Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned, nei saan, et tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Kui nad pärast kella kümmet tõlkija kiira majast uue, viletsa liftiga 10.-lt korruselt Allalid logisenud ja märjas lumes puiestee äärsel sõidudel käega vehkisid, tuligi takso. Sellel oli vanaaegne roheline silm, mitte plafoon nagu uuematel autodel. Aga vana Paulus leidis, selle kõlbavad küll. Ja kui ta oli toonitanud nagu tavaliselt, et tema koht on ees, istusid nad rahulolevalt sisse. Hotelli rassiiasse, ütles Karel ning laskis end tagaistmele Lõsakile. Ja auto võttis paigalt. Aga tõmbas kohe pidurid peale, sest pimedast oli laterna valgusse jooksnud kätega vehkimine aine. Juht tegi esiakna lahti ja küsis midagi ning ütles reisijatele üle õla mitte küsides, vaid karedalt, nentides. Rase. Ta on rase, ma võtan ta peale. Enne kui Karel jõudis end liigutada, oli naine tõmmanud sõidude poolse ukse lahti ja tema kõrvalistmele vajunud kabiini vaevalises valguses välkusid lahtise mantli ja kirju kodukitli alt naise paljad jalad, mille otsa olid tõmmatud pikad läikivad saapad. Ja mis Karelile oli hiljem selle mõtte pärast häbi. Paistsid kahvatud nagu surnul. Kuhu küsis taksojuht, kes oli auto juba liikuma pannud. Naine ütles, hoiatas mingi aadressi ja takso, keeras lähemalt puiesteelt kuhugi kõrvale ning lisas kiirust. Kui vahest kilomeetri jagu oli sõidetud ja auto oli peateele välja jõudnud, hakkas naine äkki valjusti ajetama, haaras kõhu alumisest osast kinni, ajas niigi harali jalad veel rohkem laiali ja. Karel sai aru, et ta kohe sünnitab. Takso kihutas lumesajus edasi. Naine keeras pea Kareli poole ja ütles midagi, millest Karel rohkem aru ei saanud, kui see, et naine teda sinatas. Ja teadmata isegi, miks nihutas Karelenud vastu takso, külg seina ning libistas end valusasti selgunud pides kükakil istmete maha. Et naine istmele pikali saaks, heita naise häbe paljastust kõhuni ning Karel karjatas seda, said alles hiljem Pauluse jutu järgi teada eesti keeles. Pressi pressi siis kurat, ma ütlen. Haaras instinktiivselt kinni avause ilmunud märjast asjast. Hiljem ta arvas, et sikutas. Ja laps vajus talle kätele. Kui ta hiljem küsis, kuidas nabanöör katki saadi, siis ei osanud vana Paulus sellele vastata. Kihutav takso hakkas äkki katkestamatult signaali andma ja peatus siis järsult. Uks tõmmati lahti ning valgetes kitlites kogud, kelle päid ei olnud näha, tõmbasid pooleldi jõuga pooleldi nõuga naise välja, lumesaju kätte ning Karel nägi läbi lahti jäänud ukse, kuidas too bambukest uut nõukogude kodanikku, nagu ta hiljem mõtles mantli all rinnale surudes tuikust takso kõrval keskteel valvava kiirabiauto poole. Aidati sinna sisse ja kiirabiauto sõitis ära. Hiljem mäletas Karel, et selle sõna oli öelnud Paulus niisama nentivalt ja et oli vaikne ning lumi tuiskas sõidude poolsetest lahtistest ustest sisse. Paulusi vandunud kunagi aga seekord jah, seekord oli Paulus külvandunud. Taksojuht, kes oli kiirabiautole kampsuni väel keset sõiduteed natuke aega järele vaadanud oli kohale istudes kohe taksomeetri nulli keeranud ja öelnud, et tasuda midagi ei tule. Aga nad peavad maha minema, sest ta peab masina sisemuse ära puhastama. Nagu oleks see mustus, oli Karel mõelnud. Aga nad olid Paulusega sõnagi lausumata välja roninud. Takso oli minema vuhisenud ja nad olid laialt Rotuaaril lumesajus astuma hakanud. Ilma et oleks mõelnud, kuhu me õieti läheme, arutles Karel hiljem. Ja see teadmine ainult tugevdas aastate taha jäänud ebareaalsuse tunnet. Talle oli Vanssides pähe tulnud, et tee ei olegi niisama tee vaid tee surma poole. Ja võib-olla seepärast oli kõik taksos toimunule järgnev jäänud hästi meelde, kuigi ta mõtles sellestki hiljem nagu unenäost. Igatahes see unenäoline vantsimine trotuaaril oli taastanud külmatunde, mis ei olnud taksos kaduda jõudnud. Ta oli tundnud jalgades imelikku väsimust ja märgade Raitsakate ärritavat puudutust näol. Ning ta keha oli kuumanud ja värisenud. Sa oled kindlasti läbimärg, külm ka või? Oli visanud Paulus tema poole vaatamata ja lisanud sammu ning Kareli kähistanud, et küll ta tuleb, pole, vajas seisma jääda ega taksosid püüdma hakata, sest neid siin niikuinii ei ole. Ja ühtegi ei olnud ka mitte ainult taksosid, vaid üldse autosid, nagu oleks linn välja surnud. Karel oli seadnud sammu parajasse rütmi ning öelnud Paulusele, kes oli rühkinud pea maas, kiire sammuga edasi. Et kõndi, kui rahulikult. Paulus oli seitsmekümnene vanamees ja Karel oli kraed üles tõmmates ning Latskaanides kinni hoides käsi tihedalt vastu rinda surudes mõelnud et kui nüüd ka Paulusega veel midagi peaks juhtuma, siis ta ei tea, kust taksot saada. Kui nad hiljem hotellis arutasid, kui kaua nad olid kõndinud ei suutnud kumbki teepikkust määrata, kuigi mõlemad tunnistasid, et tundus nagu tee lõppekski. Karel, kes oli 26 aastat noorem pidi imestama, kui kiiresti Paulus oli käinud või visalt. Sest temal endal ei olnud äkitselt millegipärast jõudu. Aga Paulus oli muudkui vastu, tuiskas lumes läinud, pea maas kordagi tagasi vaatamata, kuni kellad olid löönud. Jah, kui nad rassiia lähedal platsi juurde olid jõudnud, olid kellad löönud ja nad ei saanud üle tee, sest paksus kasukas miilits oli sauaga nad tagasi sundinud. Ning nad olid pidanud ootama kuni punasest valgustatud torni väravast. Karelile oli meelde tulnud, kuidas ta lapsepõlves räämal punastest tellistest kangialuses oli vene poiste käest tappa saanud ikka jalgadega näkku, näkku, kõige enam näkku ja makku. Kuni punasest valgustatud väravast kihutas välja mustade läikivate masinates kort mis kirikuesiselt kiiresti lähenenud neist hääletult mööda vihises. Või oli siis kõik ümberringi olnud üksainus viin, nagu oleksid kivi linnal olnud kotka tiivad, suured valged ei mustad kotka tiivad. Ja siis olid nad oma soojas hotellitoas. Niipalju siiski rast. Karel oli vannitoast tulles kuulnud seda lauset ja imestanud, et Paulus niisuguse lausele öelnud ta nühkis parajasti pärast kuuma dushi rätikuga, tead. Ja Paulus oli selle lause õigupoolest hüüdnud. Neile oli antud neljatoaline apartement ja hääl oli kostnud kaugelt. Aga siis oli Paulus ilmunud tema elutoa uksele ja juba laua taga istudes korranud. Nii palju siis kiirast. Karel ei olnud ikkagi aru saanud, mida ta mõtles. Kiira oli tõlkija ja Kirjanike Liidu eesti kirjanduse konsultant. Ning kuigi nad olid tema juurest tulnud, ei olnud kiiral sellega, mis nendega juhtus, mingit pistmist. Aga siis oli paus, äkki naera tanud? Ta ei olnud just eriti naljamees, aga oskas vahel endamisi ainult talle teadaoleva mõtte peale naeratada, saatanlikult naeratada ja lausunud. Noh, sa tead seda laulu küll. Saara ja Kiira. Kaarel oli see peale peakuivatamise katki jätnud. Sest kuulda rahvakirjanik Paulust naermas, see oli midagi õige imelikku. Pealegi ei olnud laulus nime kiira, vaid hoopis Veera. Kui Paulus millelegi vihjeski, siis ikkagi oli ebaselge, miks ta laulu moonutas nagu tahaks talle midagi mõista anda. Ja korraga oli Karelile pähe tulnud umbusklik mõte. Kas Paulus ei pea silmas seda, et ühtedel on siin Moskvas vene ja teistel nagu temal endal juudi sõbrad kuigi ta oli surunud selle mõtte maha, tundes piinlikkust, et on omandanud tollesama rikutud kujutlusvõime millega uhkustasid kirjandustekstide tsenseerijad. Aga Paulus oli käsi selja taga pehme põhjaga tooli seljatoe ümber põimides ja lakke vahtides jälle peaaegu lauldes korranud. Saara ja Kiira mille peale Karel oli naerma puhkenud, Paulus seevastu tõsiseks jäänud ja traagilisel häälel öelnud. Karel oli see peale diivanile vajunud ja nad olid naernud. Karelile tuli see hiljem ikka ja jälle meelde, Nad olid naernud, nii et ta lõpuks oli mõelnud, ega Paulusele hambad. Ja see ajas veel rohkem naerma. Etega Paulusel hambaproteesid naermisel suust välja ei lenda. Ning hiljem veel aastaid hiljem mõtles ta, et see oli vist ainuke kord, kui ta oli kuulnud Paulust seda kainete küllaltki tõsist nalja, kehva meest, kes ei taibanud kõiki anekdoote. Et see oli vist ainuke kord 30 aasta jooksul, mis ta Paulus tundis, et see oli ainuke kord. Ja ta hakkas seda mõeldes alati jälle naerma, sest kas see oli naljakas, et nad ei suutnud lõpetada. Et see oli ainuke kord, mil ta kuulised, Paulus naeris vabalt täiest südamest, suu pärani. Ta oli tahtnud hakata Paulusele rääkima, et oli hiljuti kuulnud, kuidas teadlased on püüdnud tulutult välja arvutada elevandipindala asi, mis alati kõiki naerma ajas. Kuid Paulus oli äkki naerukrambid vabanenud ja talle küsivalt otsa vaadates vihmanud. Läheks võtaks õige ühe jalad olid läinud, ilma et oleksid tekki asja enam arutanud. Kuigi see oli Moskvas oldud nelja päeva jooksul olnud nende naljateema. Paulus väitis, et iga kord, kui ta oma tuppa läks oli tema voodil vale värvidek. Õieti oli kummalgi voodil tekke, kaks, aga Paulus oli ühe teki kõrvale pannud ja see oli punane. Talle meeldis sinine värv ja pealegi oli sinine tekk natuke peenema koega. Aga kui ta numbrisse tuli, oli tekk vahetuses. Karel oli suure hirmuga uurinud oma voodipesu, et ega seal ei ole nende äraolekul nadolid ära terved päevad. Et ega tema voodis ei ole keegi nende äraolekul. Tema ise ei olnud Paulusele seda sõna kunagi öelnud, sest ei kannatanud ropendamist. Kuni Paulus olid tema imestuseks eelmisel päeval täie südamerahuga öelnud. Nikkunud nikkunud jah ja nagu hoogu minnes lisanud mitu ja mitu korda mingil eriliselt loomulikul ja veidi laulvalt nentival toonil on nikkunud. Paulusel oli kahtlus, et numbritoad üüritakse nende äraolekul välja nendele kellel on vaja oma närve rahustada ja korrusekorrapidaja teenivad sellega raha. Nagu Paulus ei olnud naljamees, ei olnud taga mingi ropendaja ja seepärast olid Karel siis, kui Paulus lõpuks tolle sõnaga lõpetanud, oli kerges hämmelduses, teise tuppa asja teinud. Aga mitte pahakspanu, vaid pigem kohmetuse pärast. Kuigi siis nagu ka hiljem oli talle tundunud, et Paulus sai tookord niimoodi hingeldus, et ära midagi, mis teda väga vaevas. Hotell ei olnud küll kõige uuem, aga esines ikkagi seda aega, mida peeti uueks juba seepärast, et hoone ei olnud mitte ainult suurejooneline. Suurejooneline oli arvatavasti juba Stalini ajal ehitatud tume monumentaalne Moskva vaid ka hele ja küllalt hästi valgustatud. Pikkade koridoride rägastikus ekseldas oli Karel üks kord sattunud valele korrusele, telli ametnike ossa ja näinud veidi avatud uksest Brežnevi hiigelpilti töösse laua taga süvenenud tillukesena tunduma mehe pea kohal. Aga muidu oli see nagu välismaa. Vene pealinna Kirjanike liit pani oma külalised tihti just sellesse hotelli sest see pidi olema hotellinduse viimane sõna. Karelile oli küll toda kiidusõna kuuldes miskipärast meenunud Rilke väljendleste Hauste velt. Aga kindlasti olid majutajad siirad oma arvamuses, et trassiia on tuleviku muusika midagi niisugust nagu kord talle kätte sattunud albumis. Ellis, Sitski Lenin Tribune õhuline karkass, mis pidi sümboliseerima vabaduse valgust. Ja Karel oli isegi kupatanud kummalise mõtte peale juubist vabaduse korda. Hotell pidi olema unistuste maja, kus saab kõike, mida süda ihkab. Eriti vahe Corustelt, kuhu pääses ainult kindlate liftidega, mida tavakülalised ei teadnud kasutada. Altmaja fuajeest üles teatud vahekorrusele sõitnud oli vaja minna läbi koridori teiste liftide juurde, mis maja keskosas viisid hoopis alla sealt ning ainult sealt pääses poekorrusele. Kui pääses, sest vahekorrusele oli saba ja poelifti juures valvavast miilitsas välja tegemata, piirati sisse kõik need, kes kusagilt kongressilt või jumal teab, kuidas saadud punase kartongiga pääsesid maa-alusesse paradiisi. Sisse. Piirajaks olid muidugi hangeldajad, kes Alt ostetud defitsiitsed Ungari särgid, jaapani vihmavarjud ja prantsuse lõhna olid kusagil kümnekordse hinnaga maha müüsid. Kui Karel oma sõitude ajal tülinult alumise fuajee läik seintega rõdu kohvikus istus ja uue aja roheline jook tarhun laual inimeste saalimist jälgides mõisatas, kes neist võiks olla hangeldaja tuli talle karilke lause, õigupoolest seosetu lause, millel ei olnud selle vene hotelliga just väga palju pistmist. Tuli talle see lause miskipärast alati meelde. Õigupoolest oli tal riigisuuruses Moskvas kõik need harvad korrad, kui ta siin pidi käima isemoodi õõnes tunne. Ja teda masendasid ka mõttetud koosolekud Kirjanike liidu seest ümber ehitatud kunst voodeldistega majas. Vanas majas endas oli midagi suursugust ja selle tubades olla jooksnud Nataša Rostova. Aga maja oli ümber ehitatud ja tema vooderdatud umbsuses olid kõik omadused peale selle, et noor puhta hingega tüdruk seal ringi tahaks joosta. Ning nii jättis Karel tihtipeale koosolekule minemata et niisama ringi vahtida, kui ta just mõnes galeriis näitusel või siis raamatukaupluses või välismaa esinduskaupluses midagi lapsele vajaliku, aga Tallinnas defitsiitset ostmas ei käinud. Endalegi ootamatult oli Karel öelnud seda valjusti. Ah, mis midagi, ma olen nii väsinud, et igasugu jama tuleb pähe. Nad seisid alla viiva vaibaga kaetud kee trepi juures trepi avali, lihtsalt ümmargune kuldsete trepi käsipuudega ääristatud auk. Ja augus passid, lauad ning nende taga üksikud sööjad. Mõned neist tumedanahalised. Karel tundis, kuidas kõhus jõnksatas. Ütleja hääl oli helisev figuur. Hääl laskus kõrgustest oma alalisest asukohast alla ja moodustas all madalas umbsõlme. Ütleja ise oli tursk, et mitte öelda paks ja seadis keha nende teele risti ette, seejuures peaaegu tõugates hallipäist professori välimusega tundmatut. Kes lihtsalt tahtis trepist alla minna. Kurat, pomises Karel all, muud ei olnud, kui, et kulda ja karda oli rohkem ja kuratliku naeratusega kelnerid veel peale tükkivamalt püüdlikumad jootraha saama kui 22. korrusel kuhu neid Paulusega ei olnud sisse lastud, sest too koht oli lihtsalt täis. Aga see siin oli puhas koht, mitte nii suitsune kui hotellis tavaliselt. Karel teadis, et Paulus suitsu eriti kannatanud, pealegi pooltühi ja kuhugi pidi ometi saama. Eelmisel päeval, kui Paulus oli mingitel oma asjaajamistel käinud, oli Karel oma pikkade hästi pestud juuste, soome, tuttavate kingitud prillide ja inglise riidest. Tallinnas valmistatud tumerohelise ülikonnaga. Vasakul küljel oli keigarlikult kaks ülestiku küljetaskut kergesti sisse pääsenud. Aga siis oli ta olnud üksi ja mittelugupeetud ordenikandjaga, kellel Lenini kujutis vääril. Paulus ei kandnud naljalt kunagi mingit märki. Hetkel kurvalt läigatas. Karel torkas käed püksitaskutesse, hakkas inglise keeles seletama, et Nathan Põhja-Rootsist ja saabunud konverentsile. Aga Pauluse orden jäi tursale silma. Tursa katkestas teda äkki, küsis Karelile teraselt silma vaadates Sirlemisi. Vihkan sihuke from. Sulges tee ja Lenini ordenit, rohkem pilkugi heitmata. Pani juba ära võetud punase nööri öösi tagasi sea. Ning keeras ikka teel seistes selja. Kui nad umbes kolmveerandtunnise ekslemise järel pärast ühe heatahtliku hotellikülastaja silmapilgutus ja peaviipega juhatamist läbi liftide koridoride rägastikku mingisse väidetult ööpäev lahti olevasse restorani sisse said oli see täis igas mõttes täis. Üks laud oli ometi tühi. Nad istutasid end mõnusas ootuses kohale ja lasksid pilgul ringi käia. Paarid. Hiljem imestas Karel alati Pauluse häält, see ületas igal juhul Kerbruse hääle kurvid. Pauluse hääl tegi jõnksu, kerkis kaart tehes alt üles kõrgustesse. Ja ta lõpetas oma lause, nii et Karel ei saanud aru, kas ta nutab või naerab. Karel tunnis lausa füüsiliselt, kuidas Pauluse energiavoog kuuma joana temast läbi sööstis, nagu ta oleks kiirendi? Need on ühed ja ja te ei tea, piiksusta juba päris peenikese häälega tüüdule Satrudeliidi juurde. Sellepärast raisk sind mopilgutaski. Tõepoolest, defitsiitsetel teksades mehi, tammus, ninad vastastikku, kogu täissuitsetatud saalis, mõned Amelesid otse neljakandiliste sammaste najal. Ning üks paar varjas kirglikult suudeldes peagi rahvakirjaniku vaates saalile täiesti ära. Ta kurrat pidas peidik lillvaateks. Lenini ordeni kavaler oli ikka kahevahel, kas nutta või naerda. Kellud üks vanem mees, noorem mees ja sul peavad. Tingimata pikad juuksed olema. Saidi arvata. Karel laskis end seljatoele, puhkes laginal naerma, haaras naerdes peast kinni, lõid käega, jadad, prillid lendasid lauale ning siis maha. Ja Paulus, kellest Karel teadis, et kummardamine on talle raske otsis kükitades need laua alt üles. Ning Karelile oli siis ja hiljem alati piinlik, et tema lohakuse pärast pidi vanamees suudlevate meeste jalgade juurest tema asju üles korjama. Süüa selles paigas ka ei saanud ja nii istusid nad varsti öö läbi lahti olevas, tavalises ja hilise aja tõttu tühjas ning vaikses puhveti saalis ees viinerid ja 100 grammi konjakit, mille Paulus vägisi välja tegi. Ja jälle pidi Kareli imestama Paulus, kes hirmsasti oma tervise eest hoolitses ning naljalt üle 100 grammi võtnud kallast napsu hooga kurku ja tõi midagi ütlemata puhvetist neile kohe uued napsud. Seda on isegi minu sõja läbi teinud mehe jaoks liiga palju. Ta vaatas äkki Karelile otse silma sisse ja hakkas endamisi itsitama, noh võtame oma esimese. Karel oli selle peale veidi pahane sest see tegi talle isemoodi valu, et ta oli pidanud tolle esimese hooga tuli pähe uue nõukogude kodaniku aga see tegi asja kuidagi veel kurvemaks ja ühtlasi veel ebaloomulikumaks, kui oli olnud stseen taksos. Et ta lapse nii oli pidanud vastu võtma oskamatult jaa, räpasesse sõidukisse. Ta mõtles, et on nüüd eluks ajaks selle lapse ja tema emaga kuidagiviisi seotud, nagu oleks isa. Ja ta ohkas ning üritas süveneda söömisse. Kui ta pärast suupistet silmad tõstis, oli Pauluse teinegi klaas peaaegu tühi. Ja ta vaatas üle Kareli õla välja tumedasse öösse. Sellelt korruselt avanes vaade valgustatud kremlile rassi ja las Nad uskuma ja laulis puhvetipidaja selja taga vaikselt mingi moderne välismaa raadio, mille sarnast vist kogu Tallinnas saada ei olnud. Kefiiri tahaks kurat, ütles Paulus kahvli otsas viinerit suur rebides niisuguse ihaluse kätt. Kareli ka veel näljast krampi tõmbunud kõhust käis läbi samasugune jõnks nagu ennist salajases lõbustuskohas. Aga Tallinna kefiiri saada, nad annavad nad nüüd ainult Kremlis, kurat. Paulus tõusis ja läks, poolik vorst ikka kahvli otsas hiigelsuure maast laeni akna juurde. Ja Karel mõtles hiljem, et see oli üks väheseid kordi, kui ta tundis, et ei tohiks vanema mehe ja ülemuse või mis ülemuse Paulusi mänginud kunagi ülemust, kuigi oleks võinud kui tema, Karel tunnis, et ei tohiks lõugu lõksutada. Kuni kusagil ta sisemuses itsitab pisike paharet ajastada ikkagi pomisema. Ostnud kaasa. Tallinna kefiir ta mõtles, kas see võiks äkki olla mingi teinegi siir, mida tehakse Moskvas nimega tallinskigi hir. Moskva juudi intelligendid, kes teda meelsasti külla kutsusid, toonitasid ikka sellised väikesed asjad aitavad avada akent Euroopasse. Aga ta hakkas niisuguste juttude puhul alati ironiseerima. Aken Euroopasse raiuti mitte selleks, et saaks välja vaadata, ütles ta vaid, et saaks korra aknast sisse tassida ja kehtima panna. Aga mis kord? Ta kordas oma väliseestlasest sõbra väidet. Venemaa ajalugu on ikka skandaalide ajalugu. Igatahes Paulus ilmselt kuulis, mida Karel ütles sest ta lõi hiigelakna juures Kareli poole vaatamata käega. Ja Karelile oli natuke paha, et auväärt vanale mehele nii oli öelnud. Sest Tallinnas või Tallinna kefiiri saada vist ainult Tallinna keskkomitee kinnisest puhvetist. Aga Paulus tuli mõne aja pärast akna juurest ära ja istus laua taha, ilma et oleks haavunud jõhvi puhvet. Ei ole sind keldritega midagi kus sõja järel olid Leningradis alles kelnerid, vürstid Ma ütlen, vanad mehed tsaariajast ja kes meie olime, soldatid, tavalised sõjamehed. Ohvitseri nagad aga teenendati, nagu oleksime, ma ei tea, kes sõja järel sõime ju kõige uhkemate restoranides. Ega seal alati midagi erilist süüa olnud, aga kus oli ikka teenindus? Paulus aukas viinerit taldrikul oli viinereid ilmselt rohkem kui oleks suutnud ära süüa. Ja vaatas äkki teraselt Karelile otse silma. Karelile oli tema järgneva jutu pärast hiljem miskipärast alati paha. Aga ta ei osanud endale seletada, miks, nagu olnuks kefiiri, kes seotud mingi müstiline saladus. See võis olla lihtsalt enesepettus, mis lähtus millestki madalast temas. Sest kuigi ta töötas samal kohal, kus varem Paulus sai tema palju vähem palka kui teenetega revolutsionäär. Ja ometi see maksab koos taara kui ainult 28 kopikat. Sina vassaks, intelligent poes ei käi ja ei tea, kui palju leib maksab. Seepärast Tallinnas ei ole Tallinna kefiiri. Aga eile ma käisin seal. Ta osutas peaga Kremli poole ja takerdus korraks, õieti küll valges majas oli üks asi, pidin ootama ja seal oli puhvetist Tallinna kefiiri, küll kurradiaali piimamaise jõuapeeriti luba, mul läheb kõht lahti, aga sedagi siiri. See taju on kõigele vaatamata, kui peeriti, tea. Aga siin ei ole. Siin igal pool ka ei ole. Ja Paulus oli mugisinud endamisi naerda. Ning Karel oli teda imestunud, silmadega vaadanud ja mõistatanud. Kasta ehk oma mingil autasu järel ei käinud. Aga ei olnud jõudnud mingi mõistliku arvamuseni. Igatahes, kui nad lõpuks kell kolm öösel oma apartement olid jõudnud ja voodisse vajusid, kuulis Karel teisest toast lauset. Tekk oli enne punane, ei sinine, punane ikka. Ja siis võttis kõikvõimas unejumala oma. Ta ärkas imeliku tunde peale, nägi vanameest istumas samas paigas, kui õhtu hakul tema toas laua taga laualamp põles ja Paulus sirvis mingeid pabereid unetud interjöörid või pomises Karel ennast voodis sirutades. Sa ära pahanda? Seal ei ole ju lauda tooli ka, ma ei saa kuidagi olla. Tead ma tahtsin öelda, et Kareli, saanud teisiti, kui pidi haigutama ära ise pahalda. Ma tahan öelda. Ma ei tule homme sinna, no Ma ei tule koosolekule. Su tütar, see, kes ikka minu ajal toimetuses käis, oli igavene vahva tants. Saad varsti vanaisaks ka või. Ei saa. No vaata, haiglasse lähen, see kiirravim, ma nägin, sellel olid rajooni kirjad peal ja palju ikka aega võtab üles otsida, et kuidas jõnglane elab. Kui Karel hiljem mõtlesin, mida nad tol ööl rääkisid, siis tundus talle alati, et just siit ja mitte kusagilt mujalt oli alanud nende jutus pööre. Paulus oli krõbistanud oma paberitega ja silmi tõstmata pomisenud seda vene last. Ja tema oli silmad uuesti kinni pannud ning kinnisilmi omakorda pomisenud mitte venelast, vaid last. Ning katsunud magama jääda. Aga Paulusele edasi krabistanud uni olnud tulnud? Jah, mõtlesin hiljem, see algas mingit seosetut, pildid keerlesid silme ees ja lõpuks õlide silmi lahti tegemata küsinud. Mida sina elult tahaksid? Nojah mina, miks sa küsid? Mida sa tahad? Sa oled ühiskonna alustala, klassiku monumendi, ükski Sõgelega Aganaga pagan, ei saa sind kirjandusloost maha kriipsutada, kuidas tahaks, mida sa tahad? Elult? Sa ju ei taha seda? Kuradi hotellija kefiiri ei taha ju? Sa ei olegi ikka eine? Mis ma ikka arvan, ma arvan, et ei ole üldse hea eriti palju soovida. Karel oli tüki aja pärast silmad lahti teinud ja näinud, et Paulus oli paberid sülle pannud ja põrnitses seina ning arvanud, et jutust ei tule midagi välja. Kuid vanamees oli hakanud, tema pole vaatamata siiski rääkima. Teadmissajud, tegelikult ei küsi sa soovid tegelikult hoopis muud. Et mina küsiksin, mida sina tahad, oni poeg Karel. Mina Paulus, mina, Karel meenus hiljem, vähemalt ta kahtlustas, et just siis oli ta vanale mehele öelnud Paulus, mis ei olnud tolle päris nimi vaid noorema põlvkonna võllaroogade pandud hüüdnimi. Ja seegi ei olnud päris õige, sest osa hüüdis teda Johannes Pauluseks. Paulus. Ma tahan ära siit ära ja Eestist ära ja üldse ära siit ilmast. See oli mõjunud nii rumalalt, et Karel oleks ise äärepealt naerma puhkenud. Aga ta nägi, kuidas Pauluse käsi liikus läbi lambivalguse ja libistas midagi suhu. Kuule, kas ma lähen, ütlen, on sul halb või? Sulle toodi välismaalt rohtu, ma nägin, see oli need päeval kogemata siia laua peale pannud, neid võtad või. Ja Paulusele, öelnud, vaikselt ja kainelt öelnud. Need laua peal olid teised tütrele mujalt kusagilt ei saa. Kord isegi veel aasad, tõid. Karel oli hetkeks arusaamatuses omaette kulmu korsutanud, aga siis aru saanud, et jutt on tõesti New Yorgis elavast Velle aasadest, kes olid hiljuti Tallinnas käinud. Ja tal oli taaskord imelik tunne, et on tahtmatult puudutanud asju, millest ta midagi ei tea ja milleks tal ei olnud ka mingit õigust. Pahanda mina ei tulnud siia selleks, et siin halada, Karel mis ära tahtmine? Lapsejutt. Kaarel oli tunded, hoolimata vahepealsest magamisest oli ta keel veidi pehme, aga enam ei olnud võimalik peatuda. Ma ei kuulu kuhugi, ma olen selle parteisse astumisega asetanud ennast kuhugi vahepeale ei ole enam omadega kui uhkelt öelda, siis oma põlvkonnaga ja teiega. Mina ei saa ka olla, kuigi ma ei tahagi kuhugi kuuluda. Võik kohelleerid sugupõlvede vahel, noh. Sina oled ju kuldsed kuuekümnendad, sina kuulud vägagi kuhugi. Kamoni natuke noorem, nagu ma olen kuulnud, tahab väga just sellesse kuldsesse põlvkonda kuuluda. Kuigi ei kuulu. Karel ei saanud päriselt aru, kas see oli iroonia. Aga siis ütles Paulus Need, kes ei kuulu varsti enam kuhugi. Oleme meie. Kui Karel palju aastaid hiljem pause surmapäeval juba taasiseseisvumise järelsellele lausele mõtles siis meenus talle Pauluse karm ja kindel hääletoon. Aga seda, mida Paulus oma lausega öelda oli tahtnud, võis ainult oletada. Tookord ei jõudnud see oletus üldse tema Kareli teadvusse. Või kui ehk siis mingi väikese kahtlusena. Siis ta ei teadnud veel seda, mida Paulus tol päeval ilmselt juba teadis. Või vähemalt Moskva keskkomitee majas oodates oli taibanud fakt, mis oma võimalustega muutuseks võis ühiskondlikus masinavärgis kõik segi paisata nagu oleksid selle sisemuses lõhkenud iluraketid. Ja seepärast oli Pauluse mure elu Kareli ja ajakirja pärast. Paulus oli ka pärast toimetaja kohalt lahkumist neid väheseid, kes vahel oma muret väljendasid. Pauluse mure oli nii järsult suurenenud, et see otsis väljapääsu. Kas ta pidi pahane olema, teine oma distsipliini tundes, kui ta ehk siiski ei taibanud, vaid suisa kuulda sai võib-olla talle öeldi, et see ei ole veel avalik teave etamas suurest distsipliini tundes muutusest temale Karelile ei rääkinud. Igatahes oli talle jäänud mõistatuseks, mida Paulust olles nõndanimetatud suures majas tegi. Alles hiljem hakkas ta arvama, et Paulus võis käia teda suurde pealinna jõudnud kaebustes kaitsmas. Aga see oli ainult oletus, teiste kõrval. Üks oli talle selge juba siis see, et kiira ja Paulus olid arutanud köögis ilma temata midagi, mis oli tähtis. Sest kiira ei olnud ainult tõlkija, vaid ka Moskva keskkomitee referent kes tegi eesti kirjanduse olukorra kohta ülevaateid. Ja sellisel positsioonil olev inimene pidi palju teadma. Miks sa sinna suurde majja. Aga Kareli saanud vastust ja talle jäi mõistatuseks, miks Paulus jälle kordas rõõmsa seltskonnalaulu refrääni osa nagu see oleks hoopis mingi matuselaul või hümn, mida peab laulma ikka ja jälle. Saara ja Kiira. Karel oli hiljem natuke pahane, et Paulus ei olnud tale riigi suurt saladust ära rääkinud. Aga samas oli see talle Pauluse iseloomu arvestades täiesti mõistetav. Igatahes oli ta tookord Pauluse sõnadest, et just tema Paulus varsti kuhugi ei kuulu, välja lugenud, hoopis muudkui too arvatavasti ütles hoopis etteheite, et tema sugupõlv oma tõekspidamistega tõrjub vanema sugupõlve hoolimatult eemale. Ja see küll oli nii, kuid selles ei olnud midagi isiklikku ja seepärast oli Karel kohmanud kui sa mulle nõu andsid. Noh, need korrad sa tead küll, et ma järele jätaksin ja neid asju sisse paneks, ära pane pahaks. Ära pane pahaks, et ma sind ei kuulanud ja ikkagi kõik sisse panin. Ja üldse võib-olla oleks mul õigem ametist tagasi astuda, see on rohkem teistsuguste inimeste jaoks. Mu eakaaslased mu toimetaja ameti tõttu minust kuidagi eemaldunud. On see siis ime või sa ei kuula ju üldse kedagi? Matja teadsin. Tead teadsid, mida? Ma tean, milline sa oled, sa tulid ju minu ajal toimetusse ega inimeste põhiloomus suurt muutu. Aga muudkui minema ja minema. Paulusel ei hakanud isegi turtsuma suured sõnad ja muud midagi. Ega ma sind niisama soovitanud, mina, Jukka, soovitasin sind toimetajaks. Elu peab ju edasi minema, elu saad aru, mitte see. Siinkohal oli Paulus lauset pooleli jätnud ent nihutanud ja hoopis teisel toonil jätkanud. Kas sa arvad, et kui mina toimetaja olin mind ei eemaldanud teistest? Kas sul on siis toimetuses ka midagi lahti või? Mingis mõttes ka? Mis seal saab lahti olla? Aga mitte selles pole asi. Võib-olla oli see Pauluse natuke mõistatusliku käitumise tagajärg. Igatahes oli Karel põrutanud, miks sa mulle ei öelnud, et sepitsetakse Valges Majas? Tallinnas ma mõtlen, kurat, kas ma Vabatahtlikud toimetatakse, hakkasin, kõik olid mu kaelal nagu haagijad, haaka haakateist ei ole. Ka, see ei ole üldse mu loomuses olla sellises ametis, mis Anetid, mis tiitlit? Ma saan aru, kui ühel rindel sõdid, aga nüüd on keegi hakanud urgitsema selle eesmärgiga, et ma oleksin kahe tule vahel. Mees pole mulle asetäitjaks tulla saanudki juba kee Raivuba peab plaani, kuidas ta minu ametisse saaks. Kurat, kas mul on kahju, hakaku. Aga, kas see saab olla sõltumatu ajakiri, mida juhib kannupoiss? Karelile oli hiljem selle virisemise pärast ängistav tunne. Kui asi üldse millestki oli, siis ikka temas endas ta uhkuses, ülbuses oskamatuses inimsuhteid õigel ajal ära klaarida. Usku endasse peab olema, aga kui seda liiga palju saab, siis muutub see millekski muuks, millekski muuks. Ja ta teadis seda. Hiljem mõtles Karel, et Paulus ei vastanud talle. Kuigi Karel ise ka täpselt ei teadnud, mida ta selle vastamise all mõtles. Ega toimetessaa keegi aru, see, kes pole toimetaja olnud. Paulus oli võtnud laual lebavad paberid korras, käte jäitnud netis laksudes lauale tagasi. Ega keegi ei usu, et sa täiesti väljapääsmatus olukorras võid siiski teiste heaks midagi teha. Ja ennast maha salata kurat. Teooria ja elus elus päris elu vahetu elu ei ole samad asjad. Kaarel oli tundnud, et peaks suu kinni hoidma aga ei olnud siiski suutnud. Kas sinul, teil kõigil ka? Miks kurat sa siis üldse parteisse astusid, kui sa millessegi? See oli öeldud vaikselt aga rõhuga. Ometi oli Paulus siiski võtnud hoopis teisi, hoopis mahedama tooni ja lõpetanud lausem juhatusega. Suur rahvuslane, sõltumatu. Tagantjärgi mõistatas Karel alati kassile öeldud vihaga või kahetsusega. Nii olnud Paulus kunagi talle öelnud rahvuslane. Ta ei olnud aru saanud, kas see oli aus pahameel või iroonia või oli selle taga nukrus. Et ei saa oma rahvuslikest tunnetest. Sel puhul oli Karelile nagu ilmselt ka Paulusele jah, ilmselt ka Paulusele hakanud ajaga tunduma, et see on kuidagi liiga kõlav sõna, mida liiga sageli on omavahel kasutama hakatud. Et ei saa oma rahvuslikest tunnetest avameelselt rääkida. Aga ta ei olnud Pauluse sõnade taga mõttes päriselt aru saanud. Rahvuslane, mis rahvuslane Mike ole, mis rahvuslane? Kui ma praeguse absurdi ära tunnen, ega see ei tee veel mingiks, mis rahvuslane. Hiljem oli Karel tundnud piinlikkust ka sellepärast et tol hetkel oli ettevaatustal käest kinni võtnud ning ta oli muutnud toonia hakanud rääkima, teesklema ükskõiksusega. Üks inimene, üks individualist, seda vast olen, ei midagi enamat. Karel oli äkki sisemiselt seda siiski päris välja näitamata, ägestunud, aga puhunud õhku läbi hammast isegi ohanud, jätkanud endalegi ootamatult imeliku, ilmselt kõvera muigega. Ma ei tea, mis parteisse, aga aga ma tean, mida ma pean tegema toimetajana. Seda ma tean väga hästi. Ei tea, ei astunud. Ma tean küll, et televisioonis astusid seal teisiti ei saanudki, aga see ei ole vastus, poiss. Poeg Kaarel, arvatakse JOIK, et vabatahtlikult astusid ja noh, kas siis ei astunud? Sul on ju programm ka, mida parteis teha, on ju muutaja? Karel ei olnud aru saanud, kas vanamees ütles seda hukka mõistuga või toetavalt või? See mõte tundus talle küll võimatu, kali talle ometi pähe tulnud millegi väljangitsemiseks. Tal ei olnud pähe tulnud, et see veidi väsinud toonil välja öeldud küsimus võis olla hoopis omamoodi kompimine, nagu nõu küsimine, mida teine ei tahtnud otse välja öelda. Aga tal ei olnud see saanud pähe tulla, sest Paulus ei olnud kunagi nõu küsinud, vaid alati seda pigem pakkunud. Igatahes oli Pauluse toonis olnud midagi imelikku ja Karelile sel hetkel meenunud, kuidas nad olid lumesajus läbi pimeduse hotelli poole sammunud. Ning kuidas ta oli oma imeliku väsimus hooajal pea maas edasi pressima Pauluse peale ühtaegu vihane olnud ja vanameest imetlenud. Ja nii oleks ta tahtnud jutu kuhugi teise suunda keerata. Aga tee ise juhtis. Ja ta küsis äkki, kas sina, siis kui sa nii räägid, kas sina siis kahetsed, miks sa siis neid ordeneid, seda ordenit kannad? Paulus oli pikalt vaikinud. Egas seda saagist keegi mõista, sina ei olnud sõjas. Aga peaksid mõistma. Sa oled sõjas praegu. Sa pead seda sõjaks on ju nii? Kuigi võib-olla võib-olla oleks parem, kui peaks siis peab poolt valima. Aga sa oled valinud pealegi väga imeliku poole. See, et see ajakiri apoliitilises katsub teha, nagu maailmas olekski ainult esteetika, on ikkagi poliitika. Kas sulle pähe ei ole tulnud, et sõjas on laipu ka? Paulus oli hakanud justkui naerda mugisema. Ja siis äkki äkki aga mitte pahatahtlikult pahatanud. Sinu isepäisus peetakse protestiks eksaikeks. Kirjanik Ole ja Karel oli hiljem mõistetanud, miks kirjanikuks olemine Pauluses uus, äkki mingi veidra nagu isegi tõrjuva varjundile omandanud? Rahvuslased ämmaemandad, absurd, testid? Noh, võib-olla ma jään magama. Paulusele hakanud teise tuppa minema, kuid äkki seisma jäänud ja tasaöelnud. See romaan jutud. Need on sul küll suu, kirjandus, mina nii ei oska. Ja oli äkki äritades põrutanud. Miks, kurat, ma pean seda kõike siin rääkima? Kui Kareli hiljem oma tundeid analüüsi sisi mõtestada tihti, et see, mida tähendab õige ja mida vane pool ehk peadki inimese saatust määrama. Aga tol ööl oli talle selge, et vanamehe elu lihtsalt läks nii. Ja see oli ta tõde ja et ta elas selles tões. Ometi oli tema Kareli meelest see oma tões kinnipidamine ainult pool tõde. Tal oli äkki miskipärast meeletult, palus et nad ei saa omavahel rääkida päriselt, avameelselt ühel lainel olles. Ja nähtavasti seetõttu Ta oli ta tahtmatult pursanud. Miks peab see kõik nii raske olema? Paulus ei vastanud aga Karel ei olnud enam pidama saanud ja arvatavasti mingitest muudest kui kõneluse ajal tekkinud mingites Tallinnast pärit ja siin Moskvas võimendunud pingetest ajendatult peaaegu pisar silmis pahatanud. Miks peaks see nii olema? Isegi rääkida. Paulus oli end püsti ajanud. Karel tema poole ei vaadanud, aga teadis, et ta seisis akna juures. Vana halli peaga mees, käed seljal. Karelile oli olnud tunne, et nende kahekõne, energiatung, jooned lähevad läbi akna taga laiuva lõpmatusse avarasse ulatuva maastikku ning tungivad sealt tagasi. Ja ainult nii jõuavad nende sõnad teineteiseni nagu läbi telefonitraatide. Äkki oli Paulus küsinud? Aga kuidas sa kiiraga läbi saad? Valge maaga? Karel oli hiljem palju imestanud, miks Paulus oli seda lauset alustanud agaga nagu teisel oleks mingi oma sisemine dialoog käsil olnud. Ja ta pidanuks midagi tõestama. Ja lõpuks ei olnud ju temal Karelil kiiraga, keda ta tõlkijana hindas, sest tooli tõlkinud mitmeid tõeliselt häid teoseid ja seejuures ka nooremate omi mingit halba vahekorda. Ometi oli tema sisemine advokaatus Diaaboli sundinud teda plahvatama. Nojah, jumala ettehooldus käib inimeste kaudu. Ametnikud on jumala ettehoolduse enda kätte võtnud ja viivad selle võiduka lõpuni. Ta ütles mulle ükskord jah, et referendina teeb kõige kõrgemale ettekandeid. Kõige kõrgemale. Paulus mühatas esiteks mitte kõige kõrgemale. Ja teiseks, see on ju hea, et tema sa võid ikka mürgine olla ka. Mul on sinust vahel niisugune mulje, et sa otsid üldse igaühega tüli. Ei otsi. Aga see süsteem on niisugune nagu vene naine imevad ja annavad siis üles. Kogu see süsteem on niisugune. Paulus vaatas talle korraks imeliku näoga otsa ka ei vastanud. Alles tüki aja pärast küsis ta aeglaselt. Mida Sa ütelda tahad? Kiira kiitis sind, ainult ütles, et sa oled liiga äkiline, kus tema mind nii hästi teab. Olen ainult paar korda külas käinud, klatsite või? Kurat, mina neist asjast aru ei saa, kõigil on kõigiga mingid, muudkui ametialased suhted. Jälle pidas Paulus pausi. Aga see romaan, mis sa nüüd sisse panid, see talle ei meeldinud. Minule muide meeldis. Mis siin rääkida, kui keegi on hakanud Tallinnas urgitsema. Kui sa eelmisel aastal selle sinimustvalge sisse panid. Halb harjumus nii rääkida, ütleks, näiteks sisse jätsid, jätsid sulaselge rumalus, kui sa teadsid, et, Paulus rehmas käega. Siiani nad näguvad ju, igatahes tema seda pahaks ei pannud, kiirama mõtlen. Ütles, et õnnetus. See on väike asi, see ei ole üldse asi, millest rääkida. See kaitsmine, tema kaitse on suur asi. Kas temal on kerge Moskva ja Tallinna vahel laveerida. Ei ole küll. Aga ega ma seda mõelnud, see sinimustvalge asi ise on väike. Karel võttis Karafini, see oli samasugune nagu need olid alati olnud ka tema lapsepõlves veidi rohmakas ja tuhm klaasanum. Ja kui Paulus oli tema pakkumise peale keeldunud jõive. Ja eks ole, iga ajaga minnakse kaasa ja ikka ollakse õige. Aga kui ta ajaga kaasa ei läheks, kuidas tal oleks üldse võimaluse olukordi mõjutada? Miks sa ei taha öelda rahvuskirjandust kaitsta? Paulus vaikis selle Kareli küsimuse peale kaua ja kordas siis rahulikult. Rahvuskirjandus kaitsta ning jätkas, nagu ei oleks Karel midagi vahele öelnudki. Ta on ametnik. Ja võib-olla peab rohkem teesklema, aga ta on ikkagi eelkõige tõlkija. Ilma selliste inimesteta oleks veel hullem. Teised inimesed, mis põrgu päralt, ma pean elama olukorras, kus üks käsi ei tea, mis teine teeb ja inimesed räägivad kodus ühte, aga mõtlevad teist. Sellele Paulus ei vastanud ja Kaarel Kallas endale parajasti jälle Karafonist vett. Kui Paulus ütles vaikse tungivusega Saab peaksid järele mõtlema. Mis nüüd siis on? Paulus, kes oli veepakkumisest keeldunud võttis nüüd ise Karafini kallas jäi õi missiks. Kui sind vallandama hakatakse, siis otsitakse ehk midagi hoopis muud välja hoopis muudkui kirjandus. Paulus põrnitses ennist sülest maha kukkunud paberit ja kummardas seda üles tõstma, ise jätkates. Kogu selles asjas ei ole midagi tegemist kirjandusega, vaid ainult poliitikaga. Mul ei ole asjameestest sõpru nagu sinul. Ma ei mõtle siin Tallinnas muidugi. Ja igasugu nõuandjaid peab ise hakkama saama. Ega minul ka siin ei ole, vastas Paulus teravalt. Aga jätkas rahuliku tooniga. Ise ja. Karel ohkas Paulus istus liikumatult ja Karel küsis endalt, ega vanal mehel halb ole, kui too jätkas. Sa jääd üksi, kuni jätkad. Isepäised ei armastata. Ja kui su kõrvale ilmub keegi, kes väga tahab kuhugi kuuluda Vahel Karel otse imetles seda lihtsust, millega Paulus võis mõne asja korda ajada, mis temale oli hiiglama keeruline ja samamoodi lihtsalt, aga rääkige, kes tema, Karel aga samavõrra kui ta ei osanud muudkui olla intellektuaal. Ei osanud hoida ka inimsuhteid. Ja üldse arutas ta hiljem. Intellektuaalsele orienteerumine on midagi muud kui see sõjaloogika või revolutsiooni loogika, mis oli Paulusele tema elukogemustega sisse kasvanud. Sa ei oska end hoida, selles on häda. Jah, nahahoidjad on etemad ja seda räägid sina. Ma arvasin, et sulle, kui sõjamehel on eesliinimehed ikka lähedasemad kui staabirotid olid põrutanud Karel ise samas sisimas enda ülema soldati võrdlusele ironiseerides. Paulus oli ootamatu sisemisi kiusuga kuigi rahulikult ja isegi nagu leppinud öelnud. Eks see filmides ole muidugi nii. Aga siis nagu ümber mõelnud ja lisanud. Ise sa räägid, et asi ole vaenus vaid pooldamises hoolimises. Hiljem kahetses Karel tõsiselt. Ummikusse jooksis päris jutt, mis oli alles alanud. Kui Paulus oleks avameelne olnud. Aga vahe selles oligi. Ja mis õigust olnuks temal nõuda avameelsust põlvkonnalt, kes oli pidanud küpsema siis, kui tema ise oli alles lapsuke ega osanud tunda hirmu ega sisse kasvavad ettevaatust. Ometi oli Paulus öelnud midagi hämmastavalt avameelset mida ta ei oleks temast uskunud. Ikka veel akna all oli Paulus tagasi vaatamata hakanud rääkima. Ma olen ja peeritiga üle 40 aasta sõjast peale ja siiani siiani olemud teki all olnud kedagi teist. Paulus oli seda öelnud vaikselt. Nii vaikselt, et Karel ei olnud seda peaaegu kuulnud ning äkki oli miskipärast ta teadvusse jõudnud konditsioneeri kohin. Kuigi siin oli Paulus vaikinud, ei jätkanud siis nagu valjusti mõeldes. Ega kunagi avasta ükski mees naise loomust. Nii ütles üks Elmule kunagi. Ja see vist käib inimese kohta üldse vist kõigi kohta. Ega kunagi ei saa päris lõpuni teada, mis on tõsi, mis vale. Ja Karelile oli olnud jälle häbi karjumise pärast, ometi ta ju suutis raskes olukorras tavaliselt jääda rahulikuks. Eriti aga sellepärast, mida Paulus oli lisanud. Sina elad maailmas, Karel tähtede all? Mina aga mina elan riigis. Ma ei uskunud kõik, kes seda Ei uskunud, mul on vastik, et ma pean seda ütlema nagu päike.