Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned, neis hooned tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Kohvikus hirmelile ei meeldinud ja taastasid vihmavarje lahti lüües lördisele tänavale ning kiirustasid üle Ligeda läikiva sõidude vales kohas üle tänava. Minna ei olnud kaugele või nad hiljuti teiste vahele ehitatud, kõrge maja trepikotta olid jõudnud ja metalluksega lifti juures seisid hakas aed ajetama ning ohkima. Ja see ei lõppenud ka siis, kui nad pärast korteri ülevaatamist suures toas istusid ning suurtest piaalidest jasmiinitee ja rohelise teesegu rüpasid. Issand kui p. Aet võttis klaaslaualt suure läbipaistva klaasmuna kunstiteose, millele ta ei olnud osanud nime anda ja seadis selle vastu valgust. Läbi moodsa pika ja peenikese aknatulvas valguses. Moodustus muna sees imelikke kujundeid. Klaas, tall, hallid toonid. Nii maitsekas, et minesta. Aga ega siin külmule. Ermel hakkas naerma. Gaasikütte ma ütlen ju, et osa põrandaid on köetavad, võta king ära. Aet tõmbas teise jalaga kinga maha ning asetas jala põrandale. Tõepoolest, uskumatu, et ma niisuguses korteris olen ja sina elad siin. Praegu ma mõtlen, tõestishik, kui kaua ema ära on? Ermel, kes oli sõbrannad kerge muigega jälginud, tõmbus äkki tõsiseks. Ma ei tea, mis teil ei ole eriti head suhted või? Seda ka, aga ema on kaugel. Ja temast ei või kunagi teada. Kui kaugel Ermel võttis piaali ja seda hajameelse näoga käes hoides, ütles tüki aja pärast nagu kerge vastumeelsusega. Sõjas. Sõjas issake sõjas, kuidas sõjas On Iraagis vist Iraagis, vist Iraagis. Ja sa ütled seda, kui see rahuliku tooniga, nagu ema oleks poodi läinud Iraagis ema on Iraagis, emalist Iraagis, ma lähen hulluks. Mis sinul siin hulluks minna? Ermel ütles seda tuntava vastumeelsusega, viskas kingad jalast ja tõmbasid jalad hiiglaslikus nahktugitoolis hooga istumise alla, niiet piaalilt tilkus käetoele teed. Pühkinud loigu sinirohelise kullakirjades pabersalvrätikuga ära panida piaalist vaatamata selle diivanilauale tagasi. Hulluks lähen mina. Aga sa kujutle ainult, Ühel päeval on seal ukse vahel pane tähele ukse vahel ümbrikus, sellel ma sõidan ära, hoolitse kassi eest ja samas ukse vahele torgatud ümbrikus on juskui igale möödujale võtad tema võtmed, selle sama korteri võtit, et siin täitsa tema moodi. Tõsiselt räägid või? Tõsiselt, tõsiselt? Muidugi, tõsiselt ja järgmisel päeval tuleb kusagilt, ma ei tea siiani kustkohalt kusagilt mingilt lennuväljalt kõne, ära muretse, kõik on korras, kassi kassile süüa andsid ja kõik. Ei mingit seletust, miks või kuidas, ega midagi. Hirmel kummardus toolist tõusmata ja õngitses paksust klaasist hoidjast musta pikka sigaretti. Ning selle suure hõbedase laua tulemasinaga süüdanud, viskasin seljakile ning jäi lakke vahtima. Kas ta siis, mis ta sinna läks? Ikka tõsiselt läks või? Võib-olla sõitis armukesega Kanaari saartele ja ütles seda sinu kiusamiseks, et kas sa ikka hoolid ja, ja muretsed, mõned on niisugused. Kui minu tädi oli esimest korda abielus, siis ta kiusas oma meest sellega, et ta läks oma mehe juurde. Kuhu, kuhu, kuhu Iraaki, ma ju räägi Iraaki. Kas sinuga pataljonis võid? See oli tõeline kiljatus. Ei ole. Sa mõtle, mu ema saab kohe 60, ega ta siis kahekümnesega. Kas seal on ju sõda, issand, seal ju tulistatakse. Mis ta siis leidis endale mingi musta rikkuri või? Aga Ermel ajas end püsti ning aetile jäänud muud üle, kui temaga kööki kaasa minna, et vaadata, kas külmkapis on midagi, millest võileibu teha. Kui Tinet oli nipet-näpet täis laaditud, torkas hirmel pudeli punast veini värvilisest klaasist nõude vahele. Ja poole tunni pärast lebasid nad hiiglaslikul kollasel nahkdiivanil üks ühes, teine teises otsas ning kõigutasid sääri. Mina ei saa inimestest aru, ütles Aet. Miks peab nii tegema, minu tädi näiteks? Jah, ma tean, sa oled rääkinud, ei ole ju. Minu tädi näiteks kiusas oma esimest meest sellega, teatas õhtul, et läheb välja ega öelnud kunagi, kuhu ja kellega ja milleks tuli poole öö ajal tagasi ja ikka ei sõnagi, heitis voodisse nagu õige abielunaine. Ja kui mees seepeale üles ärkas, soovis talle head ööd. Mis siis imestada, kui Eevald aastatki vastu ei pidanud. Mis sa kogu aeg kella vaatad? Kutsud külla ja vaatad siis kella, tore küll. Ma ei tea, kus mu võtmed on, ei pääse sisse, pean ootama, kuni majaperenaine koju tuleb ja mind sisse laseb. See tuleb jumal teab mis kell, aga parim sõbranna vaatab kella. Ma võin minema hakata sulle seal tavalises kohvikus lihtrahva seas ei meeldinud. Kui IRL meil üles tõusis ja rahutult mööda tuba kõndis, Volksas vahepeal kusagilt peidupaigast märkamatult diivanile ilmunud kas ka maha ja kõndis nurru lüües ning end vastu hirmeli jalgu surudes tal kannul kuni too maha kükitas ja kassi hajameelselt silitas. Sa tead küll, kuidas ma ise elan. Milline minu toakene sellega võrreldes välja näeb? Tahaks ka vahel rahu ja turvalisust, seal on kitsas ka ja naabrid panevad teleka nii kõvasti mängima kogu aeg. Kust see on? Aed, sirutas hirmeli poole klaaslaua alumiselt riiulilt võetud suurt kaelakeed mille küljest suured tundmatut metallist Incrostreeritud munad raskelt alla rippusid. Ma ei tea, ütles hirmel kähku ja kuidagi tõrjuvalt. Ah Süüriast vist. Ema on tantsija, sa tead küll, ma ei tea, ükskord see pagana ajalugu on nii pikk, et ei mäleta, eks kord kunagi pääses Süüriasse esinema, siis oli mingi seik või, või kes oli kinkinud, no mingi ülik ema oli selle kaela kleidi alla pannud, ega muidu oleks üle tuua saanud, oli tahtnud öelda, et see on esinemisega. See pidi mingi vana kuulsa ehtemoodi olema, sumeri ajas küll vaevalt, aga aga ikkagi nii vana. Aga mulle tõi mingi idama ürbi, mida ma ei saanudki kanda, sest kõik oleksid naerma hakanud. Siis r, sa mõtle, tallindamaskus, Bagdad, Mesopotaamia tumer? Oh, ma olen kõik kooliasjad ära unustanud. Temaga ongi nii, see kohe peab nii olema, et kui üks asi mingi motiiv inimese ellu ilmuda korduma hakkab, siis muutub siis saatuslikuks, pomises hirmel huuli torutades, mis Tallin, Bagdad? Ikka Kilingi-Nõmme, Bagdad. Ema on lihtne, Kilingi-Nõmme tüdruk ainult igal pool õppinud. Mina ei tea, mis ta igale poole tükid, hirmus naine nagu üks tantsuõpetaja tema kohta ütleb, läbi seina läheb. Ta rüüpas veini, lõpetas killud taga. Ega te ema teiste peale mõtle? No kuidas teisiti saakski? Nojah, ega ma süüdista, kujutle, et ise kasvad kusagil metsatalus, kus kogu elu seisneb töö rügamiseks joobnud, traktoristide räuskamise. Ega see polegi ime, kui ühel päeval otsustad, et lähe suurde maailma ning sinust peab saama midagi niisugust, mida senine elu ei ole näiteks suurtantsija, keegi sind ei tunne, raha ega sidemeid ei ole. Ega see nõukogude ajal kergem olnud. Võib-olla ta sellepärast ongi niisugune. Nojah, aga ta kohe peab tegema, nii et teisel valus oleks. Ma küll imeks ei paneks, kui ta praegu uksest sisse astuks ja ütleks. Siin on uus mees, saage tuttavaks, Tal on ju täna sünnipäev. 60. sünnipäev on tal täna ja tema hulgub kusagil kuradi kõrbes või Golani kõrgendikel või ma ei tea, kus, sellal kui tema tütar siin ootama ja närvitsema peab, kas ta ikka elus on. Sa kujutle, kui ta helistab, siis on tal iga kord uus number ja tagasi ka ei saa helistada, ei teagi, kus ta on. Ma olen nii palju proovinud neid numbreid, mille pealt on helistanud, ükski ei vasta. Ükskord tuli mingit arusaamatut mula ja isegi nagu vihasel toonil. Hirmel hakkas nutma. Juuda helistab juhuslikult Telefonidelt. Kurat, ega ta vangis olev, ta läks oma kallimaga kohtingule. Tal on niisugune komme, et ütleb sulle, et läheb, toob poest vorsti, tuleks sulle külla ja näeb, et seal midagi ei ole. Lähen sulle siia tooma ja kaob mitmeks nädalaks ning telefon ka ei vasta. Mis ta juhul, kui ei joo, läheb poodi, näeb mõnda tuttavasse, ütleb tule mu suvilat vaatama, et emakene elab seal mitu nädalat, võib-olla teise kulul. No ta on mu ema süüdimatu tüüp. Hirmel läks uuesti kööki süüa tegema ja veidi üksi istunud läks Aetele järele. Siis on ta raske tüüp, küll on ja ei ole. Tegelikult ta hirmilile oli suu tähista, torkas aetile liharulli suhu ja sõi suu tühjaks. Tegelikult on ta tore, ma ütlen ikka. Perenaine. Kui haigeks jäin, siis ta elas minu pärast mitu kuud minu juures. See oli õudne. Aga ta hankis mulle parimad arstid ja parimad rohud ja hellitas ja poputas. Ning siis, kui asi hakkas selja taha jääma oli ta ühel päeval jälle niuhti kadunud nagu maal. Aga maju mõtlen ta peale ja ma lootsin, et ta tuleb tänaseks vähemalt oma juubeliks. Ta saab ju täna 60. Ma vist juba ütlesin, ta tuleb vähemalt tänaseks tagasi, sättisin kõik korda tolmu, tõmbasin ära ja ei osanud algul isegi seda tolmuimejat käima panna. Hirmal tõmbas ninaga, pühkis nina köögipaberirullist rebitud tükiga puhtaks, jõi otse pudelist viimase põhja ära ning hakkas uut lahti kruvima. Mina ei ole niisugune tööloom nagu tema, minul on iga asi raske. Ma kõhklen kõiges. Kui ma Saksamaale stažeerima läksin stažeerima, las toimet, keelt õppida, raha saada, siis ta naeris. Mina lähen enne sinna sõitu suures hirmus küsima, kuhu ma Kopenhaageni lennuväljal minema peal. Aga tema naerab. Lase enda elulainetel kanda misse iga tühja asja pärast muretsed, kurat, tema ise pani mind muretsema närvitsema. Sa ei tea, millised riiud meil olid minu lapsepõlvest, kuidas ta asju pildus ja karjus. Kas see väikesesse lapsesse jälge jätta. Muidugi jätab väiksena nisust heitliku elu pead elama, nagu meie elasime. Jumal, ta püüdis oma mehe, ma mõtlen Stenni, seda, kes talle selle siin kõik jättis ja ise ära suri. Niisugune niisugune mees, muhe, aga kõva kui kivi. Ta püüdis Stenni üle ka domineerida, oma elustiili kehtestada. Ja kui see ei õnnestunud, siis sain Miinagana toda. Lihtsalt jube. Sten küll jube ei olnud. Mul pole iial paremat sõpra olnud kui tema, temal võis alati loota, kõik välja laduda. Ta ei naernud üle, kuigi rääkis nagu veidi nöökiwaldoonil ja oskas märkamatult toeks olla. Ta oskas emaga aidata, kui ta endale käki kokku keeras, nii et ema ei saanud arugi ja ainult muheles, kui ema vahel end kehtestada püüdis. Tead emade ja alati WC-paberi asemel seda laia köögipowerit alati raudselt järjekindlalt. Ema lihtsalt on niisugune tüüp. Sa kujutle, missugune see Pader vanasti oli. Ma pidin tema hajameelsuse pärast vihast lõhki minema, aga Stennelt naernis ei öelnudki midagi. Aga pani ema oma tegudega paika, et oli. Ega ema võlgnemistehnile tegelikult kõik oma karjääri ja selle korteri raha. Ma imestan, et kunstiinimene võis niisugune olla. Sten Ma mõtlen inimesena nii. Suurmehelik, lahke, lõbus, rüütellik, vot see oli mees, kes oskas naise ümber olla, ilma et oleks üldse pingutanud. Või õieti nii, et naine oli tema ümber. Ema ütles tihti, et elu-Stenniga on nagu argentiina tango. Muidugi oli ta suur kunstiinimene, aga eelkõige minu jaoks, ma mõtlen, kurat, ma räägin liiga palju, aga minu jaoks eelkõige mehena mõtlen. No niisugune mees, et löönud üle. Hirmel vaatas aetile pikalt otsa. Sa ikka ütled ka ja ega seda enda oli küll üks tõeliselt erootiline mees ja aga ega tema oleks niisugust asja tegema hakanud. Aga näe aga näe, juhtus midagi või. Vähki suri ju. Ma ei saa aru, kuidas ta sai elada, see sea aga niisuguse pätiga, nagu on minu ema. AEG puhus kuuldavalt õhku läbi hammaste. Mis me sellest? Ma tõesti ei teadnud, ma mõtlesin, et ehk on ära välismaale läinud. Ja ei ole. Tõesti, mis me sellest näe, siin on veel. Steni mälestuseks. Tema veel ütles, et kaks maailma üldlevinud haigus teda ei võta, vägev vähki, ahne sõda. Aga läks poole aastaga vähemaga. Ja hirmel hakkas jälle nutma. Ma olen suur egoist, ema läks siiski vahepeal päris armukadedaks ikka minul juugaste tõttu, ma olen tõeline egoist, märginistennili halba maju rikkusin nende suhted emaga. Sinul ei lase ka rääkida. Kuidas sul läheb ja on, sul on sama mure, seesama mure ju. Kui nad olid koos natuke aega nutnud, ütles hirmel, räägi siis, mis ma räägin. Ma ei oska temaga olla aarendiga, kiusan mitte nagu sinu emaga, ikkagi. Pean ikka midagi ütlema, tal olid pikad juuksed endale mulle meeldisid, aga ikka pidin ütlema, elas ema juures, pidin ütlema ikka, et on liiga naiselik ja riided ei olnud, selliseid käitumine ei olnud selline tantsustiil ei olnud selline. Noh, ükskord ta siis ütles, et kui ei kõlba, kõnnib minema. Kõnniska. Kui ta pahane on, siis ta teeb sihukese jobu näo ette kohtlase või? Läks Tal on niisugune komme mitte midagi öelda. Külma helistasin ja õnneks üks kord trehvasime kokku. Ausalt öeldes ma nägin eemalt ja läksin ise nagu juhuslikult talle teele ette. Ta tegi jälle oma näo ette ja noh, tead ise. Siis ma olin esimest korda tema juures, tead, kui mõnus seal oli, kõik oli puhas ja korras. Ja mina olin veel arvanud, et kui nii boheemlaslik kult riides käiakse, siis on lihtsalt lohakas. Aga seal oli nagu, ma ei tea, nagu vanajumala selja taga mingi loomakoobas või. Õudselt väike. Ja õudselt mõnus. Ta ütles, et kui jala välja sirutab, siis ulatuvaid teise seinad tihti olevat nii et naabrinaine seina taga teeb kapi lahti ja sealt vaatavad vastu tema jalad. Ulatasid siis või teise seina. Ah muidugi vaatanud, ta lihtsalt ajab alati niisugust muhedat juttu, mingi vanamees tõsise näoga, vahel ei saa aru, kas teeb nalja või mitte. Poisid plagud on niisama, pilluvad teravusi, aga tema ühmann mööda minnes midagi, mida ei pane nagu tähelegi. Aga kui hiljem hakkad järele mõtlema, siis saad aru. Kui täkkesse läks. Nonii, teket. Ma nägin teid, jahtiscon, mäletad klubis mulle küll meeldis. Lööle missa pooseta, puhasetanya see neil õige küll ise ka ei tea, miks, ei oska midagi öelda, siis Oigen ussi asja? Ega ma päris niisugune ka ei ole, kõik on alati nii uhkelt riides ja ma ei tea, ülbed või, ja mina loll, mängin kaasa. Stendigi jälle hästi süüa, restoraniga ka paremini. Ega tol ajal millestki teha olnud, aga omaks lõbuks ta ütles alati omaks lõbuks, paremini kui restoranis. Jumal, millest me räägib? Ta oli kunstnik. Aga isegi tema tehtud söök oli nagu kunstiteos. Kell veerand 12 olid kõik toidud söödud, nõud pestud, Janad lamasid kõrvuti laias voodis ning vahtisid pimedas lakke. Ema on imelik inimene. Ta oskab alati kõik ära rikkuda, hakkab midagi ehitama ja lõhub ise ära, ütles hirmel. Mul on siin ka üksi olles niisugune tunne, et kohe ema tulede ma saan riielda. Kuuled, kuidas siin väljas lõksub, kuuled? Ma ei tea, kas see on vanaaegne või midagi katki, lõks, lõks? Ega ideaalselt. Ma ei ole, ehitati väge maja ja pandi peale reklaamis lõksub. Elumajale jah, tõepoolest no kes paneb elumajale reklaami. Kuidas korteriühistu sellega nõustus. Hea või mis jah? Raha Radcasi, nagu üks minu tuttav armastab korrata, kuigi sommid ei puutu siin üldse asjasse. Raharakkes igal pool raha ja nafta. Siia kõrgeid maju ehitada ei tohi, aga näe, löödi üles kõik. Pealegi on reklaam mere poole, autod sõidavad sealt alt mööda küll, aga no kes seda vaadata? Me oleme nagu vanad irisevad mutid. Jah. Aga kuskil võiks maailmas rahu ka olla. Igal pool on seal lõksumini, aplinkimi isegi siin nagu majakas ole. Ilmel rüüpas lonksu veini ja tõmbas jalad konksu. Tead, ükskord ma nägin Stenni aasti. Aet hakkas itsitama excuasse nägistenni alasti nisuke lause, kumb see siis alasti oli? Vein on otsas? Jah, ei, nad ei ole aastaist n, ma tulin äkki koju ja temas armu mulle vannitoas oli eelmisest korterist, seal oli kitsas otse vastu. Siis ma mõtlesin küll hetkeks, et kui lööks üle. Nojah. Ega ema temast suurt hoolinud või õieti ta austas, teda isegi kummardas, ükskord ütles, et laseb tihtipeale ta ette põlvili ja no no nojah. Ema on selline pateetiline, temal on ikka vaja midagi näidata, mingit efekti ta suudab ületada piire ja ja minna läbi seina. Nojah. See on niisama rääkida. Ma olin noor tüdruk, aga nii on jäänudki. Kas jään vanatüdrukuks või? Kas tead, miks ema Iraagis on? Aeti vastanud? Sellepärast, et seal on tema suur armastus. Aetaks äkki nutma. Kuule Aet, kas ma tegin sulle haiget või ära siis nüüd enam nutta? Me oleme siin pillinud küll ma räägin sulle parem selle toreda loo ausalt, et mis emaga on? Aet nuuskas? Ega ma sellepärast ma ei tea, mis minuga. Aare, et ma mõtlen, blond jumalast blondid juuksed ja sinised silmad nagu viiking pikk kõhn, voolas pikkade lihaste ja aeglase jutuga, kui ma talle ütlesin, et ma tahan valmis olla, et ma, mina enne pulmaööd ei noh, meie kõige ilusama lõhtu lahed ma temaga ei maga. Siis ta muigas, natuke, venitas noh, umbes nii, et möllo seda pulma siis peetakse, kui mitte pulma. Tead niisuguse natuke räbeda aeglase häälega mülal seda pulma siis ikka. Vaid ja teistele see kindlasti ei ole naljakas, aga minul ei olnud. Ma arvasin, et ma olen ainuke, kes nii käitub. Ka tema sai aru, et just siis, kui on see päristasid päris päris siis ahnedele kõik vastupidi, kui peaks tegema. Kindlasti ta meeldib sulle, ta on niisugune, noh, ma ei tea, kui pind läheb sõrme või arvuti parandab, siis ajab huuled püüdlikult torru nagu väike. Ja ta on tark, ikkagi ülikooliharidus. Mingi spetsialist ausalt öeldes päris täpselt ei teagi. Ega ta räägiga päri. Ma pean ka ära püüdma lõpetada. Aed silitas, ent tema juurde sättinud kassi. Teadku, heal vahel rääkida. Pead võeti ära, kadus. Maja perenaine muidugi märkab, et kodus ei ole, aga kas olla võib-olla arvab, et ma olen arendi Urs, las arhida. Õieti pidin täna koristama. Näe, kuhu kassid sättis, emal on ka, kas peaksid ikka emale helistama? No ma jään nüüd vait, no räägi. Ma hakkan nukust, maakane. Vaata, see oli ammu enne minu sündi, sügaval nõukogude ajal. Ma ei tea, miks mul on alati nii vastik seda sõna öelda, ühesõnaga n ajal aa enne ajal. Nojah, olgu, aga see lugu, see on tõesti nagu. Ma ei tea, niisugused asjad võivad juhtuda ainult emaga ühesõnaga 68. aastal või oli see 69, jumal, ma olen sellele loole 100 korda mõelnud. Aga ei tea, mis aastal, no ükskõik, ühesõnaga oli mingi esinemine klubis, see oli pikal tänaval niisugune koht, kuhu viidi välismaalased. Pärast eeskava tuli tema juurde keegi ilus noormees tänama, ära banaalne ja ma siis ei räägi. Räägi ikka. Ühesõnaga tuli keegi musta peaga tõmmu noormees, kes rääkis viletsast vene keelt väga viletsast ja nii et mustad on ju ilusad, kas ma räägin, räägi, räägi ikka, tuli musta peaga noormees, näe, ma läksingi segamini. Igatahes ema elas siis praegusel Kentmanni tänaval ja ööseks olid NATO-le, nagu sa ütled, mustaga seal Kentmanis. Ühe asja unustasin ära venelased, või siis oli muidugi Nõukogude Liit müüsid sel ajal Iraaki relvi, seal Iraaklane. Vähemalt ema väidab, et Iraaklane. Aga ta oli ka Iraagi ohvitser. Ma hiljem veel lugesin, et need tegid seal vist mingit revolutsiooni. Ei ole tähtis. Lähevad tuppa, ema paneb kõik tuled põlema ja tahab vaadata, kus midagi hamba alla saada, ootamatult ja ega siis ei olnud nii nagu praegu, et lähed ja võtad. Aga Iraaklane seisad talle teele ette, kustutab korraga tuled ära, vägistada tahtis või? Oma enam ei tee, noh, olen vait, ausalt. Kustutad, tuled ära ja ema tunneb korraga, et midagi pehmet, puudutata põske. Tead, mis oli? Iraak oli kusagilt nagu võlur, tõmmanud mingi lille, enam ei mäleta, mis lillega mingi lill oli. Pärast tuli emale meelde, et kui nad olid siin, on Kentmanni poole tulnud, oli traaklane kusagil korraks ära käinud, aga aga see oli kõik. Tema oli veel piinlikkusega mõelnud, et käis ehk kangi all. Igatahes seisavad seal ja Iraaklane hakkab rääkima. Mul ei ole meeles, mis see kõik kolija poisina ema oli siis veel noor Iraaklal või muidugi võib-olla veel noorem. Ühesõnaga poisi vene keel oli ka ikkagi väga vilets ja mis seal pimedasse essidega ikka seletad. Aga nii palju oli ema aru saanud, et Iraak oli rääkinud oma sugupuust ja perekonnast ja naistest. Ema ütles, et pimedas olnud näha, kuidas ta silma hiilgasid. Aga ma ei usu. Igatahes oli ilusasti rääkinud. Ema arvas nii hääletooni järgi hästi ilusasti nagu ilusasti öelnud, et ema end riidest lahti võtaks. Kõik see oli nii mõjunud, et ema oli võtnud ka kõik. See oligi see lugu nagu labane või? Ah ei. Ma mõtlesin seda, et Miinalt istusid seal kogu öö. Iraak oli tule uuesti põlema pannud, mitte lahe, tule, emal oli see tähtis ja see oli ilus ka vaid põrandalambi. Ja teda lihtsalt kogu vaadanud vaikinud ja vaadanud. Ema oli heitnud voodile pikali ja lõpuks väsimusest uinud. Ja lõpuks leidnud see oli, kus oli vigases vene keeles, et mingu kell 12 võidu väljakule, Vabaduse väljak oli võidu väljak ja vaadaku üles. Sissand. No ja ema läks ka. Kell 12 seisab ema võidu väljakul ja vahib. Kujutle üles, ilmub sõjaväelennuk väga madalas kõigutatiivu, teeb tiiru ja kaob. Nüüd on küll kõik noh, on lugu. On küll. Ma olen muidugi üldtuntud vanamoodsa maitsega, aga see on. Täitsa minu jaoks, nagu päris. Kujutlen, missuguse filmi saaks, seda riikigi pole enam olemas, aga ema seisab ikka võidu väljakul. Oota, ma panen korraks tule põlema. Vaatamiskellan. Jah, eks ole. Ilus lugu küll ja tõsiga. Aga tead, sõjavägi on sõjavägi. Minu meelest on sõjaväelased siiski nõmedad. Mis on? Sa läksid imelikku nägu? Ei midagi. Ma tahtsin öelda, et sõjavägi teeb tumbaks, vaata neid elukutselisi sõjaväelasi, need on ju dünaamikat. Millest saab üks eluaegne käsutäitja aru ta ei oska ju mõtelda, vaid ainult käsku täita, ata-ata. Tänapäeval on sõjavägi teistsugune. Tehniline. Ma mõtlen kogu aeg kummama võtmed võisin jätta. Mida see majaperenaine arvab, kui mõtlesin, et kaotasin koduvõtmed ära? Aia küll kustutan, tule ära. Tahaks veel veini? Pole ju, võib-olla kuskil midagi on, aga ei viitsi vaadata. Võib-olla midagi ikka on, emal on niisugune komme, tal peab ikka mingi tagavara olema, ta on eluaeg nii teinud endale kapp riideid, teisega ostab mingeid odavaid kangaid kokku, nagu oleks alati ülemaailmne majanduskriis tulekul. Ostis juba siis, kui ma väike olin. Aga mis aeg siis oli? Tol ajal oli nii, tõesti midagi ei olnud saada. Kui sa ütled, et ta oli, ma sain nii aru kehvadest oludest või siis pole ju midagi imeks panna. Instinkt elas tehnikaga, mõtles tolle. Tead, ma ei teagi, tolle nimi ei tule meelde, niisugune imelik nimi oli. Igatahes on hea, et Sten seda ei näinud, seda sinnasõitu elu nii imelik. Tahad üht teed teist, igatsed kolmandat? Olemegi silosoofani jõudnud. Mis asi see lõksuk seal? Ma ütlesin juhuse kolakas katusel hakkab mädanema peast, maja hakkab lagunema, katust. Äkki ta telekat vaadata, magada niikuinii, isa. Nojah nagu lahti teed, on Iraak igal pool on Iraak, Iraak, Iraak, varsti ei olegi maailmas enam kohta, kus Iraaki ei ole. Õige küll. Noh, räägime siis koolipõlvest. Kas sa seda mäletad, kui telefon? On ju? Oli nagu jah, on jah. Kumamas on, kell on 12. Ikka sinu oma, ega ema ei helista ju võtta siis kui sa oma telefoni panid, pensi, minu oma. Sarnased helinat ja sinu oma, noh, kuule, ma olen purjus, sinu oma ja võta nüüd äkki keegi leidis, võtmed, ei ole sinu oma võtta siis ometi. Mis mattaga ikka räägin? Ei tahagi temaga rääkida. Ema, ema, kus sa oled? Oled arry teevitud? Kuidas arreteeritud, mis hulidaleteeritud kuseks? Kas sa siis Bagdadis ei olegi et kas sa siis Iraagis ei olegi või? Mis asi see on, mis latakas latakas kas need on kohanimed või kui need on, kus? Süürias pole tähtis, miks ei ole tähtis, kui ma teada tahan, kus sa oled ja kas sa oled ikka elus. Kas sa ei tohi ütelda või, aga eesti keelt ikka lubavad rääkida? Ei ole õel. Mis asi? Põlenud mis on põlenud, sina oled põlenud, jumal hoidku, kuskohast nägu või. Ma ei tea, miks nii halvasti kuuleb. Tänapäeval peaks ikka kuulma, nagu kõrvaltoast helistatakse. Ei, ega ma seda sulle sõbranna on, siin ei ole mees. Sõbranna noh. Kes see on, see sul ikka õige mees või. Põletus ja aga ikka elus ja ikka tema, jah, mitte mõni teine, ah. Ära siis nüüd nutta, ema. Mis? Ema Sul on täna sünnipäev, tead sa, ma ootasin sind koju. On küll kiisu söönud? Jah, olen küll, sinu korteris ei ela siin, ma ei hakka siin elama. Mul on oma elu. Kas sa sellepärast helistasidki köhida, kuidas kassiga on? Sa võiksid parem küsida, kuidas minuga on, kas minul on kõik korras? Kuidas sa sinna said? Kuule, ma unustan muidu ära, palju õnne sulle, kallis ema, 60. sünnipäeva puhul, ühesõnaga juubeli puhul. Kuidas ei ole juubel? Kuidas nii? Jah, saad küll. Sa oled sündinud, issand, ta ei tea oma sünniaastat. Sa oled sündinud 1943. aastal ema ja täna on kaheksas oktoober, sinu sünnipäev, sinu juubel. Palju õnne, ema. Ma ütlesin, et palju õnne, noh issand, kuidas ei kuule? Kallis ema, me kõik armastame sind. Kuidas maha jätnud, kes keda maha jätnud ei ole ju. Mis sa nutad? Kas sa jääd sinna või? Mis? Millal sa tuled? Anna mulle oma telefoninumber, telefoninumber. Ära pani helistada, tagasi katkes, võib-olla? Ei saa tagasi helistada, see on ju ainult kriipsud. Jälle. Ära nüüd ta helistas, võib-olla niisuguse koha pealt Süürias ei ole sõda, sõda Iraagis. Kus sa tead, mis seal võib olla? Jaa, muidugi, kuna ta tegi jälle nii, naera või nuta, midagi ei tea, mis ta nüüd teeb, anna mulle oma telefoninumber ja ta pole toru ära. Kui hirmele oli veidi rahunenud, panin nad kõik tuled kõikides tubades põlema ja hirmel otis suures toas välja ära ununenud šokolaadikarbi. Ning pigistas kapi põhjast riiete vahelt leitud pudelist veel tilgakese, nagu ta ütles. Ma alustan ja kõik ära, ütles ta täis suuga. Täitsa oma emadest. Aga etamas sünnipäeva ei mäletanud küll naljakas. Mis on? Ei tea, süda hakkas valutama. Mul on niisugune süda. Et kui teisel hästi on, siis hakkab valutama. Minu ema terviseks. Ja mingu hästi, tõesti äge naine helistab nii kaugelt, mis helistab, kihutab üle aastate teise maailma otsa. Süda valutab? Jah. Ausalt öeldes hakkas süda väga valutama areni pärast on ju seal kus? Esplas noh. Ma ei tohi seda rääkida, aga on. Õnneks tuleb varsti puhkusele, issand Sa oled ka masin, pläran ja räuskas sõnagi. Sul on suurem mure, ah ei ole. Ema ütleb ise ka, et umbrohi, hävi, sellest ma küll aru ei saanud, kuidas ta, kuidas ta sinna sai, ta rääkis midagi punasest ristist, kas ta sai sinna tööle või? Issake, kas ta läks punasesse Risti tööle, siis ta võib surma saada. Issand, ma ei saa aru, mis. Eelmine kord ma sain nii aru, et ta oli näinud telekas oma toda iraaklast ja sellepärast oligi sinna sõitnud, nüüd ta ütles, et see on Hamiid, sa saad ju küll aru, kellest ma räägin. Võib-olla ta ei saanud õiget nime nimetada? No võib-olla igatahes jälle ei saa midagi aru, minu meelest oli see nimi selle poi nimisele, lenduri oli vist. Ahmed Hassan. Jah, Ahmed Hassan või need Hassan seal eesnimi ja hiljem tuli mingi suri Muri. Ma ei saa siis õiget nime nimetatud, ei saa aru, midagi ei saa aru? Sellest saab aru küll, et sõda on sõda, on ju? Ole õnnelik, et ema helistas, et ta sai üldse helistada. Nojah, muidugi, aga siiski Iraagis ma saaksin aru, Iraagis nõudsem. Seal on imelik kuigi ega nad kõik vaenulikud ei ole. Iraaklased olid seal, kus eestlased elavad, uksed üle värvinud sinimustvalgeks ja märklaud. Seintele kolm triipu. Mina arvan, et see eristab ameeriklastest ikka kindlam. Jah, aga mis siin ikka pabistada? Kom veel. Kui jaa? Nad sättisid end elutoas samamoodi nahkdiivanile istuma nagu varem. Tänapäeva maailmas alustas Aet Refon. Kui nad magamistuppa tagasi jõudsid, oli telefon vait. Peab selle valmis panema, kumba omas ja nüüd oli sätimendika siia. Kui ta nüüd tuleb, siis on suur pidu, tema ei taha, aga mina tahan vägevat pidu. No mitte suurt niisugust nunnut, aga vägevad. Et süda laulaks ning hing heliseks, pomises hirmil vaikselt taga pateetiliselt. Ongi tore, saame tuttavaks ja siis tulevad lapsed, väikesed põngerjad kutsusid mind ristiemaks, eks. Hirmil haigutas. Evad juba niisuguses eas, et vaevalt väiksed Ahmed Hassan'i tulema hakkab. Kuigi Eesti liik võib-olla just vajaks väikest eetilist turgutust. Või oli see Ken Abdul Rahman ei majan kõik segamini. Teadnud, tunnen, et hakkan uniseks jääma. Telefon helises kohe, kui nad vait, jäidet uinuda. Minu oma, ütles Aet, rabas pimedast peast telefoni, pani tule põlema ja vaatas kella. Ning ajas end voodist lina ümber tõmmates püsti ja hallo. Ometi hakkab tulema või? Mul on nii hea meel, mis jah, jah. Tunnen küll. Muidugi tunnen, te olete sealt, ma sain aru küll, ma olen arendi pruut, elukaaslane, laske ma räägin temaga. Miks, ma ei tea, kuidas ma siis ei tea. Tema perekonnanimi on ristik. Olen küll aeg Põlluaas, jah, Põlluaas. Ja muidugi tema pruut. Mis ta siis ei saagi puhkusele või? Ma tean, jah, neil on kõik lehed, teised patrullitakse turul, las ma siis räägin temaga. Ei ole, mis mõttes? Ei saanud ema kätte. Miks ta ema vaja on? Ma võin ju kah emale helistada, ema on tal, ma ei tea, kus ta hetkel on, aga see pole ju probleem. Saadetakse koju. Ah, kui hea, ma juba mõtlesin, et jumal tänatud, siis ta turul ikka ei olnud, ma mõtlesin, et noh, te saate ju aru, turul oli ju tulistamist. Kuidas, mis, mis mõttes ema ette valmistama mis on, mis on juhtunud, kus te helistate, kas te siis Iraagist helistagi? Kaitsejõudude peastaabist? Jah, ma saan aru küll, ma olen lihtsalt natuke pabinas. Kuidas nii? Kuidas nii ei osanud kahtlustada, mida ei osanud kahtlustada, mida? Kuidas siis nii, kuidas siis nii, tal pidi puhkus algama, ta pidi koju tulema. Me pidime puhkuse ajal abielluma. Ütlete, mida? Mida ei tohi öelda, ma ei saa aru. Laps suitsiiditerrorist. Telefon kukkus, hirmel, nägi, kuidas telefon tegi pika kaare, nagu oleks keegi seda heitnud. Ja ümber võetud, siine valge lina langes, aeti kehale volangides laiali nagu pidulik pruudi kleit. Aga telefon kukkus ja kukkus. Telefon ei jõudnud enam kunagi põrandale. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg