Lipper otsib väravaid kirjandusilmas. Tere, hea raadiokuulaja MINA OLEN Riho Lauri Saar. Kirjandussaade litter on taas kord eetris ning jälle on aeg rääkida lapsepõlvest ja kirjandusest. Tänases saates räägib luuletaja, näitleja Merle Jääger, kuidas ta oleks vabalt võinud sündida, rahapakid taskus ja miks Väike-Virkandjale mokasiine tahtis õmmelda ning kuidas vahest lihtsalt tuleb isu lugeda Marxi Kapitali ja piiblit ühe korraga. Saade on salvestatud Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi ja litri saate koostöös. Mõnusat kuulamist. Niisiis, ma sündisin Tallinnas Sakala tänava sünnitusmajas. Ja miks on nagu oluline, oluline on see, et et nädalavahetusel avastasin ma, et, et pank laieneb, Eesti pank laieneb sinnasamasse, kus kus sündisid kunagi lapsed, et selline väga naljakas seos tekkis nagu nagu oleks võinud. Mul olla mähkmete asemel mingisugused niukesed raha pakkinud kasutatud raamatuid. Noh, mingid siuksed, väga-väga naljakaid naljakad seosed tiks sellest vaadates. Ja elasin ma pääskülas otsa, aga sealt oli kohe meie aia tagant paar sammu oli pääsküla raba nii. Ja nii, et, et see oli selline suhteliselt suhteliselt looduskaunis koht tol ajal mingit nii metsa oli seal üsna vahetus läheduses. Siiemm ehitasid Nõukogude sõjaväe kihitasinoviised kortermajad peale. Igat sinna tore paik. Muidugi rapoli meil kangest keelatud on, aga, aga ega noh, eks me, eks me ikka käisime seal. Ja üldiselt oli nagu selline seis, et kasvasin koos poistega selline, nagu see oli, sellist seal selline ütleme, paratamatus. Sest altkorruse naabritüdruk oli, oli natuke liiga minuga mängimiseks. Kõrvalmaja. Kaja oli selline priske flegmaatiline tüdruk, kes ei pidanud kuidagi minuga sammu. D Lily on, see oli minu meelest kogu aeg haige ja teda teda näidati Narva. Ja siis põhiline, kellega ma mängisin, oli siis kõrvalt pahast Sulev, kes seal enam-vähem sama vana kui mina. Ja siis me kaklesime kogu aeg, aga lähme kaklesime selles mõttes, et see oli nagu rohkem kartlik kaklused. Ja siis sülitasime teineteise pihta. Sa oled juba vanaemale muidugi tohutult nördimust, avaldas alati atava siis ikka aeg-ajalt aeg-ajalt tegime, eks pitse kõvasti keelatud, ropp, aga see oli ka hästi tore. Võib-olla sealt ongi nagu see mingisugune rabalembust sisse jäänud, mine sa tea. Hiljem tehti sinna pääsküla rappa, tõsi küll, natuke kaugemale tehti Tallinna prügimägi. Ja siis hiljem, kui sai laeva juurde juures käidud, vanaema elas, elas, ütleme, nii-öelda kaks bussipeatust edasi natuke veel otsa. Sihuke koht, laagri, siis elas vanaema, maja asus siis enam-vähem nii-öelda Tallinna piiridest vahetult väljas. Aga nüüd on seal juba ka Tallinn. Ja et me tavaliselt läksime sinna jala, noh, väga harva bussiga sõitsime kaks peatust, siis läksime ikkagi. Ja mu vanaema maja kõrvalt voolas läbi jõgi, kuhu ei tohtinud, on sellepärast, et et reostatud teda suviti haises hästi rõvedalt. Haiglas hulk oli seal sees. Suvel oli nagu tõsiselt sihuke punn üleval kogu aeg ja siis tegelikult teine vanaema, kes elas klite jõus, seal lähedal jõgi, no mitte väga lähedal, aga noh, natuke eemal ja see oli ka jõgi, kuhu ei tohtinud ujuma minna. Sellepärast et seal oli kaevanduse reovee sees ja siis seal ujus jõe peal haavaisest teisiti ja seal ujus jõe peal selliseid suuri sihukesi õlilaike. Vot niuke minu, minu suhe veekogudega. Jah, ja siis me läksime sinna tavaliselt jala sinna mamma juurde, mõtlesin mammaks. Ja kui ma olin kolm, pool aastat vana, siis mul tekkis ükskord tohutu tahtmine mammat näha ja ma lihtsalt võtsin selle teekonna ette. Kusjuures mina ei saa aru küll, miks vanemad paanikasse sattusid, sellepärast eelnevalt teavitasin neile seada mamma juurde ja nemad tehakse, et neil pole aega, ma teadsin neile, et ma olen ise mõeldud tehtud ja ma läksin hinge, muidugi jõudsin kenasti poole ka mingeid probleeme aga mina ei saanud üldse aru, et millest siis niisugune paanika? Miks küll ometi, aga noh, nad said vist kuidagi helistatud, sellepärast et mamma naabrimehel Lembitu, kes oli mingi autojuht, siis telefon majas. Said kuidagi omavahel teadet, kus ma siis olen? Jumala imelikud inimesed? Ei tea siiamaani nagu ei taipa miks siis ometi, ma ütlesin neile, et ma lähen, siis elasime siis niisuguse kahekordse maja teisele korrusel. Esimesel korrusel elas Tallinna üks kõvemaid nina, kurgu, kõrva, arste doktor korrol. Tal oli selline suurem, noh, minust igatahes jah, jupp maad, vanem tuge koolis. Tütar oli, pea oli ta nimi vot ja neelasin seal teised korrusel ja meil oli siis põhimõtteliselt tuba ja köök, köök oli hästi suur ja tuba tuba tundus natuke väiksem kui köök, sellepärast et seal vist olid nii palju, seal oli rohkem asju. Esik oli ka päris suur. Siis ma mäletan lapsepõlvest raamatut, meil olid siuksed raamatut nagu või noh, esimesed esimesed lood, mida ma mäletan. Et siis kuidas loomad endale sabad said. Ja siis oli üks kohutavalt ilus raamat, velgili rähn, Rätsepa õudselt ilusad kleidid olid joonistades suurte puhvvarrukatega ilmatu uhked. Kiisatäht siis metsarahval õmbles ja mingisugune seda tüüpi raamat oli veel. Aga noh, rätsep paksemast tähenda kleitide ja piltide pärast. Eriti meelde jäänud siis olid Pulimbu ja lumemöldrid, oli seal oli see kole nõiavilte liha. Stahlil vaadataks kähku lehti edasi keerata. Must Karoliine, valge Karoliine, sellega üks kole pilt oli seal raamatus, kus olid mingid valged käed, olid veest väljas. Et neil on vaja kuskilt üle minna. See oli kasti jube. Alguses lugesid vanemad mulle neid raamatuid ette ja, ja siis ma ikka nõudsin kogu aeg, et veel ja veel ja need raamatud olid mul tegelikult peas. Siis üritasid vanemad mingisugused krutskeid teha ja valesti lugeda või mingisuguseid muid mingeid oma mõtteid sinna sisse panna ja siis selle peale ma olin hirmsasti protestima hakanud, täis ei, nii et hoopis nii peab olema. Aga siis oli, vist tuli, tuleb, tuleb veel meelde ka see kass, kes kõndis omapead, et midagi sellist oli hästi tore raamat. Ja siis oli päris palju mingeid lasteluule, raamatuid mäletan, ma ka. Üks oli seal mingi mingi paadilugu kes oli siis millised lapsed ehitasid hommikust õhtuni paati. Igaüks pani sinna mingisuguse jupi külge umbes. Ja siis noh, see oli kuidagi niimoodi, et liimitud nimede järgi seal. Igatahes aadilegi paadionju ja noh, nii edasi. Seda ma mäletan. Oh jah. No mitte ei, ei anna pead, et, et kas ma raamatu järgi õppisin äkki, või noh, tähendab, avastasin, et ma suudan trükitähti lugeda. Ma ei, ma ei anna pead, aga igatahes ma mäletan küll, et seda ma lugesin ja seal on, seal on nagu hästi-hästi lihtne lugeda. Aga üldiselt laias laastus ma sain. Sest noh, need kirjatähed selgeks enamasti noh, enam-vähem kuskil mingi kuue viie-kuueaastaselt trükitähtede osas ma ei mäleta, millal ma neid selgeks sain, aga, aga jah, kirja tahad sa enam-vähem viie-kuueaastaselt selgeks. Aga, aga ega ma siis sellepärast üldse lugema ei hakanud. Sest minu jaoks kohutavalt keeruline, ma pidin pidevalt mõtlema, sest mul läksid need p-d, g-d ja B-d ja no ühesõnaga, siuksed tähed, mis lähevad kriipsud üles, kriipsud alla, et nendega mul oli alatasa mingisugune tohutu kadus muidugi eriti vastikut eriti vastik täht on vastikud tähendanud T ja T. Et hakkasin mõtlema, et kummad, pidised, puhun nagu käib ja, ja see oli minu ajule liig. Ja sestap sestap ma nõudsin siis vähemalt kuni kuni teise klassini, et vanemad tulid igal õhtul mulle raamatuid lugema, eest Eesti suu vahutas. Mis ma ikka nõudsin, lisa nukralt, võta nüüd ise see raamat ja loe isetu pise lugema majja, õppi haiga bilite kunagi lugema, mitte kunagi teadsin mina selle peale vastu. Aga noh, paraku on vanematele enamasti õigus. Mingi hetk ma ikkagi õppisin, mis mul üle ei, aga lihtsalt see, et et kui vanemad ette lugesid, läks see pall, noh nad ju suutsid seda teha tunduvalt kiiremini. Kui minul oleks läinud ja, ja pealegi tallegi, kui teine inimene ette loeb, on see ju tunduvalt huvitavam. Aga noh, hiljem tulid juba hoopis hoopis muud raamatud ja siis ikkagi hakkas sedapidi, et ema oli mul nii, seal ehitajate klubi raamatukogus oli lugeja, seal oli tohutult armas raamatu tädi. Ja siis ema pani mu sinna ehitajate klubisse veel lisaks kõigele. Ma ei saa nüüd praegu öelda, tuleb see nimi kindlasti meelde, ühesõnaga mingisugune laulu ja tantsurühm. Suhteliselt varakult hakkasin seal käima, viiendast eluaastast noolik vanematele viitsimine vedada. Ja, või veel kuuendast, no kuskil kuskil nii ja siis. Ja siis, sel ajal, kui mina siis seal niisiis olin siis siis noh, ema, siis seal võttis endale mingeid raamatuid ja uuris seal raamatukogus igasugused kirjandust osas nagu samas majas. Ja siis tänu sellele sattusin mina ka sinna raamatukokku ja siis ema ütles ja võttis nagu mulle ka õudselt tohutult meeldiv, raamatuhoidla niuke. Hästi sümpaatne Vatanen, kes oskas alati tuleb, oli väga-väga mõnus ja muhe oli alati juttu ajada ja siis ta oskas ka igasuguseid vahvaid asju mulle soovitada ja see oli, see on hästi tore, et isegi pärast seda, kui me seal kui ma seal enam trenni seikleja teinud, noh, lihtsalt ühel ühel hetkel inimesel saab nagu isu otsa on ju. Pole midagi teha. Et siis ma saan aru, raamatukogus käisin edasi ja, ja see oli nagu väga lühikese raamatukogu lõhn. Kuidagi lapsepõlvest jah, on tohutud meeles mingisugused sellised olulised aistingut, mis on mis on väga tugevasti mällu sööbinud ja üks üks äärmiselt meeldiv. Lõhnaaisting on siis selline raamatukogu lõhn. Ja siis teatrilõhn oli noh, teine mis, mida ma lapsepõlvest väga tugevalt mäletan ja ja noh, mitte kongressi üldiselt konkretiseerida siis siis tegelikult kaks teatrit Tallinnas siis ühesõnaga Draamateater ja siis see noh, Salme, kultuuripalee, kus tegelikult noorsooteater tegi ka oma mingisuguseid mingeid tükke. Nüüd on üldiselt mõlemast majast tookordne lõhk kuidagi ära kadunud, mingi euroremondid ja värgid, aga soome saunakultuuri poleks, kohati on nurga taga on seda veel tunda. Ja siis noh mind, mind, mind vistika veeti niimoodi suhteliselt noorest peast teatrisse ka ja siis sealsamas mamma juures. Vot seal olid mul küll päris päris palju tüdrukuid oli ümber, et teisel korrusel elasid kaks sugulast, kes üks oli vaike liia, kes üks oli selline enam-vähem minu vanune, teine natuke noorem oli Tiina oli tema ennast natuke kaugemal Tiina ja siis meie meie maja vahepeal olid siis vend ja õde n Eha vähe, olin natuke vanem. Üldiselt selline nagu üks punt moodustus neist ja siis enam-vähem niimoodi viskame seal maha juures olime siis minule minule hirmsasti hirmsasti juba tol ajal meeldis mingist näitemängu teha ja mamali ammuli selles mõttes äärmiselt tänuväärne publik. Ja siis me mamma juures kaasasime kõik nukud, kes seal olid võimalikud ja siis pealegi mammale oli tagatares oli igavesti põnevaid, selliseid natuke vanaaegsemaid riideid ja kübaraid, mida ta siis meil lubas kasutada. Ja siis me tegime omale mingeid improviseeritud näitemänge. Ja ta oli tõepoolest hästi, publik istus, suitsetas oma pitsi j pitseri tal siis ta suitsetas, pitsat ses priimate, siis plaksutas õigetel kohtadel ja ja tuli, noh just hakkasin mammast tegelikult mingit raamatut kirjutama. Eks näis, oma sellega välja, jõuan, aga, aga ta oli. Ta oli mu lapsepõlves oli täiesti selline noh, omaette nähtus. Kui teistel olid, olid sellised normaalsed. Küllaltki ees ja siuksed noomisid rahulikult ja siis vaaritasid kogu aeg ja sellised ikka, kuidas priskevad siis minu, minu mamma tegi suitsu. Ta oli, ta oli hästi, kuna hästi käbe, temal, temal näiteks oli küll aega meiega võidu joosta, vot. Siis ta ronis puude otsas. Kevadel käis puudelt, saab Pedavaste naelutamas. Sügisel läks õunte. Ta armastas meiega piknikku pidada, niimoodi võttis, võttis mingisugused söögid, söögid-joogid, võtsime kaasa ja siis läksime läksime kuhugi kaugemale. Peaasjalikult kaks, kaks helist kõige meeldejäävamad kohtad, üks oli see, kus me läksime tagantpoolt sealt metsa vahelt üle jõe. Ja siis noh, kuigi see jõgi oli mingisugune ille solgi Neeva, nagu ta oli seal ühes kohas, teisel pool. Mul oli, oli üks koht, kus kaldast tuli välja selline allikas ja siis selline puhas, selline liivakallas. Ja siis noh, seal päris sihuke minu allikas, et sealt ikka korralik koja ja selline hästi mõnus mängida. See oli üks koht, kus me käisime piknikku pidamas ja siis teine koht oli sealt edasi natuke maad, kus, kus on need mingid näod. Kas vist esimese ilmasõjaaegset, mingisugused sõjaväe, mingid siuksed? Ma ei teagi, kuidas nimetaks mingit kindla Osid või mis iganes Vot siis seal siis mamma Mahoney meiega nõusgalati rõõmsalt sõjamänge mängima ja ja see oli päris päris äge vaadata, kuidas ta, kuidas ta kuskil roomas, toigas peos Ja siis ta oli muidugi üldse ja üldse väga väga osav, suviti ta suviti kevaditi ta kasvatas aiast tiritamme, seal oli hästi tore vaadata, sest taleid ronid puuvillasukad ja siis sellised. Igatahes siukseid, pika säärega aluspüksid ja siis ja siis tripid olid ka sukatekis, eestadeleid tiritamme vastates siis seelikut kukkusid üle pea ja see oli hästi lõbus. Vot Mamal jah, selline hästi hästi huvitav, huvitav inimene. Ma seto, kuigi kuigi ilmselt ilmselt ta oskas, oleks, kui ta oleks vaevunud ta oleks ilmselt ilmselt osanud ka kirjakeelt, aga mulle tundus, et ta oli nagu, nagu selline vana indiaanlane, kes põhimõtteliselt lihtsalt noh, põhimõtteliselt lihtsalt ei räägi kõik kirjakeelt, aga samas samas ta valdas suurepäraselt ja saksa keelt, saksa keele oskust mul õnnestunud kontrollida, aga vene keelt küll. Rase olla ema kaela ega neil seal sõbraga Terrasele ima laenud kaelas. Hoonele. Langeda Rava plaane ei saagi korra käinud ja see oli laevale. Tallu. Aa, ja siis mammale oli mammale mees, kes oli temast 20 aastat noorem. Ta oli venelane. Et ma sain nagu kodunt siis kolm keelt kohe kätte, niimoodi eesti seto vene keele papaga patoga. Me mängisime Potkit, nõid. Ja siis tänu vabale siis esimesed venekeelsed sõnad, mis ma selgeks õppisin. Ta oli muidugi traktorist ja siis ta võttis napsu ja siis nad sellele need esimesed venekeelsed sõnad ei olnud just, ei olnud teps mitte kuuskajas. Aga. Siis, kui ma olin vist kolme peale kolmeselt pandi mind lasteaeda. See pidi olema kolm pool, neli olla. Läinud lastele kasvataja juurde ja teatanud rõõmsalt, et ma tean, ma oskan ka vene keelt, need. Ja mida sa siis oskad, küsis kasvataja. Mina teadsin talle uhkelt Joktori maid. Kasvataja oli natuke šokeeritud. Aga siis Lähme papaga tutkit, nänn, mängisime siis turakad nagu mamma kutsus. Siis tulin muidugi sellised väljendid üsna kiirelt kätte nagu gooiorida vaia siuksed kaarti terminiks. Aga ülejäänud vene keelduliga pärast järele, koskad oli ka kunagi saba hakkad, oli ka. See võttis natuke aega. Lapsepõlve mõiste on iseenesest suhteline, tegelikult et kui sul läks see selline lastelugude aeg mööda, mida sa siis lugesid? Vot see see läks, see, see läks mööda ikka väga-väga pikalt läks mööda. Sest ma armastasin tegelikult tohutada siiamaani armastan tohutult muinasjutte ja see rahvalood, mis siin ilmus, teed Ma ikka üritasin praktiliselt kõik ära osta, mis olid, mul on lihtsalt paar tükki on, mis on vahelt puudu, täpsemalt vist kas mingi kuus või. Nad hakkasid õnneks õnneks nagu ilmuma taas, et võib-olla ma saan endale, need puuduvad osad ka sinna. Ja siis need väiksed raamatut nendesse ikka mingid muinasjuturaamatut. Ja kui ma neid Mekroen loen, ma ütleksin siiamaani aeg-ajalt, sest nad on nii mõnusad, muhedad ja muinasjutust on üldse hästi-hästi toredad asjad. Aga siis natukene hiljem, jah. No muidugi, millest me räägime, Lindgren, loomulikult, elementaarne Lindgren ja kõik need klipid ja, ja siis siis Kalle Blomkvist ja kuule Blonkvisti lood ja noh, kõik see värk. Muidugi, see andis meile jälle mängude lainest kõik, tegelikult olid nagu kõik lapsevanemad, kui mamma juurde läksin, siis nad olid nagu natukene pahased selle pärast, et et muidu lapsed mängitavad, sobib neile kõik aknast näha, aga kui mina tulin, siis võtsime, võtsime ette ka natuke pikemad tiirud, ütleme nii. Mida seal hoovi peal ei olegi üldse huvitav mängida, mujal on palju huvitavaid asju. Vahepeal olid sellised lombid, olid kevadeti selle hästi lahe, sealt sai niimoodi jäätükke välja rai raiuda ja siis sai igasugused lossi ehitada. Õue peal ei ole siukest asja pida veel mustriga ja õudselt põnevad ja no vot jah, liikleja loomulikult nagu aa ja siis kuskil mina võin, ma võis vist olla mingis teises klassis, kui ilmus, vot vot vot mina seda ei saanud. Aga, aga noh, mitmetel tuttavatel sõpradel oli. Ja siis iga kord, kui ma neile külla sattusin, siis ma siis ma alati vaatasin seda raamatut. Sellise Piilupart, Miki ja teised aega, eks ole, noh, praegu pole probleemi, mine osta veidi putkast koomikseid, eks. Aga tol ajal tol ajal oli see jah, see oli nagu üks oligi niukene suur koomiksit koomik ilusasti paksud paksude kõvade vahetevahel ja, ja siis paksudele lehtedele, et las ta pisike lapata küll, et see võttis kitsa aega, enne kui see ära räbalas. Aga see oli vist see asi, mida, mida ma tahtsin jõudsete endale saada. Aga vot ei õnnestunud. Devka värk oli, noh. Kas siis ema ei sattunud õigel ajal, ole hea ja keegi vist ei vist ei jõutud nii palju vanapaberit koguda, ma ei tea, osa osa raamatuid ja anti tol korral vanapaberi vastu. Selliseid defitsiitsemaid ja tegelikult vanapaberiga oli see asi, et vanapaber tuligi kooli viia ja ja siis siis sai selle eest punkte. Ma muidugi ei mäleta, mis nende punktide saia, midagi, midagi instiks. Et niisama asja eest teist taga ei kogunud mat ja see oli üks vanapaberiladu oli seal all, ma mäletan koolis sealt üksfalt tüksukeseda munaseisult sorteeritud, sealt nagist Huukasin ka mingisugused raamatud ära siuksed tundusid siuksed põnevamad siis vot kui rääkida sellest uuesti sellest ehitajate klubi raamatukogus, siis siis mingisugune hetk tabas mind noh, nagu nagu ilmselt ilmselt iga normaalset last tabas mind selline indiaanlaste hullus ja kusjuures ma ei ole lugenud hirvekütti ja, ja muid selliseid pseudovärke, aga aga, aga üks kõige meeldejäävam raamat nagu tollest ajast oli see sinine lind, mis seal ei, tegelikult ka ilmus seiklusjutte maalt ja merelt sarjas. Aga see oli selline nagu selles mõttes hästi hästi vahva minu jaoks, et, et seal noh, oli nagu väga palju nii-öelda etnograafilisest küljest vaadat vaadatuna seda indiaanlaste elu ja, ja noh, olid mingitest asjadest tunnisendiks mokassiinidest ja millest me siis šnitti võtsin ja siis ühe mingi ema isa, mingisuguse vana mütsi ja krae õmblesin kokku endale mingit väga, väga stiilsed moka siid, millega, millega ausalt öeldes väga mõnus ja siis nad olid seestpoolt karvased jäänud, et talvel tõesti päris head. Ja see oli nagu tohutult tohutult kihvt raamat ja siis teine, mis mulle hirmsasti meeldis, olen kirjutanud hall öö, null seitse tema kobraste seiklused. Vot sellised olid siis nagu minu lapsepõlve Jaani raamatud. Niuksed, tõsiselt lemmikud. Seiklusjutte maalt ja merelt sealt sarjast sai igasuguseid muid põnevaid asju. Bot seda esimest otsa ei mäleta, seal mingi kohanimi on ja siis teine pool oli kraater see, kus nad sattusid kuskil hästi omal maal, sattusid mingisse kraatrisse ja siis seal oli, seal oli, põhimõtteliselt ei osata voorused ja kogu see muu kamp oli veel täitsa elus ja Mikk teadlased ja mingisugused sihuksed tüübid. Seda nime ma ei mäleta, mingi pole oluline. Nii et siis hakkas nagu vaikselt-vaikselt-ist tiksuma. Müüme huvi, muidugi üks asi, mida ma veel nagu päris palju lugesin, olid kõik võimalikult luuleraamatut eriti laste omad, esialgu muidugi. Hiljem tulid muud ka. Sest noh, läks mu, eks mu anne nagu avastati siis ta varakult ja siis koolis ja igal pool ma pidin Kogaka sugustel üritustel luuletusi lugema. Jällegi jällegi, neid oli neide kohtalt hea lihtne meelde jätta see rütmi, kõik rütme riim, et need lihtsalt jäid veel andeid, nii mõnusad ja ja vahvad. Ja siis ma ka kuskil keskkooli ajal siis selle peal lasingi aeg-ajalt liugu vene keele tundides. Et see grammatikaosa ja see ei olnud Mullest nagu ausalt öeldes kõige kõige tugevam külg. Aga kuna mulle meeldis luuletusi pähe õppida, mida seal õppida, nad lihtsalt ise jäid ju seni nagu muusika need, et nad ise jäi pähe, siis, siis siis kui oli vaja ka mingisuguseid selliseid pikemaid asju pähe õppida nagu näiteks Jevgeni Uneegilist, Tatjana Cyrioneeginile ja siis kaheksandas klassis oli ka üks tore luuletus, nii pealkirja ma ei mäleta, aga hakkas peale umbes niimoodi, et. Skype'is seostuvat saates kaduv et mingisugune selline luuletus, siuksed, hästi-hästi pikad, et siis ma olin kaval nagu vana vihmauss, et kuna nad mulle juba hästi pähe jätsime, õppisin täies mahus pähe, mis, mille, mille eest ma siis sain endale niimoodi mingisuguse ja viisi, millega siis tasandati ära minu grammatika kolmed niimoodi lase, veerand hindas või kuskil nii et kuidagi ilm oli selline, et nad ant noh, näiteks Ancel pähe õppida mingisugune neli salmi või kuus või noh, vastavalt sellele, kuidas vaja oli ja siis ikka siis igas valmis üle läks, siis ta tuli nagu üks siis juurde, nii et. Veerandi hiljem. Vot siis ma mäletan, see üks kui Te ütlesite peale jutt läks siis niisugune raamat nagu piller Voll roosade kaantega siis mingil põhjusel see raamat oli mul nagu vahepeal täiesti otsast otsani teos. Mitte et ma oleksin väga pingutanud, aga noh Meil on tegelikult nad selle pillad Vollidel veel muidugi see põhjus, et ma käisin pioneeride palee näiteringis ja siis siis seal sai siis selle pillerpalli luuletuste mõningate luuletust alusel. Nii tehtud seda lavakõne trenni. Aga muidugi vahepeal pole midagi teha, siis materjal on mul nagu pidevalt kaasas ja siis ma ikka jälle lugesin ja lugesin ja need noh, mingisugune nüüd on mul praktiliselt otsast otsani peas, nii et vaat ükstaskõik, kust lahti võtad, selles mõttes lehekülge ei mäleta, aga noh, pealkirjade järgi lugesin kohe, etten, polnud mingit probleemi. Siis ma mäletan, et sellega ühte tunnetus, et raamatuga natukene, et mul läksid mingisugused võileivad, läksid kotis kuidagi paberist lahti ja siis ja siis tekkis, sellel raamatul on mingisugune väga imelik lõhn lihtsalt külge tänu sellele mingi noh et ma ei, ma ei tea, miks. Aga, aga, aga ma lugesin või uurisin mingisuguseid selliseid natuke populaarne paar teaduslikku kirjandust nagu näiteks lastekasvatusest arsti pilguga. Ja mingisuguseid taolisi raamatuid vaat et see on mul meeles ja siis siis isegi isegi mingisugune rõivaste konstrueerimine näiteks ja noh, ühesõnaga mingisugused täiesti täiesti kummalisi raamatuid. No ikka vist oli vist teile oluline, oli asja juures see pilt ikka pilti võiks olla. Kõika vilt ei olnud siis, siis võib-olla ei olnud nii suurt huvi, aga esimest korda mingisuguse väga ka suurte inimeste raamatu ka. Ma puutusin kokku siis, kui me käisime emaga vana valimas, võisin olla mingi ta nüüd võtame siin tagasi äkki mingi 11 12 või, või äkki ma olin noorem, no kuskil kuskil umbes seal kandis, ma pakun välja. Et kui me olime emaga, käisime mingil ekskursioonil juunil. No ma isegi ei suuda praegu tuvastada, kus me võisime olla me enamasti mingist hetkest peale praktiliselt iga suvi käisime mööda mööda suurt liitu mingitel ekskursioonidel. Teisest klassist alates ma käisin vahepeal kolm suve järjest järjest Musta mere ääres vaheldumisi ema-isaga. Aga see ikkagi oli minu meelest mingisuguses rohkem sihuke ekskursioonilaadne, need tulid nagu natuke hiljem. Ja siis emal oli kaasas mingi ladinaameerika kirjaniku raamat, mille pealkiri oli nelk ja kaneel. Ja siis, kuna kuna mul vist vulist ei olnud nii palju kaadrid kaasas või lihtsalt hakkas vahepeal otseselt iga, siis ma siis ma lugesin seda ja me ei tea, eks mul mul võttis natuke aega küll, et sinna täiskasvanute raamatuteni jõuda. No muidugi ma oma elus teinud siukse triki, et olen umbes noh lihtsalt võtnud kätte ja hambad ristis, mõned raamatud läbi lugenud. Lihtsalt põhimõtte pärast, et ma pean nad läbi lugema. Ja, ja need on, need on siis järgmised raamatut piibel Marxi Kapital ja siis issand, midagi oli veel midagi, midagi punast oli veel ühesõnaga. Aga Ma võtsin, võtsin lihtsalt ette niimoodi, et noh, ostan saada. See vist tuim, mis mäletaks, toimus kaheksas klass piiluma, lugesin läbi varem. Aga jaks kapitamist läks mingi seitsmendas klassis, kui ma lihtsalt lihtsalt võtsin ette. Kodus olemas? Jah. Sellelt kõrvuti piibel oli palju suurem sest ta oli mingisugune mingi noh, veel veel selles vanas vanas gooti kirjas. Aga mingi mingi hetk tähendab, asi on selles, et meil kodus ja selline mingi hästi lohe, selline vana see mingi nii suur nagu pool A4 on umbes kuskil nisu raamatukene aabits ja seal olid siis noh, ta oli veel selles oti kirjas, nii et selle gooti kirja ma õppisin ka selgeks suhteliselt varakult ja samas samas selle kalligraafilise tähtede kirjutamise ka. Nii et s siis aeg-ajalt lõbustasime ennast sellega, et mõnikord mõnikord tuli teil jälle koolist, tuli tuju peale. Ma viskasin igasuguseid siukseid, eriti vigurite kasti, peeni, tähti ja, ja käekirjaga, mul on küll nagu olnud selline selline värk, et on nad täiesti mingi mingi ühe õppeaasta jooksul kasutada mingit nelja täiesti erinevat käekirja lihtsalt tüütas ära nagu ühtemoodi kirjutada ja siis ma proovisin hoopis mingit mingit täiesti teist stiili. Nii et noh, ma ei kujuta endale ette, et on olemas, on, et mingisugused käekirja eksperdid, et ah ma ei tea, mida, mida, mida need sellest välja loeksid. Kas muidu kodus oli teil palju raamatuid? Jubedalt need on mul siiamaani võiksin raamatutest täiesti, ma ei tea, ehitada kohe mitu tuba, seinad laduda, ma mõtlen, panna umbes lihtsalt jupi seda kipsplaati taha ja siis lihtsalt laduda, muide, kusjuures raamatutega on selline hea asi, et, et kui need laduda välisseina sisele soojustust vaja straamat hoiab nagu väga hästi sooja iiliti piisavalt tihedalt laod, siis on väga hea meel, on kohutavalt palju raamatuid ja need ongi nagu täielik paanika, et ma pean kolima hakkama ja siis ta nii õudne vaadata. Jälle no näitlejad kastidesse siis pärast tuleb aknakastidesse panna need lihtne, aga pärast tulevad uuesti kastidest välja võtta. Üks väga terav teema minu jaoks. Kristel on ühes varasemas varasemal korral rääkisin sellest, et tema New Yorgi lugenud alguses vaid tema vaatas hästi palju kunstikalendreid, piltpostkaart nagu raamatu asemel oli olulisem see pilt kui tekst, seal. Oli sul ka mingeid natukese illustratsioonide, rääkisid agad mingeid selliseid eredaid elamusi, pilte, huvitavamaks. Aga need, need muide, mis kunstiga endasse puutub, siis oli ju järjest mitu aastat tehti. Noorte kunstikalender või noh, iga aasta anti välja mingi ise või 12 12 erinevat pilti, oinad olid need suurepärased. Vot need olid nagu tõesti võrratud. Ja, ja see oli ja kui ta esimene aasta ilmus siis, siis edasi edasi oli see üks, üks näärikink, mida ma endale kindlasti näärivaladest nõudsin. Noh, nüüd ma olin, neid ma olin ka võimeline ütleme, vaatama täiesti ribadeks. Ja noh, seal oli, seal oli nagu noh, selles mõttes nad olid nagu ikka törts harivad ka, et sellele seda juttu ju ka juures. Sest kunstnikust ja siis ütleme noh, sellest mingisugust kunstivoolu kohta ja nii edasi. Suhe kohustusliku kirjandusega saast ei ole rääkinud ja ei ole rääkinud sellest. Üldiselt oli minu suhe kohustusliku kirjandusega mitest kõige meeldivam. Mul on üldse suhted asjadega, mis on kohustuslikud, need ei ole kunagi mitte kõige meeldivamad. Aga kuidagi ma kuidagi suutsin, suutsin rõõmsalt rõõmsalt ikkagi ujuda, ujuda läbi. Mul on isegi isegi meeles kohustuslikust kirjandusest, mida ma olen tõesti läbi lugenud, siis ma võin teile öelda siinkohal Juhan Liivi vory stele õhuke siis on läbi loetud ja ja see põhjas see näidend oli, eks, oligiline korki põhjas, vot need on, need on kolm asja, mis ma olen läbi lugenud. Mõne raamatu puhul ei ole tekkinud tunnet, et see on nii vastik lõpp, mulle ei meeldi, et kirjutaksin ta ümber ja meele. Ja lapsepõlves ma olen mitmeid korja silindrile, mul ei ole meeles, aga aga, aga ma siin mingi mõnda mõnda aega tagasi sattusin, sattusin mingisuguste vihikute peale oma oma lapsepõlvest, kus ma olen. Olen kirjutanud täiesti, millised oma oma jutte ja siis ja siis sattus, satas neid neid nägema mu tytar. Mingi paar aastat tagasi, kui, kui ma seda mingit arhiivi lappasin siis ta hakkas lugema ja tõsi, tõsi küll, juba selline noh, nagu teismeline tütar EhS luges, luges ja siis. Tegelikult. Selle. Kõige põnevama koha pealt. Mul lihtsalt läks voog üle, no. Ei, ütleme, et edasi siinkirjutaja ise edasi. Kirjutasid, et ma ei ma ei tea, minu meelest mitte. Aga lihtsalt see reaktsioon oli jube ja. Mina mina muidugi põgenedes tõstsin vaikselt, üritasin poetada. Aga Odenegi ära ja seeläbi ja. Mul on jah, tõesti üllatav, minu jaoks. Mine sa tea, millega ma millega pensionipõlvest tegelema hakkan, kui igasuguste rullnokkade peksmisest, kui aega üle jääb olen ikkagi ikkagi see idee, et kui oskad pensionile jään, siis ma Aria vähe värgin selle roheliseks, võtsin kapist välja oma ataki. Panen hästi palju, Cola Cola laam täis ja siis lähen karguga linna peale rullnokki peksma. Tänane litter on selleks korraks läbi. Saates rääkis luuletaja ja näitleja Merle Jääger oma lapsepõlveraamatutest ja elamustest. Saade on salvestatud Tartus litri saate ja Eesti Kirjanduse Seltsi koostöös. Saate panid kokku Viivika Ludwig ja Riho Lauri saar. Aitäh kuulamast ja ja peatse kohtumiseni.