Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned. Me ei saa need tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Vanaisa, mis sinuga küll vanaisa. Ta peaaegu sosistab seda paneb oma karvamütsiga pooleldi varjatud põse, peaaegu minu põse vastu. Ja ma tahaksin vastata. Aga ma olen kaugel aastate taga. Miks sa kukkusid? Miks sa lamad? Vanaisa? Kaks häält. Üks on siinsamas, minu kõrval, aga kauge ning May küünite kuidagi temani. Ja teine kauge. Kuid siinsamas vist minu sees. Miks sa ei liiguta, vanaisa? Aga ta on nii kaugel. Ja kidu lumi jookseb jõel kiiremini kui mina. Jäägonalusele kukkudes põlvel valus jääkiga külm jälle ja jälle. On väga libe. Vasakul mere pool kõrgub pooleldi lumme mattunud kivisilla poolik hiiglaehitis mis isa sõnade järgi ei saa kunagi valmis. Jääs mere ääretu avarus on uue pooleli Kivisilla ja puruks pommitatud Kivisilla asemele ehitatud ajutise puusilla alt. Peaaegu näha. Silmapiir sulab imelikult kumendava ele halli taevaga ühte. Seal ei ole, varemeid vanaisa süles. Lumi on külm. Kas sa ei saa liigutada, vanaisa? Mere poolt iiliti lõõtsuv tuul kihutab lund tagant jõe alguse poole. See on Eesti kõige pikem jõgi, on öelnud isa. Ja lumelanna valgust otsida. Ma ei tea, kui kaugele on jõe algus, ma olen alles viieaastane, väike poiss ja väikesed poisid ei saa niisuguseid asju teada. Kuid see on nii kaugele, et mina sinna üksinda jõua. Talvel ei käida mööda puusilda üle jõejäätallatud rada. Eelmisel aastal on isa ostnud kirbuturult soome kelgu ja mind viiulitunnist tagasi tuues tuleb otse üle jõe. Ja äkki. Kuigi kodus ootab ema pannkookide kuldse pärnaõieteega muudab isa suunda. Ja Me kihutame vastutuult merele. Merel on valge, seal ei ole varemeid, ei ole otsa ega äärt. Kuni isa hooga kurvi võttes tagasi keerab. Ja ees terendavad vana sild ja uus, mille alt me läbi juhisene. Tuul on nüüd tagant ja kelk võtab jääl sellise hoo, et isa ei saa seda hästi pidama. Jalased vilisevad, tuul tuhiseb läbimul lapitud mütsi läbi pea. Ja Me kihutame üha kiiremini, kiiremini. Ning oleme kohe-kohe lendu tõusmas. Kui jalas jääb konarusi taha ja korra kallama näoli jääl. Libiseme ja liugleb tuules kelk. Isa ja mina. Ja viiulikast kukkudes on ema suurde paksu rätikusse mähitud viiulikast pääsenud mu kaenla alt lahti ning sõidab nüüd tuules mööda jäätunud jõge üha kiiremini üha kaugemale. Ning ma ei saa kuidagi selleni küündida. Isa on kusagil taga ja ma ei näe teda enam. Ta liugleb aeglasemalt ja kustub aastat tega lumesaiu. Ja mina ainult mina üksi kihutan kõhuli näoli edasi. Tuul parema ajuti pöörlema ja korraks näoga mere poole, näen, et vahepeal on sild peaaegu valmis saanud. Kui ma läksin tundi, siis oli talv alles algamas. Nüüd hakkab kevad lähenema, võib-olla juba järgmise aasta kevadjää all vuliseb juba vesi ning viiulikast võib muutuda mustaks laevaks mille ajutine äkki jää alt esile tunginud vool kisub minust mööda tagasi merele. Ma haaran kasti järele, aga libisenud tuules kaasa ikkagi sinnapoole, kus on Eesti kõige pikema jõe algus ja ots mööda vanadest ladudest kesklinna pool ja räämas majadest ning linavabriku hallide Subrikutest. Ülejõel. Ma libisen ja näen, et siiski on viiulikass suunda muutnud ja kihutab juba minu ees ning kuulen taga kauguses plahvatust. See on jaama vana laohoone, mis on põlema läinud. Ja siis uut ja veel kord plahvatust. See on vana valge teatrihoone, mille varemetes Me oleme poistega roninud. Sillale on sõitnud raskete koormatega sõjaväe veoautode kolonn ja see on läbi teinud raskusproovi ning ma näen kivi, rinnad, disel väikesi inimesi, kes on vee kohal nagu putukad. See sild on niisugune, nagu see oleks kuskilt Leningradist tervikuna siia tassitud, on öelnud isa. Ja sillal on imelikud otstarbeta ilupostid ja rasked tuvitarindid ning sillasambad et jää seda ära ei viiks. Ma ei saa kusagilt haarata. Tulekahju teisel pool jõge jaama laos on kustunud ja ka teatri varemed ei suitse enam. Must selja taha on kerkinud kaks sünget hiiglaslikku, väikeste akendega tumepruuni maja millel on veidralt klaasist vaatetornid tipuks ja sirge tänav ehk prospekt, mis viib otse kõrgelt alla vaatama vasest mehe juurde kelle kohta koolis on öeldud, et see on meie õpetaja. Aga kelle kohta isa on öelnud, et see oleks siia toodud nagu otse kusagilt Stalingradist. Hääle ja minust libiseb mööda kahe kivihoone vahelisele platsile rajatud hall uus intermis milleski siiski sarnaneb hiigelmajadega. Meie klassi on tulnud uus õpetaja, kellel on sinised kalifeedes säärikud. Tal lükanud käratsevatel lastega lohaka keskmise pingirea raksti vastu tagumist seina. Ja äkki on tulnud vaikus. Meil on hakatud õpetama inglise keelt ja psühholoogiat. Koolipidudel tantsime valss ja proovime isegi rokijama, libisen mööda jääd. Kusagil kaugel ees on ülikool, töö, sula, uus jäätumine, jälle sula ja suur kuum suvi, mille ajal lauluväljak on inimesi täis. Mu süda taob, ma olen saanud infarkti. Kusagil kaugel merepõhjas on mu naine. Mu lapsed on lennanud pesast välja, ma tooksin arvutil teksti, mida ma kunagi lõpeta. Mu kõrval on mu elu suur armastus. Ma vaatan ta rohelisi silmi ja neis on aastatetagused, Pärnu pargid. Ja libisen jääl keereldes kaldasse kinni. Katsun end püsti ajada, tahaksin joosta sinna kaugele, kus Calderon kinni, mu viiul. Aga ülesronimine on võimatu. Aastatega on kallas lugematutest jalgadest kulunud maissaa Egassaa üles, jalad libisevad kallakule tardunud vee peal. Ning aeg läheb. Uued aastad mööduvad aga maissaa Egassaa jäätunud kallakust üles, kuni lõpuks jõuan vaid roomates oma viiulikasti juurde. Ning kraabin ja kisun end käte ja jalgadega tõmmates, et rügides kaldast üles. Jalad värisevad, väsimusest. Sula ajal värvitud majad on hakanud jälle luituma selliseks, nagu need olid pärast sõda. Tallinna maanteel on kivimajadel asemel jälle madalad puumajad, sekka mõni eestiaegne uhkus. Maastun viiulikasti vastu rinda surudes punastest tellistest hämara kangi alla ja hoop tava mind kusagile kaela pihta. Silme ees läheb kõik kollaseks. Ma kukun munakividele vananenud jalahoopide Rahes kohe püsti. Maid, kuule, venekeelset sõimu, ma ei kuule roppusi, needmisega, valuoigeid, kui umbropsu vastu löön käsikaudu, saan kuidagi viiulikasti kätte ja põgenen komistades õuele. On palju lund, väga palju lund. Meie maja on kindluse moodi nelinurk, eeshoovi tagahoovi ja neist hargnema eestlaste ja venelaste aiaga. Eeshoovis on minule silmini ulatuva lume sisse suure vineer labidaga kühveldatud teerajad. Täielik vaikus. Ma ei ole enam kuuskümmendega 40 20 13 11 10, seitse vaid jälle viiene. Ning küünin vaevalt pooleldi nägema majade läikivaid, tühje aknaid. Päevade ja nädalate kaupa ei ole kedagi õues. Lumi on algul kohev, siis paatubi hakkab vajuma. Kuid on kõva ja karm. Ma panen tagahoovis riiulikasti otse lumme. Siin on lund veel rohkem kui ees, aga see on puhtam. Ja ma hõõrun lumega nägu, kuni see hõõgub. Ning loodan, et peksmise verd ei ole näha. Ning kuulen. See on Vello. Me oleme mänginud sussi ja kui keegi on Vello karpinilt ära võtnud tema raha enamasti ei ole need üldse poisid, vaid tema isa siis ta kisendab, röögib ka siis, kui keegi ei kuule teda. See poiss, kellel on vene ema ja keda seetõttu keegi ei salli ning kes selle sallimatuse tõttu ei kannata kedagi ega midagi. Kui isa jälle kord Vello võidetud mündi ära võtnud ja Vellot nüpeldanud siis istub Vello kusagile nurka ja kisendab nii tundide kaupa. Aastad lähevad, Velos saab majavalitseja nagu tema isast siis kommunaalministeeriumi töötaja, siis minister, siis kojamees, siis vabadusvõitleja, siis riigikogu liige jälle minister ning ta karjub, röögib ikka iga natukese aja järel. Siin aias ei ole Vellot näha. Aga hääl tuleb kusagilt aianurgast paksu lumega kaetud maha paindunud okstega puude tagant mingites rihinatest ja vinguvast muusikast saadetud hääl. Lund krae vahele saades trügin läbi okste. See on maja, see on suur lumetellistest laotud ja niisama lumest kokku kraabitud maja mis helendab. Ma lasen põlvili ja pistan pea ukse vahelt sisse. Veel on, avab mingil robuskil selili lumised püksisääred laiali ja kisendab täiest kõrist. Aiaelektriposti otsast tulev juhe läbi lumeseina tuppa. Ja elektripirn robuskil põleb kollaselt Vellon kõrval robuskil mingi asjandus, mingi aparaat, millest ma tean, et teised poisid on selle ehitanud ja nimetavad seda terror küüniks. Kui metall mingi kiviga kokku puutub, võib kuulda raadio vigisevat heli. Ja Vello kisendab mind nähes. Aga see on küsida, kuidas ta siia elektrisai ja kas ta on pohlapoiste raadia pihta pannud. Aga Vello ei katkesta hetkekski oma lõugamist. Raadio käriseb ja vingub. Aga sealt on kuulda vahel sõnu ja helisid kusagilt kaugelt maailmalõpu tagant. Helid sulavad siia lumisesse ruumi ja neid koguneb üha rohkem. Kuni ma ei talu seda enam. Ma istun lumepõrandale maha, surun käed kõrviku klappidele ja sulen silmad, sellal kui Vello kisendab. Ma ei pääse sellest vist kunagi. Ma jooksen, Vello pole vaatamata ja ikka kätega kõrvu kinni kattes tuppa. Ema kiirustab lõunavaheajal tööle tagasi ega märkama paistes nägu, kui ma tagumisse tuppa lipson. Ja ma vajun voodisse. Öösel ärgates tõusen voodist, lähen nii nagu olen vanast voodilinast tehtud öösärgist, tühja aga ikka valgustatud lumest majja. Ja magan järgmised 50 aastat seal. Õhtul, kui isa lõpetab habemeajamist mida ta hommikuti jõua teha puutub laelamp klaasi, kuhu ema juba pärnaõieteed kallab. Ja kogu tuba on peegeldunud kulda täis. Kui me Tartusse läheme, kas siis võtame Sipsigagasa? Kõgude massis jääb, koer saab rongiga sõita, isa jääma, naeravad. Isa, kas kõik inimesed lähevad Saksamaale, kas meie ka ei lähe? Kas meie ei lähe? Ei lähe. Aga Mikleri Hans ju läheb. Nemad on tegelikult sakslased, eesti sakslased, sõda on läbi ja nad lähevad koju tagasi, nii nagu enne sõda läksid. Kas kõik või ainult Hansi on sakslane? Ikka kõik ema ja isa sakslased ja sellepärast on siga. Kes meie oleme. Meie oleme eestlased, kas meie ei lähe koju? Meie elame omal maal, igaühel on oma maa. Aga venelased, kas nemad elavad ka omal maal? Jah, aga miks nad siis siin on, kas nemad ei lähe omade juurde tagasi? Isa ei vasta. Aga ülevalt pohla-vanaisa ütles, et, et nad ei lähe Saksamaale. Ta ütles, et Saksamaad ei ole enam? Poolt ei ole. Aga teine pool on. Räägi lapsele nii, ütleb ema. Kuhu see pool jäi, kuhu see pool jäi? Kuus ja pool jäi? Kuule, ma pean habet ajama, räägime siin maailma asjadest, aga Veeaa vajamata ei ole hea, et maailm päris tuppa tuleb. Isa tõmbab noaga ära viimase viiru. Ja siin endale pesa teeb. Isa tõuseb püsti ja tõmbab käterätiga üle näo ning hakkab kööki minema, et valges plekk-kausis nägu pesta. Isa on suur, kui alt üles vaatan, siis on ta hiiglane. Kui tal süles olen, siis ei ole hiiglane, siis on lihtsalt suur pea ja suured käed. Ma ronin talle selga sel ajal, kui ta peseb ja libisen sealt maha. Aga ta kehitab mind tugevate kätega. Aga kas vanaisa ja vanaema ei tule meie juurde? Ei tule. Miks nad ei tule? Nad on surnud. Kas surnud see on, et enam ei ole? Jah, aga Bernhard. Erand on sõjaväes, aga n ja Aldo ja ja kõik. Nad on Siberis, aga pere on laiali, kulla laps. Isa paneb kruusi habemega kõrvale, Vett loksub üle topsiku ääre ja habe ühes sellega. Isa kallab habemega tee ära, kui ma magan, kasvab isa habe üle põranda, voogab üle õue ja majade jõetaguse maa ja katab kogu jõekalda. Ja varahommikul on keegi võõras habetunud mees meie köögis. Ja isa ning ema räägivad temaga võõras keeles. Isa ütleb pärast, et see on saksa sõjavang. Et lähedal niidumetsas on puutöökoda, kus see mees töötab vabakäigu vangina ning etaan näljas. Ma vaatan, kuidas mees. Algul ta ahmib suppi, nii et seda kukub suu äärtest taldrikusse tagasi. Ning ta vaatab korraks vilksamisi kõrvale mulle otsa. Aga siis taldriku ja veel järgmise. Ja siis järgmise tühjaks. Kord ärkan vara ja jooksen akna juurde ning näen, kuidas saksa sõjavang juba läheb tagasi üle õue, veidi kühmus ja kiire sammuga ning kaob ainult suured jäljed värskelt sadanud lumes. Köögist kostab ema toimetamist, ma lähen oma öösärgis kööki. Köögi aknalaual seisab auto. Tõesti ehtne, suur, hiiglaslik just niisugune, nagu olen näinud varemgi tänaval. Oob pääl. See on värvimata, lõhnab. Ma vaatan küsivalt ema poole ja ta noogutab. Ning ma saan aru, et see on minule päriselt minu esimene mänguasi. Isa, kas see saksa sõjavang läheb ka koju? Lumi hoovil on pakkunud. Kostab nagu lindude summutatud seal. Aga see ainult toonitab liikumatus ümber ei ole kedagi. Vaikus. Pesunöörid on tihedalt üle e soovi ja kangeks tõmbunud valgetes linades ning värvilistes alusriietes heitlevad kellelegi varjud. Need on kuivama pandud, inimesed. See siin on unustatud paik, ei ole kedagi. Majad luituvad silmnähtavalt ja venelaste aias vajub kokku kui tamm. Isa, kas kõik jääb nüüd lume alla? Ei jää, ütleb ema. Janad muhelevad, kui nad muhelevad, siis on nende näod nagu ema tehtud, keerusaiad. Ojad voolavad ikka ja ükskord tuleb kevad, aga rohukõrred? Eks nad ole ka lume all ja ootavad oma aega, et kevadel end jälle püsti ajada. Aga linnud, kus nemad on? Osa on lõunamaal. Asin. Vares on siin? Võib-olla küll. Isa naerab kale, kas sa tead, et vares on laululind? Minu meelest vares kraaksub kaputukad. Oh, nemad magavad, osa elabki ainult ühe suve, mõni elab ühe päeva. Kas meie elan rohkem? Ja meie elame ikka rohkem. Ja õhtul võtab isa viiuli ja vaatab emale otsa ning emal on silmad heledad, kui ta laelambi all seisab ja laulab. Nagu oja jää all, ütleb isa ema laulu kohta. Ja tõmbab minu ja ema enda vastu. Nad kükitavad maha jänes, surume kõik kolm laubad üksteise laupõde vastu ning paneme üksteisele käed ümber õlgade. Ning ma tunnen nende seebi, lõhna ja riiete karedust. Ma lähen üle hoovi tagahoovi pliidi puudele järele. Ja musta peaga vene poiss, rohkem nagu mustlane, nagu tema kohta ütleb, ema viskab mind sääsest välja koogitud poole telliskiviga. Selle mu pea lõhki. Pool pead hakkab kohe huugama ja ma tean, et jälle mu peas hiigelmuhk. Mu koerzipsi on väljas. Sirsi tuleb eemalt jooksuga. Aga enne, kui lörisev koer kohale jõuab, löön poissi. Poiss on minust palju väiksem, ta kukub näoli lumme. Ma tahan teda aidata, aga poiss kraps keeles riided ja parem põsk, lumised hammustab ise veel päris üles, saamata mu kätt. Ja jookseb liha karni kõrvalt trepist üles. Kui puud süles tagasi tulen, ei ole sipsik näha. Ma näen naist musta poisi ema tema suurt tagu poolt, mis väntab liha karni trepist üles. Ja saan aru, taipan naise imelikust pooleldi vasakule küljele vajunud asendist, et tal midagi kaenla all. Mul on imelik tunne, kus Sipsi on? Ma kõhklen, selle ajaga jõuab naine üles, puud libisevad sülest ja kukuvad valusasti mu jalale. Aga ma torman järele, trepist üles. Suur köök, söögilõhnad, aken, peegel, akende vahel. Kolm ust avanevad, nagu ma tean, erikorteritesse. Ma ei leia, Sipsid hüüda ka ei taha, sest äkki keegi tuleb. Ma olen siiski alles väike poiss. Laval on surnuga otse keset lauda. Tera läigib õuest hämaravõitu ruumi tungimas valguses. Laud on vana kriimudega ja puu süüsisse imbunud ebamäärast värvilaikudega. Ma hüüan. Aga koer ei vasta. Ma saan äkki aru, et see on minu koer kogu aeg, kõik selle lõpmatu aja. Kui koer mu viiendal sünnipäeval äkki hommikul mu voodis teki peal oli, olen nimetanud teda Sipsiks. Ta on mulle nii lähedal olnud, et ma ei ole päriselt arugi saanud, milline ta on. Tükike minust, kellega ma ärkan, kes saadab mind kooli ja ootab, kui ma tulen ja istub kannatlikult muusikakooli trepikojas, kuni lõpeb viiulitund. Aga nüüd äkki taipan, tegemist on koeraga. Sipsi on just koer, tal on oma koera elu ja ta võib selles elus olla väga üksinda. Mina tean, mis tähendab, kui üksinda on väike poiss. Ma olen seisnud kordi vene poistekambale ja vahel eesti poistekambale täiest jõust vastu lüües kusagil nurgas. Ja tundnud end üksi just siis kui see on lõpuks ära läinud. Kas see on imelik, kui siis pärast kaklust teisi poisse kusagil näed, kõik räägivad nagu midagi ei oleks juhtunud, aga minus on võõrastus sügav võõrastus. Ma ei karda neid. Olen päris hea kakleja, aga mulle ei meeldi kakelda ja ma ei tee kõiki lollusi kaasa. Ei lase plekk-katusel otse sõnnikuhunnikusse ega näita nokut. Ja seepärast nad vahel kambaga tulevadki, et ma kaasaide venelastega on asi selge, nendega tuleb peaaegu alati midagi ette. Aga omadega pärast. Ma vaatan, kuidas vesi miskipärast teise tuppa viiva ukse juures seisvas ämbris võngub. Ja saan aru, et siin pidi midagi toimuma, enne kui naine teise tuppa läks. Siis nüanssipsit, taan teise nurga laual, selg vastu seina ja valmis hüppeks nina kirtsus. Ma tean. Siis võib mu põhjakoer pureda. Ta ei saa esimesel hetkel arugi, et see olen mina. Siis jookseb saba jalge vahel minu juurde. Ma praotan ukse jässipsi kihutab mind ootamatult tagasi vaatamata alla. Ma ei tea, miks ma ukse kinni lasen, seisma jään. See valgus küljelt veider mustunud maitseainete riiul, kus on mingi paks kiht, mis võiks käe külge kleepida. Niisked seinad. Ma ei tea, miks, lähen edasi ja seisatan keset tuba. Meil ei ole niisugune tuba, meie tuba on valge ja läbipaistev. See siin on koobas. Äkki naine uksel, tan, suur või õieti tema kehaosad on suured, suur pea, väga kohevate salkus juustega, suured jalad, suured labakäed, suured rinnad, mis pooleldi paljastatud. Ma ei taha neid vaadata ja naise imelikke nagu viltused silmi, mida ma siin toas õnneks eriti ei näe. Ta jääb laua juurde seisma, valgusnoal kustub. Ja siis läigib nuga jälle. Naine ligineb mulle. Ei, nuga ei ole käes, rinnad liginevad, mulle, jäävad otse minu ette seisma. Valgus aknast langenud naise näole ja rindadele. Ma ei saa aru, miks ta nii otse minu ees seisab. Nüüd meenub mulle, et sellal, kui ma ta poja vist kasupoja pikali lõin, oli ta akna peal. Naine ei ole nii pikk nagu paistis, aga väga lai. Ja ta rinnad ulatavad otse mulle vastu silmi. Ta vaatab mulle liikumatult otsa, ma kardan seda. Ma kardan, et ta surub mu enda vastu mu näo otse vastu oma paljaid rindu ja mu nina satub ta rindade vahesse. Ma lämbun ära ja mind ei olegi enam. Ema hakkab mind otsima, aga mind ei ole kusagil. Aga naine õigupoolest vaatab otse üle minu pea. Ja hetkeks on mul tunne, et ta nagu tahaks, et teda vaadatakse. Jalad on harkis, siis ta sirutab paksuge külgvalguses, näen käsivarrel karvu, ma ei saa liigutada. Ma peaksin põgenema, ma ei karda kaklusi. Aga nüüd olen tardunud, naine sirutab käe, rinnad pigistatakse liigutuse juures kokku. Mad taganenud, ma olen nüüd praegu vastu seina, naise pilk on imelikult tardunud, ta sirutab, käemustad, juuksed riivavad mu nägu, neil on imelik lõhn. Naine Ta peeglit mu selja taga. Ma tõmban pea ära, aga ei suuda rohkem liigutada. Mu pea on äratõmbamise juures pöördunud. Aknast langev valgus otse peeglisse. Peeglis ei ole pilti. Peeglis ei ole klaasi. Klaasi all on auk, krohv on ära. Vett niriseb seina seest peegli kõrval. Sipsi uriseb äkki minu koer on jälle toas ja tuul hiilgab ning kihutab läbi toatuba laguneb. Ja ma kihutan isa kelgul mere poole jääl, millel ei ole lõppu. Mu sülest maha libisenud must viiulikast libiseb jälle meie ees ja me ei jõua kunagist sellele järele. Iialgi on talv, lõpmatu jää. Vanaisa. Kell viis hommikul käivuks Sipsi, minu valge põhjakoer jookseb lumistele väljadele. Siis lajatab lask. Sipsi valgel karval on selgesti näha, tumerihm. Aga tulistatakse siiski. Sipsi ei anna esimese lasuga alla, ei anna, aga teisel asugega kolmandaga alles neljas lask, lõpetab ta elu. Ja loomapüüdja heidab talle peaaegu pilkugi heitmata korjused, tumeda autokongi. Ma näen kinos mustvalget filmi võitlus koerast valge kihvast. Ja kui koeraomanik teda piitsaga peksab teda tigedaks muuta, siis ma minestan. Ma minestan kinos iga kord natukegi sarnase stseeni peale. Mina, kes ma kaklen venelastega eriti väikese venelasega Sibikaga, kes on minust viis aastat vanem poiss alatasaelu ja surma peale. Mina, kellel on muhud, millest ma emale ütlen, et need on rahvastepallist ja ma ei tea, millest veel ei saa koolis lasta endale süsti teha, sest ma minestan. Ma libisen kallakus talla. Ja näen läbi aastate libisedes, et miski ei muutu, et uued maastikud ei avane vaid kõik sõidad minuga kaasa. See sild, see maja, see hoov, ma libisen mööda jääd kallakust alla ja ühiselamu, seal mäss, vene kambad on peksnud neid ja poisid kogunevad maja ning komandant ja ülikooli haldusprorektor katsuvad neid veenda, et nad laiali läheksid. Aga minu korruse köögis kisendab samal ajal viienda kursuse üliõpilane. Teil kõigil on kaks muna, aga minul on üks karjuta, ta kukub maha ja hakkab siis asju purustama. Ta peab olema purjus. Poisid tormavad ta juurde ja seovad ta kinni ning ta nutab suure häälega. Rektor kutsub mu enda juurde ja lubama ülikoolist välja visata, kui ma niisugustest asjadest osa võtan ja sõjalise õpetuse tunnis ei käi. Ma õpin liiga palju ja minestan antiikkirjanduse eksami järel ära ja vajun laua alla, kui õpetaja kirjutab sisse viit. Ma lähen keskkooli tagasi. Ma lähen seitsmendasse viiendasse esimesse klassi ega käigi enam koolis. Ma olen viiene. Ma olen haige ja libisen kallakus tagasi. Ja näen läbi aastate libisedes, et miski ei muutu, et uued maastikud ei avane vaid kõik sõidab minuga kaasa. See sild, see maja, see hoov ja isa viiulimäng ning soome kelgu jalaste tilin jääl. Ma olen kõrges palavikus ja aken on vist köögist lahti. Hank tuiskab tuppa. Linnud Ripsutavad lume all kargavad lumest välja, ikka sirts, sirts ja tallavad lumejälgi täis ning soputavad end. Aga üks lind ei jõua. Ma pingutan, mu käsi on raske, väga raske, aga ma pingutan ja saan ta lume alt kätte ning heidan ta õhku. Ja ta vaatab mulle hetkel, kui üles lend lõpeb ning ta peab avama tiivad, et mitte alla kukkuda. Ta vaata mulle otse silma ning kaob siis. Ja ma kuulen, kuidas kellad löövad vana kiriku vanad kellad löövad ja sõidame Tartusse. Rong rapud Tartusse läbi tühja maa. Ja ma pean saama terveks, ei ole midagi peale kuuvalguses, lume ei ole kedagi. Isa ütles, et need linnud, mis ära ei lenda, lähevad varakult puu antesse magama aga ei ole ühtegi looma ega ühtegi lindu. Rong Tartusse läheb kohtades, kus on läbi sõitnud meie sugulased või kus nad peavad elama. Need on imelikud nimed Moskva kanda, aga ei ole kedagi, ainult sätendav lumi kuuvalguses moskvakarra kanda. Kuskil peab olema Tartu, kuhu me Pärnust jõuame, aga ei jõua. Metsast tulevad hundid, kõrvalmajast tulevad sõjaväemehed, rong ei jõua kunagi üle nende võõrastel lagendike Tartusse. Ma olen minestuses juba pool sajandit. Isa rääkis, et aeg on lõpmatu, et aeg ei lõpe kunagi. Kui vana ma olen, siis kui aeg lõpmatult edasi läheb? Kas juba kümneaastane, 100 aastane või ikka muutumatult viie 50 aastane kui vana, siis Sipsi minu tapetud põhjakoer, kes on sama valge nagu lumised lagendikud. Need on hundid, kes uluvad kusagil kaugel metsa taga. Aga ma ei suuda avada, sil. Isa on kukkunud pööningult alla, isa peast voolab mustale betoonpõrandale tumepunane läikiv vereloik. Ma karjun, ema mas seisan tanki ees. Isa vaikib, kui tuikudes omal jalal üle õue läheb. Aga poiss kisendab juba 50 aastat. Ma olen jäänud sõiduteel koos ühe teise poisiga auto ja tanki vahele jadana alla jäänud. See on ainult lõks sõnast, mis muidu oleks ema. Tankiroomik on mu näo kõrgusel otse minu ees ja ma ei oska sellega midagi peale hakata. Kui tank sõitma hakkaks, ma ei läheks eest ära, ei läheks. Ma lihtsalt ei taha minna. Ma lihtsalt ei taha. Vanaisa. Naer. Naer heliseb sumedalt üle lume sumedalt. See kerkib kusagilt alt nagu mu enda lapsepõlvest ja levib üle lume nagu tehastes jõutsumine pargis. Ma kuulen. Jõgi hakkab vastupidi voolama ja üleujutus täidab kõik jõeäärsed lohad. Ja minu viiuli must kast ujub jões. Mu valge põhjakoer lakub mu nägu ja ohe, kuum ohe pääseb üle mu huulte ning hangub külmas. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg