Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned, neis hooned tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Kuid õnn oli sõidetud, oli autos juba päris kuum. Jääd haigi akent lahti teeks, suurendas nele õhutust, sõidad kurvist välja, neile ei sõida. Ole nüüd rahulik, kiljub nagu ratta peal. Ma olengi ratta peal ja sina ei ole rallisõitja. Kurve tulebki nii võtta, et libiseb. Ah, pidime üldse tulema. Mis, kas mina oleksin pidanud siis temaga seal kahekesi olema või? Ega ma seda ei mõelnud, ma kardan kiirust. Ma kardan kiirustamist. Ah, ma kardan üldse kõike. Ma kardan autot ja pahandusi tööl. Mul on kogu aeg niisugune tunne nagu Disneylandis sellel mingil kiirraudteel, et vagun kihutab teadet vagun magnetiga, rööpa küljes kinni, aga kogu aeg on tunne, kohe lendad alla. Käänu kohalt oli ka veel päris hulk aega sõita. Ning nele vaatas kohta, kus saaks korraks peatuda. Aga sellel vahepealsel teel enne päris metsateed liikus ikkagi veel autosid ja sobivat kohta ei tulnud ega tulnud ning ta lisas jälle kiirust. Ongi Disneyland, elun põrgunele. Mis seal vahet, kas põled kiiras tules või põled kire tules, võib-olla patutules tulija nike tulijat, tuli põleb, tab nele. Ai, nüüd oleks küll läinud pahasti. No hea küll, võtame siis maha. Miks sa kihutama pead? Ma ei tea, mis sa tagasi vaatad? Ma vaatan, kas väike tegelane ikka magab. Küll ma ütlen, kui ta üles ärkab, ära enam tagasi vahinele kuuled või? Hea küll, mis sa kõike kardad, parem naudi, mis sul on? Teadmisi Elvira tegi Nad kutsusid kambaga escordi poisid koju koduorjadeks need võtsidki poolalasti vahepeal olnud neil ainult mütsid peas. Maitia aga koristasid neil kõik jõuludeks ära. Üks tegi köögi ja tagumise toa, nii kordajad. Kõik imestasid, pärast selgus, et see oli tegelikult professionaalne koristusmees. Ja lõbu peale selle. Nujah. Ei, seda ma ei tea. Ja üldse, mis mina, vaene siin lõbust räägin. Ah. Ma ei saa vist enam temaga olla. Kellega, kuidas, kellega neile, kas sa ei kuule või mul pole teisi Hannesega? Miks tea, mul on temaga piinlik. Kui meil nüüd asutuse pikku jõulud olid, siis kutsusin temaga kõik muidugi laulsid, aga tema hääl kostis üle kõige. No ja siis? Mul oli niisugune tunne, et kõik vaatavad mind ja ta pani ka veel ümber ning õõnsus, kuigi keegi teine jõutsunud jõululaulu ajal. Teil lauldakse pikku jõulude ajal jõululaule. Meil seda küll, et tule jooksis või? Ei, kaine oli, aga üldse talun kõrvades karvad. Üks kohe ütleski nii mõnuga või aed mõnuga või? Ema seisuga. Ära naera. Ütles, et ta on sul nii karvane. Ja see tead, ükskord meie füüsikaõpetaja võttis liuväljal mul vägisi ümbert kinni, ma pidin nii uisutama, kui hoiab lahti, ei lase. Siis sellest. Aga tal oli poole rinnuni habe ja see lehvist, mina olen väike tüdruk, aga tema hoiab kinni. Siis hakkas habe härmatama mul siiani paha, kui selle peale mõtlen. Mina nägin suvel Igor Mangi jalgrattal, see oli ainult trussikute väel ja habemega oijah, tal oli ka müts peas, ma tea, kõrvik või suvel hulku. See Mang. Aga oma õpetaja mul on siiani. Kuule, haigi, sa oled ju täiskasvanud naine, no ja siis see, mis see, see noh, see on tal ka niisugune nagu ta ise. Mis asi? A aega, ase Puujalg oled, võtad alt ära, tahad siis vanatüdrukuks jääda või? Mees on niisugune mees, on teistsugune mees, on üldse nagu mingi valavagan. Kuigi misse kooselu rohkem väärt on. Aga ongi ju selle rallimehega ei läinud ka hästi. Kus sa selle veel leidsid? Internetist? Ise ütlesid, et sul teisi pole? Noh, praegu ei ole ju ka. Ah, ära jama, aitab sul ühest küll, võta mees ära ja ela nagu ma ei tea, vadakon käisid rallimehega sõitma, siis ei peaks ju autosõitu enam kartma. See peaks ameti mõnu olema, kihutad ühe kimaga otse voodisse ja kimad seal. Ikka libe. Ära räägi nii. Miks sa siis ise päriselt ei abielu? Abiellu ei kima, kui see nii suur mõnu on? Tead, mis minu ema mulle ükskord rääkis, et algul tunneme ennast maailmas kõige tähtsamana iseenesele andestama, ka teistele mitte. Hobused on küsimusega, kas tema armastab mind. Aga elu jooksul elu jooksul tuleb õppida küsima, kas mina armastan? Ma ei saa aru, mis ta ütelda tahtis. Noh, et tänapäeval ei armasta keegi kedagi, tema rääkis ikka, et ega armastuse pärast kannatamises pole asi, vaid armastamises endas. Noh, et kui me seda selgeks ei saa, kas ise armastame siin elame nagu no ma ei tea, seebiooperis, rahulikus näitemängus või. Ema ütles, et nagu naiste ajakirjades kunstlikes konfliktides Puhume pisiasjade pärast tunded üles ja. Ja näeme ainult teiste vigu ja kõik muutub lõpuks kuidagi halliks, vastikuks. Vaata, kus on Luntunud siin. Aga kui oleme armunud, armastame teiste endaga võrdselt, siis näeviale, vigadega muud ja mitte ainult seda, mis on puudu või vigane. Või mille oleme koguni ise koledaks muutnud. Ah sa tõesti libe. Sellest oleks mõndagi õppida, mõtlen emalt. See oli ema teooria. Ja teoorias on kõik ilus. Jah ja kuidas tal endal läks? Sinu emal nele ei vastanutest, vahetas käiku. Kohe pärast kurvi paistis kõrgendik ja sellel osalt kuuskede sisse peidetud ehitis nele pidas kinni ja läks välja jalgu sirutama. Valgus paistis hoone vanades müürides haigutavatest aukudest läbi ja pani lume sätendama. Kui haige oli auto taga ära kükitanud, tahtis ta mäest üles minna. Väike tüdruk, kelle uste paukumine oli üles ajanud ronis tagumise istme pealt välja ja kiirustas peakoti pähe, kiskudes naistele järele. Kui tüdruk haigele järele jõudis oli ema juba tükk maad ees. Ema kogu ees paistis tume. Ja veidi kummituslik. Enne mis maja see on, kas see on kirik? Kust sina siia said? Nii kui kusagile lähen temaga kohe. Sõidu ajal magab nagu nott, aga nii kui peatad, ärkab üles. Hea, et ma talle mantli selga jätsin, enne, mis kirik? Aa, sa näed ka kohe kõik ära, ega see ei ole kirik, kui kirik, siis kunagi oli kirik. Ja kui see ikka üldse on kirik olnud, läheme tagasi haigi. Oli küll, emme, vaata, siin on vist olnud torn. Haigi kuuled vä? Lähme autosse. Seal nagu ära tehtud. Lähme vaatama enne, lähme nüüd. Nad ronisid mäest üles ja astusid vanade müüride vahele. Nele hüüatas korraks, aga Kaja ei olnud ära tee, ütles haigi ning läks seina juurde. Põllukivi. Kirik ja seinad on põllukivist. Nii nad ehitasid ja kirik või lehmalaut, ikka põllukivist või kõrts. Muidugi, millest need vundamendid siis pididki tehtud olema. Aga miks sa arvudesse peadust kirik olema? Vaata kui ilus nele. Laest paistavad tähed. Ma ei tea mispärast, aga mul on tunne, et ma olen seda unes näinud, laeta kirik ja tähed üleval. No vaata siis, palju neid ei ole, aga on. Ja mõtle, igaüks vaatab neid ja mõtleb. See täht sirab minu jaoks. Kui mina linnas aknast välja vaatan, ei sära tähed küll minu jaoks, Neil on ükstakõik lihtsalt särada, avad või? Siravad nagu sina ütled, ei ole üldse samad, läheb niisugune tunne, nagu aeg oleks peatunud, kulgeb, kulgeb ja. Ei, kuulge kuhugi, ühesõnaga mul jälle linnas mingit tunnet. Siin on ka nii või, aga mis siin teisiti on? Minul on tunne, et aega ei olegi ainult ruum. Tead, ma mõtlen vahel ühele Soome luuletajale see läheks talveööl särgi väel metsa. Panin küünla põlema. Ja istus puu alla istus ja istus. Ühesõnaga külmus ära. Temal oli vist samasugune tunne. Nii ilus, eks ole. Mis sa räägid, lase juuresolekul niisugust juttu, kus ta nüüd läks seal nurgas. Vaata missugune ta on, see sinu tütreke nagu jõuluvõimlikke, sina oled temaga harjunud, tan sinu oma sinu avanud ja see pahe teda enam tähelegi. Aga mina, näed, mina näen temas Hinglikest, keda jumal maha jäta, tead, mis ma sulle ütlen selle kiriku kohta, miks ta niisugune on või miks mina temas kirikut näeb? Katki siis, romantiline, katkise, romantiline, no ma ei tea, tahtsin muud öelda. Üks vaatab asju ja inimesi nagu restaureerija, kes tahab asja terveks teha. Sest see on ilus. Teine on nagu kaupmees kestaarsele katkisi või terveks tehtud asja pealt kasu saada ja ongi kõik, eks ole, teine käsitleb asja nagu omanik, kes tahab, et vahend oleks korras, kuidas sa võid mulle nii-öelda ära siis, ega, ega sa ometi pahanda, ega ma sinu kohta ma lihtsalt noh, üldiselt et inimesed on erinevad, tunded erinevad. Sai vist ilma aeguse glük ära joodud. Niisugune rahu on kodus, ma ei tunne kunagi, et on rahu isegi siis, kui on aega. Aga kirikus on kõik teisiti. Tead, ma käin vahel kirikus, ma väike olin. Küsisin emalt, miks inimesed ei ela kirikus ja tõesti, miks kõik ei võiks olla nagu muinasjutus, emme, emme. Emme. Aga kus siis jumal on? Väike tüdrukuke seisis äkki otse nende ees ja vaatas nõudlikult üles. Jumal on taevas, laps. Jumal on igavene südames taevaisa. Aga siin ei saa taevaisa näha. Aga kus siis saab? Kus ta? Kui nad autosse tagasi olid roninud, keeras tüdrukuke ennast kohe ema mantli sisse ning uinus silmapilkselt. Arvas vist, et seal peab olema pühapilt. Noh, ma olen nii tüdinud ta nii imelik pahani öelda oma laps, aga vahel nagu ei olegi normaalne. Pärast arabiste nägi und, tema ju mõtleb ka oma tõsiseid mõtteid. Mina ei tea, mis ta mõtle. Hea tüdruk on, poisiga oleks veel võimatu, teeks õige suitsu. Ise sa ei tahtnud, et autost suitsetame. Nojah. Aga ma ei saanud. Ei saanud eelmisel magada. Ei saanud magada ja juhid autot. Maiga käis minu juures. Mis lahti? Meili oli, kes? Kes milli? Tütar ühesõnaga elektrikontaktide jama, mis tulekahju oli või? Pidi tahtma sõrme kontakti toppida. Teada seda mujale ei topi või sa oled ka see nali ole. Võib-olla on midagi psüühikaga, näike lapsa mõtlemise võib juhtuda, inimesed teevad terve elektrilise elektro kroonilise maailma valmis, aga aga inimest kaitsta ei oska. Mujale topi. Mis sul seal ülemises sahtlis õieti peidus on, tüdruk, et sa niimoodi mõtled? Haigi vehistad, noh, ma ei saa muust mõelda. Mis sind siis vaevab? Johannes on ju päris mõnus poiss nagu mürakaru, las ta möirgab. Armastus on armastus. Armastust siit üks kohtamine, keppimine, keppimine, kohtumine ja muud mitte midagi. Mul on vahel tunne nagu, nagu surnud armastaksid. Ära räägi nii. Aga mis ma räägin? Räägin nagu asi on, ei ole see mingi armastus, lihtsalt praktiliste inimeste vajadus praktiliste soetajale, kurat. Ära vannu. Jõuluaja. Ma olen nii palju haritud ja lugenud küll, et aru saada, et see oli üks suur täitevaas kerad. Kas ta sulle lilli ei too? Mis lilli muidugi toob, aga lilli võib aga ise osta. Seda räägid sina, see kestab teil juba? Ma ei tea, üle 10 aasta? Peaaegu 11. Ka ma ei taha seda vastuolu. Mis vastuolu loeta peab läitlema mängima, armud mind ära teha, ära v-del ta äravõrguta tal läbi lükata. Ega ta nii ei mõtle. Niisugune romantiline mees oleks minul selline. Tahad endale või sa Eerikuga hakkama? Mina tahan muinasjuttu. Ilus häppi end oleks kogu aja nagu paradiisis, igavene häkki, haua. Sai armasta teda enam vähemalt ei ole armunud. Ma ei tea, ma olen vist rigiidne. Tead, ma ostsin ühe niisuguse seksiõpiku. Jah, proovisin, aga see tegi asja ainult hullemaks, tülgastav see tahtejõuga, armastamine, armatsemine. Kõik see, kõik seal pettus ja enesepettus ole prostituut, tahalvisteta maksaks mulle oma kosimisega. Mis jutt see on? Ma ei tea, mis ma räägin, kinnitan endale, et olen juhuslikult sattunud ta maja lähedal, aga ma käin seal teadlikult, et teda näha, ilma et sellest tuleks järjekordset keppimist. Seal vastas on kohvik, see, mis ta nimi ongi koht, kus olla. Tead küll. Istun seal ja passin. Ükskord ta tuli sisse õnneks märganud, äkki oleks veel mõelnud, et ma ise kedagi teist ootel nagu kooliplika jumala eest ütlen endale, et sinna ma enam ei lähe, aga ikka oled seal. Saaled siiski armunud passid ei ole, Ma lööks ta maha. Ükskord ta läks majja mingi naisega, ma läksin järele. Tükk aega ei tehtud lahti, tagusin ust. Aga see oli majaomanik, ei teadnud, oli tulnud vaatama, kas Ta on remonti teinud või mitte, on ju sundüürnik, teda peab kontrollima naine või majaomaniku naisterahvas või? Nojah, naine. Ja kui vana see naine on, noh, 60 vas, no mis sa naerad siin üks üleslöödud vurfasay maja kätte, nüüd võrgutab kõik üürilisi. Ja naerad vaipa, jobu oled? Ei tea, ise ka, pistan abiellu. Ta ei taha. Tema ei taha või sina ei taha? Ma ei tea. Temast ei saa kunagi minu oma. Ise tahtsid tuntud meest, et kõik vaataksid. See ongi üks arvestuspettus ja enesepettus. Ega neil teisiti ole. Aga teil on ju laps? Aga ta ei tea, et see on tema oma. Kes, kes, kes Eerik ikka. Miks sa siis öelnud ei ole? Ma ei taha, et ta tunneks end kohustatuna. Kuule ise oled niisugune kaine naine, kas ta siis üldse ei tea? Kuidas seda ikka varjata, aga ma olen öelnud, et see ei ole tema laps. No mis sa siis tahad, nele? Ütled, et oled teisegi olnud ja siis irised, et ei saa koosoldud, täielik jama. Võtad ära? Muidu laseme siin ilma peal ringi, nagu ma ei tea. Vanasti oli kõik ikka lihtsam, niisama kooselamine ei tulnud kõne alla, kõik see kooselu mängimine. Siis oli nii, et valisid ja kõik laulatused laulatusi on ilus. Ja laulatus on tõesti ilus. Kui laulatus ei ole osa pettusest? Ma ka ei tea, tal on õigus, kõik on pettus, pettus, enesepetmine, võltsäri. Hea küll, ilmaaegu räägime sellest. Plõks sai otsa. Kui sa tahad, siis seal tagaistme juures on veel hakkame parem sõitmanele. Kohe. Ma olen nii palju selle peale mõelnud, mis elu mul on ja üldse, kes ma olen või kes me naised oleme. Erik rääkis mulle ükskord niisukese loo oma elust eelmise naisega. Tuli purjus koju. Tema ise muidugi detailselt ju ei joo ja on puhas poiss ka. Tal oli siis suur korter laiali rajada, marssis läbi korteri kuue- toaline korterjoonelt taha välja ning heitis kõigi riietega voodisse. Tal oli komme vahel omade kõvasti rääkida ja siiamaani on see pidi aitama rõhuvaid mõtteid peletada. Igatahes tunnistanud viletsaim mahajäetuna. Naine oli tal ringreisile ise aasta ka ringi naljakas, eks ajas ringi ja tundis end üksinda. Aga ei tea, mis ta seal üksinda rääkis, seal pikali olles ise ütleb, et rääkis lihtsalt sellest, kui vilets tal on, et ta tahaks oma unistuste naist, keda ei ole ega tule. Kõvasti, rääkis näki, kuuleb, kuidas kasutütar jookseb. Pane tähele, kuidas, kuidas kasutütar jookseb esimesest toast läbi koridori korteri tagaosapoole tõmbab tema kirjutustoa teada, sai, tal on selline omaette tuba. Magamista vastas, tõmbab tema kirjutustoa ukse lahti, kisub aknad valla ja hüppab aknast esimesel korrusel ning hüppab aknast alla. Pärast süüdistas naine teda selles, et ta tahtnud tüdrukut vägistada mida ta muidugi ei teinud, see on küll kindel Emalaseks pigem ennast vägistada ja sellega ta naise teos hoiabki. Aga sa mõtle seda tüdrukut joosta kaugemast toast esimese toa poole mehele lähemale, veel enam mehe tuppa ning siis pärast rääkida, et mees tahab teda vägistada. Tema oma jutu järgi öelnud ta tegelikult emale, et tal hakkas hirm. Hakkas hirme, siis jookseb selles suunas, kes on selle hirmu põhjustanud, mõtle ise öelnud. Meie naised oleme ikka imelikud. Olemegi ju. Olemegi küll, oleme küll. Tead neele, millega Hannes mind ära tegi? Algukonna kohtuma hakkasime, siis ta oli kaunis karm, kuidagi isegi vahel eemaletõukav, aga ükskord, kui tal ilmus kiire oli, ma ütlesin, et pärast kallistame jäi äkki seisma, võttis mul ümbert kinni, ütles, et üldiselt üheks korralikuks kallistamiseks peab aega jääma ka siis, kui hirmus kiire on. Jah, aga see ei olegi ainuüksi ilus. Kui ma nüüd haiglas tulin, siis ta viis mu päeval äkki tagatuppa, panin voodile pikali ja ütles, et üheks korralikuks kaisuks peab ikka aega jääma. Mitte tagamõttega. Lihtsalt, et oled kaisus ja mõtled, et oled kaisus. Ja ise oli ka nagu. Kaisukaru. Sa oled ikka noor laps, no laps, mul hai, tohib kasutada, ei tohi kasutada, ei tohi, kaisutada, tohib kasutada. Aga ega ma ise parem pole. Ma ei saa ka aru, mida ma tahan. Mida ma teen, kui armastust ei ole võtta? Sul ikkagi on ju keegi, keda sa omaks pead ja suhteid ka veel mina jälle, kuule mina olen lihtsalt vanatüdruk, ei ole mul lastega midagi 30-ni ja ei pidanud. Ma ei tea isegi seda, kas ma, kas ma armastan, mis jutt, see olgu haigi ise alles rääkisid, et ma ei saa sinust aru. Mis see laps muudab nii väga midagi teha, eriti muuda toob uusi muresid, seda kõigepealt. Ma loodan, et minul laps läheb vähemalt Euroopasse kasvõi läbiaknaga, põgeneb siit hädade maalt? Jah, eks ole. Ära siit hädaorust ja leiab sealt oma suure õnne. Seal on seda kapaga kallata. Aga miks ka mitte? Vähemalt niigi palju, kui tal. Aga ma ei tea, ma ei tahagi teada. Ma ütlen, kuradi mehed, oleks ta siis vähemalt. Oleks ta siis vähemalt isagi. Ta. Kas tema siis tütre isa ei olegi Eerik? On on küll, aga ma ei tea. On, ei ole. Ma ei tea, maid. Tea ära päri. Ma ei teagi, loomad on. Ja üldse. Arvan aga. Olen rääkinud. Isa pärisisa on taevaisa, et isa on üks ja seda ei kõiguta miski ning kõigil on isa. Taevaisa aga nele. Tead, ma ei tahakski sinna minna. See on niikuinii rohkem minu pärast laps ka välja. Ei ole midagi kallistad ja pärast hakkab parem. Ei saa aru, mis asja sa seal korraldanud oled. Miks nad meiega koos ei võinud tulla, kes need naad, noh, ma ei tea ju, kes sul seal on emme, väike tüdruk oli tagaistmel ikka liikumatult keras emme. Jah. Ärkasid üles, nägid ilusaid unenägusid? Kas me oleme lume all? Lume all ma hingasin vahepeal klaasi peale, aga midagi ei ole näha. Klaasid on lumes. Me oleme lume all kinni? Ei ole, oleme küll, oleme küll jumala matnud meid lume alla. Jumal emata, kedagi lume alla, kullake, miks ei mõõta, kui ta on terved linnud maa pealt ära pühkinud? Ma tean. Aga ta on hea ka nagu jõuluvana. Kas jumal on jõuluvana? Ei ole. Jumal ei ole jõuluvana. Ja ega ta ei ole ju, jõuluvana ei ole ju praegu siin, aga Hiiumaal siis jäi? No mis asja sa lapsele räägid? Kullakene, ära kuula seda juttu. Jumal on küll, siin on olemas nagu jõuluvana taevaisa kõikide isa sinu isaga. Aga mida ma siis pean rääki mõnele, kui ta kõik annab ja võtab ka, kas mina ei olegi siis inimene, kas mina pean valetama või ma ei või seda kuulata? Ära kuula, ega ma enam räägi ka, parem parem kütte korralikult sisse, lased aknad ära külmuda? Pole ju nii külm, et aknad on lumes? Ma ei tea. Siin ei ole vist kõik korras. Pole tükk aega autot kontrollimas käinud, see ei ole seestpoolt lihtsalt lumi kleepub väljaspoolt akna külge, kõik ilm on nii jälk, et jah, ikka sul teised süüdi maailma süüdi, mina olen süüdi, vaata et laps on sul ka süüdi? Haigi läks autost välja ja kraapis palja käega lund, kuni aken oli puhas. Kui ta autosse istus, olin elus suitsu sees, Nelebani mootori tööle. Aga laskis siis tuurid alla. Hakkame siis sõitma, ma teen ainult suitsu lõpuni. Nele ma loen sulle lehest või? Nojah. Ööl, mil Jeesus sündis, olid mõned karjased Betlema lähedal väljas oma karja juures. Äkitselt ilmus hingel nende ette ja ütles. Ärge k võtke, mul on teile väga rõõmus uudis, mis puudutab kõiki rahvaid. Teile on täna Taaveti linnas sündinud päästja issand Kristus. Kui te leiate lapse, kes on mähitud ja sõimes, siis teadke, et see on tema. Äkitselt täitus taevas säravvalgete inglitega, kes laulsid. Au olgu jumalale kõrges ja rahu inimeste seas, keda ta armastab. Mis on? Jumal, tuleb, mis, mis ajad ei tohi nii rääkida. Emmega, jumal tuleb ju, vaata ise. Nägu klaasi taga oli lumine. Paks lumekord oli katnud mitte ainult mütsi, mille värvigi olnud näha. Vaid ka ripsmed ja vurrud ja habememehe hääl kostis läbi klaasi summutatult. Kas isa paigalt ära või? Aga käib ju, kas ma võin peale tulla? Ma võin aidata. Minge ära. Mis? Tehke aken lahti, maikuule? Vinge, minge edasi. Peale ei võta või? Buss läks katki ja igaüks peab vaatama, kuidas saab. Ei võta, minge edasi. Tehke lahti, ei või siis inimest peale võtta, buss läks katki, pidite nägema suure tee peal. Ema, jumal tahab autosse tulla. Olev vaik. Pane auto käima, käib ju. Mis sa vahid, paneme minema. Kuulge, ristiinimesed, võtke ikka peale. Meile see ausalt öeldes oli küll buss, niisugune tuisk ja me lihtsalt sõitsime mööda, mis ta siin vahi nagu kuradi ikoon, purjus ka veel. Äkki surus mees näo vastu klaasi ja tegi nägusid ning väike tüdruk pistis kisama nelevani käigu sisse ja auto liikus paigalt ning võttis kiirust. Lagedamal olidee hangedes ja tuul puhus kuuse hekidest hajusaid lume mütsakaid vastu, tuuleklaasi. Maja ei olnudki veel nii lähedal. Jaa, sõitmine läks vaevalisemaks. On ka igasuguseid inimesi oleks ikka võinud peale võtta, kust mina tean, kes see oli? Ma olen neid joodikuid küll peale võtnud ja pealegi praegu sõidan joodikute juurde. Aga Eerik Eerik siis Eerik siis ikkagi ei ole seal või on või ei ole. Ega see, mis seal on, minu probleemi lahendab kõik, oli, kõik, on nii, jäi, kõik jääb nii. Teeveerne mets läks äkki tihedamaks, kuused olid üksteises kinni. Ja kui autotulede valgusteelt kõrvale langes, välgatas aeg-ajalt puude pealt langev lumi nagu tähetolm. Majani ei olnud enam palju maad. Kui nele äkki pidurid peale pani, juhal, mis see siis on, vaata, senior tulekuma. Tule, kai maja põleb nüüd mõlemad ja ka veel ära nüüd metsa taga, kust sa tead, et maja põleb? Ei midagi ja tulekahju tulekahju seal ei saa nii palju valgust olla, näed punakas. Aga lähme siis ometi. Kui väikesel rajal kõikuv auto metsamajaesisele neljast küljest kuuskedega ümbritsetud lagedale platsile jõudis olid kõikidel lähedastel puudelt tuled. Maja oli seest eredalt valgustatud. Uksed ja aknad lahti. Ja ühest aknast paistis värviline televiisori pilt ja tükike pudelitega lauda. Maja oli ümbritsetud küünaldega, mis olid pistetud lugematud mõttesse tühjadest õlle pudelitesse. Õue keskel seisis süüdatud väliahi ja vorstilaud. Nad tulid autost välja ja seisid kaks naist. Jalaps. Metsas oli tuulevaikne. Täiesti vaikne, nii et oli kosta väliahju, lõke, praksumist. Neid ei ole vist toas, mis nad sind teinud on? Pidu dismile, et ma ei tea, mis nüüd algab. Haigi ilus nagu kirikus. Näe, seal on lumi täiesti tallama. Nele tahtis uksest sisse minna, kui metsa seest, pooleldi paistvast sauna suunast. Tuli kaks viltides meest, lontkõrvadega, mütsid peas ja kasukad palja keha peale tõmmatud. Jumal ja kes see siis on? Nele, kus need, kust tema. Mõtlesin, et sul on mõni. Aga see, näe, kes seal on, kes see on, kas sa tunned ära? Aga kus minu isa siis on? Päriselt minu päris isa, kus on? Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg