Kreekast on tänane reisijutt üks riik kaugel Euroopa kaguosas Joonia ja Egeuse mere vahel. Selle streigist räägime ja saates on meil külas kaks inimest, kes on Kreekas elanud, need on Maria-Eva Möldre ja saatejuht on Piret Kriivan. Kui me kreeka peale siin Eestis mõtleme, siis meile seostub see kõigepealt kohe millegi väga antiikse, väga kauge ja väga sügavakultuuriga. Mis mind hämmastas, millest ma tahaksin kohe alustada, et kreeklastel on midagi hoopis pea peale pööratud, võrreldes sellega, mis meil on nimelt eitus ja jaatus, on neil hoopis vastupidi, on niimoodi, on küll jah. Et jaatus on siis väikene pea Kalle kõrvale ja eitus on lõuaga tõstetakse siis natukene pead üles, et see tihtilugu segadust tekitada. Tihtilugu, kui taksot näiteks püüad, siis taksojuht peatub, siis küsid selle koha nime, kuhu minna ja ei saada aru selles mõttes, et mõtled, et ahah, et need taksojuht näitas, et võid peale ronida, aga tegelikult hoopis kihutab minema. Selliseid hetki on tulnud ette. Te olete mõlemad korvpallitüdrukud, kuidas te saite korvpalliplatsil hakkama? Oh korvpalli sekka, ega neil päid eriti ei kirjutata, et rohkem ikka räägitakse ja näidatakse näppude peal asju. Et harjusite päris kiiresti selle niisuguse see oli lihtsalt ebamugav, ütleme jah, natukene ebamugav, alguses aga saab hakkama. Missugune on teie lemmikkoht Kreekas? Lemmikkoht võiks öelda, mitte Ateena. Hästi, ilusad on Kreeka saared ja kindlasti, kui keegi kunagi Kreeka matkaks külastama tasub minna, külastada just eelkõige väikseid saari, väiksemaid, mis ei ole, ütleme, Rhodos ja Kreeta ja Korfu, need on hästi imepärased, ilusad saared, aga tasuks nagu näit, eks ütleme kasvõi kasteloori Soosaar, mis on, jääb täiesti juba türgi külje all, aga mis on hästi. Nii, see sinise veega seal ei ole ülerahvastatud turistidest saarekene ja kindlasti ka romantilisem saared, ütleme, võiks olla Sandoriinile võiks minna meelose saarel on hästi palju ilusaid, randasid väiksemate saartega, tihtilugu on see kreeka kultuur nagu rohkem välja toodud ja igale poole restoranidesse viidav Ernadesse, kus siis minnakse, on külalislahkemad, inimesed vast tuleviku mõõdet, ei ole nii turistikoht, Kreeka maa on, on mereriik tegelikult ju sest ainult põhjas on, on mandri piir nelja riigiga. Et kas kreeklane on mereinimene, kes kreeklane tormab ise ka selle ilusa sinise vee äärde loomuli koormab tormijooksu, kõik kreeklased armastavad. Eks nad selle nimel tera peal elavadki, et jah, et päike ja meri, nemad kaotavad seda ikka terve talv. Et eriti just suvel nüüd rannahooajad ja muidugi, mis puutub toitlustus, kultuur muutub vastavalt aastaajale. Et siis on need mereannid ja kalad ja valge vein ja kõik see käib asja juurde. Ta on küll mererahvas ja sa ütlesid Mariet mitte Ateenasse, et mitte Ateena ei ole see kõige-kõige lemmikum koht, aga tegelikult Ateena muidugi on ikkagi kõige kuulsam ja Ateena on just see kultuuri häll. Jääte Akropolised ja vanad turuplatsid on, Ateena on ilus linn, aga ütleme nii, et seal turistil üle paari päeva seal nagu eriti midagi teha ei ole, et need põhilised põhikohad, see vana antiik, see kõik üle vaadata, et