armastuse mõiste on pandud võitlema ja võistlema selle kõige võimsama tundega armastuse tundega ja nendes teostes on siis koolipoistele vastuvõetava maal kujul see inimese suurus või hero viis antud siis isamaa armastuse võidu kujundi kaudu. Neetna näksi suitsu, no eks sealt suitsu siis ja leiva ja leiba satutakse, Vainuga maalitakse, kaku maalitakse. Kes meil, no kes see mees ta kas saab või? Kas lävi, isa või ema või peeni ja meesi Bay lääne, nii ja meesi või näeb kõige noorem vend läheb noored Me ei saa. Ma ei lähe, ei saa, ei. Ja siin ja mesi meil kõige noorem mees läheb kõige noorem. Meil läks sauna. Läks sauna. Et ma läheks alla, õpeta minu. Minu hella venna kui. Kui sina sina sõida ja sina sai taas ja taas ja sai ta. Et need kaks, et see enesetapp, et ta tapetaks koonu toole. Pruuli siis kaudituulisis Jazda, aga Te ei saa, et saite esiukse. Tuule ei saadud poega, tuuletunne poega Kööva rastakinnastes tapp. Kinnastes saadu lasta saabastest saadoolast saabastest ta ei saa tuuli, heidud poega ei saadu. Ehidunud poega pööras mees, võõras hobune, hobune, veerand kinda saab koerake käes, õelad kirjat, kinnastest paelad, keeria kinnastes. Sõitis sõitis. See kitantsiaali raamat on veelgi kummalisem kui Taras pulba. Need siin on kuulekus ja alandlikkus ja alla andmatus tähendatud. Kui siin öeldakse, ma iial ei, et ma iial ei salgaks vaeseid ega painutaks põlvi jultunud võimu eest. Selles raamatus on, on niisugune moraal või eetika, mis balti provintside praktikas oli natuke võõras või natuke ülevam nafta ja ei jäänud fantastikaks, vaid tundus ikkagi reaalne. Kui nüüd jututeema on jõudnud sõdade ja ja patriotismi tunneteni, siis tuleks rääkida kahest raamatust, mis mõjutasid üsna palju. Meie talus oli Eesti vabadussõda teatavasti see on kaheköiteline. Aga meie lapsepõlvest Me nägime ainult esimest köidet. Tõenäolisem oli, et teine köide oli laenatud välja sest teine võimalus oli sööd. Et hirmu tõttu kui põletati väga palju raamatuid poliitilise hirmu pärast. Kui vene võim tuli või ka Saksa ajaloo sassi põletati. Et mitte jääda poliitiliselt süüdlaseks siis ei ole tõenäoline, et teine osa põletati ära, esimene jäi alles meelde lehitseda. Ja see on vabadussõjaköide, oli tähtis vähemalt kolmel põhjusel. Sealt saime ülevaatepildiraamatu kujul, sest väga palju pilte oli maailma ajaloost. See raamat oli koostatud niimoodi, et ei olnud kitsalt Eesti vabadussõda, vaid oli maailmasõjasituatsioon kirjeldatud ja kõikide riikide juhid ja väepealikud ja olulised tegeles lasedulikat tutvustatud ja eesti vägede võitlus punase Venemaaga. Punastega oli põhjalik piltidega ja väga oluline oli, et väga palju lahingukirjeldusi olin maastikupildid koos skeemidega, kus paiknesid väed ja just need aerofotod Eestist kogu võitavast Eestist. See oli nii integreeriv, et piltlikult sai nähtavaks, kuidas terve eesti rahvas oma isamaa eest võites, kuidas kõik maakohad olulised kohad olid haaratud ja kõik olid tähtsatena kirjeldatud. Mis hilisemates ajalugudes ja üle vaatlikumates ajalugudes sageli leiab auklikuks, kus tuuakse siis kas ainult vaenlased või oma väepäevikut või kakskolm tähtsat meest ja ülejäänud maa ja rahvas kaob nagu vaate veedate ära. Ja see raamat oli tähtis ka selles mõttes et seda võib alati eeskujuks tuua. Kui tähtis on pildiraamat või ilustatud raamat? Nüüdse televisiooni ja pildiajastul? Võib arvata, et et ei maksaks kõnelda nii palju pildiraamatust. Aga nüüd võiks rääkida sellest, kuidas pildirohkus kujundab inimesi ja lapsi rohkem kui üks tekst. Ja kui me julgeksime või tohiksime teha valikut ja hinnata seda pildilise mõjuri toimet inimestele, siis me näeksime, millises kohutavas seisus sageli olemas piltide surve oma jõhkruse, labasuse ja suunitlusega Vaenulik selle raamatu kõrvale Eesti vabadussõda või tasuja tuleks nimetada ka meie põlvkonnas küllalt tähtsat vene raamatut, mis oli tõlgitud noor kaardivägi. See rääkis vene autori suur läbi vene noortest inimestest, noh seda võib öelda, et see on propagandakirjandus. Aga kunstiliselt Küllalt osav ta rääkis, tal oli see tõepõhi, et räägiti venelaste võitlusest sakslaste kui vallutajate vastu ja kui suur oli fantaasia, kui suur oli seal dokumentaalne tõde? Seda ei tea, aga tehti ka film sellest noorest kaardiväest ja need olid noored inimesed, kes võitlesid Isamaa eest. Ja meie põlvkonnale, kes me siis olime, algkooliealised mõjus eeskujuna. Et midagi sellist võiksime ju ka meie teha või me peaksime tegema. Ja mitte ainult keskkooli noored, vaid ka algkooli lapsed heietasid. Neid mõtteid, kuidas teha salaorganisatsioone, võib-olla ka hankida relvi, relvastuda ja asuda võitlema salaja isamaa eest, umbes nii, nagu noor kaardivägi võitles sakslaste vastu Isamaa eest, aga meie isamaa kujund oli ikkagi see eesti Isamaa mille eest võideldi, vot seal vabadussõjaraamatu piltidel. Ühesõnaga meie tahtsime õpilastena seda jätkata. Ja üks väga huvitav asi, mis on elu jooksul silma paistnud, kõik koolid on mõnes mõttes võrdsed, meie olime, ma võtsin kaasa raamatut, võib-olla näidata siin pilti, mis on algkool seal neljaklassiline pool paarikümne õpilasega ka, ka seal oli oma hierarhia. Vaat siin on pildid, jalgsem algkool, need mõtted, noore kaardi väärlikud mõtted tekkisid meie pähe, kui me hakkasime kooli lõpetama. Me olime lõpetajad, neljanda klassi noored on lõpetajad ja hiljem oli sama efekt või hingeline enesetunne, kui me lõpetasime jälle seitsmeklassilise kooli, see oli täiskasvanuks saamine või suureks saamine, nagu ma kirjutan, suureks saamine. Ühesõnaga, kui hakkab kool lõppema, siis tahetakse midagi suurt seal teha, enne kui laiali läheb see koor või see koosseis või klass ja midagi teha siis teha salaorganisatsioon, et võidelda Isamaa eest. Niimoodi suuremad keskkooliealised kusagil Võrus või need läksid metsavendadeks neid uuri plaar ja kuulutab väga tähtsateks, aga kõigis nendes liikumistes on mingi puhas naiivsus puhas ilu ja puhas õnnetus ka sees. Ma hakkan nüüd võib-olla lõpetama oma lugu ja räägin võib-olla veel ühest raamatust, millest võiks rääkida pikemalt ja lühemalt. See on piibel. Ka see raamat oli kodus? Jaa, teda ei hoitud võib-olla nii hoolega elusasti nagu mõnes teises peres, aga tema põhilugeja võib-olla oli aeg-ajalt vanaisa, aga tal oli trilli puudus ka ja siis ei tahtnud ta liiga pikalt lugeda ka ta pidas ennast võib-olla kõige targemaks meheks. Siiski niiskete hingeliste asjade juures ja aeg-ajalt siis võis minutaoline ka lehitseda, aga suuri dialooge ei olnud. Vanaisa tarkuse kohta võib ainult niisuguse huvitava kirjandusliku seigakese öelda siin-seal nii kontaminatsioon, ioonide küsimus. Kodus oli veel üks raamat, mida õieti keegi lugenud, aga ta oli ilus, suur roheline raamat. Ja tema peal oli Mait Metsanurk Soosaare. See oli üks romaan talurahva elust ja pealkiri oli Soosaare. Aga vanaisal tekkisid kontaminatsiooneid selles mõttes, et ta teadis, et on olemas Anton Hansen Tammsaare. Ja siis teiseks, samasuguseks rikuks ta ikkagi. Vägisi pidas Mait Metsanurk soosaared. Ja rääkis ikka see kirjanik Soosaar, Mare ja kui me vaidlesime lastena vastu, ta ikka endale suhete ütles, et võib-olla küll, aga mälu sundis ikka niimoodi. Aga piiblist rääkides ma kujutaksin, et oleks hea, kui siin viibiks ja jutuajamiste juhiks Kersna oma pealtvaataja stiilisel ütleks umbes nimede aha, Runnel siis luges ka piiblit ja mida siis kas uut või vana testamendi ikka uut testamenti ja rohkem, eks seal oli ka Jeesuse kuju sees ja kirjutas siis ka kirjutamist ja ma ütlen, et muidugi mõjutas ikka. No ja siis Kersna ütleks, et et kuidas ta siis mõjutas, kui Jeesus Kristus kirjutas ainult üks kord liiva peale ja sellegi esiuhtus ärade ju rohkem ei kirjutanud, kuidas see saab kirjutamist mõjutada. Et võib-olla siis mõjutab Jeesuse Kristuse kuju Runnelit siis Runnel ütleb, et muidugi Jeesuse Kristuse kuju on, on ju päris tore. Seda ikka on eeskujuks pandud ja ei olegi inimestest võib-olla suuremat kuju. Ja siis Kersna võib-olla küsiks veel, et ja muidugi tee võib olla ootaksite siis ka nagu Jeesus Kristus, millal tullakse ja lüüakse risti. Et võib-olla on ka niisugune auahnus ja siis ma ütleksin, Kersnale auahnust ei ole. Aeg on edasi läinud ja minu meelest on selle asja lahe tähendanud üks prantsuse kirjanik. Ja selle tüki nimi on Kodood oodates. Ja neile, kes on vähem mõtelnud Jeesuse Kristuse ja tema ristilöömise loo üle, siis meenutan seda et kui Jeesus Kristus Getsemani aias ootas, millal teda veedetakse Et tullakse ja võetakse kinni, nii. Kohtuotsus on ka teada, lüüakse ikkagi risti, see oli tema saatus ja see tund tuli kätte. Aga kodo ootamise lugu on veel üks sammukene edasi moodsal ajal. Sa tead, et sa oled reedetud, Sa ootad kinnivõtjaid ja neid ei tule. Tänane litrisaade on salvestatud Tartu Kirjanike Maja kritis, kus luuletaja Hando Runnel rääkis oma lapsepõlvemõtteid ja teda mõjutanud kirjandusest. Saate panid kokku Ivika, Ludvig ja Riho Lauri saar. Taas kuulmiseni uuesti aprillikuus.