Maailm täna ma saan, tiik on legendi järgi saanud nime India ookeani rannikul Aafrika kaguosas saari valitsenud mussam piki järgi 15. sajandil siis, kui kohale jõudsid Portugali meresõitjad. Ajalugu on sellele riigile vähe lohutavat pakkunud. Vaevalt jõudis Lähen piik hakata toibuma kodusõdade sõjas Portugali ja hiljem rodeesia ja Lõuna-Aafrika vabariigi vastu ja vaesuse pärandist. Kui maad tabasid aastatuhande vahetusel rängad üleujutused. Vaatlikuma saan viigi, presidendi nimi on armandu puusa. Ta on poliitik, kes võitles omal ajal ka ma saan riigi iseseisvuse eest. Praegu on Mosambiigis rahu. Kas elu läheb ka tasapisi edasi? Seda kuuleme tänases saates inimeselt, kes elas Mosambiigis osanbiiklaste kõrval seitse kuud tööd Kiipus räägib, kuidas elavad tänasel päeval ligi 20 miljonit Mosambiiki elaniku ja saate toimetaja on Piret Kriivan. Maailm tala teedki. Buss, missuguste sõnadega te iseloomustaksite seda riiki, mis teeb Mosambiigis Mosambiiki? Ma saan, tiik on, eestlase jaoks võiks öelda. Eksootiline, vihmane, meeldiv. Lõbusad inimesed elavad Mosambiigis. Te ütlesite vihmane, mina kujutasin ette, et nii kaugele Aafrika otsas on hästi soe ja hästi kuiv. On vahel soe, on, vahed vihmane, vihmaperioodi ajal on, on väga vihmane. Kui mina näiteks loen, siis tänavad muutusid jõgedeks minutitega. Vihmasadu on niivõrd tugev ja kui ma enne kui polnud ja siis hakkab kõvasti vihma sadama siis ma pinnase jõuad seda vett sisse imeda, nii kiiresti, sõna otseses mõttes, tänavad muutuvad jõgedeks ja vihmaperioodil on niimoodi, et võib sadada kuu aega järjest iga päev. Aga samas jah, kui vihmaperiood ei ole parajasti, on kuivaperiood siis on jällegi niimoodi, et nelja kuu jooksul ei tule ühtegi piiska vihma. Aga minu sealolek oli jah, vihmaperioodi ala ajal, need minul jäid vihma eriti elavalt meelde. Mida inimesed teevad siis, kui vihma sajab, istuvad oma kodudes oma tubades? Jah, kes vähegi saab, muidugi vihmavarju minna, enamasti isegi ta tuleb nii äkitselt, et kui sa juhtud olema kuskil kodust väljas, siis saad sekundiga märjaks, aga jah. Siis otsid varjualust, kus võimalik. Kus teie elasite Mosambiigis? Mina veetsin suurema osa oma ajast Mosambiiki põhjaosas ühes väga väikeses külast maapiirkonnas ja võibki öelda niimoodi, et osan, pigison linna ja külavaheline erinevus väga suur. Suurem osa elanikkonnast elab jah, külades, maapiirkondades ja Mosandigi küla on isegi veel rohkem tsivilisatsioonist eraldatud kui küla kuskil mujal maimu osavalt ma kujutan ette. Meil näiteks. Külas elas 4000 inimest. Seal oli üks auto, mis oli ka sageli. Ka praktiliselt ei olnud paaril jõukamal inimesel, poepidajal oli generaator, mida siis paariks tunniks päevaks sisse lülitati. Mobiilsidet ei olnud telefoni ei olnud. Ja nii, et võib öelda täielik kolkakülaelu. Kas teie olite üksik valge inimene mustanahaliste keskel? Ei olnud projekt, mille raames mina sinna kohta sattusin. Lisaks minul oli seal kolm veel vabatahtlikud, pluss eurooplasest projektijuht, need 4000 inimesega külas oli, meid, oli viis valget inimest, kuid jah, kohalikele elanikele on valge inimene väga suur vaatamisväärsus ja, ja selles külas nad olid küll näinud valgeid enne mind oli seal veel valget vabatahtlike käinud, aga kui minna mõnda teise külla, siis oli niimoodi, et paljud inimesed jäävad suu ammuli vaatama. Valge inimene ei jõua ära imestada, et neile väga suureks sootika. Mis nad siis arvavad valgest inimesest selles mõttes, et mis nad arvavad, nad ei ole ta üldse näinud. Ei ole kuulnud, et inimene võib teist värvi olla. Noh, enamus siiski on kuulnud, et on valgeid inimesi olemas ja ma usun, et kõik oli portugali koloonia kaua aega. Siiski inimesed teadsid, et on olemas sellised tüübid nagu valge nahaga inimesed. Aga noh, olukord on umbes sama, kui kuskil Eesti väikesesse külla tuleb mustanahaline inimene. Ma kujutan ette, et see oleks samasugune pommuudis ja kõik tahaksid käega katsuda ja kõik räägivad valges sellest inimesest. Ja oled nagu tähelepanu keskpunktis. Et alguses oli üsna harjumatu isegi kui tänavat mööda kõnnid, siis kõik hüüavad ja jätavad pooleli oma igapäevaseid toiminguid ja tulevad majast välja vaatama ja. Ja siis te pidite nendega juttu ajama hakkama. Jah, nad on väga suhtlemisaltid ja kõik tahavad nagu valge inimesega sõbraks saada. Mis keeles te suhtlesite? Mosambiigis on portugali keel on ametlikuks keeleks ja Valdev inimesi suhtleb portugali keeles lisaks muidugi oma kohalikule keelele ja ka neid, kohalikke keeli on seal niivõrd palju ja nad on kõik nii erinevad, et kuue kuu jooksul ei olnud mul mahti hakata õppima ühtegi kohalikku keelt. Nii et portugali keel oli suhtluskeel. Inimesed olid seal siis lõbusad ja lahked. Nad on väga lõbusad, elurõõmsad ja külalislahked. Kui suured on nende pered ja kuidas külaelu käib, kui nad suhtlevad omavahel mitte ainult võõrastega, vaid ka omavahel vahetpidamata ja kas neil siis nagu näiteks jääb aega ka tööd teha ja kes peres töötab? See küla, kus mina elasin, noh, sellest ma oskan täpsemalt rääkida, linnadest ma nii palju ei teagi, seal oli niimoodi, et igal perekonnal on oma, on siis nii-öelda ehk maja, mis on ehitatud bambusest savist ja millel on kaks katusematerjale, võib olla kas valmi lehed või siis sein maha lõigatud ja on niimoodi, et igal perekonnal on siis üks selline väike maja ja muidugi inimestel on palju sugulasi ümberringi, siis sageli on sugulased, et nemad on, need majad on kõrvuti. Muidugi on väga palju lapsi, kõigil kõigil kolm-neli-viis 10 12 last ei ole haruldus. Suure osa töökoormusest langeb naistele, kes lähevad hommikul põllu peale, võtavad kaasa suure hulga lapsi, suuremad lapsed vaatavad väiksemate järgi. Suur osa elanikkonnast on põllupidajad, nii et nad kuskil tööl niimoodi ei käi. Palgatööd meil ei ole, et kõik see, mis meil vaja on, seda nad toodavad endale ise on suures osas naturaalmajandus veel. Et igalühel on oma väike põllulapp, siis hommikul naised-lapsed lähvad põllule, katsetatakse põhiliselt maisi ja riisi ja Manjoki nagu põhilised kultuurid. Ja hommikul jah, naised-lapsed lähevad põllule, töötavad põllul. Sageli on niimoodi, et mehed on, peavad väikest poodi külas, vahel natuke aitavad naisi lapsi põllu peal vahel nad lihtsalt tegelevad oma asjadega. Aga kuidas muidu naisesse suhtutakse Mosambiiki külaühiskonnas, ütleme, et naise peal on põhikohustused, kas teda siis ka vastavalt austatakse või on mees see, kes on peremees ja kamandab naise põllule ja kõik? Ei saaks öelda, ta kamandab otseselt, et see on nagu väga pikaajaline traditsioon, et on naine, see, kes töötab põllul ja vaatab laste järgi ja tegeleb majapidamistöödega. Kohalt vaadates tundub see küll jah, niimoodi, et naised ainult töötavad, mehed ei tee midagi, et tekib selline vimm nagu meeste vastu, et miks nemad ei põllul ei käi. Aga see on Nende traditsioon ja üks võimalus on muidugi Euroopas sinna minna ja hakata asju vaatama. Meie väärtushinnangute ja mõõdupuude kohaselt. Ja naisõiguslased taga ajama. Jah, aga ma ei saaks öelda, noh, loomulikult ma ei ole objektiivne hindaja ja ma ei näe nagu nende naiste hinge sisse, kuidas nad ise tunnevad. Aga jah, tundus, et nad ei vaatle ennast kui nagu suud. Ma saan tiigi linn, külade nimetasite, et need on väga erinevad. Ma saan riigi pealinnas, teil õnnestus käia. Pealinn on mopuuto, see on umbes miljon inimest, elab Mosambiigis, lõppes kodusõda, 1995. Aga linnades käies jääb küll selline mulje, nagu kodusõda oleks lõppenud. Umbes paari nädala eest. Mosambiiki üks maailma kõige vaesemaid, teist ka ja ma arvan, et on. ÜRO tiikide edetabelist on 200-st riigist 171. kohaldest vaesuse edetabelis. Linnapilt on küll väga nigel selles mõttes, et hinnad ei ole väga hooldatud. Linnavalitsuselt ei ole rahu tegeleda väga palju korraga. Prügi-sageli visatakse tänava äärde, kus ta haiseb kuu aega, enne kui enne, kui keegi tuleb üles korjab. Hinnad ei ole meeldivad. Minule meeldis palju rohkem elada maapiirkondades ja Keijo ringi vaadata, kuidas inimesed külades elavad. Aga missugune see pealinn tähendab, missugune on seal arhitektuur, missugust linna ta võiks meenutada, kas ta mingit osa Tallinnast võiks meenutada, kui suured majad on ja, ja võimelutab ta millegi poolest Birminghami, kus te praegu elate või? Aga see on võimalik millegagi üldse paralleeli tõmmata? Jah, see on üsna keeruline, sest üks linnaosa, mis on hästi hooldatud, on see, kus on viietärnihotellid, on turistidele ja see on nagu ükskõik mujal maailmas Euroopas. Ilusad hooned, kõrged hooned, hästi hooldatud, ilusad autod, aga see on väga väike osa linnast. Samuti kesklinnas on Portugali koloniaalvõimu poolt püstitatud hooned nagu valitsushoone, kohalikud omavalitsused. Suure osa äärelinnast on see piirkond, kus siis inimesed elavad, enamus inimesi elavad vaesed inimesed on oma maja ehitanud ise, kuidas keegi saab, kasutades prügimäelt leitud materjali kohalikke materjale. Turistile on ka huvitav, aga, aga ei ole väga ahvatlev. Kas turistid on pärast kodusõja lõppemist? Ma saan piigi enda jaoks avastanud ja kas turiste on palju ja mida nad siis vaatamas käivad, ehk siis mis on kõige suuremad vaatamisväärsused, kui nüüd see eksootika kõrvale jätta praegu? Enamus turiste on naaberriigist Lõuna-Aafrika Vabariigist. Kohtasin üsna palju Skandinaavia turiste. Turism iga aastaga kahekordistub, vähemalt turistide tuleb iga aastaga rohkem ja rohkem, kuid siiski on neid väga vähe. Võiksin öelda, et kõige populaarsem turismiobjekt on viljade Mosambiiki, mis meenutas natuke Veneetsiat selle poolest, et ta on maismaast umbes kahe kilomeetri kaugusel asub saar. Vildede Mozan pidid kooli. Mosem pidi pealinn Portugali koloniaalvõimu ajal ja seal on väga selgelt näha portugali arhitektuur ja kultuuripärand üldse. Ja ta hilja ta morse pihkun jällegi väga erinev ülejäänud Mosambiigis, mis on suhteliselt aafrika pärane. Aga jah, hiljem ma sain pihtkon mõjutatud suuresti Portugalis koloniaalvõimust ja seal on turiste väga palju. Tõesti, mis minu jaoks isiklikult oli huvitavam turistina Mosambiigis käies. Kuigi ma enamuse ajast nagu ei olnud turistaga vahel lubasin endale enko turistina tunda, siis hästi eksootiline on see, et jah, osa piik on väga suur maa kuid seal on väga vähe maanteed ja infrastruktuuri ja ta on väga metsik. Näiteks riigipealinna mopootootjo, riigi suuruselt teist linna ühendav maantee on kitsas, väike, väga auklik asfalt kus. Kas see tee on ohtlik ka mitte ainult sellepärast, et on kehvas olukorras, vaid et seal on mõned metsloomad Kus on asustuse linnade, sinna metsloomad väga palju ei satu, aga kuigi see küla, kus mina elasin, seal oli meil jah, metsloomadega probleeme küll. Elevandid, näiteks isiklikult nägin nelja elevanti umbes 100 meetri kauguselt. Aga elevandid on nuhtluseks põllumeestele. Nad tulevad öösel ja teevad maatasa maisipõllu banaaniistanduse ja siis ja inimestel ja midagi süüa. Ja samuti krokodillid vihmaperioodil. Kui veetase jões oli kõrgem, siis meie kohaliku sees oli väga palju rokodile ja ja aeg-ajalt juhtus, et, Mosambiiki ja tema naaberriik Lõuna-Aafrika vabariik ilmselt lõuna-aafriklased käivad Mosambiigis turismireisil sellepärast et see on väga odav nende jaoks. Jah, see on üks asi, et seal odavnenud jaoks ja teine põhjus on see, et Lõuna-Aafrika vabariik esmapilgul jätab ta mulje, nagu oleks tegemist ükskõik millise arenenud Lääne-Euroopa riigi, ka seal on väga head maanteed, kõrghooned, linnad jätavad väga tsiviliseeritud mulje. Aga jah, see on ainult ebamulje. Teine asi on see, et kui Lõuna-Aafrika vabariigis ka peateelt kõrvale keerata, veidi ja väiksemaid linnu külastada siis on näha ka, kuidas tavalised inimesed elavad. Nemad elavad väga vaestes tingimustes. Aga siiski, kui võrrelda Lõuna-Aafrika vabariiki ja Mosambiiki, ka siis on erinevus kolossaalne. Mosambiiki on säilitanud sellise metsiku Aafrika imidži mida Lõuna-Aafrika vabariik on hakanud kaotama. Üks ilmekas näide oli näiteks see, et Lõuna-Aafrika siis me külastasime üht turistidele suunatud kohaliku selliste ettevõtet, kus siis kohalikud aafriklased esitasid oma rahvustantse tavaturistidele vaatamiseks ja see oli väga huvitav. Aga Mosambiigis on rahvustants, inimeste eluigapäevane osa inimesed õhtul peale päevade lõppu kogunevad tänavatele, laulavad, mängivad trummi, tantsivad oma lõbuks ja sa nagu lahutamatu elu osa. Aga Lõuna-Aafrika vabariigis on paljud inimeses traditsioonidest nii palju eemaldunud, et tantsitakse jah, mitte enda lõbuks, vaid turistide käest raha saamiseks. Sageli. Ma kuulen teie häälest seda, et ma saan piik on teie jaoks võrratult põnevam riik kui Lõuna-Aafrika Vabariik. Jah, kahtlemata Lõuna-Aafrika vabariik on ka kindlasti huvitav ja pealegi ma veetsin seal väga vähe aega, nii et ma temast väga palju ei tea. Aga mind paelub Mosambiiki rohkem tõesti, sest seal on säilinud palju selliseid asju, mis on läinud kaotsi Lõuna-Aafrika vabariigis ja mis paratamatult lähevad kaotsi. Globaliseeruvas maailmas. Tartu ülikoolis politoloogi hariduse saanud Teet Kiipus käis Mosambiigis organisatsiooni Humana piibel Tubiipil töötajana. See on organisatsioon, mis tegutseb Lõuna-Aafrikas, Lõuna-Ameerikas ja Aasias ja mille eesmärk siin ei ole mitte Ida-Euroopas kasutatud riideid müüa vaid nende riiete müügist saadud rahaga aidata edendada elu nimetatud piirkondades maakeral. Minu projekt oli Mosambiigis säästva põllumajanduse edendamine sest Mosambiigis selles külas näiteks inimesed on sageli näljas ja nälja põhjuseks on see, et põllu viljasaagikus ei olnud see, mis ta võiks olla, sest vahel liiga palju. Vahepeal ei saa üldse vihma, nagu ma enne rääkisin, et inimesed kasvatavad toitu omale ise ja piisab sellest, et ühel aastal nagu Vihma tavapäraselt vähem oleks, see toob endaga kaasa selle, et põlluvili ei kasva, inimestel ei ole midagi süüa. Ja üks näide, parim näide, mida mina seal tegin, oli see, et me uurisime, kuidas oleks võimalik hakatud tootma lihtsaid ja odavaid veepumpasid. Tegelikult on niimoodi, et piisab, kui kaevata kolm-neli meetrit ja põhja või see on juba olemas. Aga siis on vesi kätte saada sealt kuidagi. Ja selleks me algatasime projekti hakatud tootma bee pumpasid, mis on piisavalt lihtsad ja odavad ja et põllupidajad neid pumpasid kasvada saaksid oma saagikuse tõstmiseks. Kaugest riigist Aafrika lõunaosas, India ookeani rannikul, Lõuna-Aafrika vabariigi, Zimbabwe, Sambia, Malawi ja Tansaania naabruses olevast ma saan viigist, oli tänane saade. Kolmest kuueni. Kuuldud saatel.