Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned, neis hooned tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Mis seal oli? Ei, see oli meist unes. Selles majas on võõrad hääled. Pärast seda, kui siia kolisin, ei saa enam magada. Paugutavad uksega? Silton eral, aga nad ei näe. Neid vastsündinute pilte ei taha vaadata. Need on kui piinatute pildid. Neid nähes pööravad mõnedki pilgu kõrvale, öeldes. Ei, ma ei või säärast asja vaadata. Ümber ei ole saadistega koletisi, ainult tavalised inimesed, selliseid nagu sina ja mina. Mõtlematuid, inimesed, neil on silmad, aganaline. Kuule, kuidas ta kisab, ütled ema vaimustuda, see tilluke olend suudab olla nii häälekas. Mida vastsündinud isa tähendab? Et refleksid normaalsed, et masinavärk on korras. Kas inimesed on masinad? Kas see lapse kisendamine ei anna märku määratust vaevast? Kas võiks olla, et laps sünnib samasuguse valuga nagu ema teda ilmale tooma pidi? Ammustel aegadel? Sina siis usud, et laps ei tunne sündides midagi? See on täiesti selge. Ütle siis, mis ime pärast seda, juhul kui ta tunneb valu, ega piinani kõvasti kisendab. Ma juba ütlesin, vastsündinu lihtsalt ei tunne midagi. Jälle seesama, miks siis? Vastsündinu ei ole iseendast teadlik? Aga kui nii ei oleks? Mis siis, kui vastsündinu on juba teadlik olend? Vastsündinu ei räägi. Kuigi õigupoolest on tõsi, ainult see, et ta ei oska kasutada sõnu. Kas on olemas sõnadeta keelt. Kas vastsündinu ei räägi? Vaata vaatleja teda, ta hüüab ja kiljub kogu oma olemuse ja keha jõuga. Ärge puutuge mind, ärge puutuge mind. Ja ühtaegu anub ja palub. Ärge jätke mind, aidake mind aidata. Kuuled või? Mis? Mis seal see oli? Ei olnud mingit häält. Mis kell on? Ma ei tea, mis kell on. Kas see on juba möödas või? On nagu kuuleks karjet, mis päästetud surmahädas. Aga vanemad, nende õnnis ilme nii suure kannatuse ees ei või olla. Ja ikkagi, nii on. Isa ja ema on süvenenud lapse vaatlemisse. Miks naine naeratab? Naeratab ta sellepärast, et laps on nii kaunis? Mitte ainult sellepärast ta naeratab, sest kõik on möödas. See on õnnestunud. Ta on enda üle uhke. Tal on korda läinud see, mille puhul nii paljusid teisi on tabanud ebaõnn. Ta on rahul iseendaga. Kes võikski teda sellest laita? Ja isa Ta on õnnelik mees, tal on järglane. See mees, kes ehk ei ole kunagi millegi erilisega toime saanud, kunagi midagi loonud, on valmis saanud lapsega. Sestap on ta uhke. Ta on rahul. Ta on rahul iseendaga ja sünnituse vastu võtnud arst. Ta naeratab kergendatult. Ka tema on rahul endaga. Aga laps? Hallo. Kes? Jälle seesama valeühendus, öeldakse, valeühenduse, pannakse toru ära öösel. Võtnud ta ka ei saa jätta. Miks me sinna ei läinud? Ega see nüüd nii kaugel ka ole. Saju tead? Ta ei tahtnud vanasti sünnitanud naised ka üksi ja mees on ju kohal. Miks ta siis ei helista? Lubas kindlasti helistada. Võib-olla ta siiski isa seal võib-olla ei tohi mobiili kasutada. Mis tänapäeval ikka juhtuda saab? Neil on omaette, palun mees ikka võiks helistada. Esimene laps ikkagi paljugi, mis. Tänapäeval ei helista, keegi, pole vist kombeks. Kui endal vaja, siis teine asi. Kirjadelegi vastata. Mees muidugi võiks kasvõi niisama rahustada. Pealegi täna on ju see halloween või mis ta on? Peaks suure rõõmuga peole kuskil kindlasti karneval algamas surma karneval. Ja see veel puudub, et keegi head halloweeni soovib. Katsu magada. Öösel ei ole linde, katsu magada, ei saa. Ma olen nii väsinud aisa. Igasugu asjad tulevad meelde. Mis kui ma seal istusin, seal lähedal? Väikese surnuaia kabeli Kell Imelik. Tehaste hääl oli kosta. See oli nii imelik. Miks olid tehasest surnuaial? Aga mitte seal, kus on elu. Väidetakse, et vastsündinu on pime, et ta ei näe. Kui otsustada selle järgi, kui palju otsepimestavat valgust kasutatakse sünnitustoas on too arusaam kaheldamatult üldist tunnustust leidnud. Hea valgustus on mõistagi vajalik, kui tahetakse vältida lahkliha rebenemist. Aga kuidas tundub see valgus lapsele? Vaevalt on pea välja lipsanud ema kehast, mille haardest tilluke kere veel on. Kui laps ajab silmad pärani ja surub need kohe kinni. Sõnul väljendamatu kannatus peegeldub ta näol. Ja temast vallandub meile nii tuttav karje. Kui nägemise all mõeldakse silma poolt vastu võetud pildi kujunemist siis vastsündinud tõepoolest ei näe. Veel mitte. Aga kui nägemine on valguse avastamine, siis näeb ta küll ja näeb hästi. Maailma tulles januneb laps valgus samamoodi nagu taimed. Need ta vähemad õed, kes küll silmitud ometi jälgivad päikese kulgu üle. Taevarannavalgus hullutab ja joovastav last sel määral, et valgust peaks talle pakkuma äärmise ettevaatusega. Vähehaaval. Laps on ju valguse suhtes nii õrn, et avastab selle juba ema kõhus. Kui naine seitsmendal raseduskuul on alasti päikese käes avastab laps ta sihimast vaadates valguse kuldse kuma. Ja siis tõugatakse see õrnasilmne olend ühtäkki pimedast koopast välja ja ta silmis suunatakse lõikuse saali helgiheitjad. Laps päästab südantlõhestava karje. On see ime. Ta silmi on just põletatud. Kui vastsündinu tahetaks piinast hulluma panna, kas ei toimitakse just nõnda? Kuidas valmistutakse härjavõitluseks? Kuidas tehakse härjast hea võitleja piinast uimastatud raevust, sõge loom suletakse nädalaks täielikku pimedusse. Ja siis pidupäevast saabudes päästetakse ta areeni silmi purustavasse päikesevalgusse. Vastsündinud pime pimestatud on ta. On ta vaeneke kurt? Mitte rohkem kui pimegi. Mingid hääled nagu linnud, öösel. Halvad linnud. Mis kuradi pidu seal peetaks? Ei saa mõelda. Kõik rauto miks peavad sünni ja surmapäevad kokku langema mis ukse all paugub. Kui juba üks on, siis peab tunda saama, et ta on inimese käes kellelegi oma neid omavaid omand. Siis võib teha, mis aga pähe tuleb. Kui lukk lõpuks katki, siis ei ole muidugi geeniust lõhkunud. Sa käisid sellel ajal pargis, kui mina kalmistel olin? Kuule, sa oled küünla põlema jätnud? Mina ausalt öeldes ei märganudki, et küünal põles, kui ma tulin, alles nüüd saan aru, et põles. Mõtlesin, et küünal võiks. I midagi niisugune päev. Sa olid lihtsalt väsinud. Vaatasid mulle mõistmatu näoga otsa, ei teinud väljagi, nagu mina magaksin. Vajus, ei tunne. Aga nüüd ei saa magada. Imelik, et elus on kõik nii lähestikku sünd ja surm ühel päeval, nii et enam üldse aru ei saa, mille üle rõõmustada või kurvastada. Elad nagu groun, pisarad silmis ja sul naeratus? Sünnipäev ja surmapäev ühel kuupäeval on küll imelik. Ma istusin haudade lähedal, aga pargi pool ei tahtnud nii nagu varem. Et seisan algul ühe ja siis teise ava juures. Eemal oli parem. Mitte sellepärast, et istuda sai. Kaugemale sai olla. Mõlema juures korraga. Aga ega sellest kõrgemale? See ei olnud sinu süü. Ei olnud. Oli, ma ei tea. Võib-olla kuulsin nemad ka oma surma hetkel kellelegi hääletu. Kas sina siis kuulsid tookord vai kui see kliiniline surm oli? See oli nagu vaata. Väga hea oli. Erakordselt hea. Siis ütles keegi. Ärge nüüd rääkige. Nii palju surma on inimese elus tema eluajal. Hääl on siit maailmast vist viimane, mida inimene tajub, kustub viimane signaal. Küllap oli see Kellelegi võõra hääl, mis nad kuulsid. See on ebaloomulik, et on võõras hääl. Ise tahaks küll surra teistmoodi. Kui laps tuleb maailma, on ta kuulmed toiminud juba kaua. Ruumi hääled, liigeste nagin, kõhu korin, leiavad ta üles juba ema sisemuses. Taustal kuuldub tume Rütum ema südametrummi raske tagumine maailmast väljastpoolt kostavad helid, avastab laps samal moel. Aga aasta valguse. Kuidas helita, leiavad laps hästi neid nagu aistivad kalad läbi vee, milles ta hõljub sellest muundatuna meile tundmatutena. Ja siis ühekorraga. Kala kerkib veest, eluruumi on tunginud kaos, siiani filtreeritud hääled on nüüd vägivaldsed ja löövad väikest reisimeest. Vesi on ära kõhukaitsvad, seinad kadunud, pisikesed kuulmed on alasti, miski ei kaitse neid enam maailmahiidhääle eest. Sündijat võtab vastu tuhandete äikest mürin. Ta võpub, on see siis imelaps, vastab sellele Carryga. Kas kellelgi sünnitustoast tuleb meelde rääkida tasa? Seal ju lausa karjutakse, selle asemel, et rääkida, pressige, pressige veel kord veel. Ja lapse ilmale tulles purskub üldine-erutus hüüatuseks. Ja uueks lärmakas melux. Vastsündinu kurt. Ta on kurdiks tehtud. Vastsündinu saabub maailma, nagu heidetakse ta kibuvitsa või ohaka matile. Magameti. Mida sa mõtled? Ka kui ma kõnniksin pimedas orus ei kardaks maa, sest sina oled minuga. Su karjasekepp ja sau, need ristivad mind. Ei käinud küllalt sageli ema vaatamas. Et ma ei öelnud, isaletan, Kellahääl vana tagasihoidliku kadeli kellahääl mõrraga ja tagasihoidlik, mitte pidulik toretsed. Need kirikud kabelitesse praegu ehitatakse, need on maalid ühislaulmiseks ja aja veetmiseks keskaegsed lappidega. Need on jälle niisugused, siis toorilised nagu püüaks keskaegne ajalugu igaviku üle prevaleerida. Selles kabelis aga. Kallaste hääled. Kadelist. Kalmistule. Ma ei tea, mis nad seal kalmistul tegid. Eks nad jooksevad ja. Aga laste hääled, need sobisid varjuliste, vanade puudega ja kabeli veidi väsinud, kella häälega mingil seletamatul viisil kokku. Hästi vaikne oli. Kell. Ilma midagi ütlemata midagi, eriti mõtlemata oli kõik selge. Läbipaistev, nii et vaata kasvõi maailma põhja. Ainult see masin See oli mingi üleüldine jahvatus. Vältimatu main. Linna kauge taust. Jahvatus tahaks nagu kõikjale tungida, kõik tükkideks jahvatada, nii et lõpuks on. Vaikus, on maailmast järele ainult fragmendid. Ning keegi ei saa enam kellestki ega millestki aru. Ma tean, mis sa mõtled. Toas ka. Päeval ma ei pane tähele, aga kui sa öösel tööd teed, siis küll. Argipäev, mille sa endast välja ka siis, kui tahaks kõik endast välja tõrjuda. Peaks olema vaikne. Aga toas sinus endas on kaos. Kalmistu juhataja ja küsis, kas ma tahan nad kokkumata. Sa ei saanud tookord midagi teha. Kui juba seesama juhataja ise tookord hauda üles leida. Paks lumi. Kas sa siis ei mäleta? Ma tean jah, et ei ole süüdi. Formaalselt ei ole. Aga see vaevab siiski Aga mina olen poeg ja pojakohus on armastavad vanemad vähemalt ühte haudnemata. Kui ta nende eluajal ei oska nendega ümber käia. Kõik läksid lõpuks koju. Hämaraks läks juba hamba, sorisid terve kalmistu, kõik hauad basid. Käed olid lõpuks sinised, aga aga ikka maeti lahk. Miks on pidanud see nii olema et vanemad surid eemal? Telefon helises ja kellelegi võõras hääl ütles mulle ootamatult otse kõrva. Kas te teate, teie ema, surnud? Nagu siinsamas? Ma elasin teises linnas. Ma pakkisin parajasti asju, et Kreekasse sõita. Ma olin sellest unistanud, mu hing oli juba täis heledat päikesepaistet ja kivis helendavat geomeetriat. Ma ei tea, miks aga ta lausel mulle samamoodi kuhugi Sööbinud kuhugi sügavale, ma ei tea. Umbes nii nagu see lause, et ärge nüüd rääkige. Ja isaga oli samamoodi. Ma mängisin klaverit, ema astus tuppa ja kordas monotoonsete häälel. Isaga on midagi halvasti, isaga on midagi halvasti. Ma olin noor ega mõistnud sellest midagi arvata. Ema oli toonud pojengi ja nartsisse. Klaver oli veranda kõrval ja tuba oli pojengide nartsisside lõhna täis ning ema kordas monotoonselt. Isaga on midagi halvasti, isaga on midagi halvasti. Ma olin 16, mängisin algul muudkui edasi. Ja ei teadnud temaga, ei teadnud. Ei teadnud, et sel hetkel just sellel hetkel astus mõisa kõrvalmajja ja suri. Ning me saime sellest teada alles järgmisel hommikul. Mõtle parem selle peale, nad armastasid teineteist. Ema häält ma peaaegu ei mäleta. 25 aastat ikkagi möödas kuigi, nagu mingi kaja, hääle kõrgus, sõnade rütm. Aga isa häält, seda poole sajandi tagust häält, seda ei suuda ma kuidagi taastada. Üks naine käib isa hauda hooldamas. See kirjutas mulle ükskord, et käib seal, sest tal on lapsepõlvest peale meeles isa hääl. Aga minul, tema pojal ei ole. See on imelik. Vahemate hääli ei mäleta, aga võõraid hääli mäletan küll. Miks seda häält ärge nüüd rääkige, miks ma mäletan, kas te teate, et teie ema on surnud nagu oleks minuga minu eluga seos ainult sellel arstil, kes minuga rääkis? Sellel naisel, kes lihtsalt teatas sellest, mida haigla ei suvatsenud teha nagu oleks minu elus mingi osa neil kõrvalistel inimestel, valju hääldajatel. Aga mitte vanematel, kes mulle elu on andnud? Põrgu on olemas. See ei ole muinasjutt. Seal tuleb tõepoolest põleda leekides. Mei kohta põrgut, kui elu lõpul. See on siin alguses. Sest seda lõõskamis rünnates ümbritseb last igalt poolt, mis põletab ta silmi ja ta ihu. Seda lõõsk ahmib ta sügavalt endasse. Selle väljakannatamatu lõõsa, selle piina toob endaga kopsudesse tungiv õhk hinge kõrist läbi tungides. Seda kraapida saab ta kopsukoed ja mõjub nagu haavale kallatud hape. See ei ole põrmugi kujutlus. Tarvitseb ainult näha, mis juhtub, kui keegi suitsetama õppija teeb esimese mahvi. Pisarad tõusevad ta silmi ja ta nägu muutub, tuli punaseks. Teda üllatab raevukas köhahoog, mille abil ta keha üritab väljakannatamatu hõõgus endast kõrvaldada. Kopsudesse tungiv õhk ületavama koleduses kõik muu, mida sündiv laps kogeb. Vaev paneb õppuma kada, sügavama sihima. Kogu ta olemus väriseb hirmust ja mässab kõik temast tõmbub kokku, sülge välja, tõukab eemale. See ei, on äge keeldumine, kogu olemusest lähtuv protest. See on lootusetuse hääl sest ta on võimetu, kui põrkab vastu jäika. Sa pead. Sest sa ju pead hingama ja teel ja teel. Ja iga hingetõmbega kõrbeb su sisemus üha rohkem ja rohkem ja rohkem. Kas see on kõik kahjux seis? Kui laps ema ahjust pääseb, haaratakse tal jalust. Ta riputatakse ülesalaspäi. Kui ma olin 15 Ostis treilingi koju aurutas, painuta seal liimis ja mis kõik veel. Ja sai ema käest võtta. See oli üks pikk ja vaevaline värk, kõik kohad olid õudselt täis, tisleriliim haiseb õudselt. Üks kord neil oli jälle riidi. Ja isa tuli äkki köögist tuppa, istus maha ja ütles omaette. Ma ei mäleta häält, ainult lauset. Ma enam ei jõua. Ta ütles seda nii, et ma ehmatasin. Ma kargasin selle peale üles, kisasin, et ta ei ole üldse mees, et ma lähen kodunt minema. Samal õhtul ema oli juba magama läinud. Nad murdsid veerest tööd teha. Neilegi oli söögilauale pannud me sõime ja äkki ütles isa. Ema on kõige ilusam. Ma olin ükskord isaga katsunud neist meeste naiste asjast rääkida. Tol ajal sellistest asjadest ei räägitud. Ja isa ei olnud mulle midagi öelnud. Alles mõni aeg hiljem äkki mööda minnes käe õlale pannud ja öelnud, niisama lihtsalt. Tead Carli, kui naine jääb ilusaks ka pärast seda siis on ta sinu naine. Ma olin vastu küsinud, et kas ema on jäänud kõige ilusamaks ja ta ei olnud vastanud, nüüd aga oli äkki vastus käes. Ema on kõige ilusam, minu naine on kõige ilusam. Ja äkki ma sain aru, et minu ema on naine. Ajanud kunagi sellele mõelnud ajanud seda tähele pannud. Aga siis ma sain äkki aru ja. Ema naine. Mis sa piinad ennast? Ema ja isa olid vaikuse inimesed. Nemad ei rääkinud kogu aeg ikka vaevelnud. Meie ei oska olla vaikuse inimesed. Kui laps ema juurest pääseb, haaratakse tal jalust. Ta riputatakse ülesalaspäi. Laps võetakse pahkluudest, ta ei pääseks libisema ega kukuks. Kuidas tundub talle, kui ta peab korraga kõlkuma säärases asendis? Ta tajub suurt uimastavat pööritust. See on tuttav neile, kes painajalikus unes on ootamatult kukkunud tühjusesse. Ma. Vaik. Äikesemühin. Ja. Ma peaksin sulle midagi ütlema, Karel. Inimene ei teagi, mis suur vaikus. Ma olen vahel mõelnud sellele pisikesele punasele majale, mille isa enne sõda ehitas, mis sõja ajal maha põles. Aga see tuleb ise ka meelde. Ei tea, miks? See on ju minu jaks. Laguuni Ma ei ole seda ise kunagi näinudki. Aga ma tean, kui rahulik seal oli. Ma mõtlen, et ema ja isa rääkinudki seal eriti midagi. Et selleks ei olnud lihtsalt vajadust. Oli sügav püha rahu või uni. Kõigega koosolemise ruum. Midagi samasugust nagu siis, kui inimene on sügavas palves. Kõik sellest ajatust maailmast välja jääv väline ei kuulu teadusse. So ega juttu ei vajata. Kõik on omale, kas selleta midagi omaks seletatakse? Oled sa mõelnud, et kui inimene palvetab? Siis ta sõnad suubuvad vaikusesse. Seal oli midagi niisugust. Ma lugesin kunagi, et ühes kloostris oli selle jaoks, et keegi leiab palves sügava rahu, isegi oma sõna. Esidki. Vaikus on sisemine. See ei ole midagi muud kui südamerahu. Vaata, ma olen nii väsinud. Vastsündinu keha on väga libe. Ta võetakse pahkluudest, et ta ei pääseks libisemisega kukkuma. Ei ole ise kaisa helistada. Õhtul proovisin mitu korda, mobiil oli välja lülitatud. Õde ütles, et tema ka kindlasti helista, kui see selja taga on. Mis hea isa on sul ju rahule? Tal ei ole täna aastapäev. Laps on arutu hirmust sel lihtsal põhjusel, et miski ei toeta enam ta selga. Vastsündinu keha on väga libe, ta võetakse pahkluudest deta, ei pääseks libisema ka kukkuma. Selgroog, mida on kistud, mis on olnud keerdunud ja pressi all väändunud, nii et seda ei tahaks võimalikuks pidadagi. Nüüd jäetakse see ühtäkki lootma iseenese jõule. Peamis üksi kandis ranka ponnistamist seejuures peaaegu kehasse vajudes. See pea ripneb nüüd jõuetult tühjuses. Kuigi leevendamaks hirmu ja paanikat võiks teda kindlana hoida, silitada nii, et ta tunneks, ta ei lagune. Just nii nagu vee alt liiga kiiresti tõusnud. Tervendatakse suruõhuga. Aga ta pannakse kaalule. Selle metalne pind on kõva ja külm nagu jää. Selle jäisus põletab last, nagu tuli kabuhirmus, karjub ta kahe eest. Sundis vaata, missugune elu sul siis oli. Laatuseta, lootuseta välja pääseda vägivallast ja masendusest. See ei olnudki. Mis üldse lastel oleks teinud? Sul on ju laps? Kristiina sünnitabki. Nüüd ma tean, miks sa talle selle nime panid. Kui ma ise olen ema ja mul endal laps, hakkan aru saama, et see ei olnud nii. Alles nüüd hakkan üha enama ema vajama. Ei hoia temast enam kõrval, vaid vajan teda. Karli. Ei osanud lugeda tema sõnatud keelt, aga olemas tähendab peale nüüd kui. Otse, nii, et alles nüüd saan aru, mis toibus. Ja alles siis, kui tahad selle kaotanud siis ta mõistab seksikat. Miks see nii on? Ma ei tea Ma tõesti ei tea Ta tõstetakse kaalult taas jalgadest, pea alaspidi. Uus uimav pööritus, uus hirm. Ta tõstetakse laua servale vaipadele üksi üha kisendavad. Seesugune sündimine. On tõesti naiivne uskuda, et säherdusest vapustusest jälgi jääks. Neid on kõikjal jõus, luus sisimas ja seljas. Me hulluses Me hulluse kõigis vormides piinamistesse, türmides, legendides, kangelaslauludes, müütides, mida on piibli lugugi muudkui pilt sellest kohutavast teekonnast. Ma mõtlen ka sellele Miks ma tunnen õrnust nüüd, kui isa ja ema on tagasipöördumatult läinud. Aga siis, kui mu ema viimast korda enda vastas surusin, siis oli mul nagu piinlik tema lihtsalt seebi lõhna tundes. Ja isa, keda ma ei olnud kunagi kallistanud isa pintsakule, see saval lihtsasseebiluta särkidele pintsaku tekitas minus ka mingi ületamatu kohmetus tund, miks. Jälle Patti ära. Pärast lahku vahetamist jätsin isa tehtud hea vana, kuid kasutamiskõlbliku mööblimaa keldrisse, kui mul endal ei olnud enam midagi kadunema võib-olla kellelgi ära visata. Niikaua, kuni sain endale selle odava puitplaatidest hingetu kontorimööbli, mis pidi asendama kodu ja mis haiseb keemia järele. Tahaksin puudutada isa mööblit, ema kapis seda pähklevus serva. Seda ajada veidi karedaks läinud maakonugadet. Nuusutada nagu laps, keha. Mööblikeha saadeti asja sees. Seda, millel ei olegi nime. Peale selle, mis on. Seda, mis on mööbli sees, millest teavad ainult need, kes nägid, kuidas isasele briteks. Jajaa Kapi veneralit olek kunagise Punase mahapõlenud majalaadsesse oli ainus mille nad päästa suutsid. Aga ma viskasin selle ära, nagu see oleks mingi rämps. Veel tuleb hooldada silmi. Laud avatakse vägivallaga. Silma tilgutatakse kipitavat vedelat. Kui ema ära suri ma lugesin kirju. Ma ei tea, kes oli ühes kirjas emal oli, et kui ema nooruses oli laulnud Leinuse laulukooris Mitte kuulamas, vaid vaatamas, kuidas ta laulab. Ma mõtlen vahel, kas temal oli meeles ema hääl Ma ei tea, mis on nagu lind tahaks sisse tulla. Sest elu on niisugune, et keegi ei igatse nende järele ja nad ei tea tulla. Aga näe, ta hingitseb veel. Lausa uskumatu, kui kaua küünal võib hingid, seda veel siis, kui tal enam millestki põleda ei ole. Kui vaik siiski vaikne ainult. Mullast ära vaikuses hirm Karel. Karel Karl, ma mõtlesin, et ta ei ütle. Aga? Saarega lapse. Üksi täielikult hüljatuna eksinuna vihameelses käsitamatusse maailma vabiseb laps õulusest luksub ja hauka pidevalt õhku. Kui tallele lähened vabiseta üha enam. Ta jalad vehivad, et teda ära viia, kaugele aga keha ei liigahtagi. Ta vaibub endasse, ta kuuldub, tõmbub kägaraks. Ta keeldub, sündimust on jällegi loode, on jällegi vang. See Assist Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli Aga mul ei oleks armastust. Siis ma oleksin kumisev, vasknõu võit kõliseb kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne. Ja ma teaksin kõik, kes saladusi ema tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisele tõsta aga mul ei oleks armastust siis poleks minust ühtegi. Aga ta võetakse uuesti ette. Ta pannakse riidesse, ahta kiskuva kareda riide sisse. Milles ta nõnda armas. Veel kord paneb ta vastu. Ta nuuksub, ta kisendab. Ta nutab, kuni ta jõud on täiesti otsas. Ta vaibub unne. Uni on ta ainuke pelgupaik. See on ta ainuke sõber. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg