Tere õhtust, ütleb toimetaja maris. Johannes on luuleaeg. Aja kuju on Doris Kareva luulekogu, mis ilmunud 2005. aasta sügisel. Sealt olen valinud tekstid ja täna õhtul loed neid näitleja Katariina Lauk. Saatemuusikavaliku on teinud virve Pulver. Kõik, mida vajad tuleb su juurde. Ühel või teisel. Varjatud kujul. Kui tunnete ära, saad käsu omaks. Muide, tahad, tuleb su juurde? Tunneb su ära ja saab sinu osa. Hinga loe 10-ni. Hind selgub hiljem. Kui surmahirm saab nii suureks, et pageda enam ei jõua siis rüüstadki talle vastu. Siis karataksegi kuristiku peadpidi gaasiahju läbi peegli. Kuis keegi. Hirm on hirmsaim gravitatsioon. Ta vihkas ise end nii intensiivselt et maksis kätte kõigile, kes teda armastasid. See oli tema viis panna end kannatama. See oli tema liis paluda rohkemat. Metafüüsika. Metamatemaatika. Mu metamuusika. Mometa meeleheit. Lööd jälle ja jälle. Ja jälle. Südamevalukivil nokka teritab lind. Süda kirjutab. Käsi veab read, käsi väsib, süda ei väsi, kuni õlad kuulama, tead, mida kõneleb säsi? Seal oleva valu ja raev. Vastu reetmist ja alandust. See on oleva olemis vaev tulvil ülevat pühendust. Käsi kirjutab. Süda teab. Süda vaikib ja armastab. Mida kõnelevad ta read? Liikudes labürindis, muud pole käepärast. Seepärast käristan Rebalaid endast märkimaks läbitud käänakuid leidmaks tagasiteed. See ei parane kuidagi. Seda, mis õhust võetud tagasi panna ei saa. Su mõte on see, mida elad. Mis lõigub su käsivarsi mis süstib end veeni? Mis sunnib sind oksendama igal hommikul, mil vaatad tõtt. Hallaste valega? Mingid risti-rästi rööpad, koopad, tunnelid, tundmatud jaamad sööstavad läbisust. Kuni ükskord jääd ette. Sa tead ju kord nad kätte su saavad. Siis, kui sa enam ei talu. Et x suhtub y tisse nagu valu on valu. Ja rooma nii piga, metroo. Ei kanna su pilti käekotis. See hõõgub niidi mu laugude all. Iga ilme, liigutus, intonatsioon, must tahtmatagi on tallel. Kõige selgemalt selg kui sa läksid sellel seletamatul maikuul tol halastamatult, talvel, just nii nagu juhatasin pimedusse ja pahematke Kaks ja pool sekundit nägin sind. Pärast kaht ja poolt aastat. Silmapõhju see silmapilk siiani laastab ja taastab. Välkvärin ja voog koos ühesainsamas pilgus. Ma ei suutnud risteregi öelda. Kui helki mõõk lõhestab mind sinu seletamatult kurb hiilgus. Maailm. Maailm vaid läheb mööda. Harjutan vanadust üksildust, hüljat, ost, vaesust, puudumist, mitte olemist. Harjutan pimedust lõppude lõppu. Lõppude lõpuks ei ole midagi karta. Hirm ära muljum, eid, oma unede nägu, kannatus, kurna kulda, olemisjõest jõust. Keskealine ja ülekaaluline depressiivne alkohoolik soovib osta köit. Võib-olla linane neil parem kanepini, eelistatult sõbrahinnaga. Ta meelelaad on must ja mereline ta ammuilma juba sõlmi harjutab metoodilises meeleheites. Ükside tõrvad paati, läbib purjesid vett, üha paiskub taeva päravaist. Tühjus ei lähe tühja. Tühjuse täideminek on kõik, mis on nii riimis raamas kui ruunis. Tühjus on tähtede vahel. Tühjus on kumisemas Merakude tuunis kuumis. Tühjust ei tühista. Tühjus on põhjus. Pühitse tähista siis tühjust põhjuste põhjust. Luule on keeletants. Tants on keha, luulekeha on keel, mida kõneleb kõiksus. Kuule, tunne. Valguse ülikond Piledamaks ei kulu seondsuse siidsall siledamaks isa. Nii nagu need need ka välja eluvoolav. Ülikool vuliseb teotiie. Jumala päev iga jumala päev taevas tänagi täna. Kes on õppinud armastama, on õppinud surema. Mida kõrgemad mäed, seda sügavamad on orud. Seda rängem on teekond südames rändajale. Mõistes et tule kui suled. Alati oled sa päral. Ammendumise jumalik rammestus. Seda tunneb mees kelle kurgu all Uinub rahuldanud naine. Seda tunneb naine, kelle rinnale pannakse vastsündinud laps. Seda laps, kes on lainepiiril valmis saanud liivalossi. Ja kunstnik, kelles pakitsen pimedus korraga võtnud on kuju. Sa ei ole kellestki parem. Sa ei ole kellestki halvem. Sulle on antud maailm näe, mis seal näha. Hoia seda, mis on su ümber. Hoia, kes kõrval? Kõik olendid. Omamoodi on naljakad. Kõik kõnernad. Küsimus pole mitte mismoodi olla moes vaid kuidas elada tões kõikide tuulte käes. Meele selguses, vapruses kannatlik kuses, kaastundes kuidas püsida kindel vaimu vankavas väes. Jõudeaeg tihti on jõuaeg eneseloomine. Nii nagu kuu aega mööda taas täiskasvanuks saab, patarei targu pikkamööda end laeb. Nii, igal asjal peab olema eneseks aega. Lustiks ja laiskuseks. Inimõiguse aeg. Su õrnem osa mos varjul. Ümber su tugevaim me oleme üks sama keha kus tantsivad hing ja vaim. Välja puhkame maailma väsimust kindlusetuse piinast iga hommikut hoides kui esimest iga õhtut võttes, kui viimast Kuulan tunde ja tunde. Mere ainukest lauset. Mõeldes kuidas see kirjutatakse? Kõndisin mere ääres kaua korjates maast üles ühte ja teist. Kodus kallasin koti tühjaks. 11 kivi ja üks sitane luuletus. Mis keeles ma kirjutan keelest, mis keeldub andumast andmast end kätte ühtaegu üteldes ette aegu ei ajatust taevani tõustes üles trotsima tulevikku. Lühemalt luuletaja. Tee lühemalt, lühemalt, palun. Palun. Selleks, et elada selgemalt sukeldun sügavamale keele või unepõhja lootuses tabada tõehetke tõlkehelk. Kus ja kes aga poleks mängu ilu kanniks püüda kinni, et lasta lahti. Luuletusele langeb lugeja vari. Mida sa õieti ütlesid? Maas on siin? Või taevas on sini Vene. Keeles õitseb kõikvõimalikus. Meel kuule paid, mida tahab või kardab? Kurt, kurdab. Maas on siin ja taevas on sinine. Mõnes mõttes on üks seesama. Mõnes mõttes des ja mõnes inimeses on mõistatus, mõistetavus, tähendus, sädelus. Mõõkkalamusi ja sisalik. Õhtu hõbejalt pik. Orhideede alleedel uitaja. Mine ja videvik. Millest me räägime? Tühjast-tähjast, tühjusest, tähtedest tantsime, tantsime lõunasse põhjast. Nälja end enesest. Variseride karnevalil vajub, variseb mask. Kalamusi ja sisalik valli, baar. Asi vask. Palju harulist keelt korraga kõnelen auravate palavat, mille jutt sai aru. Ja siin on niisama niisama sina niisamagi, saame aru, niisamagi ajab naerma ja vaikima. Eriti vaikima ajab ajaruum, kuum, puhas janu. Üle Nõmme Rahu on kusagil püha. Ma mäletan. Mõnikord mäletan sõnu nimesid, kuid lihtsaid ja vanu Neis tähendusi on nagu tähti augustiöös, mille langemist nutta ja naerda. Oh hullust kulli hõikeid, helkivad tera lõhkumas pimedust. Nõmmeliivatee mõtlik maitse on tundlik. Ei haava, ei riiva. Triivi, ei kuhugi, vii. Puhas viiv. Sõnatu sõna tähtede vahelt niriseb tulineli. Keel voolab, verb jookseb perred. Tungib tuiksoonde täht, kui on uinunud korrektor väärt ja väärneil käriseb äär ei lõpe mõte, vaid muutub. Elav P ja vaba aja taga ei taba ammuta jõge kaasa viid ikka vaid vee hammuta tõde. Vaid vanasõnad on see. Aga ammuta ikka ammuta ammendamatust armastusega mis on aru saanud, oli see ammu. Verbis kohiseb keele veri, värskus, vägi. Keel puhkeb uhke ja pöörane iidne õudne ja uudne, uskumatusse õide. Eile oli mu meel nagu meri p. Kell selge. Maailma põhipeaaegu paiskis ära. Täna on mu meel nagu meri tormab ja tormab sõge kuhugi jõudmata. Keel on tõesti olemise koda. Luule, selle kõige kõrgem korrus. Aga veelgi põnevam on töö ning mis ees pöördub kuni kaardub keldriks. Oi neid veidraid võimsaid juurikaid. Oi, neid avarduvaid veinivarusid. Kuulsite luulet Doris Kareva kogust ajaguium luges Katariina Lauk. Muusika Välis virve Pulver. Kuulmiseni ütleb toimetaja maris Johannes.