Niruutegi haigute keetjad, pange käed kuklale, küünarnukid taha, jal. Ja võtke Väike-pooldut ja sirutage ja painuta keha, Etti, pange käed maha, hoidke selles asendis, et erivalguks. Ja sirutage uuesti jälle käed kõrvale ja kuklale ja paigutage ja painud midagi sügavale. Võimlemist juhatas leelo röömel, klaveril saatis Viive Ernesaks. Kas tuleb tuttav ette? See oli õhtuvõimlemine aastast 1985 improviseeritud raadioreporteri palvel. Tere õhtust, ütleb maris Johannes. Aastal, kui Eesti teater tähistab oma sajandat sünnipäeva, on 75. sünnipäev eesti teatri teenekal muusikajuhil ja repebiitoril Viive Ernesaksal. Ta on töötanud Estonias noorsooteatris, draamateatris konservatooriumis, teinud muusikalisi kujundusi, teatri- ja telelavastustele, filmidele ja kuuldemängudele. Muuhulgas olnud 26 aastat hommikvõimlemise klaverisaatja Eesti raadios. Vive sünnipäevapäev, 27. märts on kuulutatud rahvusvaheliseks teatripäevaks. Minu tee Viive juurde käis tegelikult Helmi Tohvelmani kaudu. Ja tänase saate jutud viivega on räägitud kuus aastat tagasi Tohvi 100. sünniaastapäevast, saateks pessaid stoori. Panso kooli teise lennu diplomilavastus oli see migni Viivele kui Tohvile palju tähendanud. Viive Ernesaksa jaoks tähistab Vessaid noorsooteatri algust. Vähemalt oli see lavastus tõukejõuks noorsooteatri loomisel. Nii tahab ta uskuda. 64. aastal alustasime Messandi lugu staaril teise lennuga. Nende diplomilavastuse ettevalmistustega hakkas see töö on, minu jaoks oli see muidugi väga oluline periood, sellepärast et mina töötasin ennem kontsertmeistrina Estonias lalin balletis ja operetis ise seal lauljatega tegelasi, aga see, Ma sain ma uue elukutse, see algas tegelikult veetleva leedi proovidest, kui Panso tuli lavastama seda, vot sealt hakkas minu elus uus etapp, mind hakkas huvitama sõnateater ja mitte üldse muusik. Tänu banzule Helmi Tohvelmani tuli niisugune mõiste eesti teatrisse. Muusikaline kujundus nagu tõusis esiplaanile ja see hakkas sellepärast et meid huvitas see protsess, etenduse valmimise protsess. Mina enda jaoks pean muidugi seda ma sain endale lihtsalt elugud, ausalt öeldes võtte alguse sai see asi sellest, et miks ma laulan. Aga miks ma kukun järsku laulma. Ilus lugu, võiks ju, Romeo ja Julia lugu. Liigun hästi, no et oleks huvitav vaadata, et miks see tähendab ikkagi see põhjendus tuleb leida see periood ennem, kui ma alustan liikumist või kui ma alustan laulma, see peab olema kuskilt enne saama ühe lähtepunkti, eks ole, miks ma seda teen? Miks kogu aeg, mind kummitas? Selle vest saidi puhul, kui päris aus olla, ega me seda lavastajat Vello Rummot sinna palju ligi lasknud, küll temal ikka nurgas ja tema oli väga viisakas ja korralik inimene ja Helme oli väga, aga mina ei olnud ka eriti tagasihoidlik, võib-olla tagasihoidlikum olin küll alguses, aga siiski mitte. Ja kui sinna sellele riiuli juurde tuua veel väga-väga verivärske noreeri klasse, siis te võite arvata, mis seal seal proovisaalis toimus. Proovid hakkasid septembris peale hommiku kell kaheksa hommikul kell kaheksa Me saime minna Estonia lavale, tavalakasid tantsuproovid ja pärast läksime sinna, kus on praeguse valge saali ja need proovid kestsid noh, kaheksa tundi oli niisugune lühike proov, need olid 12 tunnised neljandast tunnist proovinud sellist hullumeelset praamid, minutilisi vest, saidi Plaviiruli täiesti peas ikka iga päev nii palju mängida, ikna kulub ükskord pähe küll, kui me alustasime neid vest, saidi proove ja see muusika oli ju meile kõigile võõras. Aasta oli ju 60, Punase vestlusel tuli välja 59 ja Bernstein ja kui meie olime ikkagi niivõrd ära lõigatud inimesed. Selles ajas, aga oli muidugi suur õnn, et autorikaitset ei olnud. Me võisime harrastada seda materjaliga ja välismaal, Renee Hammer selleaegne direktor käis ja pildistas, nende paljundust ei olnud ja siis tehti fotod ja need fotod kuivasid kõveraks ja need kukkusid klaveri pealt alla ja terve saal. Ta lehti täis, sest ma saan, pusisin nende vahel vihikulehe, suur vihikulehesuurused ja need kuivasid ära ja need kõik lendasid kogu aeg ja neid ei saanud ju kinni käsitööd ja need olid kõva paberi pärast hiljem tehti külvistaks, plamiil kirjutati kokku, aga muidugi see oli algus nii võõras ja Eri Klas tuli. Me istusime Helmi Tohvelmani kukku klõbistada, tuli Meie juures seal ja ütles, niimoodi. Olekski mõtetega müstika, teete praegu on, kas teie aruga saate, mida te tegema hakkate, mõtlesin proovimine, pisike. Täiesti hullud, niisugust asja ei tehta ja see on praegu maailmas number üks lugu ja seda nii, aga lõpuks see lõppes ikkagi need eri oli, oli ise puldis siis need Estonia trummimehed ei oskanud sind trumme nii hästi mängida, siis panin väikse trummijaamal puldi kõrvale. Siis Harri, vasar oli seal pea lauljas, ei saanud selle ühe lauluga seal hakkama, millega Bernsteini filmise Carreras ei saanud hästi hakkama, siis eri laulis ise kõva hääl, sealjuures tagus neid trumme ja no ikka päris naljakas oli, see pildiliselt oli see fantastiline väike musta peaga noor eri ja siis halli vana tahvelman, kes harjutavad seda armastan olla Ameerikas ja seesama rütm, mida me mängisime, nüüd ma noortega tegin, seda tegi selle tantsu ideaalselt täpselt ära, etendus lõpes ära, eelmine suri, ära tikeseda rütmi selgeks. Aga liigutus oli õige, tähendab, kõik hakkab sisust peale. Kas see samm on nüüd natuke pool sammu ette või taha, aga miks seda liigutust tehakse, milline India võitlus seal taga mõtlesin? Ja see oli huvitav, et pärast hiljem, kui filmi nägime, mina, mina pidin küll peaaegu minestus saama, mõtlesin, kust kohast toferman teadis, et sealt tulevad suurte hüpetega kõrged käed on ülesse välja sirutad neil kõik, terve lava oli neid sirutatud käsi teises filmis tuled ka seal täpselt samuti kuulsad koreograafid mööda tänavaid, noh, läheb seal filmis niimoodi täpselt sama liigutus ja mina tean, et filmi ei olnud seda filmima, seda muusikat käigul, kui ta esimest korda kuulis, kui ma hakkasin aegamööda neid tantse lahtidele mängima. Ta oli mul selja tagant, oli minu juures kodus ja ei tohi selja taha vaadata. Muidugi, Niinuse peegeldus, ma nägin küll, mis ta tegi, istus seal nimetatud kakras nurgas, siis läks kuskil sinna koridori, mõtlesin, et mis te seal teete siis nüüd. Ja pärast ta ütles, et ei, ma praegu mõtlen, mängige palun seda kohta veel korrata. Tuhkagi pärast ta ütles mulle, et tead, ma mitte midagi ei saanud aru. Jah, ei saanud aru ja mis välja tuli ja mis välja tuli, möödas on näiteks seal olid reaktiivid ja haid, need suured võitlused olid, hakkas tundidest nisukest harjutusi tegema, et tiigrid järsku kõik liiklust nagu tiigrit pankureid ja siis hakkas kõik ning seda füüsist nagu pehmemaks viimite teised oleks võitlustent. Mõni ballettmeister oleks nad pannud just noh, niukses jõuliseks või Crumpega Helmekas neid pehmeks voolima, pehmeks, pehmeks, agressiivselt, pehmelt. Vessaid noh, seal oli lihtsalt nagu halva kapitalistliku korraga. Loomulikud mustad võidavad. Väga suur töö, oli see sina minu aeg, see oli nii, et et me olime kõik autorid, mina olin ka isegi autosid. Mikiver oli autole seitse autoritalise, sina minu aeg oli nii, et mõni luuletus oli ka, aga kogu aeg oli muusikat ja revüü oli meil Ta isegi frakkidesse valge valss oli jäämis, sõlmilise meeldis, valssi õpetas ja siis olid Piitel sind olid ja siis seal oli suur skandaal, siis need Pansolised peetasid, on, see on kõige halvem, muusikas on kõige enam hullemat ei ole ja Mari-Liis küla tegi pildilised hele roosadeks tohutult suured pead, nagu sellel mõmmi aabits. Nendel olid roosad heleroosad varrukatega kohutavaid jubedate meile üldsuse trahviga ei meeldinud see koht, siis oli minu meelest Nicole ja siis, kui oli juba kolmas etendus ja mina läksin teatrisse, läksin grimmituppa täna kedagi ei ole siin. Põrukt, poisid, kõik Mahati biitlisunike kihvtid, biitlid olema, et kõik tahtsid, noored olid kohe nõus, sellega pistsime kõik nord. Mõtle, hakkab etendus peal, märgid on ära läinud, järsku prantsuse marsib Mari-Liis külaga sisse. Ja siis, kui ta nägi, et need läksid ilma parukat, aitäh, Assa poiss. See nagu suur lõvi hüppas sinna lava taha, kes seda tegid, ja ma mõtlesin, ta lööb selle grimeerijalt või kellelegi nüüd maha. Ja ma sain, ma hüppasin täiesti vastu, tema niimoodi lõua alla rindajaidsin, mina tegin, mina käskisin, ta mitte ühte sõna ei öelnud ja mõtled, ei vihastanud mu peale. Aga ta ei unustanud ka seda kunagi nagu tuli pärast jutuks, hea varsti pärast, mis oli kiskuda haiglas oli enne surma. Siis ta ütles, et oled sallesidki tükke teinud. No jäävad sellest sina minu ajas, seal oli tohutult palju muusikat. Ja seal olid siis need abimehed, olid tal Kalju Komissarov, Viivi Dixon, Tõnu Tamme. See oli ka üks niisugune soust koos, et seal oli Tambergit räätsa Piitelsid siis, no absoluutselt kõik sodi padi oli meil seal postmodernism ja tänapäeva kohta ja siis me ise seda sobisime ja ja Murisime seda Tohvelmani, seda põhiliselt Legisest Pansost ära välismaale ja, ja, ja eks läks soni, padi oli küll sellest pundist ja kindlasti olite seitsmes lend, tegin, kuidas see oli, vaid ka ise sai selline nende ühistöö ja mina olin seal natuke nende juures, aga Peeter Volkonski oli seal. Volkonski tegi seal nagu oli see asjamees ja oru nad seni on ikka ühistöö, seal olid kõik need viisid tulid, Jeesus Kristus, superstaar, seda nad seal palju imiteerides ja seal see oli ka paras rosolje. Läks hirmsasti peale, rahvalmas. Mängiti seal spordihallis. Kuidas kosjasõidus Jeesus Kristus, Superstaari tehti, see jääb nende teada, kes mäletavad minu neiupõlvehittide hulka ka kuulus see lavastus kohe kindlasti. Ago Hendrik Kerge kosjasõidu lavastaja on saate järgmine külaline, kellega Viivest räägime. Enne veel kuulutan välja laulu telelavastusest kuulsuse narrid sõnad Ago Hendrik Kerge ja viis Viive Ernesaks. Laul ju tegelikult tuttav, aga esitus uus. Laulab Astrid pööning. Nii et tatikas ja vesipruul juba teisel ringil. Ja tasa-tasa magus nukrus korjab minuga. Trutamas imeline keha. Olen inimene, kes ei astuda maalima toimetusteks, avad siin. Yks täht, mis särab ülalt kõrgelt ahelas sättele täht, mis jahib minule Jätkame saadet Ago-Endrik Kerge ka. Ja telefoniintervjuu on Haapsallu intervjuud ette valmistades sattus mulle pihku üks plaat ja vaatan, seal peal on Tatika laul, sõnad Ago Hendrik Kerge ja muusika Viive Ernesaks. Teate seda laulu tsirka nädal tagasi sõidan ma autoga Tallinnast Haapsallu ja heliseb seesama mobiiltelefon, millega me räägime ja Viive ütleb, et tee ruttu vikerraadio lahti, tegin vikerraadio lahti, sealt tuli see laul. Ja nüüd ma tahakski öelda, et ta ei ole tegelikult Tatika laulda. Nii Jaan Tatika kui Saalomon, Vesipruulimõtted telelavastusest või telefilmist, kuulsuse narrid. Tollel hetkel jah, oli vaja ruttu teha. Laulud. Viive, sina, oh, mõtleme, ma teen sulle kohe laulusõnad homseks. See puudutas tervet seda teost kõik laulusõnad ja, ja ülehomme meil lindistamine ja, ja nõnda siis paratamatult olude sunnil saineda tehtud. Viive on väga palju muusikat kasutanud, ta on teiste loomingut väga julgelt nagu interpreteerinud, aga ise ta vähemalt väga palju õelafišeerinud, et tema kui helilooja Võib-olla siin on tema pieteeditunne, et heliloomingu vastu, sest antud juhul, kui me näiteks võtamegi sellesama kuulsuse narrid seal on kasutatud maailmaklassika muusikalist pärandit kui ka hetkeliselt moes olevaid laulujupikesi. Kuulsuse narride kõrval on ja eks ole ka tabamata ime on ka veel pisuhänd, need kuulsad tükid, mida kõik raadiokuulajad vist teavad Eesti televisioonist. Aga kuidas üldse käib nii-öelda lavastaja ja muusikalise kujundaja Viive Ernesaksa koostöö? Üks ütleb ühe märkusena teineteise märkusena ja tavaliselt me leiamegi teineteist toetades sellise lahenduse, mis on antud lavastusele siis kohane. Ega siin ei olegi vaja teinekord sõna, vaid on vaja mingit pilku, mingit arusaamist läbilugemist materjalist või vaatamist valminud kujul, kuhu oleks vaja lisanduda veel muusika ja, ja sealt tekib mõte, sealt hakkab see asi edasi arenemine ja teinekord on ta üpris hullumaja nagu puhtorganisatsiooniliselt, nagu ütleme sedasama kuulsuste naabri puhul või pisu vennagi puhul. Aga teinekord on ta üpris rahulik ja pealtnäha väga mõistlik. Miks te olete võtnud oma lavastustes Vive kontsertmeistriks, on ta ju olnud teil nii gabaris kui Savoy ball? Oleme koos tatsanud ligi pool sajandit balletikoolist peale ja minu jaoks on Viive olnud koolitundidest balletikoolis juba meil kontsertmeister. Estonia teatris on ta olnud balletikontsertmeister. Kui mina aga olin seal Kui oluline see vahel on sellises loominguprotsessis, et, et sa ei sega teist. Ma arvan, et sama oluline ja viiulit ma hindangi sellepärast, et ta taipab seda sõnatult, millal olla vait, millal ägedalt sekkuda, mis on vajalik ja mida ta on ka teinud. Lugesin just äsja Viive Ernesaksa raamatud viiv teiegi käsi, Ago Hendrik on selle raamatut tegemisel mängus olnud. Kui kerge oli Viivet nõusse saada, seda raamatut tegema? Kui kerge oli kergel Ive Ernesaksa nõusse saada? Ei, seal ei olnud mingit raskusi. Ühest küljest ka Viive tundis, et seda oleks vaja, aga teisest küljest, kuna me oleme nii palju aastakümneid koostööd teinud, siis ta ilmselt pöördus minu poole ja siis ühel päeval see oligi 2005, päris aasta alguses. Ma helistasin ette ja ütlesin, et oli see teine või kolmas jaanuar saabunu sinu juurde ja ja hakkame rääkima. Lugesin sealtsamast Viive ütlemist, et oh, Ago-Endrik, see oli üks äraütlemata andekas, aga äraütlemata laisk mees. See käis selle Ago Henriku kohta, kes oli tantsija. Kuidas nagu suhtuda sellesse terava keelega Viivesse. Ei noh, see vastab täiesti tõele ja ega see ja ei ole öeldud ainult tantsija kohta, see vastab ka tänases päevas täpselt niisamuti. Aga vastutasuks siis ma olen seda Viivele endale ütelnud ja avalikkuse ees ka ütelnud, et et üks äärmiselt õudne naisterahvas, nii et pada sõimab katelt. Aga kuidas on nii, et Viive võib öelda nii ühele kui teisele otse nagu suisa näkku, mida ta asjast arvab ja üsna krõbedate sõnadega, et kas on mingi iseloomu eripära või millest see tuleb? Kuidas seda nüüd pehmemalt öelda? Ei ole vaja midagi pehmemalt öelda Juttaniuvivest. Minu arvates on see andeka inimese tunnus ja andekas inimene ei saa peituda niisuguste pehh meelt ütlemist tahada võib viisakalt väljenduda. Seda viivega kahtlemata teeb, aga ta ütleb asjade kohta nii, nagu need tema arvates on ja, ja, ja see on tema õigus. Lavastajad on alati väga suure egoga, muidu nad ei saakski seda tööd teha. Kuidas üldse käib see see lavastaja ja muusikaline kujundaja töö, kuid kaval peab see inimene olema, et saada seda, mis tema ise võib-olla õigeks peab või vastupidi, peab see lavastaja part när olema selline voolujooneline. Minu arvates lavastaja selleks ongi, et millestki oleks võimalik alustada ja ka tema annab algideed ka muusikalise kujunduse suhtes. Tavaliselt teatri veetlus selles ongi. Ütlemata imeline kooslus läbi aegade olnud, kes üksi ei kujuta mitte midagi endast, aga koos võivad nad saavutada väga tähelepanuväärseid tulemusi. Aga võivad ka täitsa metsas. Aga mida kujutab endasse Peraküla teater? Eesti rahval on õnneks olnud see vajadus teha ise tead pärit ja on hea meel, et selline vajadus on ka tänases päevas säilinud ja ikka ja alati tahetakse selle juurde tagasi tulla ja teatas isetegemine, see on hoopis teistmoodi kui päris teatris ja need näitlejad, kes astuvad Peraküla teatris välja, on inimesed elust ja neilt ei saa nõuda seda, mida peab oskama ja saab nõuda elukutseliselt näitleja nad on ikka teistmoodi ja tuleb nende võimeid ja võimalusi arvestada. Ja kui Viive Peraküla Sakkes teatrit ka mõtteid arutama, siis ta läks teatud radadele võiks Peraküla lugusid minevikust nagu lavale tuua ja, ja siis ta kaasas mind sinna juurde, et kas mina ei, seekord ei oleks lavastaja rollis, vaid paneks nii-öelda need lood kokku, aga siis ei olnud mul ka raske nende materjalide puhul, mida minule siis Peraküla rahvas edastas, kes oli oma mälestusi kogunenud, et siis sellel põhjal kirjutada paar lustlikku näitemängu, mida sai väga suure eduga maha mängitud. Seal laval. Kui Viive nii lapsesuuga ütles, et laisk ja andekas Ago Hendrik siis millised oleksid need iseloomuomadused, mida teie ütleksite Viive kohta? Jaja? Siin on mul võimalus revanši saada, kui tema ütleb, et mina olen kohutavalt laisk, siis mina saan tema kohta öelda, et noh, jumal tänatud, et mõni töökas inimene on ka siin ilmas olemas ja kes kogu aeg ainult mõtleb. Et, et viivekene oma ann Nende määraga on suutnud selle, mis ta on, loodus on andnud ja tal on kohutavalt võimalusi, oma annet edasi arenes. Iga leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb üks suhkrutükksuhkrutükk, mis teeb, pidas, leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb Petradera maa kuuse. Eks vaata, väitis me siis saab või ei saa, ta annab kokku, ta on nokke, voola, töötalica täi. Ja kuigi puhkust ei saa Tallinna. Et ükskaks nagu. Meenutusi noorsooteatri meeribopintsist laulis Marje Metsur lavastus. See muusikajuht Viive Ernesaks aasta oli siis 1970 17 aastat hiljem lavastas Viive ise poppinsi, Draamateatris. Aga jätkame juba Viive Ernesaksa meenutustega, mis salvestatud 2000. aastal. Ta oli enne juttu armukadedusest, ma tegin, saab Piroga kolme tantsu, tuli ülesse sinna ääre peale ja tahtis, et ma läheks ülesse viienda lennata, tegime Miku märgid ja mõtlesin, ma ei saa ja teate, mis Panso ütles mulle Shapiro kohtades, et saada see riie pikalt. Ja ükskord olen ma ühel lavastusele öelnud ära ei. Ja ma olin, jäin ise noorsooteatrisse ja Panso läks draamasse ja hakkas seda tants ümber aurukatla ja siis on Helmi Tohvelmani tegi oma kriipsu Jukudest terved albumid saatis mulle postiga kirja teel koju, kuidas tema, Pansoga peab seal aurukatel teest Hähkides vedama ja siis olid krimpsu Jukudest tehtud noodivõtmed ja seal küsimärgid ja oli appi, kus Samiine oled, jälle tule oled, mina ei tulnudki, ei teinud. Ja siis Lutsu kevade muidugi, vot see oli meil üks väga õnnestunud õnnestunud lugu oli, see läks Salme tänaval, Mikiver oli Tootsi untsakad kiir aga ta ei olnud üldse Tootsi lugu nagu siiamaani kiire lugu, see oli hoopis õpetaja Lauri luguris. Ja ta oli selline ka Eesti ajalugu, Eesti ajalugu ja mul oli selleks õnnestunud lugu. Sest et seal laval mängisid kõik need näitlejad, kes üldse viisi pidanud, need pidid kõik kooris laulma. No see oli täiesti võimatu saada neid õigesti laulma pannud kogu aeg neid laule oli seal palju. Ja siis ma tegin ühe niukse nipid, võtsin kaks väga head koorilauljat õpilast, lasin ühehäälselt kaks hõredat naiste häält siin Eesti raadios linti laulda ja siis käivitasin selle seal ja see oli täpselt nii, nagu oleks see kalakonks kõrri löödud. Noh, enam ei pääse kuskile. Sest see tuli hõreaal nii, nagu oleks, noh, need laulsid valesti, kõva häälega laval, mõni laulis seal õietiga, saalis istus esietendusel Kuuno areng helihark käes. Ja kontrollib, kontrollib kolmandat korda enam närv ei pea, vastutulev lava taha, otsib mind üles, ütleb kuule, Viive, see ei saa võimalik olla. Maju näen Mikiveri peal keegi viisi ja kõik see lillemari ei oska üldse laulda. Kuidas saab olla võimalik, et nad üldse ei vaju? Sännipitamise värk. Üks on see, kui eri argiga mees istub ja no siis on ju veel üks kamp, kes käis ja vaatas, luges ridu ja ridade vahelt ja, ja kas teil nendega on ka kokkupuudet KGB-ga? Aeguval Neljakuningapäev, ärge rääkige õudu, õudu, hoonekad tulevad peal. Sest ma ei ole nii kohutavat asja enne näinud, et seal Draamateatris neli kuningat. See keelati ka üsna saanud 14 etendust, sellest kolm etendust mängisime hommikupoolikul ka ainult üks kord KGB-le koos keskkomiteega, viimane oli ainult KGB-le, siis oli uksed kõik lukus ja mina sain olla helipuldis. Ja Mikiver oli teisel pool lava äärt ja rohkemgi sinna sisse lastud. KGB valvas väljas koridoris. Aga mina lasin sellel Allikmaa Jaanil panna makki käima ja lindistasin selle etenduse kõik üles, aga seal oli niisugune häda, et näitlejad ütlesid närvid üles. Ja ma mõtlesin, et Mandre ja Klenskaja nüüd läheb hulluks. Seal juhtus niisugune asi, et saal on tühi ja kuus inimest istub saalis. Sa pead teie grimmi kostüümi kõigega mängima. Sa tead, mis inimesena ja sa tead, mis need on, aga see neli kuningat oli niivõrd rahvas, seda tykki armastas ja seal oli nisukene tagasiside lavale. Järjest paremini mängisid, aga kui sul on koos KGB, mida sa mängid mandri mulle pärast ütles, et talle niivõrd hambad ristis, et võtsite, läheb sinna lavale ja ütleb, et minge. Et ta ei suuda enam, tõmbab paruka peast ära, lihtsalt lõpetab ära. See oli kohutav, oli enam-vähem teada ka. Mina teadsin juba niivõrd palju eakesed, ma juba teadsin seda, mida võib ja mida ei või. Ikka natukene kogu aeg tegime. Kogu aeg väike vabadusvõitlus oli vaja ju nagu ajada oma ilvede värvis ajasime ju nii, et ikka ajasime omas pilved vääril seal juba ütleme et siis oli, noh, see on juba teine joodik, oli juba. Vaat, ma ei tea, milline ta võis olla päris 50.-te alguses, ma siis nagu teatrisse mina sattusin, siis ma tulin nagu Estoniasse, mille pärast hirmsasti närveerisin, oli paneeli õli. Draamateatri üleval seal saalis, mina panin Pärdi muusika sinna. Märt oli sel ajal keelatud, aga ma teadsin küll, et on keelatud, aga nemad olid Eesti raadiosse oli, see, tõsteti karbid kõrvale ja filharmoonias ja seal ja muusikadraamasse polnud ju öeldud seda. Ja aga Kultuuriministeeriumi komisjon võttis selle vastu selle tüki, alati võeti vastu ja siis oli juba tükk aega läinud ja mul hakkas nii õudsalt süda valutama. Läksin ministeeriumisse, ütlesin, mis nüüd. Aga kujutage ette, kui järsku Ameerika hääl ütleb, et näed Draamateatris mentakse Pärti ja Berta honorari ka veel saada, eks ole. Kust need dollarid? Läksin ministeeriumisse ja muusikaosakonna inimesed, kes on praegu väga kõrgetel kohtadel, ütles, et ei saa olla, ega seal ei olnud, me arvasime, et summeron mõtlesin. Sama teema tuli mul just selle kevadega koos kevadega. Et vaat siis, kui Komissarov uuesti kevadet tegi, siis olid neil suured skandaalid seal papa pagari vaja, Yeti tohtinud olla või mis seal oli, noh, niisuguseid asju, aga seekord nii hull ei olnud, aga oli, mis proov meil oli, kui tuli kunstide valitsusest, Levin tuli saali, uksed kinni, hakkas üle lava, tahtis tulla Pansojastav välja. Ma ei tea, ma nagu KGB või see ajakramp, mul ei teki. Meil tekib see krambid, ma solvanud kedagi, ütlen heale näitleja kohta, et sa oled pask. Õudne. Nüüd teie kohta võib öelda ikkagi vanakoolitegija. Et mida te soovitaksite nendele uutele No nii täpselt retsepti on nagu raske anda, aga rõõmu ja tahtmist enesestki. Jonni peabki olema palju ja mina isiklikult soovitan mitte solvuda küll igastahes teater on väga pahasti, öeldakse. Ja nüüd üks fragment lavastusest, mille muusikaliseks kujundajaks oli Viive Ernesaks. See on Merle karusoo kompositsioon, tsirkus vabaõhulavastus Otepääl 1994. aastal ja teema Eesti ajalugu. See salvestus on tehtud Eesti raadios. Vahetekste loeb Merle Karusoo ja Heiti Talviku luuletus on Jaan Tätte esituses. Tuleku teelt tantsivad sisse körol ja hõlpelu otsijad, naised. Põrsad, hoiukarbid, lihavõttejänesed, korstnapühkijad. Rattaring saab täis ja üks riigivanematest tõstetakse. Kõik vaatavad kodukaskede latvu aeg, millest me unistame, iial ei saabu. Vea sõlmile kaabu ja taandu eksiili. Rünnak, mis mõttes läks kõigiti täppi, on jätnud meid häppi. Ning ilma klaas laastavat ennustabiili. Kõik sütitav ihade, sööste ja sõdu on Pehkvaid ja kõdu tõest irdunud ajus. Me läksime välja, et võita maailma. Kuid enesest ilmame jäime kui võidusaak rüppe. Meil vajus. Mis aitab, et mammona õuele käendus ta külluses maandus mäe olemisalus. Muusikaline kujundaja leian mina on see, mitte see, kes paneb muusikalid, kes ütleb, et vähemaks vähemaks, vähemaks vähemaks. Mina olen seda elus väga palju teinud. Lavastajale tuleb nii palju, tahavad hirmsasti näha, sest ta nõrk lavastaja, kui ta tahab midagi garneerida ja sinna sisse toppida ja mida rohkem maha saad, seda tihedamaks läheb elu. Nii, mul on väga palju, lavastused on, jäid, tuleks. Aga tegelikult, kui selle muusikalise kujunduse peale mõelda, siis on olnud ka lavastusi, näiteks kui tervet lavastust läbiv muusika Sumera näiteks. Ja ajasid asja nii aja ja, ja siis, kui mina enne Mikiveliga töötasime, tegime käsumääraga ja Jaan Krossi seda olles mõtlesime kohe Lepo sümfoonia, aga ma tegin niimoodi, et ma üldse ei leidunud sümfooniat. Lasin tal järjest joosta, juhtus, kuhu juhtus. Ja hästi juhtustest huvitavat midagi oli, oli ühist sel asjal võimalik krossijooks summaraga. Kihvt värk, on seal tegelikult nii nagu pilvede värvide all, no ma olen sellest palju kirjutanud, esimene kriitike, Velleron kirjutas, et ometi oli ükskord hea lugu, et ei olnud muusikalist kujundust, mul oli poolteist kilomeetrit linti, kogu terve tüki aeg vuhises. Need olid siinsamas raadio stuudios lindistatud Jaapani torud, mis ajasid mingit vidinat. Ja sellega me ei tahtnud seda sõja õhustiku. Aga pommitamist anda ja tahtsime lihtsalt kuulajat natuke teise tasandile tõsta, jäävad tõstsimegi, nimed ei saanudki aru, et oli siis. See on ju suur asi seal. Mikiver tahtis puhtvalgus koordist, et Georg Ots, tema juuksur Georg Otsa vaimustust, et ma mõtlesin, ma lähen hulluks, kui see sinna tuleb. Ja siis ühel peaproovil ta ikka sai lastud, aga esietendus ma mõtlesin, et ma olin seal lindi puruks ja siis saime ärana. Ja siis ma ütlesin, et ma sain aru, et sa ei tahtnud vist seda, et sulle ei sobinud see, et kui minu idee või midagi nad võtavad väga hästi, omas Michael eriti Hansoga ja siis tahad mingit musa läbi ajada, siis lähed sinna ja ütled. Mina sain küll niimoodi aru. Ait, jaaja sa just nii tahtsidki ja kõik nad võtavad omaks kui minu idee, nad võtavad eranditult kõik lavastajad. Et kui sa ütled talle, et see on tema idee, see läheb kindla peale läbi Tõnis kasele, nii hea kujunduse teha, sellega siis nüüd, aga ma sain nii aru. Ja enne ütleb helitehnik, sa oled hull, Viiveta niikuinii ei võta vastu, et siin on juba 10 tükki käinud, seda kujundamas, mõtlesin. Kas sa mäletad veel taand? Minul ei maksa see midagi, mul ideid ei ole. Tehti mulle midagi, mul tähtis tulemusi, kui see, nagu ma näen, et seal kaua töötanud kosse tead ikka ikka saad aidata. Meie saate lõpuintervjuu on Tallinna linnateatri muusikajuhi Riina Roose. Ka tema on üks neist, kes jätkab Viive tööd teatris ja teatrikoolis. Mantlipärija iga kandi pealt. Ma mäletan, kuidas me kohtusime ja meid tutvustas omavahel muide Mikk Mikiver, see oli hästi ammu ja ma olin konservatooriumi kuskil esimestel kursustel ja see tutvus sõlmus kuidagi hoopis seoses kiigelaulukuuiku ka. Igatahes me sattusime niimoodi kokku, aga mina olin muidugi ammuilma teatri kuulutustelt ja kavadelt lugenud ja teatriski kuulanud Viive nime ja Viive kujundusi. Töö mõttes oleme kokku puutunud vaid ühe korra, see oli kolmekrossi ooperitegemine. Aga enne seda Niimodi nipet-näpet, aga siis kuidagi ma ei tea, kas ma võin öelda, et siis me leidsime teineteist. Kirjelda natuke seda kolmekrossiooperit, sest see oli sellest This üks ka üks enneolematu suur lavastus ja, ja kõik. Me imetlesime seda teie trupi sellist musikaalsust ja noh, samas on siin ju krõbeda suuga mehed öelnud, et oh, et Viive paneb ka rahakapinurgas laulma, et see pole üldse küsimus, et, et kuidas see koostöö oli ja kuidas siis need rahakapid laulma panna. Koostöö oli mitmekihiline, see algas niimoodi, et vaata, et kui Shapiro lavastama tulime, olime alguses kõik imestunud, et Bert Albrecht ja see aasta oli siis 97, Bert Albrecht seostus hoopis minule ka Ida-Saksa ja noh, nii edasi nende asjadega. See esimene muusika kuulamine oli ka niisugune ehmatav ja eemaletõukav, kuna see plaat, mis me kuulasime, ülevaade sellest, oli tõesti halvasti tehtud, ta ei andnud üldse edasi seda mõtet, mis seal oli, see oli niisugune eemale tõukasid, ma ei saanud üldse aru, mis nüüd saab, et kuidas sellest pudrust välja tulla. Shapiro tahtmine oli, tuleks kindlasti elav muusika, ühesõnaga lauldakse laval ja et ka bänd oleks laval ja no nii palju meil endal pillimehi ei olnud, et oleks tervenisti selle oma jõududega kokku panna, sest see on ikkagi väga keeruline muusika. Nagu öeldakse laulus äärmiselt, äkki keegi tarkpea taipas toaga nõvalt, Ernesaks, tarkpead, Shapiro ise muidugi olles taga ju ammuilma koostööd teinud ja teadis tema võimeid siis ühesõnaga, ja noh, siin ei olnud üldse muud juttu, Viive tuli kohale tuua ja no legendaarne on ju see, kuidas nad siis Peeter Tammearuga proovida ja sealt ta suutis jälle Peetri vaidlused maha suruda, et kuidas Peeter, tema ei oska laulda nii ja naa endale selline maski seal pärast oli nii et parimad numbrid olid Peetri esituses ja ja loomulikult Viive, nii kaua teda seal kamandas, käsutas kuni sai, mis tahtis. Ma arvan, et põhiline on asi, on see julgustamise moment, et inimene, kes ei hiilga, ütleme, haruldase musikaalsuse kana, aga paljukest neid siis on siis tavaline keskmine inimene. Ja kui ta on sattunud koolis sellise lauluõpetaja juurde, kes ütleb, et kuule, ole sina vait ja tegelenud ainult andekamate lastega, see on ju palju lihtsam ja mugavam. Siis ta on sellega teinud, niisuguse karuteenet on löönud selle inimese sageli eluks ajaks lukku ja ta ei toibugi sellest, sest see, mis on lapsepõlves, on öeldud, see on jäänud niimoodi kuklasse kumisemat, julge sellest üle saada. Aga kui siis ikkagi keegi järjepidevalt proovib julgustada ja, ja on ka nõus sellega, et, et noh, et ei saa laulda kõik nagu Pava rotid, Pavarotti, siiani ainult üks ülejäänud kuidagi teistmoodi läbi ajama. Et ma arvan, et see on rohkem see hirmuküsimus ja kui sellest hirmus kuidagimoodi teiste najal ja teistega koos eriti saab sellest vast lihtsamini üle, sa ei pea üksi kogu aeg kuskil olema, vaid ma ise arvan nii et see koolisse ansambli laulu mõte on ka see, see inimeste julgustamine jääd koos lauldes Sapsest vast lihtsamini üle, et siis ikka tunned, et ma ka midagi võin. Kissa muusikalise kujundajana oled, kas sa oled nagu kaasautor või oled sa lihtsalt lavastaja jaoks selline käepikendus või, või mingi abiventiil, kes päästab teda sellises noh, nii nadid olukorras kui lavastus enam välja ei tule, et natuke nagu aru saada selle töö taustast. Liivega oleme me sel teemal palju rääkinud siin Me oleme temaga ühel meelel ja ta on ise seda palju toonitanud, et esiteks tõesti hea kujundus on see, mis on märkamatu. No alati ta ei saa ka olla parkamatu vahel, ta liik on võib-olla rohkem haigustega viiveiga tavatseb öelda, ma olen kuulnud, et tema kõige parem kujundus oli see, et kus terve tüki jooksul ei olnud tõesti mitte midagi, ainult kõige lõpus oli üks Jords. Aga sellega oli ka juhtus midagi, et nii Tal oli ikka läbi mõeldud, kuidas seal lõpus on, et tõuseks siis nähtavale-kuuldavale. Teda peab ta ise. See lõpus juhtus nii, et see on ka selles tema raamatus viiv kirjas, et kuna Eli mehed tahtsid nagu kiiresti koju saada, et siis neile tundus, et mis seda ikka joristada ja rahvas juba nagu garderoobi poole teel, nii et see mäng jäi nagu mängimata. Aga mis puutub siis veel sellesse, kas märkamata või märgatav, et ma ikka arvan, et kui on, ütleme, lavastus kehviga, siis nüüd muusikaga siin ka välja ei aita ikkagi. Et saad ikka 11 toetada. Et noh, see on niisugune kõnekäänd teatraalide seas levinud. Ei noh, mätsime valguse muusikaga geeni, mis siin ikka, aga ma arvan, et noh, ega tegelikult ei mätsi, Ta kas toetab või, või ei, toetage siis üldse niisama tema abil Kadüki ideega. Aga ma arvan seda, et viivemast ka seda tüüpi inimene, kelle teatrivaist on niivõrd tugev, et ta on kindlasti ka olnud lavastajale, muidu nõuandjaks ka mitte ainult muusikalisest küljest, vaid üldse terviku ja kõige suhtes, et tal on hea nina ja noh, niisugune läbi-lõhki teatriinimene Viide ütleb karmilt, aga teda nagu respekteeritakse, mõni ütleb sandisti ja kohe tal ei olegi sõpru. Aga, aga seda, et Viive sõpru ei ole, seda ma ei usu. Seda, et tal sõpru palju on, kinnitas just tema vahva juubelipidu, kus oli sõpru tulnud kokku, et sõna otseses mõttes Sõrvest säärest ja nii temavanuseid kui alles oma esimesi samme astuvad teatri inimesi. No ju ta siis ütleb õigeid asju. Ütlebki. Räägitakse legende Viive improviseerimisoskuses, teistel on ikka noodipaber ees, aga et Vive istub maha ja öeldakse meeleolu ja Viive mängib, et kui erakordne või kui tavaline see muusikute seas on. Oi, see ei ole üldsegi väga tavaline tsensuur on, minul sellist annet ei ole ja see on inimesele kaasa sündinud ja kuna ta on kogu aeg olnud ka sellises keskkonnas, kus seda ala ilm on vaja läinud, siis ma arvan, et, et see on veel kasvanud temaga koos endal praegugi varnast võtta. See on tohutu imetlust vääriv anne. Kui palju seda viidet kogemust saab üldse edasi anda või palju sina oled temalt õppinud? Ma arvan, et see on hirmus oluline, mida vanemaks ise saad, seda rohkem saad aru, kui oluline on panna tähele teiste tarkuste jääriteetest, vanemate kogemust ja ma vähemasti olen püüdnud neid asju tähele panna ja vahel, mis Vivian öelnud ja mõtlen, et vaat, kui ma seda eesti teatrilaule näiteks tegin, siis ma helistasin talle päris mitu raksu, mis ta arvab sellest või tollest või kas ta oskab soovitada, kuhu poole veel vaadata või mis tal niimoodi pähe kargab, mis võiks kindlasti olla orbiidil. Noh, ja peale selle me käisime ju tal siis terve selle trupiga külas ja siis ta rääkis meile oma memuaare, niiet meelsed lindid otsa meil polnud varutud nii palju mis ta kõik on teinud ja näinud ja kellega ta koos on töötanud ja, ja ma arvan, vot sellistest asjadest õppimine koosnebki, aga peab ise olema valmis, selleks peab aru saama, et, et enne meid on kaika kogu aeg midagi olnud. Aga eks need pajatatud mälestused on ka nii, et nad kuidagi lähevad ringlusesse või et nad natuke minu jaoks on nad juba nagu, et ka nagu elatud elu, et et selle tõttu ma saan pikendada seda oma olemist siin ilmas või et noh, et ma ei sündinud sellel aastal, mil ma sündisin, vaid ma tean, mis sündis enne mind ja, ja et noh, et see annab nagu sellise pagasi ja seetõttu noh, minu jaoks on Viive selline imeline nähtuseta mäletada, tähendab, ja, ja seetõttu saame ehk meiega mäletada, kuidas, nagu noorel põlvkonnal, nende noortel teatrilaulude lauljatel sele viivega see kontakt tekkis. No tead nime ja. Kuulnud üht-teist legende, aga nad ei olnud keegi teda varem näinud silmast silma. Ja ma arvan, et see süstis kindlasti niisugust usku, et näed, et nii nagu Viive on praegu 75 aastane, et sellises eas võib-olla nii sädelev ja nii hea mälu ja nii vitaalne ja valmis veel vastama küsimustele une pealt. Kui ma paluksin sul iseloomustada mingisuguse muusikapalaga, Viive võib nimetada mõnda märgiliste laulu, mis oleks nagu kuidagi viivega olemuslikud, seod tud laseb mõtesuna kukla taga, töötab vaikselt, aga näiteks kui ma küsin su käest, mis võiks olla see lavastus või see töö, mis tuleb esimesena nagu Silmete, kui sa Viivest nagu tahaksid kellelegi rääkida, kuna mulle isiklikult. Ja emotsionaalselt nii tohutult avaldas muljet tookordse pilvede värvid, vaat ma ei mäleta, keegi ei tulnud kuskilt väljamaalt ja toonud mingeid oli vist jaapanis keegi kerede, mingid niisugused torud, millega see tekitada sellist heli, mis tema arust andis edasi seda sõjaärevust ja seda põgenemiseelset meeleolu ja ja tõepoolest, ma mäletan, ma käisin seda pilvede värve vaatamas ja ja noh, kogu see etendus jättis tohutu mulje, just see heli, ka see pidev selline ärevuse ja niisuguse ebakindluse ja niisuguse ohu olemasolu, see oli jube hästi edasi antud atmosfäär. Aga praegu ma veel mõtlesin, lasin peast läbi, siis ma mõtlesin hoopis sellise, võib-olla esmapilgul tundub, et toovad miks see lugu, aga sisuliselt on seesama vana hea papa Carlo laul ja ma mõtlen, et see on ju ülekantud tähenduses, et ta tööl on jätkajaid, et on Draamateatris Ardo Ran Varres, et on Viljandis Peeter Konovalov, et on Tartus Toomas Lunge ja et me kõik oleme kuidagimoodi tema töö jätkajad ja vahepeal loomulikult pikka aega oli ju Olav Ehala ja on siiamaani no ega siis tema on ju teatri juures ikka alailma. Võib-olla see papa Carlo laul oleks selline väga. Ta on kõike ei aima, mis on vanal mehel siis enne surma, kui saab õnnistust ta veider eluviis. Kuigi maalitud on kolle annab sooja, tuli. Ja pea on mu elutööd, nüüd jätkab poeg järeltulija. Sina oma kaugemale kooli ka sina ole mul üks on tõde ning mingi vale ei saa kustutada nii KVs see elu. Olen vana mees ja sellepärast lihtne on mõjut varsti lõpetamas. Olen oma elurännakut. Ära pahanda, kui laul on liiga lihtne. Õpetlik. Ja sest me elu selles ilmas pole pilt. Viive Ernesaks pole mingi tavaline naine, tema on ordeni naine. President Lennart Meri andis talle valgetähe neljanda klassi ordeni Peraküla teatri loomise eest. Kui Viive linnateatrikorraldusel oma 70 viiendat sünnipäeva pidas, siis kingituste ja lillede asemel panustada toetada Peraküla teatrit. Teatripisik on Perakülla jõudnud. Mitmed ilusad lavastused on sündinud ja külaellu elevust toonud. Jõudu sulle, Viive ja palju tervist soovivad selle saate kokku seadjad Külli tülija maris Johannes. Ja lõpetuseks harjutus kiireks uinumiseks. Klaveril saadab Viive Ernesaks. Ja haigus. Täägi. Südamest ka siis, kui ei tule haigutust haigutegi ikka. Proovige. Silmad kinni. Mõelgem millegi vägantaareda peale. Ja olge täiesti