Tere õhtust. Täna kuulete Tõnu Õnnepalu tekste luulet, mis kokku kogutud raamatusse enne heinaaega ja hiljem. Tekstid valis maris Johannes muusika, valikon virve Pulverilt ja loeb Rain Simmul. Esimene kahvatud täht tumedaks Tõnguvas taevas peaaegu säratu külm ja puhas nagu tõotus, mida ma endale kunagi andnud ei ole. Ja mille täitumatust Ma valusalt kahetsen kõigis palvetes palvetes mis on hoopis enamat kui mina. Lumele pillatud must palvehelmekee. Ja esimene kahvatu täht. Imelik on, kui lõpeb päev see päev, mida mattis tuisk ja päike, ajutivine seest kumas nagu kuri silm. Ja nüüd veel enne pimedat viimaks selgineb taevas mille rohekal põhjal mõni kerge linnu sull sulejälg liikumatu sea kõrgel kus valgust veel jaguks, sellal kui all sinise lume sees särab puupõõsad süsimustade õitega, seisavad. Ja tuulehoog. Peenikest raag pillutab mööda lund. Ja tõstab tuisu pöörise veel, mis samas sangleppa tüvede vahele sure. Kui vaatan taha suusarada kaks sinist varju, mida kustutab tuisk Kui vaatan ette kas taevas hõõgub pikk pilv, kui silmad sulgen, siis näen, ma elan igavest elu. Ma usun ta sisse. Imelik on see sang leppadel rahu. Pea. Sügisel kee võtavad tuld. Rabisevad märkamatult paljaks. Ilmub võrade veider arhitektuur. Seal nad seisavad juured soos, oksad põimumas taevasse. See on nüüd tõesti madalal. Suusatasin kord läbi sanglepiku. Kõik veed olid juba külmunud, aga keset lepikut leidsin allika. Vaatasin allikasse Nende ladvad tantsisid seal sügavikust. Täna pean videvikutundi. Õieti on see vale, ma lihtsalt tõstsin väsinud silmad trükiridadelt. Kustutasin juba süüdatud lambi, et välja minna, aga ei läinud, jäin istuma ja aknast välja vahtima. Laual Mu ees Valendab avatud raamat, see on sõnaraamat. Aga sõnu pole näha. On kaks halli tulp. Tõesti sõnaraamat on sõnad unustanud. Ka asjad toas on unustanud oma nime või meenutavad seda kuidagi ähmaselt. Ja näivad tegelevat rohkem iseendaga. Mingit sisemist varju kiirates välja. Mis piirjooned kaotab? Asjadel pole minuga asja. Vaadates välja, kus tänaval tuuniat hallikat valgust veel jagub. Aga õieti midagi toimu. Vastasmaja uks on praokil. Akna all õitsevad hilised astrid. Väga valged, ses videvikus, meenutades lund, mis mõne kuu pärast langeb. Puhas jahe. Ja veel midagi kui sulgeda silmad. Tasub tõesti sulgeda silmad Etna. Ja avada jälle. Üks igavik on möödas. Tõusen, süütan lambi kiskudes toa välja toolesk elust. Täidan suled ja sinise tindiga ja panen kirja selle loo. Olin kord sanglepp, teisel pool jõge, üks toomingas õitses ja tal olid nõtked. Jõele kaarduvad oksad igal sügisel, tuul rebis neilt lehed. Punased keerlesid ükshaaval veele ja kadusid allavoolu ja kadusid allavoolu. Veidike enne Lund heitsingamina samblett rohekaspruuni rüü. Jäin raagu. Vool aga muudkui juhtus ühte kallaste teisele kaldale kandis liivad. Lõpuks siis langesingi üle jõe. Hommikul purjetab päike latvade kohale. Puude kroonid löövad hiilgama. Aga mina olen unine ja tuhm. Õhtul loojub päike merre. Valges tuletornis süüdatakse tuli. Mina seisan, must kivikaldal. Vahin tumenevat ja raskeid lainemägesid, mis langevad silmapiirilt alla. Olen kaljul, tuule käes, Liidutav rohi mõistetud suruma juurisesse rõskevõitu Urbsesse kivisse. Ja valged linnud on mõistetud minust üle lendama. Selgel vihmajärgsel hommikul, märtsis võib äkki paista, nagu oleks oktoober. Ja meel läheb kurvaks. Sest taevas on nii valusalt puhas ja paplid raagus ja järsku ei tea ma midagi nende pungi paisutavast mahlast. Sest mus eneses paisub see kurbusehoog. Ja mu matab see jaheda valguse laineigatsus. Ja hirm ja midagi veel. Nagu tühi mererand sügisel päikesega oktoobris. Olgugi praegu märts. Märts surub lõhkised huuled vastu soolast maanteed vastu välja tuisanud mullaga makat vastu kõrt vastu katkutud õlgkatust, mille räästas kasvavad purikad. Igal õhtul, kui väsib päikesekirg. Ja igal keskpäeval kuued Nad klirinal puruks mõõtes aega. Neile längakil aedadele neile pehastuvatele palkidele sammaldunud õunapuudele ja jänese jälgedele õunapuude vahel aega mis on jäänud lume kadumiseni, õitsema puhkemiseni kokku vajumiseni ja selle kevadeni, kui purikatele pole räästaid ega jänestel õunapuid. Ja selle igavesti kestva hetkeni, kui ronka lendab siit üle. Pesapulk nokas. Aga mitte ainult need katkised katused, laguneva lumega. Mu keha on ära antud elule nagu jääpurikas päikesele. Mida ma janune on ja mille kirgusest mu silmad valutavad, on homme põrm. Ma armastan teid. Soolane maantee. Järatud õunad, puud, Pehkivad, seinad. Ja ronk, kelle kronksatus kahigu ja kaigub Üle-märtsi õhtuse valvaste metsa. Kui sulgeda võid oma silmad ja avada jälle. Hommikul, kui laulab tihane ja avada nad jälle kevade puhul. Mis või kuidas siis nimetada veel seda, et kõik voolab korraga kõigisse kartesse laiali? Ja et liha tõrgub jälle ajama Ja surma vastu nagu noor rohi sügise ja pimeduse vastu Ometi puitudes tasapisi. Kahisedes seal hiliste päevade alandlikkus säras mis ometi tuleb ja kummardub jõele mis tuleb, mis tuleb mis tuleb. Ja tervitage siis teda. Igavesest ajast? Igavesti. Siin-seal maal, mis pole meie oma sest me armastame teda seal neetud maal. Me peame jätma kõik. Sest tema ei armasta meid. Mis olime ja mis kogusime. Sest meie kuulume talle. Ta saab meid endale. Vaikides, võtab ta vastu, müüb all. Ta ei anna midagi tagasi. Ei. Ja kunagi tuleme tagasi siia. See puudesalu, see pull, see küngas nendele Me saame. Need, me oleme need ajud. Dised isegi kivid, siin on dised isegi suured külmad kirikud, mis Kirkivata sees nagu tühjad kaljuhauad ja tühjad ootavad hauakirikute ümber kergesse liiva kes savisse raskete kivide alla haudade vahele haudade peal. Haudadesse kaevatud hauad. Vajuvad kumerused, pool talliginaalduvad ristid, vihmade all ja pimedas kuupaistes ja lumes videvikus ja kevadel õhnamas rohus. Kõik seni kõik senisel maal, mis pole meie mis pole kellelegi ometi just meid endale saades. Ja polegi tähtis, millal. Sest see on juba sündinud. Ei ühtegi võitjat, ühtegi võitu ei tunnesema. Ükski sõjavägi pole võitnud ta peal. On see siis võitjate Verimil? Laur tõuseb õhtuti orgudest ja roomab nagu kõheldes mäenõlva alla, kus puhkab küla. On see siis võitjate mõõk, mille rooste imbub suukraavidesse ja jääb kellelegi jälgedes soone peal Leiklema. On see siis võitjate hääl, mis keskmagava päevaund lainetab üle vilja või mõnel hilisel tunnil eksleb metsades. Müüs? Jahis metsades, mida kasvatab sema endasse sulgedes vihmad armastavad ja need vat sõnad ja kõik kaotajad. Ja kõik, mis on tõusnud ta seest ja hinganud ta peal ja kiindunud elus sealmaal mis annab ära üksinda oma jõgede, vee ja sellegi järele haarduvad, nagu kahetsedes ta neeme tipud merre. Tartu eleegia. Ja tumm peatunud jõgi millest vallandub pimedas sinikaelpartide karjeid. Kajades paplites. Linn, kaks küngast, kahel pool jõge kerkimas. Juudi surnuaed, ühel teisel toomkiriku varemed. Pärit ajast. Kõik on siin pärit. Kõik on ununenud. Kõik on siit pärit, kogusid pime ja tühi maa mis peatub su kallastel. Linn, mida pole? Kust me kõik tuleme? Kogu see kõhnuki rivi, alates sinust, Kristian Jaak. Mu kauge kurb, Wen, üksi kui minagi algselt ja lõplikult armastanud nii väga neid ilusaid noori mehi. Neid paari maavillast saksa, kuigi saksa. Lõbusalt õllepoissi, sina, kurbuse joodik, su peaaju, mis oli täis kõiki keeli heebrea, kreeka saksal, Tirootsi, ladina, vene on ammugi ussidest söödud mädandia läbi. Su kolba tühjusest. Kasvas mu keel eesti. Kasvasid need mõned väikesed luuletajad, kes jäävad meie vahele meie väikeste luuletajate esimese ja viimase vahele. Liiv, kelle hävitas hullus. Enno suur väike Henno vaene Läänemaa kooliinspektor, Talvik, kes kadus kusagil Siberi jõel ja Alver. Sest peale truu leinav lesk Alliksaar sõnadest lämbunud. Kibedat magusat suitsu niiskete puude ja turbabriketti viirukit hõljumas jõe veel. Ja lehtede lõhn. Kogu mälestus. Sügis. Alati sügis su mälus mu mälus. Sest minagi algasin siin. Jaa minugi neelab. Kõik need mõttetud sõidud, sõidud Tallinnas, tus mööda maanteed, mis on nüüd varem seda maad, mis jääb iga aastaga lühemaks maad, mis läheb iga aastaga kiiremini. Ja mis aasta-aastalt on tühjem. Võõram ja lootusetu. Need bussipeatused tee ääres söötis põldude kaldal ikka veelood. Viimast buss mis vist ei tulegi? See maastik, see Kesk-Eesti taevas sünnib veel ainult muljena teekonnal Tallinnast Tartu. Sest tagasi pagema Tiledas. Teel ühest jube reaalsest linnast teise mille lõi kujutlus. Ja mis kohale jõudes Tolm või porivõimetu allakäik. Kohvikute apaatia. Jões. Üks inimene ühel kevadõhtul kella 10 paiku luges raamatut ja akna tagant mööda lendas pääsuke ja inimene istus tooli peal. Ja raamat oli lahti laua peal. Ühel inimesel ühel kevadõhtul. Meel läks kurvaks, vist? Ei tea, kas kevadest või õhtust või Pääsukesest või siis sellest, mis oli raamatus seal laua peal, ei tea, ei tea. Mis sõnad ei tea, mis imelikud tähed võisid seista seal ja kurvaks teha ühte inimest. Seal külma võit õhtul. Nelipühad läinud nelipüha pühapäeval, see oli 11. juulil juunil selle suvepeaaegu ainsal tõeliselt kuumal heldelt lehvival päeval. Sõitsin rongiga Tartust Valka, Valgas Piusale. Sealt matkasin oravale ja sõitsin õhtul tagasi Tartu. Varsti need rongid enam niikuinii ei käi, mõtlesin, see maa kaob kiiresti nagu jää põhjapoolusel. Aga mina taandada mäletada. Ma ei tea isegi, miks. Nüüd ma siis mäletan. Mu mälus on näiteks pilt. Tüdruk jookseb Sangaste kolhoosimajade juurest rongi poole, rinnad hüppamas, jõuab tema õnnelik nägu. Valga tühjad tolmused, tänavad, ühe väikelinnapoisi pilk nagu väljasaadetu, pilk, salarõõm. Mina pole siiski enam 15 aastane kaela Valgas. Temaga võrreldes olen ma muinasjutuliselt rikas ja vaba. Neli prantsuse vanameest Valga jaama puhvetis ootamas Riia rongi, üks neist vehib kätega ja räägib erutatult Napoli Uubuna Winiidiskishi siiani välja jõudnud, mis Siiektroodi nii. Riia rong on väike punane kapsauss. Piirivalvurid veavad perroonile sümboolse hõbedase keti. Rahvusvaheline reis. Piusa rong on umbes samasugune. Kohe sukeldub ta nii paksu võssa, et paju ja lepaoksad käivad vastu aknaid. Vene poiss. Päikese käes seisnud vagunis on alguses vähemalt 40 kraadi. Ta võtab kuldnööpidega musta pintsaku seljast ära. Jääfestivale. Igas peatuses kummardab ta poole kerega aknast välja ja vaatab. Ega kedagi peale ei tule. Tavaliselt ei tule. Lubiinid, kellukad, kurerehad ja härjasilmad. Kõik õitseb tänavu nii vara. Inimesi ei paista. Koprad on oja üles paisutanud. Soostunud luhal seisavad kuivanud puutüükad. Peale minu on vagunis veel kaks vanameest, kes võrdlevad õllehindu ostukeskuses ja külapoes andes eelise esimesele Kõneaparaadiga see on toru, mis pannakse kõri peale ja mis võimendab häält. Naine mu selja taga korskab aeg-ajalt nagu hingepõhjast. Vaatan vilksti tagasi. Ta ei paista midagi tundvat. Peale tuleb punapäine tüdruk puhastverd punab ja valge nahaga kahe väikese poisiga ja valge siniste silmadega kassipojaga, keda ta süles hoiab. Suurem poiss on emaga tülis. Istub teise vahesse. Nad on ilmselt väga vaesed. Aga punab ja oma iseõmmeldud lipu, punase seeliku ja helesinise heegeldatud pluusiga on nagu kuninganna. Piusa koopad on nagu katedraal. Kaskede rivi orava maantee ääres lehvitab vägevas kuumas tuules oma pikki peeni oksi nagu mingi aus paleeruma, lippe ja vimpleid. Suur suvepühapäev astub mööda kruusateed lagunenud piimapukist mööda. Õhtul, kui istun maanteepervel Enn orava jaama torkab üks parm omastla mu külge. Otsustan prooviks välja kannatada. Päris kibe. Minema lendab ta õige vaikselt tumepunaselt kumades. Movery nagu kalliskivi kuumas õhtupäikeses suures valges kristallis. Orava jaamas seisavad edasisõitu oodates kaks pikka naftarongi üks tühi, teine täis. Ühe vedur Venemaa teise vedur Eestimaa poole. Päike on metsad, aga tühjad tsisternid pauguvad jahtudes. Neile on kirjutatud Ruski Mir. Inimesi. Korterites kõrvalmajas elab inimesi, mõnel neist on koer. Ma näen neid jalutamas. Paljudel on auto, neid on vähem. Autoaknaid mööda voolab vihmatuled, pimestavad pimedas. Öeldaksegi auto sõidab, et inimene sõidab autoga. Autod seisatavad valgusfoori taga, inimesed näevad kõrval autodesse. Trammist paistab bussiteisi reisijaid. Trammis mõni inimene haiseb. Mõni lõhnab hästi. Kaubamajas kassas istuv inimene ütleb tere. Ma ei tunne teda ega tema minna. Teisiti on tänaval, kes hüppab, Therese on tuttav? Tuleb vastu teretada. Kuigi sa ei tunne mitte midagi. Kuigi Sul on ükskõik, kui ta sureb. Või et tema sees on peidus kannatused, kristus, buda nagu sinovski. Võib-olla. Õhtul kodus. Paistab inimesi kõrvalmaja aknast söövad laua ääres lähevad teise tuppa. Televiisorist, kus mõned peavad sõda, mõned rahu mõned mingi asja eest või nimel, ennastohverdavad. Mõned kohtuvad ja arutavad Aafrikas on inimestel palju lapsi. Kitsi, eesleid, lambaid, kaameleid, kirjut, plastikkausid, ämber, like mütse. Adidase dressid võltsinud. Neid on tuldud üles filmima. Selle puul tapavad nad lamba, keda mida pakutakse. Teise kanali peal näidatakse loomi, nende elu, nende kannatusi, haigust, võitlust, surma kolmanda peal jälle inimesi filmis seriaalis raamatutes, voodis lugedes. Üksikuid ükskõik, sõid täpselt nagu mina. Mis rõõmutu elu ei suuda luulet lugeda, ikka kipun urgitsema iva otsima, vigu märkama, kadestama räägin nii, sest mäletan varem oli luule suur jõgi mina madalad kalded, kareda luharohuga õõtsuvad kõrketega kaldad mille vahel selges sügistaevas kandusid kollased lehed allavoolu. Tuli talv. Lõi jõe plaksti jäässe. Luha vedas tuisu viirulisega. Veergudes said loodi jooned kuhu kuuvalgeid öid jäi valgejäneste jälgi. Üks sinine viis hakkas tasa ümisema. Ümin paisus ulgumiseks. Tuisk kustutas kõik. Ja algaski kevad. Kuumal õhtul tõusis jõgi luhale, oi, see tahab partide praeksumist. Oi seda Havide mängu suurt kirjut külgede Havide mängu. Ei nad märganudki, et vesi aeglaselt alaneb otsides teed tagasi jõkke. Ka vaevalisemalt, ikka mudase maid, son roopaid pidi nõrgudes. Suve poole sai jõgi tasapisi endiseks. Aga luht. Luht ootab vihma, sooja valget sadu, mis heinana langedes Uhaks seda puhtaks kevade savistest sektoritest. Tule mulle vihmaks. Rain Simmul luges Tõnu Õnnepalu tekste 2005. aastal ilmunud luulekogust enne heinaaega ja hiljem kus luulet ja luuletõlkeid 1983.-st 2005. aastani. Muusikaliselt kujundas saate Virve Kulver. Tekstid valis maris Johannes. Eesti Raadio luulesaated 2006.