Nüüd, kus kannan oma ema oda õe kuldset kõrvarõngast, kõnnin tulevikku tulvil uhkust kuulumisest sõdalaste leeri. Valmis täitma oma osa kaitsma oma rahvast. Olen varmalt tõusnud üles tarkus sängist et vestelda luuletajatega, kes praegugi tunglevad tänavail silmad põlemas värss kõnest kurnatud salmidest, nälginud, janunemas ürglaulu. Tere õhtust, ütleb toimetaja maris Johannes. Tänase luuleruumi täidavad iiri naised. Doris Kareva on tõlkinud ja koostanud kogumiku rokkadanta, kus tekste seitsmelt Iiri luuletarilt ja neid loeb meie saates Epp Eespäev. Olen kasutanud Kuut autorit ja püüan nüüd nende nimed ka üles ütelda. Meerium Mälli Meime kookien, poolamyyen, diivan, Pauland, Nolani, Tomnachill ja i Linhoolihhanin. Jätkab juba tõlkija Doris Kareva. Kui ma läksin Airi Friedrich Exchange'i stipendiumiga Iirimaale kuuks ajaks siis mul oli, mul oli ettekujutus, et ma tahaksin teha ühe valikkogu uuemast Iiri luulest. Ma ei hakkagi püüdma tuua sinna sisse kõiki, kes kes tõlkimist väärt oleks. Kelle võimaliku formaadi sisse mahtusid minu jaoks just kõige sobivamalt need seitse naisautorid, Nad on kõik omaette, väga tugevad isiksused, väga huvitavad luuletajad. Nad ei sarnane kellelegiga eriti eesti autoritest. Nad on kõik kaasaegsed autorid, neid lahutab 20 aastat, nii et 40.-test 70.-teni on nende sünniaastad. Kas neil on ka midagi, mis neid ühendab? Keel vist ei ühendage keele ühenda selles mõttes, et nad ei kirjuta Ta ühes keeles. Nola kirjutab iiri keeles. Liin kirjutab valdavalt inglise keeles, kuigi nii tema kui meil tõlgivad k iri keelest. Aga mis neid ühendab, on keeled, tunne või keele tähendus nende jaoks võib-olla see oli ka minu luuletuste valikuid üks üks põhjusi, kuna iiri keele olukord iseenesest on huvitav ja võib olla tihti lugeja jaoks ka kõnekas. Seal on mitmed luuletused, mis puudutavad keelt ja, ja sõnumi edasiandmise edasikandmise võimalust. Mul on tunne, et need, need autorid, need hääled on, on omavahel dialoogis, ühesõnaga selle raames jutu sees on, on väga palju teemasid, mis jooksevad nii, nagu nagu inimesed kõneleksid omavahel. See oli ka üks üks mu kindlaid kujutelmi, et ma ei taha teha teoloogiat, mis algab kõige vanema, lõpeb kõige noorem mootoriga või tähestiku järjekorras või veel mingisugusel tavamoel. Ma, ma kogusin tekste, mis, mis hakkasid omavahel tööle nagu nagu muusikateoses igavikust. Tuurisoniuse oma münti ja see iiri kultuurimünt taak või lugu või kuidas võtta, on ju hästi pikk. Palju nad üldse räägivad, nad räägivad mingisuguse oma salakeeles, jääb palju Toris aru, saab sellest. Ega ei julge väita küll, et mõned teab, kui palju aru saaksin, aga võib-olla isegi vähem kui ajalugu huvitab mind mütoloogiline osa iiri luule mõistmiseks on, on kahtlemata vaja teada neid legende ja, ja niisuguseid kinniskujundeid piisab vaid väga väga väikesest viitest või vihjest, et kohe kui noh, kõik saaksid aru, milles asi on, aga eestlase jaoks võivad mõnedki kujundid jääda arusaamatuks. Iiri mütoloogia tagamaid äsja ilmunud iiri luuletaride kogu taustal kommenteerinud nüüd põgusalt kirjandusteadlane Liivia viital iiri kirjandus sündis väga-väga ammu ja teda peetakse eel eurole OPA kirjanduseks. Nii et see oli see aeg, kui antiigikirjanduse jõud oli otsa saamas. Vaat sel ajal hakkas sündima see iiri kirjandus. Ja iiri kirjandus toetub ikkagi kuni tänase päevani müütidele muinaslugudele pärimustele see osa, mis nüüd need seitse iiri luuletari on oma loomingusse võtnud mütoloogiast ja see, mis nad ise väidavad. Nad sooviksid ennast välja kirjutada, luuletusest välja kirjutada sellest igavesest teemast, naine kui muusa, naine, kui teeni, anna naine kui mehe abiline ja naine kui lihtsalt kõrvaline osatäitja ja ajaloos, vaat see siiski selles raamatus jääb sellele folklooripinnale, nii et nad ei erista ennast ikkagi sellest folkloor, sest maastikust, mis tähendab, et müüt toimib. Ja kui me seda raamatut loeme, vaat seal tuleb mitte väga palju selliseid Finesse, mis tähendab seda, et lugeja nagu peaks tundma seda mütoloogilise tagapõhja, olema lugenud iiri legende, iiri saagasid. Mina jäin vaatama just seda meest, kellel polnud lugu, et see oli niisugune ehe ja väga hea muinaslugude kogumik. Kui ma seda raamatut lugesin, siis mulle viirastus või siis tekkis selline kujutluspilt ja seos kolme iiri muinaslooga ja üks on siis seesama mees, kellel polnud lugu, siin need Iiri autorid tahavad, naisel oleks lugu ja kui nüüd üle lugeda sellest iiri saagade seeriast, siis mees, kellel polnud lugu, see on niisugune tore muinasjutt ühest lihtsast mehest, kelle nimi on Braien ja see mees peab kuidagi ennast ära elada. Ta ma tahan väga vaene, ta on korvi punu ja korvi vitsad on otsas ja tal ei jää muud üle, kui minna haldjamäele. Aga seal ei ole mitte midagi siin elus kaasa antud peale selle korvipunumist oskuse, tal puudub lugu ja lõpuks ta saadetakse kaevule. Ja kui ta seal kaevul on, siis äkki ta satub mingisse piirastusliku maailma ja satub ühele katusele ja seda kogu seda protsessi jooni. Seal juhatab üks mustapäine tütarlaps ja see tütarlaps annab nagu sellele Ryanile enesekindlust puudub. Viiuldaja selgub, et Brien ongi Iirimaa parim viiuldaja ja tütarlaps õhutab teda viiulit mängima. Ja ennäe, see viiulimäng tuleb nii hästi välja. Ja siis selgub, et on vaja hakata missat pidama, aga puudub preester ja korraga selgub, et Braien on just suurepärane preester. Jälle on see tüdruk, see, kes ütleb Braien üle, et aga sina oled ju Iirimaa parim preester. Ja kolmas moment on see, kus ta peab olema siis tohtri või siis arsti rollis ja seegi tal õnnestub. Ja kui ta üles ärkab, siis ta on jälle selle kaevu kõrval, veeämber on tema juures ja nüüd, kui ta tagasi läheb, vaat nüüd on tal lugu, mida rääkida. Nii et see lugu peab igal juhul olema, et see on see, millega me nagu täname kaasinimest või mis kuulub meie eluloo juurde. Ja kui nüüd Iiri luuletajad kirjutavad, et naistel puudus lugu ja see naise lugu on väga selgelt ilmneb ka selles kogumikus siis vot see naise lugu, seda ei saa kuidagi eraldada siis sellest ajaloolisest mehe loost. Nii et see mees, kellel polnud lugu, vaat see on siis üks selliseid mäetekste iiri mütoloogias ja teine niisugune võtmetekst on siis, mis väga hästi haakub nüüd Piia Ruberi väga huvitava kujundusega, need on need toimingud, mis on siis naise juustena patsi põimituna, aga neid võib võtta ka sellise nööri Pulumisena. Ja selles samas iiri saagade muinaslugude kogumikus on köiekeerutaja lugu. Tema on niisugune mees, kes on siis kunagi kohtunud haldja tega ja haldjarahvaga on tal läinud pahasti Taanist keeldunud Gide armastusest ja need on üle ujutanud tema maja ja ta on laulik, ta rändab maad mööda ringi ja otsib maiste naiste hulgast armastust astub sisse ühte pidumajja ja leiab sealt ühe väga kauni tütarlapse õuna, kes on ülitagasihoidlik. Aga mida rohkem luuletusi ja laule, see laulik loeb, seda rohkem see õunas tiib ja lõpuks ta ei saa pilku pealt ära, ta nagu nõiutud on nõus maailma lõppu minema koos selle laulikuga. Aga nüüd jälle iiri muinasjuttudes niisugune väike, selline skaala nihe või pööre astub tegelasena sisse selle tüdruku ema ja ema leiab nii et nüüd viita minul tütre ära see purupaljaslaulik, kellel pole isegi kingi jalas ja otsustab, et laulik tuleb välja visata pidumajast. Aga iiri mütoloogias ja rahvaluules on niisugune tõdemus, et laulikut ei tohi majast välja ajada. See kuulub jälle selle niisuguse aukoodeksi hulka, see tähendab seda, et tuleb seitse aastat needust sellele majale, kus laulik on välja aetud. Aga nüüd see iiri naine, selle una ema on üsna kaval, ta hakkab kiitma, et laulik on ju hea köiekeerutaja, annab talle seal õlgi Eina kätte, et keeruta, kui talle sobiv köis ja laulik satub sellest vaimustusse muudkui keerutab ja lõpuks köis läheb nii pikaks, üle läve. Ema lööb suure mürtsuga ukse kinni, viiulid hakkavad mängima, tüdruk tõmmatakse tantsima ja laulik on ise majast välja astunud. Et majal enam mingit karistust ei tule. Aga see köieots ja sellele laulikule kätte. Ta istub sellega mere ääres, talle tuleb kõik meelde, et tal ei olegi elus armastuses õnne. Ja äkki ta tunneb, kuidas see köis mähkub ümber tema nagu need salapärased haldjad või siis merekuningad, tütred hakkavad teda nagu kuidagi suureks paisutama üle maastiku, tal õnnestub ennast vabastada ja ta läheb edasi, aga temast jääb maha mari selline varjude tants mererannale, kes siis kahetsevad väga, et ta on haldjat armastusest keeldunud. Ja vot see haldjate armastus, seda tuleb ka selles raamatus väga selgelt esile. Et sellest ei ole nagu see iiri luule õnneks vaba, et see kestab edasi, see folkloor, see ei lase lahti iiri luuletajaid, täpselt samuti, nagu see köis ei lasknud lahti köie keerutajat. Miski ei muutu. Legendi järgi kolm meest ühes paadis olid kalastamas. Suur laine kerkis ja ähvardas alla neelata. Need tõmbasid liisku, et mõista, keda neist taheti. Veepaisu tõustes haaras ta noa, viskas meele, heitis külma terase lainevoogu. Meri tõmbus tagasi. Kõik olid pääsenud. Üks mees kuulis valukarjet ebalvetas. Öö hakul üks naine valgel hobusel otsima tuli, leidiski maja. Minu emand on haige ja ainult teie võite ta päästa. Ta lausus ja tunnista, kinnitas tema sõnu. Nad suundusid kahekesi noormehega merepõhja lossi, kus lamas imekaunis noor neiu mehe nuga kinnida, paremas rinnas. Siin on sinuga, mille mu lihasse lõid ainsa tõmbega peatsele välja saama. Või suren keskööl. Mees noa tõmbas välja. Ja haavast sai roos. Neiu pakkus oma rohelise allmaailma varandusi. Pagana suudlust ikka see vana lugu. See arm valutab igavesti, kui lähed ta panus siis sosistas kadunud meestekoor. Kui jääd siia ta saab sinu hinge. Nii et mees risti ette lõi, ütles, ei, lahkus lihtsasse tahkesse maisesse, ilma millest ta aru sai? Seitse iiri luuletari tõlkinud ja kogu koostanud Doris Kareva rokkad anta kogu Pealkiri. Üks teema on muidugi, mis selles raamatus on, võib-olla teistmoodi kui eesti kirjanduses tavaliselt, et seal on mitmed luuletused, mis puudutavad naiseks olemise väga keerukaid või valusaid punkte, seal on suhe emaga surnud lapsega väga erinevad suhted meestega, no neid on igas kirjanduses hästi palju. Aga, aga need on natuke teistmoodi kirjutatud natuke teise kultuurilise konteksti pealt ja, ja selles mõttes nad tundusid mulle endale kõnekad või huvitavaid just selle tõttu, et eesti kirjanduses ma ei, ma ei ole leidnud neid neid teemasid või neid toone ise luuletajana hakkab tõlkima kahe loomingulise isiksuse. Kusamine ta võib ka konfliktiga lõppeda, kas siis heidetakse see tekst kõrvale? Võib-olla ise iseenda salgamine, puuduta kainelt maneere või harjumusi, et ma väldin neid, et neid käike, mida ma teen automaatselt ja see on, see on väga suur enesedistsipliin selles mõttes, et kõigepealt ma pean mõistma seda, mis eelnes luuletusele seda algimpulssi, millest see üldse on sündinud ja kui ma seda mõistan, siis annab see juba niisuguse teatud distsiplineeritud vabadused, no mitte ei suru ennast alla, vaid tajun, tajun reegleid või ma tajun, milliseid sõnu see autor iial ei kasutaks, kui tema käsutuses käsutuses oleks eesti keel ja millised oleksid sõnadega Ta eelistaks, mis oleks kõige olulisem säilitada kas rütmi, riivvärvi või kus on tema jaoks rõhupunktid, vaid kuidas ma tunnen, et ma nagu püüan tantsida seda luuletust aga teises keeles. Ja, ja kui see tulemus on niisugune, et mul endal on teda huvitav lugeda mõnele teisele veel tundub, et see, et see on luuletus küll, et siis ta võib, võib läbi minna. Aga niisugust mehaanilist ümber Ponomaa Ma väldin küll palju sedalaadi. Kokkupuude näiteks teie oma loomingus pärast keerlema hakkab looma, hakkab. See on küll, aga jälle ma kujutan ette, et see on umbes niimoodi, nagu nagu näitleja mõnes rollis korraga välgatas. Ta on ta eelmist rolli, see on see, mis minus muutunud tänu sellele sisseelamisele teise isiksus. Ja, ja kui see on juba muutunud, siis ongi minuks saanud, aga, aga neid mõjusid aeg-ajalt märkamine ise küll. Ma olen püüdnud tõlkida üsna üsna erinevaid autorid ja just neid, kes on ühtepidi mulle hästi lähedased ja kes teistpidi moodustavad täieliku väljakutse või kelleni küündimiseks ma pean ennast tublisti pingutama. See on kogemuse avardamine. Samamoodi ainetoitudega, et me, me teame küll, mis meile maitseb meie enda köögist ja millega me harjunud oleme ja nii edasi, aga samas on ju niivõrd põnev maitsta midagi hoopis hoopis teistsugust. Ja siis otsustada, kas sobib, endale ei sobi. No ikka selline. Väike-gurmaanlik mekk on asjal man päris kindlasti ja kui ma nüüd paluksin midagi gurmaanliku, ulatan selle oranži raamatu. Selle raamatuga on kurb see, et inimesed ei ole teda avastanud üldse. Jah, ja Pealkiri. Selline, et raadios keeruline, et kuidas ma seda hääldan või valitud luulet on, siis rokkad anta. Se Nolani transnally luuletus. Me oleme neetud moed meiega sujuma eiti randadel, tähed naermas koos meiega, meie Helendavust tillimuse vaimustusest tõusu v külmusele, ilma vahetusriieteta ilmsüütud nagu lapsed. Me oleme neetud moed. Me oleme neetud moed. Meie, kes võtsime vastu preestrite väljakutse oma hõimuväljakutse, kes maitsta said saatuse roost, kes tunnevad head ja kurja ja kellele ei lähe korda öid, veetsime eedeni väljadel, süües õunu ja Tikreid roos kõrvadega hõisata, laulda mustlaslõkete ümber juuboise hullates madrust röövlite seltsis. Nii oleme neetud, noored Ena elult nisu ei kamminud, ei teinud, Niksu, ei teadnud toatüdrukust midagi peale ühesel kõrges taevas. Meile meeldis küll kõndida tõusuvees paljajalu, üksi tantsida märjal liival, kui torupilliluu meieni kandis lahke kevadtuul. Selle asemel et serveerida võõrastetoas teed. Nii, oleme neetud moed. Meie silmad lähevad vaklade toiduks, meie huuled krabile sõrgades kaovad ja meie maksad, antakse külakoertele, Purro juuksed kistakse peast meile liha luudelt, Tügaa lõigutakse õunaseemneid tikri Nahkuv meie ukse seest leitakse. Kui oleme neetud uued. Elamata majast. Aus, olles tuleks küll öelda, et suurt pole muutunud. Vihm tilgub läbi. Ma vaevu mäletan sind. Ühel päeval ütleksin, et. Pole siin elanudki. Aga aimus sust? Immitseb läbi maja nagu. Ma pean seda ütlema. Veri. Ma ei tea Mida iganes teen, tundub vale. See koht häirib mind. See pole kellegi kodu. Kirjeldaksin sulle seda tuba. Agambine. Viimane pirn lõhkes täna. Niikuinii sai tunneks seda ära. Sinupoolsed aknad, lõin laudadega kinni. Igal pool hallituse ja sitahais. Need kirjadki mädanevad murjetes. Olen jätkamas. Mitte olemist. Siin. Ma ei usu, et kunagi lahkun. Pärast jõulumuidugi kolin minema. Keegi läinud nädalal katsus tagausku Mulle tundus, et. Tundsin su käesurve ära. Pesu. Pese mees maa pealt. Koori lahtise inimkooruke 20 jalga allpool. Tihe külm muld, nii puhas. Beseemees välja naisest, võõras higi, tan nahast tuhk juustest. Siruta naine päikese kätte kuivama. Küll sinised plekid ta rinnal pleekuvad välja. Naine ja maailm. Mitte veel niisama puhas, kui kass. Kargas aknalauale, kala hambus. Tema siledad uudishimulikud silmad peegeldavad armetut tuba. Ta asub pesema vett puhtaks kalast. Rahvajutt. Noormees armub tõesse ja rändab terve maailma läbi Tootsingul. Lõpuks leiab ta tõe metsalagedal väikeses majas. Vana ja kühmus naine. Noormees tõotab pühenduda teenimisele. Lõhub puid, kannab vett, korjab juuri, varsi lehti, õisi ja vilju, mida naine oma tööks vajab. Ühel hommikul ärkab mees igatsusest omada last Ta läheb ja palub end oma tõotusest priiks pöörduda tagasi maailma. Mõistagi vastab tõde. Kuid vaid ühel tingimusel Sa pead neile kõnelema et ma olen noor. Ja kaunis. Ja vägivald. Oli õhtu, just nagu iga teinegi. Tulin välja ja seisma jäin trepil. Äärelinn, olime. Kunud varakevadesse kah kollast trumpi. Nartsisside tiputratsimas videviku ja krookused ja lumikellukesed. Seisin seal. Melanhoolne vananemise üle sellisel aastaajal, kui kõik, milles kindel võis olla, kõlas et selles lõhnavas tagasi tõmbuvas ajas, kus kõik võis puhkeda õide ja viljuda, uueneda. Mina ei võinud, ei enam. Auto, lõigates mööda videvikus turbasuits, püsis tuuletus õhus. Ning oma kohal olugi kaotasin korraga. Siis samas kohas kus teistes hämarikus ikkama seisnud, püüdes oma last kauguses Ta. Seisis nüüd lang. Rini mõranenud naeratusega, käsivars katki kaminas Insilt pastoraadist kus ta poseerinud karjasekepiga Siis pöördusin ja nägin öötaevaavarustes ilmumas täheparvi. Mõisteetlikult tõusmas majade üle. Tikassi. Tabatud kust ta puus muutus Gubeneks käsi säravaks randmeks. Tähe nüüd nõela. Peast ja tee ääres, kus vihm rajas tiike liikumatute kirsipuude all õite ujudes oma kujudes seisis, nägi neid Pale patsidega rinnad, kirjatud soolast ja kogu põhjamaa hüüatus tema näos. Hämaruses tuli saamas õhus. Oli see kujutlus. Aga lausus üks hääl. Seda teeb meiega keel. Kus siin tõusude, mõõnade nõlvade täht, tede armetus? Kus me raugene Grammatikaotsingus. Kõrge lennukas kõlalisuses keskee poeesia retoorikasse. Siin ei saa higistada. Nahk on jääkülm, siin ei saa sigida, tühjad on meie isad. Aita meil pääseda oma noorusest. Oma ilust. Kirjuta luuletusest neid välja. Tee inimesteks. Muutuste piinade kõigis, ka tantsides. Sõnus. Milles võiks saada vanaks? Haua lahtikaevamine. Kui kaevati lahti mu vanavanaema haud, tädi krundil tõusis vanavanaema kistus istuli. Elav, lustakas ja oma parimas vormis. Terve tugev ja terane kuid mitte sama noor naine, kelle nad matnud olid pärast surma suurt. Kaotust kandmas kolmandat last 100 aastat tagasi. Oled paremgi välja näinud kohmas vanim meestest Me seas kes oli teda kunagi tundnud varases poisipõlves. Mõni ime. Kuidas vanavanaema põrmugi pahandamata? Pärast suremist matmist, sajaaastast maandumist? Hauas aga kui juba jutuks tuli ega sinagi päris piimavasikas enamule. Naersime. Tähistasime ikka veel imetledes pirukaid, jagasime liha ja õunapirukaid kõigile, kes olid imeasja vaatama kogunenud. Kolmandal päeval tuli haudu uuesti kinni ajada. Ja ta käskis meid kõiki. Küürida kasida nii, et küll sai, et ühtegi jälge ei jääks. Sest kui kasvõi vähimgi küberähk silmast koll ninast kõõm juustest oleks sattunud kaasa hauda. Allilm. Oleks võimust võtnud ning kogu see koht mädanenud kohemaid. Kõik oli hästi ja pareminigi, kui tuli lahkumistund. Jätsime hüvasti, kirss taas kolksatas haua põhja. Nagu vanavanaema oli nõudnud siis järgisime ta juhiseid-õpetusi istudes mäeharjal kolm korda hõisata, kiitust, siis leinata kaua ja laul valt ja mitte ühelgi õnnetul häbarikul eal lasta unustada tamatuse mänge. Vanavanaema matusemängud tänini peetakse neid igal aastal septembrikuus. Tänagi peamineid. Kodumäng sa oled mulle korraldanud toa. Kirjutuslaud kõrge akna all vaatega tõlla kuuridele, alleedele metsistunud aiale. Leeder ja saar. Koduse ütled. Las olla see sinu kodupaki lahti, oma riided. Riputa minu omade kõrvale. Pane oma terav nuga mu kööki, oma raamatut minu virnadesse. Kas sinu nägu jagab mu peeglid? Käida leek minu kaminas? Sud alis, manid on teretulnud. Murra leiba koos minuga. Sea ennast sisse. Sea sisse. Sina oled. Kes aga oled? Sina oled tõeline tunnistaja kes võib kuulata ära naist, kel on lugu naist, kes on vaevu päästnud eluga lahinguväljalt. Kevad. Õrn kevade olnud õrn meie vastu. Rääkimata veel talvest. Iial ei astunud laevale koos teel Ameerikasse otsima õnne. Iial ei jaganud kuumi võõramaid. Meil lennanud üle kõrgete mägede musta täku seljas. Ega lamanud sarapuuokste all jääkülmaks tõmbuvad öös. Eime süüdanud pidule käid. Ega puhunud sarvemäenõlvadel. Meie vahel voogas ookean, kurbuselaineid. Meie vahel kõrgusid keelavad mäed ja pikad Tagasi pöördumiseta teed. Räägi mulle kobe läänist. Räägi mulle kullast. Räägi mulle õitsvatest puust mis kasvab naise verest. Galaktikatest mulle loe. Loe mulle armastusest. Puust kõnelevast tumedast mis peidab salalast. Laula minema tumeda mehe puudutus. Sest mina olen vaiki ja külm Laula mulle õhku. Laulab tuld oma talve kullasel häälel. Legendi mulle sosista. Sosista, ilus vale, õitsev puu, mulle sosista soojendaminud tema leegis. Koominud oma kobe lääni tiki kullaga läbi. Mina pean hooldama talvepuud. Kas samu hauda niisama kärmesti kargaks? Küsis vanaema, kui keegi meist võti särada, tooli kamina ees. Sina naine, üles löödud, viimase peal, punasel jultunud huulil joomane hingeõhk. Ja summust silm minu mehe peal täna õhtul tablini paaris. Mõtle kõigepealt kõrgest kukkumisest. Siiski kuus tumedat jalga. Lugesin raamatust lugu printsessist kes nägi unes, kuidas kääbusega ta abiellus ja abielu pandiks. Punane juuksekihar sulgus ta sõrme ümber igaviku sõrmusena. Tärkab üleni külmas higis ja tänab jumalat, et see pole tõsi. Veel. Ja et see õudusjutt on vaid halva unenäovili Aga kui vaatab näeb sõrmust oma neljandas sõrmes. Mina olen kes koidu ajal hirmuunenägudest virgunud. Ja juuksekihar on seal sulgunud ümber mu sõrme. Aita mind. Aita mind, sõrm, tahaksingi isendada. Pigista pigista kihar. Vastab minule, kääbus. Juukseturg. Oled sa kunagi käinud juukseturul? See jääb linnaturust just paremat kätt. Mööda kitsaid tänavaid tuleb kõndida sinna jala. Ühes Prantsusmaa keskaegses väikelinnas. See on seal, kus kaiguvad hüüded ja kisa ja kära. Oksjonipidajad hõiguvad valjuhääldisse kõrgeimat pakkumist kuulutes kõigest kõrist ostes ja müües ja iga kord lõigates kasu. Küll saab seal näha vast patse siin joone ja hobusesabu voogamas siledalt või siis maast laeni kähardumas palmiku Kuvilaid kokku aetud välja petetud teenrid neid kammimas kogu käevarre ulatuses. Oled sa kunagi olnud juukseturul? Mina kord käisin seal ühel teataval päeval. Peanaha nii maha lõigati minu pikad punased lokid ja sultanile, nad müüdi kõrgeima hinna eest. Ükskord armastajaid iiri legendi iial ei olnud õnne. Nad pagesid kuninga raevu eest. Lamasid metsal maas. Suudlesid surma piiril? Kas sa teadsid, et meie äärelinn oli mets meie katus rästaile koduks? Meie eesukseks oli kuusel väed, taimede metsistunud vari. Meie näod ääris mägede värskus. Piima tõime, ürgmetsikute ei kunagi nähtud ja välja surnud olendite suurte jälgede juurest. Ma ei taha. Tuleksime surematud või õnnetud. Kuulatamas neste surma kauguses. Võtame käest, seisa akna alla. Tahan näidata sulle, et see, mis peitub tavalises vananevas inimlikus armastuses Nika veel olemas. Ja jääb alles nii kauaks kui sisemaa rannik nii tihedalt metsistunud, et sinna ei ulatu isegi ookeani udu. Kerkib ette. Juuni lõikavalt külm valgus helgib ja näitab neile Iirimaa hunte. Kaks hõbedast mees ja naine. Kollaste silmadega. Ajatus kuuvalges. Nad on koos muidu kaaslased eluks ajaks. Majastiil. Kui mu vanaema vaatas mu emale otsa Nägi ta sedasama mida minagi näen oma tütre silmis. Täna lugesime seitsme iiri luuletari tekste kogust rokkada. Iiri luuletaride raamatu on koostanud ja tõlkinud Doris Kareva. Tekste luges, et pees päev. Muusika valis virve Pulveria luuleruumis toimetas maris Johannes. See paistab ära su rõdult. Ma võtan kuu peegelduste all jaheda vee oma pihkude vahele. Selle väikese kuu kannan sinuni läbi kitsaste tänavate läbi hukatus raevus päevade lisatud su jalge ette raisatud münt mis visatud munakividele. Valget kleiti ma kannan moonidest ääristet kuldrõngad, kinnitan kõrvusse. Ja mööda purskkaevu äärt kõnnin ringi. Et kedrata sinule, saatuslik jutt. Väljak paljaks riisutud laul, vaist lastest, meestest mängimas, malet, naistest, turult, saabumas kottidega, kassidest, kes peaksid uinuma aknalaual. Kõik mu 13 süžeed on üks ja see sama. Kõik oma kaardid, ma laenan. Saba leni.