Tere, kallid raadiokuulajad, käes mõnus suveks pööritamise päev ja seega sobiv aeg üheks põnevaks audiorännakuks. Algab saade hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. Algatuseks soovin meile kõigile mõnusat väekat, pööripäeva ja juba ette head soovid ka peatselt saabuvaks jaanipäevaks suve suurimaks pühaks. Tänases saates kõlab esimene vestlusring saatesarja hallo kosmos sünnipäeva sündmuselt mis toimus 13. juunil Kinos Sõprus, mis oli üks väga tore oleng ja ma tänan kõiki. Giid, kes tulid, nägid, kuulasid, kaasa, mõtlesid ja meiega mõnusalt aega veetsid, aitäh teile. Juturing teemal naiseks olemise müsteerium koondas kokku sellised väärikad naised nagu müstiline muusik Kerli Kõiv, muusikateadlane ja ühiskonna transformatsiooniprotsesside uurija saale kareda ja perekonna psühhoterapeut Katrin saali, Saul, kelle põnevat arutelu kohega kuulete. Muusika on teatavasti hingepalsam ja mõnusat muusikat lakkusid bambusflöödi banzuuri mängija Krista Chitra, Joonas ja armastatud pärimusmuusik Mari Kalkun. Kuna mari laulis ja mängis sünnipäevaliste suureks rõõmuks mitmeid lugusid rohkem kui tänasesse saatesse mahub siis täies pikkuses saadet saate kuulata raadio kahe kodulehel asuvast kõikide saadete arhiivist. Sealtsamast leiatega soolosaated Kerli Kõivu saale kareda Katrin saali, Sauli Kristad, Chitra Joonasega otselingi arhiivi ja kosmonaut, tulge klubisse, saated Twitterisse, Instagrami ning Cyberbesse portaalis. Alkeemia leiate loomulikult aadressilt hallo, kosmos. Punkt ee. Sünnipäevasündmuse teises osas salvestatud väga mahlakad intrigeerivad jutuajamist Leesoja nõiad huule leega. Kuulete aga järgmisel püha nagu ikka, kell kaks. Nüüd aga on teie päralt väekad, naised ja nende võimsad visioonid Kerli Kõiv, Katrin saali, Saul ja Saale kareda. Tere, kallid külalised. Head Hallo, kosmonaudid, toredad inimesed siin kinos Sõprus ja raadio kahe kuulajad, rõõm näha teid, kes ülipalaval Delfi rallipäeval on tulnud siia jahedasse mahedasse kinosaali, et natukene uurida maailma ja selle põnevusi. Täna on jah, minu jaoks eriline päev. Viis aastat tagasi. Täpselt 13. juunil kell kaks läks esimene saade Hallo kosmoseeetrisse, mul oli kohutav närv sees, sest et see oli veidi ebatavaline teema ka, et viie aasta jooksul on väga palju teemasid olnud, paljud neist on sellised pehmemad, teised on teravamad. Tookord oli esimeseks külaliseks Igor Volke ja lendasime kohe peale ufoloogiaga. Ja enne saadet oli ikka päris mõnus niisugune ärevus, et mis sellest saama hakkab. Aga ma teadsin, et see on ainult kolm kuud suvekavas. Aja stressata ja sealt äkki läks kõik kuidagi täispöördes käima. Et juba kuu aja pärast oli saatel päris suur kuulajaskond tekkimis raadios ei ole nii tavaline, sest inimestel läheb aega, kuni nad leiavad mingi saate üles, siis harjuvad ära, sobituvad selle oma ellu ja hakkavad seda kuulama. Aga hallo kosmosega läks teisiti. Ja siis, kui oli augusti keskpaik, siis Heidy Purga toonane peatoimetaja ütles, et noh, tee siis aasta lõpuni, Sul oli kindlasti nii palju ideid veel, mida veel võiks teha ja siis aasta lõpus, et teed siis ikka kevadeni välja ja siis ma mõtlesin, et hea küll, et Sten veel natuke ja siis mõtlesin, et hea küll, ma teen siis järgmise aasta lõpuni ka. Noh, ja ma teen siis järgmise kevadeni ka siis ma vahepeal pidasin siukest plaanid, kaua ma ikka teen, ja siis põhiküsimus alati kui kuskil, noh, ajakirjanduses keegi küsib, et uued, selline ebatavaline saadet, kas need nõiad juba otsa ei saa? Porstioni nõidadel ring peal ja siis mind salati nii kummasta, sest et noh, maailmas on nii palju põnevust, mitte ainult nõiad, ufod, aga teadvus ja tulevikuteadus, kosmose rännud tehisintellekt, paralleelreaalsused, armastuse vägi, looduse stiihiaid, jõud ja võluvaimud, et kõike seda, mis on argireaalsusest väljaspool on ebatavaline, eriline ja ma päris täpselt võib-olla isegi tea, milline ta on. Mõned aga justkui teavad, et seda on ju nii palju. Ja nüüd sujuvalt ongi viis aastat. Ja eelmine nädal ma jutustasin, Jaan Tootsen iga, kes on teinud ööülikooli 15 aastat ja siis ma pikalt mõtlesin selle peale, et et on see, et kui sul ei ole sellist piiri või tähtaega või või see on nagu vaba, et saab, mis saab. Et vaatame, mis siis sellest viieaastasest jõnglases saab, milliseks olendiks ta kasvab. Täna ma loodan, et tuleb tore päev, sest et see idee, kuidas teha sünnipäevaks hoopis naistepäev või naistepäev sündis ka huvitavalt. Ma tükk aega mõtlesin erinevaid mõtteid, et mida teha ja kas üldse teha ja kas teha suurelt või väikselt või teha midagi sellist tillukest ainult raadioeetris või kutsuda ikkagi inimesi, kes tahavad ka kuulata ja osa saada sellest nii-öelda live atmosfäärist. Siis nuputasin igasugu ideid juba kosmos siin üles. Kuidas siis ikka tulevikus ja kuidagi eluviis, mingid inimesed, kellega ma tahtsin jutustada, üks läks Kanadasse, teine ei saanud oma asju valmis, kolmandal oli mingi muu häda ja siis ma mõtlesin, et ah ma idee ja olin ühe toreda tüdrukutebändi kontserdil ansambel eeter. D väga vist ei tea, nad on alles alustanud oma tegemist, selline elektrooniline ja siis natuke mingi Somanistliku loitsu sinna peale. Ja olin seal kontserdil, kuulasin, vaatasin neid kolme naist, kes oli ka üks, oli täiesti omamoodi täiesti isikuga pärane ja kuidagi pahtulise idee alla, et ma tahan teha midagi, mis on naistest naistelt ja mitte ainult naistele, vaid kogu maailmale. Aga natuke teise nurga alt, sest et kogu meie elu on väga intellektuaalne, väga maskuliinne. Võib-olla matsu ühiskonnast räägime pärast ja nii ma kutsusingi kokku siia täna ühed oma lemmiknaised, mul on hea meel, et te tulite, aitäh. Ma tahan tänada kõiki raadio kahe kuulajaid, sest et kui oleks kuulajaid, siis ei oleks seda saadet. Ja kuulajaid on palju. Mul on selle üle tõesti hea meel. Kuule ta väga mitmekülgsed, väga erinevad inimesed ja väga lojaalsed, et see teeb mulle rõõmu, see motiveerib mind iga nädal taas midagi uurima ja avastama seda teiega jagama. Ja loomulikult ma tahan tänada kõiki külalisi, kes on käinud saates, kes on julgenud tulla rahva ette oma vahest täiesti ebatavalist maailma jagama, et see on. See on eriline, kui inimene julgeb rääkida või jagada seda, mida ta näeb, mis on näiteks laia spektritaju, mida teised ei näe ja mis seetõttu võib tekitada teistest segadust. Siis ma tänan, loomulikult saate salatoimetajaid, vahest on kaasatud eksperdid, kes teavad mingites teemades isegi natuke rohkem kui mina. Ja ma tahaks tänada raadio kahe helivõlureid, kes aitavad teieni tuua selle kõik, mida te kuulete, just nii heas kõlas, nagu ta on Sirje raud, Monika Tamm, Margus Müür, Kaspar Garner, kes tänagi siin nuppe keerab, aitäh, Kaspar raadio kahe peatoimetajad, kes on alati toetanud Heidy Purga, Henry Kõrvits ja Kristo Rajasaare, aitäh. Ja muidugi tänud sõpruse kinole, kes meid alati võõrustab. Kristel Erki, aitäh. Aitäh alkeemia tiimile, kes aitab kosmosel laieneda küberväljunditesse. Ja ta on tegelikult täna ta veel kahte tüüpi, keda me tänaseni näoga, kes on tegelikult väga olulised, miks Martin Palm, kes mõtles välja saate nime ja teine on Uku-Kristjan Küttis, nüüd ka juba tuntud hinnatud disainer, kes mõtles välja saatemärgi, et nemad on sellise selle vormi loonud. Ja aitäh kõikidele tänastele abilistele. Frederik Eva-Liisa, Jaanika, Rainer Marku, Raivo, kõik, kes te olete aidanud siin teha asju, et tänu teile kõik laabus. Nii et aitäh, ma olen tõesti väga tänulik, ma olen alati hästi rõõmus, kui ma saan midagi hallo kosmosega seoses teha. See on mu kõige lemmikum asi üldse või siis nüüd, aga ma annaksin avalauluks sõnad teile, Kristadžitrayonas vilepuhuja. Võimas naine ja Jaak Johanson. Aitäh. Tere, tere päevast ka meie poolt minu kõrval siis Jaak Johanson, kes saadab kitarril. Ja kõigepealt tahaks muidugi palju-palju õnne soovida sulle Ingrid selle fantastilise aja eest ka minul õnnestus korra kvalifitseeruda Ingridi nõiaks, kui ma käisin saates, tookord rääkisin küll peamiselt banzuurist ja oma India elust ja india muusikast, aga teid tahaks kõigepealt rõõmustada hoopis ühe enda looga. Selle loo nimi on Sunderi ja sundari sanskriti keeles tähendab ilu, aga tähendab sisemist ilu või seda ilu, mida isegi jumal hindab inimeses, niimoodi on sära defineeritud. Ja seda ilu on tunduv vingridil kuhjaga, nii et sulle Suur tänu teile. Ja kuna Ingrid arvas, et ikka teise loo kindlasti ka tegema siis otsustasin teile siiski siiski mängidega ühe loo Indiast kaasa toodud. Et kui muidu on suuri peal mängin, mängin enamasti Raagasid, Raagad on pikad tänase õhtu jaoks. Siis see lugu on pärit Assamist ühest külast. Ja tema nimi on Assam pihu ja me oleme sinna võtnud juurdops Eesti parmupilli, antagu meile andeks. Ja nüüd ma palun lavale esimese vestlusringi. Kaaslased, kaslannad Kerli Kõiv saale kareda ja Katrin saali. Saul, palun. Ma kutsusin teid täna siia, sellepärast head prints oli Kerli ja saale saali ja saale on ka veel tore dünaamika sellepärast et mulle meeldib väga kui terviklikud naised. Et meis kõigis on olemas ilu ja see mingi võlu ja samas väga suurt tarkus ja väga suur selline jõud ja tugevus, mis on kuidagi kõik ikkagi sellisesse kaunisse pehmesse vormi pakendatud ei ole sellised munadega naised, kes lihtsalt trambivad, kus alfaisasega läbi elu. Tänase vestlusringi teemaks ma valisin naiseks olemise müsteerium, sest see võimaldab rääkida ükskõik millest, mis naisi puudutab, mis naisteeluga seotud on. Aga kuna täna on naistepäev, siis mõtlesin, et võib-olla alustaks sellest, et prooviks natukene kõigepealt lahti muukida, et mis on naine kui nähtus, kui ilming, kui energia, kui olend. Mis te arvate, kui te mõtlete selle peale, naine, mida see tähendab? Mis teil mõtetel tekivad, alustan kohe saali, sinust on kuigi oma raamatut viskan ma nalja, et jumal oma loomise seitsmendal päeval, kui ta oli mehe valmis teinud, siis mõtlesin, et ah, ma suudan paremini ja tegi naise. Et naine jumalik meistriteos, siis ma täna hoopis lähtuks. Naisest, kui. Süsteemi orja mitte heideti ministlikuste näitest, selgitan. Pereteraapia, mina olen pereterapeute, toetub süsteemiteooriale süsteemi teoorial, see tähendab siis see muutus süsteemi ühes osas toob kaasa muutuse kogu süsteemis. Ja süsteemi teoorial on ju mitmeid postulaate ja üks nendest on see, et süsteemid võivad olla deterministlikud ja mitte deterministlikud. Deterministlik süsteem on see, kui me vajutame lülitit ja me teame, et siis läheb tuli põlema või vajutame pidurite, me teame, et auto pidurdub, mitte deterministlik on, on see, kus me väga täpselt ei tea, mis juhtub. Et perede või sellel süsteemi teoorial on veel need postulaadid, et igasse süsteemi läheb sisse sisend, siis ta läbib süsteemis on läbinud ja tuleb välja, on väljunud ja vaata, mitte deterministlik süsteem ongi see, et me ei tea, milline väljund sisendile iga kord järgneb. Et naine on nii keeruline süsteem, et ei sõltu nii palju sellest, mida naisele öelda või mida talle teha. Vaid see sõltub rohkem sellest, kuidas seda öelda ja kuidas teha. Nii, et naiseolekust ja selle partneri olekust sõltub, sõltub see väljund. Ehk siis näiteks me teame juhtumeid, kus oletame mees või mingi teine naine suhtub naisesse kui koera, siis ei ole hämmastav, et, et see naiseolek ongi selline, et augu pärast vastu hammustab. Kui mees võtaks suhtuda naisesse kui orja, tahabki mõnikord naisest ori, aga mõnikord ei saa, see sõltub tema sisemisest väärikusest ja, ja sellest enesemääratlemise tasemest, kas ta siis muutub orjaks või kehtestab ta ennast hoopis kuningannana. Kui mees suhtub naisesse kui kuningannast, muutubki naine kuningannaks ja ühtlasi tõstab ka mehe kuningaks. Samamoodi kui mees suhtub naisesse kui jumalannasse, siis muutubki naine jumalannaks ja tõstab mehe jumala seisundisse. Nii et ma arvan, et see on väga huvitav vaadata siis seda süsteemiteooria seda juppi, et naine kui mitte deterministlik süsteem mille olekust sõltub kõik, vot mina nagunii hästi ei oska rääkida nagu sina. Et minu jaoks lihtsalt naisenergia on nagu selline naine on nagu selline armastusallikas, selline kodusoojuse ja maailmasoojuse allikas ja elu, edasikandja. Ja mina just olen nagu iseenda, nagu naiseks olemise teel sellises kohas, kus ma nagu hästi põle, avastan sellist õrnust ja soojast selles mõttes, et ma olen kogu aeg olnud nagu pigem selline ülli ellujääja ja mul on nagu hästi palju meesenergiat. Et jah, et praegu minu jaoks nagu naisenergia on lihtsalt selline puhas armastus nagu kõige kaasa arvatud, iseenda vastu, eritisendavasta. Ma tooksin. Siis esile niisuguse aspekti, et tegelikult meis kõigis on nii mees- kui naisenergia. Ja selles ühiskonnas sel planeedil, mille me elame, on väga pikka aega olnud need tasakaalust väljas, totaalselt tasakaalust väljas. Ja praegu on see aeg, kus toimub tasakaalustamine. See on väga turbulentne aeg, sest midagi, mida on nii kaua tõrjutud ühiskonnast seda seda naispoolt, kusjuures loomulikult ka meestes. Seda ei taheta nii lihtsalt sinna ligi lasta ja seetõttu me ikka veel elame maailmas, kus on nii palju sõdu ja nii palju vägivalda ja nii palju ebaõiglust. Ja see mees ja naisenergia tasakaalustamine peab käima meis kõigis täpselt samamoodi ka naistes, sest väga paljud meist, minul samamoodi, olen kõigepealt alustanud väga tugeva meesenergia beat ja tulles ka ühiskonnaga soosib absoluutselt. Kogu aeg arvasin, et ma isegi sorry, ma segan vahele, Williams ongi, need on meil juttu olnud, on ju. Et, et ma olengi märganud seda, et, et kui ma, kui ma üleüldse olen nagu mingis ärimaailmas või, või mingi selles mõttes, et noh, suhtlen ka muusikaäris inimestega, ma ei saa öelda, et ma tunnen, et ma pean ütlema, et ma mõtlesin, et sellepärast, et ongi, et ja siis vaata seda surutakse nagu naiste sul olnud kogu aeg maha, et et kui öeldakse, ära muutu emotsionaalseks, et see oleks nagu solvang. Tegelikult emotsionaalsus, tunne on relv. Selles mõttes, see on nagu meie, meie vägi ongi selles tundmises nagu, aga see on niivõrd allasurutud nagu et minu jaoks nagu muutus ühel hetkel nagu et oligi, et ma nagu tundsin, et ma ei ole üldse nagu ühenduses enda naisenergiaga, et lihtsalt kõik pidi olema nagu hästi sihuke kandiline. Et neile kohale jõuaks nagu. Jah, ma nüüd jätkan sel teemal, et ikkagi hästi oluline on leida tasakaal, sest kui me läheme teise äärmusse, siis siis ei ole ka lahendus ja kuidas tuua naisenergia tagasi kõigepealt iseendasse, nii et nad on tasakaalus oma paarisuhtesse, sest naine tegelikult tervendab meest ja aitab mehel oma nais poolega saada paremini kontakti ja seejärel ühiskonnas. Ja ega see ei ole lahendus, kui lihtsalt ütleme, suurendame naiste naispoliitikute kvooti, sest kui on tegemist naispoliitikuga, kes võib olla mis iganes šikilt naiselikult riides, kelle sisu on brutaalselt mehelik, siis võib korda saata palju hullemaid tegusid kui üks väga hea mees, eks ole. Nii et see mees- ja naisenergia tasakaalustamine meis kõigis, et see on tegelikult üks üks võtmesõnu ja naiseks olemine on mingis mõttes selles mõttes nagu eelis, et naistel on lihtsalt intuitsioon enamasti tunduvalt tugevam nad suudavad tajuda maailma reaalsust multidimensiooniliselt, nad suudavad mõelda paradoksaalselt, Nad suudavad sõlmida kokku väga erinevaid lähenemisi. Neil on palju avaram mõistmisvõime ja seetõttu selles olukorras, kus me liigume sellelt patria patriarhaanselt ühiskonnalt tasakaalust Tatuma maailma suunas on naistel väga-väga suur roll, aga just nimelt nendel naistel, kes on iseendas ka selle mees ja naisalge tasakaalu leidnud. Nii et selles mõttes täpselt samamoodi Tulluna nagu sellest niisugusest pigem meeskesksest mõtlemisest ma ka ise oma oma elus väga selgelt jälgin ja tasub tasakaalust on iseendas. Ja kui nüüd veel meil oli siin ühiskonna teema, oli üheks üheks punktiks et kuna ma olen tegelenud väga tugevalt uue ühiskonna kontseptsioonidega ja ma olen absoluutselt veendunud selles, et meie võimuses on luua tervemat, terviklikumat, ühiskonda see on lihtsalt häbilugu, et me elame ühiskonnas, kus on nii palju viletsust, vaesust, ebaõiglust ka siin Eestis. Aga me ei saa minna nende uute kontseptsioonide enne, kui me ei ole kõik läbinud teatud valupunkti. Ja see valupunkt on niisugune võtmemõiste, enne kui me saame minna edasi. Ma mõtlen selle all seda, et kui me oleme vastandatud ebaõiglusega ühiskonnas, mida tulvab ja tulvab praegu järjest üles siis on oluline teadvustada seda, et me ei reageeri vanade mustrite järgi, et me ei lähe vihaseks, agressiivseks, et me teadvustame endale ja teadvustame teistele seda, et kõige selle ebaõigluse, vägivalla, mis iganes ilmingutega ühiskonnas kokku puutudes on kõige olulisem teadvustada et me ei reageeri agressiivselt ja vihaga, sest me ei saa viha ja agressiooni pealt luua paremat ühiskonda paremat maailma. Me peame teadvustama, et need, selle valupunkti mustrid tuleb võtta luubi alla, neutraliseerida, transformeerida, vabastada. Me peame kõik iseennast olema nii palju tervendanud, et me saame minna edasi vaata neid uue ühiskonna kontseptsiooni ellu viima, mis on kõik olemas. Uus ühiskond. Inimväärne ühiskond on kõigi võimaluste kvantväljas olemas. Küsimus on meis, meie peame läbi pudelikaela minema läbi selle valupunkti ja need valud ära lahustama. Ja see on siin, ma näen naisel hästi-hästi suurt rolli. Kuna naiste nagu öeldud, taju, mõistmisvõime, tervendamisvõime loomu poolest on suurem. Saali sina oled ju terapeut, psühhoterapeut ja pere psühhoterapeut ja kui saale räägib siin sellest, et peab minema läbi pudelikaela läbi selle valupunkti ja jõudma sellesse seisundisse, kus läheb vanade mustritega, ei ole viha ja vägivalla agressiooni mustrist, siis kuidas reaalselt teha, sest et üks asi on ju rääkida nendest asjadest, teine on sinna oma elamises kogemises taipamist tegelikult jõuda. Kuidas me need naised siis ennast ära tervendama? Just selle jutu nagu mõttes jätkuks? Et kuidas me, naised ennast ära tervendama? Vaatame hetkeks naisi ja mehi kui erinevaid. Aga kui üksteisest sõltuvaid, vaatame neid kui hobuseid, ratsanike ütleme mehi kui hobuseid ja naisi kui ratsanike. Hobused ei ole paremad ega halvemad kui ratsanikud on ju väga erinevad. Oletame, et meil on tegemist näiteks ratsavõistlusega künnivõistlusega, siis on ikka vaja hobust ühte juhti. Oma terapeudi töös näen ma tihti naisi, kes tulevad ja ütlevad, et sa ei kujuta ettegi, tobe hobune mul on, ta läks sinna võssa ja, ja läks ja hakkas seal võsas oksi näksima. Ja siis on ikka küsimus, et et kumb siis tobe on. Unevõi, kas sina oskad Ratastada, et mida sa teed selle hobusega? No tõmbasin labast. Aga kas sabas tõmbamine teeb hobuse juhitavaks? Ei tea, ema on alati tõmmanud. Et me peame naistena ilmselt õppima just nimelt seda, mida mina nimetan Ki naiseks olemise kunsti. Mis saale sinu Jutega selles mõttes ühtib, et. Et te tasakaal iseendas ja tasakaal nagu hobuse ja, ja ratsaniku vahel. Et hobuseid on ju ka erinevaid, on künnihobuseid, jaan, ratsahobuseid, jaan, pisikesi ponisid, kelle selga istud ja jalad on niikuinii vastu maad ja siis on metsikud hobused, kes tahavad ju päikesejoon kuule vastu kapata. Et kõigepealt peab naine aru saama, milline hobune talle sobib. Ei saa teha künnihobusest ratsahobust, kes hüppab sulle kahemeetrist lõket ja, ja nagu poni taha ju atra ei pane, on ju seal ühest küljest, aga teisest küljest väga paljud naised ei ole iseendas üles leidnud seda tasakaalu ja seda tahet, et õpetada hobust, hobune on ikka oma eelmise ratsaniku nägu, on ta siis tema eelmine partner või, või siis esimene rataste aja onu hobusel ema. Ja nagu me teame, hobused on juhitavad kannuste, Steqi, pitsa, suhkru ja leiva läbi ja väga tihti naised kasutavad selleks ikka rohkem Stekija ja seda suurt piitsa ja kannuseid selle asemel et suhkrut ja leiba mängu tuua. Aga selleks, et naine oskaks suhkrut ja leiba üldse mängu tuua, peab ta on natukene õppima ratsestamist, teab ta õppima iseennast armastama, et ta teab, et ta suudab seda hobust juhtida. Tegelikult hobused on ju suured ja agressiivsed ja tugevad loomad, on ju nii nagu ka see meesenergia on, on suur, tugev, jõuline, seda tuleb õppida. Ohjeldama on ju see natukene nagu sobib selle sinu kontseptsiooniga, et et siin peab olema see naise mees pool peab, peab tegema koostööd. Ja selles mõttes ma ei arva, et naised üksinda suudaksid ära hoida sõda ja ja luua rahu. Vaid sest, et mehelik pool on alati kõikides naistes, ka mitte ainult meestes esindab võistlust, võitlust, agressiooni, tahtmist olla parim. Me ei saa öelda, et see on iseenesest halb ja teiselt poolt see naiselik pool edes esindab just nimelt koostööd ja mõistmist. Ja nüüd, kui ratsanik mõistab, siis ta suudab ka selle suure tugeva hobuse panna tegema just nimelt seda, mida ei ole mitte ainult alla, kui ratsanik pole vaja, vaid on vist on ka hea hobusele, et kuigi ei saa jah panna künnihobuste hüppama, aga kui see on juba hüppav hobune, siis saabki panna tema hüppama ja künni-hobusele teha parimad tingimused kündmiseks. Ma ei, ma üldse ei armasta hobuseid. Ma olen armastan hobuseid. Ma ei tea, kuidas, nagu selline. Ja, ja nüüd veel hea hobuse ja hea ratsaniku vahel on midagi väga erakordset, see on emotsionaalne side. Võib-olla ma tunnen hobuseid natukene liiga vähe, kuid mulle siiski tundub, et et ka hobustel tekib oma ratsaniku ka selline usaldus, lähedus, turvatunne ja usalduslähedus, turvatunne on hea paarisuhteliim. Õigemini ongi paarisuhte alus mis annabki meile võimaluse koostööks, sest et koostöö ei toimi hästi enne, kui ei ole seda head emotsionaalset sidet. Ja kui inimesed, sealhulgas eriti naisinimesed õpiksid iseendast selle tasakaalu ülesleidmise, mis aitab neil iseendaga hoida emotsionaalset sidet ja oma partneriga emotsionaalset sidet, et kummagi poole vajadused on rahuldatud. Sõit võiks juba midagi tulla. Hea näide muidugi fantaasia läks, tooksin lihtsalt nagu ühe aspekti veel juurde, mis võib-olla ei jäänud nii kandma, mis oli kindlasti seal sees olemas ka. Et mina intuitiivset nende teemadega tegeledes näen seda, et kõige olulisem on, alustas ikkagi iseendast, mitte mitte hobused resseerimisest. Selles mõttes, et kui kui ilus on midagi paigast ära siis ma näen seda oma oma paarilise pealt ja, ja selle asemel, et asuda nagu kõigepealt paarilist kantserdama, ma pean kõigepealt nagu leidma üles endast selle punkti, mida mina saan omas iseendas muuta, kus minul on võib-olla tasakaal natukene paigast ära. Et, et noh, minu jaoks kui niisuguse intuitiivse selle, selle valdkonna uurija jaoks on oluline ikkagi iseennast kõigepealt korda teha. Ja kui sa oled, see on iseenda kordategemine, ongi kõige raskem töö tegelikult, sest ennast kõrvalt ei näe. Aga vaatamata kõigele on see võimalik ja aeg-ajalt on, on hea saada nagu kõrval kimpus, kes kes rohkem näevad. Aga kõik hakkab ikkagi meist ja kui me oleme endas leidnud selle tasakaalu, siis on mehel seda palju lihtsam leida. Ma olen taga, täiesti nõus, seda ma oma arust tahtsin öelda, et, et enne kui hobuse kallale minna, tuleb ise õppida kõigepealt Ratastama, ära roni hobuse selga, kui sa ei oska seal midagi teha. Ja, aga siis samas nagu selleks heaks ratsendikuks sa saad ka ikkagi läbi selle hobusega. Et selles mõttes üksi olla ratsanik. Et selles suhtes minu arust suhted on, ongi nagu väga kiftid selles mõttes, et suhted on nagu peegel ja sellepärast väga paljudel inimestel ei ole nagu häid suhteid, et suhted on nagu peegel, see toob välja kõik sinu ebakindlused, eriti romantilised suhted, nagu kõik kohe lihtsalt mingi ees siin hakka tegelema või mine lahku. Selles mõttes. Aga kuidas siis leida see tasakaal ja enesearmastus, jagaks kuulajatele mõned nõuanded ka teie enda eludest näiteks noh, konkreetsetesse näidetesse minema ka mõned head soovitused. Sest et kui ma vaatan teid, ma näen ja kuulan teid ja ma näen, kuidas te olete sellises rahuolekus endaga heas läbisaamises, siis see on väga võluv, et sellega paljud naised maadlevad, et väliselt on ju paljudel kõik väga hästi, aga tegelikult enese aktsepteerimine, enese armastamine, endaga hästi läbisaamine, väärtustamine, hindamine, ehk siis sisemine tasakaal, noh, see nagu liiga suures külluses. Kahjuks ei ole vist nii naiste kui meeste seas, eks. Ausus on siin esimene esimene märksõna, ausus ja julgus vaadata otsa iseendale. Ja kui väga suur osa ühiskonnast tegeles, tegeleks sellega, siis meie läksime hoopis teises ühiskonnas juba meie ühiskonnas on väga levinud niisugune ma ütleksin, isikliku vale sündroom elataks nagu topeltelu või isegi mitmikelu ja see oma tuum sinna, noh, see ei ole üldse nagu ühiskonna väärtushinnangute skii sees. Et me peaksime kõigepealt tegelema iseenda tuumaga, tegeldakse nii palju igasuguste pealispintslite kihtidega. Nii et, et see liikumine oma tuuma suunas ausus ja julgus vaadata endale otsa. Ja, ja kui on vaja, siis küsida kõrvalt abi, kui, kui, kui mingisugune probleemipundar on, käib nagu endale iseenda kõrvalt vaatamiseks üle jõu ja siis tegeleda, see on lakkamatu töö iseendaga, tegelikult lakkamatu töö iseendaga. Jah, et mina näiteks olengi nüüd põhimõtteliselt mingi kolm kuud elanud üksi metsas ja selles suhtes üksindus on nagu väga hea asi ja üleüldse vaata, meil on nagu, Me elame sellises informatsiooni ühiskonnas, kus lihtsalt sulle kogu aeg tuleb, siis ma ei mäleta, mis see number oli, aga mingi 7000 seda reklaami vist päevast. Ja siis sul on nagu kogu aeg kuskile põgeneda jälle mingi telefoni või netti või Facebook istuma nagu et nagu minu arust on väga oluline anda endale seda aega, kus lihtsalt ei ole mitte midagi, mis sind segaks. Et üks õhtu ongi, et lülitan lihtsalt kõik välja ja paned küünlad põlema ja oled nagu üksi. Et mul on. Nüüd kui ma olen niimoodi pikka aega olnud üksi, siis jah, et nagu hästi palju nagu Asjon saadat saanud nagu ära tegeleda, et millega võib-olla ei oleks nii ruttu tegelenud enne et kas sul ei ole lihtsalt mitte kuskile põgeneda, et sa näed lihtsalt seda enda mustust nagunii selgelt. Et mis seal veel on kõik vaja läbi närida. Teie lahkel loal tulen ma nüüd hobuste juurest auto juurde. Et tänapäevastel autodel on peal GPS-süsteemid. Ja kui ta leiad ennast kuskilt soost omadele targa autoga, siis tegelikult su GPS-süsteem ei taha teada, kuidas sa sinna olukorda sattusid. Kelle süü see on, kui kaua sa oled seal ennast juba õnnetult tundnud, kui halb sul seal soos on olnud, vaid GPS-süsteem küsib sinult ainult ühte, kuhu sa minna tahad? Ja siis ta pakub sulle samm sammu haaval selle tee, kuhu minna. Et see auto analoogia inimese peale on selles, et me väga tihti nagu süüdistame oma minevikku või neid inimesi, tänu kellele meil on selline seisund, nagu meil on, too mu päritolu perekond oli, oli katkine, kõigil olid, mida eri oli, oli halvasti, et ja ma sellepärast ei saagi, või võimumees on selline või võiolud on sellised ja Eesti riik on, on imelik. Ja sellepärast saabki olla tervem, parem helgem, kui panna endale eesmärgiks ja võtan teie mõlemi käest, eks ole, et ongi see ausus öelda, et milline ma siis tahan olla. Ja, ja sinuga ma olen hästi nõus selle koha pealt, et see müra on, on eksitav. Et vaikus on abista, küsida endalt ausalt, kuhu ma tahan, milliseks ma tahan kujuneda, milline naine, ma tahan olla ja siis hakata mõtlema, et mis mind selleks abistab, mida ma peaksin tegema, mida ma peaksin iseendas muutma, kuidas muutuda rõõmsameelsemaks ja helgemaks ja vastutus, täielik vastutus, mina, mina, mina olen, on minu vastutusel ja ma võin selle elusin ära elada niimoodi. Ma olen mingi ilgelt stressis, kogu aeg ja vihane ja süüdistada mingeid lapsepõlvesündmusi, terve elu ja mitte kunagi mitte ühtegi tervet suhet endale luua, sellepärast et keegi kunagi 100 aastat tagasi tegin, nii nagu see ongi see, et nüüd on nii nagu ja nüüd on minu enda kätes, mis ma selle asjaga pihta hakkan? See sõna on pidev ärksameelsus. Selline milline ma olen ja kelle taoliseks ma ei mõtle, kedagi teist, eks ole, aga lihtsalt endale milline ma tahan olla. Ja siis mida ma pean tegema selle jaoks pidevalt hoidma endale meeles ja, ja astuma väikeste sammude kaupa. Ja ühel hetkel see muutuksime loomulikuks osaks ka, et sa hakkad nagu neid mustreid treenima ümber, sa näed, mingi muster, muster ja siis tuletad endale meelde, et vot, aga ma enam ei ela selles mustris ja siis mida alguses on nagu mingi võõrkeha, see uus muster aga pärast muutub nagu loomulikuks osaks lihtsam. Ja siin ma tahaks uuesti tuua selle teadvustamise momendiga, selle valupunkti teadvustamise momendi just nimelt need mustrid, mis on seotud meie perekonda, perekonnaga, varasemate partneritega, kellega iganes. Et kõige olulisem punkt on teadvustada, kui tuleb mingisugune impulss, mis tahab meid lüüa sinna sellesse vanasse mustrisse teadvustamine, et ma ei lase sellel valul vallandada kõiki neid negatiivseid mustreid, mille, mille tagajärjel ma tegelikult käitun eel programmeerituna nende vanade mustrite järgi, et teadvustamise punkt seda nagu hoida elus igal hetkel. See ongi võib-olla see kõige keerulisem küsimus ja see seondub ka sellega, et kui me räägime ühiskonna tasandil, mida on kõige raskem, aga mida kõige olulisem oleks teha. Sel planeedil on inimesi pandud üksteise vastu vastanduma aastatuhandeid. Ja kuidas ületada vastandumine ilma ise vastandumata, ilma ise et märkamatult ei oleks jälle vajutatud nuppu ja jälle läheb keegi kellelegi vastu protestima ja sõda on lahti, et see teadvustamise, punkt üksikisikus ja ühiskondlikes protsessides, et see võtta nagu fookuse alla. No aga kuidas ületada vastandumine ilma ise vastandumata, see on tänases Eestis. Ongi ju väga-väga aktuaalne küsimus, sest see ongi see küsimus, et sa jagad ära selle hetke kui tegelikult see mingisugune impulss tuleb, mis on tavaliselt pannud inimesi käituma agressiivselt. Meie ühiskonnas tuleb päev-päevalt järjest rohkem üles neid asju, mida maha vaikitud. Me oleme võrdlemisi suure niisuguse murrangut. Murrangut ajajärgus ja hakkab järjest hullemaid asju üles tulema, selleks selleks peab valmis olema. Aga mis on nagu meie väljakutse mitte lasta tõmmata kaasa ennast kõigest sellest negatiivsematest, vaid distantseeruda, teadvustada, ma ei lähe kaasa selle viha vägivalla negatiivsuse ka, sest ma ei saa viha pealt tuua uut, teadvustada, neutraliseerida, neutraliseerida see see impulss, mis tahab meis vallandada seda, mis kogu aeg nagu vajutab nuppu. Ja mida rohkem inimesi teadvustavad, seda punkti ja astuvad sammu tagasi. Ja enne, kui nad loovad, siis nad tunnetavad väga täpselt ära, mis on see energia, mille pealt nad loovad. See energia peab olema kõrgema teadvuse tasandilt tulema, siis on võimalik luua uue teadvus tasandiga. Ühiskonnakorraldust. Mul tuli meelde üks harjutus, mida ma mõnikord oma klientidele naisklientidele soovitan. Kujuta ette ühte skaalat, kui skaala ülemises otsas on selline haldja energia gene, hea, lahke, armastav, rõõmsameelne, väärikas energia ja all on siis kas selline vaba ja ka nõiaenergia või siis just selline tuugadriinuli kohvri energia ja anna endale igal päeval kui sinna, et kuidas ma täna olin, milline mu olek oli. Kas ma olin pigem selle selgemas pooles valgemas pooles või ma olin selles tumedama pooles et niimoodi saabki ju vaikselt vaadata, kuidas ma olen, ja siis siiski püüelda ju selle helgema poole, kes on tähelepanelik kaasinimeste suhtes iseenda suhtes. Kas ma olin praegu jälle mingis ohvrienergias, süüdistasin kõiki teisi, kes on kõik süüdi minu olekusega, mida ma iseenesest tegin, et et paremaks läheks, ma arvan, et selline selline igapäevane ärksameelsus see ongi, me räägime ju seda, et, et me tahame muuta elu ja maailma paremaks, et me natukene peame ikkagi vaimselt kasvama, on ju? Tegelikult see on hea vaimne harjutus. Tallinn täna rohkem hall ja poole peal ma olin selle nõiapoolega, aga sa ütled see nõid solvanud ja ka mitte. Minu arust on täiega suur probleem see, et hästi palju nagu valgust kogu aeg, et valgust, valgusest, valgust ja, ja mina nagu mida rohkem olen looduses on mida rohkem olen üksi ja mida rohkem olen ühenduses, saan tegelikult aru, et tumedus on nagu ka väga vajalik ja sügavus ja see tumedus. Ja ma ei ole seda tahtnud järeldad, et alguses seda sügavust ei ole. Ühesõnaga naine on kõik nii helgus kui tumedus, kõik, nii soo kui taevas, nii mudalõhn kui kui vanilje lõhn ja säde, see ürgne ja nii nagu on ka junn märke, eks ole, et on see valge, musta täpike, seega ja siis musttilk valge täpikesed, mis ongi kõik, aga just küsida, et kas ma reageerin praegu nagu enda helgemalt poolelt nagu sellel positiivsemalt poolelt või ma olin jälle sellises noh, ohvrienergia poole peal raskes pooles, siis. See maa energia, mida Kerli välja tõi, see on äärmiselt oluline, see on oluline, ülioluline, sest kui meil ei ole maandust, siis meil ei ole valgusest ka mitte midagi teha. Ja lisaks siia kohta on nagu oluline ära märkida, et valgust on ka väga erinevad tüüpi. Et on, on eksitavat, valgust, on võltsvalgust, mis seltsi, Põlds, vabadusega, mis seltsi jah, võltsvabadusega ja nii edasi, ühesõnaga et kui me vaatame, tänapäeval on, on see nii-öelda valgustööliste või mis iganes. Terve maailm on täis kõikvõimalikku kraami, et, et mitte iga valgus ei ole see valgus, mis tegelikult inimeste edasi aitab, et siin tuleb õppida ka vähehaaval vahet tegema, mis on mis. Ja nagu ma seda juba väga-väga palju aastaid tagasi aru sain, kui ma nagu alustasin, ütleme selle holistilise ja metafüüsilise maailma uurimistes tegelikult esoteeriline maastik on nagu miiniväli, sa pead väga hoolega vaatama, kuhu sa astud. Et õhku ei lendaks, kanna mõni hea nipp, et kuidas siis mitte ennast lukku laskub. Et ainus, mida saab usaldada, on ikkagi oma intuitsioon, mida peab kogu aeg, millega peab ka tööd tegema, selles mõttes, et need sinu andurid, mis sul on olemas, on sageli elu jooksul läinud, mingit prügi või saasta täis, tuleb ära puhastada, et need andurid töötaksid piisavalt hästi ja nagu öeldud, tegelikult seal nii-öelda nagu valgusmaailmas, seal on naguniivõrd, kompleksseid, keerulisi niukseid, võrgutajaid ka, nii et selles mõttes tõsi, kui ka oled vahepeal ämbrisse astunud, igaüks, kes, kes nagu hakkab mööda füüsilist maailma uurima, mingil hetkel rikastub ämbrisse kuulub sinna juurde, aga noh, võimalik sealt nagu välja minna ja, ja uurida edasi, aga põhimõtteliselt ikkagi see intuitsiooni teema, andurite puhastamine ja nagu väga selgelt ka analüütiliselt analüüsimine, kui me tegeleme füüsiliste teemadega, mida ma ikkagi täpselt teen. Kas see ikkagi on adekvaatne, kas see on midagi, mis mulle sobib, kas see on midagi, millega ma saan ennast arendada või on see mingisugune pseudovõi või trend või lihtsalt nagu üritatakse mütsi pähe tõmmata. Nii et selles mõttes see maa energiaga kontaktisolek on niivõrd tugev puhastav ja läbi selle tegelikult meie intuitsioon väga tugevalt ja võimsat, saab puhtamaks, selgemaks. Märgin isegi need värvid, mis mul on näiteks varem mu mu elus olid alati lemmikvärvid, sellised pastellid ja ma olin, elasime hästi kaua aega niimoodi inglite valgusel ala la sädelevad asjad ja vareme nagu. Ja siis nüüd, kui ma olen maal, siis ma kohe näen, et ma isegi see, milliseks mu enda kodu värvin, need asjad, mis ma ostan seal, tumepunane, tumeroheline, tumesinine nagu must. Aga et ma lihtsalt ma tunnen, aga minu nagu naiseks olemise selline täitsa nagu uus faas on, see ongi, et just, et see on selline, see, see ei ole see, et ma pean kõigile olema ja sädeleva ja armastama ma ei pea. Sa pead ära teenima need kristallid nagu seal selles mõttes on teistmoodi, varem olin nagu selline, kes kogu aeg teemante kõigile jagas lõpuni ja siis see lihtsalt väsitab sind ennast nagu tõmbab tühjaks. Need on nagu, et ei, et sa pead ikkagi näitama, nagu enne, kui sa mingeid teemante hakka saama. Jah, see on tegelikult huvitav see intuitsiooni teema, täpselt nagu sa saale rääkisid, et tänapäeval kas sa üldse saadki aru enam, kas see on su intuitsioon või on see selline mingi kontseptsioonide rägastik, mis ennast väga kavalalt läbi noh, maskeerib ennast kui intuitsioon ja sa tegelikult räägivad sinus hoopis mingid muud mustrid alateadvusest või ego või soovid või noh, et minu intuitsioon ütles, et ma tahan, see on mulle hea, on ju, tegelikult lihtsalt tahan seda. No kui niisugune küsimus tekib, siis järelikult ei ole piisavalt võetud aega, et tegelikult endale selgeks teha, mis on intuitsioon, sest kui me oleme nagu pidevalt mingisuguses Me tasemele nagu sellel kiire eluvoolul kaasa rebida. Meil ei ole aega, nagu ta seda aega võtta, et astuda samm kõrvale ja vaadata nagu kõrvalt siis võibki see virr-varr võib minna nagunii suureks, et siis ei saagi enam aru, mis on, mis, et hästi oluline on võtta aega, astuda kõrvale, vaadata iseennast, oma elu, vaadata kõiki neid asju, mida sulle pakutakse, üks kirevam kui teine. Tegelikult võib-olla see, mis sind edasi aitab, on, on väga tagasihoidlik, mitte keegi ei reklaami seda kuskil. Aga sulle just seda vaja. Et sul on veel, oleks see julgus ka et öelda, et okei, ma olen siis esimene just kes seda, kes sellesse usub, nagu et okei, sellepärast et ma ei viitsi lihtsalt raisata seda aega mingit mängu mängides. Just nimelt mängude mängimine, nagu ka selles esoteerilises maailmas, et see on üks üks märksõna tegelikult mängitakse väga paljusid mänge aga oluline on tegelikult, et me jõuame oma tuumani. Me saame aru, kes me oleme ja suudame teostada seda potentsiaali, mis meil on. Ja jällegi ühiskonna juurde tulles, et tegelikult kui iga inimene võtaks aega ja mõtleks selle üle järgi kuivõrd teises ühiskonnas me elaksime. Kui me nii iseendast kui kõigist teistest inimestest suudaksime esile tuua selle kõige parema, kõige andekama, kõige targema poole. Kui me võtaksime kõik selle aja ja pühenduksime sellele, siis me suudaksime isegi nendes olemasolevates vanades süsteemides teistmoodi elada. Sest see praeguse süsteemi programmeering töötab vastupidi, inimene ei ole ju tegelikult inimene süsteemi jaoks, vaid objekt, majanduskasvu instrument, mutrikene ja inimese pealt tahetakse võimalikult palju kasu teenida, sest me isegi ei ole mitte riike, vaid meil on tegelikult erafirmad. Ja see seletab ka seda, miks inimene on tegelikult kasumi saamise objekt, ori ja miks inimene on pandud see teenima süsteemi. Tegelikult on meil see asi vaja ringi keerata, meil on vaja luua elukorraldus, mis teenib inimest ja neid asju tuleb teadvustada, neid tuleb nii kaua teadvustada, kuni piisav hulk inimesi on saanud sellest aru ja ei mängi neid vanu ühiskonna mänge enam kaasa. Ükskõik mis tasandil need mängud on, on läbi kõigi kihtide. Mulle tundub, et praegu on selline hästi linnastunud ühiskond, kus on kõik niimoodi koos nendes suurtes nendes ja ma arvan, et järgmine faas on see tegelikult see ei ole selline, et keegi ees ütleb ja nüüd on meil uus asi, see on selline lihtsalt, et inimestel hakkab siiber saama ja inimesed hakkavad rajama väikseid oma kommunitasid ja, ja kus on nagu et okei, et sa teed leiba ja koon vaipu ja ja siin on meil selle grupi peale mingi kari ja siit me saame toidu ja siis meil on soolev Proverid või seal päikeseenergia kõik nagu et ma näen, et minul juba näiteks hakkab tekkima selline väike hõim nagu kesk kõigil kõigil on nagu, et ma ei taha elada seda elu. Ja Eestis on väga palju neid kogukondliku mõtlemise algatajaid elluviijaid ja on täiesti kontseptsioone koostatud ka selleks, näiteks kuidas väljuda oma kogukonna piires, sellest rahasüsteemist on näiteks olemas niisugune asi nagu tunnipank, kus üks tund tööd on üks nagu makseühik. Ja, ja põhimõtteliselt, kui me liigume uue inimväärsema ühiskonna poole, siis esimene asi, mis tuleb rajada, on on õiglane väärtuste vahetamise süsteem. Järgmine asi on võimaldada uutel tehnoloogiatel tulla, nii et me anname elektrienergia inimestele palju odavamalt kätte, et need on nagu kaks esimest põhiasja. Aga neid saab hakata omal moel rakendama just nimelt juba nendes kogukondades. Ja kui on piisavalt palju kogukondi ja see teised inimesed kõrvalt näevad, et see elu, mida seal elatakse, on väärtuslikum, kvaliteetsem. Me oleme nii väike maa, et tegelikult väikesel rahval teha väga oluline paradigma muutus, on nii palju lihtsam kui mingil suurel rahval. Eestis on nii palju teadlikke inimesi, kes mõtlevad, kes mõtlevad ja kes liigutavad, kes ehitavad, kes koostavad kontseptsioone. Neelan siin kontsentratsioon, väga suur kontsentratsioon teadlikest inimestest ja mõtleme nüüd edasi. Kui üks väike maa suudab selle sammu teha siis see mõjub igale poole üle planeedi, tegelikult nii, et, et meil, kuna meil on nii palju teadlikke inimesi ja väärikaid inimesi, siis meil on tegelikult see võimalus olemas. Potentsiaalile aga ikkagi, kas on, et tore väga idealistlik ja armas ja, ja väga toetaks, kui selline asi toimuks, et teeme kogukonnad ja hakkame selliseid nii-öelda suurest süsteemist iseseisvaid väikseid rakke looma. Samas kui ma jälgin peavoolumeediat, vaatan, mis olukorras on meie planeet, rääkides sõdades ressurssidest, inimeste mentaalsusest, on ju seitsmest miljardist, mis üks hetk hakkab väga kiirelt kasvama ja võtta kogu seda kosmosele maa eks meie planeeti, et kuidas siis selline idealistlik mudel võiks üle planeedi laieneda, et aga reaalselt toimiks, tähendab? Kui ühel maal õnnestub luua uue teadvustasandi ühiskond ja õnnestub seda säilitada siis see vahe, elukvaliteedi vahe lihtsalt on niivõrd suur. Ja, ja nagu öeldud, tegelikult see uue paradigma uude paradigma minek sõltub teadlikest inimestest uuel teadvus tasandil see nii-öelda kriitiline mass, millest on nii palju räägitud. Ja ma usun, et meil Eestis siin on see kriitiline mass tegelikult koos, mis meil on puudu. Me ei ole kõik veel läinud läbi sellest valupunktist, et me oleksime piisavalt koostöövõimelised. Et see koostöövõimelisus ja dialoogivõime, et kuulata ära inimesi, kes on teise maailmavaatega teiste kumustega. See on meil veel läbi tegemata. Sest äärmiselt oluline on otsida ühisosa ja tulles nagu siin selle saate alguse juurde tagasi. Hästi oluline on avaram mõistmisvõime, mis on naistele loomuomaselt omasem. Et me suudame ehitada sildu väga erineva maailmavaatega inimeste vahel, kes on mõistnud, et me suudame tegelikult ellu jääda ainult koos. Kui me suudame teha koostööd. Ja kui on mingid olulised maailmavaatelised, erinevad nägemused sisse ei tohi tegelikult takistada inimlikul tasandil tegemast koostööd ja loomaks kõigi inimeste jaoks paremat ühiskonda. Nii et, et naise roll nagu leida? No see on diplomaadi roll tegelikult leida, kuidas andekaid, võimsaid väekaid, isiksusi, kes on tegelikult väga erinevad ja kes kes nagu siin praeguses ühiskonnas ütleme nagu veel, vastanduvad et kuidas nad siduda niisugusse uude kontseptsiooni, nii et igaüks saaks teha ja anda seda, mida ta kõige paremini oskab ja, ja me loome koos seda uut, vaatamata sellele, et meil on erinevad maailmavaated, erinevad nägemused Mingitest mingites küsimustes ei tohiks olla takistuseks, tõi lihtsalt selline väike totter remark, et sinu selle peale, et igaüks suudaks anda seda, mida ta kõige paremini oskab, võiks vahest ma olen väga optimistlik vahest ka kergelt nagu triivi pessimismi, et noh, kas see inimloom ja inimese loomus kunagi muutub, eks ma lihtsalt jätkan siit, et noh, näiteks minu, võib-olla mina olen kõige osavam selles, et lihtsalt mõnusalt pikutada šokolaadi e-raamatuid lugeda, et kuidas sellest siis nagu inimkonnale kasu. Saad aru, millele ma vihjan, eks andeks ei ole ja teises igal inimesel on vajadus teha midagi tõestatult. Väga palju on räägitud sellisest kontseptsioonist nagu kodanikupalk ehk tingimusteta põhisissetulek saksakeelses kultuuriruumis, 10 aastat on väga põhjalikult töötatud ja on tehtud üks väga hea film šveitslaste poolt. Me oleme, tõlkisime Kaara eesti keelde krunud ainult komme on, et on võimalik süles leida sealt eestikeelsed subtiitrid valida ja tehti uuringuid ja küsitleti väga paljusid inimesi ja inimesed ütlevad, nad ei taha jääda koju pikutama diivanile ja šokolaadi sööma. On inimesi, kellele on võib-olla pärast niisugust orav rattas elu vaja anda, kõigepealt pool aastat puhkust, et oma tervise taastaks, see on küll sageli oluline, aga mitte keegi ei taha kasutult kuskilt lebada, noh, võib-olla mingeid üksikuid juhtumeid, eks ole, alati esineb. Aga iga inimene tahab olla. Vajalik tahab teha midagi, mis tal on südamelähedane ja ütleme, selles praeguses ühiskonnas, kus inimesed on nagunii ära räsitud selle ellujäämisega. Et nad, nad lihtsalt suur suur osa inimesi ainult nagu möllabki selle nimel, et oma oma arved ära maksta, neil ei olegi aega ega võimalust olnud mõelda sellele järgi, mida nad tegelikult kõige paremini oskaksid. Ja see üleminekuperiood on selles mõttes hästi oluline, et väga palju on vaja neid inimesi, kes toetavad, kas siis psühhoterapeudina Gotšina, mis ükskõik, kuidas me seda nimetame, aitavad inimestel leida tegelikult selle, mida nad kõige parem hea meelega teevad. Ja nagu öeldud, kui väga suur osa inimesi hakkab tegema seda, milleks tal on kõige rohkem annet siis tegelikult paradigma nihe on meil väga kiiresti käes. Saali, mis mõtted sul tulevad, eriti just siin, enne kui oli, käis läbi selline fraas, et naine nagu diplomaat, et sina, kes sa oled uurinud arhetüüp nii palju ja sügavuti neist kirjutanud raamatu naiseks olemise kunst, et kui me võtame sinu teadmise töö naistega nii terapeudina kui kui ka sellise Gotšina nagu saale, ütles, et et kuidas saaks seda siis seda teadmist laiendada ühiskonna muutmiseks? Jäädes oma liistude juurde ma ütleks, et see algrakuke on ikkagi perekond, see tähendab suhe enamuses siiski suhe naise mehe vahel, aga need tänases maailmas ka naise, naise mehe mehe vahel. Et kui me võtame ikkagi selle enam voolu naise ja mehe vaheline suhe, siis inglastel on see vanasõna, et häppi, wifi Belais, et tahad olla õnnelik, elus peab sul olema õnnelik naine siis meie vaatevinklist, aga naise enda vaatevinklist on see, et ma pean siis ju ise olema õnnelik, mis tähendabki seda, et oleks minu teha siis ma ühelgi vähemalt väikeste lastega naisel ei annaks võimalus töötada viit päeva nädalas. Öeldakse, et noh, et mingi aeg tuleb alati võtta iseenda laadimisel, nendel, kellel ei ole laps või lapsed, on suuremad, noh, nendel on seda lihtsam leida. Et väikelaste emad on meil ju üks kõige ahustatum. Depressiivsem Glenn on, kellel on suhted tihti selles elu alguses, kus kõik peaks olema ju kõige parem on tegelikult kõige halvem, kõige suuremad lahutused on ju mõni aasta pärast laste sündi on ju laps, mis pidi tulema liitma. Temast saab lahutaja. Et kuidas hoida üks naine õnnelik, selle jaoks peab olema naisel aega tegeleda iseendaga just nimelt olemagi, kõik see, millest me oleme täna rääkinud, olema enda suhtes aus, olema ärksameelne ja siis, kui tal on ka aeg olnud iseendaga tegeleda, on tal juba aega mõelda, mida ta saab endast siis välja anda nii suhtesse ehk siis selle kahe inimese tasandil, kui, siis juba kõrgemal ühiskondlikul või kõrgemas ühiskondlikus plaanis. Et kui üks naine on õnnetu oma elus, siis ei saada seda anda edasi oma lastele ei saada seda anda mehele, kes siis läheb, naine kui immateriaalse maailma looja on ju, ei saa anda impulsi oma mehele kui materiaalse maailmaloojale mitte mehele, aga ütleme, mehelikkus meis on see, mis loob materiaalset maailma. Ja siis naiselikkus on meis, mis inspireerib seda meheliku maailm. Kõige tähtsam ühiskondlikust vaatevinklist on hoida üks naine õnnelik, küll siis juba noh, nagu need ülejäänud süsteemid lähevad, aga tõepoolest, et see korjamine, et väga paljud inimesed ei toimu, pole üldse aega. Et see on väga-väga õudne. Et kui inimesel pole üldse aega, et üks tark mees ütles kunagi nii, et vaatad, kui sina oma kalendrisse ei pane omaenda elueesmärke, ehk siis see, mis teevad sind õnnelikuks, mis annavad sulle võimaluse puhata ja ennast regenereerida ja tunda õnnelikuna, et kus sa seda kirja ei pane, siis näed natukese aja pärast, et kalendri lahtemata taha, siin on kõik teiste inimeste elu eesmärgid, millele ma oma päeva pühendan. Kes siis mängib, on terapeut ja, ja nõustab teisi inimesi või kes käib ja ehitab teiste inimeste jaoks vä? Teistel inimestel oleks parem. Et meil seda elutervet heas mõttes egoismi peab olema, et me kõigepealt saame aru, et mida ma pean tegema nendes oludes, mis siin on võimalik, mida öelda, et jah, et mul on ilmtingimata vaja, et mind teeb õnnelikuks suur brilente maja Como järve ääres George Clooney lähedal, et pole mõtet ja võib-olla nagu niimoodi mõelda, et aga et mis on reaalselt nendes oludes, siis mul on võimalik, kuidas mul on siin võimalik olla õnnelik rahulik, mõnus, et ma saaksin hoida kõige olulisem, et see on paarisuhe. Huvitav, kas see oleks siis nii, et sinu jutust nüüd edasi arendades, et kui õnnelik naine on terve perekonnaalust, hoiab selle kogu pere tervise heas korras ja pere on pisike mudel ühiskonnas, eks ju. Et me võiks siis keskenduda ühiskondlikult sellele, et naised oleksid õnnelikud, terved, neil oleks enda jaoks aega, nad saaksid olla täpselt sellised, nagu nad tahavad realiseerida oma andeid nii, nagu nad tahavad. Seejärel me oleks terved perekonnad, mitte lahutuste protsent väga suur ja kärg Berendus täiesti tavaline nähtuseks ja sealt edasi siis võiks loota, et ühiskond terveneb. Ma julgeks sinna peale teha panust küll, sest et oma töös ma näen ju väga palju paare mida ütleb tavaliselt ikkagi ühiskonnas on rohkem, nii et mees läheb ära oma suhtest. Et naised, need naised lahkuvad, kellel on uskuma enda turvalisse hakkama saamisesse etavad mehed ütlevad, miks ma läksin ära oma pere ja väikeste laste juurest sest naine oli hapu, tal oli paha tuju, ta oli kogu aeg nii väsinud, meil ei olnud enam soojust, meil ei olnud enam lähedust. Seksi ei olnud, millestki enam rääkida, polnud tujutu oli kõik see, kõik oli, kõik on nii raske ja muidugi hea naine läheb tujutukse külmaks ja kõik pahaks siis, kui mees teda enam ei abista. Et kui nad ei tee ja siin tuleb see sama meile see koostöö, et kui nad ei tee enam paaritasandil. Kui naine ja mees ei tee enam paarina koostööd, siis nad ei toimi enam ka vanematena. Tavaliselt mõnikord küll toimivad, on piisavalt palju suhteid, kus, kus nagu paarisuhet enam ei olegi, on ainult vanemlik suhe, isegi kutsutakse 11 ainult emmeks ja issiks mitte enam hellitusnimedega või niimoodi õrnalt nagu vanasti kaob ära sellepärast et jah, inimesed on, teevad miljonid muud asja, nad ei saa aru, et sel hetkel, kui juba on, kui me me taastoodame ühiskonda, ehk meil on lapsed, on kõige olulisem asi paarisuhe. See, millest on ju palju räägitud, sellest on rääkinud nii luule Viilma, meie teade, naine kui Anatoli Nekrassovis, sellest kirjutatakse sellest armastuse ruumist. Et kui sa oled üksinda, siis sa võid ükskõik millele pühenduda, ta võib teha oma imelist karjääri, ükskõik mis valdkonnas võid surfata. Sa võid teha sporti, savaid, kirjutada doktoritöid 24, seitse kui seal on paarisuhe, siis sa pead hoidma seda paarisuhet ja paarisuhte juures käima tööl, nii et kõik ülejäänud toetab selle paarisuhte arengut. Ja siis, kui oleksid seal paigas, õnnelik mees, õnnelik naine. Ja vot siin siit hakkab ühiskondlik paradigma muutmine nagu minu jaoks, kuidas, sellepärast on Eesti riik teinud midagi väga erakordset andnud naistele võimaluse olla lastega kodus, sest et nii kui ma kuulen nonii, mitmetes teistes riikides, mis on ka normaalsus, et lapsed viiakse ju nelja-viie kuus täna juba juba päevahoidu. Et meie riik on teinud meie jaoks midagi väga erakordset. Aga nüüd, kuidas nagu mõelda, sellest nüüd edasi son toeta emade toetamine, aga nüüd, kuidas toetada naist, kui, siis teate küll seda kunstiteost, kus atlas hoiab maailma niimoodi üleval ja tegelikult hoiab ja mingis mõttes naise energia on see, mis hoiab seda maailma üleval mitteatlas. Et naiste ülal hoida need struktuurid, siis peaks just seda naiseks olemist toetama. Nii et naine saaks olla tõesti see halja energia ja samas olla kontaktis selle mudase ürgnaisena, kes lõhnab nagu sooja, kellel on hundisaba, mis seeliku all veel kui. Ja veel naiste koha pealt, nüüd kui meie ühiskonnas meil on ju vaata et iga teine on ju värk pere siis jälle sõltub hästi palju naisest, eks ole, öeldakse ju, et lahutatud perede lapsed on mõeldud kümblema igavesse, valu jõkke. Tegelikult ei pea nii olema, et kuidas te abielu ei ole. Karistus, kus peab püsima nagu tehtud vea eest, nii kaua nagu hoidma seda abieluusku kunstlikus koomas või niikaua, kuni karistus on ära kantud, ehk siis laps on 18, sealt võib minna, aga kunagi ei tohi maha jätta oma lapsi. Ja nüüd kuna meil minejad siiski on reeglina mehed, siis nad lähevad ja tavaliselt ikkagi uue naise juurde on ju, ja sellest uuest naisest sõltub nüüd kas need lapsed saavad olema integreeritud sellesse uude kärgpere või mitte, kas on soodustatud? See on väga-väga tiheda kontakti hoidmine, jälle sõltub ju väga palju naisest või see, kui kibedaks jääb maha see naine, kes maha jäi, kas ta, kas ta võimaldab lastel endiselt kontakti nii et, et lapsi saab terveks kasvatada ka ka lausolevates perekondades küsimus on see, et miks, miks need perekonnad siis peavad lahku minema, miks naised peavad olema nii väsinud? Mehed peavad käima nii palju tööd, kõige, ma saan aru, noh, saan nagu nokk kinni, saba lahti, eks ole, muna-kana peab käima muidugi tööl, sest et muidu ei suuda arveid maksta, on ju, ei saa. Ma lisaksin siia, et jah, et me siiski ei saa nagu seda poolt vaadata lahus sellest, millises ühiskonnas me elame. Et neid tuleb läheneda mõlemalt poolt. Sest niikaua, kuni ühiskonnakorraldus on niisugune, et väga suur osa just naisi esiteks on alamakstud palgalõhed Nendest ma üldse ei räägigi, eks ole. Ja neil on nagunii suur koorem ja, ja sageli tegelikult tulles tagasi nüüd jälle selle põhisissetuleku juurde, meil on väga palju töökohti, kus tegelikult võiks parem maksta otse inimestele seda põhisissetulekut, sellise töö töökoht on sageli lihtsalt formaalsus, käiakse üheksast viieni büroos. Töö, Alamo vastikuks muutunud, tegelikult töö sisu enam ei olegi, sellepärast et, et noh, see on väga palju on bürokraatlikku mõttetut tööd, sunnitööd nii-öelda ja tegelikult toimub nagu töö simuleerimine. Et kõik kui inimene ei saa teha tööd, mis talle pakub, midagi motiveerib see läheb kuni ülikooli ja teadusstruktuurideni välja, kus teaduses on olnud niivõrd tagurdlikud arengud. Kui inimene ei saa enam teha motiveeritud tööd lihtsalt täidab oma aja ära, siis oleks tegelikult mõistlikum viia sisse põhisissetulek, anda inimesele see elatusmiinimum. Et ta saaks oma eluaseme kulud ja söögi kaetud ja saaks pühenduda sellele, milles seda kõige rohkem saab panustada. See oleks nii suur. Edasiminek sisuliselt meie ühiskonna jaoks, aga nii kaua kui on nii palju seda niisugust pseudotööd inimesed peavad käima vastumeelselt iga päev üheksast viieni, lapsed, pered sinna juurde, kus me saame nõuda sellelt naiselt, et ta suudaks veel hoida oma oma. Ühesõnaga, et me ei saa nagu neid asju vaadata siiski sellest ühiskondlikust situatsioonist lahus, kust tuleb. Eks ole munakanad, kumb on kumb enne tegema? Loomulikult mida me saame tahta, ühelt naiselikult üheksast viieni teeb ja kõik see on vastik. No kuidas ta läheb pärast koju ja kõik on hea, muidugi ei saa. Aga siin on see vastutus, on ju see, see naise väärtuse tunne, et millist tööd ma olen väärt tegema? Just nimelt siin on see küsimus, et peab olema julgust öelda ei, et ma lahkun siit sellelt töökohalt ja sellega kaasnev Riske selles mõttes, et kui sa teed ennast iseseisvaks siis ja sul ei ole kindlat sissetulekut ja sul on pere ja lapsed, see on väga suur stress. Nii et, et loomulikult on, on väga palju naisi, kes on astunud sellest rattast juba välja aga me ei saa oodata igalt ühelt, et, et ütleme, on on neljalapseline naine, kes näiteks kasvatab üksi oma lapsi, tal ei ole lihtsalt Ta jõudu peaksime tulema ühiskonna poolt ja midagi muutma, et selleni, et selle naise elu ei oleks nii põrgu. Täiesti nõus, et see ei ole see, et üks peab enne tegema ja siis, et naine peab iseennast enne muutma, siis muutub ühiskond vaid, et need ongi paralleelprotsessid, nii nagu see märk, eks ole. Jan märgi juurde tulles, et tegelikult me ei ela duaalsusest, Me elame reaalsuses, aga kolmandat komponenti me lihtsalt veel ei näe. Aga mis see on? No see läheb metafüüsika, see, see ei ole praegu, ei, ma sellest räägin kunagi tulevikku. Ootan põnevusega siis seda kolmandat komponenti selleks väga huvitav teema, mida aretada, aga ma korra tuleks sellise teema juurde nagu sõda ja rahu. Kerli enne seda tänast päeva võtsin sealt väikese kommentaari, kus sa ütlesid, et kui naised juhiksid maailma ei oleks sõdu ja võib-olla seletad seda üsna pea natukene lahti, aga ma räägin enne, mis selle infokilluga siis hakkas kübermaailmas toimuma, see oli minu jaoks väga suur üllatus. Väike tekst või mõte või see sõnavõtt, see väljend, kui naised juhiksid maailma, siis ei oleks sõdu. See kutsus kommentaariumis üles minu jaoks väga üllatava sellise ilmingu ja mitte siis anonüümses kommentaariumis, vaid seal, kus inimesed kommenteerivad oma nimede nägudega, sa näed, kas ta on mees või naine. Tal on nimi, ta ei ole mingi anonüümne Juku. Kõigepealt kohe, kui see lugu Küberisse läks, mehed kukkusid sõimama, mida nad arvavad, siis oleks veel hullem, siis nad ainult kätsikspitsiks klatsiks siis ükski riik omavahel ei räägiks, käiks veel suurem kullajaht, tahaks aint ennast kehtestada ja nii edasi ja nii edasi. Mis on, noh, loogiline mehed ikka, kui naised räägivad maailma valitsemisest või et meie juhtimise all oleks parem, siis see on minu meelest loomulik reaktsioon esile kutsuda. Mis mind aga üllatas, oli see, et väga kiirelt kohe meestele takka kiitma naised ja naised siis räägivad sellist juttu sealsamas kommentaariumis, et ja et see on tõsi, et mina olen ka töötanud naiskollektiivis, seal on ikka palju hullem ja tavaliselt ikkagi naisjuhid on veel hullemad. Vaadake seda ja vaadake teist. Ja ikka naised on ikka sellised usside intriigid, sead ja lihtsalt kütavad, ehk ütlevad ja kütavad nii mehed kui naised mehed ees, naised kiidavad ka. Mind, hämmastas see, et jäädakse kinni sellisesse ülilihtsustatud stereotüüpi, eks ju, mis on siis see inimese nii-öelda negatiivne pool, vahet pole, oled sa siis mees või naine, see sinu stereotüübi varjupool nii-öelda. Et naised, selle asemel, et öelda, et hey mehed, meil on väga palju häid omadusi. Me oleme, loovad mõlemad koostöövõimelised. Me oleme loomu poolest alalhoidlikud ja säilitajad. Me tahame rahu ja harmooniat ja ja mitte mõttetut raiskamist sõja peale, selle asemel, kui seda võiks investeerida, ma ei tea teadusesse, põllumajandusse, sotsiaalteenustesse, onju et selline kohe kaasa kaagutamine ja kõiges nagu negatiivse nägemine minu jaoks oli väga suur üllatus, et tegelikult mu küsimus siit nüüd on, on see, et et mis siis meie ühiskonnal praegu ikkagi viga on, et me ka sellise nii väikese elementaarse küsimus on selles, et sellest tekitada võimalike võimaluste diskussioon, me läheme kohe selle stereotüüpide varjupoole magnetiga kaasa lihtsalt kohe kaasa sellega ja isegi isegi naised ise, mis on austus sinu enda vastu, ei tule välja nende omadustega, mis võiks siis olla naistes nagu positiivselt, ehkki sealt loost sa selle kõik väga täpselt sõnastasite välja tõid. See on klassikaline näide sellest samast valupunktist. Vajutatakse nuppu ja selle asemel, et hakata edasi liikuma, blokeeritakse oma loov energia täielikult ja sõidetakse vana mustriga. Sonson. Klassikaline näide sellest, mis ma, mida ma olen paaril korral toonud, siin väljas ongi see valupunkt, millega me peame töötama, et teadvustada neid mehhanisme, kus meil lähevad täiega tööle, need materdavad vastanduva teisi mahategevad ja nii edasi energiad. Neid punkte peab teadvustama kogu aeg. Kelleltki korra. Laiendage seda mõtet ka raadiokuulajatele, et kui naised juhiksid maailma, siis meil poleks sõdu, et mida sa selle all mõtlesid, võibolla seleta lahti kuulajale ka? Nagu väga huvitav see, kui sa räägid, vaata et ma tõesti, et ma elan üksi metsas ja minu jaoks nagu need teemad ja need inimesed ja nagu need reageeringud ja asjad on nagu mingi täitsa teine reaalsus, nagu et noh, lihtsalt niimoodi muigega kuulan. Et selles mõttes kahju on nagu, et, et ikkagi nii on. Et eks ma pidasin rohkem silmas seda, et ega see, kuidas naine juhib ja me ei taha ju juhtida nii nagu mees, et see ongi, et las mees juhib nii nagu mees juhib, on ju, see oli kogu aeg see, kogu see hobuse ja ratsaniku juht, et kui naine juhiks maailmanaine näiteks naine, kes kasvatab enda sees elu, kes sünnitab elu. Mulle tundub, et ilmselt ei vaataks nii kergekäeliselt näiteks süütut last suremas. Ja, ja kogu nagu see, et see ei olegi see naine, peab nad seal mingi puki otsas istuma, vaid see on lihtsalt vaata teistmoodi lähenemine, nagu rohkem rohkem. Sil läks ikkagi see mees seal puki otsas siis ongi, siis armastad seda meest niimoodi, et ta ei tee neid valikuid. Jah, et siin tagasi tulles selle mees naisenergiate tasakaalustamise juurde, et kui tuuakse näiteid ajaloos protestija surmadest, naistest, siis ongi just nimelt see, et nendes naistes on see naiselik pool olnud kas olematu või, või noh, väga alla surutud ta ja, ja tegelikult paraku, kui me vaatame ühiskonda, siis poliitikuteks pürgivad meil väga mehelik mõttemuster, et ega naised, et tegelikult ei ole selles mõttes suurt vahet, kas on mees või naine, kui see naine täielikult üle võtnud selle nii-öelda lihtsustatult öeldes macho ühiskonna kombed kõik need petuskeemid kogu seda manipulatsiooni, siis ei ole tegelikult vahet, kas mees või naine. Oluline on, et hakkaks tasakaalustama mees- ja naisenergia nii naistest kui meestest on väga suurepäraseid meesjuhte ja on väga halbu naisjuhte. Ei vastupidi, aga küsimus on just selles, millise teadvustasandi peal keegi töötab, kui aus Ta on iseenda vastu kui tänases poliitilises maastikus. Tegelikult on tegelikult kangelastegu jääda oma südametunnistuse juurde ja olla aus. Noh, see on, need on pigem nagu maailmas jah, tänases maailmas on pigem nagu erand. Aga järjest enam tegelikult. Me ei saa seda muutust teistmoodi kui järjest enam. Need inimesed, kes ei ole nõus neid mänge enam kaasa mängima, hakkavad looma midagi muud. Ma ei ütle seda, et peaks minema poliitikasse, sest ma ei näe seda poliitilist süsteemi, saaks muuta. Ma ütlen seda, et peaks hakkama looma veel palju jõulisemalt paralleel. Struktuure ja Ingrid, sa ütlesid huvitavalt, sa ütlesid enne, et jah, et ma saan aru nagu, et see on see nii hästi idealistlik ja kõik massivoolumeedia või massivool on ikkagi see siis on nagu, et sa lihtsalt ei anna seda energiat enam sellele suurele kehale, sa paned selle energia kõik uue asja ja minu jaoks seda reaalsust ei ole enam olemas ja minu energiat sinna, neil ei tule enam juurde. Just nimelt energia läheb sinna, nüüd on uus, see on ka, mida ma kogu aeg olen rääkinud, tuleb oma energia vanades süsteemides täielikult välja tõmmata ja luua uut. Sest ei ole vahet, kas energia läheb vanadele süsteemidele, on toetav, võitlev, see annab ühtemoodi jõudu nendele vanadele struktuuridele, lihtsalt ei teadvusta enam seda. Jah, ja kui tegelikult me vana ka enam ei tegele, siis see vana järjest enam lahkub meie elust. Mida rohkem on inimesi, kes ei anna oma energiat vanale süsteemile, vaid loodud seda järjest kiiremini see vana meie elust lahkub. Kes saali, mis sina kostad selle näite peale, mille ma tõin seesama naiste juhtimisel maailmades? Võimalik sõdade puudumine, minu jaoks oli see selline hea näide, et mis kinnitab selliste kala on puuri, et meeste vahel on vendlus naiste vahel õeluseks. Aga tegelikult mind huvitab hoopis selle ütleme, stereotüüpi või selle arhetüüp, see mõtlemise nagu varjupool, miks me kogu aeg nende varjupooltele keskendume, milles asi? Sa tõstatasid ju natukene poliitilise teema, on ju, mitte natukene, aga üdini poliitilise teema ja nagu öeldakse, et need inimesed, kes armastavad poliitikate, kes armastavad vorsti süüa, need ei peaks nägema, kuidas tehakse vorsti ja kuidas tehakse poliitik. Et poliitika oma olemuselt ikkagi praegu veel ei ole koostööle, noh kahjuks ta võiks olla poliitika, võiks olla koostööle orienteeritud programm või tegevus paraku praegu ta on ikkagi veel konkurentsile ja võitlusele ja võistlusele orienteeritud. Ta on lausa programmeeritud maole lihtsalt lausa programmeerijaid, niimoodi siis ongi. Ja siis on ju täitsa selge, et väga paljudel naistel ongi keeruline võtta seal juhtpositsioon, kui nad ei taha minna sellesse võitlusesse, ütlevad, las need mehed hoitlevad, seal on ühes, on eluterve, naistele on kõik, et me ei võta seda juhtimist üle, tahaks ellu jääda ju. Naiselik naine ikkagi vabatahtlikult praegu poliitikasse ronib ja kogu selle asjaga pihta tahab saada. Jube. Ja selleks, et ellu jääda, ongi vaja mitte ronida poliitikasse, vaid luua uut, selle kõrvale. Aga, aga see on tõsine teema, sest see ellujäämise teema tuleb ka endale teadvustada, see ei ole niisama. Et kõik kuidagi iseenesest laheneb, et me oleme praegu murdepunktil ja tegelikult iga inimesel teadlikkust energiast, tema teadvuse tasandist väga palju oleneb, mismoodi me sellest kriisist üldse välja tuleme, nii rahvana kui kui kogu inimkonnana. Nii et see on jällegi teadvustamise moment iga inimese teadvustamisest, mis on mis, millega ma lähen kaasa, kust ma tulen ära, mida ma loon, mis energia pealt ma loon. Et see on tegelikult noh, niivõrd oluline kõigis nendes protsessides ja, ja kuidas me nendest protsessidest välja tuleme ja kuhu me jõuame? Sa ütlesid murdepunkt, me oleme selles murdepunktis, kuhu me siis võime murduda? Absoluutselt 100 protsenti, olen veendunud, et meil on võimalik luua ühiskond, kus inimesed ei pea ennast haigeks töötama selleks, et lihtsalt elus hoida ennast. Ma olen 100 protsenti veendunud, et meil on olemas potentsiaal, luua terviklikum ja tervem ühiskond. Aga selleks on vaja koostööd, selleks on vaja koostöövõimelisust, koostöövõimelisust, inimeste vahel dialoogivõimelisust võimelisust ära kuulata teisi inimesi. Ja tegelikult see algabki täpselt ka kodust ja paarisuhtest, et näiteks kui on mingisugune arvamuste erisus paarisuhtes, siis võiks küsida, et kallis, kas sa võiksid sul mulle öelda seda tõstvamal moel. Näiteks, et noh, teadvustada nagu igal hetkel, et on. Me oleme nii nagu harjunud kritiseerima, materdama, maha lööma. Aga kui me sel hetkel, kui me hakkame kriitikat esitama, mõtleme, et kuidas me saame seda kriitikat esitada nii et see on konstruktiivne, et see aitab teiste inimest, mitte ei tõmba teda alla. See on jällegi see üks teadvustamise punkt, mida igaüks saab teha. Igasugused, mitte ainult paarisuhtes, vaid, vaid absoluutselt tööl igal pool saali. Ma tahaks teada sinu kommentaari. Me oleme ju jälle minu liistude juures et see paarisuhe ja, ja Tõstamaal moel, et ma enne rääkisin sellest emotsionaalsest sidemest, et see ongi kõige olulisem, mis paari koos hoiab. Ja kuigi iga suhe on majanduslik, seksuaalne, intellektuaalne, logistiline, vanemlik Liit, on see kõige olulisem liit paariliste vahel siiski emotsionaalne liit. Me vajame oma paariliselt emotsionaalset toetust, me vajame seda toetust sel hetkel, kui meil seda vaja ja sellisel viisil või kujul, nagu meil seda vaja on. Ja need võtame sellise klassikalise tüli, ütleme ütleme, et üks kardab midagi ja ja teine läheb siis talle pakkuma kasvõi tuge, mida me eeldame paaris valt, näiteks üks kardab lennukiga lennata, teine ütleb talle, et, et rumal oled. Lennuki tõite, on ohutum. Transpordimoodus üldse, vaata, kui palju saab hukka autos ja mida sa siin üldse kardad, võta ennast kokku, ära emotsioonide, lõpeta emotsioonid kohe ära. Siis et Angel õigel ajal see tugi, aga ta on täiesti vale tugi. Nii et see emotsionaalne side seisab just nimelt toetuse. Me vajame emotsionaalset sidet siis, kui meil on, kui me oleme haavatud kum, oleme teadmatudes, kui me oleme eksinud, kui me, kui me ei tea, mida teha. Kui me oleme ärevad, hirmunud just siis me vajame seda sellisel kujul ja me ei vaja oma partneri kriitikat venitamist. Konstruktiivse kriitika võib aidata, aga mitte niisugune kriitika, mis alla. Aga nüüd ütleme selle näite, mis ma tõin, see oli selle inimese oma aruande konstruktiivne kriitika, lõpeta ära, et transpordivahendina lennuk ei ole hirmu ärata oma arust andis, aga nüüd ongi see suhe kahe inimese vahel, et öelda teisele, millist tugema vaja on ja siis sellelt teiselt poolt pakkuda just nimelt sellist tuge, nagu see esimene on öelnud, et olen niivõrd timmitud, nii nagu mul kunagi üks klient ütles, et see suhe on nagu kahelühilaine raadio, pidev timmimine teineteise kanalile, et teada, mida teine just praegu vajab. Selles mõttes head suhted põhinevad lausel. Kallis, mida sa praegu vajad. Millist toetust, et ja mõtle, kui nüüd see asi toimuks nagu väga suurel skaalal, eks see koostööplaanis vaat siis vaikselt ka ju riiklikud süsteemid hoopis teistmoodi muutuda ja mitte ainult riiklikud, vaid ka siis juba universaalseid, maailma tasandil. Ja see ongi jällegi see küsimus, et me elame paraku praegu ühiskonnas, kus süsteemid on programmeeritud niimoodi, et nad pigem toovad esile inimesest selle halva poole, aga samas oleneb alati väga inimestest, kes nendes süsteemides töötavad, neil on tegelikult see valikuvõimalus. Kas nad vot selle ränga konkurentsi ja teise maha trampimise tee või nad valivad koostöö ja vastastikuse üles, ütleme see töö. Et loomulikult on valdkondi, kus see on võimatu, aga noh, inimesed, kes saavad nagu teadlikumaks, neid valdkondi ilmselt enam ei vali või sealt lahkuvad. Aga on väga palju süsteemis olevaid töökoht, kus on võimalik valida seda, et ma mitte ei võistleja konkureerivaima, toetan oma kolleegi, ma annan endast parima, et kolleeg saaks anda endast parima. Et me ei saa loomulikult päeva pealt neid vanu süsteeme reorganiseerida millekski muuks, aga me saame seal sees transformeerida saame seal sees väga palju, kes, kes veel on seal sees transformeerida läbi oma igapäevase töö valides teisi toetava ja mitte teisi alla tõmbama ja konkureerima. Aspekti praegu meelde? Kelle lauses annavad, ütleb, et konflikt on areng, mis tahab aset leida, noh, aga ei leia, ühesõnaga et areng ei leia aset tänu tavaliselt kommunikatsiooniprobleemidele või tänu sellele, et midagi läheb tõlkes kaduma. Ja seda kõike saanudki lahendada ju koostöös. Jah, aga ikkagi ma kuidagi ei saa üle oma pessimismi globaalpoliitiliselt tandrile. Et noh, isegi kui me mõtleme, et hea küll, et väiksed rakud kogukonna, võib-olla ma lihtsalt kärsitu tahan seda kõike kohe, ma ei jõua enam vaadata seda raiskamist, aga noh, ma mõtlen, et kuidas kogu praegune, vähemalt kogu lääne ühiskond jaga muu osa, maailm tuleb samas rütmis järgi ongi üles ehitatud konkurentsile ja tarbimisele edule järelikult sellele, et kuidas sa seda kõigile siis hilja ja ma ei ole sarnaselt muuta, et kuidas üks hetk, tehase muutused Aga see muutus, toimub kogu aeg ja peame tähele panema ka seda, et massimeedias võimendatakse seda destruktiivset ja meelega võimendatakse, et see saab sade hirmuga saab manipuleerida massi, aga samal ajal väga palju toimub arenguid, mida ei kajastata massimeedias. Ja seetõttu too inimene, kes jälgib ainult massimeedias, tal jääb tegelikult maailmast moonutatud pilt. Sest samal ajal on nii-öelda avalikkusele nähtamatult tasandil toimuvad väga võimsad arengud. Aga nad ei president presenteeri massimeedias, sest seal ei ole, sest see ei ole, see energia, see ei ole nende energiana, võtavad nii-öelda massimeedia ees nähtamatult osa neist aeg-ajalt siiski jõuab ka mingil kujul sinna massimeediasse on väga suured, muutused toimuvad. Ja väga suur teadvustasandi tõus on suure osa inimkonna seas ja kui see teatud kriitiline mass ka planeedi osas saab täis, siis me tõmbame kaasa ülejäänud noh, millal, millal me sinnani jõuame, seda ei julge keegi loomulikult prognoosida, aga seda ava ikka kaua või ka vähem ka, ütleme aga tagavara väga kiiresti homme-ülehomme järgmine aasta me nii suurt muutust veel ei näe, aga, aga see protsess, see transformatsiooniprotsess käib pikemat aega ja on väga intensiivne, nii et selles mõttes massimeediat jälgides lihtsalt ei saa üldse aimu, mis maailmas toimub. Jah, ma arvan, lihtsalt kärsitu tahaks juba kohe, eks teeme korda, kõik on ju teada. Koostöö Pedasi ressurssi tuleb mõistlikult kasutada, samas rütmis raisates me üsna pea oleme üksteisel kõri kallale, et oleks üldse vett. Jah, kallis Ingrid, sinu hallo kosmost võimast ja vägevat tööd inimeste teadvusega, nii et, et see on. Fantastiline, mida sina teed? Aitäh, aga nüüd tagasi indiviidi tasandile, mind huvitab ikkagi naiseks olemise juures see, et kuidas siis olla terviklik naine ja terve naine, et teil on see õnnestunud, meil kõigil on alati kuskilt midagi logiseb ja võiks olla veel ja veel ja veel. Mis on jälle see tänapäeva ühiskonna selline muster, et mis te soovitate, kuidas leida see kontakt iseendaga, olla endaga rahul, armastada, austada iseennast, et jõuda sinna? Ma olen võimas väekas naine, maa rahul endaga sellisena, nagu ma olen, sest see ei ole siin mingi väikse ringi probleemi, et kui me vaatame naisteajakirjandust ja moetööstust ja sellest tulenevaid probleeme, mis on aastakümneid nagu sissesõidetud, et see ei ole lihtsalt selline mingi kilpkonna, vaid minu, mulle tundub, et see, vähemalt kogu sellist püramiidi naiskonda puudutav teema No kõigepealt tuleb kaardistada, kus me oleme, kui inimene ei teadvusta kõiki neid valesid, mis on meie igapäevaelu osa ja kui inimene ei võta aega iseendaga tegelemiseks ja oma tuumani jõudmiseks, siis raske olla, terviklik. Nagu öeldud, see nõuab julgust, see nõuab ausust, nõuab ausust eelkõige iseenda vastu. Ja sageli on just naised väljapääsmatutest olukordades ütleme, nad on, on saanud aru millestki ja aga nad, neil on lapsed, neil on pangalaen, neil on mees, kes ei taha üldse aru saada asjadest. Ja neil on väga paljud naised elavad niisuguses situatsioonis, kus see nõuab väga suurt pingutust, et teha tehase hüppe ja jätta see vana elu maha, võtta oma lapsed ja minna ja luua uus elu. Ja loomulikult paljud naised teevadki seda, aga kui me näeme oma oma ringkonnas naisi, kes, kes vajavad abi, siis siis tuleb neid kindlasti aidata, sest sest just naised lastega on kõige raskemas olukorras ja kui sul ei ole tingimusi loodud enda jaoks, siis sa ei saa olla terviklik. Naine veab looma endale niisugused tingimused, kus ta saab olla terviklik, saab teostada potentsiaali, mis on just temale ainuomane. Ja me saame kõik 11 toetada selles protsessis. Mul ei ole tegelikult midagi lisada see ausus iseenda vastu ja see julgus võtta see aeg ja öelda, et ei, et ma siin ei tee, et ikkagi tuleb see hirm nagu sisse ja siis on jälle see, me juba räägime ühtedest, samadest asjadest on see, et aga ühiskond ju, aga tegelikult peab ju selline lootusetu nuia ring selline naistel täpselt nagu sa ütlesid, et see on see, et see hirv hirmuga tuleb tööd teha hirmuga, hirmuga tuleb tööd teha, see on ülioluline. Sest see hirm on täiesti mõttetu. Emotsioon on jälle see, see, mis vajutate asja ja kõik ja nii nagu kõik läheb, kõik läheb, siis sa elad oma elu ära ja ühel hetkel vaatad tagasi ja mõtled, et 70 aastat elasin ja ei julgenud mitte ühtegi asja teha, mida oleks tahtnud teha ja siis sa saad aru see kui noh, selles mõttes, et mitte, mitte et elu on mõttetu, aga tegelikult elu on suht mõttetu. Et sa oled lihtsalt enda vastutusele iseenda jaoks seda kogeda. Ja sa ise lood selle kogemuse endale. See on nii kurb, kui inimene ei võta seda südant rindu ja ei julge endale luua seda kogemust, mida ta tahab. Ta kardab, hirm hirm on Aasia ja, ja seal hästi suur tegelemine. Kui loovenergia on blokeeritud pikemat aega, siis siis on depressioon nagu garanteeritud, nagu me teame, eks ole. Kui see hirm juba on siis ei saa inimesele öelda, et sina ära hirmutunne, siis ma pigem, et ma, et ma pigem soovitaks inimestele, et rohkem vaprust, sest et vaprus ei ole mitte hirmu puudumine, vaid minemine, hirmule vaatamata. Ja kaupluses muusa ripub üleval silt, et selleks, et elu võiks olla imeline, ei pea olema täiuslik. Kellel meist nüüd siin see täiuslik elu siis nii väga on, aga ta imeline võib ikka olla imeline, ta tulebki siis kui on seda vaprust. Ja teha valikuid, et ma mõnikord ei suuda muuta olusid. Aga me saame muuta oma suhtumist sellesse. Ja see on meie valik. Et kas ma suhtun sellesse kibedusega või siis rõõmuga, kui ma näen selles arenguvõimalust ja et iga probleem igal probleemil on potentsiaal muutuda kas hüppelauaks arenguhüppelauaks või mudamülkas. Kumma mai ja see, kummale poole ta nüüd läheb, see on naise sisemine otsus. Et see ongi naise vägiterapeudi töö iseenesest ei olegi muud kui inimesi nõustada, et nad teeksid paremaid valikuid ja jõustada, et nad leiaksid endas üles selle väe. Saad aru, et jah, et võib-olla ma suudan muuta olusid, tegelikult me suudame ka päris palju oma olusid muuta, aga me vapruse kokku korjanud. Aga kui me ei suuda muuta on mingid olukorrad, mida me ei suuda muuta siis siis seal jäävad ellu need väega, need, kes muudavad oma suhtumist. Ja hästi oluline on mõista, et keegi ei saa muuta meid väljastpoolt, me peame selle otsuse tegema ise. Teised inimesed saavad anda impulsse, aga nii kaua, kuni inimene ei võta vastutust oma elu eest kõigil tasandil, mitte midagi ei muutu. Keegi teine väljast ei saa sind terveks teha, kui sa, kui sul endal ei ole seda tervenemissoovi ja see on ka nii, nagu ütleme, inimesed käivad tervendate juures, arvavad endid, tehakse terved. Aga kui see probleemse põhimuster naise tervenes, nad jäävad uuesti haigeks. Tervenenud tervenemine algab ikkagi ainult seestpoolt. Ega see vastutuse teema on ju väga-väga suur teema nii indiviidi kui ühiskonna tasandil, eks, et nii mõnus, mugavam ära libiseda ja öelda ohvrimentaliteet, kogu maailm on süüdi, et tegelikult kui me räägime siin muutustest ja maailma muutmisest läbi enda või läbi perekonna ja nii edasi sellest lootusrikkast, eks ju sellisest visioonist, et äkki ühel päeval ei ole mõttetu raiskamine, vägivald domineeriv. Siis ikkagi kui see vastutuse kivisel ees. Vastutust ise, aga see ongi ju kõige raskem, eks ju, võtta see vastutus iseenda suhtes, eks selle tõttu me ei muutugi, me ei suuda seda vastutust lõpuni. Ühiskond on ka tegelikult inimesi niimoodi programmeerinud, et nad järjest vähem oleksid vastutusvõimelised. Kui me natuke süvenema ja vaatame neid mehhanisme, mis muutus ühiskond on programmeeritud siis paraku on niimoodi, et järjest vähem inimesed tahavad üldse millegi eest vastutada ja see ongi tegelikult nagu see vastupidi, liikumine, et ma saan kõigepealt ma teadvustan, ma saan aru, millises ühiskonnas me elame, millised on need mustrid, mis on lapsepõlvest koolist, ühiskonnast mulle peale sadanud teadvustan neid ja ma töötan nendega oma transformeerinud neid ja ma valin selle, et ma loon endale tingimused, kus minul loovenergia saab töötada kõrgeimal võimalikul tasandil kõigi elusolendite hüvanguks. Vastata saab kohapealt väiksest printsis ange lauset, kui ta kedagi oled taltsutanud, siis tema eest ka vastutada. Et loomulikult kõigest, mida me oleme taltsutanud. Me peame vastutama. Kes siin vahepeal, kas on saalist publiku küsimusi? Tere, väga huvitav vestlus on. Kõige rohkem jäi praegu kõlama see jutt tasa kaalustamisest selle nais ja meesenergia endas ja mulle tundub, et maailmas on hästi palju probleeme just sellepärast, et mehed ei julge endas naisenergiat teadvustada ja seda kasutada ja tunda, et homofoobia, seks, siis vägivald naiste vastu, see tuleb minu meelest kõik sellest mis te arvate, kuidas seda võiks muuta, sest noh, naised on ju need, kes kasvatavad poegi ja sellisteks meesteks. Et mis, mis saaks muutusele jaoks. Ja see ongi kogu aeg teadvustamise töö, nagu öeldud, eks ole, aastatuhandeid on see selle planeedi energiaid olnud tasakaalust väljas, patriarhaalne teem on roolinud ja praegu on see ümberseadistamise hetk ja seetõttu see on emade töö, see on naiste töö, aga see on loomulikult ka meeste töö, et nad teadvustaksid. Et kui nende naisenergia ei ole nende meesenergiaga tasakaalus, siis nad ei ole terviklikud. Ja siis nad on tegelikult. Tasakaalust väljas nende endi huvides oleks iseendas tasakaalustada ära mees- ja naisenergia, nii et nad saaksid elada ja töötada terviklikult. Oota, aga naised peavad mehi natukene juhtima, nende asjadeni aitama, sest mees ei ole selline ju, oleneb mehest. Ja, aga aga elamisveegagi noh, neil ongi see, et las nad ehitavad neid rakette ja selles suhtes rohkem selline intellektuaalne, vaata et seal ikkagi see naine peab oma poega armastama. See ühiskond on ka, et see tekitab mees, vaata, mees seal tegelikult on hästi raske ka, et kogenud ühiskond tekitab mees siukse tunded, kui sa ikka ei ole ilge papi mees mis mees sa umbes oled, onju siis ongi nagu mees läheb täiesti lukku kokku, et ongi talle küll on jälle, et selline kui kogu aeg selline tunne nagu mingi ellujäämise tunne, siis ei saa seda õit kasvatada. Ja kui mees avaldab oma noh, kogu aeg räägitakse, et mehed, eks olema tundelised, avaldama tundeid, siis nad lõpuks avaldavad seda, mida nad on 30 või 50 aastat seal kinni hoidnud, nutavad On hästi tundelised ja siis naistele ka ei meeldi, siis nad on juba pehmod, on ju siis naine, peab käima valitsema tasakaalu leidmine. Igatepidi on ikkagi tasakaalustamine, on see teema, mitte ühest äärmusest teise minek saali? Nojah, eks siin tuleb ikka see esimese ratsanikku teema siis see on ju, et esimene ratsanik emaga esimene ratsanik, aga martsiteeriks nüüdisIndrek tarandit vahelduseks, kes ütles, et mees peab leidma elus õige tallaja seal all siis ilusti püsima. Et. Noh, või siis nagu panna selle hobuste ja ratsanike, et noh, et leia endale üks tõeliselt hea ratsanik sisse, toob välja selle kadele parema poole Tegelikult ma tahtsingi jõuda selle meeste teema juurde, et meil on täna selline naistepäev, naistepäev, me räägime sellest, kuidas naine saaks olla tema ise julgeda, olla naiselik naine, julgeda, võtta endale aega selleks, et lihtsalt olla naine ja teha oma naiste asju, mis meile tegelikult ju väga meeldivad ja mis teevad meid rõõmsaks seeläbi õnnelikuks ja siis on pere jälle õnnelik. Aga mida siis naine saaks teha, et lisaks sellele, et on ise õnnelik, kuidas ta saab toetada oma meest mehel? Et mees julgeb olla tema ise, ta julgeb avalduda nii nõrgana tugevana, tõelise rüütlina, väikse poisina kõikidel nendel erinevatel viisidel, sest meeski on väga huvitav ja kompleksne olendiga. Nii nad lihtsalt mingi noh, enamus vast lihtsalt mingid täkud pole ma lootusrikkalt. Et saali võib-olla sina alusta. No minu arust mees olla on raskem kui naine olla naistena, meie saame endale lubada seda öelda, et ma ei tea, ma ei oska, ma olen väike, olen nõrk. Meestelt ju me ise naistena ja ühiskond eeldab seda, et nad on tugevad, vastutusvõimelised ei hakka nutma, nad ei ole üliemotsionaalsed. Et ega mees kerge olla pole. Ma arvan, et siin on hästi suur roll Kimetlusele toetusel ja kavalusel, et hea huumorimeel on mehelik kalduvus, et kui me matame enamus maailma häid humoristide, on ju mehed naishumoristina praktiliselt väga mahe. Et huumor on selgelt mehelik, kvaliteet, kavalus, naiselik kvaliteet. Kui mõnikord mingit asja ei saa sirgjooneliselt, siis saab seda kavalusega. Et kas või kuidas näiteks see, kas ise mehe kasvatamine või hobuse juhtimine, kiida mees selle eest, mis ta on teinud ja kiida teda ka veel siis, kui ta pole midagi teinud. Et, et kui sa selle tulevikus ära teed, näiteks kui ta ei ole viisakas, kiida teda kasvõi pisikeste asjade eest, kus ta on viisakas, et ta, ta tahaks uuesti teha. Positiivne tingimine? Manipuleerimise ees ei ole manipuleerimine, on belgia vahemike manipuleerimine ja innustamine. Manipulatsioon on siis, kui me paneme teise tegema midagi, mida ta ei taha teha ja kui sa minu huvides innustamine on, siis kui ta meie mõlemi huvides ja me paneme teise inimese tegema seda, mida ta tegelikult teha tahab, aga mida ta võib-olla veel ei tea, ta seda teha tahab, sest see on tema arenguks inspireerinud. Ja, ja kui võtta see, et noh, kood näeb kooselul on mitu, nagu ma ütlesin juba enne kooselule on mitu põhjust, et ta on majanduslik logistiline tihti rahaliselt, eks ole, kergem seksuaalselt on hõlpsam. Intellektuaalset partnerit on hea võtta endale kõrvale. Aga tegelikult mulle tundub, et kooselu üks kõige suurem eesmärk on areng. Et see on pereterapeutide niisugune omavaheline nali. Tahad areneda, abiellu et, et noh, et see just nimelt, kuna seal on see peegliefekt, et et see toob esile, on kitsaskohad ja kõik su hirmud ja kõik tulevad ju paarisuhtes, eks ole, ta on nii intensiivne suhe kui olla tõeliselt suhtes, mitte ainult käia koos õhtuti koos soojas ja jagada, jagada ühte külmkappi. Et see on hästi suur areng ja mingis mõttes ongi see, et mitte, ma ei ütle ainult, et naised peavad arendama mehinson ju vastastikune protsess, eks ole, see on ikkagi see see eluring. Et kuidas motiveerida, kuidas innustada oma partnerit arenema, äkki mina usun siin siiski, et pitsast ja tekist ja kannustest paremini töötab suhkur ja leib ehk siis imetlus ja kannuseid ikka väga vaja ja siin muidugi ei vaata see ükskord, mis on need siis sa töötad, kas see töötab nagu ehmatab ära? Vaata, kas see peakski olema nagu selline, et tõesti siin Armine. Aga kas sa saad, on ja mis nad aga muidu õigesti käratan ja siis. On teil lisada veel midagi meeste teemal väga nõus? Üldse minu arust kõik asjad, mis me räägime, isegi siin ei olegi vahet, vaata kas mees või naine, seal lihtsalt inimeseks olemine peaks olema see teema ja eneseareng. Kõik tahavad ju, et neile serveeritakse asju nagu hellalt seal ainult mehed. Hea küll, lõpetuseks tahaks teie mingit lõpu mõtet sel teemal, kus me praegu oleme meie naised siin, selles ühiskonnas ja kuhu me võiks siis jõuda? Tahaks sellist teie tulevikuvisiooni, milline võiks olla elu tulevikus, on ta siis 10 või 50 aasta pärast võib-olla kärsitust arvestades sadat aastat välja ei pakugi. Et kuidas see maailm võiks muutuda, kui lasta ikkagi naisenergia ka nagu natukene rohkem seda suunama ja kujundama, juhtima, juhendama. Ma tooksin, sellest sai korra juba räägitud, aga lõpetuseks veel kord esile selle, et kui me naistena nii iseendas kui kõigis oma perekonnaliikmetes kolleegides kõigis inimestes, kellega me kokku puutume suudame esile tuua selle kõige parema, ilusama, andekamad, targema poole. Siis me suudame väga kiiresti liikuda sellest ühiskonnast, kus on nii paljud inimesed on katki ja nii palju süsteemid on nihkes, suudame hakata seda vana destruktiivset anorgaanilist süsteemi üle kirjutama puhtama orgaanilisema infoga ja naistel kui loomulik poolest avarama tajuvõime ja ka ütleme naised on ka visamad või, või nad ka kannatavad või taluvad rohkem välja. Naistel on loomuomaselt see transformatsioonijõud mingis mõttes suurem, kuna nad sageli näevad seda pilti. Kui just mitte siis suuremalt siis võib-olla sügavamalt ja mitmekihilise maalt. Nii et sest oleneb väga palju see, kui kiiresti me suudame luua inimväärsema ühiskonna kus iga inimene saab olla kontaktis oma loova energiaga ja luua kõigi hüvanguks. Mul ei ole üldse enam mitte midagi öelda asemel on kõik ära öeldud. Ostetud ikkagi ei, ei, ta ei saa. Nii lihtsalt ei pääse ometigi sa oled saanud nüüd mitu kuud omaette olla metsas tutvuda oma naiselikkuse sellise teise poolega, eks ju, kust on tuleb võib-olla ürgsust loodust rohkem seda, et sul on kindlasti tekkinud võrreldes oma lasema sellise urbaniseerunud mina naiseks olemise kõrvale need uue võib olla sellise looduslikud päästetud, naiseks olemise juurde mingeid mõtteid, mida sa tulevikult ootad, visioneerid, loodad midagi? Ma ikka tahaks sult teada. Millestki unistad ka suures plaanis? Ei unista? Ei unista enam selles mõttes millestki. Ma tunnen, et mul on nagu kõik olemas, mis mul vaja on. Ta loob kogu aeg. Kohalolek saabki nagu selleks noh, auhinnaks, et seda auhinda ei ole enam seda peaproovi ei ole nagu et miks ma midagi teen, ma teen sellepärast, et ma praegu olen siin ja ma teen, et minu elus on selline hästi huvitav aeg, et ma olen absoluutselt teine inimene, kes ma olin aasta aega tagasi ja kui see hakkas lagunema, tähendab, see hakkas üks se, see, kuidas ühiskond praegu on, hakkas ühel hetkel nii vale tunduma, et ma enam ei suutnud selles eksisteerida. Ja siis see lagunes, see idee ja ma ise lagunesin, sest et see inimene, kes ma olin, ma lagunes ja siis ei olnud nagu millestki enam sealt kinni hakata. Ja siis ongi siiamaani tulevad nagu vahel sellised sellised mõtted, et kui ma olen selle, teen ainult neid asju, et tõesti mul selles mõttes ma saan aru, et ma olen õnnelik inimene, et mul ongi selline aeg, kus ma saangi teha, mida mina tahan teha praegu. Ja, ja siis ikkagi tekivad mingid siuksed hirmumõtted siin-seal korraks, et oota, kes sa siis nüüd enda arust oled, et arvad, et saadki mingi siin ainult ja siis on nagu aitäh taga saangi nagu, et see on minu elu. Et lihtsalt selline huvitav aeg, et ma üldse ei tea nagu. Ma näen küll, et pigem pigem ikkagi ja veel rohkem looduse poole nagu ja, ja need inimesed ka, kes on minu ümber tekkinud kast jagavad sellist maailma vaadata, et ma arvan, et et ühel hetkel nagu läheb jah, selles mõttes nagu mingi hõimueluks ära. Nii saale kui, kui Gerlyde mõlemat jutust libises läbi sõna loomine. Et kui mina pöördun tagasi nüüd oma selle kõige esimese lause juurde, mina, mida ma täna ütlesin, et ikkagi, et kui inimene on või naine on jumala loodud eriti jumalik meistriteos, siis jumal on teinud ju naise endanäoliseks loojaks. Et mina tahaks uskuda sellesse, et et naised leiavad iseendas üles ja selle potentsiaali, et hakata looma looma kõigepealt oma elu siis looma, eks ole, oma selle paari rakukese elu siis anda. Meile emadena ei ole suuremat ülesannet, kui anda oma lastele tiivad ja juured. See on ka väga suur looming ja siis me saame juba edasi minna nagu ühiskondlikule tasandile, nii et naine kui looja ja naine kui muusa, kes inspireerib meest looma, seda ta teeb väga tihti naine siis läbi ilu, et kui me meestena naistena oleme erinevad, aga siiski väga palju sarnased, siis üks on midagi, milles me, naised oleme nagu oluliselt üle oleme ju oluliselt ilusamad sellele vaevalt et keegi. Vaatame sellele asjale need siiski silma, et naised on tulnud väga palju siia ka ilulooma inspiratsiooni pakkuma, sest et ilu on see, mis tõstab maailma, päästab maailma ega öeldakse seda, on öelnud väga paljud nii ilu, kuna naised ja seda oskavad ka mehed suurepäraselt seda ilu näha, sest et mehed armastavad naisi, eks ole, see on ju see ilu. Et ilus elu. Iluenergeetiline sagedus on hästi kõrge, seetõttu, mida rohkem ilu, seda rohkem tõstame teadvust. Huvitav. Väga hea mõte, millega lõpetada aitäh, Katrin saali, Saul, Kerli Kõiv ja Saale kareda. Suur tänu teile. Vot sellepärast ma tööd armastangi. Nüüd mul on nii hea võimalus selliseid vestlusi arendada, nüüd aga on aeg veel ühe teise minu suure armastuse jaoks muusika. Muusika loob maailma samamoodi nagu ilu ja muusika loob meeleolu. Ta on üks kõige fantastilisemaid asju, mida inimolend on loonud. Ja selleks, et seda muusikat nautida, on mul väga-väga hea meel, et täna on saanud siia tulla minu suur suur lemmikmari kalkun, aitäh mari. Tere päevast ka minu poolt. Mina tulen ka otse metsa seest, ma sain aru, et ma ei ole ainukene, et see on hea koht, kus tulla ja ja kõndides siis sõpruse kino poole hakkas mul järsku kerima peas üks viis, mida ei ole kuskil kunagi varem lauldud, sellepärast et see tekkis siin ja praegu. Ja see on väike tervituslaul Ingrid-ile ja Janno kosmosele ja see on ka selline laul, mida teie, kõik armsad saalisviibijad, võite kaasa laulda ja ühineda. Nende soovidega. All kas ma hallo kosmos, hallo, kosmos, hallo, kosmos. Mis on, mis on, mis on, mis? Kus sina alga, kus sina ka? Liina lõpp kussina. Vaata õhtu laada taeva poole taeva poole. Hallo kas ma hällo, kas ma. Ta sünnipäev. Sul. Sünnipäev. Kullakulda. Kulla. Kulda. Ma ingliliime pää, ingli käes, liime pää. Ingridi, Lindli, Ingrid. Oli sul täna sünnipäev? Sul? Sünni. Ella. Päeva hell. Lälli. Kumba dium ma siia ilma tuul? Mas ta siia. Ilma sündi mas ta palju. Hästi, palju, hästi palju. Hästi palju. Suur tänu ja enne kui te pääsete kooki sööma siis sünnipäeva lapsel oli üks soovilugu ja kuidas ma saaksin mitte sünnipäeval täita ühte soovis.