Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned. Neis avaneb tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Kas te seda mäletate, mis juhtus, et maha kukkusite? Saate te rääkida? Hakkas vihma sadama. Aga viiul kostis läbi kohina siiski selgesti. Kõlakojaesisel väljakul istuvad kuulajad katsid pead ajalehtedega ja avasid vihmavarjud. Võra hakkas läbi andma. Vihm ägenes üha ja kohin muutus tugevaks, nagu oleks mingi teine üldse mitte asjasse puutuv orkester mängima hakanud. Kuid viiuldajaid katkestanud mängubuumile algaar lisaga seisis, kasvas kõlakojas sama kaugel kui kuursaalist. Ja Kaarli tahtis isale öelda, et võiks joosta kõlaga ja juurde, kus oli väike räästas. Aga isa võttis ta, läki kõvasti käest. Ja nad jooksid kuursaali varikatuse alla. Ja kohe raksatas välk ning Laisaarepuu, mille all nad olid seisnud mitmeks suureks tükiks. Rahvas rõkatas hetkeks läbi kogu taevas täita mürina tüvest lahti löödud suur tükk kaalus veidi aega ja vajus siis raginal maha. Valge ihuga oksatükid olid lennanud pinkideni, kus inimesed end püsti ajades neid varjudelt ja riietelt maha rapsisid. Mõned puu lähedal seisnud inimesed jooksid kõlakoja kõrvalt algavasse puiestee kui suur osa ka kuursaali poole. Ja vihm läks veelgi ägedamaks. Varikatuse ette, tekkis allikas kaardin, nii et kõlakoda ei olnud peaaegu nähagi. Kuid viiuldaja ei katkestanud mängu. Ainult see kostis nüüd justkui veelgi kaugemalt. Kaardil nägi otse enda kõrval oleva musta seened aga ainult kellelegi naise alakeha ja soonilist kätt, mis hoidis luust pidet. Tema ette oli tekkinud rõskelt lõhnav inimmüür. Isa vaatas talle õlalt otsa ja Kaarlil oli hea meel, et isa naeratas. Neil ei olnud vihmavarju. Isa oli öelnud, et vihmavarje ei ole müüa. Et keelel on vari jäänud sõjaeelsest ajast, sellel on kaari, trügis inimeste vahelt läbi ja viilus väljakule. See oli nüüd tühi. Vesi pritsis pinkidelt kõrgele. Viiuldajat ei olnud peaaegu näha, ta trügis inimeste vahelt tagasi. Aga isa oli kadunud. Kaarli hakkas inimeste vahel saalima aga seda ei oleks vaja olnudki, sest isa oli lihtsalt astunud paar sammu eemale, kus oli vähem inimesi. Jaa, Kaarli rahunes ning pressis end sinnapoole, kus ta tagasi trügides oli silmanud vana naist. Kaarli oli juba varem märganud, et kõlakojaesisel platsil oli üks pink rivist puudu. See oli nähtavasti juba varem veetud kuursaali varikatuse alla ja nüüd lamas seal vana naine, üks käsi pea all ja teine pingi taha painutatud seljatoe pulkadest kinni. Inimesed rapsisid riietelt vett ja keegi naisele tähelepanu ei pööranud. Naine aga hingele sea kiiremini ning justkui vappus. Kaarli lipsas inimeste vahelt vana naise juurde, mis seal lipsata oligi vast paar-kolm meetrit. Ainult väljakule vahtinud inimesed seisid tihedalt võttis oma jaki seljast ja laotas naisele rinna peale. Jakatis naise suurest kerest õige väikese osa, aga lama ajal hakkas nähtavasti soojem, sest ta jäi äkki vaikseks. Kaarli vaatas külje pealt naise nägu. Naise üles suunatud pilk oli imelik ja Kaarli sai aru, et vana naine ei näe teda, vaid vihma. Tuul keeras ja kandis vihmavarikatuse alla. Vihm tungis naisele nina sõrmetest kõrvaaukudest ja silmadest sisse. Ning naine muutus nüüd üha märjemaks. Kaenlaaluseid ja kere kõigepealt ja lõpuks jalad. Ja Kaarli sai aru, et see vihm tuli naise seest. See vihm, mis oli naise sees, tahtis teise vihmaga, mis 100. taevast kokku saada. Naine hakkas äkki purskama ja tema kerest tõusis kehakujuline vihmasein ikka kõrgemale ja kõrgemale. Kaarli jakk kerkis koos sellega ja libises siis kõrvale ning kukkus pingi kõrvale maha. Naine ajas end istuli ja vajus siis lõdvalt tagasi. Ta purskas ikka veel. Kleit lapendas läbi riide tungivatest peentest jugadest ja juuksed olid sirgelt taeva poole välja. Mingid vihmaväli oli nüüd kitsam, aga kõrgem niisugune nagu purskkaevus Koidula ausamba juures. Siis puhus tuul vihma jälle viltu. Ja Altpurskav vesi puutus ülalt langeva veega kokku ning käis kõrvulukustav kärgatus. Helesinine välk täitis kogu väljaku, jooksis pinke pidi vinka vonka ringi. Kõlakojast kostuva viiulihelid langesid selle vanklemisega imelikult kokku. Välk Valksas pingil lamava naiseni käis uus kärgatus ja naine Kaarli lähedal muutus hetkeks läbipaistvaks siis Elendavalt läbipaistvaks. Ja kadus. Kuidas te ennast tunnete? Kas te seda teate, kus te praegu olete? Kas see on meeles, et sõitsite oma sünnilinna? Hea, et teie juures laptop alles oli. Teil on läptopis kirjas, et tahate külastada neid paiku, kus olite 1948. 49. 54. aastal. On see teil meeles? Jakk oli maas, läbimärjaks läinud Kaarli kahmassele kätte, jooksis tagasi vaatamata isa juurde. Ta hakkas seletama, mis tädiga juhtus. Aga isa ei pannud seda tähele, vaid käskis jaki selga panna ja natuke oodata, kuni vihm päris järele jääb. Kaarli püüdis jakki selga panna, aga see ei õnnestunud, isa naeris ja võttis jaki enda kätte ning katsus, kas Kaarli selg on märg. Ei olnud. Kui kaalili seisnud oma meelest siis vihma käes, kui tuul oli vihma viltu puhunud. Äkki läks kõik selgeks, 100. veel ainult hõredalt, päike tuli välja. Ja loik Kaarli jalgade juures hakkas silmipimestavalt kiiskama. Kaarli kükitas loigu juurde maha. Siis loik enam ei Kiisanud, seal olid pilved. Pilvedest oli näha ainult osa, nagu peeglis. Oli näha osa toast. Aga see oli parem kui peegelsest. Peeglist ei näinud kunagi taevast, vaid ainult seinu ja mööblit aknast tulevast poolhämaruses. Peeglit ei saanud panna peo peale. Aga vett sai. Kaari tõstis pihuga vett. Ja taevas õõtsus pihu peal. Kaali õõtsutas taevast ja laskis siis tilkadena maha kukkuda. Imelik, et kui lasksid taevapihust maha ja seda enam ei olnud, oli see pea kohal ikkagi alles. Isa ütles, et kõik vesi, mis vihmana maha tuleb kerki valt loikudest, järvedest ja merest jälle üles ning sajab uuesti maha. Igavene ringkäik, ütles isa. Mis igavene on see olnud kaarile tähtis, igavene vastik naine, ütles ema vahel tolle naise kohta, kes elas nende suure hoovi teises otsas. Ja sellega oli selge. Aga mis asi see ringkäik on? Ei saanud Kaarli siiski hästi aru. See pidi olema nagu ringmäng pida, tüdrukud mängida tahtsid ja see talle ei meeldinud. Aga rongkäik või nagu karpi ütles, rongikäik oli küll selge. Piisad kerkisid nagu lippude ja loosungitega inimesed taevasse ja sadasid sealt siis maha. Kuidas maha sadamine pidi just käima? Kaarli küll hästi ette ei kujutanud. Kui ta oli veel väike, siis oli ta näinud, kuidas hulk mehi valgete vihmavarjudega alla merele laskus. Kuidas päike muutis nende kohal hõljuvat kuplit punaseks. Britel olid pulga asemel nöörid ning see oli ilmatu uhke vaatepilt. Nüüd ta teadis, et need olid langevarjud. Täiesti vihmavarjusid oli vähe, Need olid sõja ajal kaduma läinud või katki. Aga langevarjusid oli nähtavasti palju, kui nendega oma lõbuks ilmad vihma sadanud oleks. Lennukitelt alla sai hüpata. See see ongi töötajate rongkäik, oli isa langevarjureid vaadates imeliku häälega öelnud. Kaarli oli emale-isale rääkinud, kuidas ta tahaks sellise langevarjuga üles hõljuda ja siis alla. Aga ema oli ka imelikku nägu läinud ja ta oli oma jutu pooleli jätnud. Kelleks sa tahad saada, oli ema küsinud. Ja tema, Kaarli oli aru saanud küll, et siin peab mingi mõte olema, aga mis elada ei olnud taibanud. Ja nii oli ta ütelnud, et lange varjuriks, mispeale ema oli läinud veel imelikumad, nägu. Selleks ajaks, kui taevas oli pihu pealt maha nirisenud, jäiga vihm päris järele. Kui nad kõlakoja külguksest mingisse selle tagumisse ruumi sisenesid, pidi isa vaeva nägemata ära tõmmatud, lingiga uksest sisse pääseda. Viiuldaja võttis parajasti seljast musta pikka kuube ehk rakki, nagu isa oli öelnud. Ja Kaarli pidi imestama, et kuigi kõlakojal oli katus peal oli viiuldaja kuup siiski märg nagu ka tema seest oleks pursanud vihma. Viiuldaja oli paks mees nagu tünn. Ja tema sees pidin vihma olema päris palju. Tere paganiini, ütles isa ja andis viiuldajale käe. Teeme siis nii. Paganiini noogutas ja mõlemad muigasid rääkinud enam sõnagi. Kui Kaarli küsis, kas ta võib korraks sinna minna, kus paganiini mängis siis isa noogutas ja Kaarli saigi hetke vaadata päikeses kylgendavad väljakut, mille taustaks oli kuursaal. Pärast seda hakkasid nad kohe minema. Kumbki mees ainult viipas teisele ja Kaarli imestas, kuidas suured inimesed omavahel midagi õieti ütlemata üksteisest aru said. Miks te nii teete? Küsis ta isalt ja näitas käega, kuidas isa ja paganiini olid viivanud. Aga isa ei vastanud vaid lihassammu. Ja Kaarlil oli tegemist, et temast mitte maha jääda. Kas te ei saa rääkida? Ei taha rääkida või ei oska rääkida. Te olete laptopi kirjutanud, et vaatasite aknast sisse ja 50 aastaga ei ole midagi muutunud, ainult värv, aknaraami värv oli teine. Mis aken see oli koduaken või? Mis aasta siis oli, kui te hakkasse vaatasite? 1000 948954 või 2004. Kas teil on meeles, et aasta 1000 on vahetanud? Mis aasta praegu on? Õhtul oli viiuldaja nende juures. Kaarile sellised õhtud meeldisid. Kuigi neile oli alati puhas, olid toad ikkagi just värskelt koristatud. Laual oli valge laudlina, ema oli teinud süüa ja isa tõstis lauale Karafini punase joogiga, mida ta koos emaga oli eelmisel päeval köögis keetnud ning imeväikesed kristallklaasid, mida oli alles jäänud veel mõni, nagu ema ikka, rääkis. Paganiini, võttis nurgastama viiulikasti avas selle ja silitas viiulikaant. Mängime siis hüvastijätuks. Ema ja isa istusid mõlemad klaveri taha ja mängisid üheskoos ja laulsid ja paganiini mängis. Ning Kaarli vaatas lühtrit, mis kõikus tasa, kui viiuldaja muusika lõppedes käed pillija poognaga üles sirutas. Kontserdi plaksutati ja isa oli öelnud, et viiuldajad siis teevad lõpus nii. Ja poogen liivas, lühtrit, läbipaistvad ripatsit helisesid. Ja valgusel algatused jooksid mööda toa seinu. Siis pani paganiini köögis pliidi juures kuivanud pintsaku selga. Õieti oli see mingi päris pintsakus, veidi pikem pintsak jättis ema ja isaga kättpidi jumalaga. Tõstis Kaarli kõrgele õhku, nii etab peale ühtri jälle kõikuma, pani ja välkuma. Ning läks tagasi vaatamata välja. Tavaliselt koristas ema pärast sööki nõud laualt ära ja hakkas neid kohe pesema, mis võttis tükk aega, sest tuli soojendada vett. Aga seekord oli teisiti. Isa ja ema istusid laua ääres, kus sööginõud olid köögilauale ära viidud. Ja ema ütles. Nad rääkisid tasakesi ja teise tuppa, kus Kaarli juba voodis lebas, oli halvasti kuulda. Kas seal siis mingitki Ma arvan, et ei ole. Laivi ta. Ta on jäärapea. Tema jutu järgi ei ole ta midagi teinud ja kui ta ära kaoks, tunnistas ta end süüdi. Isa ei olnud kunagi kurat öelnud ega lubanud kaaril ka nii-ütelda. Kui kaari oli poiste käes õues seda sõna kuulnud. Aga nüüd ütles isa küll, kurat. Kurat, kas see oli siis enda süüdi tunnistamine, kui meie sealt vastse Kuustesse ära tulid? Noh, see sekretär ikka hea, et hoiatas. Ja vallassekretär küll, aga õige mees oli. Aga see juurikas ei usu, mis ma talle räägin. Ägestus, isa ja Kaarli pani seda väga imeks, sest isa oli muidu alati tileede Hea, et ta siiski varju läheb. Linnas ei ole praegu hea olla, ta ju nii suure jutuga ka veel kipub igal pool ütlema. Kaarile oli suur uni peale tulnud ja ta peaaegu sosistas seda, mida ta ukseprao vahelt isa ja ema selja tagakapil silmanud oli. Aga isa ja ema olid selle ära kuulnud ning tulid voodi juurde. Paganiini oli unustanud klaveri peale viiulisilmal hõõrusid. Aga Kaarli oli rahul, sest ometi kord oli ta saanud koos ema ja isaga kaua üleval olla. See. Ei ole jõgi klaveriga miili hulleim kiip, klaveri Liiule juht tiibu pomises Kaarli. Ning kui isa oli ta sülle tõstnud, vajus klaver kuhugi alla. Tema ise aga kerkis ja kerkis ja kerkis nagu oleksid tal tiivad. Saage aru, ma tahan teid aidata. Elu läheb edasi. Meenutamine võib teha valu, aga see on praegu ainuke tee, kuidas ta jälle terveks saate. Te olete kirjutanud siia, kui vaatasite aknasse seisis teie kõrval väike poiss, kes Ta püüdis aknasse piiluda ja see poiss oli sarnane teiega teie lapsepõlvepiltidelt ning võpatasid teie tahtsite kindlaks teha, kes see poiss on. Oli teil hetkeks hirm, et nüüd on poiss kadunud, oli nii, või? Ja siis kirjutate, et mitte ainult aken, vaid ka uks üldse kogu maja oli kõik see pool sajandit värvimata. Te tahtsite pääseda hoovi, arvasid, et ukse kaane proovisite jõuga avada ust ja pidite kukkuma, sest see avanes, nagu oleksid hinged äsja õlitatud. Mäletate, kas te arvasite, et poiss kadus hoovi? Mäletate? Hea küll. Kas te seda mäletate, kes te olete? Hoov oli tolmune. Ma tean, kus see naine elab, ütles karpin naabripoiss karpin oli hästi heleda peaga ja salkus juustega poiss, kelle nägu oli alati kriimuline ja kriimustatud. Küll isa andis talle kriimu, näo ja vempude pärast rihma. Aga kriimudelegawempudele mõjunud see kuidagimoodi, see naine rääkis karpi, see kelles purskab vett, hakkab päikesega kuivama, kuivad ja kuivab, jääd väga kõhnaks ja siis jääd temast ainult nahk, see vajub kokku ja riputatakse seinale. Nende inimeste naad kyljest vorsti tehakse ripuvad ka seinal kus küsis Kaarli umbusklikult selle naise naabri majas. Sa tead küll seal kus inimestest vorsti tehakse, kust tead, ma käisin seal, seletas karpi, ega seal mingit kunsti ei ole, ajutiselt seinast läbikäigud. Jada vedas Kaarli kättpidi sinna, kus seisis maja, millest räägiti, et seal on kinni võetud arret teeritud inimesed, kes teistest vorsti tegid karpi lükkas kõrvalmaja värava lahti, tõmbas käega ning sosistas. Maja ühes seinas oli mingi luuk või auk. Rohelised plangud olid läbi saetud ja nii moodustus avamise esimesel hetkel ei olnud märgatav. Karpin lükkas seina ja see liikus veidi ning nad pugesid sisse. Sees ei olnud midagi, ainult niiske mulla lõhn, seen sosistas karpi, siin ei ole ju, alustas Kaarli. Aga karpinsulgestal käega suu karpini käsi oli koos mingi kuivanud lõngaga. Kaarli saanud vait olla, siin ei ole ju noh, aku sosistas kaari ega surnuid. Ta surnud on juba ära viidud, kähistas karpin tale kõrva, tunned nagu kais. Kaarli tundnud peale mulla lõhna, midagi mingit haisu. Aga karpine jätnud ja kui Kaarli käsi poolpimedas mingi jubeda asja külge puutus karjatas ta ja kiskus ust, kuni taipas, et see avaneb sissepoole. Kas teil oma sünniaasta on meeles? Te kirjutate, et ema laulis tihti üksi, jaga vahel laulsid nad isaga koos ja siis oli ilus ja et üle tee, oli mingi loosung 1954. aasta töövõitudest. Ja et see oli hirmus imelik, sest laul oli klaasja tasane, aga see loosung oli tee peale, seal oli palju hüüdmärg. Mäletate, et kirjutasite selle teksti? Ma mõtlen selle teksti tolle aja kohta, see on ikka teie kirjutatud. Vene naised seisid piki teed samamoodi Pärnus Tallinnani nagu eestlased balti ketis aastaid hiljem. See on teie tekst. On teil äkki siis meeles, kui Stalin suri, see päev? No öelge nüüd midagi, see on teile hea, kui te midagi ei räägita, ega enam ei vaiki. Kui Kaarli tuppa läks, jäid isa ja ema äkki vait. Laua taga istus võõras mees tooli tumedates rõivastes mis meenutasid siniskit, midagi andis leiva või uss. Kassa onu, mäletad? Küsisema? Mäletan küll. Aga ta ei mäletanud see, kes talle esimesel hetkel oli paistnud. Paganiinina oli hoopis teine mees. Mees oli kõhn, siniste silmaalustega, sinakate kätega. Ja üldse oli ta üleni sinine. Tere, väikemees, ütles suur mees ja andis talle käe paganiini, kui mäletate mu sõber. Paga, nii on ammu ära surnud, ütles Kaarlikke pahaselt. Isa, ema ja võõras puhkesid naerma. Kas näe, elu on edasi läinud, ütles võõras. Sügas viili oli ka surnud. Kaarli teadnud hulk aega, kes või mis suga sviili on. Aga see oli imelik, tore asi, umbes nagu kass. Pomm. Karjus karpin ja poisid naersid kõhud haigeks. Hukass ütles kaari, kes oli seda isa käest järele pärinud. Aga karpinud. Ning poisid naersid nii et pidid pikali kukkuma. Igatahes ei pööranud mees laia naeratuse järel Kaarlile enam suuremat tähelepanu. Ja see oli hea, sest kaarile ei meeldinud, kui suured liiga pealetükkivad olid. Kord läks ta üle tee kioskisse lehte ostma. Ja kui ta raha üle leiti, upitas, haaras kõrval seisev vana naine tal käest nagu konksuga kinni ning sihistas lehemüüjale. Sellised vabastavad meid ükskord ikka. No suur Tulevik ja tati Britistas Uust otsega linale. Kaari läks autos üles paganiini juurde ja jäi tema ette tasakesi seisma. Aga võõras ei pannud seda tähele. Lada sulle, kust näidata, ütles isa. See on kuu pääl, ütles Kaarli nähe. Mees on ka sees ja taga kahekordsed rattad. Ahhoob, põristas mees mitte-u pers vaid. O veel ütles Kaarli väärikalt. Ja täiskasvanud naersid. Ega ta nii väike ole, varsti kümnene, aga autot hoiab, nii et. Nii et oo, Bel, vastas mees tõsiselt. Ja tõesti see auto oma põlvedele ning asus seda lähemalt uurida. See on saksa vangi tehtud, ütles Kaarli uhkusega. Vabakäigu vang käis meie juures söömas, avandas ema ruttu. Külaline vaikis. Taistos kuidagi kössis. Sääsoojendasid siis sakslast enda juures ütles paganiini veiniga aredalt äkki pead tõstes ja isale näkku vaadates ning pani puu autokaalile tasakesi selja tagasi. Meie juurde mahuvad kõik, olgu sakslased või juudid naeris isa. Õue peal elasid. Tatarlased ma algul ei teadnud, aga need olid ka õigupoolest põgenik. Hobusevaras tahtis need kamada. Kuule, tasa, ütles ema hobusevaras ja hobusevaras. Aga isa jäänud vait ja põrutas tuga šviili. Šviili on surnud. Ega see ei tähenda hädaldasema, ta ei sure kunagi. Vaata, mis kõik need aastad Leyerdati. Jah. Teie eestlased, olete selle koha pealt imelik rahvas küll. Ütles paganiini. Aga eks maas seal kuulnud nende Volga-äärsete sakslaste asjadest ka, ei olnud sealgi meel hakkamist minagi. Ta lõi äkki kõvasti rusikaga vastu lauda ja teed läks ümber ning ema tõttas seda kööki pesema ja ära täitma. Ning iha kallas uuesti tillukesse klaasi isetehtud punast jooki, mida kutsuti Lekööriks. Miks ta nii vihane on? Küsis Kaarli köisemalt sosinal. Tal on olnud raske elu. Hakka nüüd magama minema, ema karpin ütleb, et juurt on küll ja mis siis, meie oleme jälle eestlased, aga karpin ütleb, et kõigi juutide nimesid tuleb lugeda tagant ettepoole. Miks ma ei tea, see pidi halb olema, nõidus vist, aga nii peab tegema. Pole siin mingit nõidust. Mine nüüd magama. Und ei tulnud. Neenibaganiini pagan. Hõiskas karpinud need pagana nio ott, Neeni pagandan ja nagu oleks Kaarli ikka veel tagahoovis, kus ta paganiini tagasitulekus karpinil rääkinud. Aga mitte kodus voodis. Kõrvalda vaikne kõnekõmin kutsus ukse vahelt piiluma kahe toa vaheline uks, jäeti õhtuks olete veidi lahti. Sest kaari jäänud pimedas magama ja ta nägi uksepraost paganiinit. Paga niini seisis keset tuba otse lambi all ja tal oli viiulikast kahe käega süles nagu laps. Võtta siis ometi Pill väljana Bellogaja ütles isa. Esmalaps ka magab. Paganiini asetas musta kasti lauale, võttis sellest ettevaatlikult pilli ja silitas poleeri. Alles hoidsid kus massellist pilli. Ma mõtlesin, et kitsad ajad klaverit enam ei ole. Kas sa ise oleksid sellise pilli ära müünud või, ütles isa. Ma panin ta ainult kehvemasse kasti, et väga silma ei torkaks. Vahetasin kasti ära. Ma ehmatasin jah, et selline kast ütles paganiini, et polegi pillikasti vidin ära müüma. Polnud ju vahepeal üldse millestki elada. Üks tahtis ja. Klaveri pärast aga selle ma pidin võlgade katmiseks ära anna midagi jäänud ele. Nega valimiste ajal antud mandariinidest ei ela. Igatahes pill peaks täitsa korras olema. Kus sa teda siis hoida said? Isavakates meest ei taha öelda. Paganiini hääl oli kuidagi terav. Ema ikka, mängi nüüd. Ära siis ütle, eks ole muidugi tark tegu. Paganiinidestis pilli lõua alla ja sirutas korraks poognaga kätt, enne kui pillile asetada ja häälestama asuda. Siis kostis pillist linnulaul. Ja isa ning ema hakkasid naerma. Vist sellepärast, et uksele ilmunud Kaarlil oli selline uskumatu nägu. Vaata, kus oli paganiini kohmetu ling, pillisesse sattunud. Ei anna Alice. Ja ema ja isa hakkasid ka naerma. Ning see naer ei tahtnud kuidagi lõppeda. Paganiini mängis ja nad laulsid ja naersid jälle, nagu selle peale olekski midagi naerda olnud. Ja seekord nägi Kaarli, et ka isa ja ema maitsesid likööri sellest pudelist. Mis varem oli maal vanaema juures seisnud, niikaua kui tema Kaarli seda oma pika elu jooksul mäletas. Ja ta ütles seda ja isa ja ema Jabaganiini naersid jälle ning võtsid uuesti laulu üles. Jabaganiini näitas, kuidas pilli seest tõuseb õhkutervel linnuparv. Kui ema kaari jälle teise tuppa magama viis, oli Kaarli siiski pahur. Miks isa ei öelnud, et riiul oli kogu aeg hoopis maal ja ta tõi nüüd selle siia tagasi, kui onu kirjutas meile. Kust sina tead. Ükskord kuulsin, kui te rääkisite, mina ei maganud veel. Ema ohkas oleva aja pealt kuulata, ega kellelegi midagi rääkida, kuuled? Jah. See on onu viiul ja tema suurim varandus. Ema kükitas Kaarli juurde maha nagu ikka, kui ta temaga riielda tahtis. Ja kui ta riide, siis ta rääkis vaikselt ja ta rääkis, et kõigil on oma väärtasjad ja neid peab hoidma ning ei ole vaja nendega uhkustada. Aga Kaarli mõtles, et kunagi mitte kunagi ei räägita temale kõike ära ning alati alati alati lõpmata saladused. Ja ohkas ega rääkinud välja, mis ta tol õhtul õieti kuulnud oli. Te kirjutate, et aega ei ole ainult laenult oiget, karjed, muusika. Mida see tähendab? Kas te seda mäletate, mis aasta praegu on? Te tahate terveks saada, eks ole? See oli 50 aastat tagasi Loema teie läptopist, siis on ju aeg olemas. Aega ei ole. Te pidite siis olema väike poiss. Aga olete kirjutanud ju äsja aastal 2004. Mida te sellega mõtlete, et aega ei ole? Katsuge nüüd rääkida. Ma ei tea, kuidas ma. Ega sa ei pahanda, kui ma midagi ütlen? Paganiini vaatas ema poole, aga ema lõi ainult käega. Vaata, seal ollakse tihedalt koos, kõik see higi ja mustus. Ega seal ikka päris puhtaks ei saa, pese palju tahad, see imbub sinusse nagu mai tea, imb samad näod, samad kehad, samad kombed, samad jutud. Mõni palvetab, mõni kirub ja vannub, mõni vaikib, aga lööb äkki jalaga ämbrihinda. Kõike pääse laagrist välja. Ajad blatnoi, need kese kesklaagris võim on, kes võivad armu anda ja ära tappa kurjategijad. Need tööl ei käi vahelduvaks inimese juurde ja on erititi. Kõige kehvem on siis, kui tööle ka liidu vahel oli, nii. Pinge kasvab ja. Ja siis. Ühesõnaga, meie kõrval oli naistelaager. Kujuta nüüd hommikust loendust, meeste rivi, naiste rivi, okastraat nende vahel, aastaid, iga päev seisavad nad nii kaks korda päevas näoga teineteise poole okastajalt vahel. Mõnikord tuli seista päris kaua. Keegi ei liiguta, läheb veerand tundi. Pool tundi ohvitseri tuletornidest vahivad valvurit, sajad vangid, sajad sajad vangid on seal. Ja äkki keegi liigutab? Esmasest pikalt räägin, äke, murti okastraat mõlemalt poolt maha ja läks lahti. Nii et sopp lendas taevasse Isa jääma vaikisid. Isa tahtis nagu midagi ütelda. Aga võõras ennetas teda. Ma näen, et sa tahad küsida, sel pole mõtet, ma ütlen ise. Mina mõtlesin, et mängiks õige viiulit sinna juurde. Kui oleks. See jäi Kaarlile arusaamatuks, kui Kaarli karpinile laagrist rääkis siis ütles TÖÖ seal nikut takte. Ei niku, ta ütles Kaarli, miks sa alati pead kõik ära rikkuma ja ta virutas karpinile vastu pead. Te olete laptopi kirjutanud, et siis oli matus, et viiuldaja jäi veel kõhnemaks ja suri. Et õpetaja rääkis valeliku juttu ja teie ei saa, oli ta kõrvale lükanud ning ise rääkinud. Ja ta alles palju aastaid hiljem saite aru, et eitavas välk. Kas te siis sellest ei taha rääkida? Ma olen kindel, et te suudate või ei suuda. Nii et teid tabas siis välk. See eit, kes ära suri, see, kes siit lähedalt oli, keda sa seal kuursaali juures nägid selle vesi on nüüd seal tagahoovis tünni sees. Vaata kui kõhnaks ta nende aastatega jäi ja see on nüüd seal tünnis, ütles karpin. Ma nägin, ta läks sinna ja kus pani kurgust sinna kogu v ja nii palju kordi purskas kurgust diapissis usi sinna tünni, kogu oma tossu. Paneme tünni uuesti purskama ja kui sa näed, ei, ta ärkab ellu. Ära valeta, ütles Kaarli. See eit oli tegelikult purskkaev, ütles karpi, mis purskkaev? Eit oli, purskkaev ei olnud, mingi eit. Oli küll ja nüüd on siis terve see naine on nüüd tsistern. Mis asi on kistern? Küsis Kaarli veidi ebakindlalt. Tsistern niuke, tsisternauto peal tüngusse, vesi, seletas karpin tähtsalt. Ta viis Kareli tagahoovi, kus seisis roostest punakas metalltünn. Karpin käskis oodata ja tõi tohutu raudnaela ning suure haamri ja tagus augud tünni sisse, nüüd ainult veel vesi sisse, ütles ta tähtsalt. See siiski ei olnudki nii kerge. Nad pidid ootama mitu nädalat, kuni hakkas vihma sadama. Ja siis ei tulnudki tünnist midagi erilist. Sest kui vesi jõudis esimeste aukudeni valgusse, ohemaid tünnist välja. Me peame teisel tünni, ütles karpinud. Teine bensiinitünn seisis kohe kõrval ja selles oligi ehk veerandi jagu vett. Karpin tagus hirmsasti kolistades autünni ja kohe hakkaski sealt vett purskama. Lähed siis, näed ähkis karpi karpi, ronis tünni ja tagus sealt kõmm, kõmm kõmm. Aga kui nad neljanda või viienda auguni olid jõudnud, olid tünn liiga tühi, et sealt oleks vett tulnud. Karpeneri näost punane. Ja kui oli tünnist välja saanud, hoidis pihta saanud sõrmes uus ning imes sealt verd. See puhastav, ütles ta. Aga kaari läks, tõi toast sidet ja joodi ning sidus näppu kinni nagu Emaali teinud temaga. Kisendas karpin pool päeva, niipea kui kaarit nägi. See oli tal selline tobe komme pidevalt kisendada. Kui ema oli kaali näpusidunud, oli ta öelnud Kaarlikene ja karpin, kes oli seda pealt näinud, kisendas nüüd. Rääkige saate te rääkida, Te olete kirjutanud siia palju kordi, ainult sõna hääl. Kas teil on hääl ära? Ei ole häält, kas te ei saa rääkida? Sellel ei ole mingit tähtsust, kuidas te seda teete, peaasi, et see teist välja tuleb. Miks te ei räägi siis ometi, kas te ei saa rääkida? Rääkige siis saab kõik selgemaks, pursake välja, rääkige ja hingel hakkab kergem. Rääkige siis. Sõnad on ometi selleks, et me üksteisest aru saaksime. Kas te tõesti saare. Kida. Saan küll. Miks ma ei saa? Ega ma haige ole. Aga mul ei ole midagi rääkida. Midagi olulist. See hääl minu sees. Küll see hääl räägib. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg