Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Pere Ukrainast pärit Gabrino, tere, kuulsime praegu Ukraina ansamblilt Skarjabilt ühte lugu ja selline oli teie valik ja miks nimelt? Mulle väga meeldib see krõps Kreden ja tema laule, ta on mõnikord sellised irooniliselt mõnikord filosoofilised ja ma valisin just sellised filosoofilisema, et see räägib sellest, et kui ma vaatan Anu oma vanu pilte ja siis meenutame oma kiriku ja see, kuidas koolis käisime või ülikoolis ja siis me ei osanud ette ennustada ja mis neist edasi saab ja mulle meeldib selle kaugemate teie sündisite Ida-Ukrainas ja kus täpsemalt ma sündisin ja elasin Harku, kes keskkooli lõpuni, et see on oina suurest poolest teine linn. Industriaal, Helme, aga samas see teaduskeskus, et seal on väga palju ülekoole igasugust tootmist. Kultuuririkas on ka, et seal on palju muuseume ja patareid, et siis seal on väga suur ja mitmekeelne hargujusavad umbes poolteist miljonit inimest. Milline oli teie lapsepõlvekodu ja lapsepõlveaeg ja peretraditsioonid, rituaalid ja igapäevaelu üldse? Minu kodu oli venekeelne ja igapäevaseid, suhtlesime Vene keeles emaga ja ka sõpradega. Mil kõvas avad ukraina keel raadiost vaatasime ukrainakeelseid saateid samuti vanema jaoks oli väga oluline see, et, et ma oskaksin ukraina keelt ja siis ma koos lugesime mingeid ukraina muinasjutte ja mängisime mingit Ukraina mänge. Et siis ma, ma saan öelda, et mina olin selles pigem kakskeelsest keskkonnast pärit. Ja kuna Harzifon selline suur linn siis nagu Surdinadest ikka, seal peetakse käsem rahvustraditsioonidest ja aga kõigest suuremat traditsioonid, mida me pidasime, olid, just jõuavad. Ja need on mitte nagu Eestis 24. detsembril kuuendal, seitsmendal jaanuaril ja meil on selline väga huvitav traditsioon, et siis lapsed käivad ukselt uksele. Siis laulavad mingeid rahvuslikke laule selleks, et järgmine aasta oleks viljakas ja edukas. Ja lastele ja antakse siis komme või Rafeno, kes mida soovib. Ja spetsiaalset valmistasime ette ja ootasime, millal nad tulevad ja meil oli selline suur varu komme alad. Ja siis neil tähistatakse ka uut vaatajat aastad. Nagu vane stiili järgi 13. jaanuaril. Ja siis see traditsioon on ka üsna sarnaned, käivad lapsed laulmas ja samuti jagatakse neile komme ja siis seda nimetatakse Trievka. Vene keeles on see siis tarri novot. Just, aga Natalja, räägime teie suguvõsast ka. Üllatavalt sain ma teada, et teie ema on üldse eestlanna ja isa on siis venelane, kuidas ema Ukrainasse sattus, kas ta oli välja rännanud eestlaste järeltulija või ja oligi, et tegelikult minu ema on juba kolmas põlvkond eestlastest, kes elas Ukrainas, et kuidagi vanavanaema ja vanavanaisa kohtusid, mõlemad eestlased kohtusid Harkovis siis neli seal nagu lapsed minu vanaisa nende seas ja siis minu emal on isa eestlane ja ema venna vanem ema eesti keelt kahjuks ei osanud, aga ta terve elu elas Ukrainas, aga ta käis üsna tihti Eestis kuna siin elas tema isa ja me kuulusime samuti Ukraina Eesti seltsi. Tahtsime natukene tutvuda rohkem Eesti traditsioonidega ka ja kuvad eesti keelt, aga ema ei ole eesti keel selgeks õppinud tänaseni või siiski midagi ei ole, ta oskab mingeid sõnu, aga ka mitte nendegi rohkemad, et tal ei ole vajadust olnud ja ta on kogu Ukrainas elanud, et te nimetasite enned emapoolne vanaema, kuigi ta oli venelanna, siis ta leidis, et tuleb osata selle maa keelt, kus sa elad ja et oli kadunud äss Siberist, Ukrainasse ja siis, kui ta tuli veel noorena, siis ta kohe õppis ukraina keele selgeks ja Ta kunagi siis kui nad veel nooli Tabivas, minu vanaisaga, siis nad kaalusid seda, kas minna koos Eestisse või mitte, siis ta Ta kartis minna Eestisse, sest ta ei osanud eesti keelt ja tarastada rääkida ei saa seda selgeks. Vanaemal oli tõesti sümpaatne seisukoht ja lisaks keelele leidis, et tuleb ka muus osas oma elukohamaa taustada ta kilost lugu traditsioonidest ja ta arvas, et kui me sündisime selles riigis ja siis me teame ka osa võtma kõikidest sellest, sellest kultuurist maailmas oleks võimalikult palju selliseid inimesi, siis oleks ka arusaamatusi vähem. Ma ma arvan küll ja ma olin väga tänulik oma vanemale, et. Ma mängis lapsepõlves kõige suuremat rolli ninast ukraina keele, Ukraina kultuuri omaksvõtmisel. Kui suur teie suguvõsa üldse on ja oli? Mul on üsna palju sugulasi, tädid, onud, siis mul on vend ja mul on sugulasi nii Ukrainas kui ka kui ka Eestias natukene Venemaal. Ja minu ema praegu elab Ukrainas vend elab samamoodi Tallinnas nagu mina. Millal ja mis põhjusel siis teie, Natalia Eestisse tulite? Peale keskkooli lõppu minu vend leidis, et on mingi konkurss läbi, mille saab sisse astuda Eesti ülikoolidesse nendelt, kellel on Eesti päritolu, saan rahvuskaaslaste programm. Ja siis ma võtsin sellest osa, sain kohe Tartu Ülikoolis ja tulin siis peale keskkooli lõppu Tartu Ülikooli õppima sasi lai programme, et üks osa sellest ongi selleks, et ja need noored, kellel on esivanemad, Berit Eestias saaksid kõrghariduse Eestis, et keelt ära õppida ja seda kultuuri ja selle programmi raames teisi tegevusi, et aidatakse eesti keele õppimist eestiseltsidel teistes riikides ostetakse õpikuid ja, ja ka muid tegevusi. Ja nii ta siis vennaga otsustasite, et tulete mõlemad tulitegi kuus. Event tuli mõned aastad enne mind, aga siis talle hakkas, kuulge, masinate otsustas, et ta tahab, et ma käsijad tuleksin. Mis aastal teie tulite siis juba 11 aastat tagasi, et see oli 2004? No saite Tartu Ülikooli ja mida te siis õppima hakkasite? Kuna ma ei osanud eesti keelt, siis kõigepealt ma asusin õppima eesti keelt ja, ja see oli inglise keele baasil ja inglise keelt McKay retsi osanud. Naljakas olukord, et no mõnikord oli niimoodi, et ma ei saanud aru, mis keeles õpetaja üldse räägib, kas on inglise keel või eesti keel. Ja ma ütlesin koos välismaalastega, aga sai väga palju nalja. Jah, see oli väga ilus aeg ja eestikeelne läks mul üllatavalt hästi ka. Ma esimesel semestril ma õppisin välismaalastega, aga juba järgmisel semestril ma läksin üle teise rühma kus õppisid, et need tudengid, kes ei saanud kas vajaliku arvu punkte eesti keele riigieksamil või lihtsalt tahaksid parandada oma eesti keele oskust, siis ma juba õppisin selles nagu rohkem edasijõudnute grupp ja siis ma tegin kesktaseme eksami ära. Siis sain teda kohe eesti keeles. Ja see on mitmed inimesed kurtnud, et neil puudub see keelevaist või on kuidagi väga-väga nõrk. Aga nad on ikkagi hambad ristis suutnud nii kaugele jõuda. Nad räägivad eesti keeles, siis teil, Natalja, on see keelevaist täitsa olemas? Õnneks ma arvan küll, et kui ma tulen Eestisse ja ma kartsin, et kas on võimalik aastaga keelt ära õppida, aga samas on pigem motivatsiooni küsimus, et ma nii väga tahtsin. Ja Ma ma tõesti, ma üritasin lugeda väga palju igasuguseid ajalehte, raamatuid ja suhelda. No nii nagu ma sain sukeldudes, ma kohe üritasin suhelda inimestega, et et kuidagi praktiga saada seda kirjaoskust paremaks. See lihtne ei olnud, aga oli saavutatav. No rääkige natuke õpingutest, et kui eesti keel oli enam-vähem olemas, siis kuidas teie õpingud seal ülikoolis edasi läksid? Mul läks üsna hästi, samas vaatamata sellele, et eesti keeles oli üsna tasemel juba paar esimest kuud oli niimoodi, et ma loengutesse midagi eriti ei saanud, aga see läks üsna kiiresti ära. Ja minu kursusel mina olin ainuke ita eesti keelt rääkiv inimene. Ja samas mulle väga meeldis see, et kõik olid üsna abivalmid, et, et ma sain Et ma ei saanud eriti eriti aru, millest ta rääkis, kas ta saaks mulle õpikuid soovitada ja no läks väga sujuvalt. Raskemad paar esimest ja edasi läks kõik väga hästi. Mis eriala te siis lõpetasite sotsioloogiat ja praegu töötate, aga töötan finantsauditi valdkonnas natuke teistsugune töö. Ja no mul on teine haridus Ukrainast saadud kaugõppes Tartu tudengieluta oli ka muidu tore, eks ole, ma saan teie säravatest silmadest seda täiesti aru, kuidas seal välja nägi, siis? Mul oli väga palju sõpru ja kõikidest rahvustest. Et kuna esimene aasta ma elasin ise sealsamas, kus välismaalastega ja et siis mõne siiamaani mingid tuttavad kuskilt Saksamaalt ja ja moed. Ja siis ma kohe võtsin kontaktsion ukrainlaste kongressiga Eestis ja Ma sain tuttavaks inimestega, kes õppisid ka Tartu Ülikoolis. Ja siis ma tutvusin ise tüdrukuga, temast sain minu parim sõbranna, tema oli eestlanna ja väga suures osas tänu temale minna, nüüd oskan eesti keelt tasemest ta, kuigi ta oskab suurepäraselt vene keelt, töötlesin, asioloogiad keeldus minuga vene keeles rääkimast, selleks et, et ma oskaks eestikeelsest ja no oli väga tore aeg, see sai väga palju igasugustel üritustel käia ja tudengipäevad ja kõike. Kuidas siis juhtus see, et ühel hetkel kolisite Tallinna siis kui ma olin juba magistrantuuris, tundus, et võiks endale töökohta otsida ja juhtus nii, et leidsin seda Tallinnas. Esma kolisin Tallinna, kui lihtne või keeruline see kolimine oli võrreldes kolimisega ukrainlast Eestis, see oli ikka väga lihtne. Kas sa väga paljud minu sõbrad Tartust olid selleks ajaks juba kolinud Tallinna sisse, mingid sotsialiseerumisel probleeme, nüüd uuesti tekkinud? Ja töökoht oli selline põnev ja väljakutsuv, et see läks üsna sujuvalt ja vend Nende on algusest peale minu tulekust alates elanud Tallinnas. Et pigem ma käisin varem tema juures külas, nüüd me oleme yhes linnas, olen selle üle väga õnnelik, vennal on perega ja teil on viieaastane tütar suhtlema temaga üsna palju ja minu parim sõber, aga see on suurepärane tegelikult, et oma inimene on siin. Ja ema on teil siis edasi Ukrainas praegu ja ema pole tahtnud teie juurde tulla. Me olime seda küsimust arutanud, et ta ei tulnud, aga ma loodan, et ta ja tuleb ka siia, sest tegelikult ei ole Eestis väga meeldib ja ta on mitu korda siin käinud. Ma arvan, et pigem tekkinud natukene kardab, et Tal on seal mingi oma sotsiaalne võrgustik ja omad tegevus, et et see kolimine on alati selline rasked ja uusi tuttavaid leidma. Aga samas ma arvan, et ta ikkagi mingil ajal otsustab ja tuleb ja siis ma arvan, et siis saab kogu pereisa elab kuskil Venemaal, jah, te ütlesite, et isa-ema on lahku läinud, aga kui ema ühel hetkel otsustaks ja tulekski, et siis jääks Ukrainasse veel sugulasi maha sinnasamasse Harkovisse karkkivisse ja mujalegi parkimisse, just et jaamale seal teadjad toonud. No siis jääb ainult kõvas käia mõnikord, millal te ise muidu viimati käisite ja ega sinna vist väga ei kipu praegu minema, sest et olukord on jätkuvalt pingeline või kuidas? Mina käisin viimati novembris. Aga samas mina ei karda sinna minna, et seal on ikkagi ikkagi oli, on mu kodu, et. Ja ma loodan, et mul õnnestub kuskil mai lõpus või juuni alguses nädalaks minna sinna, et ma väga tagasi seal on juba soe. Ja lilled õitsevad kuidas sõitel välja näeb, et siis Tallinnast lennukiga Kiievisse ja kuidas kunagi, et ma olen bussiga käinud, aga noh, sa võtad mingi ööbia Jofaega et pigem on mugavam lennata Kiievisse ja siis edasi rongiga või bussiga Fargivisse. No nüüd te siis elate Eestis 2004.-st aastast alates, ehk nagu öeldud 11 aastat, no mis on see, mis teil Eestis väga meeldib ja ja võib-olla ka midagi, millega ta üldse harjunud ei ole? Vot on üks asi, mis on väga erinev sellest, mis see on, see ma ei oska nagu sõnastada, aga see on pigem inimese ja riigi vaheline suhe või suhtlemine. Et siin võib Vabelt kohe ministrid kuskil poes või kohvikus ja ametnikega võib ja kuidagi väga lihtsalt rääkida. Samuti hüljes, korruptsioonisaladus ei ole, et Ukrainas on korruptsioon, ühesõnaga suured, teistes ma õnneks pole seda kohanud. Ning seda bürokraatiat, et kui on näiteks lubatud, et mingi dokument saab valmis nädala aja pärast, siis ta saab valmis kahe päeva pärast Ukrainas lubatud nädala pärast ja äkki kahe kuu pärast saab. Kuidagi seda formaalsust on käsimendused või subordinatsiooni või kuidas bürokraatiat ja ja samas on ka paar asja, mis on minu jaoks siiamaani harjumatud. Esimene asi on see, et vanemaid inimesi võitis hinnatada. Et see on väga tore muidugi, aga lihtsalt melotraditsioonis on natukene teistmoodi ja et meil on praegugi eriti maal on see komme, et Teedatakse isegi ema ja isa. Et see ei tähenda, et mitte mingit sotsiaalset distantsi ikkagi on suhted väga toredad ja soojad aga pigem see näitab mingit lugupidamist vanema inimese suhtes. Isegi kuidagi töö juures klientidega või üldse inimestega, kes on sinust palju vanem. Sa vitu, öeldes sina, et Masina mainib teieta oma kolleege teel ehicolegima ideede, sest meil oli esimesel päeval kohe öeldud, et me ütleme kõigile sina ja jäitšov. Et sa ei pea olema formaalne, aga vot kliente ma enamasti teietama oled sa minu jaoks natukene barjäär, et üle astuda teie sõnast sina sõna juurde? No see on jah, üsna-üsna loogiline, et kliente ikkagi tuleb ilmselt teietada ja nad eeldavad vastumeeli ikkagi väga paljusid sinatatakse ka kliente, et, et ma ma ütleks, et kuna meil on sellised pikaajalisemad kliendid, et kellega sa töötad mingi aasta või kaks aastat või kolm, siis suhteline muutut, vähim formaalseks. Mind ikkagi sinatatakse ja te ütlete teie vastu. Teie Natalia kuulute siis tänasel päeval ja tegelikult juba üsna tükk aega Ukraina kongressi inimeste hulka, kui kaua nagu siia tulite ja ma esimese asjana selliseid asju saatkonda ja uurisin, kas, kas meil on ukrainlastest Jeltsin. Jää noolesi, ukrainlaste kongressi aktiivne liige juba 11 aastat. Ja kongressitegevus on selline väga lai. Eelkõige saan tuuriga seotud mingite kultuuriürituste korraldamine ja. Meil on pühapäevakoolid ja isegi oma jalgpallikulud ja vot ja mina tegelen kuidagi ma mõnikord Aidan kaasa mingite ürituste korraldamisele ja väga tihti ma olin õhtujuht, et räägime kohe neist üritustest edasi ja teie tegevusest seal, aga ma küsiks vahele, et tavaliselt ongi, et on seal Mori selts ja ingerisoomlaste selts ja kolmandat, neljandat jälle selts või mis iganes, aga teil on Ukraina kongress, miks teie sellisel noh siis seltsil nisugune nimetus on, kõlab muidugi väga pidulik. Tegelikult see kongress on selline katusorganisatsioon, meil on kokku 11 organisatsiooni, mis kuluvad kongressi ja nad on üle Eesti mitmes linnas. Et kongress on selline nagu ühendav organisatsioon. Kui diskide üldse midagi ette võtate ja mis need asjad siis on? Need üritusse on üsna palju avaldusi, tähistatakse koos mingeid rahvuslike püsi. Nii Eesti kui ka Ukrainomied olid ja tore Eesti taasiseseisvuspäeva tähistamine ja siis samuti lihavõttepühad ja mõnikord kirjanikelt sünniaastapäevade tähistamine. Ja suvel Meil tuleb selline suurüritus on paati trambib, ta trambib on muideks sinna rahvuslik pill, mis kasutati mitte ainult kui tilli, vaid ka kommunikatsiooni jaoks on selline surnd toru ja see kutsus, no et seda kasutati siis Karpaatides ukraina mägedes selleks, et kutsuda kogu elanike mingiteks koosolekuteks. Et siis see nimetus on ka selline filosoofiline, natukene siis kutsume kõiki ukrainlasi siia kokku ja meil tulevad inimesed Leedust, et Lätist ja mitte ainult ukrainlased ja Soomest ka tulevastest üritustest kõige huvitavam. Ma arvan. Ja ei olegi ainult ukrainlastele mõeldud, siis. Kõik saavad osa võtta, et tavaliselt mingit töötoad või on Ukraina keskuse külastus, muidu meil on väga ilus kultuurikeskus vanalinnas. Et soovitan kõigil tuvastada Jaan kontserdid, et kõik saavad osa võtta. No Natalja, seda teie parim sõbranna on eestlanna jätkuvalt ja seda me juba kuulsime. Aga kas teie sõprade hulgas on ka teistest rahvustest inimesi, ma mõtlen lisaks eestlastele? Testi, see väike Eesti on ju üsna paljurahvuseline maa, siin elab kõikvõimalikke inimesi mujalt, et kui suurt sõpruskond on ja kes sinna kuuluvad? Mõlemad teistest rahvustest inimesed loomulikult on, on rohkem sõpru eestlaste ja venelaste hulgas, kuna nad on narvakad, arvukamad siin saame siis ma kindlasti suhtlen ukrainlastega, kes siin elavad aga samas ka valgevenelased ja, ja Poola päritoluga inimesed. Ka ikka välismaalt pärit inimesed kuskilt Rootsist. Eesti on tõesti paljurahvuseline maa. Et siin on väga palju võimalusi suhelda teiste rahvastega, tunnete praegu, et kui te Ukrainas elasite ja muidugi siis te olite ka üksjagu noorem, jälite keskkooli lõpetanud ja praegu tundub, et Eestis nagu see läbikäimine inimestega, et see on tükk maad suurem kui siis Ukrainas või ei saa niimoodi võrrelda või kuidas teile tundub May OSCE niimoodi otse vastata. Et kas teie elu on aktiivsem või eks Ukrainas oli ka elu aktiivne, aga siin natukene tuleb see rahvusvaheline erinevus ka sisse. Et kui nad Ukrainas on näiteks nii, et kui sa sõidad teises transpordiga või yhes linnas teise bussiga või ronige see kindlasti suhted teiste inimestega kuskil tänaval sinu juurde tullakse lihtsalt rääkima või kui sul on näiteks, kui sa oled võõras linnas kaart käes, siis tavaliselt inimesed ise tulevad ja küsivad mulle tundus, et eksistite ääre, kas ma oskan aidata, et Eestis selliseid asju ei toimu? Nimega ei tulda juurde ja eriti ei tulda, aga kui küsite, siis aidatakse ikka ikka, et et eestlased on sellised natukene vaoshoitumad, koshoitumad ja, ja vaoshoitumad ja natukene kinnisemad, et siis ja noh, et kontakte ei ole nagunii lihtne saada, aga samas, kui, kui oled selline aktiivne, siis kohtud väga paljude inimestega, et mida rohkem sa üritustel osaled, mida rohkem sa ise Te ütlesite, seda rohkem neid tuleb. Mõne tegin saate Eestis elav armeenlannaga, kes ka tuli siia ja jäi siis, kui ta aeg-ajalt oma sugulasi külastab, no ta elab tavalises korter, Tarmo ajasin siis sugulased ikk Armeenias küsisid, et noored, kes on sinu naabrid ja mis elu nad elavad ja mitu last ja mis rahvusest ja kuidas neil läheb ja, ja siis ta vaatas väga mõistmatult oma Armeenias elavatele sugulastele otsa, ütles, et ma ei tea, no kuidas sa ei tea. Kas ma ei tea. Ma ei tunne oma naabreid. Sõnaga Armeenias oleks olnud võimatu, sest kui sa elad kortermajas, sa tead oma naabritest absoluutselt kõik, et midagi sarnast ja neil on täpselt sama. Ukrainas, kes ütles, et kes seal sinu naabrid, aga ma ausalt öeldes ma ei tulegi, on oma naabrit, aga Ukrainas ma olen absoluutselt igat naabrid ja tema lugu ka. Et kui Ukrainas elada suures majas, siis on kõik nagu noh, mitte mitte nüüd lausa üks suur pere, aga üldiselt üsna tihedalt ikka käiakse läbi ja ei minda ainult soola laenama, vaid ühtlasi minnakse siis ka juttu ajama ja mitte ainult veeretatakse, vaid siis, kui öeldakse tere, siis küsitakse, et kuidas läheb ja kuidas lastel läheb ja ja laste vastel jälgedes Teie praegune Eesti koduna taliad. Kas selle kohta võib öelda ka nii, et nüüd nagu selline pisikene Ukraina keset Eestimaad, et teil on seal kõik väga-väga ukrainapärane ja kõik või, või olete te samas nagu Eestist olnud? Aga samas ikkagi on need ukraina mingid kombed ja harjumused, noh, rääkimata toidust nii olemas kui olemas. Ja kilest Jaan olemas? Ei saa päris öelda, et Väike-Ukraina keset Eestimaad, et ikkagi ma olen noh, kui HS Ukraina toituma tähistan Ukrainat ise, aga samas ma test on Eesti on ka, et siis mul on võimalus kaks korda aastas jõule tähistada. Ja kindlasti ma käin rahvuslikel üritustel siis, kui nad on kongressi poolt külastatud. Aga samas noh, mõõdukalt et kindlasti olen eesti kultuur ja ka omaks võtnud, et nii kaua siin juba elanud käite teatris, vahel jää kindlasti käin. Millises mulle väga meeldivad need Vanemuise muusikalide etendused? Alati ootan neid põnevusega, aga ma käin ka draamateatris Eesti Draamateatris, linnateatris või kui tulevad mingid külalisetendused kuskilt välismaalt Venemaalt, siis kindlasti külastan kuldset maski Moskva parimate teatrite osavõtul ja Vene Draamateatris ka. Üllataval kombel ei ole käinud. Kuidagi sattunud, aga plaanis on samuti hea teater. No rääkisime siin sellest, mida Ukraina pärast teil kodus on, tuleks nüüd kultuuri juurest korraks toidu juurde, et seda te ikkagi teete kodus ja nii endale kui sõpradele, et mis siis sõpradele kõige rohkem meeldib ja mis teile endale kõige rohkem meeldib. Ja ma olin isegi kolleegidele teinud. Ja kõigile meeldib, kuidas varsti teen. Et sa põrsoni rahvuslik subsys ja teistest ta maitses ka, aga ta on natukene teistsugune. Samuti toitudes mingit variinikud. Ja Ukrainas süüakse ka pekki, et eriti ise ta, aga ma olin isegi Ukrainast natukene toonud, sõpradele maitsta. Nomisbeks on, mina ka pekki ei söö, aga, aga ma olen väga avatud huvitavatele varianti. Aga seal väga maitsev. Kirjeldage ta on seda üsna keeruline kirjeldada, on igasuguste maitseainetega ja sinna lisatakse mingit küüslauku ja soola piki maitse kaob ära iga olisi taas nagu vürtsi kalgi kantsem. Et kunagi ma olen proovinud Ungari rikkimiseni hästi pipra, näevad seda imeõhuke viil isegi tuli kõne alla, aga aga ukraina pekki, seda pannakse ka leiva peale või kuidas sellega toimetatakse ja pannakse leiva peale. Aga samas praadimiseks ka mõnikord kasutatakse, et kui näiteks mingi supi jaoks praadida mingid porgandid, siis ka mõnikord kasutades siis ta sulab ära ja, ja võlli asemel nagu et see niisugune maitseained, Te kasutamine. No see on traditsioon iidamast-aadamast, eks ole, ja loomulikult ellu, seda kõike seal nii palju kasvab. Ei no samas, meie toidud ei oli ikkagi nagu sellised väga vürtses, et nad ei ole väga teravad, väga piprasedaga ikkagi maitsestatud selliste oma taimedega, jaa, ega mingit rohelist taimedega on nagu Eestisse, et till, petersell ja sellised roheline sibul. Nagu te ütlesite, et Ukraina toit on tõesti väga maitsev, siis võib seda täiesti ette kujutada. Kas Eesti toidu hulgast on midagi sellist, mille kohta te olete mõelnud, et kuidas seda on üldse võimalik süüa? Ma olen kuulnud mingist leivasupist. Aga, aga ma ei ole seda kunagi maitsnud kuidagi sattunud midagigi andnud mulje, kuna ma ise ei oska seda teha või osta või otsida. Aga ma saan aru, et teil puudubki entusiasm seda maitsta, kuidagi muljet. Ta ütles, et see oli väga maitsev ja ega ma ei oska seisukohta võtta selles suhtes nii, aga mis siis eesti toidust maitseb, et, et Eesti toit, meil nüüd siin jutusega vaeslapseks on midagi verivorstid? Küsi. Ma tegelikult Ukrainas ka süüakse neid, et et no ma ei tea, kas Ukrainas on see just nagu rahvastik see ka, aga ikkagi süüakse täitsa panija. Ja vot mulle meeldib kama keefiriga, et ma olen kuulnud, et paljud ise seda aga mulle tõesti väga-väga maitseb, et kunagi meile teiseneda proovida eesti keele õppejõud ülikoolis, et me oleksime teadlikud, mis on rahvuslikud toidud ja sellest ajatust, tavadest, mulle annavad ju kodus ka olemas, et kui midagi on vaja kiiresti sees. Mõnikord see on ka väga huvitav, kui teile meeldib kama hapupiimaga seda või kefiiri visiiriga ja et kui teile meeldib kama, siis teoreetiliselt võiks teile sobida ka leivasupp midagi proovima. Jah. Aga see verivorst, vot see on siin, jah, mul siin sarjas olen inimeste käest küsinud, on tekitanud no seinast seina arvamusi, tähendab, on olnud inimesi, kes on öelnud, et et nad tõepoolest ei saa aru, kuidas midagi sellist võib süüa ja teistel meie hõimurahvaste inimestel on ta olnud ka selline rahvuslik sõnaga verivorst on natukene kirgi kütnud. Nõnda palju siis toidust, jah, aga, aga teil on veel midagi hingel, Natalja. Ja see puudutab nüüd eestlasi, neid, kelle keskel te elate. Ja et, et ja ma tahaksin rõhutada või välja tuua sädet. Eestlastel on suur, kao kreeme kultuuri vastu ja me olime väga tänulikud, et väga paljugi vastatakse ka meie kontserdid ja, ja paljud käivad meie kultuurikeskuses. Ja riik toetab meie meie tegevust väga palju. Ning nii rikka kui ka inimesed ja ka humanitaarabi koguni seal ka näiteks oli väga tunda fakti, et suur tänu selle eest. Me leppisime küll kokku, et me väga palju ei räägi sellest, mis praegu Ida-Ukrainas toimub, aga kuidas teil tunne ütleb, et ühel päeval on see möödas? Loomulikult ma loodan, et see on möödas ja jäi nii kiiresti, kui võimalik on, et ikka on see asi hinger ja tahaks, et, et seda ei oleks. Selleks hoiame kõvasti pöialt ja soovime kõike head neile ida ukrainlastele, seal ja üldse kõigile ukrainlastele. Suur tänu, Natalia Kavrilova, et meile siia saatesse tulite ja ka saate. Lõpetuseks kuulame ansamblit Skarjabin, mis lugu sedapuhku ja miks see on jälle natukene silosoos selline, et ka meie eurodest ja laulu pealkiri on inimesed nagu laevad. Suur tänu veelkord ja stuudios olid veel Haldi, Normet-Saarna ja maris, tõmba kuulmiseni.