Tere, jälle noored kuulajad, kõik, kellele meeldib reisida, kellele meeldib reisijutte kuulata. Mina olen Reet Made ja teen nagu ikkagi saadet risti-rästi ümber ilma laste reisisaadet. Täna reisime teiega koos Araabiasse. Ja see on selline tore kauge paik, mis on põhjamaalase jaoks väga väga eksootiline. Me läheme teiega koos täna Kuventi väikesesse Araabia riiki, mis on jõukas ma sellepärast, et seal leidub väga palju Naftat ja naftariigid teatavasti tänapäeval on väga rikkad maad aga samas on see Kuveit jälle selle poolest huvitav ja tore, et seal on väga palju vanu traditsioone, mida armastatakse ja millest peetakse väga lugu. Ja üks traditsioon on ka riietega juhtus nimelt kui meie siin Eestimaal paneme oma rahvariided selga ikkagi ainult siis, kui meil on suured rahvuslikud pühad. Kui meil on laulupidu näiteks, siis on kõik Tallinna tänavad kirjatud meie kaunitest rahvariietest siis igapäevases elus oleme oma ilusad rahvariided küll sootuks unustanud. Aga Araabia rahvad peavad oma traditsioonilistest riietest väga lugu ja sellepärast ka araabia linnad, uued, moodsad kaasaegsed linnad on tänavapildis väga kirevad ja väga eksootilised, mõnes mõttes põhjamaalasele just sellepärast, et inimesed on riietatud nõnda, nagu nad on ikka jalad sajandite pikku olnud. Aga ka linn ise Elgu väit. Kuveidi pealinn on väga tore ja põnev paik. Ja sellepärast tänases esimeses reisikirjas Elgoveit me natukene sellest linnast räägime, mitte nii palju kaasaegsetest moodsatest laiadest tänavatest mitte nii palju jõukatest hoonetest, pangahoonetest kauplustest, kuivõrd sellest tavalisest tänavapildist Araablastele meeldib võõraste pilkude eest kaitstud kodune elu ja eelistatakse ühe perekodusid kus võib siis koos elada mitu põlve kus tänava poole on kindlad savimüürid ja kus elu keeb igast küljest majaga ümbritsetud siseõues. Iga maja katusel on hiiglasuur veepaak, selline hõbedane veepaak juhuks, kui vesi linnast peaks otsale, tema vihmavett kogutakse ja veekraanide juures on eraldi kraan joogiveega. Kuveit on ju kõrbemaa ja kõrbes, seal on veel suurem hind kui kullal. Ning sellepärast pole ka pealinn Elgu veid tänapäeval vaatamata oma hoonete jõukale toredusele kuigi roheline linn. Peamiselt on mereäärseid, parke ja teeääri küll kaunistamas datlipalmid kuid need on istutatud ka sulaselgesse liiva ja ilmutavad siin-seal kuivamise märke. Eks sa katsu seda pilti ette kujutada siis, kui on suvi. Kui varjus on pluss 43 kraadist kuuma kus ilma kliimaseadmeteta on savi või kivimajas olemine täiesti võimatu. Ja ega seda kõrbekuumust polegi meil Põhjala lastel kerge ette kujutada. Seda tuleb endal kord läbi proovida ja siis võin öelda. Ta on ikka kole küll. Kuveidis elavad rahvad, nagu ma ütlesin, on väga tugevalt oma araabia ja islami kultuuritraditsioonides kinni. Ja tõesti väga ilmekalt avaldub see nende välimuses riietuses. Pedueenid. Kõrberahvad on eriti sihvakad ja saleda kehaehitusega. Kui vanasti oli tüse inimene siinmail haruldus ja pilkeobjektiks, siis tänapäeval on tüsedaid, eriti naiste hulgas tänavapildis üsna palju näha. Kõrvetava päikese tõttu on nende nahavärvus tumepruun. Meeste rõivastus on lihtne. See on pikk jalgadeni ulatav ele hall või valge, hame selle peale võib-olla siid või paksem, kaameli või lambavillast. Pikk kiibitaoline mantel. Peakatteks on valge või punaruuduline rätik. Sõba. Kahvifia on selle nimi ja seda hoiab peas kaks korda ümber pealae mässitud palmiknöör. Külma ilmaga seotakse rätt kurgu alt kinni. Sooja puhul pannakse räti otsad kahelt poolt üle peale, et tuul pääseks kaela jahutama. Jalas kantakse sandaale, kus sageli on suur varvas rihmarõngas. Naistel on küll pikk pikkade varrukatega siidisärk mille peale pannakse puuvillane või siidist värviline kleit. Ja kõik naised kannavad sirvali pikki värvilisi kottpükse. Kleidi peale tõmmatakse tingimata must man Intel aba. Peamässitakse kas sama mantlihõlma sisse või eraldi mustaräti, nii et juuksetuti pole ka näha. Koraan, see on siis püha raamat, näeb ette, et naise nägu peab olema looritatud ja paljud naised tõesti kannavad Milfat täisnurkset läbipaistvat musta riidetükki, millega kaetakse kinni kogu nägu. Näo katmise viisides on ka väikseid erinevusi. Põhjapiirkondade beduinlannad katavad ainult näo alumist poolt jätavad silmad vabaks. Kuveidis lõuna pool. Seal rahvad kannavad naised Purgat, see on naljakas, peaaegu nagu karnevalimask, kus on siis sisse lõigatud avad silmade ja suu jaoks. Aga seda ma pean küll ütlema, et ükski naine maailmas vist ei kanna korraga nõnda palju ehteid, kui seda teevad araabia naised. Ja kui me täna räägime rikkast araabia nafta maailmast siis on tänase Kuveidi naise ehted puhtast kullast tegelikult väga kõrge protsendilisest kullast kollased, rasked ja nad võivad tõesti kaaluda, mitu, mitu kilo need kuldehted, mis on ühte aega naisel küll kaelas, küll kõrvas, küll ümber randmed, mitte, küll sõrmused sõrmes, küll varvastel väikesed sõrmused, küll kuld, ketikesed ümber jala kederluude. Nii et ehteid on palju, need on toredad. Ja ma ütleksin, et ehete kunstnikud on ka väga leidlikud ja see kullassepatöö, mida üks araabia kullassepp teeb, see on väga peenelt filigraanselt välja töödeldud ja haruldaselt kaunis. Oma saate teises pooles räägime kõrbest. Kõrbete alla jääb maakeral 20 miljonit ruutkilomeetrit. Verb ei tarvitse tähendada üksnes liivakõrbepungad, kivi, kõrgeid ja savi kõrgeid. Leidub säärasidki, mida kantab valge ääretu soolagist või sääraseid, mis on üksainus tardunud laavaväli. Nii erinevad võivad kõrged olla. Üks tunnus neil on ometigi ühine. Kõrbes on väga vähe vett. Kõrbes peaaegu ei 100 vihma ega lund, seal ei esine udusidega, härmatist. Harva trehvab. Allikaid jõgesid ja järvi. Me räägime araabia kõrbetest on olemas maailmas kõrb, mille nimi on araabia, kuid tegelikult Araabia kõrb ei asu hoopistükkis Araabias, vaid kogunisti Aafrikas. Me räägime Araabia kõrbest. Araablased ütlevad, et igal kõrbel on oma tulevik. Ütlevad ka nõnda. Kõik, mis juhtub kõrbes, juhtub ka Araabias. Ma ei tea, kuidasmoodi on lood teiega, aga mina unistasin lapsepõlves sagedasti kõrbest. Lamasin näiteks südasuvel kõhuli niitmata heinas rohu lopsakus ümberringi ja unistasin kollasest liivakõrbest, kus nii kaugele kui silm ulatub, dub lainetavat salapärased Parhaanid. Sellised nõlvad, kus ei ole ainsatki rohututti ainult liiv, liiv ja kauguses ergav kõrbepäike mis sätib ennast loojuma ning on end uneootuses värvinud veripunaseks. Ma olin leidnud vanast vanaema rõivakirstust pataka 30.