Algavas saates räägivad arhitektuuriajaloolane Oliver Orro ja ajaloolane Leho Lõhmus. Vabadussõja monumentidest. Kui tänapäeval hakkab vabadussõda meist juba pisut kaugele jääma siis 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. Loomulikult see kõik oli väga isiklik ja valus inimeste jaoks ja ei ole siis ka imestada, et kõikjal üle Eesti taheti vabadussõjas langenute mälestust jäädvustada. Ja tekkisid ka need vabadussõja mälestussambad. Neid oli mitmesuguseid, väga paljud neist on kihelkondlikul printsiibil pandud. Toona veel see kihelkondlik identiteet oli inimeste jaoks oluline tajuti kokkukuuluvust oma kirikukihelkonna inimestega. Ja esimene oli 1921. aastal Kuusalus siis sedalaadi vabadussõja monument on siis teisi, mis tähistavad mõnd konkreetset lahingupaika ja on selliseid, mis tähistavad seda joont, kust edasi punaarmeed ei lastud ja sellised on näiteks Sis, Kärstna, Saidus, sadukülas, haardus, siis olid sellised tähised, mis mälestasid mõnd konkreetset vabadussõjas langenute grupi kasvõi näiteks kõige kuulsam neist Tallinnas reaalkooli juures nõndanimetatud pois langenud õpilaste ja õpetajate monument aga näiteks ka sõjaväehospidalis, mis praegu on kaitsejõudude peastaap. Juhkentalis pandi seinale mälestustahvel vabadussõjas langenud meedikutele ja on ka neid, mis mälestavad konkreetset isikut sageli ka kalmistutel, kus siis on mõnele pere platsile maetud keegi, kes oli vabadussõjas surma saanud, siis peeti eraldi hauakivil vajalikuks ka seda ära märkida. Olid veel ka maakondlikud ausambad, mis siis olid maakonnakeskuses ja pidite meenutama kogu maakonnas langenuid. Ja oli ka mõte rajada üleriiklik memoriaal, mille võimaliku asukoha kujundus laadi ja selle üle, missugune ta peaks olema, oli ka palju vaidlusi, aga siis otsustati ikkagi ära, et see peaks tulema Tallinna Vabaduse väljakule. Mitu korda korraldati ka konkurss, erinevad arhitektid ja kunstnikud on teinud kavandeid, aga tegelikult see valmis mitte kunagi ei saanud. Ja ma lisaksin siia veel mälestusmärgid, mis on rajatud kindlate väeosade langenutele. Tuntumad näiteks kalevlaste mälestusmärk Rahumäe kalmistul ja ratsarügemendi mälestusmärk Tartus. Ja nende mälestusmärkide püstitamiseks oli erinevaid viise, kuidas siis saada kokku vajalik raha. Ja üldjuhul võib öelda, et need on tehtud siis rahva annetuste eest. Aga muidugi panustasid ka maavalitsused, linnavalitsused, vallavalitsused, mõned riigiasutused, kaitsejõud, kaitseliit. Ühiskondlike organisatsioonide osa oli tol ajal suur, sest et väga paljud inimesed aktiivsed inimesed just olid organiseerunud ja kaitseliit oli üks, üks aktiivsemaid, samuti naiskodukaitse, aga samuti ka majaomanike seltsid, kohalikud haridusseltsid, põllumeeste seltsid ja kõik need lõidu tegelikult nendes aktsioonides kaasa. Selles mõttes on need rahva poolt pandud ausambad tõesti sellised hästi südamlikud. Loomulikult oli ka riiklik poliitika, mis neid soosis ja ka riiklikul tasandil peeti vabadussõja mälestuse jäädvustamist vajalikuks aga ei olnud samas selliste riiklikku survet või väga üheselt organiseeritud süsteemi nende püstitamiseks seetõttu ka igal pool on nad natuke erinevad, kuhu neid pandi, kas pandi näiteks kihelkonna kalmistule või pandi kuhugi eraldi. Ja ka nende kujunduslaad või see, kellelt telliti ja mis laadi objekt telliti, on, on väga erinev. Ja neid hakati püstitama siis juba 20.-te aastate algul, aga tegelikult vabadussõja mälestusmärkide püstitamine erineval viisil ja kujul jätkus läbi kogu kahe Iseseisvus kümnendi. Ja lisaks siis sellistele traditsioonilistele monumendi tüüpi mälestusmärkidele mille seas on ka väga erinevaid suuremaid ja väiksemaid oli siis ka niisugusi kohti, kus otsustati hoopis kasutada annetuste abil kogutud raha olgu siis eraisikutelt või mitmesugustelt organisatsioonidelt hoopis nii, et püstitada selles kohas vajalik hoone, mis pühendati ka vabadussõja mälestusele, kus mingi ehitis pidi ühtlasi olemagi kase mälestustähis. Niisukest mälestusmärkidena oli Keila koolimaja, Paide rahvamaja ja samuti nõmme luterlik kirik. 1000 924. aastal pühitseti Tartu rahu, mälestuskirikuks sai nimetuse siis rahu kirik ja tegelikult see kirik oli läbi aegade ka ühtlasi vabadussõjas langenute mälestuskirikuks. Ja samamoodi veel näiteks Märjamaal kirikuaia uus värav, millele siis kinnitati ka vabadussõjas langenute mälestustahvlid või Vigala kirikutorn, mida siis kaunistasid ka temaatilised skulptuurid, mis praeguseks on seal ka taastatud, on sedalaadi mälestuse ehitised. Ja mõnel pool rajati ka siis selliseid suuremaid maastikulisi memoriaal. Kõige tuntum on võib-olla Valga lähedal Paju lahingu memoriaal aga Tallinna hakati rajama ka Jüriöö park, mis pidi olema muidugi laiema tähendusega, pühendatud ka Jüriöö ülestõusu mälestamisele ära, kus oli siis kavas ka just mitmesuguseid vabadussõjas langenute mälestamisega seotud tegevusi, üritusi seda parki päris valmis ei jõutudki ja ka see, mis jõutud suuresti nõukogude ajal hävis. Narvas oli nõndanimetatud vabaduse tammik, mida siis ka enam olemas ei ole. Aga mis oli ka selline maastikuline memoriaal ja terve hulk siis mitmesuguseid vabadussõja mälestusega seotud objekte püstitati ka Tallinna kaitseväe kalmistule. Jah, ja tegelikult kaitseväe kalmistu mälestis ehib dismis, nüüdseks on ka taastatud tud, mille projekteeris arhitekt Edgar Kuusik. Tegelikult teda mingil määral siiski vaadelda üldriikliku mälestusmärgina. No siin oli juba juttu, et päris selle üldriikliku mälestusmärgi püstitamise ei jõutud, eks siin olid needsamad probleemid, mis võib-olla ka tänapäeval siin erinevad huvigrupid ja, ja muu selline, aga jah, see mälestusehis siiski sai tehtud. Edgar Johan Kuusiku kavandatud mälestusehison ka võib-olla üks eripärasemaid meie vabadussõja monumentide seas ja Edgar Johan Kuusik oli tegelikult ise ka vabadussõjast osa võtnud ja koguni vabadusristiga autasustatud mees. Kaitseväe kalmistul on veel mitmeid ühele või teisele langenute grupile pühendatud monumente või ka haudade grupp päev, mis erinevate autorite kujunduses, mis siis praeguseks on ka taastatud, kasvõi näiteks inglise Vabatahtlike hauad. Ja vabadussõjas langenud vabadusristi kavaleridele püstitatud mälestusmärk, mille siis projekteeris ja valmistas skulptor Juhan Raudsepp mis tegelikult jäi avamata. Ta oleks pidanud avatama 1000 940. aasta võidupühal, aga seda enam ei tähistatud ja see märk püstitati ametlikult, jäi avamata. Seal on veel üks vabadussõja juhtide monument, millest sai siis ka laiemalt selline eesti sõjaväeliste juhtide mälestusmärk ja see kõik nõukogude võimu ajal hävitati ja suuresti ka seal tegelikult tähistatud need üksikud sõjaväelaste hauad hävitati ja maeti üle küll. Toonasel kalmistu juhatajal õnnestus ülematmisest päästa noodsamad inglise vabatahtlike hauad sel moel, et ta selle koha peale teadlikult laskis tuua küll kalmistu korrastamiseks vajalike mulla ja liivahunnikuid ja küll kuhjata sinna lehehunnikuid ja kasutada seda kohta nii-öelda laoplatsina, nii et ka niisugusi kavalusi oli, kuidas siis millegi kaudu vähemalt need kohad ära päästa. Et oleks võimalik tulevikus, kui olud ja ajad peaks muutuma, neid mälestisi taastada ja praeguseks kaitseväe kalmistul on seda suuresti tehtud. Kui rääkida mälestusmärkide autoritest, siis tegelikult tõesti enamus tuntumaid skulptorid valmistas neid mälestusmärk. Esiteks muidugi niisugune monumentaalkunsti meister, kes juba tsaariajal oli alustanud, oli Amandus Adamson. Temalt valmisid ka tegelikult kõige