Eesti maja ongi peamine, meie koondumise koht, raske on öelda, sest väga suur teadmatus valit. Eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust. Mina olen Siberis sündinud, sünnimaa on seal aga Isamaa ja võta mulle Eesti ning eesti lugu. Tere Peterburi ja sinikitsa Peterburi maailmalinn Venemaa kultuuripealinn, kus ajaloo ja kultuurihõngu hingamata ei saavast ühtegi sammu astuda ja temast eestile poole lähemal olev mahajäetud majade ja lagunenud külateedega. Simii kitsa alevik, Need kaks nii erinevat Ingerimaa paika on eestlaste jaoks olnud väga tähtsad. Peterburi meelitas juba 19. sajandil nii lihtsaid inimesi kui ka haritlasi. Sineetitsa meelitas Kuusalu kihelkonna Kolga valla rahvast. Minule saatesarja Eesti lugu toimetaja Piret Kriivan ja selles saates pakun kuulata lugusid maailma eestlastest raadioarhiivis hammust, mälestusi ja kunstilisi esinemisi ja Kolga muuseumi vara salvedest, kus on esivanemate omaaegsest väljarändamisest kogutud kokku näituse jagu mälestuskilde ja mälestusesemeid. Ühtlasi annab see saade vihjega sellele, mida Eesti loo sarjas veel oodata on. Suvel ja hiljem. Mikk Mikiveri perekonna vaimsus ja silmapaistvad kunstilised kalduvused ärkasid ja kujunesid välja sinimetsa Simiitidsa eesti külas Jamburi kreisis Venemaal 19. sajandi lõpul ning Eesti vabariigi ajal Loksa alevis Eesti põhjarannik kul, kus Miku isa Arnold oli koolijuhataja. Nii on kirjutanud Ilmar Mikiver järelehüüdes Mikk Mikiver-ile 2006. aastal. Arnold Mikiver oli silmapaistev kultuuritegelane ka haridusseltsis ja väga aktiivses amatöörteatris. Loksa kandis elas siis edasi sinimetsa eesti koloonias sajandi algul tärganud teatrihuvi. Ilmar Mikiveri isa Jakob nimelt lavastas sinimetsa asunduses 20. sajandi algul Tšehhovi komöödia kosjad mis võis olla esimeseks eesti teatrietenduseks välisEestis üldse. Mikk Mikiver külastas Simiitidsat 1984. aastal. Väga sageli me kasutame oma kõnelustes väljendit, saad aru, selle taga peaks seisma küsimärke ja me kasutame teda rutiinselt vahest ja ta ei olegi õieti küsimus. Aga mõned inimesed kasutavad teda tõesti küsimusena, sest nad peavad olema veendunud, et ma aru saan. Muidu ei ole mõtet edasi rääkida. Arusaamisega ongi tõesti niisugune asi, et me võime ka vastata. Poolautomaatselt saame aru küll ja võime isegi aru saada. Aga mulle tundub, et nimetatud inimesed, need vajavad rohkemat kui ainult mõistusega arusaamist. Lähemat sisemist arusaamist. Ja selle tõttu on tihti on formaalne see, kui me ütleme kellelegi, eriti nooremale inimesele oma pojale või tütrele, sa pead ühest asjast aru saama. Muidugi ta peaks ühest asjast aru saama, aga ta meie käsu peale kohe sellest aru ei saa. Läheb oma aeg ja ta saab sellest aru või ei saa mitte kunagi. Ja kui ta sellest sisemiselt aru ja siis ta hakkab teesklema ja ja lihtsalt käsu korras teeb nii, nagu ta saaks aru. Enne, kui ei ole saanud asi sisemiseks saaduseks. Ja kui ta sisemisest vajadusest ei lähtu nii kaua, ei ole tegelikult inimene asjast aru saanud. Viimase suve jooksul või õieti viimase aasta jooksul on olnud minul mõningaid selliseid ootamatuid arusaamisi sisemisi arusaamise omaksvõtmiseni, minu omakssaamisi asjadega, millega ma olen kohtunud elusast 30 aasta jooksul ja mis ei ole minuni minuni nagu minu sisse ei ole päriselt jõudnud. Nojah, ma saan ka praegugi mõistusega, nagu, et, et ma ei peaks suitsetama, kuna see ei ole seotud sisemise vajadusega, ma suitsetan edasi kahjuks ja veel mõnda mõnda. Mu isa on pärit Venemaalt, õieti tema lapsepõlve noorus, sündinud on ta küll virve külas. Šimiididsest on eesti asundus endise Hamburgi, praeguse Kingissepa ja siis endise Peterburi ja praeguse Leningradi vahelt miilitsa praegugi miilitsa. Seal on vähe jäänud järele sellest eesti asundusest, aga on järele jäänud surnuaed, mis sellel aastal sai sajaaastaseks, sest 1884 Kolga valla mehed sinna ümber asusid. Minu isa küll hiljem ka siis, kui nad hakkasid kuuekümnendatel rasedatel hakkasid seal koos käima, et üle Eestimaa ja ka mujal asuvad eestlased. Siis isa kutsus mindki kaasa, mitu korda ma ei tundnud selle asja vastu huvi, mulle tundus niimoodi, ah, mingisugune Venemaakolgas ja vanad inimesed, kes sinna bussiga sõidavad ja ja ma ei läinud. Ja äkki sellel kevadel ma tundsin, et ma tahaksin minna miilitsasse sinna, kuhu on maetud vanaisa Mikk ja kust on pärit mu isa ja, ja mu sümpaatsed onupojad ja täditütred. Ja selguski nii, et nad sõidavad sinna ja ma läksin nendega kaasa. Nüüd ma võin öelda, et ma olen aru saanud sellest, mida tähendab esivanemate elupaik, mul ka matmispaik. See, mis sündis poole päeva jooksul vanalise miilitsa kalmistul kus rahvusest ja eesti rahvusest inimesed oma esivanemate haudadel natukene aega töötasid, mis selle kalmistu toredas metsatukas asuva kalmistu lausa särama lõi ja siis tuli, pesi vihm ta korraks üle. Ja kui me siis kalmistu päeva juures nagu kokku saime, enne kui kõik laiali läksime. Rahvast oli üsna palju. Siis kui seal natukene lauldi ja natukene mõned sõnad Öeldi minulgi paluti öelda, kui uustulnukale ja, ja noh, et kui näitlejal, et kes peab siis nagu rääkida oskama siis ma tundsin, et, et see, mis ma ütlen, mul ei ole üldse mõelda selle peale. See tuleb minu seest ja ja ütlesin, et siia seda teed, ma, ma ei, ei unusta. Tähendab ma ei oska seda seletada, annab muidugi terve hulga uusi tuttavaid, terve hulga hästi sümpaatseid inimesi, kellega pikk tee sai sinna sõidetud ja, ja tagasi. Ja kelle käest ma kuulsin küll palju, aga iialgi ei saama teada seda, mida ma oleksin saanud teada oma isa käest. Kui ma oleksin siis aru saanud, mida tähendab tähendab järjepidevus ja mida tähendab temale tema, temal lapsepõlve ja nooruse paik, seda ma tean, arvan teadvat, mida tähendab mulle minu sünni ja lapsepõlve ja nooruse päikse tähendab Loksa. Rääkis legendaarne teatritegelane Mikk Mikiver. Karl Voldemar Pluutus, Eesti jurist, kes kasvas üles Peterburis, oli Martin veerandi saates 2008. aastal, kui ta oli 104 aastat vana. 1913. aastal oli Karl Pluutuse isa asunud tööle Peterburi Kersteni nimelisse trikotaažvabrikusse. Tõuk olid sinna ka tema pere kuue lapsega. Ka oktoobrirevolutsiooni toimumise ajal oli Pluutus Peterburis 1921. aasta jaanuaris opteerus pere Eestisse. Pärast teist maailmasõda alustas karblootus juuraõpinguid. Õpingud lõpetas ta 45 aastaselt Leningradis ja Moskvas. Algas sõda, mis ma siis olin? 10 aastat ainena, aga mida te sellest ajast mäletate? Mul kõik meeles sündmusi, asjad, kogu selle söja. Me elasime Peterburis seal suure perega ja siis oli seal rohkem jälle nälga kui söömist. Aga mis tööd teie vanemad tegid, isa oli vabrikus oli meistri abiks, seal remont abiks. Ja ema muidugi nendes kodu perekond. Kuus last oli. Kuhu ei käi see nii, et ema ei saanud töötada kuusk. Ja siiski, kas seda peale siis mina jään esialgu käisin seal eesti hallides seltsi koolis, Belasklas lõpetasin, siis asusin ühte. Kas te assite või tegite vahetus? No ikka vahetuskaupa selles ettevõttes, kus isa töötas, see oli ennevanasti, oli seal ka aurumasinaid ja seati dünamo trendi ja vana. Kas te seda ka mäletate, kui läks suureks käärimiseks, kui hakkasid igasugused miitingut ja kõnekoosolekud ja kuidas need välja nägid kuidas noor poiss neid vaatas? Revolutsioon oli jah, see siis juba sealt tudengid atiivsele poiste koolipoistelt torkasid püssid kätte ja ja Capaniidi valvesse ja nii edasi. Kas teiega valves seisid? Oli siis vana seal majas, kus meelas vabriku majas me elasime seal Orioomia, seal olid. Danske ja kõik niisugused asjad ja ja siis Eestlased ju kokku tuli, eks seal käik ja seal oli veel rahvakomissar, oli siis allini. Kas te seda aega, kui bolševikud revolutsiooni tegid? Kas seda aegade mäletate neid päevi? Võtsin seal huvale puuda kartulid selga, balli poiss rohkem jätkab kanda seal ja sõitsin siis Peterburi tagasi, tulen balti jaama ja vaike kuskil midagi ei ole ja siis läksime balti jaamas Varssavi jääma, et sealt lähevad trammi edasi. Tuli sinna ka trammid ei liigugi. Vot kujutage ette abini siis sealt sealt jalgsi minema sinna Peterburi poole, kus ma elasin. Kas kodusõja ajal, mis varsti lahti läks, tundsite ikka nälga ka Petrogradis? Oi, ma seal, no kõige rohkem meil jäänud meelde Volksolime kolm päeva palle vee peal, muidu anti seal veerand naela, seda leiba 100 100 grammi, 100 grammi ja seal ja vaest leiba ei ole, santi anti selle asemel heeringad ja nii ikka ka mõnikord. Millal tekkis mõte Eestisse tagasi tulla, kuidas see asi oli? No elatsiendis hommikupüüdmäega ja tuli ju pärast üks kilone kala otsa seal niux. Mina ka jaa, kuule vett nõukogude ega, ja kahega kassi vaese Rapneni savi Eeessega kalakaevu otsas seal seda ka lahti taha jätnud. Kuratses kraapisin, kuidagi sain ta ka siin peale, sain kala kätega üleni märg ja muidugi ja sealpool kirju meetodid oli see. Meil see kojuminek oli sinna ja siin siis ema vahetasin riided ära ja läksin hommikul tööle. Hakkas keema, seal jälle isola peale käima, et kuule, sa sured siin ära. Ja siis sõlmiti juba rahuleping seal ja siis Akto apteerimise korras, me tulime tagasi ja meie tulime just selle rongiga, millega tulid suured kultuuritegelased seal. Ja kuulamegi Karl Otsa salvestus on tehtud enne 1930 üheksandat aastat. Tuljaku helilooja on Miina härma esimene eesti professionaalne naishelilooja, kes õppis 1983.-st kuni 90. aastani Peterburi konservatooriumis ja see on kool, kus on õppinud hulga väljapaistvaid eesti heliloojaid ja muusikuid. Näiteks ka Peeter süda, kes 1913. aastal seal kirjutas soololaulu lina katkuja. Kuulame seda laulu Estonia muusikaosakonna segakoori esituses. Tegemist on 1939. aasta salvestusega. Dirigent on koorijuht, kahe üldlaulupeo üldjuht Werner merep, kes 1944. aastal emigreerus Rootsi, kus ta elas elu lõpuni. Sineetitsa Sinitiidse sinimetsa Sinitiitsu Soome Simetsa on olevik Venemaal Leningradi oblastis. Sinitizza oli eesti asundus. Esimesel Eesti asunikud saabusid Hamburgi kreisi siniididsa mõisa aladele 1884. aastal Kuusalu kihelkonna Kolga vallast. Maalikunstnik restauraator Ilmar Ojala kõneles saates kirjutamata memuaare oma vanaisa väljarändamisest Simiididsa asundusse. Minu isal, madin, some Berg, meie perekonnanimi sai 37. aastal essistatud ojaloo ja tema oli siis, tähendab seekord poisike ja kõndis koorma kõrval. Kui nad kaheksanda aastate alul hakkasid siit vankritega minema Narva poole üle Narva ja siis Narva Gatšino vahel sinna, et väga kaugel ei olnud minna, mõni käiski ala. Ühest mehest muidugi räägiti, see ei olnud meie, aga see oli Pärnumaa mees ja hakkas minema käruga ja tal ei olnud hobustel jootraha ja tema tahtis minna Krimmi. Ja siis tema hakkasid küsima, kust poolse Odessa on ja ja Krimm on ja siis võtku, läks aga lõuna poole ja muidugi ta pidi väga kaua-kaua muidugi käima ja ööbima siis teeäärtes ja vaatama, kus ta süüa tahab. Läks mees käruga, nii visa hing oli, kolm kuud oli ta ikka käinud. Jõudis pärale, jõudis pärale ja nad ei läinud grimmi ega minu vanaisa ega ei läinud Kaukaasiasse, kus juba teisi sugulasi oli. Aga 1800 80 pöördel nad otsisid ligemalt ja leidsidki ühe suure maatüki, mis üks kindral müüja pakkus, ostsid seal ära Volosso jaama lähedal seal ja ja see miilitsa eesti asundus sai kiiresti õitsvaks asunduseks kalamehi muidu teie vana Kuusalu Kuusalu, Kuusalu Loksa ümbrus ja ega täpsemalt Kolga mõis ja Herbert Tampere kirjutab oma raamatus vana kannel, kolmas et et toodet, Bergid on mitu põlve kuni seitsme põlve tagasi olnud mõisasepad ja ümbruse külades ka sepad minu vanas jäätis sepa ameti maha. Ja siis tuli siis sinna Uusma harjaks siin miilitsasse ja 1000, ka 10 aasta jooksul olid nad 1890 oli see juba õitsev asundus ja üle Venemaa loeti teda peaaegu kõige kultuursemalt sellepärast peale ja siin oli tolleaegse pealinna lähedal ja ja kiiresti, väga kiiresti arenes kirja Oskar rahvas ja kirjas ka igas talus käisid ajalehed. 180 talu oli pärast seal oli punase, oli mõisamaa, aga tühi, tühi maa, aga siis kohati oli muidugi seal juba natukene mõisa kuuluvaid hooneid. Ja see mõisa härrastemaja või see nähtavasti midagi suuremat väärt ei olnud sellest midagi järgi jäänud, isegi koolimajakese kõlvanud. See oli küll üks lisahoone. Ma ei tea enam millekski, kasude alguses oli paar hoonet siis asunduse organiseerib järgmiseks, siis jagati välja kõik, igaüks hakkas ehitama, esindasime, talvehi, elati kuuse all, alguses nad ööbisid kuulsas armee muidugi sinna, kui külm oli talve juba muidugi sinna majja majja muidugi sai, mõni maja oli need ööbinud, huvitav, miks nad siis vastu talve välja rändas või no see oli küll suvel, aga ikkagi võttis aega. Mina sündisin 1000 90. aastal, muidugi hiljem seal. Ja siis minu isa oli siis patrioot, et tema vanaisa oli asutanud tema isa, minu vanaisa oli asutanud selle 1882 koos no üks asutatud nüüd tagasi kodumaale 1910 oli juba tema pidas mesilasi ja tema oli esperanto keeles ja mõnes muus keeles kirjavahetus siin kogu maailmas, mul on lapsepõlvest saadik kogu aeg mängida need postkaardid. Ja siis harrastus oli tal laialt ja lähedale ja tema, see Madison telk oli tuntud rahvaluulekoguja, seda tasuks ka omal käel kohe, kui ajalehtedes ilmus doktor hurda üleskutse hakkas muidugi peale. Kui vana ta siis oli üheksakümnendatel aastatel, tema on sündinud ju 70 72, nii et et ta oli paariaastane, kui ta hakkas, hakkas peale. Kolga muuseumis, kus on suur huvi nende vastu, kes kunagi välja rändasid on tehtud põhjalik näitus Kuusalu kihelkonna inimeste väljarändamisest 19. sajandi teises pooles ja 20. sajandi alguses ning uute asunduste loomisest. Näidatakse minekut Krimmi Abhaasiasse tsimii kitsasse ja kabelisse ning elu neisse rajatud eesti külades. Näitusele on vanu fotosid ja väljarännanute mälestusi ka mõningaid esemeid. Näituseruumi põrandal on kaart, kuhu märgitud eesti ja tõmmatud jooned Abhaasias Salme ja Sulevi külasse Krimmi Sõrt karatsiorasse Soome kabelesse. Viimane on üks põnev lugu, kuidas pärispea Viinistu ja turbu Neeme üheksa pere kolisid 1906. aastal üle mere Soome. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal oli kabeles elanud 12 eesti peret, kokku 80 inimesega. Kolga muuseumi näitusel on võimalik ka kuulata Kolga vallast väljarännanute mälestusi. Peeter Odenbergi mälestusi. 1945.-st aastast loeb näitleja Tõnu Mikiver. Kuidas Simiitidsa avastati, kui Eestis oli talurent läinud poole suuremaks maad aga jäi poole vähemaks. Ja kui tõusiski väljarändamise küsimus päevakorda? Ja seda kõike tuli võimalikult salaja teha, et saksa teada ei saaks, kes kohe oleksid selle plaani nurja ajamiseks abinõusid leidnud. Et kavatsus reaalne ja teostatav oli. Selle tõenduseks loeti ajalehest kuulutuse ette, kus keegi põdranimeline mees Narvas vene mõisnike maad ja mõisaid rendile anda pakkus ja soovijatele oma nõu ja jõuga abiks lubas olla. Koosolekul valiti neli meest, kes laksi Tõnise moodi läkitati kuulama, kus ma lahti on. Need olid Ludwig kodenberg, tema väimees Juhan lingvist, Marta voolman ja Käsper. Tomberg. Korjati raha kokku ja anti volitus Narvas Põderit, kui vaja. Keelemeheks palgata. Sest mehed ei osanud keegi vene keele sõna. Viiendaks kutsuti kaasa marata Volmanni naise vend Indrek Einson välja teeninud soldat, kes vene keelest juba midagi aru sai ja ise ka mõned sõnad portsis. Selleks, et Põderi juttu kontrollida. Kas aga meeste jutu sakslastele õieti ümber paneb ja ümberpöördult? Nii sõitsid viis mees salaja Kolga vallast välja selle peale vaatamata et ainult kahel neil venekeelsed passid olid, kuna teistel ainult eestikeelsed koha kuulamise lubad. Teise valda olid. Narvas soovitas Põder meestele Jamburgi kreisis olevat uttessennie mõisat osta ehk rentida sest et see kõige piiri lähedal on ja oli nõus meestega ühes sõitma, et mõisat näidata. Sõitsid siis raudteega Moloskovitsa vaksali ja sealt versta 25 alla mere poole kas jala või hobustega, ei tea. Mõisas oli tore mitmekordne punaseks värvitud tellistest härrastemaja suure jõe kaldal, kus ka vesiveski oli paekivist karjalaudad rehi, muud kõrvalised hooned. Kuid maa oli madal, vesine ja lehtpuumetsa all, mis ehitusmaterjaliks ei kõlvanud. Kõrgemad põllumaad oli koguni vähem ja nii meeste head lootused kokku varisesid ära viidetud päevad ja raha hulk loetima Haavisatuks. Põdral leidus aga siiski hea nõu siin raudteele lähemal suure Narva Peterburi maanteele nädal versta kuus, seitse. Siit on veel üks mõis, kus maa kõrgem põldu rohkem ja hea ehitusmets. Omanik tahab selle müüa, seal on praegu rentnik sees ja küsitav on, kas ta nõustub rendi kontrahti murdma. Et selle see niinimetatud siin miilitsamõisa vaatamine tagasi minnes suurt kõverdust ei teinud, siis mindi siiski seda vaatama. Sinna jõudes ja ümber vaadates mindi siis kõige esiteks seisma jäänud vana viinavabriku hoonesse sest et see maanteele kõige lähemal asus. Eest leiti eesti perekond, rõõmustati, pakud juua ja hakati mõisa eluolule lähemalt järele pärima. Perenaisele paistsid mehed, leivakotid kaenlas, väga kahtlastena ja ta hakkas omakorda küsima, mis mehed olete, kust tulete, mida tahate. Kas teil ka passid on? Ja nõnda edasi, nii et mehed oma rändamise otstarvet olid sunnitud rääkima. Seda kuuldes kukkus naine suure suuga naerma. Teiega mõned mõisaostjad, siin on paremaidki käinud, aga kaubale pole saadud. Kas teiesugustel ka nii palju raha on? Kui perenaine kuulis, et siin pole mitte mõne üksiku mehega tegemist, vaid terve hulga eestlastega, kes välja rännata tahavad. Siis ütles ta meestele, et praegune rentnik siin on eestlane. Tulge, ma viin teid tema juurde. See tõstis meeste meeleolu, et võib eesti keeles rääkida. Rentniku käest võis ju ümbruskonna kohta kasulikke teateid ja nõu küsida. Rentnik elas puust härrastemajas, miskil ühekordne oli aga mille suurus ja toredus meeste suud ammuli kiskus. Mõisa rentnik Aleksander Grossman, kelle vennal juba sel ajal Molasko vitsajaama juures asuv revidzia mõis ühes jahu ja viljaveskiga ära ostetud oli, võttis mehed väga lahkesti vastu, kutsus sisse, pakkus sigareid ja teatas jutu sees, et ta on nõus eesti vendadele abiks olema. Ta oli valmis ilma mingisuguse tasuta rendilepingut, et lahti ütlema. Tal oli kavatsus kolmesajatessatiini suurune maa-ala, mille härra mõisa küljest kaardilauas ära mänginud, oli, omale päriseks osta. Ta saatis oma grupp ja kes ka eestlane oli mõisate meestele näitama. Esimesena peatuti mõisa suur telliskivist aida juures millel nii kõrged salved olid, et sinna sai vilja ainult lae pealt sisse lasta. Ait oli peaaegu täiesti tühi. Peale mõisa ülevaatamist sõitsid mehed koju tagasi. Nüüd algasid käigud ühe ja teise poole, kellel oli raha ja soovi välja rännata. Tulemus oli see, et soovijate nimekiri ja rahasumma kasvas. Nii et tuli uus salakoosolek pidada. See oli aga palju raskem, sest keegi ei usaldanud seda oma taluvus lasta pidada. Viimaks leiti, uuris koht, kus koosolek peeti. Rahad koguti kokku ja anti samadele meestele kätte ja läkitati nad uuesti põdra juurde ja sealt edasi Peterburi. Narvast andis Põdra Peterburi telegrammi. Kas mõis müümata, saadi vastus müümata. Kui tootjaid palju. Mehed sõitnud siiski pealinna ploki härra juurde. See tulnud neile naerdes vastu. Praegu on minu juures Liivimaa maamõõtja pushmann ja pakub mõisa eest 3000 rubla rohkem, kui ma teie käest küsisin. Mehed kohkunud üsna ära. Neid maamõõtjaid on ka igal pool, neist ei saa ka kusagil lahti. Buschmann tuli ise ka tagant toast nende jutule. Teie ostate mitme peale ja võib-olla teil ka raha on. Aga ütlen teile suguvenna poolest, et mõisa ostmiseks üksi rahast vähe on. Selleks on ka tarkust vaja. Muidu võite kõigestama kopikatest ilma jääda. Ma soovitan ostmise mõtte maha jätta. Mehed tundsid härrase lambanaha sära ja küsisid põdra kaudu härra käest, kas neil kui esimestel ostjatel Lonees õigus. Loomulikult said mehed jaatava vastuse, kui 3000 rubla küsitud hinnale juurde panevad. Peeti vähe aru ja oldi sellega nõus. Buschman läks südametäiega minema. Peale seda küsis põdrateenri käest, kus nende WC asub. Ja mehed hakkasid ükshaaval seal käima. Seda märkasid härra ja teener ja imestasid, et 3000 rubla juurde maksta meestel kõhud lahti võttis. Õige põhjus oli aga see, et raha aluspükstesse peidetud oli kus teda teiste ees välja võtta ei juletud. Raha ei võetud nii vastu, vaid mindi notaariuse juurde, kus leping tehti ja maksutähtajad kindlaks tehti. Kui suur oli esimene sissemaks, ei mäleta enam. Kuidas mõisat pidama hakati, tuleb minna muuseumisse vaatama-kuulama või ära oodata, kuni sineetitsast saade tuleb. See tuleb siis, kui sinikitsa juurtega Kolgalased taas esivanemate elupaiku külastamast tagasi on. Aga kuulame veel katkendit Liisa Tootsali mälestustest, muuseumi juhataja Anu Karjatse esituses. See miilitsakoolis koolis hakkasin käima üheksaastaselt. Kool oli kaunis kaugel minusugusele oma kaks versta maad käia igasuguse teega ja talvel hangedega. Koolimaja oli punasest tellisest hoone, endine mõisa viljaait, koolimajaks ümber tehtud, aknad sisse pandud, ruum vaheseintega eraldatud klassiruumiks, koolmeistri tubadeks kaugemal elavate laste magamislubadeks. Köök, sahver, esik, kuhu nagidele riputati üleriided. Juurdeehitus oli puukuur ja käimlad kõigile eraldi koolmeistritele, tütarlastele ja poistele. Klassiruum oli avar. Koolis käia meeldis, kevadeks oli tunnistus käes, hea neljad ja viied. Kodused ei tahtnud uskudagi, et minu teadmise õigesti hinnati, öeldi, koolmeistrid on niisama pannud head hinded. Küllap vist mind võrreldi Annieleeniga. Minu õppimise algus oli kindlasti keerukam juba üksi see, et ma lugemise väga visalt selgeks sain. Alguses oli koolis ka raskusi, eesti keeles oli ainult eesti keele piibliloo ja katekismuse tunnid eesti keelt õppisime Kampmanni õpiku järgi vene keelt mingisuguse siva järetzee järgi. Seal oli raskusi hääldamisega. Aritmeetika oli algusest peale vene keeles. Selles õpikus olid terved leheküljed pildikesi, mida pidi oskama vene keeles ütelda. Allkirju neil ei olnud. Ükskord jättis koolmeister kogu esimese jao õpilased kinni. See on peale tunde, sest ükski ei teadnud, kuidas vene keeles on kaalud. Kuidagi saime vanematelt õpilastelt teada, et need on veesse, kuhu rõhk panna, ei teadnud keegi veesse Vess. Peale tundi pidime siis igaüks ütlema selle sõna, kuidas ta siis välja tuli. Oli juhus, kus mind jäeti peale tundi lihtsalt minu jonni pärast. Oma hehtist pidi koolmeistrile vene keeles lugema tulba rehkendust. Kaks pluss kolm võrdub viis, kaks pluss neli võrdub kuus. Raske oli vene keeles hääldada ja mina seisin püsti, heff käes ja olin vait. Ei hakanudki lugema. Peale tunde pidin ikkagi lugema, karistati ka veel püsti, seismisega. Hakkad tingi naabriga rääkima või vallatust tegema. Tõuse püsti. Häbi kõikide laste ees. Suurim karistus oli tahvli juures püsti seismine. Seda sai iga päev tunda, eks Volmani valli. See poisse ei viitsinud midagi õppida. Minuga koos tuli ta esimesse. Ja sinna ta jäi minust, kui ma juba neljandasse jakku teise klassituppa läksin. Aga ise see volli tahtis alati vastata igas tunnis. Alati esimesena kargas kohe pingist püsti, sirutas käe nii kaugele, kui ulatas kaks esimest sõrme laiali ja hüüdis ja Sid taiasid tai. Kui volli vallatustega liiale läks, krapsas Koolmeister turjast kinni ja tõi volli, kelle jalad õhus rippusid tahvli juurde seisma. Nii tegi koolmeister Roosevelt aga koolmeister, känd, pärastine Anni abikaasa oli palju ägedam. Lõi Laksti vastu kõrvu. Teda ärritas ka see, kui laps õpitust aru ei saanud ja tahvlile rehkendust ei osanud teha. Kord oli minuga ka äpardus. Nägin, et tõstab juba kätt. Lipsasin tahvli taha tema järele, mina tahvli ette nii paar tiiru ümber tahvli, kogu klassituba rõkkab naerust. Aga mina jäin ilma laksuta. Ega ma kodustada rääkinudki, aga kodused said ikkagi küla kaudu teada. Nähtavasti oli see niivõrd naljakas, et lapsed kodus seda, kui joodist rääkisid. Ükskord küsis koolmeister kõik õpilased läbi, kas usud jumalat? Mina ei teadnud, kas ma usun või ei. Ehkki meil jumalakartlik kodu oli ainult ühel poisil Strandbergil kõiki lapsi õieti koolis. Perekonnanime järgi oli julgust vastata, kes teda näinud on. Koolmeister ei vastanud midagi. Mälestusi saab pikemalt kuulata ja pilte vaadata Kolga muuseumi näitusel, mis rändab mööda Eestit ringi ja hetkel peaks olema otsaga Harjumaa Muuseumis. Aga Eesti loo maailma eestlaste sarjas räägime kindlasti nii siniitidsa eestlastest kui ka Peterburi eestlastest aga läti eestlastest lutsi maarahvast Kaug-Ida, eestlastest, baltisakslastest, teadlaste, sõjaväelaste ja riigiametnike käekäigust Venemaal. Hedvig büllist, keda armeenlased hellitavalt emake bülliks kutsusid. Aga sügise ja talve poole kindlasti ka Kanada, Rootsi, Austraalia ja kõigi teiste maade eestlastest, kes veel rääkimata on. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Kuulake ikka Eesti lugu laupäeviti kell üks ja kordusena esmaspäeval tund enne südaööd ja Eesti loo kodulehelt ja Facebooki lehelt. Kõike head.