-te aastate ajalehtede järjejutt, et mida ma ühel koolivaheajal aplalt neelasin ja nende hulgas sattus olema ka üks romaan pealkirjaga oled nagu ime. See oli põhjamaa neiu Dagmari ja kõrbe noormehe Ahmedi armastuse lugu. Ja see lugu oli nii romantiline ja koolitüdruku meelest vapustavalt ilus ning kõrb muutis selle veel salapärasemaks. Niisiis võib arvata, et mina ootasin kohtumist Rubal halli kõrbega justkui kokkusaamist oma tüdruku põlvega. Kõrbe suunas sai hakatud sõitma Araabia Ühendemiraatide linnas Dubaist hommikupoolikul. Niipea kui moodsad laiad tänavad oma pankade ärikeskuste ja mošee minarettidega selja taha jäid. Kui kadusid silmapiirilt ka puiesteed ja nende veerde istutatud datlipalmid hakkas maastik võtma kasinat ilmet. Loomulikult on ju tänase jõuka araabia naftariikide noored linnad ehitatud otse kõrbe ning kui kõrbeelu allikas vesi otsa saab, kui ei sahise enam kastmisvoolikud, siis haaradki kõrb taas kõik oma rüppe. Muidugi ei olnud pilt nõnda ilmekas, et kui viimane maja silmapiiri taha vajus, sattusid kohe Parhanide vahele. Veel oli vee ja mere lähedust pigem aimata kui tunda monotoonset ja tasasevõitu maastikku, mis vudis kahel pool mitmerealist. Autoteed ilmestasid üksikud harjasheina ja kaameli Astla puhmad. Mõlemad on imelised taimed oma vastupidavuse poolest. Harja seina võivad tuisk liivad vabalt enda alla matta. Oli roheline, rohupuhmas enam ei ole. On ainult tasane liivaküngas. Kahju mõtlevad isegi selle pisut natukese rohelise loodusega on siis asjad ühel pool, aga ei. Siin-seal ajab tuisk liivast uusi noori võrseid välja. Kas liiv siis taime ära ei lämmatanud? Harja seinal on võime üleni liiva Allamatununa kasvatada uued lisajuured alla ja okstest hakkavad hargnema uued elujõulised võrsed ning viisalt tungima läbi liiva päikese poole. Harjashein on kõrbest üle. Ta ei hävine isegi siis, kui tuul on juured liivasest välja puhunud ja need paljalt päikesele kuivatada jäävad. Juured on kaitsva kesta sees, mis on ehitatud harjasheinamahlast ja sellega kokku kleepunud liivaterakestest. Juured kasvavad tal ka lausa kolmel korrusel, nii võiks öelda. Pindmised koguvad kastet, kui seda on lausa maapinnalt. Teisel korrusel kasvavad juured on tunginud sinna pinnasekihti mis suudab kuigivõrd koguda ja säilitada vihmavett, kui seda jällegi sadanud on. Ja kõige sügavaima korruse omad jõuavad 20 kuni 25 meetri sügavusse ja leiavad sealt veehorisondi. Kaameli astel kasvab suuremates Rizare saabuhmastes ja tungib maanteekraavidesse ja ilmestab tõmmu hallikasroheliste puhmastena kõrbepinda. Ja see on tõesti kaameli lemmikroog, ehkki pikkade ja big teravate ogadega. Küll see kaamelikeel peab olema ikka üks paras saapatallanahk, et nii valusale söömaajale vastu peab. Aga meie sõidame mööda maanteed džiibiga kõrbes sõidetakse ikka maastikuauto džiibiga, kui ei kasutata just traditsioonilisi liiklusvahendeid, hobuseid või veel parem kõrbelaevu kaameleid. Meie džiip on väga võimas, 260 hobujõudu öeldi olevat ja nelja ratta veoga. Muidugi. Milleks siis pidada 260 hobust, muretseda kõrbekuumuses, nende toidu ja joogi eest kujut pidada ühte džiipi? See joob ainult siini, mis siinmail peaaegu mitte midagi ei maksa. Aga ega Pedueenid, see araabia kõrbete valitseja rahvas pole oma kaameleid hoopiski unustanud. Kahel pool maanteed on kõrb, karjamaa traatidega piiratud ja seal karjatavad karjused. Tromedare, üksküür, kaamelid. No näe, seal nad siis karjas ongi suured ja väikesed läbisegi. Isa loomad, kuni kolm meetrit pikad ja 800 kilo raskused. Suure küüru rasvakoes võib leiduda kuni 100 kilogrammi varurasva, mis lubab karavani veogaamelil olla mitu aega söömata, aga ka joomata, sellepärast et kaameli magu on kolmeosaline vatsa seintes on põiekesed vee säilitamiseks. Niisiis võib öelda, et reisile minnes võtab kaamel ise oma joogivee kodukaevust kaasa. Kaamel suudab kanda kuni 700 kilogrammi raskusi ja ratsakaamel suudab ööpäevas kuni 100 kilomeetrit läbi käia ja mitte sugugi hirmus aeglaselt 10 kuni 12 kilomeetrit tunnis. Kaamelit saab ka head, väga rammusat piima ja villa ja liha ja nahka, nii et igati kasulik koduloom. Kaamelikarja juures Karjus taga näha ei ole. Targad kõrbelaevad on isepidamisel. Traattara kaitseb, et nad kihutavate autode ette ei satu ja kõhupooli seest hoolitsevad nad ise. Aga hoolitseda pole nendel teps mitte kerge, sellepärast et rohututt on harvalt oi kui harvalt. Ja jälle läheb mul mõte eesti maakarjamaadele, kus kahjuks enam karja ei karjatata ja mis on muutunud heinamaaks, aga sealt heinaga ei niideta. No miks küll on loodus oma varasid jaotanud nii ebaühtlaselt? Näe, araablastele on suured naftavarud. Kuid rohusööjad, loomad, rohust ja heinast on jälle ilma jäätud. Meie tee teeb need väikese käänaku ja oodatud liivaluidete asemel terendavad kaugusel hoopistükkis justkui mäeahelikud. Lähemale jõudes. Mäed tõesti. Kuid ka see on ikkagi kõrb, kivine-kaljune otsekui pahupidi pööratud maa lõhestatud Jäärakute juhte orgudega, nagu oleks v Woodsada pinnast nõnda uuristanud. Kenne imet, niiviisi see tõesti on toimunudki, vesi seesama vesi, mida kõrb, nii väga ootab harvade, kuid võimsate paduvihmade vood on neid mägesid uuristanud, uhtunud, lõhestanud ja siis taas jätnud kõrbe kuumusesse. Ja on kuivanud praguliseks jõesengid. Auto esiklaas tõmbub uduseks, piserda vihma, tõesti, tõesti piserdas vihma, oleme tõusnud mägede kiiragaara, teid pidi kõrgele ja rohelust on siin ümber roht. Juht räägib midagi mobiiltelefoniga kellegagi araabia keeli, siis ta pöördub turistide poole omapärases pehmaktsendilises, inglise keeles. Veridentšeres väga ohtlik. Edasi me ei saa sõita. Meil oli plaan sõita teiega veel sinimägedes edasi, kuid mu kolleeg ütles, et see on ohtlik. Paar nädalat tagasi uhtusid tulvaveed teelt minema bussi. Vaatasime uskumatult üksteisele otsa, siin kõrbes mägede õlarusest tõepoolest Youglasid alla peenikesed vee nired. See veetulv algab ootamatult ja kohutavalt. Vesi pääseb mööda, kant lahti, ütles juht. Salapärase, kuid kindla häälega. Edasi me ei sõitnud ega saanudki teada, kas juht hoidis meid tõesti tagasi. Võimalikust katastroofist ei viitsinud ta kergest vihmast libedas. Tee regas edasi mööda mägesid sõita. Igatahes uhtorud, mis silmadele näha, olid hoiatuseks auto vuras mäest alla ja taas olime jõudnud kuuma kuivusesse vanale karavani teele ehitatud maanteele. Ja nüüd sõitsime tõepoolest oodatud kõrbe südame poole, kus taamal kõrgusid hiiglaslikud liivaluited nagu uued mäeahelikud luide tööl Parhaan. Kuidas neid küll õigesti nimetada? Autojuht nimetas neid düünideks, koolis sai õpitud, et tegu on Parhaanidega raamatutestki. Mitmel pool on loetud. Mulle meeldib oma unistuste luiteid kutsuda Parhaanideks. Nimetagem siis nõnda. Tuul lõõtsutab, kõrbes aina lennutab ja kannab liivaterakesi edasi. Liiv kuhjub väikesteks hangedeks. Hanged kasvavad, kasvavad ja muutuvad omapärasteks poolkuu kujulisteks vallideks. Pallid moodustavad liivalaineid nagu hiiglaslikke merelaineid ja katavad nõnda kõrbe silmapiiri kaugustesse välja. Parhanid on risti tuule puhumise suunaga. Tuulepoolne nõlv on laugjas umbes 20 kraadise kallakuga, tuulealune varjukülg aga järsk 25 40 kraadise kallakuga. Kel huvi on, võib malli abil joonistada paberile, siis on pilt täiesti selge. Parhanid võivad olla mõned noored ja madalad, samas aga pea kümnekorruselise majakõrgused punakaspruunist liivast kriiskav valgeni välja imeilusad. Tõepoolest. Me pildistasime, filmisime, ronisime kallakust üles-alla, jalad paksus tuiskliivas. Nüüd käskis autojuht neil istuda autosse tagasi ja panna istmete küljes olevat turvavööd kinni. Siis laskistama laiadest autokummidest pisut õhku välja ja tegi need kummid nõnda veel laiemaks. Istus rooli ja meie turistid, nagu me olime kuuekesi džiibis, ei saanud alguses arugi, et mis siis nüüd toimuma hakkab, hakkab aga toimuma, hakkas lauset peadpööritav, võiks öelda kohati päris hirmus sõit Parhaanides. 260 hobujõudu möirgasid, kui auto ronis mööda pehmet lauget liivavalli mitmekorruselise maja kõrgusel ja siis tormas peaaegu püstloodis vastasseinast alla. Uus möirgab üles, sõit taas alla poolde parfaani, sealt kaarega kõrvale ülesalla Ta tõhus, pooleldi külili uuesti tasakaalu saades edasi. Rahvas klammerdus turvarihmadesse. See oli ootamatust Ameerika mägede elamusest keset kõrbe. Päris jahmunud oli neid, kes julgus sõitu nautisid, oli neid, kellele see ei meeldinud. Oli see vast sõit. Teatusest selgus, et meie koht oli rallisõitja, kes on sõitnud sahara rallil ja soovis tavainimesele ka natukene kõrberallielamust pakkuda. Parhaanidega vaatasid oma jalamil tuiskamist stoilise rahuga pealt sest nad teadsid, et tuiskliiv katab juba poole päevaga sügavad sõidurajad kinni ja keegi või öeldagi, et siin kõrberalli toimus. Parhanid teavad, et kõrbes on nende käes vägi ja võim. Nad võivad tuule poolt puhutuna aastas mitusada meetrit edasi liikuda, põlde ja asulaid en tallama. Sest nagu ütlevad Pedueenid, kõik, mis juhtub kõrbes, juhtub ka Araabias. Laste reisisaate koostas Reet Made.