Keskeprogrammi Reisisaade viib teid üsna kaugetesse ja väga huvitavatesse paikadesse. Oma reisist ja toredatest muljetest jutustab treene sepp. Tema on Ameerikas saatkonna siin Tallinnas asuva Ameerika saatkonna töötaja. Aga seal sellel reisil oli tal saatjaks veel ühe teise saatkonna töötaja ka küll USA saatkond on see aga asukohaga hoopistükkis Ecuadoris kuidasmoodi siis omavahel. Nonii erinevatest paikadest sattusite mehikas kokku. Meie tutvus sai alguse, no isa mõni aeg tagasi Ameerika Ühendriikides, kus me olime koos kursustel ja, ja siis me olime päris kaua pärast seda pealkirjasõbrad mõlemal oli selline juhus, et meil on võtnud väljapuhkus pool aastat, siis otsustasime, et noh, miks mitte siis võta nüüd korraga välja kuskil neli nädalat ja siis, et saaks kuskil kokku alguses, et läheks kuskile soojale, ole kuss, ainult Leisiks päikse käes mõtlesime minna kas siis kuskile saarte peale, kas siis Bermuuda-le või, või, või siis seal oli veel mingi tsaari, aga mul on nagu tuttavaid päris palju seal käinud, ütlesid, et et seal nii kaua ei ole küll mitte midagi teha, et, et teadis mind sind ütlemise pärast esimest nädalat juba ära. Ja keegi lihtsalt pilk peatuma sellisele riigile nagu Mehhiko, et, et miks mitte ja ma pean ütlema häbiga, et ega mina ei teadnud Mehhikost suurt mitte midagi, et noh, vahest olin silmanurgast näinud, et mis ja kus ja ka mingit ettekujutust sellisest noh riigis kui Mehhiko ausalt öeldes absoluutselt ei olnud. Et aga noh, seda parem ja siis sai kokku lepitud siis sõbraga Ecuadorist sai kokku lepitud kohtumisi AEG Mehhiko citys. Ja, ja kui kaua me seal oleme tagasituleku aeg, siis kõik, mis seal kohapeal pidi toimuma, selle pidi otsustama juba seal kohapeal. No ja siis algaski see reis sellest, et sai kinni pandud lennukipilet interneti kaudu ja siis sai ostetud lõuna Planeti mad Mehhikost, mille me hiljem rihtisime ümber piibliks, sellepärast et me tegime kõike vastavalt sellele, mis piibel õpetas vahesteerime küljega risti vastupidi, sest et nad väga palju nagu hoiatavad igasuguste ohtude eest, eriti Mehhikos, aga kusagil seal riigis, et siis noh, ikka tahaks vahest nagu proovida, et mis, mis need ohud siis on, aga läks hästi. Rääkige natukene veel oma reisikaaslasest, mis rahvusest see noormees on? Demongi Equador lane. Ja see tähendab siis, et ta on segu siis kohalikest indiaanirahvastest ja sisserännanud valgetest. Nojah, see ulatub juba päris kaugele, me ütleme siis ütleme kokkuleppeliselt võiks siis juba rääkida inkade järeltulija eest, aga no ma arvan, et tema puhul on ikkagi rohkem sellise hispaanlaste järeltulijaga selles mõttes, et ei lase nagu seda inkade verd peaks vähe olema. Siiski teie omavaheline suhtlus käib inglise keeles ja loomulikult, sest et noh, üks mõte oligi minna teisele maale kus räägitakse hispaania keelt, kuna mina hispaania keelt ei oska, tähendab siis ma ei osanud ühtegi sõna. Nüüd nüüd ma olen käinud vähemalt kursustelt, ma üht-teist on aru. Aga, ja et minna sellisele maale just nimelt temaga, kes, kes räägib hispaania keelt, sest et ma ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas neid päris Mehhikos hakkama saada ilma üldse keeldummada, sest et nad ei räägi eriti inglise keelt ega ka natuke räägime prantsuse keelt, aga prantsuse keelt hispaania keelanud. Sarnaselt ma tean, olen ise seda kogenud, et täpselt sealsamas Mehhikos, aga ka teisteski Hispaania keelsetes Ladina-Ameerika maades on tõepoolest nii, et isegi see tundub, et päris lihtne asi, kui sa küsid lennuvälja ja siis nad ei saa teisiti arugi, mida sa tahad teada, kui ainult aero porto ja siis on selge Ja samas võib öelda, et nad on väga mehhiklased, on väga selline sõbralik ja vastutulelik rahvas, et et ka selle reisi peal, kui me saime tuttavaks nii mõnegi nii hispaanlase kui ka mesilase, ka siis ütleme, see keeleoskamatus ei saanud küll takistuseks meie väga sõbralikke suhetele. Need PIN üks Mehhiko abielupaar adopteeris reisi lõpus ikka tegime pilte ja nii edasi. Ma pole üldse nendega rääkida, aga meil oli väga lõbus sellega sellegipoolest väga lihtsalt, kui sa oled ise harjunud nagu maailmas ringi käima ja ise harjunud endaga hakkama saama kas süüa küsides siis natuke abitu tunne lihtsalt jõuda mingile maale, kus noh, sul on mu käest ja alustavad kinni, seotud seda keelt. Te olite siis kahekesi kogu aeg, see reisiseltskond? Ei, mitte päris, võib-olla siis algabki sellest, et me saime kokku Mehhiko citys ja ja siis otsustasime, et kuna meil oli seal kolmeks ööks hotell kinni pandud, et eks siis vaatame, mis Mehhiko City endast kujutab. Ja siis läksime nagu Piiblisele juhatatud ühte reisibüroosse, meil oli umbes niimoodi paika pandud. Me tahaksime puhkust alustada rannaste lõpetada rannas, aga siis vahepeal tahaks natuke seigelda. Ja siis. Ma pean ütlema, et ma olin, täiesti üllatav on see reisibüroo professionaalsusest, kuivõrd hästi nad organiseerisid meie, meie sealoleku endalegi märkamatult ostsime sealt kolm reisi või siis peaaegu tunniajalise täpsusega, viisid meist ühest bussijaamast rongile oma või, või kus, meil tuli jälle mingi buss järgi ja seda peab küll ütlema, et kui öeldakse, et nendes maades on selline nagu moniana on väga populaarne. Ma arvan, et see tähendab seda, et kõik kõik toimub homme või hiljem. Siis on, ütleme, et meie toimunud küll mitte ühte hilinemist nende poolt ja kõik oli täpselt kella järgi. Meie reisisaated kuulajad on kindlasti sellised inimesed sellele ka endale meeldib reisida ja tänapäeval on muidugi väga palju reisibüroosid ja kõik pakuvad oma teenuseid ja on valmis tehtud reisipaketid. Praegu me aga räägime nüüd sellisest reisist nii-öelda nagu individuaalturism ja siin olekski väga huvitav kuulajate jaoks seletada, et mis on siis selle turismivalud ja võlud. Rohkem on ikka võlusid kui valusid, tähendab, ei, ma ütleksin, valusid üldse oleks selles mõttes, et muidu ei olekski mõtet selles mõttes, et kui sa neid valusid kardad, siis jah, Reval turism on sinu jaoks nagu juba läbi tõmmatud. Aga ja võlu on lihtsalt see, et sa saad ise oma aega planeerida, et seal sõltuv. Kui on tegemist juba suure grupiga, siis sa oled ikkagi sõltuv mingist grupist inimestes, kes tihti kipub hilinema, võin, igaüks tahab oma mingit reisi ja nii edasi. Ja sa saad ikkagi nagu marsruudi ise valida, sellepärast et oli ka plaan tegelikult osta päris nagu reis Mehhikosse, mis oleks nagu planeeritud. Aga, ja see oli ikkagi mõeldud sellistele turistidele, kes lähevad just nimelt kas hakkab hulkossadegankuuni, aga mingisuguse ees nagu noh, Mehhikot seal nagu näha oleks olnud väga vähe. Ma ise ütleme, oleks minul on päriselt individuaal turistid selles mõistes, et me oleks seljakottidega ja, ja kogu aeg metsikult ringi. Me ühinesime paljude gruppidega nagu tee peal, nii et me tutvusime paljude gruppidega tee peal. Et noh, seejuures, Me olime gruppidega kaasa siiski. Aga noh, me sisse saime ise valida, et kuhu me läheme ja kellega me läheme sellisel juhul, kui te neid tuure ostsite. Täpselt nii ütleme, et meil ei olnud kindlad eesmärgid minna maiade radadele, aga Ma lihtsalt, kuna meil oli täita auk meie uhkuses, siis meil oli võimalus sõita kas põhja või lõunasse. Ja tuli välja just nimelt, et see üks reis oli täpselt, oli meie jaoks määratud 11 päevane maiade reis. Enne kui me oma saate põhiteema juurde mis on tõepoolest mööda põnevaid maiade radu, jõuame, tahaks rääkida siiski natukene sellisest hiiglaslikust linnast nagu Mexico City. Ja tähendab seda, hiiglaslik on, ma sain aru juba siis, kui ma lendasin sinna, mul oli kohta akna all, tavaliselt on see, et öeldakse, et me hakkame maanduma ja siis vaatad aknast välja, siis näed kuskil eemale mingeid linna tulesid või noh, maksimaalselt annad linna, tuleb mingi viis minutit. Aga Mehhiko City puhul hakkas, oli just nimelt see, et me lendasime kuskil 20 minutit selle linna kohal kui öeldi, et me hakkame nüüd maanduma ja siis võttis veel oma jupp aega, et me lõpuks ikkagi maandusime. Ja siis ma sain nagu aru alles, et, et see on ikkagi üks suuremaid kui mitte kõige suurem, mis praegu on, ta ei ole enam kõige suurem linn maailmas, aga aga, ja siis ma nagu sain aru sellest suurusest, miks see niimoodi oli, lihtsalt on see, et kes on nagu midagi teavad Mehhikos siis ilmselt paljudel ainult reisisaadetest kuu ja päikesepüramiidi dioodi, kallis. Ja kui me sõitsime nende Kuue päikesepüramiidi juurde siis jäi silma kahel pool teed selline kohuta ja no ütleme, ma ei oska isegi öelda elamurajoon pool kilomeetrit kilomeetreid mägesid, täislobudikke, selliseid maju nagu meie giid seletas, et sinna tulevad iga aasta mitusada 1000 mehhiklast sinna äärelinnadesse kanalisatsiooni seal ei ole, nad elavad päris metsikul. Aga üks asi teadnud, varastavad elektrit ja seepärast olen tohutult nagu kilomeetrid on kõik valgustatud, mis võib-olla õhusetab sellise illusoorne mulje, et see on kõik nagu linn, noh mingil määral linn, aga, aga noh, väga teistsugune. Ja, ja siis noh, minu küsimus oli nagu seal see, et et kui suur võib olla sellises kohas nagu kuritegevus, siis üllatuseks öeldi, et noh, et seal nagu eriti kuritegevust ei ole, sest et noh, tegemist on ikkagi paar piirkondades tunud inimestega kus väärite kuritegevust. Et Mehhiko City, kus on tegelikult väga kõrge kuritegevus, on kuritegevus siiski rohkem oma kesklinnas koonduna. Sid jättis mulle väga meeldiva mulje, paar kuud enne seda olnud mingi tookord alles ranna väga suur õhureostatus. Ja paar kuud enne seda, kui ma hakkasin sõitma, oli seal vist mingi häireolukord jälle, et ei tohtinud nagu rahvas ei osanud autodega sõita ja kui meie sinna jõudsime, siis oli vihmaperiood. Ja eks see nagu palju aitas ja, ja ma ei ütleks, et seal oleks viletsamad kuidagi Tallinnas, aga Mehhiko City on, on ilus linn. Ja kui mõelda, et kunagi asteekide legendi järgi olevat olnud üks paar keset järve ja ja seal siis jumal ütles, et just siia tuleb teha linn, kuna seal oli üks kaktus ja kaktuse otsas oli kotkas, kes sõi madu. See embleem on ka praegu Mehhiko vapil. Siis sellest muinasjutt tuli, sest paigast on saanud siis need hiigellinn. Muidugi, seesama kuju on seal keset linna olemas. Aga samas ma peaksin ütlema, et Mehhiko City on väga inimsõbralik selles mõttes, et see on keset linna näiteks on suured pargid, kus on väga hubane jalutada, meie oleme harjunud, et meil on iga korralik linn, peab olema raekojaga. Elan igas korralikus linnas kohtmega, Sokolov, mis on siis põhiliselt nagu raekoja plats ja üks asi, mis on samamoodi meelde kohe esimene. Ma saan aru, et Mehhikos on kõige suuremad lipud, mida ma üldse kunagi elades näinud. Sest et neil ripujutaksid tohutute mõõtmetega, mida siis iga poolega üles tõsteti. Omania olevat, et igal pool on mingi toodud lipupiss, paistab, paistavad kilomeetrite kaugusele. Kas peaväljakul oli ka selline lipuheiskamise tseremoonia ja see on siis päikeseloojangul ja siis oli, ma arvan, et oleme siia õhtul kell kuus siseneb lipu langetamise tseremoonia, mis oli väga uhke. Üks omapära on veel tohutult palju sõitvaid põrnikaid, biit, autosid, sest et nendel on sealsamas. Mehigasite külje all on see suur tehas, kus mees mööda sõitsime, seal võis näha neid piduld kilomeetrite viisi, mis olid üles rivistatud ja öeldaksegi sealsamas lõunid, alatised ei tasu võtta seda taksot, mis on kõik taksod paistavad, et on biitlid. Et seda ei tasu võtta, on hästi-hästi ohtlikud poosnikele selge, aga ta on ikkagi niivõrd palju odavam kui mingi tavaline takso, et sellele kiusatusele lihtsalt ei saa vastu panna. Vahel on küll nõnda, et taksol pole enam polstrit sees ollagi. Kaart ja, aga noh, ja ilmselt ka see, et ikkagi alati tuli kaubelda. Et see natuke harjumatu, et sa lähed ükskõik kus kohta sa lähed, ikka tuleb kaubelda, et noh, niimoodi midagi vastu võtta ja see oli täiesti rumalus. Ja alati takso peal tuli ka alati kaubelda kohe-kohe palju ja siis sa saad kohe sõbraks siis nagu oli täiesti muretu ja Mehhiko Citys üks asi, mis mulle veel meelde kassid, mida oli igal pool täiesti hordide kaupa, eriti kirikute ümber. Kirikute juures oligi, kui meil oleme harjunud sellega, et kirik tsenseerub kuskil kella kajaga, siis seal oli see, et kui sa kuusika kasside Kraunumist suuremal määral, siis seal kuskil kirik oli, et ma ei tea, miks see niimoodi oli, aga kirikud olid täiesti ümbritsetud paksult kassidest. Seame need siis oma sammud maiade radadele. Esimene eredam moment oli selline koht nagu Monte Alban mis oli siis kunagi Sappoteegide pealinn ja tasub päris kõrgel mägedes, niiet bussi sinna kuskile keskkohta ja siis tuleb ise päris palju üles ronida. Õhk on seal päris hõre juba, nii et ronimine ei ole sugugi kerge. Ja siis kui saad juba seal päris otsas, mõni lennuk juhtub mööda lendama, siis on päris huvitav vaadata, et lennuk lendab paralleelselt, et mitte mitte kõrgel õhus, vaid päris kõrval seal nagu päris ja sellise ülevaate, et kuidas kui kõrgel sa tegelikult oled. Ja olidki ilmselt esimene kord, kus mind nagu hämmastas see, kuivõrd arenenud võis olla juba tolleaegne ühiskond, kuivõrd paigasele linnas arhia kuivõrd hästi organiseeritud igasugused mängud ja üritused kuivõrd hästi juba osati kasutada ütleme, värve ja muusikat inimeste transsi viimiseks, sest et ütleme, et tolleaegne Monto varblane küllaltki palju selline preestrite linn. Ja arvatakse, et keskväljak oli värvitud mustaks punaseks punane ühtseks maiade lemmik oleme tegelikult ja siis väidet mustaks punaseks erinevate ringide ja ruutudega. Nendel oli selline püramiid, kus läbi prao mingil hetkel tuli valgus, mis täpselt, näit kas teisel pool platsi oleval ajal nagu preestrile, sellel nagu jumalik valgus siis oli trummimuusika mida põristati preestrite valdasid seda kunsti nagu päris hästi, kuidas sellise valgusefektidega meie mõistes juba ja värvide ja ja muusikaga viie inimese transsi. Samas seal on selliseid kiviraided, mis arvatakse, et need olid tolleaegsed nagu anatoomiaõpikud kus on aidatud erinevaid inimeste väärarenguid kehaosi ja ma ei tea, kust see järeldus on tulnud, aga arvatakse ka, et Maal juba harrastati selles ühiskonnas lahtisi ajuoperatsioone, siis rääkimata sääset Montalbanis oli väga arenenud astroloogia tundmine. Oli olemas juba oma kalender, tdi numbreid kirjutati, minu arvates on täiesti hämmastav. Ja kui vaadata, kus nad elasid, siis noh mäe otsas, ei saa öelda, et nendel oleks olnud kerge liikuda, kerge suhelda kuskile mingite muude tsivilisatsioonide kuskil läheduses. Küllaltki omaette siiski ei, see oli esimene selline koht, mis, nagu mind päris üllatas, kuigi ütleme ausalt Monto, Alvar neist enam palju jalgu järgi jäänud ei ole, tal on üldse selline ilus koht ja varemeid natukene. Ja siis loomulikult üks asi, mida ei saa kunagi ära unustada, on see pallima mänguplats, mida siis igal pool on tõesti, üldiselt arvatakse, et see oli tolleaegsete indiaanlaste selline ajaveetmise ja samas ka võib-olla religioone rituaal kus siis ilmselt oli mingist kummist pall, mida siis tohtis lüüa ja siis õlgade käte-jalgadega mingi rõnga ajada, nagu siis on korvpalli eelkäija. Kindlad ollakse selles, et sellega kaasnes tihtiga ohverdamine aga mõnede allikate kohaselt ohverdati võitjaid. Ja see tähendas seda, et need kohe automaatselt tõusid nagu auseisusesse seid pühakut. Eks minu arvates maiadel on 13 erinevat taevast ja sai kohe automaatselt, said nagu taevasse ja said väga pühitsetud positsiooni teiste allikate kohaselt jälle ikkagi ohverdati töötajad, mis oleks nagu palju loogilisem, eks ju. Igatahes selline huvitav pallimäng. Jah, elu ja surma peale Mehhikos elanud indiaanlastel on olnud selline inimohverdamine ka need kuu ja päikesepüramiidid, mis olid ju rituaali paigad ja seal püramiidide otsas olevat templid. Need olid ju ka ohverdamise kohad ja seal voolas mitte ohvrit tallekeste veri, ainult. Ja tähendab, ongi see huvitav asi, et päris pikka aega peeti Maiasid selliseks rahumeelseks rahvaks, kes on olnud selline rohkem intellektuaalne, rukis on arendanud oma kirjakunsti ja ja kalendrit ja, ja siis oma mingid numeratsiooni. Aga siiski, mida rohkem on, on tehtud neid väljakaevamisi avastusi, siis on ikkagi tunud väljend ikkagi maiad olid päris merejanune ja rahvas ja ohverdati igal võimalikul juhul kõikidel oma jumalatele ja rääkimata sellest, et kui olid sõjad siis noh, see oli ikkagi päris verine vaatemäng, mis seal võis toimuda nagu, et et see, et ma rahumeelne rahvas ja see nüüd küll päris paika pea, eks ütleme, praegus mujal regioonides võib-olla seda nii palju ei ole, aga tema lõuna regioonis Mehhikos lubatakse siiamaani ainult mitte neid inimesi õnneks, vaid noh, ütleme kanu ja kukkesid, et see veri on nagu praegustki veel nendel väga palju igasuguste rituaalide Osatäitja Ladina-Ameerikas on üldse väga suur osa nõidumisel ja, ja kõikvõimalikel talismani idel ja igasugustel kodu altaritel, kus toimub lõhnavate rohtude juures ka põletamis, ütleme, sellised tseremooniad ja ja nii, et kas niisugust nõia turgu, kus kõike seda võis ka osta ja nägite ka vä? Päris sellist nõiaturgu ei näinud, aga ma nägin sellist kohta, kus kus tehti väga sarnast asja, Woodula ütleme see oli siis ühes maha, aga samas osariigis jaapases Mis võib-olla sai kuulsaks 94. aastal, kui separatistid seal tegid revolutsiooni ja sellest ajast saadik elavad seal suure juhi Marcuse juhtimisel kuskil mägedes ja džunglites. Meil õnnestus käia paaris indiaani reservaadis. Ühedes nendest küladest täpsel pildistada ei lubatud, see on nagu põhimõte seal ja rääkimata sellest, et noh, ütleme kui sa inimesi pildistad, siis on nagu see kokkuleppe alusel, aga kirikus seal oli absoluutselt keelatud pildistada. See ongi selline maakond, kus nagu see katoliiklus on ka väga läbi põimunud, siis nende oma religiooniga. Et noh, meie mõistes on tegelikult seal katoliiklus nagu päris tahaplaanile jäänud. On ilus sinna puukirik keset küla, noh nende mõistes ilmselt vabanes ukse ees vähemalt on mingi mees, kellel on puunuiaga. Kui seal tavaliselt on see, et siin sadavata hordid lapsi, kes müüvad sulle igasuguseid punutis asju siis nii, kui sa jõuad kirikule lähemale sealt kohe, noh, nad ei tule sinna lähedusse, system püha, Markkuse kirikusse sisse lähed, siis seal on maas on hein see ei ole mingi pinke ega mitte midagi. Paljud inimesi söövad maas. Ja esimene üllatusmoment oli see, et instituut maalsele ees on munad ja kokakoolapudel. Ja, ja, ja siis noh, seinte peale siis nagu igal pool katoliiklikus kirikutes on, on naelutatud igasuguseid isiklikke esemeid, pilte, torke, kaelakeesid juukseid. No seal loeb väga suure kollektsiooni kokku saada, mina, seal ma ikka on nagu naelutatud siis pühapilti aste palun küünlaid istmelt, et kui vaadata ka, et noh, et küünlad, hein, puukirik, esimene mõte on kohe see, et tuleohutu seeski siin küll ei täideta, siis hakkad vaatama inimesi, kes seal istuvad ja ja siis meile söödeti, et seal olegi preestrit, vaid kohalikud ravitsejad, niinimetatud kes on seal kirikus. Siis kui sul on midagi viga, oh sind kas tuuakse või sa tuled ise sinna kirikusse. Sa ütled, kus kohas sul valutab või kus kohas sul on mingi probleem, siis võetakse see muna, muna hoitakse selle koha peal, mis, mis on haige tavaline kanamuna või. Ja siis on see kauss, kuhu see vaadakse katkise muna ammust seest. Ja see tähendab seda, et see paha vaim on kõik sinna muna sisse seal kausis kaussinit siis poetatud selja peal vale seegi, proovitatakse joka Poolat ja siis röhitsev. Ja siis tähendab seda, et rõhitsusega on neid kokku kõik see paha vaim välja tulnud. Ja kellelegi midagi, ma küsisin, et noh, et aga mis te siis teete, kui teil kokakoolat olnud? Ütlesid, et nad ei tea, et mida, nagu siis kasutati, mäleta, aga huvitav on see, et, et noh, miks mitte nagu mingid muud jooki ja siis ma vaatasin, et ikkagi paar tükki ju ikka websid pepsid, et noh, see ei olnud nagu Coca-Cola päris eelistusega. Ma ise mõtlesin veel selle peale, et minu arvates see kõige parem Coca-Cola reklaam ja mida ma pole kunagi näinud, et kuskil kuskil pärapõrgus tõelise religioosse sellise ürituse juures noh, inimesed tõemeeli joovad ja, ja rõhitsevad see võiks tunduda nagu naljakas, kui tegelikult ma ütlen ausalt, et mul ei olegi selline nõidumisele puudu värk kunagi eriti meeldinud. Ma ei tahaks ujuga selles mõttes ise kokku puutuda, kuna kuna ma ei tea, millega tegemist, siis ma parem jätaksin selle asja nagu rahule. Ma pean ütlema, et selles kirikus niinimetatud kirikus valitses väga meeldiv õhkkond. See oli nii veider minu jaoks, et isegi selline mõte, et kui ma olen kunagi tundnud ennast nii lähedal millegile jumalikule, et siis see on just nimelt see kirik, kus ma nägin. Tõepoolest, ma nägin asju, mida ma ei oskanud seletada ja, ja ma tean, et see õhkkond ei olnud nagu negatiivne või kuidagi noh, sünge, vaid just nimelt kuidagi helge. Ma arvan, et see on üks kõige kõige toredamaid kirikuid, mida ma olen kunagi oma elus külastanud. Kas oli võimalust, kuna reisikaaslane oskas hispaania keelt ja no võib-olla sellistes paikades pole ka hispaania keelega midagi teha, sest seal tuleb juba indiaani keeli osata. Aga kas oli võimalik ka kuidagi kodudesse või peredesse või mõnda majja ja elamisse sisse vaadata mitte ainult päris nagu need paigad, mis ennast ekskursioonibüroodele müüvad, aga päris niisugust ehedat elu ütleme. Sons jaapases räägitakse üheksa kohalikku keelt ja nad ei ole absoluutselt sarnased üksteisega. Nii et nad räägivad ikkagi need üksist, arusaadavad, räägivad hispaania keelt, aga ütleme, kodusid, mida oli võimalik vaadata küll, sest et kodud ei ole kodutamaga meie mõistes, kus on uksed-aknad ees, võid seal põhimõtteliselt, sa lähed mööda küla ja sõnad kõikide kodudesse ja nad on kõik väga sõbralikud ja tervitavad sind, aga seal ei olegi midagi. Noh, seal tavaline ütleme samast jaapasest hästi vaene ja, ja seal on veel midagi varjata, seal on puumaja, seal on suur kuskil pliit või ahi, ma ei tea, kuidas seda nimetada on, on kas siis keset rehetuba meie mõistes või siis vahelt õues ja paar voodit ja noh, seal ei olegi nagu midagi. Aasta ringi on soe ja vat ei ole seal seal oli ikka päris külm juba. Aga Ma ma mõtlen, meie mõistes on raske ette kujutada, mismoodi nad seal ikkagi nagu elavad. Siis aitavad pontšo välja ja pontšo on seal väga populaarsed ja sedasamast jaapases müüakse väga palju just nimelt sellisest valgest villast igasuguseid salle ja sokke ja mütse ja isegi ostsin kaasa. Tõepoolest on väga soojad. Ja seal on ju laama ja alpaka villast asjad, mis on eriliselt pehmest villast laama villast küll vähem, aga alpaka on ju tõesti juba natukene nagu pehme angoora. Ja täpselt nii ja selles mõttes nagu ütleme, et meie käisime seal ringi nagu jopedega juba siis aga, ja lapsed jooksid rikkaid ringi endale pontšo tuli küll peale, aga paljajalu olid, et inimesed on harjunud, ma ei tea, ikka kui sa hakkad mõtlema, kuidas nad elavad, siis, siis on päris masendav. Aga aga seda ütlevad noh, masendavalt Tallinnaga meile, aga kohalik rahvas oli, nad olid väga õnnelikud. Nad olid rõõmsad, nad olid kui küsida, et kas te olete oma eluga rahul, nad ei saanud sellisest asjast aru üldse, et noh, et mis tähendab, et ei ole eluga rahul. Nad elasid tänasele homsele ja need olid tõesti seal. Selles mõttes on õppida on juba päris palju, mismoodi piskuga saab olla niivõrd õnnelik, nad olid tõesti õnnelikud inimesed. Naeratasid, nad olid kogu aeg on niivõrd lahked. Nad olid tõesti lahked, see ei olnud mingi kommertslik. Lahkus mida tihti Euroopas nagu kohata, aga ta oli tõesti väga õnnelikud inimesed, pesemata näod, aga õnnelik naeratus, täpselt nii. Kui me juba kord Mehhikos oleme, siis teisiti küll ei saa, kui püramiididest peame rääkima. Ja seda kindlasti sellepärast, et selle nelja ütleme kolme nädala jooksul sai neid niivõrd palju üles-alla ronitud. Et viimane nädal, kui me olime juba Tšidziniitsas, mis on üks selliseid suuremaid vaatamisväärsusi ja kõige paremini säilinud maiade paiku, siis siis seisin ühe püramiidi, mina mõtlesin küll, et no enam ei suuda, enam ei suuda. Aga siis ikkagi mõtlesin, et see viimane püramiid. Aga minu jaoks kõige huvitavamaid paiku oli palenke, mis asub ka Lõuna-Mehhikos ja ta on keset džunglit. Ja seal on palenke kunagine linn oli kuskil 200 ruutkilomeetrit päris võimas asundus ja seal praegu, kuna ta on tegemist on troopikaga, siis ütleme seal päris palju rikkunud kõike, seda, kõike ehitusi. Aga seal on siis välja raiutud mingisugune osa sellest. Ja me sattusime pärast vihmaperioodi sinna inimesi, oli ka vihmaperiood, nii et enne sõda oli möllanud seal mingisugune orkaan mis oli osa teid ära uhtunud, et me päris palju jäime seal nagu hiljaks päevakavaga ja, ja kui me sinna kohale jõudsime, siis see oleks, ütleme selliseid suuremaid sonimisi meil üldse seal palenkes ja selleks Uca ohtlikumaid ronimise, sellepärast et seal oli kõik, oli nii libe, seal oli kõik selline kerge sammal ja kõik oli hästi libe. Ja põhimõtteliselt kõigi küüntega tõsi, ta sõna otseses mõttes tuli neljale kakuke ronib edasi-tagasi mööda neid püramiide, siis mõtlesin jälle sellele, et kui vahva see on, see oli üks esimesi püramiide. Ehk kui vahva see on, et jällegi Euroopas olles oleks igasugused nöörid abiks pandud ja igasugused sildilt ärge siia rool ning ega seal ei ole mitte ühte hoiatavat silti rollingus tahad, kuidas tahad. Ja seal on selline suuremaid vaatamisväärsusi on ka hauakamber kohalikule valitsejale, Bakal. Aga sinna tuleb kindlasti ronida seal püramiidis vees. Hästi halvasti valgustatud, siia läheb hästi kitsas trepp niimoodi alla, et ega see eriti näe, kuhu sa astud. Sõbrast kõik kotid, kaamerat hoida, võiks jätta ülesse. Ja esimene tunne on küll see, et sa astud kuskile põrgusse, sest seal seisma sama palav kui väljas ja see on kõik märg, niimoodi, et kõik see tilgub. Ja samamoodi ala trepid on hästi libedad, siis seal ronib mööda neid treppe alle, mõtled siis poole tee peal tegime mõtet, et pärast on jumal küll siia alla ronima, et kes sind sunnib, siis mõtled, et enam enam ma ju siia võib-olla ei satugi, eks ju, et noh, et siis käin ära, siis roni Ideronyderonide treppide lõppu ei tule ja siis juba mingi hetk valdaksin, täielik klaustrofoobia. Aga lõpuks jõuad sinna alla, siis sa vaatad Kaali ja selle matmispaiga ära. Ahah, väga huvitav. Ja peamine, ma ütlen, peaksin, kästi kähku ülese tagasi saama. Et noh, siis, aga siis on küljele hea tunne, et ma seal ära käisin, et meiega kaasas oli seal reisil ka kaks vanaprouat Argentiinast kes olid nii 70 kaheksakümneaastased ja vaatasin neid, kuidas nemad ilma ühtegi sõna kobisemata, käisin kõik need kohad läbi ja siis ma sain aru, et ei, et et nii, nii jätkata. Samade maiade püramiidid on päris erinevad, sellepärast et osad on tehtud väga palju igasugust käsitööd seal, et raiutad kividest välja skulptuure teised on rohkem nagu sile, tead, mis annab alust arvata, et nad olid värvitud väljast ikka samamoodi punast ja musta kasvatatud. Siis Alatskiviskulptuurid mänguplatsid jällegi ja seal on ka selliseid mänguplatse, näiteks on skulptuurid, kus on kujutatud iga rassi esindajad, mis on minu arvates aga huvitav siis, et kust nagu nemad ajal said ettekujutuse sellest kuidas näevad välja kuigi trasside esindajad. Kui paljude skulptuuride puhul arusaamatuks, mida seal on kujutatud, siis nende puhul on tõesti väga selgelt aru saada keda on kujutatud nende skulptuuride püramiidid on, ütleme väga sellised väga vahvad asjad, sest et seal kui sinna otsa ronida, siis sõna, et Muugale kogu seda maastikku, Snap sulle päris hea ettekujutusega sellest linnast üldse. Ja muidugi, rääkimata sellest, et püramiidid olid tihti ehitati ka niimoodi, et Tšidzinites ori püramiid, kus siis see on siis kevadisel ja sügisesel pööripäeval ilmub maa kujutis IMO trepiastmetele jälle, kuidas seda on tehtud, jääb arusaamatuks, aga, aga sinna ta ilmub siis see on nagu kõige suurem on üldse selline atraktsioon turistide jaoks kõnnib. Mõelda sellele reisile, mis olid kõige kõige niisukesem atraktiivsem või huvitavam hetk. Seda on raske öelda, seda on tõesti raske öelda. Sest et noh, ütleme ühtemoodi atraktiivsed oli ka samamoodi need varased rannad oma valge liiva ja sinise merega, mis olid nii, hakkab hulka Cancunis need inimesed, kirikud on noh, ütleme tegelikult võib-olla üks asi, mida ma Mehhikost üldse mis mul kindlasti meelde jääb, on kirikud. Sest et kirikuid oli niivõrd palju niivõrd ilusad, igal pool, need olid üleni kullatud, kõige fantastilisem krigisema nägnimori, seist, keraamiliste plaatidega keraamikaga üle kaetud, niimoodi, et keraamilised keraamiliste kujudega oli üle kaeda Taanis eest, nagu selline beseekook, mis oli värvitud üks asi, mida peab kindlasti ütlema, et kui meil on kirikutes põhiliselt kujutatud kas Neitsi Maarjat või kristlaste jumalat siis seal on kindlasti üheks põhitegelaseks neitsiguada Lupe kelle kuju võib siis igalt poolt leida ja kes on siis nende jaoks nagu selline põhiline usu sümbol, kirikuid, mis olid üleni kullad vast lõpetades siis selle, selle jaapani kirikuga, mis oli siis põhimõtteliselt seinast. See oli kindlasti siis üks asi, mis mind kindlasti üllatus oli, kuivõrd head on mehhiko teed. Sest ma ei kujutanud ette, kas see saamisi Mehhiko Cityst hakkab Pulkossari? Ma ei oleks uskunud, et ma saan ja muuseas ma sõidan mööda kiirteed. See oli tõesti väga ilus, tee neid, selliseid sähvakuid, mis tuleb meelde selle mehikuga, neid on lihtsalt niivõrd palju, et meil on kõik nii erinevad, et ma ei oska ühte sellest oleks külaliselt pott välja tuua. Kas. Kordki sattusite ka sellisesse paika, mida tavaliselt kujutatakse, kui räägitakse mehikast sealpool kõrbeline paik, kus kasvavad hiiglaslikud kaktused. Ja kes on joonud tekiilat, võib-olla teab, kas eesti Okylecumaiska oli. Ja me käisime ka sellises kohas nagu me skooli? Missa, ma ei oska selle linn öelda, pole rohkem külamis ja oli suhteliselt, tundus nagu maha selline mingisugused majad palju kaktused, hästi kuiv ja siis viidi sinna, mis kooli niinimetatud tehasesse Ja ma arvan, ÜRO ametnikud rääkisid, sised langeksid sügavasse minestusse, sellepärast et esiteks, et sinna tehasesse minna oli selline põld mõlemal pool, põld olid mingisugused hunnikud, ma ei teagi, mis hunnikud need olid. Ilmselt see tehas oli keset põldu suur katel kus siis ühest katlast jooksis kuum jook teise katlasse ja noh, põhimõtteliselt meie mõistes tavaline puskariajamine, see oligi kogunemiskoolitehas, aga, aga noh samas väga huvitav taimega kuuemmeskaalid maitsta, mis ei olnud küll suurem asi, aga aga täpselt selline tüüpiline mehhiko koht. Muster, Räpane kaktused kõrgumas, mis on see, mis kutsub Mehhikosse tagasi? Ei oleks võimalik minna. Ma tõesti loodan, et on meil võimalik minna, seda on ikkagi suhteliselt metsik. Et mis te mõtlete, ei ole turistide jaoks ikka ära tehtud, et seal on niivõrd palju avastada. Loodus on võrratu, seal on niivõrd palju erinevaid tõendeid, kuhu võib sõita ja seal on täpselt valida seda, mida sa tahad, mis sulle täpselt meeldib. Hinnad on meie jaoks täiesti vastuvõetavad, kogu see kultuur kuskilt reisilt ostnud ka niivõrd palju suveniire kaasa kui sealt sest seal on niivõrd huvitavaid asju alates mustast keraamikast ja lõpetasin samade mingite sallide ja, ja Bonzodega ja ja kas või nende kohalikku kohvi ja maiustustega. Seal on tõesti niivõrd palju asjadest huvitavat ja head, et sinna ma läheks kindlasti tagasi.