suurejoonelisemat ja keerulisemad mälestusmärgid, kus kasutati ohtralt pronksivalu näiteks Pärnu, Suure-Jaani, Valga ja mitmed teised ja nende hilisem taastamine on ka seetõttu olnud raskendatud, et nad on võrdlemisi keerulised. Aga sinna jäädvustasid oma meistrikätt ka niisugused mehed nagu Jaan Koort, näiteks Voldemar Mellik, Anton Starkopf, Roman Haavamägi, Johan Raudsep, August vom ja mitmed vähem tuntud skulptor. On loomulikult ka selliseid mälestusmärke, kus siis professionaalsed skulptorite üldse ei kaasatud. Ja mõnel pool siis ka ei tehtud selliste traditsiooniliste Skulpturaalse, et objekt kus siis oleks peal mingid figuurid või kujud või näiteks Kadrinas on niisugune järel juugend, liikus, laadis maakividest ehitis väga huvitav. 30.-te lõpul üks noorema põlve skulptor Ernest Jõesaar pakkus välja mõned väga huvitavad kavandid, millest ka mõni jõuti teostada, aga mis siis muidugi, ka õige lühikest aega said eksisteerida ja varsti jõutud tiga ära hävitada. Kunstiteadlased muidugi on natukene ka norinud nende mälestussammaste kallal ja öelnud, et ega nad nüüd kunstiliselt väga kõrgel tasemel ei ole, sest et ega meie skulptorite polnud ka väga suuri musi selliste uhkete monumentaalsete objekt, aitäh kavandamisel ja isegi vanahärra Amandus Adamsonile, kes siis oli tõesti tsaariajal selliseid uhkeid monumente teinud, mõni tuli paremini välja, mõni tuli halvemini välja, mõned on natukene ka võib-olla sellised kohmakad ja tuimad, sest et ta oli selleks ajaks ka ju juba õige vana ja oma töötamislaadilt selline Akadeemistlik või vanaaegne. Aga see ei tähenda, et need monumendid ise oleks kuidagi vähem väärtuslikud, nad näitavadki seda, mida toonased inimesed oskasid ilusaks pidada. Ja nad on tõesti tohutu pühendumise ja südamlikkusega inimeste poolt tehtud. Arvestada tuleb muidugi ka seda, et tihti professionaalsed skulptorid said teha ainult näiteks selle skulptuuri osa ja alus tihti telliti eraldi kelleltki teiselt mille alga, võib-olla tervik on mõnel pool kannatanud ja vahele, skulptorid telliti vaid kavand ja nii skulptuurid kui aluse teostas keegi kohalik meister, kellel päris sellist kunstilist kõrgharidust ei olnud ja kes võib-olla selle kavandi teostas ka algusest peale. Natuke lihtsustatult tuli ette ka seda, et hiljem, kui siis nüüd taasiseseisvunud Eestis hakati neid taastama, siis see taastamine on olnud mõnevõrra lihtsustav, kiirustav või kohmakas. Aga kõik see on, arvestades nende monumentide tegeliku iseloomu ja ülesannete suhteliselt teisejärguline. Enamus neid vabadussambaid ongi võrdlemisi lihtsad niukseid, kivi, obeliski id, mis on tellitud siis kohalikust või mõnest teisest tuntumast kivitööstusest ja siis sinna siis lastud nimed sisse raiuda ja vahel on siis selle kivi obeliskile lisatud mõningad elemendid, mis on tellitud autorid, näiteks mõned pronkselemendid Ja muidugi, kus oli võimalik pütiga asja võtta väga tõsiselt, näiteks rakvere monumendi skulptuure, Amandus Adamson käis lausa Itaalias valamas, sest varem oli siin püütud neid valada mitmete monumentide jaoks ka kohalikes tööstustes, näiteks Pärnu monumendi jaoks Tallinnas Ilmarise vabrikus. Aga Amandus Adamson ei olnud selle kvaliteediga rahul ja leidis, et tegelikult siin kohapeal ka puuduvad piisavad kogemused pronksskulptuuride valmistamiseks ja Rakvere omad siis lausa tehti Itaalias. Nii et see, mis tasemel ja kuidas nad on tehtud, see on ka väga erinev, olenevalt sellest, kui palju siis võimalusi oli ja mida osati koha peal tahta ja tellida. Ja mis on veel, võib-olla huvitav on see, et ka moodsat materjali betooni osati pidada ilusaks ja mitmel pool on need pronksskulptuurid betoonalustel. Tõsi küll, kuna alatise betoonivalu ei tundnud ka piisavalt kvaliteetne välja, siis hiljem mõnel pool küll ka juhtudel, kus kunstniku kavand nägi betoonalust, sellest loobuti ja ikkagi tehti traditsiooniline graniitpostament. Kasutati päris ohtralt ka kohalikku materjali dolomiit. D. Aga nagu aeg on näidanud, ega tegelikult need väga vastupidavad ei ole, nad tuhmuvad kergesti, on raskesti puhastatavad ja ka nüüd peale taasiseseisvumist taastatud mälestusmärkide peale on seda juba näha. Jah, ja tänapäeval on eriti raske saada sellist paekivi nii dolomiidi kui siis muid paekiviliike, mis siis oleks üldse välitingimustes kasutamiseks sobiv. Toona veel olid vanad kivimeistrid, kes ka paekivi ka hästi tundsid ja oskasid õigetest kihtidest seda murda. Tänapäeval meil neid meistreid nii palju ei ole ja ka lihtsalt see, et vahepeal on lõhkamist kasutatud peaaegu kõigis paekarjäärides tekitanud paekihtidesse palju mikropragusid. Nii et siis nende monumentide taastamine, mis algselt olid ühes või teises osas paekivist või dolomiidi-ist, on osutunud küllalt keeruliseks ja tihti taastatud monumendid ka väga kiiresti lagunema hakanud või tõsiseid kahjustusi saanud ja mõnel pool, kus seda Taimataga kasutati teisi materjale, siis nende monumentide taastamisel, mis omal ajal olite olnud dolomiidi-ist. Vabadussõja monumentidest, Eesti vabariigi esimesel iseseisvusajal peeti väga lugu. Muidugi üksikuid kurioosseid juhtumeid oli näiteks 1934. aastal Valgas, kus siis rünnati vabadussammast ja kohalikud punased tegelased olid sinna midagi peale sodinud ja nii edasi, aga noh, need on nüüd tõesti äärmiselt üksikud juhtumid kui tõsiselt seda võeti. Seda näitab muidugi see, et need tegelased seal Valgas saadi kätte ja kohus mõistis nad küllalt pikaks ajaks sunnitööle. Aga üldiselt olid need rahva poolt vägagi austatud ja lugupeetud objektid, loomulikult olid ka väga pidulikku avamistseremooniat, kui üks või teine monument valmis sai. No tavaliselt oli kohal mõni minister või isegi riigivanem või siis kaitsevägede ülemjuhataja niieti. Need tseremooniad olid väga uhked tol ajal. See olukord muutus täielikult muidugi siis, kui tuli uus võim ja need vabadussõja monumendid oma poliitilise tähendusega olid loomulikult pärast neljakümnendat aastat uue nõukogude võimu silmis ebasoovitavad objektid ja ma ütleksin, et isegi nõukogude võimule mitte nii väga omase järjekindlusega neid hävitati. Ja juba esimesel nõukogude aastal 1940 41 jõuti hävitada vähemalt 90 vabadussõja tähist sealjuures päris mitmed neist juba 1940. aasta sügisel ja oli muidugi mitmesuguseid lugusid. Mõned lasti õhku, kui mõned kaevati kuhugi maa sisse või ka kohalikud inimesed püüdsid sealt midagi päästa. Omaette lugu oli näiteks Valgas, kus siis kõigepealt üks Valga kiriku seinal olev Soome vabatahtlikele mõeldud mälestustahvel lihtsalt võõbata üle ja seda peeti piisavaks. Samuti nagu mitmel pool mujal peeti piisavaks seda, kui vabadussõja monumentidele kirjad maha võtta. Mõeldud, mis monument ta täpselt on, aga kehand ise jäi püsti. Aga hiljem siis Valgas ikkagi kohalike raudteetehasetöölisi sunniti see tahvel ka füüsiliselt hävitama. Et lisaks siis sellele ütleme kinni katmisele või tähenduse hävitamisele ikkagi peeti ka oluliseks neid füüsiliselt hävitada, et nad täiesti maa pealt kaoks, et see oli ka omal moel selline sümboolne või poliitiline akt. Saksa ajal mitmed külge taastati vist vähemalt 40, nendest taastati mõniga veel lausa taris saksa aja lõpus, vahetult enne Nõukogude armee taastulekut näiteks Lüganusel ja muidugi kohe pärast Eesti uuesti okupeerimist 1944. aastal algab nende hävitamine taas. See viidi täielikult lõpule peale kaheksandat pleenumil 1950. aastal. Imelikul kombel olid osad veel selle ajani säilinud, ei olnudki veel maha võetud ja mõningad sambad tegelikult elasid üle terve nõukogude okupatsiooni. Türil vist võeti maha 1949 Türi rahvas räägib, et see oleks võinud isegi seisma jääda, kui üks kohalik parteimees, kes muidu kunagi surnuaiale ei käinud, ei oleks ühel päeval mingil põhjusel tahtnud otse minna läbi surnuaia ja ei oleks avastanud, et vabadussõja sammas seal ikka veel püsti seisab. Ja samuti näiteks Kodaveres ja Otepääl ning mitmel pool veel mujalgi võeti vabadussõjasambad maha alles 1950. aastal, siis stalinismi kõrgajal oli tõesti ka mõned, mis elasid üle kogu selle aja. Mõned, mis olid kalmistutel, Pilistveres ja Ilumäe kalmistu tolli ja Mustvees, mis siis olid sellised pooleldi religioosse iseloomuga ja võib-olla mida lihtsalt nii poliitilisena ei osatud mõtestada. Samuti näiteks mälestus altar, mis oli Pootsi-Kõpu õigeusu kirikus. Kohalik preester olevat ühe kapi sinna ette tõstnud ja see elas üle kogu nõukogude aja. Ka näiteks Vormsi saarel, üks vabadussõjatähis elas üle kogu nõukogude aja, ilmselt selle tõttu, et ka seal olid kirjad suuresti peale rootsikeelsed ja tõenäoliselt nõukogude võimumehed, nagu ka kohalikud piirivalvurid, siis seal nõukogude ajal ei saanud aru, mida need rootsikeelsed kirjad ütlevad, et tegemist oli siis Rannarootsi alaga. Kohalikud, kes seda teadsid, ütlesid, et laevahuku ohvritele on see mälestusmärk ja ja lisaks sellele huvitaval kombel Harju-Risti sammas säilis, mis on ju täiesti kiriku kõrval metallaia sees, mida samuti maha ei võetud ja Pilistveresamba kohta ma ütleksin niipalju, et Pilistveres oli tegelikult kaks vabadussammast, üks, siis kalmistul ja teine oli kiriku juures ja kui tuli käsksammas maha võtta, siis niimoodi käsk täideti, võetigi sammas maha, mittesambad maha ja teine jäi alles. Ja oli veel ju ka seda, et kirjad olid maha võetud, aga sammas ise oli püsti ja no siis ka eriti kui tulid siis uued ülemused, kes ei olnud kohalikud, püüti seletada, et, et see on üldse üks mingisugune esimeses maailmasõjas langenute sammas või midagi sellist. No näiteks Järva-Peetris oli niisugune lugu, kus sammas oligi nii vabadussõjas kui esimeses maailmasõjas langenute ele. JärvaPeetri samast ma olen ise Nõukogude ajal vaatamas käinud, seal oli peal kaks plaati ja üleval oli kiri. Vabadussõjas ja esimeses maailmasõjas langenud telemaha võeti vabadussõjas ja seal all olev plaat esimeses maailma 100 seal olev plaate kogusena samba Paktuur jäi alles. Ja samamoodi näiteks Kuusalu sambal olid lihtsalt kirjad maha võetud ja näiteks Narva-Jõesuus oli samamoodi kaks sammast, üks mees oli linnas, see hävitati, aga siis kalmistul oleval betoonsambal-k võeti lihtsalt mahaplaat ja see betoonkehand reisist läbi terve nõukogude aja. Kohalikud eestlased tegelikult teadsid, mis asi see on ja viisid ka sinna juurde küünlaid ja lilli aeg-ajalt. Aga vene kogukond oli suuresti nii uued inimesed, et nemad ei teadnud, mis sammasse on siis siis niimoodi taga sai püsti jääda. Terve Nõukogude säilis ka väga paljude hauakive, kus on selgelt tekst peal, et nad on vabadussõjas langenud, isegi vabadusristi kujutis on pea näiteks ka rahumäe kalmistul on mitmeid neid ilmselt omaaegsed võimumehed lihtsalt täitsid käske formaalselt ja ei viitsinud palju ringi käia. Mitmenda sambad säilinud näiteks Pilistverel Jüri Vilmsi sammas, Peistiku sammas, rahumäel, kus on ka vabadusristi kujutis peal ja niisugusi vabadusristi kujutisega hauakive on, on rahumäel veel mitmeid. Selleks, et vältida õhkimise teel samba hävitamist kohalikud inimesed püüdsid selle kuidagi ära peita. Ta kõige tuntumaid lugusid on kindlasti mihklil Pärnumaa ja Läänemaa piiril, kus siis kohalik kirikuõpetaja, hiljem tuntud praost Gustav määranud korraldas asjad, nii et kohalikud mehed ise matsid samba maha. Samba ette kaevati auk ja sammas kukutati sinna auku ja muld aeti peale ja ja kui oli vaja taastal, siis lihtsalt kaevati lahti. Kraanaga tõsteti sammas paika tagasi. No näiteks räägitud, et Puhjas olevat olnud nii, et seal ka tahetud sammaste lõhkeainega puruks lasta, aga siis kohalikud mehed hakkasid rääkima niisugust juttu, et vaadake siis, kui te hakkaks seda sammast siin õhku laskma, siis nüüd need lähedal asuvad majad saaksid kannatada ja vähemalt nende aknaklaasid läheksid kindlasti katki ja seal siis üks mees, kes oli ise ka palju lõhkunud, intensiivselt sellist juttu, rääkis, teades, et seal lähedal asuvates majades ise elavad ka need mõned kohalikud punased aktivistid ja siis kuna ka aknaklaasi tol ajal polnud naljalt kuskilt saada, siis see jutt hirmutas ja seetõttu otsustatigi siis samba õhkimisest loobuda ja, ja sammas ikkagi tervikuna mulla alla matta ja seetõttu oli siis hiljem teda tõesti võimalik sealt ka välja kaevata ja uuesti püsti panna. Nii oli ka näiteks Maarja-Magdaleena sammas ja ja osadel õnnestus ka peale õhkimist tegelikult pronksist kuju ära viia, nagu näiteks Vastseliina, Rõuge. Lääne-Nigulas lasti sammas õhku, aga samba tipus olev pronksist vabadusrist viidi öösel ära ja peideti ära. Pärnus ka üks Eesti kuulsamaid kaunimaid Amandus Adamsoni tehtud sammast siis Pärnus kalmistul, kui see õhku lasti, siis üks tuurse poisi figuur pärjaga või selle lille vanikuga sealt samba jalamilt jäi peaaegu terveks ja siis ühed koolitüdrukud, kuigi see kaalus ligi 100 kilo, aga mitmekesi suutsid ka ühe kalmistu siis vahetee alla selle maha matta ja siis, kui seda hakati taastama, siis üks nendest kunagistest koolitüdrukutest vanadaamina tuli ja näitas selle koha kätte. Ja oli veel ka siis selliseid juhtumeid, kus kuju kunagise vabadussõja monumendi pealt oli jõudnud täitsa ametliku muuseumi kollektsiooni. Näiteks Võnnu kuju leiti Tartu kunstimuuseumist ja muuseumi daamid väga hästi tegelikult teadsid, kust see tulnud on, aga siis lihtsalt muuseumis kartoteegikaardi peale ka seda ei kirjutatud ja ta oli arvel lihtsalt kui skulptuur ja teda niimoodi kuidagi seal muuseumi fondis hoiti ja mõnda isegi eksponeeriti mõnel näitusel Nõukogude ajal loomulikult ka ütlemata, kust see pärit on või mis asi see on mingisuguse neutraalse nimega. Ja seal kus võimalik siis sammaste taastamistel on püütud ka ära kasutada vana samba tükke, isegi kui neid on õige vähe, ka siis niimoodi sümboolselt. Või kui ei ole saadud neid ära kasutada, siis on nad kuidagi eksponeeritud, näiteks Jõelähtme sambal on uus sammas, aga siis sealsamas kõrval on ka neid vana samba tükid hunnikus, et näidata seda hävitustööd. Mõnel pool lavastati midagi sellist, et justkui keegi nõuaks mälestusmärki kõikide mahavõtmist sooviti näidata, et see on töörahva tahe. Ja näiteks siis Tartus tükk aega veel peale sõdagi seisis püsti Kalevipoja kuju, mis ka ju tegelikult on ühtaegu vabadussõjas langenute mälestussammas vabadussõja võidutähis ja et seal siis organiseeriti nii, et justkui noored kammivabrikutöölised nõuaks selle maha võtta. Neist organiseeriti üks niisugune kiri, mis ka ilmus ajalehes avaliku kirjana. Et kuidas kalevipoja sammas ei ole ainult kalevipoja sammas, vaid on ka niisugune poliitiline mälestusmärk, mis uude ühiskonda ei sobi ja see tuleb kindlasti maha võtta. Minu vanaisa töötas ka sel ajal kammivabrikus ja rääkis, kuidas niisuguse hirmutamise teel need allkirjad Te saadi. Ja kuna minu vanaisa oli Venemaa eestlane peale sõda, siis Venemaalt tulnud ja teda peeti kuidagi kergesti mõjutatavad, siis tema käest ka käidi seda allkirjata võtmas ja tema seda allkirja ei andnud. Ja sellest oli tulnud väga suur pahandus partorgiga, kes oli olnud väga imestunud ja öelnud, et näed isegi siin kohalikud mehed, kes on eesti ajal siin elanud, tahavad mulle allkirja ja nüüd sina, kes sa oled õiget võimu näinud lapsest saadik seal Venemaal ei anna mulle seda allkirja. No võib-olla sellest oligi, et oligi seda õiget võimu ja neid asju näinud, aga selle kalevipoja sambaga on veel niisugune huvitav lugu, et kuskil neljakümnendat aastat lõpus oli niisugune tänapäevases mõttes muusikavideo Eesti NSV hümn, kes tahab, võib selle Youtube'ist kätte saada. Muusika taustal näidatakse mitmesuguseid pilte, lokkavad vilja välja, nagu seal Eesti NSV hümni, see on aga üks objekt, mida seal uhkelt näidatakse, muuseas, kalevipoja mälestus. Sammas mõnel poolsamba mahavõtmisega olid seotud Nõukogude sõdurid 40. 41. aastal või ka hiljem neljakümnendatel aastatel peale teist maailmasõda või siis toodi kohale saladuslikud mehed Tallinnast, kellest keegi ei teadnud, kes nad on noh, võimalik, et nad siis julgeolekuga seotud olid. Aga tihtipeale ikkagi, mis seal salata, nende sammaste hävitamise taga. Nii piinlik, kui see ka ei ole, olid ikkagi eestlased uue võimuga kaasaminejad. Kohalikud punased aktivistid, noh, eks inimesed olid ka selleks on mõnikord sunnitud, aga, aga oli ka niisugusi, noh, ülemäära aga raidtegelasi, kes tahtsid uue võimu silmis kannuseid teenida. Ma mäletan, niisugune juhus oli, kui taastati Konstantin Pätsi mälestusmärgi Tahkurannas ja avamisel. Keegi ütles, et näed, et see ka siin, et see naisterahvas osales komnoorena ju selle hävitamised, las tuleb siis ka mikrofoni juurde ja räägib oma mälestusi. Tädi igal juhul põgenes sealt ruttu. Taaspüstitamise juures paljuski näiteks kolhoosi esimehed ja kohalik EPT-d ja muudes organisatsioonides jal Kekide ja mekkide liidrid püüdsid sellele palju kaasa aidata. Loomulikult polnud need enam needsamad kolhoosi esimehed, kes näiteks 50. aastal olid organiseerinud sammaste hävitamist, aga lihtsalt siis ka tajudes seda kollektiivset süüd, siis nüüd need laulva revolutsiooni aegsete kohalikud liidrid püüdsid kuidagi selle kunagise pahateo hüvitamiseks kaasa aidata nende sammaste taas püstitamisele anda materjale, kraanasid töömehi ja muud. Näiteks 88. aasta suvel Viljandimaal Lalsiil oli üks esimesi kohti, kus sammas uuesti püsti pandi, Võnnut samad Vigala torni skulptuurid ja, ja sealt edasi siis kohe igale poole üle Eestimaa see laine levis, siis olid elus veel need inimesed, kes mäletasid, kuhu need sambad või samba tükid näiteks olid peidetud ja päris paljudel juhtudel veel ka sammaste avamisel said kohal olla mõned vabadussõja veteranid, kelle jaoks see oli ka kindlasti ääretult oluline, et nemad on selle päevani elanud Milsammas uuesti püsti pannakse ja olud Eestis niimoodi muutuma on hakanud, et nende taastamine on võimalik. Üks esimesi kohti ka, kus hakati rääkima taastamisest oli siis Suure-Jaani, kus siis oli vabadussõja sambana püsti pandud eestiajalt muinaskangelase Lembitu figuur. Ja algul, kui sellest taastamisest rääkima hakati, siis esimestes ajaleheartiklites ongi juttu lihtsalt muinaskangelase Lembitu samba taastamisest. Nojaa, tegelikult sammas oli Viljandi muuseumis alles küll murtud käega, aga ta oli sinna sinna viidud ja ei olnud ümber sulatatud. Ja, ja siis mõned kuud hiljem on juba ajaleheartiklites juttu vabadussõja mälestussambast ja kui teda avati, siis juba räägiti temast avalikult kui vabadussõja mälestussambast, nii et see näitab ka, kui kiiresti siis selle laulva revolutsiooni ajal olude vabamaks muutusid ja inimesed julgemaks muutusid. Ja on siis neid kohti, kus siis endine sammas on uuesti püsti pandud. On neid kohti, kus on taastatud koopiana kunagine sammas fotode järgi, nii et ta võimalikult täpselt sarnaneb sellega, mis Eesti ajal oli ja on siis ka üksikuid selliseid lahendusi kus siis on püütud anda mingisugune moodne lahendus, näiteks on küll alus taastatud endisel kujul, aga sinna peale on pandud moodne skulptuur, nendega kohalikud inimesed neid moodsaid lahendusi ka ei armastanud ja natuke seda moodsat kunsti kardeti ja võib-olla seetõttu siis tavaliselt valiti siiski see alg kujul taastamise tee, kuigi selle üle oli ka suuri vaidlusi, kas hakata neid koopiaid tegema või mitte. Ja nagu öeldud, mõnikord on need koopiad ka kohmakad välja kui nüüd. Aga üldiselt siiski rahva tahe oli, et tehtaks täpselt nii, nagu Eesti ajal oli, aga no on siis ka mõned teist laadi lahendused näiteks Tartu Pauluse kalmistul, kus on siis jah endise tagaseina ette pandud moodne skulptuur ja samamoodi näiteks Rõngus on siis uus moodne lahendus, kus selline üldistatud vormiga naisefiguur seisab postamendil, kus Eesti ajal oli hoopis teistsugune skulptuurigrupp. Nojah, siin on ilmselt olnud probleem ka rahaline, sellepärast et Rõngu või näiteks ka Pilistvere lihtsalt rahaliselt ei jõutud enam neid pronksskulptuure taastades. Pilisteril pandi lihtsalt marmorist Vabadusristi samba otsa, Rõngul siis kiviskulptuur, nii et teinekord ei ole tahtmine võimalused ka alati kokku langenud. Enamik neid vabadussõja sambaid, mis eesti ajal eksisteerisid, praeguseks on ka taastatud on mõned muidugi, mida ei saa taastada ühel või teisel põhjusel, sest see koht on nõukogude ajal hävitatud või ümber kujundatud nii totaalselt. Ja noh, vahel on seda ilmselt ka meelega nii tehtud siis tollal kas või näiteks Võrus, kus kalmistul oli kaks vabadussõja mälestustähist, mõned nendest on juba sellised, mis on nii-öelda ühishaudade hauatähised ja nii ka seal Võru kalmistul, kus siis üks neist, mis oli õigeusu kalmistu osas, on selline, kuhu siis on hiljem nõukogude sõdurit peale maetud antud ja seal endisel kujul taastamine päris võimalik ilmselt ei ole. Ja samuti siis näiteks Viljandis selle koha peal, kus seisis uhke ka niisugune Viljandi linna, aga ka maakondliku tähendusega. Vabadussõja mälestussammas on täpselt selle koha peale ehitatud parteikomitee maja. Nõukogude ajal. Viljandlase siiski on optimistlikud, et see maja on amortiseerunud, et see lammutada, see sammas ikka vana koha peale taastada, aga muidugi on ka, on ka näiteid, kus sammas on natuke nihutatud ja teise koha peale taastatud näiteks juba mainitud rahume kalevlaste sammas seda ei saanud sammunud peale maetud haudade peale taastada, nihutati litsalt paarkümmend meetrit kõrvale ja taastati sinnani ja niukestest. Suurematest sammastest on muidugi taastamata veel ka Narva-Jõesuus. Ida-Virumaal on mõnede sammaste taastamiseni alles nüüd viimastel aastatel jõutud kas või riigi külas sellega nüüd tegeldud, et, et võib olla ka see Narva-Jõesuus hammas, kas siis endise koopiana või mingil moodsal kujul kunagi ikka tuleb, et ma tean, et seal tegelikult ka niisugune algatusgrupp on, on täitsa olemas. Muidugi, mis on üks huvitav tõsiasi, on see, et lätlased kuidagi suutsid asja korraldada nii, et nendel jäi palju rohkem sedalaadi sambaid püsti, noh Lätis ju ka samamoodi püstitati nende vabadussõja auks sambaid, millest osa ka eriti maapiirkondades Nõukogude ajal hävitati. Ja kõigega tuntum jäi alles. Jäi alles Riia siis see keskne tähisvat erinevalt meist, lätlased jõudsid selle keskse üleriigilise tähise ikkagi oma iseseisvuse ajal püsti panna, mis seisis läbi terve nõukogude aja keset Riia linna, jäi ka suhteliselt puutumata, nende vennaskalmistu säilis paremini kui meie kaitseväe kalmistu ja ka maapiirkondades ikkagi rohkem, kui meil säilis nendel neid sambaid. Loodame, et nüüd need taastatud mälestusmärgid jäävad püsti ja meie järeltulijatele ei tule neid uuesti taastama. Vabadussõja monumentidest rääkisid arhitektuuriajaloolane Oliver Oro ja ajaloolane Leho Lõhmus.