Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, kreeka eesti verd, Natalja kiitan, tere, laulsid praegu kreeka keeles ja mis laul see oli ja miks sa just selle valisid? No see laul on niivõrd tüüpiline selles väikses Kreeka külas, kus minu vanavanaema ja vanaema ja vanaisa elasid. Et see on selline jah, rahvalaul, mis räägib nagu alati armastusest ühe poisi ja ühe tüdruku suhetest. Aga ma panin sinna juurde ka luulemiseli minu vanaisa poolt kirjutatud ja et nad on sellised huumoriga, et ei ole enam remontikatega huumor. Ja tegelikult iroonia, sest vanaisa mul oli ajalooõpetaja ja kooli direktor selles külas ja oli ka vaimuliku või siis kiriku preestri poeg. Ja just selline kriitika või iroonia kiriku poole religiooni poole oligi selle, selle luule sisu selline nali, mida ta üle viskas. Sinu emapoolsed vanavanemad sündisid siis Gruusias, sinu ema sündis väikeses Kreeka külas, mis oli siis samuti Gruusia territooriumil, Sinaga sündisid Krasnodari rais ja kus täpsemalt mina olen syndinud arma viri linnas, mis on täiesti Krasnodari krai seal lõuna pool ja põhjuseks oligi see, et minu isa selle ajal viinud veterinaariat või siis loomaarst kindlust. Ja hetkel siis ka minu ema oli temaga koos ja, ja sünnilinnakse jama virilin. Aga ja tulnud nad on mõlemad siis sel hetkel siis sest Eesti külast, mis kandis nime Novõi Stonovka või siis uus eesti küla kus minu ema töötas koolis algklasside õpetajana oli, ja tegelikult siiamaani need eesti lapsed, kes juba ammu kasvasid ja noh, mõned on näiteks Peterburis elavad ja juba ammu oma peredega nad siiamaani mäletavad minu ema õpetajana ja õpetajate päeval helistavad ja kirjutavad, see on väga liigutav ja sinu isapoolsed vanavanemad olid siis väljarändajad? Jah, umbes 200 aastat tagasi pärisorjusest vabaks saanud. Eesti pered panid, mis neil oli siis hobustele ja hakkasid liikuma, sest arvatavasti sel ajal olid ka neid sõdurid Venemaa impeeriumil, kes käisid, sõdisid siis igal pool ja sealt tuli see uudis. Tsaar annab maad täitsa tasuta, aga selleks sa pead sinna kaukaasia minema. Tegelikult saar tegi väga targalt, ta andis inimestele tasuta maad ja oma kodude kaitsjat sai siis ka nende Venemaa lõunapiirikaitset siis sealt arvata võib sealt hästi lähedal oli Tšetšeenia võitškeeria. Et niimoodi targalt siis tsaar oma asju korraldas ja millist maad, see oli ju nii viljakas. Ja absoluutselt, et ongi niimoodi, et ükskõik mis seeme panete mulda, siis kasvab ja suvel mitu saaki ja praegu siiamaani on see staniitsa atradmäe, kus ma siis peale seda eesti küla. Me elasime, mõni aeg on niimoodi, et tänaval kasvavadki kirsipuud ja, ja vesikud ja, ja muud viljapuud ja see on lihtsalt kaunistuseks, mitte söömiseks. Lopsakat, lilleaiad, just mägede vahel, neid väiksed külad, igaüks kandis väga ilusaid nime, näiteks atraalne ja magandaatne ja udu, hoogne ja kõik noh nagu maailma positiiv on seal sellepärast, et maa oli hästi rikas. Ainult ei tööd ja eestlased seda oskasid teha. Ja selles uus eesti külas oligi niimoodi, et nad said esimesena elektrijaama. Nendel oli kultuurimaja, kool, staadion, jalgpallimeeskond, õmbluskursused, puhkpilliorkester, et elasid hästi, sest tegid tööd. Ja nagu legend käis ka ümber, see kartul, mida nad kasvatasid, oli siis maailma parim seeme oli Eestist kaasas, just see seeme oli Eestis kaasas, vaatamata sellele oli nälg ikka jätsid seda. Ei ole, ära söönud, lõikasid need väikestest tükkideks igati, siis on see väike elu ja istutasid ja said väga hea saaki. Muidugi eestlaste töökus ja edukus seal tööpõllul igas mõttes muidugi pälvis väga suurt imestust ja tähelepanu, noh, ütleme niimoodi, et kõrval elavaid nad imestasid, et eestlased töötavad hommikust õhtuni või siis hommikust ja kuni töö on tehtud. Et mina olen väsinud ja joo. Ei laamenda. On hästi viisakas ja korralik, ei varasta ka. Ma ei ütleks, et see oli kõrvalnaabrite viha, et pigem oleme ausalt, et aastal 1938 Stalini repressioonid ja on konkreetsed otsused, kus piiride peal elavaid muust rahvusest ja siis nimekiri lätlased-leedukad, eestlased, poolakad, sakslased, et need on vaja siis represseerida. Ja see juhtuski suvel aastal 38, kui ühel ööl olid arreteeritud kõik mehed, selle külamehed, kes olid vanemad kui 18 ja nooremad kui 60. Ega keegi neid enam elus ei ole näinud, need olid kõik hukatud. Sellest räägib ka üks raamat, mida kirja pani mehed, tütar Hilda, saba nimega häving, see on eesti keeles olemas. Kus kõik see kirjas on ja kaasa arvatud siis minu vanaisa Aleksander Juri Aleksandrit, Friedrich, et seal oli seitse venda tugevat Nad, kõik olid ära viidud. Mina sain sellest teada palju-palju hiljem, kui olin täiskasvanuks kasvanud, et pärast peale Stalini surma nad olid kõik rehabiliteeritud, aga sellest oli vähe. Et selle aktiga siis tegelikult kogu see külaelu oli, no ütleme, hakanud hävima. Nad lootsid ka, et need naised võtavad Endale võõraid mehi ja, ja sulanduvad, aga see ei ole toimunud, et neid naised jäid üksinda suures osas lesed kasvatasid lapsi. Ja läkski asi nii, tegelikult kui me vaatame tagasi. Nii see väike kreeka küla kui väike eesti küla, mis, mis nendega juhtus nende tublide inimestega, kes hoidsid oma keelt, oma traditsiooni, kaaservad religiooni. Et lõppkokkuvõttes nad kõik läksid ära nii eesti küla, et seal ei ole praegu miskit ega midagit, et mõned eestlased elavad sealkandis. Nii et õitsvast külast sai tegelikult selle õitsva küla mälestus ainult isegi mälest, noh, ütleme nime, mälestus inimeste peades. Me käime, see küla rahvas ja nende järeltulijad käivad kord aastas juulikuus pärnamäe kalmistul, kus me oleme püstitanud mälestussammast meie vanaisadele ja isadele. Aga praegu on üks radioaktiivsete keemiliste ainete prügila seal, kus oleks võinud kasvada vili ja õitseda, kirsipuud ja teised, niisugune dramaatiline lugu siis sinu isapoolsest suguvõsast ja sellest, milline saatus neil oli, aga sina, Natalja olid viieaastane, kui Eestisse tulid, mis selle tuleku põhjustas. Või, ja see oli hästi pragmaatiline, mu isa tervis ei olnud kõige parem endale süda haige ja sellises palavas kliimas nagu seal Krasnodari krais või Põhja-Kaukaasias ei saanud kaua elada, et me saime Talle lisaks viis 10 aastat. Ja see oli tegelikult pigem minu ema otsus, tema oli peale käinud ja ütles, et me peame sõitma täitsa nulli. Noh, ma ei tea, mis, mis see varandus oli, mida me kaasa võitsime. Aga isa sai tööle 40 kilomeetrit, Tallinnas on Raasiku alevik, kuna ta oli loomaarstist kuigi sinna sovhoosi tööle ja saime ka sovhoosi majades väikse korteri, nagu sa ise oled öelnud oma pruunide silmade ja mustade kulmudega, olin selgelt eristatavad põhjastandardist, no kuidas Natalja, sinu kohanemine siis välja nägi ja kuidas, kuidas sa harjusid sellega, et vat niisiis elan Eestis ja et kogu aeg ma pidin seda ületama või seletama inimestele, et miks ma selline olen siin põhjamaal. Esimene lause, mida ma kuulsin tänavatel, lastelt, selle Raasikule, vene rusk kapsausse, et ega muud muud miskit. Et võttis aega, enne kui ma olen leidnud oma ümbruskonnas üks vene tüdruk, saani režnitšenke siiamaani mäletan, kes rääkis nii eesti kui vene keelt ja siis tema ja oligi selline Sillakene, mis aitas meid. Ja noh, lõpp lõppkokkuvõttes eesti keel tuli suhu ja muu, mida ma muidugi on ära unustanud, siis kui ma vene kooli läksin. Aga see selleks, kes palju aastaid pärast ma olen lugenud Jüri Kuuskemaa raamatud, kus tuli välja tegelikult kogu see kunstiverega inti Raasiku kant oli mitusada aastat tagasi Peetri suure poolt peaaegu hävitatud. Ja sinna toodud mingid Venemaa kubermangude, sest inimesed, kes küll mõni aja pärast õppisid eesti keele sulandusid ja olidki sellised päris eestlased, see tähendab, et need, kes mulle näkku karjusid, et mina Rus kapsauss tegelikult olid seenegeenid ka ja vene päritolu lapsed arvavad nähtavasti ei mina, vastupidi, siis eesti keeles ega, ega ikkagi Venerus. Et, et see on jah, selline saatuse paradoks, eks ole, aga aga küll sa siis ikka elustik kohanesid ja lapsed ikka lõpuks kohanevad, aga me ei ole siiamaani veel ju rääkinud sinu teisest poolest sellest, et sa oled ka kreeka verd ja sellest, et sinu ema, tema on puhas kreeklane, isa puhas eestlane, kusjuures pärast ma sain teada, et tegelikult mitte päris päris puhas eestlane tuli kuskil saksa verd ka ja siis ma sain aru, et miks mul on selline armastus sellise tabelite maatriksit vastu selline kord ja nii edasi ja ema on puhas kreeklanna. Vot kuidas nüüd see, et ema on puhas kreeklanna, kuidas lapsest saadik siis teie pere eluska kajastus? Ärme unusta, et see oli kude territooriumil ega mingit kreeka seltsi, kuhu minna, näiteks laule laulda või siis kuskil riigi olnud, oleks nagu meil praegu Eestis toetatud vähemusrahvuste kultuuriseltside, et see oli kaugel sellest, et kõik olid nõukogude inimesed, aga selle kõrval ma ütleks, et kreeka toidud ja ka Eesti toidulaua peal ja see, mis tuleb siis kreeka perest on see, et laps on kõrgem Tartus ja laps peab õppima, ta peab hea hariduse saama. Ja Eesti poolest, et selle juures ta peab olema hästi viisakas ja alati mõtlema, et kuidas siis ühiskonnas temast räägitakse ja vaadatakse. Et miks ma tundsin. Ma olin natukene eriline just teistest peredest, minu sõbrannade peredes, kus valdavalt olid siis vene keelt kõnelevad venelased. Et alati nendele meeldis meile külla tulla, sest alati Labsonio kõrgemal Tartus ema veel pedagoog oskas nendega käituda, aega sisustada, mängud, kõik see, mis, mis tegelikult üks laps hindab, ega mitte igas peres on niimoodi. Ja ma tundsin ennast väga hästi, et mul oli palju sõpru ja tegelikult seda. Ta püüdis ka minu ema teha siis kui me olime siin Eestis, et otsis, rääkis naabrit, aga esimene asi, muide, mida ema just tegi, kui me siia tulime, ta pani mind nagu päevapealt kultuurimajja, mingi mingi lauluringi ja tantsuringi, kus ma veel ei teadnud. Noh, ma teadsin eesti keelt, kui ma siia tulin tere ega siis tere, tere, vana kere. Vist vist oli mingi selline, ütles ja ma mäletan hästi, kuidas kõik need laulud eesti laulud, ema kirjutas vene tähtedega paberi peale ja ma õppisin neilt pähe. Ja ma olin ainuke, kes ei olnud vaatanud kuskile, et ma teadsin, et ühe päevaga mapis vähemalt tubli tüdruk. Ja, ja oligi niimoodi, et ma laulsin neid laule vahelt teadmata, mis selle sisu on. Et siiamaani ma mäletan, mida nüüd ma saan aru ka sisust. Ma arvan, et see oli väga õige ja see aitas nii-öelda integreerumisele väga hästi. Et Ma olingi keskkonnas, kus minu ümber olid ainult eestlased ja eesti keelt rääkisid inimesed, ma kujutan ette, kui ma oleks Tallinnas. Siis seda olukorda ei oleks. Et ma võin öelda, et ahah ja et igaüks võib õppida Sid eesti keele ja see ongi normaalne. Aga see on minu vaatevinklist või minu seisukohast, ega ma ei tea, kui ma oleks kasvõi või Lasnamäel või Koplis ette, mis siis juhtuks nii eesti keelega kui selle integreerimisega. Niisiis elasite Raasikul tookord ja hästi sellises eesti keskses kogukonnas, aga sa mainisid, et su ema oli pedagooge, kus ta oli õpetaja ja õpetas ta, algklassid algklasside õpetaja, tema õpetas, selles väikses külas oli pedagoog Venemaal. Aga siis, kui me siia tulime, pärast talle öeldi, et miks ei läinud jälle kooli õpetama, aga ta ütles, me ju ei valda eesti keelt. Aga siin on vene koole, et sa võid minna ja seal pole vaja seda eesti keele, ütles, et ei, see ei ole võimalik, õpetaja peab valdama riigikeelt või siis noh, selle koha keelt ja nii ta siis ei läinud, ainult kujul ei läinud, ema läks tööle tehasesse, aga emal see eesti keel ikka siis tasapisi tuli või muidugi, kui ta läks tööle, siis ta tulijad, see pedagoogi taust andis ka teada, sest hästi kiiresti küllaltki temast sai selle aine või selle asja, mida ta tegi, pedagoog, et uusi tulijaid tema hakkas õpetama ja tegelikult kuni pensioni, nii tema õpetas elektrimootorite mähkimise või, või siis tegemist väga huvitav elu, eks ole, ja aga noh, samas kui ta tuli sinna tehasesse ja näitas oma käed, siis öeldi, et ah, et kas tõesti tahad tehas tööle, kas saate hakkama. Ja nagu ema ise ütles, et küll need käed suureks pärast kasvasid. Ja tõsi on see, et temaga keegi ei rääkinud sellest, igaüks oli omaette ja ei tahtnudki temaga suhelda, siis nii nagu minu puhul arvati, et on venelanna ja korra nii nagu tavaliselt tehastest ka kontoris, mängis raadio ja korra, Ta palus põlge see laul kõvemini. Ja miks sa tahad seda, sest kreeka laul, aga mis sul sellega pistmist siis see on minu emakeel. Ah soo. Ja sellest ajast siis selles kollektiivis teema, see suhtlemine on drastiliselt muutunud. Et see mängis muidugi rolli, et kui sa oled kreeklanna, siis sa oled rohkem teretulnud, kui sa oled venelanna, see on ka tõsi. No Natalja, kuidas siis sinu elu siin Eestis edasi läks, kes siis kreeka eesti verd oled ja viieaastane solid, kui te siia tulite, aga mis edasi sai, läksid kooli ja kellel ei huvita teiste meie maja samal tänaval oli kuul. Aga see oli kaheksa klassikool ja see oli Eesti puhul. Ja siis, kui minu ema muidugi noh, millest võiks unistada veel, eksju, et siin on peaaegu 10 meetrit, saavad koolis ka isa ütles, et ei mõtle tuleviku peale. Võtame otsime parima kooli ja siis ma käisin iga päev rongiga kooli Kehra, mis on lähedal, aga see oli suurem kool ja siis ma läksin vene kooli kus ma olen jällegi edukalt oma eesti keele ära unustanud. Eesti kooli ei tahetud sind panna, see vist ei olnud kõne all, et ega ma ei mäleta seda väga hästi, et tegelikult Kehra kool on üks nendest vähestest, kus eesti ja vene kool on üks ja sama kool üheskoos. Need on küll eraldi klassid, ean lõpetajad, aga seni oli aastal 1976 ja 77. Just see oli eestlasest isa otsustaja, ütles, et vaata, et me tahame, ta läheks õppima Peterburi või Moskva. Et laste õpi vene keeles. Ma ei tea, ei oska öelda, et kas oli õige või mitte. Mina ei ole see, kes oma vanemate otsuseid hukka mõistab või mõtleb. Et aha nii nii võiks olla parem. Aga tõsi on see, et ta vene koolis ei ole võimalik keelt õppida, seda on võimalik ära unustada, sest tegelikult koolielu sisustab sinu päeva hommikust õhtuni. Ja kui seal on ainult keele päev eesti keele tundidele, mul oli kõik hästi, nagu te saate aru, et ma ei pidanud midagi õppima, aga lõpuks see laiskus võtab, põle, kuigi ma olin medaliga kooli lõpetanud, et päriselt eesti keele suhu ma sain siiski jälle läksin tööle ja minu esimene töökoht oli seesama tehas, kus minu ema töötas. Et töökeskkond ja vajadused, see, see annab sellise tõugu sellele keeleõppele. Kui vana sa olid, kui sa tööle läksid, 17 17. Ma seletan seda, et, et kohe peale kooli läksin tööle ja ja paralleelselt siis ikkagi jonnakalt püüdsin Sankt-Peterburi Ülikooli psühholoogia kateedrisse saada, sest see oli väga raske, seal oli väga suur konkurss. Esimesel aastal ma ei ole saanud ja siis ma läksin tööle ja, ja valmistusin Ennast jällegi eksamiteks ja järgmine aasta ma sain sisse. Aga siis ma sain selle tööelu ja suhu. Mul oli, hakkas, hakkas meeldima, siis ma juba pigem õppisin kaugõppes ja kohe paralleelsed juba psühholoogina töötasin koolis samas koolis, kus mina olen õppinud Kehra koolis. Ja peale seda jällegi küllaltki mind mõni aasta oli möödus ja siis ma sain infot selle kohta, et aktuaalne kaamera vene keeles otsib reportereid ja olin ennast proovile pannud jängi ajakirjanikuks või teleajakirjanikuks. Minu käest küsiti tihtipeale, et kuidas solatsioloogi ajakirjanik, et ma ütleks, et tegelikult selle protsessi poolest nii psühholoog kui ajakirjanik teevad ühte asja. Ei ole väga vastandlikud, ometi Anna ta oskab küsida õigeid küsimusi ja kuulab vastuseid. Televaataja ilmselt mäletab sinu teeneid, ütleme kreekapäraseid näojooni, aktuaalsest kaamerast, tõsi küll, venekeelsest aktuaalsest kaamerast aga värskendame mälu, mis aastal need olid? 96 kuni ja kuni 2009 tegelikult pikk-pikk see oli, et ma Loste sinna Aktuaalse kaamera reporterina ja minu viimane töökoht rahvusringhäälingus oli ETV kahe produtsent ja siis läks elu jälle täistuuridel edasi ja tuli uus huvitav amet ja et mina sain sotsiaalministeeriumi avalike suhete osakonna juhi koha ja see oli tõesti unistuse töö minu minu jaoks väga tähtis ka selle poolest, et kõik varem tehtud oligi selle venekeelse või vene kogukonna jaoks või selle auditooriumi jaoks. Sotsiaalministeeriumi auditoorium on kogu Eesti ja see andis mulle julgust. Tulla välja sellest nišist ja siiamaani ma arvan, et see oli väga õige tulla välja sellest nišist ja alates 2015.-st aastast oled sa integratsiooni ja migratsiooni sihtasutuse Meie inimesed, meediavaldkonna juht. Aga räägime nüüd sinu perest kaasest. Vaat sinu pere on üks pere. Kordame üle, sina oled meil siis kreeka eesti verd, Natalja kiitamaga, sinu mees on Andrea Tron on itaallane ja mõtlesime nalja pärast, et kui me võtaks sellise nii-öelda tordi, siis kui me paneme need segmendid, eks see 50 protsenti seda 40 või 30 protsenti, seda siis näiteks meie lapse puhul Daniele Teodor siis olekski niimoodi, et üks neljandik on Eesti, üks neljandik on Kreeka ja siis pool on Itaalia. Et praegu meie peres kõlabki kohe neli keelt, et ja igaüks on vähemalt noh, valdab vabalt vähemalt kahte keelt. Need on siis erinevad erinevad siis näiteks minu ema jaoks eesti keel ei saanudki teiseks keeleks vabaks keeleks, aga minu ema räägib Kreeka vene keeles ja veel türgi juhises aserbaidžaani keel on sealjuures noh, päris vabalt gruusia keelt natukene. Minu vanem poeg esimesest abiellus, ta räägib puhtalt vene ja inglise keelt. Nii nagu noh, nagu hingab. Niisiis, Andrei, räägi küllaltki hästi ja vabalt itaalia ja inglise keelt ja nüüd vahelde räägime inglise keeles, et muidu ma ka kõikidele sega peredele, kus tulevad lapsed või on lapsed juba sündimas. Soovitan seda, et tõesti iga lapsevanem räägib ühes keeles oma lapsega selles keeles, mis on tema keel siis laps saab puhtalt, et rääkida mõlemas keeles. Aga Daniele puhul ma arvan, et see tuleb siis Kvatrullinguari siis neljakeel. Sest ta käib eesti lasteaias kodus, räägib itaalia keelt vene keelt ja muidugi kuulab seda inglise keelt. Oh ei, tal on viies keel ka olemas, et kuna selle lapse jaoks on hästi loomulik Need keeli võiks olla palju, siis ta mõtles välja veel ühe keele, mis keeles ta räägib oma nende transvormid robotitega, et see on eraldi mingi keelt, tema saab, sellest aru ei saa. No näed, tal on oma salakeel ja oma privaatsus sellega tagatud. Kui ma siin kuulan, siis mul korraga tuli meelde üks filmi pealkiri, see oli vist kui ma ei eksi, minu pirakas Kreeka pulm hoia. Teie pere kohta võib öelda, et meie pirakas kreek ka Eesti Itaalia pere? Ei jah, võib niimoodi öelda, aga me oleme pigem sellised põhjamaised lõunaeurooplased, sest muide, itaallaste kohta, mis on väga tähtis praegu osa minu elust, siis meil on ka seal kodu ja me ja Andrea vanemad on seal ja nolk, stereotüüp, itaallased lihtsalt ongi sellised, noh, kella eest ei pea kinni ja on hästi emotsionaalsed ja, ja nii edasi. Samas Itaaljonjupik Ma ütleks, et suuri on pikk ja see masin jah, mis on lõuna-itaallane ja Põhja-Tal on kaks erinevat asja ja Andrea on just selles Põhja-Itaalias või Venetu regioonist või see, mis on Veneetsia ümbruskond, mis on hästi lähedane Austriale tegelikult nii keele poolest kui kommete poolest, nad on pigem Šveitsi või Austria inimesed, hästi vaoshoitumad. Ma ütleks niimoodi testi, töökad, nende on Eesti, Eesti sarnase tegelikult eestlastega, ma mõtlen, see iluideaale kristlane või siis minu tädi irnistiine teed ja meedia, minu isa siis eestlane, kes hästi korralik, vaoshoitud ja teeb tööd ja kunagi viise. Ja selles mõttes nad hästi sarnased siis kui ta tuli siia, siis ta ütles, et teda tabas depressioon, sellest kliimast ja muust. Tema tuli siis Erasmus tudengina siia abikaasa ja muusikaakadeemiasse on muusik, helilooja. Aga ta ütles, et ma, kui ma kuulsin Arvo Pärdi muusikat, ma sain sellest hingest aru. Et tegelikult on hästi võimas, seda energiat pulbitseb, aga ta on hästi hästi sügavalt kuskil kilomeetrite maa alt ja but, kui ta ükskord välja tuleb siis on torm, aga ta kogu aeg kuskil hästi hästi sügavalt tuksib, et see, mida me näeme, see on lihtsalt üks kaja kaja kajast. Niimoodi ta seda endale kirjeldab ja ütleb, et ega Eesti ei ole kõige halvem koht võtmiseks võib-olla ei ole kõige parem, aga ei ole kõige. No Eestis on praegu teie kodu ja ongi kodu väga hea koht selleks, et elada selleks, et töötada, alustada oma äri ja nautida seda elu ja puhta loodust ja õhku, mis on üks puhtamatest pas sina, Natalja, oled ka korduvalt käinud Kreekas? Jah, olen. Kui sa esimest korda Kreekasse sattusid või miks mitte ka siis, kui sa iga kord sinna satud, et kas käib mingi jõnks läbi, et vot siin on jah, ikkagi käib ikkagi käib siis mina räägin kreeka keelt on ju? Ja, ja kõik need laulud ja, ja kõik see kultuur on mulle lähedane. Kreekas mul läks, oli üks teine laks, kus ma siin põhjamaal alati tunnen, et ma olen Inglise keerised nimedeks nimetatakse viisuma innuritiivi, see tähendab, et ma näen välja teistmoodi. Et mul on teistmoodi näojooned, kusjuures kui me vaatame näiteks standardset antropoloogiad, siis ma olen Kaukaasia on või siis Europeed absoluutselt standardit. Aga mitte põhjamaa jaoks siis minu jaoks oli see, kus ma näojoonte järgi olin, absoluutselt kohalike, kellelegi ma ei olnud seal videol, Meinoriti oli see enamus ja kellelegi ei tulnud pähe minuga rääkida muus keeles kui kreeka keeles või, või, või kuidagimoodi näidata, et mina ei ole see, kes ma olen teistsugune või teine. Sul oli seal üks huvitav juhtum ja kus oli olukord, äratan lennujaamas. Ja siis minuga hakkas rääkima kreeklanna kreeka keeles, muidu ma pean tunnistama, et see keel Kreeka keel, mida mina räägin, on rohkem selle vanakreeka keel lähedal kui, kui Väikse kaasaegse kreeka keeles muide ka seda eesti keele, mida, mida siis uus eesti külas rääkisid, eestlased oli ka külmunud, see on tavaline asi siis, kui ankla elavad, et siis see kee jääb samaks. Ühesõnaga, see on tavaline asi, miski, millega sellistel puhkudel juhtub absoluutselt, ja teadlased seda väga hästi teavad. Ja siis tema rääkis minuga kreeka keeles, aga mina olin natuke stressis ja mul oli lihtsam vastata inglise keeles. Millegipärast kreeka sõna ei tulnud ja ma ja ma hakkasin vastama inglise keeles ja see naisterahvas, vaadates mulle otsa eks jällegi jätkuvalt kreekakeelsed, mida Cinza mulle puhud, eks ju, selles võõras keeles mine. Et sina oled kreeklanna ja miks on oma emakeeles mulle ei vasta. Et mis seal siis ütlesid. Noogutasin, mis seal väga öelda on, meenutasid selle kreeka pulma, tegelikult soovitan kõikidele vaadata, seal on tõsi, see ongi niimoodi, kui ma nägin, vaatasin seda, mul oli küll mitu-mitu korda äratundmise rõõm, et ongi niimoodi ei valeta. Vaata, kui te tahate aru saada sellest kreeka perest, et see, mis seal on, et kui perel on alati hästi sinu isiklikku ellu kui pere vahelt või sinu vend otsustab, et kes on sinu tulevane abikaasa. Et see on tõsi ja noh, näiteks suured lauad, kus, kus pannakse palju sööke ja kus on häbi, kui seda sööki ei ole piisavalt. Et minu jaoks on natukene arusaamatud edu ja, ja natukene, kuidas ma ütlen, väljapoole elamine, selline ekstra vertna olek minu jaoks on võõras ja Kreekas käid sa nii töö pärast, kui käid sugulasi vaatamas. Tegelikult, et töö pärast ma ei ole kordagi vist käinud. Sugulaste juurde jah, kahjuks viimastel aastatel ei ole, aga seal elab minu ristiisa seal elavad, et siis minu ema poja lapselapsed ja lapselapselapsed. Ja ongi nii, et suurem osa siis kreeka perest või poolest on kolinud sealt Kaukaasias Kreekasse ja elavad nad Ateenas ja Thessalonikis. Ema, poja, see tähendab sinu kasuvenna, aga teda enam ei ole, jah, ja et teda enam ei ole elus. No sa ütlesid, et jah, tõepoolest, kui ma sind praegu vaatan kreeklanna, mis kreeklanna antiiksed, näojoon. No aga me, täna ma täna just mõtlesin, et kui nad küsisid, et mis see, mis see vahe on, eks ju, et riietus ma ütleks niimoodi, et kui sul on kreeka näojooned, sa pead seda peas hoidma, et sa ei saa endale lubada liiale Ta või isegi natukene rohkem panna meid kappi selle pärast, et sul on niikuinii need silmad ja kulmud ees, eks ju, et siis ta on kohe tiik. Et mida vähem seda parem. Ja kuidas ma ütlen, et noh, ei tohi liialdada, muide mitte ainult selle kosmeetikaga kui näiteks, et ega see niigi oled hästi nagu reljeefne. No ja see toit, mis teie paljurahvuselise kodus valmib, võin kihla vedada, et seal pole ka millegagi liialdatud, kõik ained on omavahel kenasti tasakaalus. Ka Vahemeremaa köök yldiselt ütleb, et et suures osas ja, ja Kalamata oliivid ja fetajuust ja ja muidugi kohvikannukohvi, ma ei, ma ei saa juua, ausalt öeldes mina joon ikka sellist õiget kanget kohvi. Ja kui ma teen sellest nagu kreeka retsepti järgi, siis ma ikkagi panen sinna suts soolaga ja üks-ühele siis kohvi ja suhkru, eks lusikas, kohvi, üks lusikas suhkrut ja muidugi see, mida müüakse meie poodides ei kõlba ohviks. Et sa pead ikka neid ubad ostma ja spetsiaalse veskiga jahvatama. Päriselt, nii nagu ta oleks täitsa jahu, et mingeid tükke ei tohi sees olla. Et see on selline asi, millest Ma nagu ei ei tagane ei tagane tegelikult veel üks väike asi selle kohviga, et niimoodi õieri retsepti järgi valmistatud kohvi on tee võimalik ennustada, et mis see tulevik on ja siis minu vanaema seda oskas teha. Muidu ma kannan oma vanaema nime just kreeka vanaema nimi oligi Natalja. Ja minu ema seda oskab teha mina ka koha taksoga võin kohvipaksu peal rääkida tulevikust. Vot nii, no ma pean selle meeles, aga samas ma kujutan ette, kui palju aega sul see igapäevane kohvirituaal ikkagi võtab, et sa tööle hiljaks ei jää. Ausalt öeldes muidugi seda kreeka kohvi juba ammu ei ole teinud, sest me joome nüüd itaalia kohvi või siis mokast seal palju kiirem ja mingit kohvipaks vennastamistel ei ole, aga ta piisavalt kange, et meenutada seda õiget maitset ja paksud aitäh sulle, Natalja, kes sa oled nii kreeklanna kui eestlanna ühes isikus ja soovin ka kõike head sinu pirakale Kreeka, Eesti, Itaalias, perele. Ja sa lubasid, et sa lõpetuseks laulad ka midagi kreekapärast, mis on niitma, laulaks meil lapsepõlves, ma olen seda õppinud, et yhe estraadilaulu vaid kui me alustasime sellise folgi, siis see on estraad küljest raad, mis 30 aastat tagasi oli eetris stuudios olid siis Natalja kiitum Haldi, Normet-Saarna ja Maristamba kuulmiseni.