Litter otsib väravaid kirjandusilmas. Tere tänase kirjandusliku hoki saate algusse, valisin välja järgmised teemakohased read. Aprillis 969 toimusid jäähoki maailma ja Euroopa meistrivõistlused Stockholmis. Tšehhoslovaki ja koondis võitis Nõukogude Liidu tulemusega neli, kaks. See põhjustas tohutu rõõmu. Loosungite all neli kaks. Augusti eest toimus veel samal ööl Prahas hiigeldemonstratsioon, mis lõppes veidi ootamatult kividega pilluti puruks Nõukogude Liidu saatkonna ja Aerofloti hoonete aknad. Nii mäletab ühte aastatetagust aprillikuud tänase saate külaline Olev Remsu. Olev Remsu on iseseisvusaja üks viljakamaid kirjanikke, kes avaldas oma esimesed tekstid 70.-te keskel ja sellest ajast alates. On ikka üllatanud küll romaanide novellide, küll näidendite ja filmistsenaariumitega. Olev Remsu on kirjutanud üliõpilasaegadest 60.-te lõpul ning avaldanud monumentaalse totalitaarsete ühiskonda kõveralt peegeldava teose kurbmäng Paabelis. Uuel iseseisvusajal kirjutas Olev Remsu muuhulgas ka mitmeköitelise romaanid nii Eesti päritolu juhist Ungern-Sternbergis, aga ka rannarootslaste elust jutustava Haapsalu tragöödia, mis 1999. aastal pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia. Ja nende raamatute ümber. Neist lähtuvalt tänane jutt rajamine kulgeb katkendeid Olev Remsu teostest. Homne karikakar, Kurmen Paabelis ja Haapsalu tragöödia esitab näitleja Marko Mäesaar. Mina olen toimetaja Janek Kraavi. Kena kuulamist. Litter. Olev Remsu, kui ma õigesti rehkendasin, siis tänavu täitub 30 aastat teie esimese raamatu ilmumisest sest 1976. aastal trükkis Loomingu Raamatukogu ära teie lühiromaani homne karikakar. Mida te ise sellest 30 aastat tagasi ilmunud raamatust mäletad? Ma tänan teid meelde, tuletasid tema ise selle peale ei tulnud, aga seda muidugi mäletan hästi seda pilti ja seda lugu ja kõike, kõike see on noh, nii nagu elu võib-olla suursündmus ja mis ei lähe kunagi kunagi meelest ära võrreldav võib-olla mingi armastusega või midagi ja nii edasi ja ei hakka tõepoolest ma polnd rehkendada, et 30 aastat tagasi ta ütelda, mäletan seal kõiki detaile ja kõike, nii et kuidas ma käsikirja viisin Jüri ojamaale ja kuidas ma sain seal niimoodi üks mõne kuu pärast positiivse vastuse, mis lausa täitis südame nii suure rõõmuga, kui veel kunagi saab olla ja nii edasi ja siis see oli kuskil kevade ühesõnaga suve alguse paiku ja siis ma sõitsin ära, sõitsin Venemaale, vedasin loomi tollal ülikooli rajal suveti ja pärast sedagi. Ning, ning tulin tagasi ja siis selgus, et, et pikali tahtjad ka keelata ja muide ka Nõukogude liidus oli siiski selline autoriseadus, et ilma minu loata ei tohtinud teksti muuta. Kuid kuid Jüri ojamaa oli seal siis võtnud, tähendab siis EKP Keskkomitee nõudmisel muidugi võt võtnud välja, siis seal üks inimene mul seal Lenini nägu, selle oli siis Frank Sinatra tra nägu pannud ja oli mul jõulu jõulu öösel süntaliste püha öösel teinud seniseid mõistetavaid parandusi ja siis ta päriselt, ma võin nüüd ta kohtusse, mida ma loomulikult ei teinud ja olin tänulik, kui tulin tagasi kaugelt kaugelt kuskilt Kesk-Aasiast ja siis raamat ilmunud, nii et see on tõesti oli tohutu suursündmus minu elus. Te puudutasite ka siin juba seda probleemi, aga ma tahaks ikkagi veel täpsustada seda, et mida tähendas olla Eesti Kirjanike 1900 seitsmekümnendatel aastatel kaheksakümnendatel aastatel, sest selle kohta on ju igasugu müüte, mis on seotud siin vastupanuga ja tsensorite vastumänguga ja, ja, ja sellise intellektuaalse partisanisõjaga Esiteks ilmselt oli kirjandus noh, suure žanrina või kunstiliigina, kuidas me seda siis käsitleme, oli siis dollar kultuurijuhtoinas ja sellest siis tuli kaks asja, ta oli loomulikult siis kirjanduse eriline mõju ühiskonnale, nii ideoloogiline kui kunstiline. Ma pean silmas positiivselt ideoloogiat, mitte kommunistlikku ideoloogiat ja samas ka mõne väikese edevuse Edistamine ja niisugune, noh kirjanikud olid ikka suurkujud, mäletan, ma ise vaatasin, suu suu lahti ja suu ammuli, vaatasin Mati Unti, Enn Vetemaad ja kõiki seal minust pisut vanemad, noh isegi rohkem kui pisut vanemad. Need olid ikka noh, ma ei tea, tänase päeva tarid või, või, või noh, mingid mingid niisugused tähed olid ikka kirjanikud siis ja see tähendas üsna palju praegu on näiteks kirjanike hulgast miljonäride pakkujaid ja siis oli, oli, oli niisugune ühtne front ja niisugusi inimesi, kes otseselt siis nahk oleksid kiitnud midagi väga halba nagu küüditamist või, või, või, või siis Stalinit või või seda parteid lausa nii edasi. Sellist sellist inimesi ei olnudki või olid nad siis täiesti kuskil kirjanduse ääremaadel. Nendele kollektiivset naerdi nii et et ma ei saaks öelda, aga partisanisõda oli küll niivõrd-kuivõrd. Ma ise olen teinud, noh, oma kirjastuslike almanahhi ülikoolist koostis. Hundi, kes praegu on siis ladina ja kreeka keeleõppejõud, Tartu Ülikoolis ja Kalle Elleri ja veel mõne noormehega, seda ja Naiuga Marmi olen teinud ja sellest jäi küll hea mulje, kuid mingit karistada selle eest ei saanud. Ma käisin kokku neli korda, käisin KGB-s, nagu mitte isegi ülekuulamisnoh võib-olla üle kulus jutuajamisel ja nii edasi ja, ja see oli kõik ülikoolist välja visatud ja nii edasi, nii et väike niisugune tegevus oli, kuid, kuid mingid nii rinnad ka kuulipilduja, šoti ette minemist seda küll ei olnud. Ajad möödusid vaaderpass, astuski noortest eetide ringist välja. A vastne laekur diagnoosis vaaderpassi sammu umbes nõnda, nagu virvegi. Dostojevski kirjutas juba läinud sajandil, et inimesele meeldib kannatada inimene ihkab kannatusi. Ligimene ihkab püha kaastunnet. Virve sepitses värss edasi. Kalev kuulutas. Ma pole virve luuletusi küll lugenud, kuid Ma arvan, et kehvad ja verevaesed skeem mitte looming. Oli seltskondi, kus virve nime ei mainitud, kus vaikuse taga varitses tappev vihkamine. Oli seltskondi, kus virvete ümbritses tunnustamatu geeniuse oreool. Werneri kohvikus teatas tüdruk, et mõne kuu pärast ilmub tema debüütkogu lüüa tamburiiniga vastu kevadet. Au tsiteeris plika värsse peast, kuulutas. Iga organism liigub stabiliseerumise suunas. Elu sõge seadus, kuid luule hukatus täpselt samuti nagu kunagi mammutid välja. Suured kaovad ikka. Tung keskmise järel on väikekodanliku massikultuuri alus, see säilitab juured, kirkaid, andeid, põlatakse neid häiriksid riisukesed konnakudu läppuntiigilt maarjamõtlemiselt. Ent kunagi. Pilve kyll kõik vihkajad kummardavad teda. Kunagi õitseb Virve Dostojevski lik, Tallinn. Teie esimene ilmunud raamat, homne karikakar kui ka järgmine maanlapsepõlvest Malleta rääkisid ju toona üsna haruldasele teemal noored ja nende maailm. Mina leidsin sealt nendest teostest küllaltki palju elemente, mida tänapäeval nimetatakse kontrakultuuriks. Need erinesid ju paljuski sellest noortekujutusest, kellest rääkisid toonase ajakirjanduse lipulaevad nagu noorte hääl ja noorus. Kas sellelt pinnalt selle noorte maailma kujutamise pinnalt ei tekkinud toimetajate või mingite teiste ülemustega eriarvamusi? Tekkis jäi tekkinud vot seesamune tähendab siis lapsepõlvest Malleta. Ma olen ise ise teinud väga suure vea, ma kirjutasin ta raudselt puhtast südamest, noh, püüdsin siis ühe niisuguse võib-olla mõnevõrra mitte päris terve psühholoogiaga psüühikaga noormehe mõtteid kirja panna ja see, kuidas ta malevasse läheb ja mis ta seal mõtleb. Nüüd nüüd järgneb kaks asja, et kõigepealt malev oli, nagu siis tõesti te ütlesite nipulaga eesti komsomoli lipulaev kuid kahtlemata, kui minu hinnatan positiivse negatiivse skaalal oli ta üldiselt kogu selle liikmeskonna jaoks oli ta positiivse nähtuse tõsiselt kassas välja hulganisti karjerist, tallalakkujad ja nii edasi ja nii edasi. Kõik see kuulub asja juurde, kuid need olid tohutut vähemuses. Ja nüüd siis muidugi vot see maleva ülemuskond hakkas selle vastu tohutult sõdima, selle romaani vastasele maleva komandörid ja nii edasi niisugune seltskond ja ma mäletan isegi, et Rein Ristlaane, see oli siis EKP keskkomitee ideoloogiasekretäri juht vot kuskil koosolekul negatiivse näitena sees, sedasamast lapsepõlvest mäletan nimetanud ja noh, see oli tollal minule suureks auks mulle üldiselt edasi see on loomulikult ei viibinud ja see siis kõik, kõik ütlesid. Nüüd oled nüüd oled kõva poiss, vaat nüüd oled midagi saavutanud. Aga samas siiski sedasamust, nüüd seda ütle mitte ideoloogia külge, vaid seda psüühika külge seal nagu seal ma sain materdada sain loomingus ja sain ka muudes niisugustest respekt kaabelväljaannetes ja materdasid inimesed, kellest ma ise lugu pean ja kelle, kelle kirjatükkidest ma lugu pean ja vot see oli mul nagu kõhkema lai nagu jalad alt. Tegelikult, kui ma nüüd tagasi hakkan mõtlema, oleksin pidanud minema edasi seda joont, mis on lapsepõlvest malle ja ükskõik, kes seda oleks, see tähendab noh, poliitiline, ütleme siis komparteijuhtide kriitika, see oli ainult tulid kasuks. Aga isegi siis ütleme nii eakaaslaste ja intellektuaalide kriitikaga vaatamata sellele oleks pidanud edasi minema seda teed. Selle kontrakultuuriga seoses tuleb mulle meelde veel ka teema, mille mille eest kriitikutelt ka hurjutada saite. Nimelt kujutasite te suhteliselt avameelselt toona keelatud teemat nagu Sekse. Kas 60.-te seksuaalrevolutsioon jõudis seitsmekümnendatel ka nii-öelda teie raamatutesse? Tõepoolest? Ma võiks öelda vaid ta endale õlale patsutada, kuid tegemist on mulle väga huvitav väga isiklikult puudutava küsimusega, nagu ilmselt väga paljudele inimestele terves maailmas. Ja tõesti, ma siis püüdsin sellest kirjutada, et see asi ei ole nagu lahus siis üldse nagu sellise südame puistlemisest ja nagu hinge puistamiseste hinge nagu paberile laotamisest. Ja kui seal hinges on üsna palju seksuaalsust, siis loomulikult tuli tuli see sinna kaasa ja Ma ei vaata seda seksi külge, ma ütlen, et ma oleks valesti teinud, aga võib-olla mõned niisugused eriti veidrad veider psüühilised jooned läksid natuke valesti hiljaaegu Me rääkisime, kujutage ette sellest, sellest asjast oma siis Tartu Sõbra Priidu peieriga ja temal oli ka see, need, need asjad, asjad, milles ja mul mul olid tõesti tõesti hea meel, et, et keegi on nagu seda tabanud ja peab meeles, mis seal on kirjas ja samal ajal ta jah, sai hurjutada, nagu te ütlesite tõesti. Aga kuivõrd üldse? Mõned teised lääne 60.-te aastate filosoofiat või hipikultuure Eestisse jõudis või teid mõjutas konkreetselt. Oi, üsna palju, tähendab, me olime ikka, elasime tollal kõrv vastu raadioaparaati, kuulasime kõiki BBC-sid ja, ja Ameerika, et noh, natuke vähem põhimõtteliselt meie autol kõrgeks autoriteediks oli BBC ja juba liikusid, liikusid kõik nõndanimetatud keelatud väljaanded muide ka ülikooli komsomolikomitees näiteks ja sellistes kohtades ja käest kätte ülikooli kohvikus ja nii edasi ning kuskil selline ääretult formeeriv jõud oli siis august 1968 seesamune tähendab siis tsehhi agressioon, mis, mis liitis meid ikka täiesti raudselt üheks ja tegi täiesti kindlaks, kes, kes on kes, nii et sellel nagu mingi isegi puhastama võitlusega loomulikult ääretult negatiivne sündmus ajaloos ja nii edasi. Kuid meile ja kõik sellest hipidest ja San Francisco test ja nii edasi me olime väga-väga kursis ja mitte ainult kursis on isegi mina olen isegi hipitsenud ja nii edasi ja ja minu sinusse Brandon hipid seal paljajalu käinud, käinud näiteks ülikooli kohvikus pea kiilaks aetud näiteks seda on teinud üks neiu, kes praegu naisena väga väärikal kohal, Eesti vabariigi tipus ja nii edasi nimetada ja niisugused asjad olid väga-väga-väga-väga tavalised ja kõik see armastuskultuur ja, ja see vägivallatu, see kultuur ja nii edasi kuskil oli mingiks tsentrumis, selleks oli Tartu linnas linnak Meil näiteks ja aga ka Johnny B Isotamm ja siis väga mõjusid kõigile. Jaak Kangilaski kunstiajaloo ja kultuuriajaloo loengud. Infopuudust küll ei olnud, võib-olla oli seda infot liiga suunatult, et noh, nad on lai valik ei olnud, aga ma arvan, et mis toimub siis New Yorgis, Pariisis, Londonis ja samuti ka Moskvas. Need asjad olid meile selgelt teada. Meil kõigil on olnud eeskujud, kes olid teie kirjanduslikud või vaimsed eeskujud ja kas need on palju muutunud selle 30 aastaga. Kirjanduses on mul tõepoolest kaks niisugust nime ja võib-olla ma mitte midagi oma põlvkonnakaaslastest ei erine selles suhtes, see on siis tõepoolest Dostojevski ja nii vennad garamaazovid kui ka siis Raskolnikov, tähendab kuritöö ja karistus siis Salinger püüdja rukis või, või teistpidi nimetada siin Thatcherini rai kuristik rukkis nõus Eesti keelde on tõlgitud, noh, need olid siis nagu piiblit ja, ja tõepoolest, me elasime siis nagu NAGU õhuldan, kool filt püüdsime elada, võtsime endale ka punase pesapallimütsi, püüdsime muretseda kuskilt äikatele, lase olla tema moodi. Ja vot just Dostojevskil niipalju kuivõrd ma rääkisin siin psüühikas psühholoogiast sellisest kannatust egoismist, millest ma ei jõudnud rääkida ja nii edasi, selle me siis hammutasime just tosta Jeskelt ja teatavasti on see siis autor, kes oli juba 40.-ks aastaks oli kõik 15 köidet oli eesti keelde tõlgitud, kuid samas ma pean ütlema, et ilmselt ei olnud siiski minu mõjutamiste hulgas esikohal kirjandus vaid film ja teater. Ja siin me lähme võib-olla pisut pisut ainult kirjandusest mööda. Aga tõepoolest, Hruštšovi sula ajal järgselt, kui minu nii-öelda pubekaperiood oli, olid siis noh, kinodes, Nõukogude kinodes Tartu kinodes olid tõesti ääretult head filmid, võib-olla mitte võib-olla kindlasti olid nad lõigatud nadolid tõlgitud teistmoodi ja nii edasi ja 400 lööki on siiamaani mul, mul on ühesõnaga ma võib-olla natukene isegi värisema, kui ma selle peale siiamaani mõtlen. Vot niisugused mõjutasid, te olite ju pikalt? Tööl ka ajalehes noorte hääl ja toimetasite seal huumorilehekülgi. Mida tähendas toona huumorilehekülgede toimetamine, mida tähendas toona huumor? Mitte ühtegi asja, ma ei mäleta, et mul oleks midagi punast peale huumoriosakonnast ma räägin surutud ja nii edasi, teinekord mõned tükid ei ilmunud, aga ma ei ütleks, et alati oli see keeld nagu ideoloogiline, noh, võib-olla ma ka nooruses nagu natukene bravuuritsetud püüdsin, püüdsin siis ka päris niiskisi hipilikke tekste panna, mis siis loomulikult toonase nii-öelda sündsus hoiakuga või kuidas seda öeldagi. Ei, ei klappinud hästi ning ja ilma igasuguse häbematu või võtta need leheküljed uuesti ette ja vaadata, mis ma seal tegin, seal oli isegi võib-olla mõnevõrra pöörane see vabadus, mis seal üld üldiselt anti kätte. Ja ma olen sellega, et rahul Ma mäletan, me korraldasime isegi seal konkursse mingitele tähendab filmi osatäitjatele, kuhu tuli tuhandeid soovijaid ja ja noh, see tagantjärele võib-olla polegi nii ilus. Selle kõik välja mõeldud esimese aprilli naljad olid need. Ja et tõmmata siis noori neide, kes tahavad filmitähtedeks saada neitsist tõmmat lohku tõmmata. Et ma arvan, et see polegi nii hea, kuid me siiski tegime oma nooruse tuhinas. Ma olin alati valmis niisugusteks naljadeks. Aga teatud tüüpi huumor, koomika vaimukuseda läbivalt üks osa teie loomingust teie tekstidest. Jah, ma tähendab isegi täna on sellest, et vähemalt ma olen niimoodi taotlenud ja püüdnud mul on omane siiski, jah, tähendab hoiakuna mingi selline üldine niisugune huumoriasi ja kui miskit on väga halvasti noh, inimesena ka khati miskist pisut naeran ja muid, nii et mingi peegeldus peab selles olema siis tekstides kindlasti. Paabel oli masinavärk elamiseks vertikaalne labürint, kanaliseeritud ortodoksse, õpetuse regikoonusekujuline hiigelmonstrum, nõelterav ots, toetus kilpkonnale planeedil Enn Andromeeda udukogus. Paabeli skeleti moodustasid vertikaalne ilmapuu ja selle külge rõhtsalt kinnituvad alt üles üha laienevad ümmargused platood mis oli suur korruste põranda yks jalagedeks. Madalaima suur korruse diameeter oli tühiselt väike. Sealkandis elutsevad tillud ehk pisid, pajatas Paabeli urbaniseerunud ja pöörase fantaasiaga folkloor. Kõrgeima platoo diameeter oli aga inimmeeltele ettekujuteldamatult suur. Anti positivistlikuks filosoofid olid selle nagu ka vertikaalse ilmapuu kõrguse kirjeldamiseks käibele lasknud lõpmatuse tunnetamatu mõiste. 80.-te lõpuvaatajatel ilmustele romaan Kurbmäng Paabelis ja noh, selle kaanel olete Te märkinud, et tegemist on sürrealistliku barokkromaaniga. Mida te selle žanri all või selle määratluse all silmas pidasite? Aitäh Ma arvan, et nahki mingisugune liialdus oli ja ma nagu püüdsin endale õlale patsutada ja see, see oli liiast. Kuid seda ma kirjutasin hästi kaua ja muide raamatusse kirjastuses tähendab ta üsna üsna kaua seisis, eks neli aastat vähemalt kui mitte rohkem. Ja kahtlemata ma siis püüdsin seal kirjeldada Breznevistlik stalinistliku ühiskonda ja mitte mitte siis nagu otseselt nagu näpuga näitamisel, et see ei kõlba mitte kuhugi ja nii edasi vaid tõepoolest siis läbi mingi monstrum Luze ja, ja ja noh, ütleme siis sürrealismi läbisi ülirealismi, noh, ma püüdsin panna oma jälle paberile, siis laotada need tunded ilma mõistuse tsensuurita. Mida siis noh, ma nagu tundsin selles ühiskonnas, kuid ta venis nii kaugele ja tuli juba, Gorbatšov hakkas tasapisi ära kaduma tsensuur ja siis noh, see segi võimalikuks ilmumise. Kuid mingil määral. Ma olin täiesti valmis seda andma, panna välja põranda all või siis käsikirja koguni läände toimetama ja siis noh, võib-olla hästi kuulsaks saama, aga võib-olla hoopis vangi minema. Jah, selle mahu kohta tuleb mul meelde, et keegi eesti Kriitikutest kunagi ütles, et selle raamatu läbi lugenud ilmselt ainult viis eestlaste. Olgu öeldud, et mina olen ka selle läbi lugenud. Selline tore, tore asi on, seda siukse kriitika olin mina, kes ise ütlesid seda. Ja just tänan teid, et ehk praegu ütlesite, viis, asi on selles, et mul on ikka jälle tulevad mingid head inimesed, ütleme nii, et nemad on ka selle lugel läbi ja, ja mul ei ole mingisugust põhjust arvata, et nad mett mokale määrivad. Et Joe neid ikkagi üle viia. No igal juhul minu ainulaadsus siin kahanes märgatavalt. Kahjuks juba selle Kurmempaabelis puhul tuleb ju teemana või teemadena sisse selline suur kompleks, kuhu on hõlmatud nii poliitika, kuhu on hõlmatud ajalooseaduspärasuste uurimine, kui religiooni mingisugused elemendid. Te olete muutunud justkui järjest ühiskonnakriitilisemaks või selliseks sotsiaalsemaks. Ma arvan küll, et, et see on mulle nagu omane ja see on, võib-olla on see minu miinus üldse niisugune noh, nagu kriitiline või ma ei tea, isegi norib või kuidas seda täpselt öelda hoiak. Ja. Ma tahan tõepoolest, et kõik oleks hästi, aga näen ilmselt ilmselt pindu mujal kui palki seal sammuses. Ja ma arvan, et tegelikult noh, ütleme, et üks intellektuaal noh, olgu nii või teisiti, ma pean ennast selleks peabki rohkem kritiseerima kui kiitma. Ja see puudutab tänast ühiskonda ja veel rohkem puudutas see loomulikult siis eilset Brežnevi Monstrumite loomiselt hakkas sigaduste varjamiseks kultiveerima pidulikku üles puudutust ja sümmeetriat. Esmalt avaldus uus diil kohtu hoonil. Nende fassaadide põhielemendiks kujunes sammastega portikkus. Fassaadid olid alul toretsevad ja korrektsed, muutusid üha korrektsemaks ja kuivemaks. Vahetult enne miitingu erakonna võimuhaaramist jõuti ehitada kasaramlik kohtupalee. Revolutsioon balletis süvenes. Baleriinid hakkasid laval täis taldadel sõdurimundris ja mürtsu valdade ühissammul marssima. Sõna teatrisse murdis tee tugevamate karakteritega võlts patriootlikud näidendid, mille konkursioonis üks õige kõvaks käega mees asjad paika paneb. Nagu seeni vihma järel sigines ülaltpoolse korralduseta rivi massi laulu, viljeled, klubisid. Estraadis lei vohama läägus. Lugejaskond nõudis senti, mentaalseid romaane. Naeru ja rõõmu hakati pidama halvaks tooniks. Sirkusele vaadati ülalt alla. Taadi põlati. Kleitide dekolteed pöördusid, paljastasid saledaid selgu. Hiljem tulid moodi kurguni nööbitus, maksiseelikud. Nudistide plaažidel korraldati programme. Alasti kultuurientusiastid diagnoositi patoloogilisteks. Eks spetsialistideks kasvas spordi populaarsus. Invaliidide abirahad kaotati. Koduperenaised algatasid mängu põrgute vastase kampaania. Hariduspresident kirjutas määruse eraldi poiste ja tütarlaste gümnaasiumi loomise kohta. Gümnasistid ja üliõpilased sunniti kandma ühtset uni vormi. Need olid lõkmetes pagunitega gümnasistidele peas. Sõduri müts, tudeng, eil, ohvitseri silmik, totalitarism neerusid, inimsüdamed. Üha suurem hulk pabeliit ei võtnud enam endast kraadi võrra madalamate tere vastu tõlgendasid teretamist libitsemisena. Lipper. Paljusid teie raamatuid võiks ju ikkagi nimetada ajalooliseks romaanideks, aga selle ajaloolise romaaniga on siin Eestis sellised keerulised lood, et mäletame Jaan Krossi kolme katku vahel raamatule osaks saanud selliste Surm tuld ajaloolaste poolt ja nii edasi, et küsimus on siin selles, kuidas siis fakti tõlgendatakse ja noh, teile on see probleem samuti minu meelest küllaltki oluline see fakt ja siis selle faktini öelda tõlgendus, kas fiktsioon või reaalsus. Pisut nagu teooriat tunnen, et asi on nüüd sellest tinglikkuseni voos mille siis kirjutaja kirjanik omaks võtta ja see tinglikkuse klass tinglikusse nivoo ei tohiks teose käigus muutuda teostajal muutuda muid muid, ühesõnaga piir piiravaid reegleid reegleid ei ole. Aga kui tõepoolest, et noh, et mõned mõned asjad on siis sellisest võtmes, et, et need on siis üks-üheselt realistlikud ja reaalselt kunagi olnud. Ja teised asjad on seal päris välja mõeldud ja totaalne fiktsioon, kui niisugune kõikumine on põhjendamatu. Ta, vaat siis tekib küsimus, kas on ikka nii, nii või ei ole. Ja antagu lugupeetud kolleeg Jaan Kross mulle selle andeks, kuid tema noh, olgu seal keisri hull või, või, või, või siis tõepoolest kolme katku vahel, mis te ütlesite, mõned asjad nagu kõigub tinglikkuseni. Ja, ja siin on siis ütleme ajaloolasele, kes näpuga rida ajab täiesti põhjendatult, tähendab mis mängu mängitaks. No minu arust kross noh, oma mängulisusega jaama pikkade lausetega nagu siiski põhjendab selle tinglikkuse nivoo kõikumise mõnevõrra ära, minul ei ole talle mingit etteheidet, aga ma saan aru, aru ajaloolasest keskteab väga hästi, kuidas tsaari perekonnas asja asjad olid või, või kuidas siin siis uusaja alguses Tallinnas lood olid tema nii-öelda küsitavustest, ma saan aru Kas selle tinglikkuse ja tegelikkuse ükse realiseerimine toimus ka teie 90.-te aastate alguses ilmunud kahes sellisest vihikus üks kandis pealkirja Moskva mälestused ja teine Tartu ja Praha mälestused. Mõnikord mõnikord mõtlen, et võib-olla ma lihtsalt nagu hea teema liiga kergelt realiseerisin ja eriti mis puutub Moska mälestustesse, see on väga õige, te tõmbasite mind selle tinglikkusega lõksu ja see ongi ühe küsid ju tähendab, tarvidust peabki tegema. Et Ma ei lahendanud seda, eks ole, ei siis novelli võtmes ega, ega, ega siis ka olukirjelduse võtmes. Ma püüdsin täpselt midagi kahe vahepeal teha, segada Henryt või kuidas seda öelda. Kuid igasugune, igasugune segažanr on, on loomulikult küsitud. Tartu jääb raha mälestuste lõpus on üks järelsõna pealkirjaga fakt on kujunde ja senna on alla kirjutanud eine e helderlin kas teil on ka selle pisikuga midagi pista? Sest on, mul on pistmist ja ma võin öelda seda, et, et mina ei ole selle ene helderlini ega ene helderline ja on olemas seal n heldernil ei ole nagu siis tekitaja aga selle selle tekitajaks on üks võluv daam prosaist ja nii edasi, kuid see oli nagu omal ajal oli selline organisatsioon või ühing nagu Vellesto. Ja, ja see oli siis nagu Vellest ta kollektiivne pseudonüüm algul selle daami oma, siis siis Vellestama kollektiivne ja hiljem andsime selle täiesti vabaks, et siis loodame, et kunagi bibliograafid uurima hakkavad. Võib-olla ka ei hakka. Et see oleks siis noh, niisuguse segaduse tekitamiseks ja selle nimel on kirjutanud nüüd siis mõned inimesed, kellest mõned ei ole ka olnud väljast liikmed enda kohta võin ma öelda, et mingid lood on ka minu kirjutatud selle helderline siis noh, nime all, kuid jätan vastuse võlgu, millised nimelt. Pöördudes tagasi veel selle ajaloolise juurde ja aja loolisuse üks alajaotus on ka dokumente reaalsus ja teie oletegi kasutanud seda dokumentaalse auraga ümbritsetud vormi küllaltki palju, nimelt no viimased kolm romaani olete kirjutanud päeviku vormis, vaata siin kriitikud on hakanud seda juba ette heitma. Millest selline kiindumus Fictionaalse päeviku žanrisse? Mõnikord on, mul on küllaltki raske ennast ära peita tekstis ja ma vaatan, et ma nagu kipun, kipun liiga esile, tuleb siis natukene seda vältida olen ma tõesti pannud siis ühe inimese päevikut täitma, et ennast ennast ennast siis ära peita, seda ühelt poolt teiselt poolt ma olen täiesti täiesti kindel, et vot sellisel dokumentaalsusele on ürgjõud seda dokumentaalselt teesklemisel natukese ürgjõudu läheb kaduma, kuid suures osas ta siiski säilib. Ja vot seda ma olen püüdnud siis viimasel siis kolm paksul romaanil, tõepoolest nagu saavutada just niisugust ürgjõulisust. Ja ega need asjad noh, nii nii siis Haapsalu tragöödia elemis rannarootslaste saatust käsitleb kui ka kui ka siis sedasamust Ungern-Sternbergi lugusid. Ratast käsitleb, ega nad muidu nii palju välja mõeldud ei olegi, kui kriitika on kriitika on kirjutanud. Asi on selles, et kas Ungern-Sternbergi asi, see mees ongi lausa fantastiline, see on pööraselt fantastiline mees ja sellepärast tundub võib-olla tõesti, et ma olen lasknud nagu fantaasial Birutada, kuid seda ma olen teinud tunduvalt vähem, kui arvatakse. Aga. Kas nende kirjutamise puhul oligi kõige keerulisem see enese ärapeitmine vä? Kas sind kõige keerulisem on, seda ma ei oskagi, täpselt täpselt öeldes, ta peab tükk aega mõtlema, enne kui, kui suudaksin vastuse formeerinud, kuid üsna üsna keeruline oli ja mitte mitte veel enese, vaid, vaid noh, mida, mida, mida ma tean, sest tõepoolest Mongoolia ajalugu ma olin ennem uurinud, teadsin ja, ja Põhja-Hiina ja siis ütleme ja, ja mis seal ümber jäävad, mandžuuria tuvad ja kõik ja nii edasi. Et üht-teist ma teadsin ja ütleme ennasteni ära raske meil, kuid niisugust eru tiiti, kes noh, nüüd võib-olla ma kasutan natuke liiga labast sõnana. Ta hakkab poosetama edasi. Seda eruditsiooni oli ka raske ära kaotada. Et see tuleb ikka lihtsa niisugusetentsiku sulest teenija sulest, kes, kes ei pruugi teada, millised maailma monarh on head ja millised halvad, mis toimub parajasti Jaapanis ja ja mis, mis toimub parajasti punases Moskvas, et vot selle sulest kirjutada, vot see oli raske. Need romaanid on suhteliselt erakordsetest inimestest või enneolematutel teemadel kirjutatud, kuidas üldse nende teemade juurde jõuate või on siin ka mingi seaduspära, saate midagi teha, mingeid üldistusi? No seaduspära võib-olla eriti ei kaunista mind mõlemal juhul on olnud alguses filmi stsenaarium nii, kuna Rootsi lool kui ka siis Ungern-Sternbergi lool ja noh, see stsenaarium on mingisugusel realiseerimisetapil siis üle parda visatud ning ainult siis endale kogunud tohutu hulga materjali, teinud endale ühteteist selgeks ning üks 100 või noh, seal 80 kuni 100 masinakirja lehekülge on olnud siis ka minu poolt valmis kirjutatud asja, mida romaaniks realiseerida ei ole olnud eriti raske enam hiljem. Mihhail Fjodorovid lubas hobuseid kah vaadata, kuna ta peab hobuselaenutuspunkti kolhoosist õigemaks. Murmanskis pidi piirivalvel palju hobuseid olema. Asi on selles, et Mihhail Fjodori Vici arvates ei sobi sotsialismi. Meie saare väikesed hobused, kes mujal ei kasva. Sotsialismi peavad suured ilusad hobused olema, ütles Mihhail Fjodorov. Vits. Ooke jaoks on hobuselaenutuspunkt esimene samm kolhoosi loomiseks. Seltsimees tere saatis tervisi, ütles ookean. Garnisonis oli Filmsabajevist. Paev oli kommunist, kes kedagi kartvat. Bajevali ratsanik, keda kõik armastasid eriti palju inimesi, tapizzapajev kuulipildujaga. Pärast filmi läksid kohatu inimesed, lina, tahate bajevele õnne soovima? Tahtsid kangelasega rääkida. Chapajevit ei olnud seal ja nad olid väga pettunud. 15 november 1940. Täna rääkisin poliitloengul Pariisi kommuunist kui suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni eelkäijast. Kuulajaid oli vähem, sest kõik käivad laia Anna juures. Peab ookeage arutama seda probleemi. Kas see Haapsalu tragöödia, nagu te mainisite, on siis lugu rannarootslaste elust? Tegevus toimub sellises kohas nagu kohatu. Mille selliseks protomaastikuks on vist Ruhnu saar? Ruhnu ja Vormsi kahepeale kokku või, või koguni Osmussaare üldiselt ta mullu huvi nende paikade vastu, kus ma käin, uurida ajalugu ja kohalikke inimesi nagu natuke jutule saada, vestelda, nii et ma ühteteist teadsin. Aga see lugu, millest räägib siis üldiselt seesamune Haapsalu tragöödia, et kuidas punane normann, kuna tal ei olnud siis punasel aastal külanõukogu esimees, Nõukogude külanõukogu esimees visati laevalt maha. Seda lugu, ma kuulsin tõesti ülikooli peale, kui ma käisin fiktiivse komandeeringu ka Ruhnu saarel ja siis ma jäin õlut ja jõin nende tähendab Ruhnu meestega poe ees õlut ning üks mees, kes oli selle normanni poeg, kujutage see rääkis oma isast, keda tollal polnud enam elus ja kes oli ka muidugi nõukogu esimees, nii et ta isa oli olnud külanõukogu esimese poeg, Norman oli ka siis külanõukogu esimees, rääkis mulle selle loo, tähendab, ma kandsin seda lugu, sest noh, kui nõukogu kuidagi selle avaldamine kõne allagi, sest rannarootslased olid unustatud kodumaa reeturid, eks nõukogude vaadatud, põgenesid palavalt armastatud Nõukogude maa eest ja nii edasi ja nii edasi nendest räägitud üldse midagi. Dollar on huvitav, isegi ilmus Vormsi saarest on ilmunud brošüür, kus pole sõnagi juttu rannarootslastest, no nii kaugele jõuti, kandsin seda lugu siis 20 viisa, sestap mälus ja, ja siis, kui siis režissöör Hardi pöördus minu poole, tuli see mulle pauhti meelde. Ma olen seal poes ja sellist lugu kuulnud, et kuidas üks, üks inimene elas saare peal, mitu päeva üksinda lüpsis kõik lehmad, eks ole, need udarad ei, lõhkeks võttis pliidilt pudrud, et majad põlema ei lähe ja kustutas kustutas siis pliidi all tuled ja nii edasi, enne, kui siis naabersaar kauget naabersaarelt kihnul jõudsid, siis noh, ma ei tea, röövlid, eks ole, tähendab kohale, kes siis nende rannarootslaste kodud endale võtsid? Teine november 1940. Saime Alexandra viltsauna kasutamise eest 18 rubla 15 kopikat. Jagasime selle raha kolme pere peale. Aleksandrov ütles, et neile ei meeldi, et saunas on korstnat ahi. Liiga palju. Suitsu tuleb Eston raha maha arvestatud. Ütlesin, et korstnaga saunas ei saa keegi end puhtaks. Aleksandrov vaatas käilakuju sauna seinas, küsis, et ega see ei ole Päts ja Laidoner või Rootsi kuningas. Neitsi Maarja, vastasin heitsi. Naeris Aleksandrov. Ainuke saare peal. Ikka käib, vaatan külas. Ehkki olen loomult jumala salga ja mida ma tegema pean, mul ei ole ju mahti naist võtta, pealegi pole ka kedagi silmapiiril. Aga muidugi kõlba valla täitevkomitee esimehel sellest rääkida. Öösel kostavad merelt mingid plahvatused, võib-olla ronivad hülged miinide otsa. Nägin unes, et meri oli kuni Haapsaluni hüljeste verest punane. Selle sees hulpisid surnud kalad, kõhud üleval ja silmad sama punased kui meri. Kas ma olen õieti aru saanud, et see romaan on tekitanud suhteliselt suurt huviga rootsise? Jah, tähendab see tõlgiti rootsi keldris, on ka norra keelde tõlgitud, kuid minu teada on mõlemad ainult käsikirjas ja miskit on tulnud ette, et see on jäänud avaldamata nii norra, rootsi keeles. Kusjuures Ma nägin üsna hiljuti ühte daami norra daami, kes ütles, et kohe-kohe ilmub. No ma ise loodan, et mul oleks väga hea meel, kuid mina siit tagata tõugata asja kuidagi ei saa. Üks teie kirge on ka reisid ja, ja reisikirjandus ma olen tõepoolest juba tähendab kuskil kümnendas klassis mu sõbraga sõitsime autost topiga, sõitsime Krimmi ja, ja nii edasi, nii et hästi palju kogu see lahmakas Nõukogude Liitu sai enne seda risti-põiki nii risti-põiki kui vähegi võimalik läbi käia. Ja siis kui piirid avanesid, siis oli täiesti loomulikult läksid juba Poola ja läksid juba Soome ja nii edasi, kus varem ei olnud käinud ning, ning siis avastasid selle teise poole. Kui oleks saanud kohe Hispaaniasse minna, nagu tänapäeva noored sõidavad juhuslike autodega hääletades Hispaaniasse, siis oleks mul käinud see ida ida pool jäänud nägemata. Aga mul on nendega suured Siberi jõed ja Kamtšatka kotkad ja kõik nähtud ja ma olen küllaltki pikalt nagu õigusega. Ma olen tõepoolest siis hakanud läänes lääne poole minema ja sealgi jõudnud jõudnud üsna kaugetele Mandritele ja see on midagi isikupärast, mille vastu ei ole mõtet endal ka sõdida. Et kui vähegi võimalik, on siis siis jalad selga võtta ja püüda siis püüda siis tõesti siit ära minna, et selleks, et siia tagasi tulla. Kas te pidasite mingil perioodil ka ühte reisifirmat? Jah, seda me pidasime ja see on nüüd jätkab nagu siis giidi teenuseid ning selleks giidiks olin ja kõigepealt oli giidiks hakkamine Euroopas siiski suhteliselt huvitav, nii mitmelgi korral, isegi paljudel kordadel olen ma olnud selles linnas esimest korda, kus ma olen olnud giidiks, nii see käib, muide, Pariisi ja Londonit ja kõiki selliseid asju puudutab raamat ja nii edasi ja see on päris uhke tunne, et noh, endale on tehtud asi teoreetiliselt visuaalselt üsna selgeks, et mitte mitte lolliks jääda, kuid siiski põksub süda, et järsku on midagi totaalselt valesti ja siis näiteks kõnnid Nürnbergis mööda sedasamust peatänavat, mida siis Hitler kandis ja nii edasi ja räägid siis Lenin risonstani filmi järgi, kuidas Hitler siin kõndis, kuidas rahvast tervitas ja samas tead, et kohe-kohe peab hakkama paistma kirikut ja samas pabistad, et kas ta hakkab paistma teid ja, ja ja siis, kui hakkab paistma, siis oled, sa oled rahul ja nii edasi, aga ma kardan, et palju riskide või mõnikord võib, mõnikord võib üsna kõvasti sisse kukkuda. On igasugu kirjanikke, tüüpe, mõned kirjutavad väga spontaanselt, teised valmistavad pikalt seda vormistamist ette, koguvad materjali, loevad käsitlusi. Milline kirjaniku tüüp teie olete? Ma arvan, et ma olen selline spontaanne, kuigi loomulikult ju, ega Ungern-Sternbergis diarannarootslastest ei kirjuta ilmad materjali korjama, kuid siiski on mul raske, raske, tähendab ma panen spontaanset asja paberile ja vähe sellest, mul on hiljem mingeid raskusi ja mingeid tõrkeid selle kontrollimisega teist korda lugemisega ning ma tean, et, et kui ma olen kuulnud kelleltki seda väidet mõnelt kirjanikult kirjamehelt seda väidet, et nad ei loe oma ilmunud teoseid siis. Ma olen alati kahtlane, et võib-olla väike silmakirjalikkus moment kuid minu minu kohta käib see kohe päris kindlasti kuidagi nagu, nagu, nagu nagu piinlik on, on lugeda. Sest noh, mingil määral olema nagu perfektsionist veel selle, selle spontaansuse juures võrdlemisi vastu oksuslikud asjad, eks ole. Kuid see oli siiski niimoodi on ja ikka ikkagi tahaksid, et vot see sõna, mis on siin vale, see oleks pidanud olema teisiti, seda lõiku seal lõigu oleks pidanud minema viskama ja nii edasi ja siis, et mitte endale siis paha tuju tekitada üldse ei tutvugi siis oma ilmunud raamatutega. Ma ei ole küll mingisugust statistilist analüüsi teinud, aga kindlasti olete te 90.-te aastate üks kõige viljakamaide kirjanike kas või nii-öelda lehekülgede mahult, kust selline viljakus, kus selline tööd, kus huvi ja nii edasi. Nüüd ma ei ole tükk aega ilukirjandust kirjutanud ja ma ei tunne ka mingit erilist nagu vajadust selleks ja võib-olla tuleb jälle jälle mingisugune niisugune aeg spontaanne aeg peale. Samas peab peabki ütlema, nõnda et ma ei kirjutanud ju aastaid pärast sedasamust lapsepõlvest Malleta tugineda ajakirjanduskriitiku tööd ja ma ei saa hinnangut anda, kas see oli hea või halb, see on paratamatus, nii see oli, muutasin, mida midagi ei saa tõepoolest siis 90.-te aastate alguses ma olen selles mõttes, kui see ühiskond nagu natukene elama läks, natuke natukene paremaks muutus ja nii edasi ja hiljem ka palju paremaks muidugi siis siis ma lihtsalt süttisin ja, ja see mõjub mulle üsna-üsna otse. Sest see varasem ühiskond oli ikkagi niisugune muserdav ja ängi tekitav ning ei olnud tahtmist kirjutada. Kuigi ma lõpuks siiski ponnistasin selle kurbmäng pabelisele, pikkade-pikkade aastate. Kui te kirjutate, hoiate te ka silme ees mingisugust kindlat lugejat või mingit lugejate gruppi. Tänapäeval räägitakse ju palju näiteks mingitest sihtrühmadest ja nii edasi. Jah, hoian küll, hoian näiteks teatud inimesi peamiselt põlvkonnakaaslase või isegi võiks öelda, et ainult põlvkonnaga kaaslasi, kelle suhtumist ma arvestan ning ma mõtlen, mida nemad võiksid arvata seda teksti, seda lauset, seda lõiku, seda asja lugedes pidada ka selleks, et nad nagu päris vaba ei ole. Nii et, et ma ikkagi häälestan ennast millegi järgi timmin oletatava ühiskondliku arvamuse järgi. Ega see päris hea ei ole, aga nii see siiski on. Kuidas te suhtute oma kriitikutesse? No ma ei tea, kõigepealt on üsna hea meel, kui keegi üldse tähele paneb, et sa oled ühte teist kirjutan, ma olen küllaltki käremeelne ise, kui ma kellestki millestki kirjutan ja ma arvan, et see kõik tuleb mulle tagasi, mitte sellepärast, et keegi nüüd tahab, tahab lause tagasi teha, aga, ja see on noh, kuidas sina külale, nii küla sinule ja siin on midagi väga-väga sügavalt sees ja võib-olla ma olengi mingil määral nagu naguniski, terav ja teravusi väljakutsuv, samas ning mis, mis parata, saab, aga kokkuvõttes kokkuvõttes on, on hea, kui märgatakse ja võib olla. Lõpuks ka tuleviku kohta, et kas kuskil arvutifailidena on olemas juba järgmise romaani või mingisuguse reisikirja käsikiri. Ma tähendab, pole nüüd, aastaid olen, vot ma ütlesin, Moskvas õppisin stsenaristika olen siis aastaid siin Eesti ülikoolides ja lugenud siis draamatehnikat, filmi, draamatehnikat ning üsna palju peatükke nii loomingus, aga eriti teater muusika kinos sellest raamatust on on ju ilmunud, seal ilmus poolteist vastatel järjejutuna seal teater, muusika kinos ning see on veninud ja veninud selle raamatu väljaandmine. Kuid lõpuks ma teen selle siis siiski ära ja minu nagu esimene eesmärk ongi, ongi selle raamatu väljaandmine praegu. Seekordne litter hakkab lõppema. Tänases saates rääkis oma loomingust kirjanik Olev Remsu. Saate tegid toimetaja Janek Kraavi ja helirežissöör Vivika Ludvig. Järgmine kord on järgmised teemad. Kõike head. Kuulmiseni. Lipper.