Iiri näitekirjanik Martin Mc Dona on kirjutanud ekstreemnäidendi vaimsest ja füüsilisest vägivallast laste pisaratest ja kirjaniku vastutusest pealkirjaks padjamees vastakaid küsimusi. Eks tõrkeidki tekitab see lõks, näidend mitmeid. Olen mõelnud, kas McDonald on teadlikult või alateadlikult võtnud šnitti Dostojevskil romaanist vennad garamaazovid. Raadiosaade hiirelõks on näitleja portreesaate peaosaline, noor näitleja, kes mängib padjamehes kirjanikatuurijani ja kelle seni mängimata vaata unistuste roll on nimelt Dostojevski vend garamaazov. Milline vend see vastus muutub ajas. Tambet Tuisk lõpetas lavakunstikooli 19. lennu aastal 2000. Tudengina mänginud Harpakooni Marjäärich nuris pälvinud Panso nimelise preemia. Aastani 2005 oli Tambet Tuisk Vanemuise näitleja. Nüüd on teatris NO 99. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Kõnelus Tambet Tuisuga on salvestatud 20. märtsil. 2006. Sa oled selle saate seni noorim külaline, aga no mis nii noor, nüüd enam kaks kuud veel ja siis Tambet Tuisk on kolmekümnene. Jah, kui see mingi verstapost on, siis küll ja ma ise ei ole kunagi mõelnud vanuse peale vä tänu nagu mõeldes oma kehale kui mingeid asju nagu teatris ei saa teha, et põlved hakkavad valutama, selg hakkab juba tunda andma või siis natukese mõte tuleb, et oioi et vist ei olegi kõige noorem või kolleegid on kõrval nooremad, et neil käib nagu lihtsamalt mõni asi, vaat siis mõnikord tuleb, aga aga see aasta küll jah, ei ole määrav. Aga sisetundes umbes kui vanana tunned ennast kaks. Aga kui palju aastaid, siis on niimodi teatril elatud. Kas see algus on 96 teatrikooliminek või on see varasem? Ma ei mäleta aastatega kuskil üheksandas klassis ma käisin mitte nüüd laanemetsa stuudios, aga laanemets homoli Pärnu linna kooliteater. Ma käisin Pärnu maakonna kooliteatris. Ahti pudersell ja Margus Oopkop vedasid seda. Aga see ma ei tea, kui teadlik valik see mul oli sellel hetkel või oli ta lihtsalt niisugune sõpradega koos minek, aga see kestis ainult minu meelest kolmveerand aastat see kogu see kooskäimine ja siis lõppes ka tervikuna sama järsku ära nagu kuidagi. Aga siis oli pikka aega oli või, tähendab ma nagu jälgisin, mis nagu võib-olla toimus, et vaatasin televiisorist etendusi ja käisin teatris, Endlas, Pärnus päris palju ja aga noh, samas kõrvalt tegelesin spordiga, mängisin võrkpalli, nii et ma ei tea. Alguseks ikka peaks teatrikooli lugema siis jahed. Kuigi ennem veel oli aasta aega pedakultuuriteaduskonda raadiorežiid, kus õpetajaks oli Kalju Oro. Ma arvan, et miks ma nagu siia on jõudnud, et võib-olla tänu sellele, et ma sain Pedasse sisse jäätmeõppejõud oli Kalju Oro. Sest noh, teadupärast selle esimene aasta tegeletakse nii kui telerežii raadiorsi, eks ole, kui ennem muidugi näitejuhi mingite väga esmaste alustega vist näitlemisalustega või lavaloleku või üldse mingite selliste teatrialustega. Kas Pedasse minek oli see klassikaline, et ei olnud lavaka aasta või ei olnudki algul soovile mul ei olnudki üldse soovi või mai mu klassiõde keskkoolis oli Külli Teetamm ja nähes, mismoodi nemad kooliteatrist tegid, eks ole, mitu-mitu aastat ja mismoodi ta nüüd ettevalmistus veel sinna lavakunstikooli astumist koos minu meelest nad käisidki vanematega koos proovima seal lugemas neid mingeid luuletusi või mõtlemas, eks ju, selle üle, et kuidas see on, ma mõtlesin, et ma ei lähe sinna küll nina toppima, kuigi ma arvan, kuskil sees mul see tahtmine oli, aga aga ühesõnaga, ma ei, ülejäänud, aga peda pealt siis kaljuütles, et kui need eelkatsed hakkasid, siis ta ütles, et kõik, kes tahavad minna, et proovige ära, siis ma mõtlesin ka, et noh loll nagu hiljem halada, et vaat et ei tea ja oleks läinud, et näed, mis siis oleks saanud. Proovisin ära ja siis siis nii ta läks. Aga kui teadlik siis raadiorežii oli? Võib-olla oleks pidanud hoopis siinsamas majas töötama ja toimetama? No vot ei tea, raadiorežii oli nagu teadlikum, sest mul oli mingi kiiks, et ma tahtsin väga-väga ajakirjanikuks saada või tele või raadioajakirjanikuks ja sealt edasi kuulasin vist päris palju kuuldemänge, ma arvan üldse raadiot ja kui ma sain aru, et ma olen nii piisavalt loll et või, no et silmaring on nii väike, et me siin ajakirjanduses ikka nagu ei saa ja ei saa. Ja siis ma kuidagi üllataval kombel sinna Pedasse sain, vaid esimest korda võeti raadiorežiid vastu ja ma mõtlesin, et et oleks seal edasi olnud, et siis tõenäoliselt ma oleks väga väga tahtnud, nagu vist kolmandal kursusel oli see nii-öelda hargnemine või midagi taolist, et ma oleks tahtnud raadiorežissööriks nagu sellel hetkel ma ei tea, mõtlen nüüd tagasi, et ma tegelikult ei oska väga kuulide piltides nagu mõelda või aga ühesõnaga, see raadiorežii oli see nagu teadlikum valik. Jah, sest ma pärast keskkooli töötasin aasta aega Pärnu päikeseraadios uudiste toimetaja diktorina. Et see oli kuidagi nagu selgem tee. Selles mõttes on siin mikrofoni ees ja siis kodune alla või ei ole, ei ole. Või raadios kuuldemängus mängida, juttu lugeda neile. Vot, see on juba teistmoodi, et see on noh, teised väljendusvahendid ja kui sa neid pole nagu teinud väga palju, et siis sai nagu ei halda seda, mis see koht on täpselt, mis nagu seda rolli edasi annab või seda suhet edasi annavad, noh samamoodi nagu filmis näitlemine ja samamoodi on minu meelest on ka täpselt, kas sa mängid suurel laval seal Vanemuises ütleme, 600-le või sa mängid 150-le või kas sa mängid kaamera ees või mängid sa laululaval? Mingi baas on üks võib-olla ka väljendusvahenditel on selline, et mida peab ikka nagu õppima või kogema vä. No mis laadi praeguselt distantsilt teatrikooli õppimise aeg meeles on, sellest on ka siis nüüd juba kuus aastakest möödas lõpetamisest. Kas oli selle kooli suhtes mingeid ootusi kujutlusi või üllatas ta millegagi? Kõigepealt ei üllatanud, nüüd takkajärgi üllatab, kui ma olen nagu rohkem mõtlema hakanud, aga ma ei tea, mul ei ole retsepti. Ma ei tea, kas see on õige või vale. Me käisime kooli ajal hästi palju, esimene või teine aasta, käisime Inglismaal Londonis, kahest teatrikoolis. Ja siis Berliinis käisime kolmandal kursusel ka kahes teatrikoolis aga seal ma nägin sellist asja, et nendesse inimestesse, kes õpivad, neisse, suhtutakse kui inimestesse. Aga neist ei pea tulema 100 protsenti näitlejad? Nojah, teisipidi Eesti on nii väike ja see õpetus on ikkagi üks kallimaid näitleja õpetus, eks ole. Aga mul on, mul on kuidagi tunne, et see on nagu väga selline, et nui neljaks peab nagu näitleja saama. Ja sind võetakse nii üksipulgi lahti, seal aga mul on vahel tunne, et kokku ei panda või anta seda lõnga, kust inimene, kes on lahti lammutatud, mis iseenesest on väga õige, et ta tulebki lahti lammutada, et kui ma olen lahti lammutatud, et selle pealt tekib mingi uus hingamine, uus energia või uus mõtlemine. Aga siis, kui on näha, et inimene kokku ei saa. Oma kursusel ma nägin, et neid inimesi ei osatud nagu siis aidata, kes olid nagu lahti murtud, selles mõttes murtud, et mitte nüüd aidatud uuele hingamisele uuele teele, vaid, kes olid nagu tükkideks lammutatud. Kelle senine maailmanägemus või mõtlemine või ma ei tea mina-pilt või ükstapuha maailma tajumine olite purustatud teatud. Aga sul endal on ka olnud seda kokkupaneku probleemi või üks trikk on aga. Ma olen nagu mingi tee leidnud või et ma ei ole hakanud mõtlema, mõtlema ikka, ma mõtlen muidugi, et kas see on õige tee või teeks midagi muud, aga aga mulle meeldib selline elamisvorm või selline maailma tajumisvorm, nagu sa teatrit tehes on. Näitleja elu Tartus alustas Tambet Tuisk nimiosalisena Emajõe suveteatri lavastuses hakk. See oli siis Mark Twaini Huckleberry, Finn Vanemuise laval aga nimiosalisena Jaan Toominga lavastuses Tom shows. Tuisk on Vanemuises mänginud Stanislav Vi Vilaatust Mati Undi lavastuses Meister ja Margarita Dionüümsust Undi lavastuses vendantiigone, ema Oidipus, roomiat, Kivirähu Undi roomiosja, Juulias nukujuhti, politseiniku last ja teisi Tiit Ojasoo lavastuses verevennad nimiosa ojasoo lavastuses Roberto Suko. Ferdinandi salakavalusest ja armastuses. Pootsman Jurnast, Kihnu Jõnnis. Martiinit lendas üle käopesa Orlandat, nagu teile meeldib ja muudki veel. Vanemuise pakkumine oli, ta oli niivõrd konkreetne ja sellest õhkus seda, et just sind ja sinu neid kolleege, kes koos kutsuti. Et neid oodatakse sinna ja kindel teadmine, et meid tahetakse ja meile pakutakse selliste sellist tööd ja ja see esimese hooaja asjad olid küll nagu et Mati Unt ja meister margarita ja inglaste auto ja Tiit palu ja seal oli veel veel. Ja ka ojasooverevennad oli vist jah, ka esimene hooaeg, just jah, Jaan Tooming, alustuseks. Et see valik oli niivõrd suur ja lai, et ja mul on siiralt väga hea meel, et ma sellise valiku tegime. Ma olen Vanemuisesse on nagu väga mitmekülgset tööd teha. Ja päris palju, et ja samas ka samal hetkel oli Andrus Laansalu teatrilabor alustas kus ma tegin, ma arvan, kolmes neljas projektis või mingis asjas, mis võib-olla lõplikult ei tulnudki välja, aga aga et see oli ka mingi uus mõtlemine või ma püüdsin aru saada, et mis, mis asja Andrus mõtleb, et mis asja ta ajab. Kas mõni roll on endale kuidagi eriti kallis või on see niisugune üks tervikperiood? Ei, vat ei ole tervik. No kallis, selles mõttes kallis, et oluline jah, ja ma püüdsin nagu sõnastada, et mispärast on nagu oluline on muidugi seesama Roberta sukka on nagu väga, väga oluline ja tööd, mis ma mati hundiga tegin, on nagu väga-väga olulised, sest mul oli pikalt nagu tees nagu esimene aasta ära ja tehes hästi palju tööd. Mul oli tunne, et et ma nagu varastan millegi pealt, et et mul endal puudub nagu jõud kuidagi edasi minna või leida endas mingi uus kvaliteet, et mul on tunne, et ma tegin neid asju, mida ma nagu oskasin või saanud endale või selline tunne. Aga siis lehes nagu selliseid töid nagu meister Margarita, ma ei osanud prooviprotsessides, mulle tuli see nagu välk selgest taevast, et kolm päeva on aega ja et ma pean Eiki Aravee asemel sisse õppima sinna Rolli. Ja imekombel ma olin kaks korda, kuigi lavastust oli mängitud neli korda, selleks hetkeks olime näinud kontrolletendust ja millegipärast vist teist etendust kuigi taolist ma ei lähe teist vaatama, et ma olen hiljem, et kui eksole on sisse mängitud ja nii edasi, aga aga et noh, et see oli nagu niisugune kiiresti isetegemine, huvitav kogemus selle poolest, et iga etendus oli nagu esietendus. Ja oodates siis nagu enda esietendusel seda lavale minekut oli mul täpselt see tunne, mida ma ise olen vist kaks korda unes elus näinud. Ma ei tea, kas see on mingi näitleja uni või ma arvan, see on igal elukutsel, et see, et sa unes avastad, et sa oled nüüd laval, sa mängid mingit tükki, aga tegelikult sa ei tea, mis tükki sa mängid. See esietendus oli küll selline tunne, aga see on hästi hea tunne. Ei ole mitte midagi kindlat. Et need olid nagu need mati hundiga tegemised. Jah, ja teine oli ema Oidipus end anti Venemaa liigun ema hoidikus ja kahju, et seda lavastust mängiti vist ainult 10 või kaheksa korda. Aga see, see oli siuke tõeliselt tore mässamine endal või pusimine vä. Aga jah, et mis need tegemised nagu meele järgi on või sellised muidugi roomia Julia jah? Grammatikat Kivirähk siis jah, mitte seitsme, mitte Shakespeare. Kuigi ma tean, et väga paljud vaatajad erinevatel etendustel on nagu saali tulnud selle teadmisega, et neile mängitakse Shakespeari Roomet jõuljatega. Aga ma arvan, et inimesed saavad ainult iseennast süüdistada, sest minnes Eesti toidurestorani ja sealt mitte leides näiteks gruusia toitu, ma ei saa kedagi muud süüdistada peale iseenda ma lihtsalt valesse kohta läinud. Aga matiga on selline asi oli, et tähtis nagu mingi sellise tunde, et ta ei ütelnud mulle väga nagu midagi. Ega ta vist teistele ka nii nii väga, et see oli tema omamoodi, aga ta vähemalt selles vendantiigonna ema Oidipus seal oli küll nii, et ta lasi mul mässata ja ütles, et nüüd, et nüüd tuleb Arto tekst tuleb sinna vahele kaks lehekülge, et vaata ise, mis sa võtad sealt, mis sa mõtled sellega ja siis ma ise mässasin seal, et, et see oli nagu huvitav või et ta usaldas nii mõnusalt. Ja et ma näitlejana ma võisin nagu võtta mingid vahendid mingid rekvisiidid või mingid asjad, mis väljendasid mingit mõtet, mis andsid nagu asjale mingi kaalu, aga et ma ei teadnud kunagi, kas Mati niimoodi mõtleb, aga igatahes ta ei seganud meil neid asju tehes sellest tekkis hea tunne, et noh, et Sa oled nagu hästi, palju on nüüd sinna, et mõne tüki puhul või mõne rulli või mõne lavastuse puhul, millesse osaled on see noh ega ju minust väga ei olene või. Aga see on nagu paha tunne, et teisipidi verevendade puhul noh, tõepoolest minule Janek Joostile seal veel teistel nagu, et ega meil sisuliselt. Meil ei ole seal väga palju teha, aga me oleme terve selle kaks vaatest, me oleme nagu peaaegu kogu aeg laval. Et see on jälle teistpidi, on see väga, oleneb, et seal ei saaks nagu keegi muu olla vä? Ei no seda ei saa kuidagi külma kõhuga teha, et see võtsin nagu väga palju aega, et seda harjutada, neid tegemisi seal mustades kostüümides. Aga jah, et Roberta sukka oli siis, ma arvan, see kõige suurem murdmine või ma isegi ei tahaks sellest asjast pikalt rääkida, sellest, et see on nagu teistmoodi, et see on nagu selline tükk, et ega ma ei ole kellelegi öelnud, mida ma seal oled mänginud vä. Ja seda ei peagi ütlema muidugi seda peagi ütlema, et vahel on küsitud, et mingites intervjuudes, mida te üldse mänginud või mis asi on või ja Tiit halastas ka nii palju, et sai aru, et ma mänginud mingit asja tõenäoliselt suunas ainult selle väljendusvahendeid, et kus, mismoodi see asi, mida sajad võiks väljendada ja samas selle prooviprotsess oli selline, et kuidagi see trupp sulas nii ühte ja, ja samas, et me Tiiduga hästi palju rääkisime, samal perioodil, et see valmis vist august ja september, et Me käisime mängimas tennist ja käisime ujumas ja samal ajal nagu vestlesime, mõtlesime mitte siis ainult sellest tükist, vaid Tiidulist on hästi palju lindistusi, et need tundide tundide viisi nagu rääkisime nagu teatrist ja mõttest, et miks, miks elada ja miks üldse midagi teha. Mis siis, nagu haakub selle ühe mehe minekuga seal tekstis ja lavastuses Roberto tsuko. Aga see, mida teistel ei pea ütlema, mida mängid, kas enda sees peab olema see vastus olemas või on ka neid rolle, kus ei leiagi seda vastust? Isegi see vastuse otsimine, vaata et võib nagu huvitavam olla. Kui seda saab nagu rakendada selle materjali või selle rolli teenistuses. Et ma arvan, see teelolek on minu meelest alati huvitavam kui see kohajõudmine, kui sul nagu lõplik kohale jõudmine, aga noh. Ma ei tea, kas meil on elus üks lõplik kohale jõudmine. Kuigi ma ei usu, ma arvan, et see on, see on alles algus, sealt minnakse kuhugi mujale edasi. Kui me ikkagi veel seal Vanemuises olema, selles mõttes oli õnne nende rollidega või on ka niisuguseid, kus ei olnud üldse niisuguseid enda jaoks suuri küsimusi-vastuseid vaja otsida mingit tööd, mida, mida ei tahakski meenutada või. Jah, ma ei meenuta neid siis neid ikka on olnud, kus erinevatel põhjustel neid põhjuseid on sadu ja sadu, mis ühelt poolt hakkavad endast ja teisel pool võib-olla hakkavad lavastajast materjalist, kus, nagu selgub, et noh, et tegelikult võib-olla inimesed teeksid midagi muud, mingit muud materjali, mingit muud asja. Ja siis see jõuab nagu endani, et võib-olla ma ise ka parema meelega tegeleks praegu millegi muuga. Aga siis hakkab jälle tööle mingi teine sisemine mootor, et aga et kuidas nüüd leida sellele asjale praegu siia konks taha, kuidas teha nii, et tore on igal õhtul seda asja mängima minna. Vähematel või rohkematel kordadel isegi on õnnestunud leida seda, aga see on kuidagi ei ütleks, et ta siis nagu sulle mingi uue tõuke annab, pigem see lõpeb nagu heas mõttes ära tegemisega või või noh, enda jaoks kuidagi päästmisega, milles ühtepidi ongi nagu professionaalsuse sõnastamine võiks olla, et see on nagu teatud asjad, teatud levelil siis sooritamine või. Aga noh, ma tean, et sa kindlasti küsid seda, et jõuad selleni, et mis on nagu noos teistmoodi ja tahtsin veel, ma ei tea, kas sa kohe tahtsid jõuda või hiljem, aga see on selge, sa tahtsid selleni jõuda, aga et lisaks kõikidele muudele asjadele ma tajun, et ma pean iga tükiga midagi uut õppima. Kas uut lähenemist nagu teatrile rollile nagu see on see praegu sakslastega, kui me teeme Stalkerit või on see mingite oskuste või mõtlemisstiilide või mõtlemisjooniste või mingite selliste mudelite selgeks tegemine, nagu see on näiteks suvelavastuse puhul seitse samuraid või mingi sihukese mõttemaailma või või on see siis mingite aktsioonide, mida meil küll siiamaani on ainult kaks olnud tegemisel panna ennast nagu mingisse sellisesse olukorda, millest sa ei ole kunagi varem olnud. Ja pärast seda aktsiooni, millest sa ei taha kunagi järsku olla, eks ole. Et see on see, et teha nagu iga kord mingit asja, mis või ka siis lavastust, mis võib-olla viimane Aga see ongi niisugune programmiline selles teatris või on see kuidagi endale? No see on nii ja naa, selles mõttes, et on väga palju, eks ole, kirjanduses igatsugu lõike, kus surmamõistetu või, või kui inimene, kes teab, eks ole, kellel on jäänud üks päev elada. Et mismoodi ta siis kasutab ära või kui ta isegi ei tee midagi, ei torma ringi, kui elav või kui intensiivne on mõtlemine ja maailma tajumine nagu selle, kas see on siis minutiga, sekundiga, päevaga nädalaga. Et selles on see, et see asi võib kohe otsa saada. No see üleminek no teatrisse siis oli see paratamatus või millest see tingitud, oli see teatrivahetus eelkõige? Tiit kutsus mind, et tule ja see oli aasta enne seda, kui ma läksin sinna. Aga minu jaoks oli see väga suur selles mõttes otsused. Ma ütlesin, et ma ikka mõtlen selle üle, et nii ja naa, et pere ka, et kuidas pereasjad on teise linna kolimine ja nii edasi ja nii edasi, nii-öelda see materiaalne külg. Ja teine külg, et mis pärast saigi oluliseks, et et ma tundsin, et mul on Vanemuises, eks ole, teatud stabiilsus saavutatud või ma saan inimestega küllaltki hästi läbi isegi väga hästi, eks ole. Et mul on võimalus juba seal kaasa ütelda asjadesse mingitesse või, või kaasa mõelda vähemalt. Aga samas ma tundsin, et hakkab selle kõige taustal hakkab tulema teatud nagu laiskus või see, et ma tean juba, mis olukorrad on. Ma tean, mis toimub, et need on kindlalt mingit suhtlusmudeleid või kindlaid asjade kulgemist mudelid. Ja siis, kui see aeg kätte jõudis aeg jõudis kätte täpselt sellel öösel, kui ma Piretiga oma elukaaslasega sõitsin pärast avaetendust, vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki autoga Tartusse. Ja siis me vestlesime ja siis selgus, et me olime mõlemad pärast kümmet minutit otsustanud, et võiks Tallinnasse kolida ja siis läks juba väga kiiresti, et kuidagi läks nii kiiresti, isegi nädala pärast. Me leidsime inimesed, kes tahaksid oma väga toreda korteri Kadriorus meile mitte anda, aga müüa küll, eks ole, aga, aga ikkagi. Ühesõnaga, asjad läksid omasoodu, täpselt nii, et mul oli selge, et ju siis see oli nagu väga nagu selgelt õige, et kui õige aeg asjad, mida nagu teha, peaks tulema rõõmust, ükstapuha kas need on. Ma ei tea, mängida lavastust, Žukovi, mängida lavastust padjamees, eks ole, mis on, võib-olla teema suhtes vist kõige rohkem küsimusi on tekitanud, vaatajates on tekitanud neid materjale lugedes, eks ole. Või siis samamoodi tehes mingit mingit lõbusamat tükkivesse katse. See, et see kõik on, peaks nagu kantud olema nagu mingist ühtepidi nagu helgest mõtlemisest Belgiast, aluspinnast, mis ei tähenda, et seal tükis nagu peaks seda helgust siis olema. Kui selgus on kuskil sees, siis on seda tükkis ka seal kuidagipidi, mis annab mingi teise plaani võib-olla, või midagi veel kolmandat, näiteks tulles padjamehe juurde tagasi. Me oleme nagu näitlejatega, kes seal laval olnud nagu tajunud hästi palju seda, et see on nagu, eks ole meist kinni ja aga see on nagu publikuga nii-öelda tajudes publikut. Et kui algusest peale seda tükki võetakse nagu väga otse väga üks ühele et siis jääb sinna alles ainult see õuduse plaan siis tõenäoliselt on ka see, et võib-olla siis väga paljud inimesed ei taha seda vaadata enam. Aga etendusi pidi, kus, nagu saalist tuleb selle kogu selle traagika taga, noh, eks on, ütlen ka meist kinni, et mismoodi me konkreetsel päeval see meil välja tuleb või mismoodi see avaldub. Et selle traagika taga on nagu ka teatav, eks ole, grotesk ja naljakas, groteskne ja nii edasi ja siis jääb mitte nagu see füüsiline või vägivald, vaid siis jääb nagu mingi selline tasandil. Ma saan aru ka, mida Tiit on nagu mõelnud, tehes nyyd Sukot kui seda, et, et mulle jääks, mitte see esmane, tapetakse inimest, piinatakse inimest, vaid, et, et ma tegeleks selle mõttega ja sestap on ka mõlemas nendes nimetatud tükkides on midagi taolist, mis ma arvan, mis ei lase nagu vaatajal lõpuni samastuda mingite rollidega võib-olla tekitab selle mingi errori või mingi sellise asja, et vaata, et ma oleks tahtnud kaasa minna, aga siis siis tegi näitlemegi sellise lõike või tülikas rollist välja või, või ma ei saanudki aru, kas ta mängis rolli või mängin trolli või või siis korraga läks, tehti mingi selline asi, et lõhuti see nagu teater ära. Et ma arvan, et see Tiidul on nagu nende asjade puhul olnud just nimelt taotluslik, et, et sa jupuks ära sinna maailma, et ma näen nüüd massimõrvarit, kes on nüüd tapnud ema, tapnud politseiniku, tapnud lapse, et miks ta tappa või mis see on, aga et. Mul tekiks nagu laiemaid mõtteid, seda kõike vaadates naljatlesime padjamehega, et ta nagu heas mõttes reikuuni komöödia, mida ilgelt tahaks mängida, kus sa pead olema 100 protsenti kogu aeg ja kogu aeg, nagu asi pöördub mingite asjad laval, millega, nagu see roll või sina näitlejana inimesena, pead seal suhestuma kõik see kogu aeg, nagu muutub, tulevad uued aspektid, kogu aeg, midagi muutub. Et see on nagu hästi-hästi, kiire, et see on nagu näitlejale selline treeningtükk. Nagu võtsime seda sellena kõik, nii. Rein Oja, kes on ennast küll elu jooksul treeninud kui ka, ütleme, meie nooremad, et me võtsime seda kui ühtepidi nagu täiendkoolitust või nagu sellist asja, aga suka puhul oli see nagu ikka väga niimoodi rohkem. See oli tõsiselt mõeldud lauset tahaks kuunik mängida. Jah, me oleme rääkinud seda no teatris, aga et just nimelt sellepärast, et kuidas oleks võimalik seda teha nagunii 100 protsenti ja nii mitte jäädes nagu mõnulema nende asjade peale, mida, nagu ise mängid. Või tüüpide või nende situatsioonide peale, aga et et kuidas oleks niimoodi võimalik seda kõike mängida, et see on väga tõsiseltvõetav. Tambet Tuisu senised rollid Teatris NO99 katuurian padjamees, kiku chio seitse samuraid rollid lavastustes ulgumerel kaks väikest ja naftaetteantud teemal Tambet Tuisk improviseerib tema kursusevend. Lavastajateater NO99 direktor Tiit Ojasoo. Ta oli minu keskkooli aegsete koolide trisõprade klassivend nii et kuidagi need sattusime nagu ühtsesse sõprusringkonda, aga sel ajal oli ta veel ka korvpallipoiss, kes käis iga päev trennis ja ja oli rohkem nagu spordipoiss. Ja mina tegelikult natuke üllatusin, kui ma temaga eksamitel kohtusin. Aga mida aasta edasi, seda selgemaks mulle saab, et see oli tal õige tahtmine, otsus. Tambeti kange, selline naljakas lugu, et kuigi me olime kapi naabrid ja pärnu poisid ja sellised üldised tõekspidamised, langesid meil ka kokku arusaamine tööst ja nii edasi. Aga ma arvan, et rohkem rääkima hakkasime alles pärast kooli, võib-olla sellised kõige pikemad ja põhjalikumad jutud, pidasime Suko prooviperioodi ajal maha. Ja noh, nüüd kui meist mõlemast on saanud pereinimesed, need jutud, paratamatult paigad nagu lühemaks jäänud, aga selline teine hingamine tuli pigem pärast kooli. Tambeti on see enda sõna, mida ta kasutab mitte enda kohta, vaid üldse sõnapõrge. Et seesama põrge on, on temal kogu aeg sees ses mõttes, et temaga on nagu äärmiselt meeldiv proovi teha, sest on nagu väga-väga-väga valmis proovi tegema ja muidugi sellises hästi õiges loomingulises meeleolus ma arvan, et see on kuidagi selle noorpõlve sportlase karjääriga seotud, et et selline kiirus, täpsus, valmisolek seda iseloomustab lavastajana ootan väga järgmist hooaega, kus talle peaks tulema üks selline negatiivse kangelase roll. Ja nagu sellise tõelise käki roll, et see, kuidas ta seda mängib, noh ma arvan, et temas on nagu kõik need need võimalused ja see teadmine, jõud on olemas, et ma ootan seda, seda väga. Näitlejad on igasuguseid, mõned on need, kes säravad laval, mõned on need, kes säravad lava kõrval ja on ka neid, kes säravad nii laval kui lava kõrval või on kogu aeg sellised äärmiselt ekspressiivsed ja tormavad ringi ja Tambet, minu meelest lava kõrval on selline äärmine, kas mees, kes pigem kipub nagu tooli tukkuma jääma ja tunneb ennast minu teada hästi üksi mererannas jalutades või noh, tehes mingeid selliseid suhteliselt tagasihoidlikke tegevusi. Nojah, et ilmselt, eks need hetked ongi vajalikud selleks, et ennast laadida ja mitte mitte ennast laval kaotada, vaid vaid puhata. Lava kõrval. Käisin just üleval stalkeri proovi vaatamas ja vaatasin suurest plaanist Tambeti nägu, et minu meelest hakkab talle juba selliseid huvitavaid kortse näkku tulema. Mis, mis tähistab seda? No mitte ainult kortsud loomulikult, aga et ta on jõudmas sellisesse mehe esimees loomingu kõrgvormi. Ma loodan, et see vorm veab ta sinnamaani välja, kui ta jõuab mehe teise loomingulise kõrgvormi. Olles nüüd teinud neid eriilmelisi lavastusi, padjamees ma mõtlen, kus ma ise olen osalenud padjamees samuraid, kaks päikest, Kaplinski muinasjuttude põhjal, nii väikestele inimestele kui, siis suurtele. Ja see, nüüd see nafta, et ma tajun, et saalis hakkab olema väga erinev publik juba, kes on leidnud nagu tee sinna majja ja eriti see on tajutav, kui nüüd viimasel nädalal, eelmisel nädalal mängisin kõrvuti nii padjamees kui naftat ja selle üle mul on nagu hea meel või et need inimesed, kes on nakatunud vaatama, et pärast nagu näiteks naftat korraga palja mehe publiku hulgas inimesi, kes tähendab sinnamaani oli tajutav, et padjamees tulid, tulid vaatama väga nagu teadlikud inimesed ja see on esimest korda elus ma nagu kogenud seda, seda ei olnud sukaga näiteks seda juhtunud Vanemuises, aga ma tean, et inimesed olid sinna tulnud ja nad olid teadlikud, kuhu need tulevad. Ja nii on nagu hirmus, hea nagu ühtepidi nagu mängida või pool tööd on tehtud. Et sa saad hakata nagu teisest kohast nagu peale nende asjadega. Ja, ja just ja, ja nafta puhul ma tajun seal saalis inimesi. Ma loodan, et ma ei tee liiga kellelegi, aga ma tajun, et inimesed, see on nagu nad tulevad sinna majja meie majja tulevad nüüd esimest korda. Ja nähes neid inimesi ja kuulates ja vesteldes inimestega, kes noh, kes ei arutle teemadel, mis teed pidi teater läheb, mis teemadega teater tegeleb vaid, kes võtavad asja nii-öelda otse saame aru, et need inimesed tahavad uuesti tulla tagasi ja vot selle üle mul on hea meel. Ja me oleme noh, teatas nagu rääkinud ka sellest, et ei tekiks meist kui kivinenud pilt, et nemad teevad sellist asja. Et nemad teevad nüüd niimoodi, et nemad tegelevad sellise materjaliga küll võiks tekkida nagu teatud pilt, et võib-olla mingist energiast, millega neid asju nagu tehakse, tulles tagasi selle juurde, et iga lavastus võiks olla nagu nii-öelda mõttes nagu viimane või muidugi, seda on hea, kerge öelda, raske teostada. Aga kui see mõte vähemalt nagu kuklas on või kui ei upu, ära sinna nagu jälle tegemisse? Eks muidugi, ühed asjad tuleb paremini välja või on võib-olla terviklikumat või või see mõte, mida öelda taheti, tuli nagu teravamalt välja kui mingis teises asjas. Aga sellepärast ongi hea teatrit teha ja see on üks, miks ma tulin ära Vanemuises? Et ma tahtsin olla ühe asja juures, mida algusest peale tehakse ja milles on see risk sees, et kas see tuleb välja või ei tule. Ja samamoodi on risk sees igas selles nagu lavastuses materjalis mis selles majas on nagu ette võetud ja see nagu riskil piiril nagu kõndimine, see annab nagu mingi teise hingamise. Ma ei tea, kas õnnestub, see on nagu, kui Tiit rääkis meile samurai tõest ja kui me vaatasime nii-öelda nagu kellaaega selles mõttes, et ahaa, et me oleme selles päevas praegu ja siin ja meil on aega nii palju kogu selle maailma, millest sa meile siin näitlejatele rääkisid kogu sellele kultuurile kogu sellele ma tea kuidas seda mõõka kas või käes hoida kogu sellel maailmale nagu lähenemiseks, et ahaa, et kas on tõesti võimalik. Aga see nagu oli võimalik muidugi järjest rohkem rohkem elada 10 aastat näiteks samurai kultuuris samurai mõtlemisega tuleks sellest hoopis teine lavastus. Seal oleks siis juba teine, kolmas ja 10. plaan taga ja ja silmades ja näos ja nii edasi, aga et et nüüd on nagu selline asi, see oli nagu risk. Ja see oli aru saada, et see on nagu risk, nii tehniliselt, füüsiliselt, vaimselt. Ja samamoodi on ka risk, see viimane lavastus, mis hetkeks on välja tulnud nafta, mis praegu viimane, mis välja tuli. Ja selles mõttes ongi seda hea teha, et ma ei tea, kuidas see toimub ja seda ei tea lavastaja igal õhtul, et kui inimesed on sellest nagu rääkinud ja sellest on räägitud nagu väga veriselt ühelt poolt ja sellest on rääkinud teised inimesed väga niimoodi. Me oleme mõelnud, et oot-oot, et noh, nii hästi need asjad nüüd ka ei ole, nagu te mõtlete, võib-olla aga need hea on seda kuulata. Aga tänane etendus just nimelt etendus ei ole see, mis oli eile. Ma olen nagu mõelnud ja kui ma vaatan nagu teiste tegemisi selle energia või selle rõõmuenergia, selle jõu, ma arvan, nagu teatri tegin, ma näen ära. Ma nüüd ei tea inimene, kellel pole nagu tegija poolt vaatamise kogemust, ma kardan, see inimene ei näe seda nii palju ära. Aga see on ära nähtav, et kas see on tehtud energiaga või see ei ole tehtud energiaga. Mind võivad need teemad mitte huvitada. Noh, mind konkreetselt, vaata, et mul ei lähe võib-olla korda, millest te nagu räägite või see, mismoodi te seda teete, mis vahendite kasutades ei lähe mulle korda. Aga ma näen, et see läheb nagu teile korda või vähemalt, et mulle tundub, et see läheb teile nagu väga-väga korda, kui suudaks nagu niimoodi siis oleks nagu hästi vä. Aga näiteks nafta vastuvõtust, kas see on kuidagi üllatav reaktsioon, et, et seda kuidagi mingis variserlik kuses süüdistatakse, et ise nad ei sõida rongiga või jalgratas? Aga see on, see on nagu väga hea. See on väga hea. Ühtepidi see avaldab nagu teatrist nagu mõtlemist ses mõttes mu enda jaoks vähemalt, et kui ma näen näitlejaid, kes mängib laval väga õilsat, puhta hingega tüüpi ja teades, et elus on nagu joodik kes selgelt päeva ei näe. Nii et siis mida me nüüd süüdistame, eks ole, kas süüdistame, et kuidas sa julged mängida seda puhta hinge ja mõtlemisega tüüpi inimest rolli, kui sa ise tegelikult sa ei käi nende reeglite järgi, eks ole. Ja samas teisipidi on see väga-väga hea. Et inimesed on hakanud sellest nagu kirjutama ja rääkima. Me ise oleme hakanud sellest järjest rohkem mõtlema. See tähendab, et see neid puudutas. See neid puudutas, et vähemalt meie puudutasime. Neid inimesi ja samas ma olen kuulnud 15 aastasi kooliõpilasi, kes on nagu võtad seda otse just nimelt otse nii-öelda selle programmina, eks ole, ju ongi võtnud otse ja on tüdrukud küsinud poisi käest, et naq tahad veel autot osta või on sul veel selline mõtlemine või? Väga hea on näha nagu, et mismoodi erinevas vanuses erinevas mõtlemises, kui kaugele inimesed oma ütlemisega jõudnud mismoodi nimelised nagu tajuvad, et näiteks tulles kahe päikese juurde, mis on nagu lugude jutustamine, kus on väga raske, kui on nagu. Meil on õhtustel etendustel olnud nagu pooleks on olnud inimesi, kes tulevad lastega koos ja on olnud täiskasvanud inimesi, kes tulevad just nende juttude pärast olles kuulnud, et tegelikult nad on nii-öelda jutud väiksemale inimesele, aga samahästi nad on jutud suurtele inimestele, et jutuvestjad läbi aegade on rääkinud ühest jutust väga mitu erinevat varianti. Kui on olnud nii-öelda naised ja lapsed kõrval minnes, nagu, kui võtta jutustajad kui meest, eks ole, on need mehed rääkinud nagu ühte varianti jutust? Isekeskis on räägitud sellest samast jutust hoopis teist varianti veel. See on nüüd hästi ennatlik küsimus, aga suudaksid seal prognoosida, kaua seda riskirõõmu ja voli sellel teatril jätkub. Ei ma ei prognoosi. Sul ei ole mingit kujutluste plaani, et ütleme, 50. eluaastal olen ma ikka no teatris. Ei noh, see tähendaks sellist võib-olla inimsuhete ja enda arengut, et ma praegu ei suuda seda ette kujutada lihtsalt endale. Et samamoodi nagu, et ei suuda kujutada, et ma tea elu universumis väljaspool meid kuskil, eks ole, lihtsalt puudub vastav kogemus selle ette kujutada. Aga sama, eks ole, ühtepidi oleks imelik nagu tegeleda sellega, et kui vanaks ma elan? Jah, ma ei kuula kägu, et mitu korda ta kukub. Aga see teema, mille nüüd selles no teatriraamatusse Andrei Hvostov tõstatas see enesesäästmine, enesepõletamine, see mõte, et kunstnik ei säästa ennast, et parem oleks, kui ta elaks kauem, ei mängiks poole jõuga, et noh, see igavene küsimus, kuidas sa seda enda jaoks mõtestatud kommenteerid, kui ta tõi näiteid nendest, kes on varakult lahkunud ja et kas see võib oleneda, siis sellest, et oleks poole jõuga mänginud, oleks kauem elanud. Ma arvan, et see on niimoodi, et see on inimesele kuskile ma ei tea, mis geeni sisse kirjutatud, see et sul peab see geen olema mingi geen, nagu tugevam, kui see enda alalhoiugeen ja nagu hindaksin rohkem neid inimesi kes on suutelised ka 50 aastaselt niimoodi tegema, omades sama, ütleme lõpuni minemise kvaliteeti, kui see oli neil mingil hetkel, eks ole, nooruses vä. Et see oleks hoopis vägevam veel. Kuuldemängurolli on Tambet Tuisu seni kolm. Esimene neist poeet Madis Kõivu kuuldemängus järv, aga seda rolli ei anna fragmendina tervikust välja kiskuda. Kuuleme kaht katkendit. Kuuldemäng Jaan Tätte näidendist palju õnne argipäevaks roll Manfred Anett Ülle Lichtfeldt. Freed Allan Noormets. Režissöör Andres Noormets Raadioteater 2005. Ja Emil Tode laste maailm. Poiss. Marta Pille luukin. Režissöör Jaanika Juhanson raadioteater 2006. Lõhnab hästi, mulle meeldib siin muidugi, see on ju sinu kodu. Oleks mulle keegi seda kolmapäeval öelnud, võta mind sülle, sa tead ju mu selg valutab. Oi, muidugi. Anna andeks, kallis ei ole midagi. Istu siis. Ma istun ise sulle sülle. 100 võib. Kas lina tuleb ka laua peale küünlad ja nii, ma arvan küll. Olen nagu kassipoeg sul süles. Mida sa tunned suurepärast, vaimset klappi, mina ka oli jätkuga õhku, minul ka. Äkki sa istutud kõrvale? Ma ei näe siin niimoodi, tahad mind vaadata? Mina tahan sind vaadata, sa oled väga ilus inimene. Just sinu sisemine ilu, kurat. Fredi peab seda kuulma. Kust ta nüüd jääb ometi? Sõdi, ta ei pea kõike kuulma, peab tädi. Nii-nii ilus laud, et selle jaoks ei ole sõnu loodud, meil on ikka nii, see mulle meeldib, mida keegi joob mulle paluks wet kuulsid, et Fredy ise ka toosis ometi. Miks siin sidrun sees on kuidas paljast vett jood, siis las ta siis olla. Kuule, päris huvitav, uhke, vägev, külm. Võtke siis ise, kes mida soovib ja niimoodi hakkamegi sööma või mismoodi? Sea moodi. Kõigepealt söögipalve. Kas sa tunned mind? Tunnen küll. Sulle öeldi, e, kes siin minuga rääkinud on? Metroos, inimesed vaatavad mujale, nad ei näe kedagi. Ma tean ise, kes ma olen. Paneb jälle segast või ei ole. Kas sa televiisorit üldse ei vaata või vahetan küll? Siis sa ju tead küll, kes mahule tean, aga see, kes telekas ei ole, sina ei tea, kes siis? Mul on siin. Oota, ma näitan sulle kohe praegu, mul on siin üks ajakiri. Olicingaale kaane peal. Päri, hiljutise, kes see on? Vaata mulle otsa, see olen ju mina, see olen mina, Giorgio Armani kuub on seljas, kaamelikarvadest või nii üksi küll olla. Mina. Mine perse. Keri põrguraisk. Jäta meid rahule, jäta mind rahule, selge. Sa oledki üksi. Seal oleks vaja kedagi, kes hooliks. Kas sa armastad mind? Muidugi, kui sa armastad, siis suudle seda pilti. Sule. Vahele jäid. Sul on ikkagi, mina ei nihtema, ma tahan üksi olla. Ma tahan üksi olla. Ma olen selle eest maksnud. Mind armastatakse, mind armastatakse, mul on õigus üksi olla. Mine minema, mine minema, Ma vihkan sind, Ma vihkan, ma vihkan kõiki kuradi inimesi, kes mind armastavad. Küll. Ei lõpe. Ei. Ma ei taha, et mind armastatakse. Ma ei taha, et mind usaldatakse. Ma ei taha, et nad mind jumaldaks. Kas su elus muid rõõme ka peale teatri on? Või aega millekski muuks siiagi, eks ole, nüüd kahe proovi vahelt seestsid ja ja mul on naine ja poeg. Aga jah, muidugi mul on väljaspool teatrit, käru praegu on kuidagi niimoodi juhtunud, et võttes mingi uue asja käsile, sa tegeled selle uue asjaga rohkem siis on ka nagu see mure, et et klapid tulevad võib-olla liiga ette. Ja mis on asi, mida ma olen enda puhul tundnud, mis on nagu väga-väga vale, et kui need klapid ka ettetulevad, siis on nagu midagi ikka, väga halvasti, või ma arvan, et seda tugevam sa oled näitlemise tööd tehes, kui sul need muud retseptorid on nagu lahti või tunnetused ja siis see on nagu ohumärk, kui, kui ma tunnen, et ma pole nagu midagi muud, ma ei olegi nagu märganud midagi, et ma ei ole märganud, et kevad on käes, eks ole, kõige kõige lihtsamalt võttes või või ma pole märganud, kuidas mu poeg kasvab või ja nii edasi. Aga mingeid tegevusi, hobisid, selliseid asju väljastpoolt. Olen saanud nüüd õnneks nagu viimaste asjadega, nii palju uusi hobisid nagu proovida viimaste lavastustega. Et see, kui me käisime seda samuraimõõka, siis tunnetamas, ütleme poolteist kuud, et see andis nagu täiesti muu kogemuse just nimelt füüsilise kogemuse ja ka siis vaimse sinna otsa. Et noh, ja nüüd samas naftaaeg puutuda kokku näitlejana Jüri naelaga ja tema tantsudega Svenska nagu täiesti muu kogemus, et et mul ei ole vaja minna kuhugi trenni selleks, et selles mõttes vormis püsida. Aga lavastamise soovi ka on, või? Lavastaja assistent, ma nüüd vaatasin, olid, sa ei viida juures. Ja ja ka mõne filmi juures olen olnud režissööri assistendiks just pidades silmas võib-olla näitlejaid, seal on noorem just tegu nagu selliste inimestega, kes väga ei näitlejaid, on, eks ole, kas siis lapsed või või siis mitte näitlejatega. Aga ise võtta, kätte, lavastada? Ei, no ütleme, et on pakutud, aga ma ei taha alati tees neid nagu mitte näitlemise puutuvaid töid, ma tunnen, et ma nagu kahtlen selles mõttes ennast ära, et see teadmine, mis mul näitlejana on, et see, kui ma tea, läheb kaduma või ma ei tunne ennast nagu päris selles osas vä? Selleks on vaja mingit aja ja ruumi organiseerimist. No ma arvan, et sellega ma saksa hakkama mingit selget vaadet, aga olen tundnud, et kõik asjad, kus ma olen endale kohustuse võtnud Nendes mul võib juhtuda, et kaob jõud ära. Teiseks, see nõuab ikkagi lavastaja amet, nõuab mingeid selliseid nagu tahke või asju, et mina tegelen sellega, et lavastus tuleb välja. Lavastaja läheb oma teed, aga mina hakkan seda tükki mängima, tegelen kõige muuga. Mul pole sellel hetkel aega. Ma tulen kell pool viis teatrisse, kui on raskem tekst, ma vaatan selle läbi. Ja nüüd ma, kui on nagu tantsud või mingi mingi füüsiline liikumine, ma hakkan nagu soojaks tegema ennast, mida ma ei saa eirata, sest ma ei ole lihtsalt teisel õhtul võimeline mängima, sest ma olen oma keha ütleme, ära venitanud või aga samal ajal lavastajale vaatab mingit filmi või või läheb, hakkab lugema, mingit klaar bioloogiast või ma ei tea, mis asjast mingit raamatut, millest mul pole õrna ettekujutust, kuidas need asjad käivad. Aga kui täitsa teatri uksest välja löödaks, millise ametiga hakkama saaksid? Siis nagu selle teatriga lähedaselt seotud ametid on väga-väga palju, kuidagi väga imelikult juhtus see, et kui ma tulin just nimelt Tallinnasse sellel hetkel, kus mul hakkas kõige rohkem tööd olema, saime nagu järjest pakkumisi just nimelt teha seda režissööri assistendi tööd mis on nagu teine maailm ja mis on nagu hästi-hästi, huvitav maailm, mis mulle väga meeldib teha näiteks filmi puhul, et on inimesed sõidavad kuhugi kohta välja ja nad on seal, nad on kõik koos, nad tegelevad 100 protsenti sellel hetkel nagu selle filmiga Nende teemadega nende mõtetega nad arutavad, et see katke. Sest üks hetk tehes proovi mängides õhtu etendust, kui ma lähen koju, ma lihtsalt pean mingil hetkel lõpetama selle ära selle mõtlemise üheks kas või mõneks hetkeks. Aga üldjuhul oled sa siis nii väsinud, et et siis ei tule üldse mingeid muid mõtetki pähe. Aga samas, et teha, olla seal võttepaigas, olla seal elades grupiga koos mõeldes ainult neid samu mõtteid, mis on selles filmis tulenevad mitte mõeldes mingitele 1000-le muule asjale, mis sa pead tegema. Ja selles on mingi selline energia, mida on teatris vist nagu selle külje pealt väga võimalik ei olegi nagu teha. Teisipidi on võimalik vist mõeldes nagu Hendrik Toompere juuniori peale ja nende tema ettevõtmiste peale põrgu värk, eks ole. Et seal on mingi teatav selline energia, et inimesed on koos, nad on, teevad koos ühte asja, tähendab seda nagu järgi teha, see kas on või ei ole. Võib-olla me saame sellest teadlikuks, kui me nüüd samas juuni alguses sõidame Haapsalu lähedale, kui me hakkame vanas seal sõjaväelennujaamast nendes angaarides ettevalmistama kuninga sugupuud et siis on küll nii, et me oleme nagu kõik koos valmistame sealsed ette. Ja et me ei peaks tuhandetele muudele asjadele mõtlema siis nendel, kellel on pere, on perega seal kuskil lähedal meie juures. Nii et ühesõnaga sa hoiaksid ikka selle maailma ligi, ei läheks taksojuhiks või müüriladujaks. Ma ei oska taksojuhi autot, ma arvan küll, et ma juhin hästi kui mälu veel, eks ole, on alles, et ma õpin kõik need tänavad selgeks, mis ühtepidi on ka kogemuslik on ju, et kui sa ikka oled seal ehitajate tee 168 käinud, siis sa tead, et see on selline maja ja ja seal on nii mitu trepikoda, eks ole, aga aga jah, et alates teisest klassist ma tegelesin võrkpalliga ja ma tahtsin saada sportlaseks nii palju, kui see võimalik on, aga hetkel see tegelikult on võimalik. Aga ühel hetkel mu tervis vedas mind alt ja ma sain aru, et seda liini pidi mul ei ole mõtet nagu edasi minna, kui mul on nagu sellised sihid või asjad. Head sellel hetkel ma nagu koolis ei õppinud, ütleme, keemiat või füüsikat või milleks mul tegelikult ei ole ka soodumustega ka. Ega ka joonistamist, et noh, et nüüd maaliks mingeid pilte või asja, et kas seda asja ei ole. On sul mõni elumato kreedo lemmiklause või on mõni lemmikteos, millest sa ammutad, mingeid vastuseid? Olles nüüd tähtkujult kaksikmitte sisend mõttes seda nüüd kogu aeg aluseks, et aa, ma olen nüüd kaksik ja mitte nagu arvestades nende horoskoopide asjadega. Hesse raamat nartsisse, gold, mund seal mingi elutunnetusest, elu olemise kaks lähenemist seal mulle meelde tulnud väga mitmetel kordadel ja umbes nagu mingi selline erinevate mingite hetkede vahel või teid pidi nagu minemine võttes aluseks enda emotsiooni või asju, et see nagu see ongi niimoodi kord nii ja kord naa, kord nii ja kord naa, kord nii ja kord naa, et kus see siis on siis siin sinna mulle kuhugi sinna sisse kirjutatud sinna koodi mille ma ei tea, kes andis nüüd siis mulle osalt minu vanemad, eks ole, ja minu vanavanemad ja veel ma ei tea, kuhumaani välja ja osalt ka siis see keegi kuskil või miski kas on see päike, mis taevas paistab või või, või see keegi, keda nimetatakse jumalaks siis või või siis kaks väikest siis kaks päikest. Hiirelõksu peaosaline oli näitleja Tambet Tuisk. Tema soovil kõlas Niina rota muusika Fellini filmidele. Saate seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Kuulmiseni.