Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid ja sisekõnet. Me ei saa neid tihtipeale ja kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Kolmapäev, 30. juuni kell 12, null null. Eestit vaevavad ikka veel trumbid. Neli päeva tagasi õhtul kella poole kaheksa Lääne-Eestist alguse saanud tramm, mis jättis elektrita ligikaudu 2000 rahva alajaama jätkas oma hävitustööd Põhja-Eestis. Tallinn mattus paarikümneks minutiks praegu täielikult öisesse pimedusse. Laussadu täitis linna südames Radisson SAS hotelli kõrvaltänavat poole meetri sügavuse veega. Trombide tekkeks. Sooduskülma ja sooja õhumassi piir oli eilseks jõudnud Ida-Eestisse, kus õhutemperatuur oli tõusnud 30 kraadini. Eile pealelõunal kella neljani. Seal tulid esimesed teated selle kohta, et Peipsi äärest liikuv tramm oli häirinud maakondades veel viit 100 viitekümmend, üht rahvapunkti alajaama. Hääl kostis üle kogu Eesti. Anamnees pani raadio vaiksemaks, ta tõmbas särgiga koomale ja sidus laadskaanide alt paelaga kinni, sest nööpi ei olnud. Jaan juhatas. Mis trumbid? Nagu see oleks mingi probleem, et tuulispea kihutab üle välja tühjus südames. Mitte neis trombilise ei olnud tõeline oht. Kui kusagil olid ohtlikud trumbid siis oli, näed, inimese südames. Seal ei olnud tühjus. Aga seal olid kõik ummistunud, nagu oleksid sooned Rapetampe täis. Ja oligi kogu asi, ei midagi muud. Kui omistanud, siis ei saa olla elu ega midagi. Ükskõik mis mõttes. Alatskivilt tulles nägime, kuidas tume pilv meeletu kiirusega liigub. Mitme kilomeetri peal oli teele kukkunud puid tramboli räsinud aelu ning kangutanud lahti Peipsi-äärsete katuseid, räägib päästeameti pressiesindaja. Päev varem kergitas tromb õhku autosid. Paldiski põhjasadamas kukkus ümber 30 meetri kõrgune tornkraana. Imekombel siiski mitte merre lähedal asuvate kütusemahutit ja töökodade peale. Katusest jäi ilma Riisipere mõis. Lila kiriku 150 aastane kiltkiviga katus lendas tükikaupa mööda linna laiali. Kiriku taga oli tramm sajandi vanuselt puud juurtega välja kiskunud ja heitnud haudadele. Ei tea, kui palju meile luid vastu tuleb, kui me siin koristama hakkame, ütles kohalik kirikuõpetaja. Vao külas lennutas tuul nelja ilmakaare poole lastelaagri söögitelgi koos õhtusöögiga. Hoidsime õpetajatega telki nii kaua üleval, kui kõik lapsed välja said, kirjeldas juhtunut laagri juhataja. Eelmisel aastal oli tromb visanud õue peal mänginud väikese poisi üle katuste põõsastesse. Läks õnnelikult, sest põhjas oli pehme, ütles kord poisi isa. Vana mees sai pika pusimise peale käisenööbid ka kinni. Vanasti oli tal alati kinni pannud naine, sel ajal, kui tema torisesid, õmbles selle pusimise pärast torssis, astus vana toast välja maja välisuksele tõmbas helesinise noka tsi järsult kõrvuni pähe, märkas, et oli unustanud võtne. Leidis siis selle siiski taskust, kuhu ta oli avameelsusest jälle pannud suhkrutükki, kuigi tal ei olnud hobust enam, mitu aastat. Astus välja, surus vajunud ukse paika, keeras lukku, taipas siis, et raadio on jäänud mängima. Kõhkles, kas tagasi minna. Astus siis väravast välja ning jäi varese häält kuulates seisma. See oli Jüri, nimetas kõiki vareseid Jürideks, aga see oli see Jüri, kes tal vahel isegi pihus söömas käis. Ja nüüd lausa ja pealgi, eks siis. Varem ei olnud siinkandis kuigi palju vareseid, aga nüüd oli. Ja isegi kajakad tulid kusagilt põhjast siia sajakonna kilomeetri kaugusele välja. Ta seisis ja kuulas koduaia juures varese kraaksumis, sel ajal kui raadio hääldu aastalle kuulmatult jätkas. Ida-Eestis Peipsi lähedal kadunud pisipoisi, Kaarli otsingud ei ole andnud tulemusi. Laupäevast peale otsisid üheksa aastast uusküla lähedalt pärit poissi päästeamet, kaitseliit ja piirivalve tööstuavad ametnikud ning muud vabatahtlikud. Metsas lähedastes taludes. Neli päeva kestnud otsingutel kasutati lisaks koertele ka kuumus, kaameraid ja muud moodsat tehnikat sealhulgas ka piirivalve lennusalga helikopterit, mille torm hiljem tegi võimatuks. Sajad vabatahtlikud käisid perest veresse ukselt uksele kaasas. Poisi fotootsing lõpetati eile õhtul, sest poisist ei leitud mingit märki. Enam ei peeta tõenäoliseks, et ainult ujumispükstega usutavasti näljase joomata nõrkenud, võib-olla ka haigestunud poisike oleks võinud jõuda maanteele ja mõne möödasõite ka kaasa minna. Tõenäoliselt on Kaarlikke hukkunud täna Colot päeval otsimise viienda päeva hommikul kuulutati poiss teadmata kadunuks. Otsing tõestas, et meie vastavad jõud saavad ja teevad ka edaspidi kõik selleks, et ühiste jõududega lahendada neile antud ülesanded. Laupäev, 26. juuni. Isa oli käskinud siis, kui äike majale läheneb, kindlasti arvuti kinni panna ja juhtme seinast välja tõmmata. Aga poiss ei teinud aeg-ajalt paisuvast kohinast väljagi. Ka televiisor mängis ühtesoodu edasi, ilma et poiss oleks sellele pilkugi heitnud. Laupäeval tohtis ta niikuinii televiisorit vaadata. Ainult ta eelistas neil viimastel olevatel arvutit. Ta oli juba enne seda, kui arvuti päeval siia tema tuppa lauale ilmus. Kooli arvuti taga kaks aastat harjutanud. Arvuti, see oli hea. Arvuti taga, unustasid sama väikese kasvu. Väike Kaarlikke küll, aga sa tundsid end arvuti taga suuremana. Sa võisid midagi lendama panna, kasvõi ennida ema albumistele Ilusa puu jõe järsaku. Ja kui isa lubadus siia internet ka peale panna täidetud saab siis saab ta selle puu läbi pilvede ja täheudu tuhandetesse arvutitesse kaugel, et see juurduks seal ja läheks kasvama. Vaisse ohkas ja vaatas aknasse. Elu oli keeruline, kui sa unistasid, paistis kõik lihtne ja selge. Aga päriselt see nii ei olnud. Päriselt bilitsa kuulama noomituse ja õpetusi ja taluma teiste kiusamist väikese kasvu pärast. Ning kogu aeg õppima ennast täiendama, nagu isa ja ema ütlesid, et sa oleksid meie perekonna uhkus. Kui sa koolis halvasti õppis, siis sa ei armasta neid, sina oled meie ainus rõõm ja meie oleme sulle loonud edasijõudmiseks kõik tingimused, ära valmista neile pettumust. See oli tüüp. Aga kodus sa said siiski hakkama, koolis seevastu tappa. Ta oli kaalunud, kas saaks kuidagi teha nii, et ei peaks kooli minema. Varem oli ta koolis käinud eeskätt sealse arvuti pärast aga siis oli kooli tulnud uus õpilane, kes oskas kõiki arvutimänge ja ka muidu ükskõik mida. Ning nii ei olnudki tema väike Kaarlikke enam esimene asjatundja ning sai veel rohkem tappa. Ja niikuinii ei pööranud arvutiõpetaja talle mingit tähelepanu, vaid õpetas teisi, kes ei osanud. Seepärast ei tahtnud ta enam kooli minna. Ta oleks tahtnud seda isale ja emale öelda, aga ei julgenud. Ta oleks tahtnud öelda, et uus kool ei olnud see kool, kus sa tahtsid käia. See kool, kus ta oli esimeses klassis käinud, oli see kool. See oli olnud lähedal ka. Maga, vana maja seisis nüüd tühi. Õpetaja oli esimese klassi lõpul nuttes öelnud, et nende väike kool, mida endisel ajal pike lasteaiaelus hoitud, selleks, et siinkandis ka ikka eesti keelt kuuleks oli nüüd halastamatult ära lõpetatud. Ning maja nägi välja nagu sellest oleks torm üle käinud. Sinna maja juurde ei lubatud enam minna. Seepärast oleks ta tahtnud olla kodus. Oleks tahtnud istuda kodus arvuti taga ja kõik siin ära õppida või siis joosta-joosta kuhugi kaugele oma salakohta väikese Kaarlikeses kohta, kus keegi teda ei leia ja seal lihtsalt istuda. Niisugune ja koht pidi kusagil olemas olema. Siin aias, seda ei olnud siin aias, seda ei saanud olla. See oli kohe ehitatud nii, et sa ei saanud ennast isegi natukeseks ära peita, ilma et keegi oleks tulnud midagi tegema sundima, nagu isa ütles, oma aeda harima. Siin ei saanud unistada. Kui sa natuke aga omaette istusid, siis pidid sa ikka kuulma, et midagi on tegemata ja sinu peale ei saa loota ja sa oled lihtsalt lootusetu. Ning sul tuli kohe jätta ussita õngitsemis nagu isa tema istumisi pilkas. Siin ei saanud rahu. Aga kusagil metsas vahest küll. Jõeäärsel võib olla. Poiss tõusis arvuti tagant püsti ja läks akna alla. Teda ei lubatud, metsa arvatud koolide. Ja ta ei teadnud, kus on jõgi. Isa ja ema olid öelnud, et tal ei ole sinna asja. Väeti jõge enam ei olegi. Aga koolis lapsed rääkisid, et seal vale jutt ja et nii-öelda seepärast, et jõed olid hakanud reostama, ummistama ja kinni kasvama. Ning varsti seepärast tõesti enam jõgesid ei olegi. Akna taga paistis aiamüür pügatud rohuplatsi, riistasid teerajad ja väheste puude alumised oksad olid maha lõigatud. Aiamüür oli nii kõrge. Laev oli ehitatud müüri sisse ja kui autoga õue või välja sõideti, tuli suur värava pool põikpuust lahti teha. See vana lugu ei ole muidugi villa, ütles ema ikka, aga me teeme sellest villa. Seni oli see nende perekonnakindlus haaval alati kinni. Ja üle aia nägi ainult puude elatasid. Poisi võttis külmikust võileiba ja istus näsides jälle arvuti taha. Tali suurte siniste silmadega ja selliste kõrvadega, mida oleks võinud tähtedega diivadeks ning tal oli silmini pähe tõmmatud liiga suur oranž nokamüts. Kuigi suure maja tubade vaheuksed olid lahti, oli poisi toas veidi õudne. Poiss ei märganud seda, sest tal oli tähtsamatki teha kui selliseid pisiasja märgata kella viieks kolida sisestanud teksti, mille tähendusest ta päriselt, et aru ei saanud. Alguses oli sõna ja sõna oli programmeeritud klassikalises kahendsüsteemis. Alguses oli sõna, siis tuli see laadid tekstiprotsessor. Alguses oli sõna, lõpus saab olema sõna keelt välja alles ja Valeril hoolega järge pidades toksis poiss teksti lõppu. Dan Simmons, hüü terri on. Ta uuris võileivapuruga kaetud keelt suust välja alles viimast sõna mõisatades, kas see on õigesti? Ja muutis teksti värviliseks? Tekst oli natuke sedamoodi nagu piiblis. Vanaema oli talle ükskord ette lugenud, aga ei olnud ka ikka piitsa mõistatama. Aga sellise targa teksti valimise eest öeldi sulle ka tunnustussõnu, nagu ükskord isale mingil koosolekul. Kui poiss tahtis püsti tõusta, et vaadata ega isale koju jõudnud. On aeg küsida, mida see tähendab, mis ta kirjutanud oli ning selle peale arvatavasti kiita saada. Lendas monitori ekraanile tundmatu putukas. Poiss komandos tasakesi lähemale. Kummaline putuka näkku, suu. Hiiglaslik. Jälle keelt välja ajades meelitas poiss eksinud seiklejad Taanis paberitükile kaalus, kas panna putukas skännerisse aga viskas selle siis õhku ning püsti tõusnud, saatis teda ise kogu kehaga koha peal ringi keerles silmadega. Tiivuline lendur valis alati sellise tee, mida poiss ei osanud oodata. Ja poisil hakkas jälgimisest pea veidi pöörid. Tema. Poiss kõhkles veidi, aga tegi siseõuepoolse ukse lukust lahti. Vahel oli Isamaa auto nii vaikselt sisse ajanud, et ta ei kuulnudki ning koperdas garaažis. Isa oleks kohe öelnud, kas tasuks selle putukaga jäänuta. Poiss piilus uksevõrgu vahelt välja, aga garaaži värav oli suletud. Putukas tiirles ukse juures. See oli küllaltki suur ja läikivate tiibadega. Kahju, et putukad ei rääkinud. Kindlasti oli see haruldane putukas ja isal olnuks hea meel. Kas siis, kui putukas kannerisse panna, jääb see arvutisse ka või jääb siin ainult see, mis on paberil. Ja kas see võiks arvutis liigutada, kui saalita, äras känninud. Seda oleks pidanud kohe algul tegema. Jälle oli ta ilmaaegu kõhelnud, kui sa kõhklesid, siis oli alati hiljem üks igavene häda ja viletsus. Putukaskaneerimine siis isa kindlasti vaimustusse. Meie arvutis on kohe päriselusloodus, ütleks ema, nagu muidu tema joonist teatud looduspilte vaadates ikka tegi. Aga kuidas seda imelooma enam kätte saada? Isa ja ema oleksid seda kindlasti teadnud, aga kummaltki ei olnud käepärast, nagu see ikka oli. Poiss lükkas võrgu korraks kõrvale ja seisatas trepil. Tema küll ei tahtnud inseneriks segaarstiks saada, kui need pidid laupäevast lisateenistust hankima, nagu nad ütlesid. Ja see tähendas tihti ka pühapäeva. Kui oli imeilus päev ja sa tahtsid koos midagi ette võtta, siis oli nendel ikka vaja minna pidulistele autost õlut müüma. See oligi see nende lisateenistus. Pärast olid kodus uksed ja õuevärav kinni. Sa saad nii kaua siin ise oma asju ette võtta, ütles ema. Aga siin hoovis ringi kannataja olnud mingi ettevõtmine. Pealegi kui sa kindlalt kodus pidid olema, siis ei olnudki kodus olemine mingi rõõm ära siis kellelegi lahti tee, oli õelnud ema ja isa saanud meie usaldame sind ikka pildid seal mingi sulle peale pandud kohustuse küüsi kisklema. Ja ometi olid nad samal viisil lisateenistust hankinud alles paar päeva varem jaanipäeval. Varimis kellal üheksa paiku õhtul kattis kogu õue, oli jõudnud aia äärest ainult natuke kaugemale. Isa ja ema tulekuni oli veel aega. Poiss kükitas lävepakule ja vani käe lõua alla, et juurelda, kas pead jälle kord endale ise süüa tegema. Sest laupäeviti olid isa ja ema tihti ära poole ööni. Aga äkki oli putukas putukavõrgu kiuste uksest väljas. Poiss kargas püsti, vaatas joostes korraks tagasi lahtise maja ukse poole, tõmbas jooksu pealt väiksemaga värava, pööra lahti ning kihutas õuest välja. Putukas lendas joonelt metsa alla. Mets algas kohe värava taga ja varjuliste võradal oli putukat raske jälgida ning ta pidi kiiremini ja siksak-idega maksma. Äkki ta teadis siis saanud olla keegi muu nii suur ja tiibade tekitatud imeliku häälega imeliku näoga. See oli see putukas, see putukas tuli kindlasti vee äärest. See pidi tulema tee äärest salakohast väikese Kaarlikese suul putukas. Võluv putukas ei olnud muud, kui tema kannul püsida ning ta leiab kümneid samasuguseid, mida vaadelda, näidata ja skaneerida. Poiss hakkas veel kiiremini jooksma, otse läbi põõsastikku oks kriimustas nägu kuid selle eest oli tee otse. See ei saanud olla kauge, see pidi olema käeulatuses. Ta pidi selle leidma, enne kui isa-ema tagasi on. Kohe-kohe pidi ta kohale jõudma, see oli kindlasti sama äge nagu mustri juures, kus putukaid oli teel nii palju tundsid ennast nagu kulp leeme sees. Äkki oli putukas kadunud? Poiss peatus hingeldades, siin oli mets teistsugune, puude all oli elam ruumi. Aga samas oli varjuline, nii et ainult üksikud valguslaigud jõudsid maapinnani. Ta jõudnud enam joosta ning läks üle kõnnile. Siin sammuda ei olnudki nii kole, nagu oli, räägi alati nad luiskaside tul, igavam oleks. See ei saanud olla enam kaugel. Alati oli räägitud, et seal lähedal kindlasti oli see siinsamas, kõik ilusana, alati ninal, ainult sain märganud seda. Ta seisatas. Äkki tuleks siiski tagasi minna? Ei, nüüd oli ta juba küllalt kaugel, paren jõe ääres ära käia ja siis üles tunnistada. Ja ta läks edasi. See oli natuke samamoodi nagu internetis, mida ta koolis oli proovida saanud, mida sa kerida hüppad, naeris isa, kui ta kortale kooli oli vastu tulnud. Tee endale midagi enne selgeks, et edasi minna. Aga nii ei olnud avastust. Mis seiklus see oli, kui sa ette teadsid, mida pidid avastama, kuidas heegeldada tahtsid, siis kõik arvasid kohe tahad pahandust ja vanemad inimesed ei saanud millestki aru, kui sa tahtsid natukegi elust mõnu tunda. Ta oli nii öelnud. Isa ja ema ning parajasjagu neile ööbima tulnud tuttavad olid selle peale naernud ning käskinud seal välja puhata. Nii oli alati, alati oli neil midagi teha ja sa pidid selles keerulises maailmas üksi oma pead kõik endale selgeks tegema ja siin putukaid taga ajama. Ja kui midagi tõsist tahtsid teha, siis naerdi. Parem, kui sa vaikselt oma isale ajasid poisse, ohkas ja lõi käega. Ning jäi siis seisma. Küllatali sammu nüüd juba päris kaua oli hämar. Ja ta ei osanud tagasi minna. Praegu muidugi praegu, hiljem ta oskab Tonjugaarlikke võitmatu Kaarlikke. Äkki tunnista väsimust, kas putukas oli teda nõelanud? Kui sul olid tähtsad asjad käsil, nõelasid sind putukad või sa väsisid hirmsasti ära ja jäid haigeks. Ta katsus pead, aga ei valutanud kusagilt, ainult väsimus, ilmvõimatu uni, see vajusta üle nagu tekk. Ta ise vajus puu alla kägarasse ning uinus silmapilkselt. Kolmapäev, 30. juuni kell 12, null neli. Vanamees ohkas ja lükkas ukse kinni. Lukk oli küll vana, kuid pidas hästi, ainult uks oli veidi ära vajunud ning ta pidi iga kord linki veidi tõstma, et võtit saaks keerata. Oleks uksemeelsete lukustamata jätnud aga kogemusele õpetanud, et siinkandis oli rumalus. Kuna tema kodu ei pidanud siiski mingi vanglaks muudetud kindlus olema, kus keegi käi. Tuli piiri pidada ja piire seada, mitte piirama hakata, nagu ta õpilastele oli öelnud. Hiinali selle piiriga, nii nagu taimedega taimi oli toas ja verandal. Tuba läks üleaiaks ja rohkete puudega aed sujuvalt üle hõredaks metsatukas, kus oli lagendike piir, oli kindel. Kinglik. Turistid sai siin puhata isegi vahel kõhutäie. Hoolimata sellest, et ta neid põhjas. Ega piir nii rangega saanud olla. Et üldse iga inimlikkuse välistas. Õue keskel anamnees seisatas. Ta tegi enne kodunt äraminekut alati nii. Kaugemas servas puude all olid hauad. Naine maetud. Kui palju oli tegemist, et ta saaks siia oma õue, ausamatuse platsi, kuhu ka ise ükskord kaduda? Jätuks Enda austuks, kelle haukumise peale, aga nüüd pärast tema surma öösiti tihti üles ärkas. Mei ära metsa. Kuigi ei olnud enam parim aeg, kõlbas veel sauna vista juurde teha küll. Metsas oli vähemalt vaikne, seal ei olnud seda kõikjale imbuvad jäänud jumalikuks pidavat Lindliku häält, mis teatava intelligentsiga teataval intellektuaalsel tasemel kõigest informeeris. Kõigele vastused andis. Ja just nagu õiges suunas juhtis. Vähemalt oli see vahel värvilise näoga jäikoonina televiisoris isikustatud kuid siiski anonüümne hääl selleks mõeldud. Sellest häälest ei saanud keelduda, aga temast väsis. Häälemeelevallas oleks jumal olnud, nagu ainult seal kuuse pääl sind valjult juhatas. Metsaga oli jumal kõikjal ega püüdnud sind eemale juhtida, sulle midagi sisendada. Vai laskis end avastada. Nii oli ta õpilastele rääkinud, mis neist nüüd saanud on, kas nad mäletavad veel seda, tema õpetust tema õpi, lapsed, nagu ta neid kutsus? Taastus ühtlasel kiirel sammul. Rada oli tuttav ja siin ei olnud põhjust pikemalt peatuda, sest siit oli ta juba koristanud. Ta juhatas ja nagu kiuste komistas mättale pidin äärepealt vanduma. Eluaeg oli ta õpilastele rääkinud, et vandumisel ei ole mõtet ja c pigem kutsub halvas katuse kohale, kui selle ära peletab. Aga nüüd oli see lause talle endale huulil. Ega see olnud ka ime. Kaua tema enam jõuab seda metsa koristada ja luiteid. Vana mees sülitas ja tõmbas helesinise noka tsi järsult kõrvuni pähe kuigi teadis, näeb siis välja nagu kõrvadega krokodill. Noh, ja ongi hea, kui mõni neist lagastajatesteete juhtub. Paarkümmend kilomeetrit edasi kummitas männitüvede ka ikka veel mõni hüljatud maja, endine pioneerilaager või ajaveetmis, koht sisse visatud, aknad katki pekstud, uksed, soditud seinad, hüljatud, Välige märgud. Kodus ta igatses metsa isemoodi ruumina, äratuntavat kohisevad vaikust. Aga metsas tunnised seal hüljatuse ajatu vaikimine. Riigimets ei olnud kunagi olnud varem nii äratallatud kui nüüd. Põrgulised sõitsid raskete roomikmasinatega metsanädalal vaheliselt tuhandete viisi autodega luidetele. Riik plaanib Eesti hoiatused kohta on kaitse all. Aga inimesed tõmbasid sildid lihtsalt maha, lükkasid ümber, heitsid põõsasse enda järelt, koristame ara nagu silt ise ütles. See äraviskamine oligi nende koristamine. Et mis sest koristamisest, kui luiteid ühel päeval enam niikuinii ei olegi. Peaasi, et seda metsa enam ees ei oleks. Põrgulised nagu see ei olekski lõppkokkuvõttes Nende eneste Eestimaa. Ta komistas jälle ja seisatas. Ta pidi olema kohal. Aga see ei olnud sama koht, kus ta igal aastal käinud oli. Taani vanaks jäänud ja. Ta lihtsalt oli, vanamees, oli unustanud õige tee õigesse kohta. Sa pidid olema mitte ainult õigele seal õiges kohas nagu televisiooni reklaamis käiati, vaid ka õigel teel. Ja õige mees seda teed käima. Vana mees mühatas jälle. Aga see pidi olema see koht. Ta lihtsalt ise ei tahtnud, et see koht meeles seisaks. Ei tahtnud siin meenutada seda seda tahtmatult, rõõmus, valusat meeletut karjatust, mis kuupaiste silmas kuuldusta Kaheksateistkümnes naise suust. Kui nad esimest korda siin jaanilaupäeva õhtul riistade jaoks oksi lõikama tulid. Ja neljaks aastakümneks neile värsketele lõhnavatele okstele vajusid. Ei tahtnud meenutada, sest ei tahtnud teada et sellesama puu puhastele maha kistud okstele nüüd mõni seltskond heitis oma pudelid ja süstlad, järatud kondid, daamid ja lohaka lõkkeplatsi, kahtlased. Ta ohkas ja korjas prügi suurde musta koti. Ja oli tänulik, et ta oli harjumusest ka täna siiski mõne neist vahele pistnud. Hea, et ta ei tulnud nädalavahetusel esmaspäevalgi, oleks mõni aeglasem ühiskond veel siin kusagil laamendamas erauskamas. See metsatukk oli päikeselisel suvehommikul ju nii õhurikalt kaunis kujuks, parajalt hõre ning parajalt tihe metsatukk seda olla saab. Saab siis inimene veel mujal pidu panna, kui siin. Mis vihtu kahetseda metsa ees ei oleks. Plastikkott sai kiiresti rebenemiseni täis, kuid tal oli neid koti siin-seal veelgi puu nendesse ära pandud, kui ta järgmine jalgrattaga tuleb. Nüüd on lihtne see kõikama rekka peale ära visata, ükskõik mis mõttes. Eks ta prügivedaja oligi ja päris mitte too sealt muusikalist nimetas rekkaks seda kaadervärki, mille ta oli oma sõja naersime uskuarna ratta peale ehitanud, nimelt prügikottide vedamiseks ja see ei saanudki jäta kahtlust, mis osalda pärast õpetajaametit oli endale valinud. Prügivanake Ta mühatas jälle. Eluaegne õpetaja tassib teiste prügi. Kas ta paarkümmend aastat tagasi oleks osanud arvata, et ta ei doosi ja metsalapsi tundi sagedeni metsas tunnipidamine oli üks põhjus, miks teda veeti veidrikuks. Veel enne väike kooli sulgemist vallandati, vaid üks kord müttab siin metsas selleks, et teiste järelt koristada. Elab vanasti oleks teda tehtud külahulluks metsas, sanitar, jobu, muud midagi. Prügikasti inimeseks teda loodetavasti siiski pidada ei saanud. Ta hakkas kiiremini rämpsu kotti suruma. Polnud tahtmist laste inimestele endale irvitada. Seepärast viis ta kokku korjatud vaenlase alati väga vara hommikul prügimäele. Neid ei osanud ega saanud teisiti nimetada, sest õigeid prügilaid siin ju ei olnud. Ega see lõputöö talle nii väga meeldinud, ta leidis sealt vahel eest äravisatud inimesel üks või kaks korda kuus siinsamas näidiste tapetud peksti sodiks, torgati surnuks ja lasti maha kusagil teises paigas Jõhvis, Narvas või isegi Tallinnas. Tapetute laibad visati nüüdsel ajal prügimäele. Joonel seal mujal ei olnud vaba kohta. Anamnees ohkas. Miks taimed siin mõnes kohas nii imelikult vohasid? Eks ilmus uusi, teistsuguseid putukaid. Miks põhjaeesti kajakad vaevusid enam ajagi laadi tagant siia lendama, nagu nad oleksid pilves? Oli need väljamõeldised? Neli tähendalt üldse selliseid asju küsima. Poolteist kilomeetrit mööda kruusateed Rannapungerja Tudulinna poole ja siis mõnisada meetrit läbi männimetsa jõe äärde ning sa leidsid sügava põhjaga vägal veel õitsema vesiroosi. Piisas uus külast veidi edasi sõita kui võimsate luidete vahel kehas kümneid sipelgapesi. Väikesed kangelased olid oma pesa upitanud isegi luiteharjale männi alla kust oli näha venepoolse kallani välja. Talle meeldis seal. Mõnel õhtul sõitis ta oma kägise rääksuva kondimootori jõul uidetele ning kuulas mune puu all iidse järve vägevat näha. Ta armastas vaadata üksikut vägevat mändi luite harjal vastu vett mis hoiaks kinni seda 10000 aasta eest lahkunud mandri paljastanud lõpmatult liiva, kui mittemets oma juurtega. Ja kuidas elaks mets ilmasele, napi toidu vooliseta. Mida leida luiteliivadest? Kui kaua jõuab see puu veel liiva kinni peale nagu kogumetsal oli, kas selle männi saatuseks, kas variseda ükskord alla või sirutada võra lennata kaugele ära? Ilus oli see võimsate juurtega üksik puu. Iga kord oli ta ka sealt leidnud poollagunenud inimkeha, mille ümber ja peal olid saaginud sipelgad ja mingid muud satikad. Tal oli süda pahaks läinud. Ta oli libisenud koos liikuma läinud liivaga alla ning oksendanud järve ja vaadanud, kuidas järv ta keha vaeva endaga viib. Peab päev 27. juuni ninas kõdites poiss armastas ning roni seina seest välja. Päike paistis kõrgetele latvade otse silma. Käed ja jalad olid nagu võõramad. Ei saanud olla sama päev. Taali magama jäänud. Tali läbi kulunud, ära. Seda ei olnud veel juhtunud, nüüd ta isa käest saab. Alati, kui sa kuidagi järje peale said, siis pidi midagi juhtuma, mis kõik su senised jõupingutused tühjaks tegi. Isa ja ema ei lubanud metsa minna, sest siin juhtus vahel koledaid asju, millest tal ei tahetud rääkida. Aga milles ta siiski nii palju teadis, metsast leiti vahel mõni tapetud inimene. Oleks ta nüüd siin internetiga laptop, siis võtaks ta isaga ühendust, isa imestaks ja olekski korras. Aga nüüd oli vist mitte ainult internetiga, vaid üldse arvutiga jokk. Hakkas umbropsu minema, kõht laulis nagu kajakas oleks kõhus olnud. Siin ei olnud kusagil teed, tal oli hetkeks hirm, aga ta lisas sammu kodusid kindlasti pahandavad väga, aga süüa saab ta ikka, ta sööb putru ja pühapäeva hommikul saab kindlasti midagi head ka. Ema tegi laupäeva õhtul alati koopia, kui sa pudru ära sõid ja koolis midagi hullusti ei olnud, sai ka pühapäeva hommikul piima kõrvale kooki, küll ta saab kooki, tema on ju Kaarlikke ja ei saanud teisiti olla. Täna oli ju pühapäev, isa oli talle nädal tagasi ostnud, teise klassi lõpu puhul isegi arvuti kasutatud, aga ikkagi nende koolis oli arvuti ainult paaril poisil ühel tüdrukul tema kesta koti tundis koolimineku suhtes vastumeelsust. Oli varem pidanud lunima isalt, et ta saaks kauem kooli jääda, et seal veidi harjutada ja isa oli lubanud tal kauem koolis olla, aga nüüd saate harjutada kodus veel täna. Ta harjutab suve läbi ja sügisel näitab neile. Ta kummardus ning soris rohus hapuoblikad ega midagi muud söödavat, mida ta teadis, ei leidunud ta lakkus niisket lehte. Kuni keelel hakkas valus. Kas kiirel sammul astuma sinna, kus pidi olema kodumetsa serval, vaatas ta tagasi. Väikese heinamaa kohal oli lõputute ajas. Ta tõstis pilgu üles ja soovisid seal jõul, eks lennuk, purilennuk kastase maastiku kohal, see laskuks, ta istuks sisse ja lennuk viiks ta otseteed koduväravani, kus isa ja ema ta uhket tulekut imetleksid. Siis hakkas ta tihkuma. Esmaspäeval, 28. juuni kui poiss väikesele lagendikule jõudis, ta võpatas. Lagendiku teises servas seisis maja. Ta oli astunud ja istunud, istunud ja astunud, aga siin oli maja, siin elasid inimesed. Siit sai süüa ja isale helistada. Ta kiirendas sammu ja hakkas jooksma majali uppunud metsistunud põõsastesse ja iga sorti puude hiigelvõradesse. Õu oli pigem pühamat aed, kus vedeles hooletult riita laotud katmata puid, vankrirattaid ja Poola autot ning ümber kukkunud väike pink kellel ilmselt oli lebanud nüüd rohule langenud värvituks muutunud padi taastas sammu lähemale. Õu oli tühi. Kaevu kaanel Levas kas taastas veel lähemale? Kassi liigutanud peadki. Ta tundis sügelust, pääsed või mingid muud satikad olite ära söönud ja pidi end pidevalt kratsima. Ta oleks tahtnud tormata kaevu kõrval rohus paistva pesuga juurde. Oli väga palav. Tagaaias kasvasid pikkadel kõrgetel lüür, sirgetel peenar talvist sibulad ning kusagilt eemalt kostis kuidagi vunklevat muusikat nagu vene laulu. See pidi olema mingi väga vanamuusikaajast, kui tema ei olnud veel sündinudki. Aga siia ei tohtinud tulla. Seal augu juures, kus ta tuli, tema selja taga seisis viltune silt. Sa oled suur küll, et sellistest asjadest aru saada, oli öelnud isa. Kui on eravaldus, siis sinna ei minda. Nende maja oli ka eravaldus ja nende hoovi peal ei tohtinud ilma loata ka keegi tulla. Vanasti oli kõiki kahe räsida, nüüd enam nii ei ole, ütles isa. Ta tundis, et keel on kuivhall kunagi siniseks värvitud. Kaev oli käeulatuses. Vana raske kaanega ja roostes ketiga ümber võlli tämber auku lasta. Ta ei teadnud, kas ta jõuab. Jalad värisesid. Ta oli liiga väsinud. Ta ei hooli kassist, ta joob kaevu kõrval maas olevast kausist, viskab vett näole, jookseb siis minema. Taastas veel lähemale, komistas kaevu lähedal kuivanud mättale ning kukkus näoli, sellal kui nurga tagant hästi jooksis välja kaks tüdrukut. Neil olid lillelised kleidid. Ta küsis ise veel pikali maas, kas ma juua tohin võtta? Hadi kaadid. Lähed tõid. Tüdrukud vehkisid kätega. Kas ma juua tohin, uhe? Nii. Ta ei saanud aru, kas nad ei lubadel juua võtta või nad ei saa eesti keelest aru. Halicitsase Ta koittemaatilsinkteriad, ta. Päike paistis maja teiselt poolt. Seal pidi keegi istuma, sest isa jutu järgi pidid venelased end soojadel päevadel maja juures pingil istudes soojendama. Korraga kolksatas midagi nurga taga käis mürts. Ja ta sööstis väravast õieti katkise aia lahtisest august välja ning joonelt metsa. Kui tähistama vajus, ei olnud koeri kuulda. Kas koeri oli? Süda tagus. Aga imelikul kombel janu enam ei olnud, ajas end püsti ja hakkas jälle vantsima. Kõrge roheline rohi, vaevane madal, kuivanud rohi, kõrge roheline rohi. Võsa, mille taga oli äkki kraav, ta kriimustas end ära ja kukkus kraavi. Liiv põse all oli niiskete mani liivakeelele ja katsudes lutsida. Aga suurt ei aidanud, ta hakkas kaevama, aga vett ei olnud, puud imevad ära, öelnud isa. Kas tihkuma ei saanud nii olla, et keegi teda ei otsi? Isa ja ema politsei keegi otsib, ei saa olla tema pisike Kaarlikke jäetakse siia üksi, kunide sured. Kindlasti otsivad teda kõik eestlased märkamatult hiilides, et ta ei ehmatatakse ta hirmu pärast ära jookseks, kindlasti tuleb keegi. Too oli ju pisike Kaarlik. Ta tagus võsa maast leitud kaikaga, mida oli kasutanud rajamiseks, kuni väsis ning nuuksus ilma pisarate. Kui sa parajasti ei ole julge, siis on nad julgustamas, aga kui sa kardad, siis ei ole leid kusagil. Äkki vajus ta kokku ning haaras põllud ümbert kinni. Hirm vajus ta peale nagu külm vihmasagar õõtsevalt oksalt. Teisipäev, 29. juuni mustikad. Ta kraapis neid koos lehtedega ja sõi tundmata maitset. Kui vihma jälle sadama hakkas, kükitas ta algul puu all varjus jooksis siis võsa ääres suurema puu juures maha niidetud lahtise heina juurde ning puges selle alla. Kas see oli sama koht? Ei teadnud seda. Nirud puud, see võsa, kuskil oli ka eelmine kord saanud ahmida natuke mustikaid ei saanud olla muu koht, sest siin oli ühe oksa ümber selline suurkõrs, mille ta oli sinna sidunud. Siiski ainult tundus talle, et see on sama. Äkki oli selle sidunud keegi teine. See oli nii sarnane, kõik paigad olid needsamad paigad sarnaselt. Ükskõik, ei saagi ma sünnipäeval. Ei tea, kas nüüd on, sünnib, mitu päeva oli niimoodi hekseldada kolm, neli ükskõik, mitu lõpmatult. Võib-olla sidusid kõik alati kuhugi samasuguseid oksakesi, ükskõik kas ta tundis, kuidas peastuks miskid oleks tahtnud nutma hakata. Aga ei saanud, oleks arvuti kaasas, laptop meiliks kuhugi kellelegi, keegi pidi ometi teadmata kadunud. Sama koht, see oli sama koht, kõik oli sama, ta ei olnud siit ära läinudki, see oli see sama hetk, seesama minut. Mingi putukas. Mingi putukas, ükskõik, putukas ei saanud nii kõvasti põriseda. Helikopter. Ta kargas seintes püsti, vehkis kätega, käed olid tiivad, ta oleks pidanud õhku tõusma. Keegigi abistas võsa vahel ta nägi seda. Aga tal ei olnud jõudu liigutada. Tuul, saetuulehoog sahistas ümberringi rohus ja siis kiskus ta rüüd. Palju seda heina see oli väga oligi. Ta tegi silmad lahti väikesel lagendikul vedela heina, lase muutus rahutuks ja hakkas liikuma. Siis kiskus tuul üksikuid heinatorte lendu ikka kõrgemale ja kõrgemale. Hallikas kollakad, tordid visklesid, hõljusid veidralt nagu elusolendid ja tiirlesid ringmängus ümber lagendikku tõdema. Aga ta pani silmad kinni. Kolmapäev, 30. juuni kell 15 14. Siia vaheprügilasse sai musta koti sisu ära valada. See oli lihtsam jalgrattaga järele tulla, mitu kotti korraga peale võtta. Aga kõik ei saanud omal jõul siit minema tassida. Seda õli ajastada reostatud muruniturnuks tallatud õisi, toda mahajäetud linnupesa vanalind enam tagasi tulnud. Tundis tihti, et ei olekski tahtnud siia võsastikud tagasi tulla. Aga siin sai pool maad käidud ja teisel pool väikest künkakest oli pink, nagu oleks keegi selle metsa unustanud. Painutatud metalljalad ainult üks pulk oligi puudu. Tegelikult oli seesamasugune rämps nagu maha jäetud auto eemal. Ja ometi oli ta rahul, et sai istuda mugavamalt kui mõnel puunotil või kõrgemal mätta. Tänaski pea seljatoele ja vaatas taevasse õpetaja kes tema õpetamist vajas. Ja kui ta endalegi sai veel õpetajaks olla Taali nagu see unustatud jõgi siin lähedal, tasapisi kinnikasvav. Nii et varsti pole enam midagi Peipsis kanda. Kunagi saatsid temasugused õpetajaametilt kirju ajalehtedele, kohalikest sündmustest, vedasid raamatukoguhoidja ametit, seadsid võlakirja asju, korraldasid kõnekoosolekuid. Aga kes nüüd selliseid enam vajas? Nüüd oli vaja parimal juhul välismaagurusid, et ühes kohas olgu sirutada ja mõtted ühikuid nautida. Ning uskuda, et kui juba kord kursuse eest palju raha makstud, küll siis mingi tarkus ka tuleb. Nagu arstid ja apteekrid olid muudetud müügiagentideks. Nii oli õpetajast juba ammu poolsunniviisil saanud tunniandjad. Ja uus aeg ei olnud muutnud selles suhtes midagi. Pigem vastupidi, mis südameharidus, mis elutarkus läbi ratsutada, sisse pressida, paljundada, kopeerida osta-müüa shopata rohkem rohkem rohkem asju olgu mõttelisi või füüsilisi rohkem asju, selle asemel, et lapsi mõtlane tundma õpetada rohkem asju. Selle asemel, et asjadest mõtelda. Prügi pidinil hunnikus seisma. Ja sellest kuhjumisest sündiski tromb. Reson südaneski hiljuti kinni, keegi ei puhastanud, seda keegi ei õpetanud. Ja keegi ei õpetanud. Sest mis õpetamine muud on kui liigse rämpsu väljarookimine. Ajasin end püsti. Imelik, väsin kassas mustikaid talundis, äkki pigistus rinnus. Ja istus sinnasamasse pingi juurde kõrge rohu sisse mahakala päev, 30. juuni kell 16 45. Imelik, aga südames oli sant tunne. Ei tea, kui kaua ta siin niimoodi oli istunud. Valguse järgi otsustades võis olla möödunud ehk viis tundi sellest ajast, kui ta koduuksest välja astus. Ta heitis pikali ja pani käed pea alla ning tundis, kuidas uni vajuta peale. Nagu puud oleksid kõnelnud. Jah. Nüüd ta teadis, kuidas omavahel räägivad puud. Nagu oleks kaks puutüve omavahel hõõrdunud nihutanud või kiuks. Ei, ei olnudki. Unes ei olnudki puu mingi lindist, mingi uus lind. Ajasin tasakesi istukile ja siis püsti saab teatada ornitoloogile. Need siinkandis ei viitsi käia, aga nüüd nad näevad. Väikese poisi laip umbes 90 aastane trussikud jalas, ainult trussikud tagalas maas, kõrges roos lähedalt heinast tulnud ära külmud, alanes kummardus. Ja tõesti siis keha kiirustades pingutusega sülle. Kolmapäev, 30. juuni kell 16 45. Ainult kohin kõrvades. Purilennukil ei ole mootorit ja seda viib edasi tuul. Ütlesin endar. Küll sa näed. Keegi vaatas aknast sisse, see oligi do. Tuulel oli suur, nagu sul on, täna sünnib. Ütles tuul. Kolmapäev, 30. juuni kell 16 46. Ei, süda lõi telefoni, olnuks vaja mobiili. Aga tema vaevase pensioniga ei saanud endale mobiili pidada. Ta ruttas pool küürus joostes poissi üles suurema heinalasu juurde appis altpoolt kuiva heina ja hakkas poissi sellega hõõruma, tõmbas endal särgi seljast, mässis poisi sellesse, surus ta enda vastu ning puhus talle hingeõhku näol. Kolmapäev, 30. juuni kell seitsmeteistkümne. Vananemispeatused hingeldamisega toime tulla, sosistas poiss, vanaisa, Mess, vanaisa, sulle hade torgib. Või nii, mismoodi ma su vanaisa vanaisa võtab ju ikka sülle. Ahah, aga kes sina sihuke siis oled? Mina olen Kaarlikke väike Kaarlikke. Ja kuidas sai, tunned lõike Kaarlik? Hästi, ainult natuke halvasti. Nii et kui kaua sa siin oled siis ringi rännanud? Ei tea. Kas sa mäletad, mis oli? Mäletan küll, ühte päeva ei mäleta, ainult natuke mäletan. Minu sünnipäeval oli kolm päeva. Aga rand, mis asi? Torm seal ei olnud, mingit tormtorm oli siis teises kohas? Kartsid ka? Vist küll. Seal oli nii vaikne. Sellepärast ma küll kartsin, just sellepärast, et miski ei liikunud ja kedagi ei olnud ühtki inimest külge. Mis sa sinna läksid? Üks putukas läks ka. Ah ma tahtsin vaadata, kas seda saab skannida. Poiss vajus kahvatult vanamehele õlale ja too hakkas aeglaselt pikkade lohisevad sammudega jooksma. Ta ei kuulnud, kui poiss natukese aja pärast sahistas. Vanaisa. Neljapäev, esimene juuli eile oma õpetajat Indrek järsku tema 75. sünnipäeval austama tulnud endise õpilasi rabasama ideede algupärasuse poolest tuntud pedagoog sellega, et astus tuppa süles viis päeva taga otsitud ja juba kadunuks kuulutatud üheksa aastane Kaarli just päästmist päeval üheksa aastaseks saanud poisi kohta, ütles päästeteenistuse esindaja, kellele õpetaja järsk oli helistanud, et ainult lühikeste pükstega ja neli päeva söömata, joomata üksnes mustikates toitunud poiss võib pidada oma topeltsünnipäeva uus külast nelja-viie kilomeetri kauguselt metsast. Ei oleks keegi taibanud teda otsima hakata ja seenelisi ning marjulisi praegu veel metsas ei liigu. Kui kaua võis nõrkenud Kunnatud ja kihulastesse poiss külmast kangena rahus lamada, ei oska ta öelda. Härra järsk, leidis poisi võsastunud kohast enne mitu korda lähedalt mööda kõndinud, kuid polnud midagi märganud. Paist nimetab oma leidelt jonnakalt vanaisaks. Kui vanaisa mind lõpuks leidis enda poole viis, siis ma enam ei võtnud, ütleb poiss. Olin kogu aeg kindel, et saan ema juurde ja koju tagasi kogu aeg. Ainult lõpusena natuke olnud, enne kui tuli vanaisa. Praegu on torni metsas üle elanud väikemees ja südamehaige trombikahtlusega vanahärra mõlemad jõhvi haiglas. Isad ei poisile haiglasse järele läptopi, mida see nõudis. Esimene, mida teise klassi lõpetanud poiss arvutit avades tegi, oli küsida isalt, mida tähendab tekst, mille ta oli sisestanud Dan Simmonsi kuulsast raamatust. Alguses oli sõna ja sõna oli planeeritud klassikalises kahendsüsteemis. Laste psühholoogil on väikese Kaarliga veel palju tööd. Küsimusele, miks ta üksi metsa läks, vastas laps. Ma tahtsin teada, kas jõed on veel üldse olemas. Need, mis Peipsis voolavad. Küsimusele, miks tema just sel päeval metsa läks, vastas auväärt õpetaja õpilaste poole vaadates värskeid lase vitsu tooma. Muidugi selleks, et lihtu teha. Ühtlasi meile edastada äsja laekunud kurb uudis. Täna esimesel juulil pärast mitmetunnist heitlust õpetaja järsk, suri südameataki tagajärjel. Sellised inimesed nagu meile hästi tuntud õpetaja Indrek järsk annavad meie ühiskonnale uut lootust, ütles kohaliku omavalitsuse juht, kes lubas hoolitseda selle eest, et auväärt pedagoogi mälestus saab väärikalt jäädvustatud. Kolmapäev, 30. juuni kell 17 11. Vanaisa aga maasikaid metsas ei olnudki, ainult müstik. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg