Ah, tsirkus, tsirkus ja tuledes särav areen. Aegade jooksul on ta inimesi lõbustanud ja igapäeva muredest välja kiskunud. 1880. aastal lasin eesnimega Albert Salamonski ehitada tsirkuse Moskvastset. Naibulvarileja võttis enda kanda ka selle direktori kohused. Usutavasti on ta tunduvaid kordi pilvepiirilt alla vaadates rõõmustanud, et see ema elab tõelist elu. Tänaseni on täie väärikusega Venemaavanemaid sirkusi ja heameelt tunneks õnnis Albert ehk sellegi üle. Praeguse tsirkuse direktori kabinet on lõviosas Salomonski enesemööbliga sisustatud. Puudub vaid see üks tugitool, mis 1800.-te lõpus sai mardimängus Sankt-Peterburi kaupmehele maha mängitud. Ent saates räägime siiski meile palju lähedasemalt mehest, juriini, kuulinist, kuulsast kloonist ja filminäitlejast ning eelpool mainitud härrasmehe hilisemast järel tulijast tsirkusedirektorina aastatel 1983 kuni 1996. Veel räägime juurini kuulini järel tulijast maksimist nii poja kui tänase direktori rollis ja teeme seda tema enesega ning mõni sõna õnnestub vahetada ka maksin ema ja juurini koolini lese Tatjana Nikolajev naga, kes liitus meiega hiljem. Nad kõik on inimesed, kelleta pole mõeldav legendaarne Moskva tsirkus, täpsemalt Moskvani kuulini tsirkus bulvaril ja kes ka iseennast Te ei kujuta. Niisugune saab olema tänane keskeprogramm. Tsirkus alati tähendab, mida Moskvas käis salvestamas Haldi Normet-Saarna ja mis on vürtsitatud lauludega juurini kuulinilt ning neist esimene mu vanatsirkus. Tõeline kroonijuveel maestro tsirkuselaulude seas. Trastotimaksineerivitš pärast tavakohast tervitus tänase põhilise vestluskaaslase ja praeguse tsirkuse direktori Maksim kuuliniga käisin välja banaalsused. Küllap see tsirkus talle ikka teiseks koduks on, vastati mulle, aga nii. Arvan, et rääkida võib sama hästi kui esimesest kodust, sest enamiku ajast ma veedan siin, tulen vara, lähen hilja, nõnda et edasist sepp, päevakava mahuvad veel vaid õhtusöök ja magamaminek. See, et ma siini pike tundi veedan, tähendab, et mulle meeldib ja uskuge, ma Jäputa, kinnitades, et kui ma tunneksin, et mind enam ei vaja, Ta oleksin kadunud viie minuti pärast. Põhiline siin elus ongi tunda, et oled vajalik seal, kus sa parasjagu oled. Meie tööd omakorda aga vajab publik, kes siit elurõõmu ja uut energiat ammutab. Muidugi minu jaoks on see business, olen mänedžer, kompanii eesotsas ja ülimalt tähtis on raha teenida, et toit, et nii kahe- kui neljajalgseid artiste valmistada uusi atraktsioone, tulla välja uute programmidega. Aga kõige kõige tähtsamad on ju lõpuks ikkagi need tuhanded suured ja väikesed, kes siia õhtuti kogunevad. Kui oleme suutnud vähemalt pooleteiseks tunniks kellelegi mured minema pühkida, siis oleme oma eesmärgid täitnud, teatas Maksim. Mindaga tabas tookord hetkeks naljakas, et kui silmad kinni panna, võiks arvata, et räägib juurini kuuline. Niivõrd sarnased tundusid sel hetkel, nende hääled. Oli kuis oli, igatahes võtsin tema äsja kõlanud mõttest kinni. Arvasin, et küllap nii räägiks absoluutselt iga tsirkuse direktor ent kaunistavad kõik erilisusest, mille poolest on eriline tsirkus? Nai vulvaril? Ma arvan, et on kaks asja, mille poolest me teistest erineme alustas, maksime ettevaatlikult. Esiteks on siin majas täiesti unikaalne atmosfäär. Trupis valitsevad tõeliselt sõbralikud suhted ja ma arvan, et taoline sisemine heatahtlikkus kiirgab raudselt ka väljapoole ja sellest saab aimu meie programme vaadates. Kõik need aastad, kõik need 15 aastat, mis me oleme tegutsenud eraettevõttena on siin truult paigal olnud needki staarid, kes veel isa juhitud tsirkuses. Ja põhjus pole selles, et siin teab, mis kõrged palgad oleksid, vaid just nimelt eelmainitud harukordses atmosfääris. Sele atmosfääri aga kujundas kisa. Juulini kuulin oma hingejõu, oma isiksuse võluga, milles olid esikohal sõbralikkus ja heatahtlik, kõikus sest pange tähele, kui meeskonnas puudub kambavaim, siis võivad seal ükskõik millised võlurid töötada. Aga midagi ei tule välja. Teine põhjus, miks meie tsirkus nii eriline on. Me oleme lihtsalt parimad, võin seda kinnitada, olles tutvunud pea kõigi maailma vähegi tõsiselt teatavate Dirkustega. Nüüd jääb muidugi mulje, et olen õudne kiiduga, kui aga noh, mis teha, naeris Maxim. Oleme lihtsalt endale lati väga kõrgele asetanud ja sellest enam allapoole minna ei saa. Meil töötavad staarid ja veel kord staarid ja ainult staarid. Aga mängime nüüd taas kõnealuse tsirkuse kõikide staaride vaimse isa juulini kuulini laulueine bulvar, nii kõlab selle pealkiri ja pole raske aimata, millest seal juttu tuleb. Et tänane tsirkuse direktor Maksim kuulin rääkis nii hingestatult isa juuri olemusest ja enese ümber harukordse atmosfääri loomise oskusest, palusin tal üritada mõne sõnaga kirjeldada, milline siis juulini kuulin ikkagi täpsemalt oli ja mis see nimelt oli, mis temast nii armsa inimese tegi. No näiteks oli isal üks geniaalne omadus, mis minu meelest pole õpitav, vaid on jumalast antud. Ühesõnaga ta oli nii avatud, kui üldse olla saab. Nii-öelda teist plaani tema jaoks lihtsalt ei eksisteerinud. Täpselt ühtemoodi suhtles ta nii presidendi kui kojamehega, tema jaoks polnud seda vahet, mis ju sellistel puhkudel mõnikord tekib. Sõpradega räägitakse nii kolleegidega naa koristajaga, kolmandat moodi ja presidendiga hoidku jumal veel hoopis erinevalt. Aga isa oli kõigiga absoluutselt ühtemoodi ja see oli see, mis inimesi vahetult tema poole tõmbas. Juriini kuulini usk inimesse ja tema headusesse oli tegelikult piiritu ja seda ei suutnud kõigutada ka mitmed negatiivsed kogemused. Üdini siira inimesega võib juhtuda, et teda petetakse, kasutatakse ära või saadakse muu sigadusega kama. Isal ei tekkinud mingit kibestumist, ta lihtsalt lülitas pahatahtlikud tegelased oma elust välja. Jah, hingejõudu jurini kuulinil juba jätkus. Lõpuks sõja läbi teinud mees oleks võinud ju olla kalestunud nagu mitmed tema eakaaslased rääkimata noorematest, kes tagasi tulnud Tšetšeenias või Afganistanist, aga ei, isa jäi helgeks natuuriks alatiseks. Õnneks olen ma selle joone tema ellusuhtumisest vist päranduseks saanud, sest ka mulle ei meeldi Mussitamine. Hea küll, vihastad korra, kõige sagedamini vist juhtub seda paraku suhetes läänega ratastega vihastad ja veidi aja pärast juba unustadki. Lapsed on mul muide selles suhtes erinevad. Vanem poiss on minusse ehk ägestub ja unustab agavad, noorem võiv nädalate kaupa käia ja vinduda, rääkis Maksim ja tegi seejuures täpselt oma isa juurini kuulini moodi tuttavlikku grimassi. Tont teab kust filmist nähtud grimassi, nii et me mõlemad naerma portsatasime. Jah. Rääkimata tõsiasjast, et seal oli äravahetamiseni sarnane isa omaga. Ka terve rida žeste, see, kuidas ta telefoniga rääkis. Tööl kaasas oleva koeraga suhtlus meenutas kõik nii pööraselt juurini kuulinite tuli isegi mõnevõrra imelik. Ja sundis isa kohta veel ja veel küsima näiteks filmi ja tsirkuse töö omavahelisest klappimisest. Kui heita pilk filmide nimekirjale, kus nii kuulil mänginud on, saab kokku aukartust äratava arvu meilgi siin nähtud tuntud sõber kolka, kui puud olid suured puskariajajad, minu juurde muhtar operatsioon õ briljant käsi, need on vaid üksikud, nendest võib jääda mulje, et kino oli kuulsa klouni ja tsirkuse direktori elus siiski esikohal. Tähtsaim isa elus oli kindlasti tsirkus, seda toonitas ta alati, ta rääkis ka oma armastatud kinostelt, olulisem oli ikkagi tsirkus. Juriini kuulinil oli kahtlemata kahjuks märkimisväärne eelis oma filminäitlejatest kolleegide ees. Ta nimelt võis endale lubada hoolikalt rolle, filme ja režissööre valida sest tal oli tema tsirkus. Niisugust tagatist paljudel polnud. Ja need inimesed pidid tihvt lihtsalt ka äraelamiseks, viletsate filmides halbade režissööride juures mängima. Isaga seda ei juhtunud. Oli aegu, kus talle toodi neli viis stsenaariumi nädalas. Ta suutis nende kõigiga hoolikalt tutvuda ja seejärel otsuse langetada. Muidugi oli ka mõrudaid hetki, kus tsirkuse tõttu tuli vägagi ihaldatud rollist loobuda. Näiteks kirjutas reasanov koos praginskiga spetsiaalselt juurini kuulinile mõeldes harjumi filmile. Ettevaatust, auto, kõik sujus suurepäraselt, nii kuuline õppis selleks puhuks isegi auto juhtimise Mosfilmiinstruktori abiga selgeks. Siis aga tulite päevakorda tsirkuse külalisetendused Jaapanisse ning filmirollist tuli lihtsalt loobuda. Ka innocent is Moktonovskiga tuli lõppkokkuvõttes väga vahva film välja ja me võime tahtmise korral vaid fantaseerida, milline Dani kuuliniga oleks olnud. Nõnda siis tuligi juulini kuulinil tsirkuse ja filmi vahel laveerida ja selge see, et reeglina viimase kahjuks. Aga ühte, väitis Maksim küll raudkindlalt. Selge see, et tänu filmile oli isa tuntum ja populaarsem kui ta ehk muidu oleks olnud. Kino on lihtsalt kino ja unustamatu jäneste laul. Filmist briljant käsi kulub sellele tõdemusele punkti panekuks. Küsisin Maksimi kuulini käest, kas ta on end mõnikord ka kuulsa isa varjuna tundnud, arvestades juurini kuulini tohutut haaret nii tsirkuse kui filmimaailmas arvestades seda, et ta oli ülikuulus, kloun, kelle tõttu tuldi kohale, ei tea kust pärapõrgus. Ei, ja ilmselt on põhjus selles, et olen lapsest saati kõik selle kõige sees kasvanud ja saanud nii-öelda vahetult kogeda, kuidas isa järjest rohkem ja rohkem rahva lemmikuks muutus. See on olnud täiesti loomulik osa ka minu elust. Mõistagi ka rõõm isa edusammudest sealjuures. Aga kui aeg oli sealmaal, et hakata elukutset valima, siis tegin täiesti teadlikult teise valiku sest mõistsin suurepäraselt, et teist kuulinit pole nüüd küll, kellel räägi tarvis arvesse ei tulnud isegi sarnased tegevused teatris või filmis. Esiteks mind ei tõmmanudki absoluutselt avaliku esinemise poole ja teiseks oleks kindlasti võrdlema hakatud ja mitte minu kasuks. Seetõttu valisin hoopis ajakirjanduse Moskva ülikoolis. Kui sain üles päris oma sarja. Mind hakati tänaval peatama ja autogrammi küsima, noh siis oli ka selge, et iseendale on nüüd miskit ära tõestatud küll. Aga lõpuks läks ikkagi nii, et tuli ette televisioon, kolida üle siiasamasse isa juurde tsirkusesse. Alguses abistasin teda lihtsalt niisama omaenesetöö kõrvalt ja mitte koosseisulise na. Ent mida aeg edasi, seda selgemaks sai? Mind on tsirkuses rohkem vaja kui televisioonis ja minu mänedžeri oskustest oli palju abi ka tänasel päeval. Siinkõneleja sai hetkel täiesti selgelt aru, et vaatamata igapäeva rutiinile pea kümneaastasele direktori staažile tunneb see mees endiselt ilmselgelt aukartust selle maja ja sealse rahva ees ning et temas elavad üsna sõbralikult koos nii poeet kui ärihai. Ja küllap just seesugusena sobib Maksim ka sele kuse kunagise rajaja Albert Salomonski 125 aasta vanusekirjutuslaua taha. Sellest lauas tunnistas ka juriini kuulin, ent ei jõudnud tookord asjade käiku ära oodata. Kui 1989. aastal avad teeremondijärgselt tõelise uuenduskuuri läbi teinud vanad tsirkus bulvaril, siis selgus, et veel oli juba kabinetti sisse ehitatud ja seda enam lõhkuma ei hakatud. Muide, kui juba kabinettide ja mööbli peale jutt läks, jätkas maksim siis isa töötuba, mille me pärast ülevaadata võtame, pole täna mingi memoriaal, vaid ruum täis elu, kus peame koosolekuid ja tähistame ka mõne programmi lõpp puu või teise algust. Ja muidugi võtame seal külalisi, teinekord ka huvilisi vastu. Ent kõige meeleoluka omad on ikkagi oma rahvaga mõned esinemisjärgsed istumised, kus arutame, kuidas läks ja tunneme rõõmu üksteise seltskonnast, rääkis, maksime silmade särades. Siia peaks nüüd igati sobima üks küllaltki samasisuline laul maestro juurini kuunilt. Seega laul, milles räägitakse etenduse järgsest koosolemisest Kui avaldasin rahulolu, et meil hästi vaktsiiniga üsna rahulikult vestelda ja eriti helistatudki ega kabineti tormatudki arvas maksiimi järgmist. Praegu on lihtsalt väike pingelangus, uus programm on välja tulnud ja jumal tänatud, korralikult tööle hakanud. Järgmisest nädalast alustavad kaks rändtsirkusetrupi ja tasapisi valmistume sõiduks Jaapanisse. Uuris Maksim oma lauakalendrit. Küsisin, kas vahel on artistid, eriti klounid, pinges ka seetõttu, et esinetakse samal areenil, kus omal ajal kuulus klouni toit, nik, kuulin, Šoidin. Vastaksin sellele pigem nii, et kui kavandame uut programmi, siis üritame küll juba puhtalateadlikult saavutada sellist resultaati, mille pärast ei vanane kuulinega meie ise häbenema ei peaks. Nii et üritame kõik koos ja igaüks eraldi, teisisõnu ta nagu viibiks kogu aeg meie juures ja nii mõnigi kord peame temaga mõttes nõu. Ah, tõstis Maksim näpu püsti. Mis puutub näiteks mõne situatsiooni või konfliktilahenduste otsimist, siis siin ei pea ma küll kunagi isaga nõu sest selles osas oleme lihtsalt kapitaalselt erinevad inimesed, isa ja poeg küll, aga probleeme oleme lahendanud erinevalt ja äriküsimusi samuti. Aga mis veel puutub tollesse erilisse pingesse, mis seotud kuulsat eelkäijat, ega siis ma küll ei usu tänaseid artiste see väga vaevab. Pole neilt seda otseselt küsinud, aga ei arva küll. Mis aga tunda annab, on eriline suhe meie majja ja see lööb välja eriti uustulnukatest artistidel, kes väidavad, et, et mitte üheski tsirkuses pole nende süda nii põks sunud. Koha võlu on lihtsalt nii tugev. Kindlasti pole mõtet kloune omavahel võrrelda, sest kõik nad on oma headuses erinevad. Kunagised ja tänased teine teema on see, et tänasel päeval lihtsalt teatakse tsirkuseartiste vähem kui kunagi. Endistel aegadel muutun ma nüüd nostalgiliseks, ironiseeris Maksim. Endistel aegadel oli nii, et riik koolitus välja tsirkuseartiste eksisteeris. Tsirkusekunsti propageerimise büroo ilmus ajakiri nõukogude estraaditsirkus. Vändati film tsirkuseartistidest, nagu näiteks tiigritaltsutajad ja nii edasi ja nii edasi. Seetõttu teavad inimesed suurepäraselt kunagisi tähti, nagu kio, Šoidin ning kuulin. Halvasti tuntakse tänaseid, sest tsirkuseartistid pole enam riigi asi. Lõpetas, maksime järsult, mõtles hetke ja lisas leebemalt. Aga äkki tulevad veel paremad ajad? Siia, kuulame nüüd laulu nimega, hoidke kloune juurinik kuulinilt mõistagi. SSlased roosid. Küsisin Maximini kulini käest, kui vanad, aga oli ka esimest korda üle tsirkuselavastus ja selle vanuse kohta öeldi nii. Neljakuune sündisin Moskvas, isa töötas siis Lenin, Sa oled ise, kui ma juba vähegi kaela kandsin, sõitis emadele järele. Nii et olen tõesti sõna otseses mõttes hällist alates tsirkuseeluga kokku kasvanud aga samas ikkagi säilitanud ka mingi vabaduse ja võime asjale kõrvalt vaadata. Ehk see ongi see, mis aitab mul tänaste juhtimisülesannetega paremini hakkama saada. Aga tite east ja lapsepõlvest veel nii palju, et mina vanematega kaasa ei sõitnud, kuna isal-emal oli võrreldes kolleegidega ikka tol ajal üks väga suur eelis. Nimelt tuba Moskvas ja vanaema, kelle sai lapsevahti panna. Vanaema seltsis mul põhiliselt see aeg mööduski, sellal kui ema ja isa areenil rahvast lõbustasid. Kui isa oli paaris teise kuulsa klooni Mihhail sõdiiniga, siis ema lõi aeg-ajalt kolmanda tegelasena nende numbrites kaasa. Kui vanemad olid parasjagu külalisetendustega kuskil Venemaa või N Liidu piirides, siis võisin kooliva vajaks neile külla sõita. Selline see elu oli harvad, kohtumishetked isa-emaga olid võrratud ja vanaema, kellega koos elasin, oli ka super meenutas Maksim naeratades ja lisas. Tsirkuseperekonna lapsena ei pannud, erinevalt teistest lastest teda selles majas miski eriti imestama. Küll aga meeldis pööraselt. Ja kui isa juulini kuulin suutiski poega tõsiselt üllatas, seda siis ei sündinud seegi tsirkuses. Niisiis koges, maksin kinos istudes uskumatut tunnet, et ekraanil on ikka tõepoolest tema isa juurini kuulin. Eriti vapustav oli osatäitmine filmis 20 päeva sõjata, kus poeg enda sõnutsi täiesti üheselt enese jaoks selgeks sai, et tema isa on tõepoolest geniaalne näitleja. Sest roll oli uskumatult keeruline ja ütles hästi oma isa, sai Maksim aru, mis see kõik maksma läks ja missugust eneseületamist nõudis komöödiafilmid. Mind nii eiraba jätkas Maksim muidugi mängisid, aga ei taifilmides fantastiliselt, aga arvestades elukutselt oligi kloon, tegutses ta nalja rollideski täiesti omas elemendis. Ent tõsised osatäitmised, see on juba hoopis teine ja mitte iga komöödianäitleja pole võimeline niimoodi draamarolle lahendama. Võtame filmid, minu sõber kolka minu juurde muhtar, kui puud olid suured juba nimetatud 20 päeva sõjad. Leian, et just need filmid kirjutasid juulini kuulini nime jäädavalt filmiajalukku. Nõnda rääkis, maksin, siinkõneleja noogutas aupaklikult kaasa, teades samal ajal, et selle lõigu lõppu mängitav laul tuleb ikkagi komöödiafilmist operatsioon. Sest ta lihtsalt on nii tobe, armas. Koos juriini kuuliniga teeb siin häält ka tema tubli paarimees Giorgi viitsin. Kui tänaseni kuulini tsirkuse direktor Maksim oli juba teab mitmes kord toonitanud, kuidas tema isa juulini kuulin, oli maailma lihtsaim ja lahedaim inimene ka oma kuulsuse tipul. Küsisin, millisena poeg sisend tänaga positsioneerib. Tsirkuse läheb hästi, maksiimi nimi enam kui tuntud ning imetlejad ja kadestajaid jalaga segada. No, ega ma nüüd end mingiks staariks ka ei pea, mis täht nüüd minust, ütles ta õlgu kehitades, areenil trikke ei tee ja filmides ei mängi. Erinevalt isast üldse tulin juba sissetöötatud kohale ja asusin tööle, väljakujunenud kollektiiviga võiks rääkida lausa pärandusest, aga tõstis Maxim näpu. Siin on kahtlemata see tore konks. Me keegi ei peesita selle päranduse paistel, vaid teeme kõvasti tööd, et ikka pidevalt areneda ja edasi liikuda. Me pole täna enam need, kes olime 10 aastat tagasi. Nii et kohtlen meie suurepärase rahva kaasabil seda pärandust hellalt, ent sammas konstruktiivselt. Aeg-ajalt käin tudengitele hati stuudios tsirkuse management'i lugemas ja olen pidanud vajalikuks neile öelda, et armsad sõbrad. Tsirkuse töögade rikkaks ei saa, aga võin kinnitada, et igav ei hakka kunagi. Maksiimi taksikoer tekki, kes käis peremehega iga jumala päev tööl osas oli sedaaegu rahutuks muutunud. Ta kasvatatud penina küll teha julgenud, ent nuusib oleva näoga ukse juures küll. Oli meilgi aeg kiigata lõpuks juurini kuulini enesekabinetti ja ukse avades selgus ka põhjus, miks koerake elevust üles näitas. Tööle oli tulnud ja oma kadunud abikaasa kabinetis laua taha istunud Tatjana nikkuulina. Tohutult elurõõmus eakas daam, kes meid särava naeratusega vastu võttis pärast võitja Tatiana klatšin vast lauset Sõrkeks võidu. Niisiis on endise artisti juurinikulini lesedatjananicolaevne jaoks tsirkus samuti kodu eest ja juba rohkem kui pool sajandit. Kui noorest peast käed sirkusele annad, naeris ta siis nõnda see ka jääb. Praegugi käin iga päev tööl, inimesed käivad minult nõu küsimas. Töötan loomingulise konsultandina. Noortel artistidel on see väga tähtis, lisas Maksimi juurde. Kui tsirkuseveteran neile moraalseks toeks son. Ent legendaarse klooni juulini kuulini abikaasa jäi pisut vaoshoitud. Teate, tegelikult on täna tsirkuse rahvale täitsa raske nõu anda. No mis nõu võiksime anda näiteks akrobaadile? Jah, muidugi sekul, kui mulle miski numbri ülesehituses ei meeldi ja siis suurise meeldib, jagan soovitusi žanri küsimustes. Edasi tundsin huvi, kuidas ema ja poeg ühes ja samas töökohas ka kokku klapivad pärast pisut kest pilkude vahetust ja kerget itsitamist teatab Maksim nikulin. Emaga pole lihtne koos töötada, lapselapseks. Tatjana Nikol, laena ruttas kinnitama, et üritab tsirkuses siiski pojas eelkõige direktorit, mitte last näha. Püüan tema autoriteeti igati toetada, rõhutas ta ka, vahel vist sepp on seal, kus pole vaja ja oi, kuidas ta siis vihastab. Poeg võtab seepeale emal ümbert kinni ja ütleb, et elu on selline ning mõlemad kinnitavad tuntud tõsiasjad. Vimma nende peres igatahes küll ei kanta. Olgu tülid vahel kuitahes tormilised. Nõnda, et mossitajatest seal peres lugu ei peeta ja me juba tükk aega pole ühtki tsirkuse laulu maestro juureni kuulil kuulanud, siis tehkem seda nüüd. Loo nimi on vana kloun. Küsisin lõpetuseks maks Jimny kuulini bulvari tsirkuse tänase direktori käest, et mis toimus tsirkuses näiteks sel ajal, kui me juttu rääkisime nii ühe-kahe vahel, päeval. Tsirkuses toimub pidevalt midagi. Ühest küljest tavaline tööpäev nagu igal pool asutustes, üheksast kuueni. Oma asjadega on ametis raamatupidamine, kaadrite osakond, transpordiosakond, helisalvestusstuudio dekoratsioonid, väikeses ja suures maneežis harjutavad artistid. Töö on käimas ka Nende, neljajalgsete, kolleegide, koerte, ahvide ja tiigrite. Ka see on normaalne iga päev. Teisest küljest ka õhtuti pärast etendust on proov neile, kel etenduse ajal mingi trikk välja ei tulnud. See on siin, meil selline seadus, proovitakse seni, kuni õnnestub, enne õhtul ei saa. Küsisin seepeale, kuidas publik mõne atraktsiooni läbikukkumisele vastu võtab. Teate väga sõbralikult, sest on ju näha, et artisti võimete piiril ja kui miski ebaõnnestub, siis mitte viitsimatuse, vaid selle tõttu, et paremini sel hetkel ei suudetud. Tsirkus on selles mõttes imeline maailm, et siin ei saa midagi varjata, maneež on ümmargune ja sa oled nagu peo peal ka siis, kui pole oma parimas vormis teatrisse veel kuidagi poole jalaga ehk hakkama ja kolleegi varju hoida või mida iganes. Tsirkuses pole see võimalik. Meie hirm ja armuda, naeris Maxim võttis oma taksikoera sülle ja me jätsime hüvasti. Selle saate lõpetuseks laulab aga juulini kuulin hällilaulu, mis on mõeldud kõigile tublidele tsirkusetegijatele. Et nad ikka kenasti välja puhkaksid ja järgmisel päeval uue hooga alustaksid. Moskvas nikulini tsirkuses bulvaril käis Haldi Normet-Saarna helioperaator oli Kätlin Maasik ja saatele aitas laule valida Ain Saarna. Kuulmiseni.