noh võib-olla hakkab häirima see liiklus, ummistatusia, selline õhu saastatus, see hakkab nagu võib-olla, et siis juba nagu kisub, et tahaks sealt ära, et tahaks kuhugi saare peale või puhtasse loodusesse. Muidugi, Ateena ümbruses on ka palju ilusaid kohti, kuhu külastada suunia ja Kruseidoni tempel, et Kreeka natukene Ateenast välja, et siis saad ka nagu selle rasvamüra käest ära. Antiikse ja ilmakuulsa Ateena kõrval on ilusasti olemas ka kaasaegne Ateena. On küll, aga see on nagu, ütleme nii, et see arhitektuuriliselt kaasaegne Ateena, see ei ole nagu midagi vaatamisväärset. Omal ajal, kui Ateena linna ehitati, et siis ei seal ei olnud mitte mingisugust planeeritust. Ütleme nii, et tänavad jooksevad, on risti-rästi, ei ole paralleelselt nagu sellist organiseeritus tõi, sellist ei ole, enam-vähem võtad ikka nagu seal on nagu väljakud. Et siis suundud nagu ühest väljakust teise, urin teinud nagu nende väljakute vahel nagu rohkem, et enam-vähem tead seda, kuhu poole minna. Et see nagu ja muidugi Ateenas vanasti oli Aguraalsele agu raha juurde nüüd kuulub, on ka nagu Uusa korra kus siis on turuplats, kus kreeklased kauplevad ja see on väga tore näha, kui Kreekasse Ateenasse minnakse. Et kuidas nad oskavad siis meelitada ostjaid ligi. Kindlasti tasub külastada, et suured turuhooned, kus on kalamüügikohad ja liha ja kõik on eraldi, kõiki kaupu müüakse eraldi, aga see kultuur just kuidas nad kauplevad sellega, see on väga huvitav vaadata, nagu. Ja kuidas nad kauplevad, tingimine käib iga ostutehingu juures. No kui sa ise oskad tingida, kui sa ise julged küsida või tingima hakata, siis nad kindlasti tahavad tingida, aga eestlastel tavaliselt ei ole nagu kombekohane. Lähed ja hakkad kauplema, ka see on väga kergesti äraõpitav, seda ma nagu olen omal nahal kogenud, et isegi Eestis annab väga hästi kaubelda kui julged olla just nimelt, et kuidas nad oskavad ligi meelitada rahvast ostma nende kaupa, kuidas nad karjuvad ja see lõunamaa temperament on hoopis midagi muud kui põhjamaa temperament, nii et seal tahes tahtmata peatad ja ei oska ahest ära ka öelda, niiet natukene vaatad, seltsist öeldakse jälle odavam India ja siis lõpuks ikka ostad ära midagi. Kas see pealetükkiv ei tundu esialgu, kui, kui niimoodi aktiivselt kutsutakse enda juurde kindlasti alguses võib pealetükkiv tunduda, aga ajapikku kui sa nagu oled seal rohkem sa harjud sellega ära. Ja siis võib-olla isegi see hakkab meeldima ja seal nagu naljakas ja isegi huvitav. Mingil kombel see on nagu üks osa sellest ostu ostunaudingust või kui sa lähed sisseoste tegema, et sa juba tead, et sa võid saada väga hea asja väga hea hinnaga. Aga sa pead selleks natukene vaeva nägema ja natuke nagu kaupmeeste elu ka rõõmsamaks või huvitavamaks muutma, et sa oled nagu nõus tingima ja nende selle mänguga kaasa minema. See tähelepanu ei ole ainult ostmisega, aga niisama ka kui tänava peal jalutad, mis kommentaare tehakse ja kõik see, aga et tihtipeale ongi põhjamaa, rahvale tundub see nagu väga pealetükkiv, aga tegelikult peaksid nagu selle naljaks pöörama või mingi nalja vastu ütlema või midagi ja siis tundub hoopis teistsugune see atmosfäär seal, mis on ühtlasi ka väga kena ja kreeklane, suhtleb kogu aeg, ma sain aru, suhtleb, katsub, kallistab, naerab, nutab, väga emotsionaalsed inimesed on. Et kõik see, mis tuleb, tuleb südamest, kohe tuleb välja, et ei ole niimoodi, et hoitakse tagasi kuskil nii-öelda maski kandmist ei ole. Et üks hetk vihastatakse, karjutakse, kisatakse üksteise peale ja siis järgmine hetk kohe on kele naer ja kallistus ja armastus ja kõik see, et et väga emotsionaalne rahvas. Aga mis teeb selle kreeka just sellise atmosfääri väga meeldivaks ja Tahtaks sinna minna. Ja sõbralik? Kui palju kreeklane igapäevases elus turul käib ja missugused sisse ostate, sealt teeb selles mõttes, et kas see on temal niisugune igapäevane käik, seal on piir? Jah, ütleme nii, et linnaosades teatud päevadel siis on turupäev, pannakse üks tänav kinni siis tulevad kaupmehed, kellel on siis kartulid, salatid, apelsinid, muud puuviljad, kaasasi siis pereema või perekonnaliige, läheb turule, võtab oma ratastel korvi või käru kaasa ja siis paneb, laob selle otsast lõpuni täis värsket puuvilja-juurvilja põhiliselt nagu värske selline turg. Siis muidugi kala on, mida käiakse turul toomas, mis on kindlasti värskem kui kuskilt kauplusest osta. Mina Kreekas olin siis ma elasin Ateena kesklinnas ja siis oli meil laupäeval turupäev, et iga laupäeva hommikul võtsin ka koti suure kaasa ja läksin ja siis ostsin palju värsket nädalaks ajaks. Ja see on siis värske ostmine on ka, et nendel on hooaja tuppa see kaup, et ütleme, puuviljad on sel sügisel arbuusid ja viinamarjad ja talvel on jälle õunad ja pirnid ja Lähme, Tanel sind ja mandariinihooaeg, et nad hooajad nagu vahetuvad ja seda, mida parasjagu turul nagu on, seda siis ostetakse. Ja seda ka maitsvam on, et ta on täpselt nagu selle aasta aia puuvili või juurvili. Kuulame nüüd Kreekas populaarset muusikat, tema nimi on Eli Coqino ja ta on üks väga tuntud naislaulja hetkel Kreekas. Olen tema kontserdil ise käinud mitmel korral ja üldiselt noh, nooremale rahvale peale aga ongi kui veel väikene märkusi, et kui rahvas noorem rahvas läheb diskoteeki näiteks ja on välismaalaulud siis kõik noogutavad ja seisavad niimoodi oma dringi klaasiga kuskil. Aga siis, kui hakatakse Kreeka need popmuusikat laskma, siis rahvas hakkab kohe sealt tantsima ja kaasa elama, kaasa elama ja koht nagu ärkab ellu. Kreeka homse rahvuspüha eel, 25. märtsil aastal 1821 algas vabadussõda türklaste vastu. Selle aastapäeva eel räägivad Maria-Eva Möldre meile Kreekast ja jätkame Kreeka köögist, Kreeka köök on ju kuulus. Kas kreeklased ennast paksuks ei söö ja kas ülekaalulise probleeme ka Kreekas on või, või toituvad kreeklased nii tervislikult? Ei, kindlasti on seda ülekaalulisust on ka, aga ma ütleksin, ei märka nii palju jah, et nagu võib-olla rohkem kogukamad, aga mitte nagu ülekaalus sõna otseses mõttes, et et süüakse palju oliiviõli, sidrunit ja kõik see toit nagu on värske ja nüüd Rasarna kui ladestus selles mõttes. Et kõik on nii tervislik, süüakse palju, juuakse, palju, nauditakse, süüakse natukene, aga kogu aeg? Jah, üks ütleme, et õhtusöök või lähed seltskonnaga välja, istuma, sööma see ei ole nii, et lähed ja võtad oma söögiportsjoni ette ja sööd ära ja ongi lõpetatud, istutakse tundide kaupa, tellitakse juurde, väikseid, selliseid mesiisid, menseesid ja mis on ise me, see on selline väike teole suupiste, selle mõiste, ütleme magus-soolane liha. Ma soolased, põhiliselt on kõike kala, liha, kaheksajalad on kalmaarid, friteeritud või siis grillitud krevetid aga jällegi muud mereelukad, kõik friteeritud, siis on jälle, et need kartulid ja need on kõik värske ülises tehtud. Kartulid süüakse palju kreeka kartul ei ole nagu eesti kartul, on väga hea kartul, kreeka kartuli on natuke teistsugune, seal on hästi suured kartulid kasvavad ja seda nagu keeta meie mõttes nagu keeta, et keedukartulid siia seda eriti sobi nagu või noh, ei ole, ei maitseka siis nad kriteerivad ära selle kartuli, aga see on jälle värskelt friteeritud on hoopis midagi muud, kui meil müüakse siin need külmutatud friteeritud kartulid, süüakse hästi palju kartulit, aga just sorteeritud kujul nagu kalod, kreeka kalad on fantastilised valged, valged kalad, kerged, sellised salateid hästi palju juurvilju, süüakse igat moodi, sega siis värskelt või siis täidetud paprikad ja tomatid ja kõiki baklažaanid igasugu kapsarullid viinamarjalehtede sisse keerata oli? Jah, hästi huvitav käik, siis need hommikust saati. Kui on mingi õhtune söögikord, siis on selline suurem. Lihtsalt hommikuti ei söö, kui siis võtavad kohvi kõrvale hoopis mingi väikese magusa ampsu küpsise või midagi natukene energiaallikaks, aga päeval on nii palav ka, et ei tahagi nagu süüa ka lõuna on, mis on kella kolme-nelja paiku on tavaliselt see lõuna nagu nende lõuna ja õhtusöök. Aga siis pärast kuut peale üheksat öösel kell 11, kui õhtul süüakse, see on täiesti normaalne. Et Kreekas ongi, et ei öelda. Õhtu lõpeb hommikul. Tavaliselt siis süüakse õhtul õhtusööki, siis peale seda veel minnakse veel välja tantsima. Kreeklane ei ole eriti siis kodulembene inimene, ta käib väljas hästi palju väga palju käiakse, neljas, aga samas on ka väga kodulembelised. See tähendab seda, et väga pere. Kuna armastajad käiaksegi perekonniti käiakse väljas, võetakse lapsed kaasa ja siis on sugulastega kuskil tavernis, pannakse nii-öelda jutt käima, istutakse, pole tükk aega näinud, võib-olla et istutakse tundide kaupa ja just nagu sugulased omavahel. Sõbrad, head sõbrad, hästi oluline on see suhtleja rahvas ei suhelda, ei helistaja nii palju ei ole nii oma pere keskel, aga see pere haardu on rohkem suguvõsakeskne ja sõpradekeskne. Et võetakse kamp kokku, minnakse välja, räägitakse, tundide kaupa, süüakse, juuakse, väga inimlik, et siis mungijat katsud või paned seal käe kellelegi külge ja kõik, see tundub nii loomulik ja kena nagu sõbralik peretraditsioonid on au sees. Väga, kui suur kreeka pere on tavaliselt, kas elab mitu põlvkonda koos? Tänapäeval ma isegi ütleks, et nii palju koos enam elatakse mitu põlvkonda, aga aga on ka seda, jah, on vanavanemad, lapsed, lapselapsed, teinekord on ühe katuse all elavad. Aga eks nüüd see tänapäeva noored tahavad kõik omaette rohkem oma kodu. Aga väga palju on ka selliseid perekondasid, kus need vanavanemad tulevad kuskilt maakohast. Ja siis on nemad nagu sinna külla jäänud ja noorem rahvas on siis linnadesse kogunenud Ateenasse, Saronikesse ja siis ikkagist. Tavaliselt aga siis lihavõtete ajal ja ikka minnakse küladesse ja muidu on oma kodukohtadesse tagasi, mis on väga au sees ja eriti just nende rahvuspäevade ja selliste pühade ajal. Missugused on suuremad pühad, mida kreeklased tõepoolest ihust ja hingest? Kahtlemata lihavõtted on kõige suurem siis jõulude lauludele väiksem tähtsus. Aga lihavõtted, jõulud moodi, kui Eestis Eestis on selline küünlasära rahulikud õhtusöögid, Kreekas on teistmoodi, Kreekas on, kõik on lõbusad. Aga ometi see ongi võib-olla õiget, onju. Käiakse külas, mängitakse isegi raha peale, kaarte, süüakse, juuakse, käiakse väljas jõuluõhtul. Eestis on natuke teistmoodi, aga jah, lihavõtteon, selline tõsine püha usupüha ja lihavõtete ajal just ongi, et lähed Ateenas, näiteks on kõik tänavad täiesti tühjad, ei näegi inimesi, sellepärast kõik, kõik kohad on kinni pandud ja kõik on ära maale sõitnud. Ja kellel ka ei ole võib-olla kuhugi nii väga minna sõprade juurde kaasa haaranud Sindi, siis kõik külas toimub kõik tegevus. Nii nagu Eestiski oli kunagi kõnekäänd, et nii suur viha oli lihavõttereeded muruga ei kasvanud. Jah, seal on see lambakeerutamine võrreldes ja kõik muud traditsioonid. Jah, 40 päeva enne lihavõtteid algab siin nii-öelda see paast, et liha ei sööda. Süüakse on teatud asjad on lubatud nagu mereannid ja see on hästi, kes kuidas seda võtab, mõni võtab seda väga tõsiselt, seda lihavõttepaastu, siis on isegi seal kohati, mõnel päeval ei ole õli lubatud ja mõnel päeval on ja piimatooted ja aga väga paljud teevad kaasa, ma olen isegi ühe korra ise teinud seda 40 päeva ei söönud liha, et olin ainult kala ja mereandide ja rohelise peal ju väga hästi mõjus. Aga seal on ka seda väga kerge teha, sest merekalasaagi värskelt on nii palju saada, et on väga lihtne teha ja see ei lähe igavaks. Kas kreeklane on Või on see rohkem traditsioonide küsimus? Ma arvan, et tänapäeval hakkab see ka rohkem traditsioon massiks muutuma. Vanemad inimesed on kindlasti hästi tõsimeelsed usklikud aga kui kirikusse lähed, siis tihtilugu noorem põlvkond enam ei saagi aru, mida vanakreeka keeles seal räägitakse. Et nad ka nagu traditsioonist juba teavad, millal püsti tõusta, millal mida öelda või laulda. Et tihtilugu on nii, et nad ei saagi lihtsalt aru enam sellest vanakreeka keelest, kreeklase elufilosoofia on ju väga elujaatav, kreeklased elavad ju, ütleme, töötavad selleks, et elada mitte selleks ei ela, et tööd teha. Nende selline mõte sukasäärde raha eriti ei koguta, eriti koguti isegi vaesemad inimesed nad ikkagi kas ei, pühapäevasel päeval nad võtavad oma viimsed veeringud kokku ja nad lähevad, istuvad kuskil mõnusas kala tavernise söövad ja lõõgastavad ja nad tunnevad mõnu sellest päikesest, merest, headest sõpradest. Ja võib-olla siis järgmine nädal nii-öelda natukene kingi peale, aga nad nagu just noh, pannakse palju rõhku, pannakse just seltskondlikku sele koosolemisele. Kui palju ühel õigel kreeklased sõpru on siis kas tal on väike sõprusringkond või on tal neid, kui hästi palju ja sellepärast peab nendega hästi palju läbivad, neid on nii palju? No neid on palju, kui on sõbral on sõber, sõbra sõbra sõber, on ka kõik sinu sõbrad, et ei, kuna nad nii hästi omavahel kohe kommunikeeruvad ja ühtlastuvad, siis tekib see sõprusringkond ja mis ainult laieneb. Tingimata on muidugi ka kõikidega vaja kohe, kellega siia kohvile minna, kellega sinna kohvile minna. Et väga suured sõprusringkonnad on, kõik tunnevad 11. Missugune on kreeklaste lemmik spordiala? Kreeklaste suurimaks ütlemata armastatumaks spordialaks on kahtlemata jalgpall ja jalgpalli esimesel kohal ja korvpall teisel kohal kui saadakse mingisugune auhind või hea saavutus, nagu olid kreeklased, olid siin 2003, oli tsempion ida pool ööd oli võimatu magada, kuna kõik noored, isegi vanad, võitsid, tood lipud kaasa, sõideti linna, minna mööda linna, sõideti ringi, tuututati, karjuti, paugutati. Hästi nagu elati kaasa sellel võidule. Samamoodi korvpall, see, et sa nagu, kui mingi saavutus on tehtud saavutatud see on midagi nendele, midagi enneolematut ja eriti viimastel aastatel nad on väga tublid olnud paljudes asjades, eriti olümpiamängudel läks meil päris hästi oma korraldamisega, nad olid väga rahul Eurovisiooni lauluvõistlus seal võitsid, et kõik see, mida nad on nagu rahvuslikul tasandil saavutanud. Seda nad siis nüüd tahavad tähistada ja tahavad kogu Euroopas ka näidata. Ja muidugi need elamused, püssid, kellel igaühel bussid on, paugutavad püssi, ilutulestikud seal midagi fantastilist, nagu selle sees olla, seda kogeda, kuidas rasvase hingega, kuidas rahvas üldse nagu Nende rahvast nii palju hoolib ja nende saavutuste üle nii hea meel on. Nagu enne mainitud sai, et noh, nad on emotsionaalsed. Just nagu sellistes kohtades on, tuleb see kõige paremini välja kreeka bioodi just erinevadki selle pärast teistest pidudest, et nendel on kreeklane on laulurahvas, kõik oskavad laulda kõiki laule, kõigile on need laulud peas ja siis tantsitakse tantsud muidugi on väga erilised saare pealt muusikad ringtantsud, siis on mehed tantsivad omaette siis naised, võib-olla teised on kõik ringis ümberringi ja plaksutavad käsi ja et omaette elamus lausa seda näha ja selle sees nagu olla. Ja kindlasti, kui on võõramaalased pidudel, siis haaratakse neid niimoodi kaasa, et sa ei saa arugi, eakad tantsima seal ja tunned ka ennast väga koduselt ja tihtilugu on, kui kreeklased välja lähevad, siis on sellised kohe nagu Buzukid, kus on siis nagu Estra paadilaul ja peale seda pidu ja selle peo ajal, kui hakatakse laudade peal tantsima ja loobitakse nelgi õisjälgi õisi, rongeni, taldrikuid isegi pillutakse midagi enneolematut. Enne kui me saate lõpetuseks veel kuulame kreeka muusikat, siis te olete astunud samme ka selleks, et kreeka kultuuri eestlastele lähemale tuua ja vastupidi, igavest. Jah, kindlasti oleme asutanud ühe sellise väikse mittetulundusühingu, mille nimeks siis sai pandud Sokrates tutvustada Eestlastele kreeka kultuuri ja vastupidi, siis kreeklastele lähemale viia sinna lõuna poole meie Eesti põhjamaist jahedamat kultuuri, nagu Kreekast ja kreeklastest rääkisid mari ja Eva Möldre.