Hiljem sellele ööle järgnenud päevale mõeldes küsis Karel endalt, miks siis, kui talle meenub Pauluse jutt maailmas, kerkib alati ta silme ette. Haigla sünnitushaiglat otsides oli Karel kahetsenud, et ta ei tunne Moskvat. Ta oli istunud valele bussile ja linnas ei tundnud keegi tänavaid ega teadnud seda maja, milles ta tundis, et ei saa sinna minemata jätta. Kui ta lõpuks väsinult haigla esisel kauplevalt eidekeselt värskemaid lilli küsis, vaatas see talle imeliku pilguga otsa ja ta mõtles, kas närtsima kipuvad õied ei ole ehk varastatud, mõnelt kalmistult aga ostis need siiski ära. Palati ukselt lõi vastu mähkmete ja naise ihu raskel ehk kellelegi öökapil röökas kaks ja pool aastat tagasi surnud Vladimir Võssotski. Karelile oli meenunud jutt, et tema järgi olevat tekkinud Venemaal uus ajaarvamine. Aga laul keerati vaiksemaks. Naisteküsimuste ning pilkude järgi aru saanud, kus taksos sünnitanud naine lamab, astus Karel lähemale. Nunnu kui muu uus arstotsi. Pea instraaniast oli. Nahussi, pomises naine. Ja Karelile oli olnud kahju, et haiglates ei olnud. Lased naiste juures vaid kusagil eemal kust neid ainult imetamiseks ema juurde toodi. Võib-olla siis ei oleks naine talle nii öelnud. Nahhui. Naise pea oli niisuguses asendis, et ta pidi nägema, kui ta lilled voodile naise jalgade juurde asetas. Jep, Assadi Bathi oli pomisenud naine, katiivsed, sõda, imelikul kombel võib-olla jaheda, seetõttu oli tal teki all seljas toosama oranž ja mitte just puhas kittel, mis eile ja ta oli tõmmanud end kägarasse, nagu oleks ise laps, aga mitte naine. Aga kui Karel midagi ütlemata minema oli hakanud ja juba ukse juures seisis, oli naine, hüüdnud. Põder nii, Karel oli seisma jäänud ja naine oli kuidagi kinniste kokku pigistatud huulte vahelt surunud. Jaczybja liu. Karel oli midagi ütlemata kiiresti koridori astunud ja alles seal näinud enda ees naise ilmet, nagu oleks naise nägu temaga kaasa tulnud. Naise imelik veidi viltused silmi lahti läinud, pikki tumedaid juukseid. Ning tundnud, et last nägemata ei saada siit kunagi minema. Ta oli küsinud endalt, kas peaks minema mõne arsti juurde raha pakkuma aga aru saanud, et tema rahakott on liiga kõhn ja see garanteeriks midagi alles hiljem. Palju hiljem oli talle pähe tulnud, et naine oli ehk ei saanud nii alla. Ometi võis nii olla. Siin riigis ei olnud miski võimatu. Et naine ehk oli purjus. Paulus oli tükk aega vaikinud, siis korraks üles tõusnud seisnud aknast välja vaatamata AK laua juures jäi jälle samasse tooli laskunud. Kui ma viimane kord seal Reinhold juures olin, siis ta ütles, et Sa käid mingites teatud ringkondades ringkondades, kus stseeni täpselt teada on see paar korda ja mis siis kui need inimesed ka loominguga tegelevad, ei tohi avaldada või ja mis kahtlased, mis ringkonnad, kui inimesed lihtsalt elavad oma elu ja otsivad midagi ei tohi või kurat, kas need ei olegi inimesed või kui kas igal pool peavad olema ainult soldatid, soldatid ja soldatid? Paulus oli selle peale käega rehmanud. See oli tal kombeks, vaikinud ja edasi rääkinud veel vaiksemalt kui seni päris vaikselt. Ega mina ei arva, et kahtlased aga ära endale muresid kaelakuhja ära täris dissidente toimetusse tööle võtta. Kui mul oleksid dissidendid, siis nemad ei reedaks, vähemalt ajakirja, küll mitte. Peeta neid pealegi vaenlasteks. Karel oli seda öelnud väärikalt, aga tema sisemuses oli hõõrunud iroonia. Sest vanavanem mees tahtis teda nagu talle hetkel tundus ikka hirmsasti juhtida. Kuid Paulus oli tasa ja mõtlikult jätkates öelnud midagi, mida tema Karel ei olnud üldse mõistnud. Vaenlased Stalin jah, niuke Stalin. Tema leidis, et kommunistide kõige suuremad vaenlased ei ole kapitalistid, vaid nende parimad sõbrad. Sotsiaaldemokraadid, umbes nii. Mis see siia puutub, kui midagi on kohe Stalin ja Stalin? Stalini, siis oleks asi kurat uues Stalinit on ka olemas. Kas sina ei tea, mis toimub? Ei tea, et inimesi pannakse hullumajja. Et vanas uraanikaevanduses kõrbes vangid alasti, paljad raudvoodid, uraani kaevandused. Karel tunnis, kuidas tal ei jätku enam õhku, ma ei saa aru, kuidas sa saad nii rahulik olla. Kas sa tõesti ei tea? Ja Karel oli öelnud mingil endale võõral jubedal nagu ülekuulaja Toil, kas sa ei tea? Ei tea, et naisi steriliseeritakse, et osalt võetakse lapsed ära, siiani ei tea. Kuigi Karelile oli erutusest hääl ära läinud, valdas teda hiljem seda meenutades alati häbitunne. Et ta oli Pauluse peale karjunud, kuigi ta tavaliselt just rasketes olukordades peitis end pigem iroonia taha. Lõpuks oli Pauluse talle ilmselt tahtnud märku anda, et teda varitseb mingi oht. Ta ei saanud küll aru, milline, sest kui Paulus midagi kellegi heaks tegigi siis ta katsus vältida sellest rääkimist. Aga igatahes öelda seda, et teda ajakirja peatoimetajat varitses oht ning seetõttu varitses oht ka ajakirja ning et tal olnuks aeg end kokku võtta. Ja oli ka põhjust, sest tema Karel oli äkiline ja vahel kergemeelne ning kippus liiga palju ütlema ja ootamatuid tempe tegema. Ega seegi olnud tark tegu hotellitoas niisugust asja rääkida. Aga tal ei olnud tollal eriti veel pahameelehoos niisugune asi pähe tulnud. Vanamees oli üle õla ümber keeramata, talle pikalt otsa vaadanud. Karelile jäi tunne, nagu arvanuks Paulus, et ta on purjus. Ikka veel purjus, oli tal küünarnukist kinni haaranud, ta haigutavast vannitoa uksest sisse trüginud ja teravalt küsinud. Kust sa seda tead? Ma ei tea. Ma nägin oma silmaga. Hendelil on pildid salaja pildistatud. Venelased ise viisite sinna. Värvilised pildid, paljaks aetud peadega paljad, kõhnad mehed. Psühhiaatriaosakond. Millisel fendeli fotograafil neid on? Kaks venda, nooremal Tomil? Karel mäletas, et ta oli seda öelnud ja kohe kahetsenud, et see üle huulte lipsas. Paulus oli korraks vist tahtmatult ringi vaadanud, nagu otsiks või isegi kardaks midagi talle käe õla peale pannud ja otse silma vaadates öelnud. Sa ära niisugust asja kellelegi räägi? Miks ei tea? Paulus oli üles vaadanud ning kergelt Imastades kindlalt öelnud. Hendeli pärast polegi öelnud. Ma tean. Nad olid tuppa tagasi läinud ja pikalt vaikinud ning Karel oli tundnud, kuidas uni vägisi peale tükib. Kui Paulus oli äkki jätkanud. Aga ikkagi. Kollakas tellistest, veidi lumme mattunud haiglamaja kõrval. See meenutas pigem räämas elumaja. Oli olnud vanasepisaed ja lumes papli alle. Koht oli millestki samasugune, nagu ta nähtud piltide järgi kujutas ette Pariisi. Kuid muidugi aeg tsaariajast. Ta oli aiale toetudes suitsu ette pannud ja mõelnud, kas see ongi tõeline reaalsus, see väline, veidi suitsuhõnguline, hämarduv õhtu, kus kõik ajad on koos jagas paplites neist Stalini käsul kõikjale üle suurema istutatud puudes elasid midagi muud, kui neile omistas inimene. Kusagilt lähedasest lahtisest aknast kandub vaevukuuldav aja tuules laiali pudenema muusikalainetus peitis endas midagi seda inimmõistusele kättesaadava maailma salapärast olemust mida sõnades ei osanud väljendada. Aga milles ta teadis, et see oli kõige oleva kooskõla ja dissonants. Ning kummaline, äkki erakordselt selge tunne, et Temaski nii nagu puudes ja muusikas liigub alati ajalooajas sõltumatu oma otsese eesmärgita elu. See selge tunne pani ta pea ringi käima ning mantlist läbi tungivast, külmast rauast, ennist eemaletõmbunud oli ta nüüd nõrkushoos toetunud uuesti vastu aeda. Vitamiinipuudus õeluksus Paulus, kes teadis terviseasjadest palju enam kui tema, aga tema. Maailm kohiseb nende latvades, nende juured puhkavad lõpmatuses, kui nad ei kaotanud mõõtmatusse, vaid taotlevad kogu oma olemuse jõuga, ainult üht, teostada neile ainuomast, neis elavat seadust, kujundada ainult neile omast vormi, väljendada iseennast. Miski ei ole püha. Miski ei ole täiuslikum kui ilus, jõuline puu. Talle meeldis esse, ta mõtles, kas paplid on pandud kasvama ka kalmistutel ja et need ebapopulaarsed puud ei saa ometi süüdi olla inimeste pattudes. Ta küsis endalt, kas ainult temaga käib kaasas ühtlane lund, külvad, pilvitus või katasse kogu linna, millel ei paistnud ei otsa ega äärt. Ainult lumi, lõputu majade mass ja haljust, kus sulgunud taevas. Ning hakkas järsku seismisest tekkinud kõhedust tundes kiire sammuga minema, mõeldes, et imelik. Aga siin linnas ei olnud ta näinud ainsatki looma. Kui Karel hiljem seda ööd meenutas, ei suutnud päriselt taastada, mis järjekorras jutt käis. See pidi olema enne seda, kui ta kahetsusega tundised, päris jutust ei tule midagi välja. Ja jutuajamise lõpus igatahes ühel hetkel oli pause öelnud. Aga ikkagi see ohvitser, miks, milleks? See on liiga väike asi, Karel. Mis ohvitser, ma ei tea, mingi mingit ohvitseri, mis sa muud juttu teed? Miks sa teda lööma pidid? Ma olen mõelnud, aga ma ei saa aru. Tark mees, aga. Karel, kas sa oled eksistents alist? See oli tundunud nii ootamatu, kohati naljakas, et Karel oli selle peale vist samamoodi emastanud nagu vahel Paulus. Jumal hoidku, kas see mees on lihtsameelne? Paus ei olnud pööranud Kareli poole, aga Kareli hääletooni järgi arvanud, et seda küsida, on talle ebamugav. Mulle vahel tundub nii, et sa käitud nagu äravalitu Jeesus või sotsid ikka mingit piiri lunastust konflikti. Nagu seal oleks just seda vaja. Ma vaatan, sa oled väga närviliseks läinud. Miks sa seda ohvitseri pidid lööma? Kust sa seda tead? Karel mõtles hiljem, kas ta karjus seda, võitles tasa. Aga seda oli võimatu taastada. Igatahes oli Pauluse hääl olnud ühtlane, tasane ja karm. Mis siin teada? Suurde majja lähevad ju sinu kohta ettekandeid, kui see niisugusel kohal oled. Sa peaksid seda teadma. Mis siis, kui need on otsaga Moskvas? Kiire arvas küll, et on. Sa ei tea, millise mõnuga Reinhold Tallinnas otsis selle oma raudkapist välja selle paberi. See polnud sul esimene kord ikke sama, lõid miilitsat ja need paberid jäävad sind saatma kogu elu. Kas sa siis aru ei saa? Mingi kergemeelsus, igal pool, mingi hoolimatus? See oli olnud vanainimese lapsevanemlik, pahane Dorin. Ja Karel oli tundnud äkki, kuidas kusagilt sügavalt kerkis seesama kummaline tunne, mis tal oli olnud siis, kui Pauluse hääl oli lõbustuskohas muutunud peeneks jaa, sööstnud läbi hotelli korruste musta kõrge taeva alla ning vajunud sealt alla vedelikuks põrandale, kust vanamees noorte suudlevate meeste jalgade juurest tema prilli otsis. See oli ammu noh mõni aeg tagasi. Aga nüüd kuradi mölakad, lükkasid ühe vana naise kõrvale taksopeatusest, oleks äärepealt oma näo vastu autod katki kukkunud, kolmekesi mundris purjus. Aga miks sa mulle ei öelnud selle kohta? Ma ei tea, mis seal peab olema minu peale ettekanne või, või miks sa mulle ei öelnud pealekaebamise kohta? Sellepärast, et ma arvan, et sulle ei kavatsetud seekord midagi teha. See oli öeldud nii lihtsalt ja rahulikult, et Karel tundis selgesti teise üleolekut. See, et vurle seda üldse ütles, see oli rohkem minu jaoks, et õpib Paulus poliitikat siis Sauluseks või nii vist võidurõõm, et Kirjanike Liidus mulle Tuulsai alla tehtud. Kas sa arvad, et see juhus liin on? See on liin? Oli Paulus vaikselt karjatanud. Karel oli oma voodil istunud, aga Paulusele murelikult jätkanud. Jäi jälle, oli Karel pidanud imestama, et Paulus nii rahulikult mitte veenda püüdes, vaid pigem nagu iseendale oli rääkinud. Löömine ma vaatan, et sinust on saanud fanaatik. Neil on kõige vanem Eesti kõige vanem järjepidevalt ilmuv ajakiri. Nagu sa ise oma programmis ütlesid, toonitasid sinu sõber ütles, et ilusti rääkisid ja kui ma seda lugesin, mis sa mulle andsid, ega mul selle vastu midagi ole. Sa unustasid ainult öelda, et liidus ka ka liidus kõige vanem järjepidev ajakiri, mis on ometi argument, kui ajakirja sulgemiseks peaks minema? Aga ikkagi programmid ja kõik ega sõnade tegemisega midagi ei muuda. Ja Paulusele ootamatult tooni muutes jätkanud karjumisega ka vahel on parem, kui üldse ei räägi. Seda oli Paul söönud pahuralt isegi nagu tigedalt. Kui Karel hiljem sellele mõtle, siis meenus talle alati, et just enne nende Moskvasse sõit oli nõndanimetatud suure maja peaideoloog Reinhold Paulusele rahvakirjanikule ja revolutsionääride ja öelnud, et varsti hakkate main Kanfigaa välja andma. Ja Paulus vana Paulus, kes oli alati rahu ise oli uksetäiest jõust kinni virutanud. Vähemalt ideoloogiasekretär oli öelnud täiest jõust. Aganüüd kõneluse lõpus oli Paulus olnud vaikne. Kuigi oli öelnud viimased sõnad. Ei, siiski ei olnud öelnud mürgiselt, vaid pigem murelikult. Teoreetik oled sa Karel idee inimene? Eluvõõras oled sa niikuinii? Aga jah. Sa oled lihtsalt IT inimene. Ta oli äkki nagu otsinud sõnu ja nähtavasti neid mingi oma tagamõtte pärast pehmendada püüdes, lisanud. Vaimuinimene. Sellele viimasele tagasi mõeldes tundis Karel piinlikkust, et teine nii ilmselt vihjas, nagu oleks ta jäänud tolleks tööliks poisiks, kes ta kunagi oli olnud. Ometi tema, Karel ei pidanud ühtki inimest tema lihtsa ameti pärast kuidagi halvemaks, pigem paremaks. Talle meenus, kuidas ta just enne Moskvasse sõit oli lugenud üht Pauluse novelli, mille tegelane ütles, et ühtki tegemata jäänud tegu ei tohi millegagi õigustada. See inimeste süütunde ja kohusetunde loomulikkusele vajalikkusele osutamine Li Karelit liigutanud. Ja ta tundis ängistust sellepärast, et vana mees kohe lahkub ja võib-olla ei tule neile enam kunagi võimalust rääkida, nii nagu seekord. Aga Paulus oli akna juurest tulnud otse tema juurde. Ja hetkeks oli Karelile tundunud, et vana mees tahab talle isalikult käe õlale panna. Ometi oli Paulus, Karel mõtles hiljem, miks talle oli äkki kangastunud vana lihtne töömees Paulusele äkki pöördunud, läinud, oma toa lävele seisma jäänud ja vaikselt jälle just nagu pigem iseendale öelnud. Tagantjärgi tundus Karelile, et just iseendale, et lause oli kerkinud väsinud mehe uulile kusagilt vana keha sisemusest, minevikust aga nii mõeldes hakkas ta alati oma kujutlusviisi üle eraliseerima, leidmata selle jaoks õiget sõna. Paulus oli vaikselt justkui iseendale öeldud. Aga ei tee. Ei tee ei tohiks olla tähtsam, kui inimene oli astunud oma tuppa sisse ning lõpetanud seal lause. Tähtsam kui asi, mida sa inimeste jaoks ajad. Asja ei tohi ideega asendada ühegi ideega. Karel oli kuulnud, kuidas Paulus tagatoas nähtavasti magamisseades oli pomisenud. Konditsioneer oli vaikinud ja Karel mõttes hiljem, kas Paulus oli oma tuppa minnes selle välja lülitanud? Kuidas Pauluse algul vaiksemalt ja siis valjemalt pahuralt toonile omaette tükk aega porisenud, mingil üllatanud, nentivalt toonil lõpetanud ja jälle alustanud lõpuks peaaegu naerdes. Ämmaemand ja eksistents, sellist jäärapea ja ämmaemand, kuradi günekoloog. Ja tüki aja pärast Saara ja Kiira. Kui Paulus lõpuks vait jäi, 100. ikka veel. Lumi oli nagu kaardin ja kuigi lähema majani saanudki olla väga kauge, ei olnud siiski midagi näha. Karel oli mõelnud, mida Paulus tahtis öelda sele kõnekoloogiks. Tanitamisega oli mõistetanud. Kas Paulus ehk tahtis öelda, et last ei tohi asendada lapse ideega ning tal oli meenunud, kuidas Paulusele õhtusel hämaral tänaval rühkinud läbi lume ning kuidas temale endale oli tänav tundunud lõpatuna? Kui lihtne see oli lihtsalt minna hotelli. Tema Karel ei olnud aga tundnud sammudes midagi peale vastikkuse argisuse vastu. Ja midagi peale kuidagi väga lihalikul labase laevu. Tõsi, hiljem sõnastas selle endale nii, nagu oleks tollel teel teda mingi vääramatu vägi oma absurdiga inimesena alandanud. Aga nii nagu tookord pärast kõnelust ei olnud, aga hiljem selle teekonna peale mõeldus kaua suutnud mõista miks kujutleb ta just Pauluse rühkimist ette, nii nagu oleks selles midagi enamat peidus, kui see argisus, mida tajus ta ise? Kuni palju hiljem oli Aleks? Jah, Aleks Paulusest noorem, aga temast vanem Alex oli oma järelehüüdes kirjutanud, et Pauluse romaan, kus sõjamehed sammuvad läbi lumesajueikuhugi on eksistents realistlik. Paulus on saavutanud taseme, mis väärib Thomas Manni. Kareli mõtted olid saanud lugedes uue suuna ning ta oli mõelnud, miks tema, Karel seda ei näe. Mis on siinsamas argises elus ta nina all, nagu teda oleks pimedusega löödud ning ta peab kõike ikka ja jälle ja uuesti kogema, et millestki aru saada. Talle meenus ühine rühkimine uuesti järgmisel õhtul kui ta oli aseme üles teinud. Võib-olla seepärast, et väljas oli ikka lumesadu. Ja kui ta aknakate alla tõmbas, kleepus märgi räitsakaid klaasi külge. Vagun oli kahekohaline ja Karel oli arvanud siin raskelt magama jäävad ning tekki. Ta oli puhkenud, sest tekk oli olnud sinine ja sinist tekki silmini peale tõmmates katsunud vaguni kergesse õõtsamisse vajuda. Kuid algul oli teda vaevanud mõte, et ta nii hoolimatult oli ära sõitnud ning vanamehes uude linna üksinda jätnud. Algavas unes oli kusagilt ilmunud lapsik kujutus. Et nüüd Paulus jääbki sinna suurde linna, siis oli ta tundnud, et vasaku külje peal oli raske olla. Siis oli rong seisma jäänud, kolistades aeg-ajalt koha peal, järsult nõnksatanud ja tõmmelnud. Ja lõpuks oli uni ära läinud. Pealegi oli ta korraks silmi avades seinani peeglisse vilksamisi märganud, et naaber rangesse ilmselt väga heast defitsiitsest materjalist tumepunasesse kostüümi rõivastatud keskealine naisterahvas, kes ennist oli temalt küsinud, kuhu noormees suundub. Riietub lahti. Karel oli naisele seosetut vastanud, et kas keegi võib teada, kuhu ta tee viib. Ja naine oli sama seosetut küsinud, et kas on õige, et Brežnev on täna ära surnud. Ning ta oli seepeale arvanud, et naine on purjus. Jah, ta oli mõelnud. Veider, kõik naised siin maal on purjus ja seda mõeldes naerma hakanud, omaette mugisenud, Sist naerma, puhkenud ja hämmeldunud pilgu all lõpuks lausa kõvasti lagistanud. Ise aru saades, et naine võis mõista seda kui kinnitus, et niisugust asja ei saa olla. Sest Brežnev ei sure iialgi. Ning seepeale lausa õõksuma hakanud. Ja nüüd, kui tunnused teda kõrva pilguga jälgides naine oli end parajasti lausa alasti võtnud oli Karel endale kampsuni peale tõmmanud ja astunud koridori. Rong oli hakanud jälle liig, kui ma koridoris oli jahe olnud ja rataste lõksumine ta ei mõistnud, miks vahe, seostus see tal vene kirikukellade pika tagumisega. Võib-olla seepärast, et lapsepõlves oli väikelinna vene kirikukellad olnud raudteejaama juurest lahkumas, rongis hästi kuulda. Ja rataste lõksumine röötmetel vahekohtadel oli nii vali, et peletas igasuguse tahtmise voodisse tagasi minna. Nii oli ta seisnud akna all ja mõelnud, kus ööpimeduses on Eesti. Miskipärast oli ta kujutanud, et ei jõua enam kunagi sinna. Rong keerab kuhugi kõrvalteele ja viib ta ära mööda selle imeliku riigi mõõtmatuteid. Ta oli mõelnud, et lumi tegelikult ei lange kuigi kõrgelt küllaltki madalalt ja ainult tähed on kõrged. Aga aknast ei paistnud mingeid tähti. Vaguniaken ei olnud Euroopa poole, vaid loksus läbi määratute avaruste ega kuhugi Põhjamerele akna taga mööda lendav maastik oli horisontaalis lõputu ja üleval ega all ei olnud midagi näha, nagu kõrgust ja sügavust ei olekski olnud olemas. Ja imelikul ebaloomulikul kombel oli tolm kuhjunud akna sõidusuunapoolsesse otsa nagu rong ei olekski sõitnud edasi, vaid tagurpidi. Kuigi tema Kareli meelest oli see hetkel ükstakõik. Õhk oli raudtee täielikult läppunud ja ta mõtles, et hea oleks külmast ja lumest hoolimata korraks avada. Aken aga sai aru, et need aknad ei avanenud üldse. Ja nii ta jäi ta rahule, ma Kahekordse klaasist ruuduga, mille vahel tolm oli moodustanud hallikaskollase paakunud kihi. Nii et see äärtel tihenedes varjas osa väljavaatest. Kuid see on ükstakõik, oli ta mõelnud, nähes, kuidas temaga koos liikus läbi maastikke edasi-tagasi ja aeg-ajalt kusagilt küljest ja ülalt alla mööda libisedes ta räpane, tolmunud klaasine kujutis millelt ei eristanud õieti oma kujugi, näost rääkimata. See on ükstakõik ja üldse on vaja vaadata. Ei näha, hoopis siis oli ta mõelnud rong liikunuks korraga nagu igas suunas. Ja oleks kogumaisusest hoolimata nagu isegi lennanud. Ta oli akna juurde seisma jäänud, korraks mõeldes, et fotod, mida Toomas talle oli näidanud, olid olnud imelikult värvilised, kuigi ta oli seni kujutlenud suurimat häda ainult mustvalgena ja mõeldes kasse mürisevad kõikuva rongiakna juures vallamine ongi ta elu oli leidnud, et piiblis on varjatult olemas ka 11. käsk. Mõte sellest, et ei tule karta vaid anda end üleni jumalale, oli seisnud akna juures kogu öö ja pimedusse lõikuvas lumesajus, mööda Livisevate maastike taustal omaenda kujutist vaadates tundnud piina. Ja tema oli korranud endamisi Natalja Natalia diez Natalis mis tähendas, et laps oleks pidanud sündima jõululaupäeval. Ta oli mõelnud, et on imelik, et pannakse lapsele selline nimi kui laps ei ole sündinud jõululaupäeval imestanud, miks naine talle lapse nime ilmtingimata teada tahtis anda. Ja möödalibisevad ähmaste maastike ees tundnud piina teadmatusest. Ta ei tahtnud, aga sundis end seda mõtet selgesti sõnastama. Teadmatusest, kuidas taksos sündinud lapsel. Minna võib ja iiveldustundega kihutava rongi õõtsumisega tuleva iiveldustundega küsinud endalt, miks ta muretseb. Kui ta ei ole lapse isa. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg