Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned. Neis Aaneb tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Vaba Hurvana mees. Poistekamp hakkas naerma aga ta ei pööranud sellele enam tähelepanu sisse vaadata ei olnud kusagilt väljakudki, mille poole hotelli hiigelsuur külgaken avanes. Nii et ületaksode parkimispaikade nägi teenindusmaja tolmunud akna fassaadi, nii ei olnud enam. Selle asemel röögatas üle kogu kesklinna maade Errnsete hoonete vägev konglomeraat. Ehituse käigus oli vana, mis vana ikka veel moodsa hotellid, ohutu külgakna asemele jäänud auk. Ja nii pääses uuest Viru keskusest takistamatult vanasse Viru hotelli. Ta läks august läbi ja istus hotelli aulas kaugemasse nurka ning sulges silmad. Inimeste ärisagin ja hiiglaslike siseruumide poolhämara aura tasases tuule tõmbuses olin muutuda uniseks. Ja isegi väike mõttevahetus poistekambaga ei olnud suutnud seda peletada. Siin oli teine aeg. Seal olime, hättan linna oma City ja kehas uus euro ameerikalik näidiseluteater. Siin aga kõrgus, mälestuste mõtteline monument, mis tema jaoks ei saanud enam muutuda mida ta ei saanud kuidagi ignoreerida ega endast välja heita. Keskuses olid uksed valla. Tema mälus aga püsis hotell ikka suletuna samasena. Siin oli aeg 15 aastat maas ja uksest sissepääsemine raske sest uksehoidjad pidasid kiivalt valveta. Sisse pääseks ainult see, kes on väärt inimese nime. Kui juba sees olid, siis muutusid anonüümseks ala sekti liikmeks, kellest arvati, et ta teab kõiki selle organisatsiooni saladusi. See hetk kujutlust, et oled vastu võetud ülemaailmsesse välismaalaste ehk siis täis väärtuslike inimeste ühingusse, oli aga siiski illusioon. Õieti oli see hiigelkast, mida Viru hotell endast kujutas mõeldud külastajate jälgimiseks. Ometi illusioon. Siin oled turvalises õdusas maailmas, mis ei haava inimväärikust, sest meenutab mingil moel toodab välismaad, kus kõik on vaba ja normaalne oli mingil moel siiski kerge siginema. Ainult siin sisenemisega loodud illusiooni magusas rüüs ajendas parandama seltsimehelikud maneerid kodanlikus viisakuseks ja tõi huultele kooliaegse kehva haridusega hangitud võõrsõnad. Just siin ei teadnud sa õieti kunagi, kes sa olid. Ja nähtavasti seepärast kuigi illusioon peibutas talle siin hotellis siiski eriti ka ei meeldinud. Pigem eelistas ta hulkuda. Miskipärast laskistab pärast tööpäeva tihti teel end juhtida, nagu ootaks, et midagi juhtub midagi, mis äratab ta kummalisest poolunest, millesse ta ärkas hommikul, mis ajust tumedamalt peale päeval ja võimutses õhtul. Öised ja varahommikused, tühjad tänavad, puiesteed, linnaäärsed, räämas tühjad krundid ja umbrohtu varjatud radadega, raudteeäärsed ja kalmistud olid talle päris tuttavad. Ta oli avastanud linna lähedalt mitmeid rukkipõlde ja kord ühe masendava peoõhtu järel kiskunud lipsu eest ning marssinud õhtuülikonnas läbi vilja läbi maastiku ja kogenud õndsat äratundmisrõõmu. Et on pääsenud sunnitud elust ird ellu, kus ei olnud seda ahistavad tunnet, mida ta tundis ja tööpäeva lõpuks, kui ta toimetuse ukse lukku pani. Ja läbi üksikute komsomolipatrullide, nagu ta nimetas jalutavaid paarikesi, kes miskipärast sammusid alati umbes samal ajal sama marsruuti mööda kui ta oma harjunud teed kodu poole sammuma hakkas sinna siiski alati üldse jõudmata. Kas see oli seikluse meelest või soovist millestki vabaneda. Aga ta jäi pärast tööd vahel asja ees, teist taga seisma mõnesse taksosabasse või baarijärjekorda siis korraga endalegi ootamatult veel enne taksotulekut või sissesaamist lahkuda. Kui kuhugi sisse sai, lonkis ta endale arusaamatul ajal ekstra territoriaalselt pinnal lihtsalt ringi võistlus pikki tunde tuimalt odava veiniklaasi taga, mille jättis lõpuks puutumatuna lauale kordoli ta hulkudes äkilise meelesähvatuse ajal astunud sisse võõrasse majja, kus aknataguste häälte järgi peeti pulmi. Ja lõpuks pärast lahket vene moodi kostitamist kontvõõrana rahvusküsimusele pärast peaaegu peksa saanud. Aga see oli ärand. Ta oli hiljem endalt korduvalt küsinud, miks ta võõrana teiste kodusse tungis aga ei osanud seda õieti seletada. Mingi tema eale sobimatu uljus, käegalöömine, tahtmine vastata samaga. Alandus ja ta ei olnud osanud sellele tembule muud seletust leida, kui alandus paljude aastatega kõigest kogetust kogu elust kuhjunud vastikustunne, keeldude ja käskude vastu. Ja nüüd oskas ta seda sõna- ja vabadusetus. Jah, see algas nii. Naine hüüdis üle kogu aula, Karel, ma olen nüüd proua. Tookord, 15 aastat tagasi, läks ta pärast sisenemist jooned lifti poole et sõita kuhugi üles kõige varem 22.-le korrusele oli veel liiga vara, et eelmisest päevast väsinud Andero üles ajada. Ja ta viidi kusagil aega parajaks tegema. Aulas ei olnud mõtet liiga kaua olla, sest niisama seisvaid inimesi hakkasid hotelli ümber rõivastatud töötajad peagi eirama. Taotas lifti, kui kõrvalt trepist laskus vormikaid sääri kaarega ette visates ja suursuguselt puusi üritades läikivasse põlvi paljaks jätvasse lühikeseks lõigatud alaosaga kimono taolisse Jürpi riietatud kuku. Klubi endine ettekandja, kes oli veel Brežnevi ajal läinud inglise prügiärimehele mehele ja hõiskas nahk, Karel, näed, ma olengi nüüd proua. Esimesel hetkel ei tundnud Karel naist äragi. Aga see oli tank, nagu täiendamise naist kutsus, sest pärast kuku sulgemist toimuvad vabameelsetel erapidudel võttisse meest otsiv tugev naine talati tantsima, vääntsutas teda nagu nukku ning pärast oli tal alati tunne, nagu oleksite astroomikud üle sõitnud. Ta võpatas ja pomises. Nii et oled siis nüüd inimene ning astus kiiresti parajasti ukse avanud lifti. Mis teil siin täna Eestis lahti on, et jõudis laia jutuga naine veel öelda siis lifti uksed sulgusid ja ta sai vajutada kohustusliku nuppu. 22. korruse lifti juurest avaneva koridori lõpus paistis tühi saal, kus nägi merele Tastus saali ja tahtis juba akna all istet võtta, kui nägi Siimot. Ta istus suure saali taga avanemas väiksemas ruumis, mis nähtavasti oli tavaliselt suletud. Nõnda et tema, Karel seda ei teadnudki. Karel ei oleks kunagi sellist saali keskel asetsevat lauda valinud just välja ei näe. Aga Siima oli valinud just sellise. Õieti oli Kaarel tahtnud istuda suurde saali, aga Siimu oli teda märganud ja viivanud teda tema lauda istuks. Timo ei olnud just inimene, kes sulle truud silma vahtis või ülevoolavalt tervitas. Kuid Rahva hääle toimetaja asetäitja nähtavasti ei saanud rolli väliselt toimida. Talima šampusepudeli peaaegu tühjaks joonud, aga käsutas omamehelikult võtta klaas. Kui need Kareli liigutanud, ajas end püsti ja võttis kõrval avaltise jooginõu. Ei ole mõtet oodata, ega siia keegi tule. Siim Kallas lahtunud vedelikujäägi kõrgelt valades klaasi. Karel tõstis tervituseks klaasi küljes küll kuid pani üksnes huuled klaasi ääre vastu, ilma et oleks röövanud. Talle ei meeldinud šampus vaid kangemad joogid, kuigi ta ka neid peaaegu kunagi ei joonud. Sampos ana vaimule erilises äreluse, ütles Simo ilma, et oleks Kareli poole vaadanud muheda pidulikkusega ja näppis urru. Tal oli komme rääkides kuhugi mujale vaadata nagu seda, kellele ta rääkis. Ei olekski olemas. Siimuti oli Karel viimati näinud tükk aega tagasi diilu sünnipäeval. Seal ei olnud ammu enne ülemineku aega sügavast sügavikust. 1978. aastal. Karelile oli üllatused, Siimu kiidulauas istus. Tal oli diilust oma eluaegsest sõbrast jäänud mulje et tolle sõprusring on hoopis väiksem ja et sinna kuulusid eeskätt nemad Tõravere mehisega. Aga kui nad mehisega seni päeval jõudsid, oli laut täis nadolid üllatunult teineteisele silma vaadanud, mitte, et nad ei oleks seltskonna toonud, kuid Karelile oli mõjunud võõrastavalt see, et kõik olid need. Ta ei osanud neid kuidagi nimetada. Neid ei saanud ka päris punasteks pidada, selleks olid nad liiga rahvuslikult meelestatud. Need olid noored, edumeelsed, teadlased ja juhtivad asjamehed. Kuid mitte see ei olnud köide, mis neid silmnähtavalt omavahel sidus vaid asi, mida ta tookord ei osanud täpselt arvata. Poliitika. Ise nad usuvad, et järgivad aateid. Aga mis see muu ikka on, kui tühipaljas karjäärihimu oli selle kohta kiusaka mehise jutt. Eks nemad ole ka inimesed oli Lõmpsinud Karel vast ikka on, oli see alanud mehis ja nad olid naernud. Hiljem kuulis Karel Tiidult, et seesama seltskond pidi koos käima arvud samas jääd. Nende siht on asuda tegema reaalpoliitikat. Meil on lihtsalt vaja võimule saada, oli Tõravere mees mõtlikul toonil lisanud ja skeptiliselt pead raputanud, sest mehisede omoria oli, et võim rikub inimese. Ja üldse oli mehi skeptik ega uskunud, et selles okupeeritud riigis kunagi midagi muutuda võib. Ja mõnes mõttes kaldus Karel teda uskuma. Sest kui ajakiri oli 1986. aastal jälle tsensuurist kinni, oli ta toimetajana keskkomiteesse õiendama minnes kohanud vastavas kabinetis senise asjamehe asemele parajasti ametisse pandud Vellertit ja temalt abi lootnud saada. Too aga oli selgelt mõista andnud, et tema end sellesse asja ei taha segada. Seganudki. Karel ei saanud sellest aru. Rääkida reaalpoliitikast jäänud mitte asjasse segades oli vähemasti veider. Tal oli algul eriti imelik tundunud, kui mõni noorema põlve intelligent veel perestroika viimasel päevil oli parteisse astunud. Aga igal sellisel juhul seletas peatselt järgnev karjäär kõik ühemõtteliselt ära. Ka olid kõik tolle seltskonna liikmed ühel või teisel moel näidanud end igati edumeelsete tegelastena ning ainult noorem põlvkond, kes 1988. aastal ka organiseerus pidas neid tagurlikeks ja oma aja ära elanud konservatiivid, eks keskmine põlvkond päev nüüd muidugi oma šanssi. Aga noorem põlvkond võib nad poliitikas teisele kohale tõrjuda, küll oli tal seletan mehis, nad on nooremate silmis siiski liiga punased siin avavoole lihtsalt paratamatusest parteis, et midagi halba ära hoida. Aga nemad tahavad võimu ja noorte meelest ei tule punane kõne allagi. Aga neil on jälle kogemused ja pane tähele, kui siin midagi positiivsuse suunas peaks liikuma ja punane kord seejuures püsima jääma siis saavad neissellidest veel meie suured juhid. Aga ega see vist päris halb ka ole, oli napi kiitmisega mehis kiiruga lisanud 30 aasta programm. See Ameerikas koostatud paber oli Karelil kodus ära peidetud. Ameerikas elava eesti professori kava sisaldas mõtet niinimetatud leedude eest, et rahvuslased peavad parteisse imbuma ja seal võimu võtma. Kui tahavad, et oma väike rahvas püsima jääb oli raske arvata, kas lauasolijad just selle tegevuskava järgi oma mõtteid seadsid või mitte. Kuid Karel leidis, et kui noorem sugupõlv üldises Umbumuses midagi radikaalselt laiemat kandepinda leidvate ideedega oma teed ei leia siis tuleb ka keskmise põlvkonnaga nõustuda. Kuid see oli tema arusaam, milles ta kellelegi eriti ei kippunud rääkima. Igatahes pidi Karel tookord 1978. aastal veenduma, et tema intelligentlikkuse individualism olid teist laadi ega sobinud tema sõbra sõprade omadega, kui ta oli sellele käega löönud, aga hiljem oli selgunud, et just need inimesed olid astunud jõuliselt poliitikasse parteidesse, juhtideks ja ministeeriumidesse, ehkki nad 1900-ga 88. aastal ja rahvarindes nii väga ei vehkinudki. Ja Siimoli muutuste aegu seotud just nende algatustega, mis nõudsid nii julgust kui ka nutining, sidusid majanduse poliitikaga. Karel oli Tiidu jutu kiuste jutu sisu oli selles, et kui oled 40, siis oled põhilise saavutanud. Jääb üle ainult saavutatud, korrata ette lugenud sõbrale pühendatud teksti, mille peale lauas istunud tuntud revolutsionääri poeg, kriitiline noormees, kes oma iseseisvusega austust pälvis, oli lausunud, et kui Runnelit ei oleks, siis oleks ajastu parim kokkuvõte. Ja et elu alles algab, mille peale Siimoli klaasi tõstnud ja naerdes öelnud. Ning Sampos annab vaimule seejuures erilises sädeluse. Õieti mõjusse lause Karelile tüütult ajaga oli Karelil tekkinud paljudel lausete suhtes allergia. Juhuslikud lauset kordusid ja võisid mällu kleepida, nagu oleks kogu ühiskond mõtelnud valmis vormelitega ja kandnud peas sundmõtteid. Mõne hoolikalt vormitud lause puhul tundus, nagu ta oleks seda aiva kuulnud või siis kordusidki lause nagu refräänid, mille põhiSalmeda ei tundnud. Mida aasta edasi, seda enam tundus talle, et õhus on midagi, millest temal aimugi pole ja millele ta ausalt öeldes ei olnud oma närvilise toimetaja töö tõttu aega õieti ka pikemalt mõelda. Ta ei oleks tahtnud, et Siima küsib, mida ta praegu teeb. Aga Siimu ei tundnudki tema vastu erilist huvi või hoidus küsimast taktitunde lisusest, mida olekski tal vastata olnud? Ikka sama. Ja küllap ka tüütu nali, et on üleliigne inimene. Ta oli radikaalsete muutuste survel toimetaja kohalt omalajal paljugi olulisemalt kohalt kui Siimule oma toimetuses oli sunnitult tagasi astunud ja tal ei olnud õiget tööd, oli niisama nipet-näpet. Ja jutu üle liigsusest oleksin ma võinud mõista kõrvale jäetusena. Kareli esialgne kibedus oli kiiresti lahtunud ja ta ei tahtnud viriseda ega muresid kurta. Aga Siimu ja ei küsinudki. Oh, kui saab otsa, võtame uue, varsti on kallis, ütles viima, tormama majandusvarsti oleme turumajanduses. Kui miski üldse selle maailma päästab, siis kapitalism arvad? Käins Messike saab kogu seda elu määrata, kui mitte raha. Karel, kes teadis toda paruni tiitliga majandusteadlast küll aga mitte enam kui üks laiade huvidega humanitaarne teada võis, ei suutnud siiski detailidesse laskumata arutlust jälgida ja Siimon märkas seda ning jäi peagi vait. Ruumi sisenes inimesi ja Siima kutsus teda teise ruumi. Oks, mille taha nad siitsamast läksid, oli kindlalt suletud. Aga koputamise peale tehti lõpuks lahti ja selgus, et ka siin oli paar, mille olemasolust Karelil taas aimu ei olnud. Siim oli ka siin oma mees. Ta tellis tõrjumatu lahkusega viskit ja mõne aja pärast selgus, et ta oli siin sageli pärast kosutavat sauna aega veetmas. Valusad teod on, sa tead küll, tüdrukut ainult käterättides hüppavad basseini. Ja Siima vahtis sellisest päevakavast rääkides jälle kaugusse. Karel tundis, et teda ärritas teise komme omaette vahtida tüdrukut, käterättide skeinz, vihjed, mille sisust oli võimatu aru saada, raha, ideoloogia, raha, raha ja raha, aga meie Karel tundis, et seda suurt sõna on ebamugav, aga noh. Vabadus. Reimo vaatas talle seekord otsa, kaalutlevad pea natuke viltu, kui viskas siis kergelt. Suurriigid lepivad jälle maailmajagamises kokku ja kõik. Kuidas võib-olla nad juba ongi leppinud? Pomises Siimon, tõusis äkki üles ning vaevalt, et viibanudki tegi minekut ja Karelile oli talle järele vaadates tunne, nagu ta oleks kohanud vabamüürlased või viirastust. Karel pidi endale tunnistama, et tal ja reaalelust vähemasti laiemast või sügavamast võimuvõitlusest kuigi palju. Kummaline, aga tema, kes ta oli vahest isegi suure liitriigi riskeerivaim toimetaja, seisis kõigist arutamisteste liikumistest kõrval mitte ükskõiksusest. Tal lihtsalt ei olnud grupi vaimu, ta ei tahtnud, et keegi ka mingi seltskond otsustab, kuidas ta peab käituma ja pealegi oli ta nakatatud mehise skepsisest. Raskem tee on kergem tee pilkas teda vahel tiit. Ja Karel naeris, et tema ongi loomult tühipaljas romantik, üleliigne inimene, kes ei oska testi järgi sammu seada. Aga ei arva ka, et polk peaks ilmtingimata just tema jalga käima. Üks mõte Siimu jutus põrutas teda siiski kokkuleppimise ideed. Nimelt see, et kui Molotov-Ribbentropp võisid kokku leppida, miks siis Roosevelt ja Stalini võinud ja miks ei võinud kokku leppida ka nende järeltulijad Gorbatšov kui mitte Andropov. Õigupoolest oli ka mehis pakkunud ükskord sellist mõttekäiku, kui nüüd taaskord hoopis teise inimese väljaöelduna, oli see just selline vihje või mitte mõjusse paljurrabavamalt. Ja ometi tundis ta end milleski ise oma lapsikusest aru saades pettuna raha ja luulevõitluses pidi raha võitma. Tõsi, ta oli näinud, kuidas Runneli laulud ja Hainsalu loitsud, panid rahva kaasa laulma ja skandeerima ja tundnud pisikest kibedust, tema kahju kirjandusinimene ei osanud muudkui kirjutada sellest, mis üksikinimeses varjul. See tegi küll veidi haiget ka praegu. Aga see vaimumõõkade vägev välgatus oli siiski midagi ainult välgutaolist, midagi muud kui rahaveskikivide pidev jahvatamine. Ta oleks tahtnud alla minna ja väris all kohvikus istuda, aga talle meenusid kohviku sissepääsu juures esimeste mänguautomaatide juures tiirlevad tumedad tüübid. Ning et kohvik oli neid laiutajaid alati täis ja seepärast piilus ta samal 22. korrusel üle selle saali ukse, kust kostis muusikat. Oli päevane aeg, aga siin ühkisi Tähkiside higistasid kehad trummi ja trompeti nähtamatu niidi otsas. Karel Kare Eel, ah ta vaatas kõrvale, aga naine seisis hoopis otse ta selja taga. Naisel olid suured soojad silmad ja tagasihoidliku kleidi juures siiski veidi liiga palju avatud dekoltee. Naine surus nagu endastmõistetavalt end tema vastu ja võttis tantsuameti ning Karelile ei jäänud muud, kui end samas rütmis liigutama hakata. Kas see mind ära ei tunne? Sa oled Merle, mäletad? Jumal, ma olin ju aasta su klassiõde. Aga siin olen ma liita nappuck ainult nõukogude ja naine, kes oli küllalt varasele kellaajale vaatamata ilmselt napsutanud hakkasid. Ja mida Kaarel kaotas oma hääl irooniat panna, aga tuli välja kohmetu Pruuskamine. Mida sa siin teed? Ma töötan siin hotellis siin korrusel. Jah, aga mis asi on ikkagi teed? Nael vaatas nähtavasti nii naiivse näoga naine hakkas pehmelt naerma, ütlesin, näen. Naine kummardas Kareli kõrva juurde, sahistas. Karel noogutas tegelikult millestki arusaamata. Ta mõtles, et tantsiv nuhiga. Aga naine ütles vaikselt läbi hammaste. Nõmmik. Prostituut, tale. Tobu. Ma tegid tuuri, kui ta käed Karelile kaela ümber riputas, pomises numbris seda. Sellise suure päeva puhul. Sa ei pea maksma ausalt. Ütles naine lahkelt ja üldse mitte vastikult naerdes. Mis suure päeva puhul alustas Karel, aga naine katkestas äkki tantsu ja läks joonelt mingi uksele ilmunud ülikonnas mehe juurde ja kadus sellega klaasukse taha Kareli juhmakalt keset tantsupõrandat seisma, kuni märkasid teda, vaadatakse ning tõmbus akna alla, istus lauda, tellis ettekandjalt vett ja vahtis aknast välja. Aknad olid nii, et ta nägi oma näo peegeldust. All hotelli ees seisis buss. Vihma hakkas sadama. Vesi sai klaasist otse ja ta läks vahekoridori ning vaatas siseõue. Oli läinud hämaraks ja kusagilt ilmunud suits täitis hotelli ümbruse. Väljas möllas kindlasti katk kapuutsidega, laibavedajad liikusid suitsu sees ringi nagu kummitused, aga siin käis ööpäev läbi hele rõõmus pidu. Ühel niisugusel peol oli keegi purjus soomlane, visanud aknatooliga puruks ja pildunud siis alla 19 tooli. Ta läks teise kohta, kust nägi paremini ja uudistas sügavikku. 22.-lt korruselt pidi tool langema kaunis kaua. Mingi Librees asjamees läks temast kiirel käigul mööda ja uudistas teda ning ta läks lifti juurde. Lifte ei tulnud. Tal ei olnud elus kohta seletamata masendus, mis oli teda jälitanud lapsepõlvest peale, ei lasknud lahti, pigistas oma embusse. Miks ta ei teadnud seda? Vahel oleks tahtnud kellelegi kurta. Aga kellele tema eksistents, realism oleks tähtis. Ta lõi käega ja naeratas ise oma mõtete üle. Üleliigne inimene, kes tunneb end kõrvalejäetuna, kuigi on ise kõrvale tõmbunud, vahib sügavikku ja mõtleb, et ka tema on alla heidetud tool noorte kangelaste alla heidetud. Ta turtsatas enda peale turtsakas vana mees, ta oligi tema väljaastumised teravused ja ülemustes viha tekitavad tembud olid ju tegelikult kohatud ja liigsed. Ta ei osanud oma mõtteid õigel ajal alati välja öelda ning inimestega kontakti leida. Ning rääkis siis endale, et teda ei mõisteta missasse. Ta mõtles vahel, et oli näinud ja tundnud ükskord kogu rahvast Lauluväljakul rahvas oli laulnud vaikselt aga just selles oli olnud jõud. Ja see oli tähtsam, see üksmeel ning ootus. Ja pidi lootma, et see k nääklemisega poliitilises karva katkumises, kus igaüks arvab, et tema on kõige tähtsam ta turtsatas veel kord, kes ta on siin, et viriseda üleliigne inimene. Ta hakkas naerma ning vajutas siiski närviliselt, nagu ta ise märkas lifti nuppu. Ma nägin sind. Korraga seisis lifti juures mustas halvasti istuvas ülikonnas, viltu lipsuga mees. Keelega sa seal istusid? Ah mis? Minu sõber, pomises Karel tõrjuvalt. Aus mees on küll aus mees, miks sa küsid? Vama ei küsinud, lihtsalt ütlesin. Mees naeratas sümpaatselt. Aga siiski, aus mees, eestiaegne mees missega tänapäeval maksab. Kas sa arvad, et kui see kamp võimule saab, siis tahab ta midagi muud? Nad tahavad, et neil oleks miljonid rublad taskus. Muidu neil ei ole kodutunnet. Meespeaaegu irvitas. Täna vist on see päev, mil ülemnõukogu hääletab. Kas sa arvad, et midagi muutub? Ja mees ütles ilma üleminekute saunas käisid? Teadsin, on päris hea saun? Jah, Ma tean. Siin 22. korrusel ja lavalt tulles duširuumi aken keskkomitee voole oled olnud või? Seal on jäävalgele vajale perre näidata. Miks sealt kaugelt ei näe, ju? Ei näe, jah. Aga ikkagi. Mina näe, tulin maalt, sain ka siia, käisime algu konverentsil, nagu nüüd kombeks on ja viidi siia sauna ka ikka nagu rahva delegaadid või mis delegaadid. Aga mees ei pannud küsimust tähele ja jätkas. Olen esimest korda hotellis, ei oska kuhugi minna, ega naised läksid linna peale, jäin siia üksi, mõtlesin, et tahaks kellegagi juttu puhuda, siin pole ju kedagi inimhingegi. Aga siis tuli liht. Kuuendal korrusel ei olnud korrapidajat näha ja ta pidi ootama. Muidugi võis olla, Sander oli juba linna läinud, kuid sama hästi võis ta pärast eilset rasket päeva veelgi põõnata. Inese küll ei oleks olnud. Kaugemal koridoris läks üks uks lahti, keegi mees viivitas korraks uksele, enne kui lifti poole minna. Ja koridori tungis toast raadiohääl. Eesti seaduste ülimuslikkuse liitriigi seaduste suhtes. Karel oli Ander kohtunud tänaval raekoja juures eelmisel päeval. Ander oli kõikunud raekoja taustal nagu monument. Ja kui Karel oli talle seda öelnud, oli Andero viivanud raekoja poole hõiganud. Kas sa ei näe, et raekoda kõigub? Karel ei olnud aru saanud, kas see pidi tähendama midagi sümboolset. Rikka nõukogude vastase mehepojast oli saanud Soome vasakpoolne, kes ilmselt oli uskunud. Suur liitriik jääb püsima ja kellele 1988. aasta kuum suvi kõigi tema selgumistega pidi olema vapustus. Osa soomlasi pidasanderotiiga punaseks. Aga raadiomehena tegi ta Eesti asjadest väga ausameelsed ja julgeid saateid. Ja kord, kui kuku klubi tagaruumis, oli laual NSV Liidu lipp oli Andero võtnud selle varest kinni, löönud lipukese vastu seina puruks ning visanud maha Veera. Ta oli Andra neelanud. Tee Viru hotelli poole viis veidi allapoole. Ja Karel pidi Soome vägilase alt üles vaatama. Andero segasest jutust sai Karel aru, et tal olid hotellis mingid segadused. Jeedengima osan vähendi, raagin muuta. Zidane osa säilite, pomises Andero veidi häbelikult ja Ranska England teiega sakslasi jälle joosta. Ja nii läks Karel temaga kaasa, et keeleoskuse asjad saaksid lahendatud. Hotelli lähedal peeti neid kinni. Marka on. Poiss oli ehk 14 malka on vastas Kareli lahtisi mööduda, aga poiss jooksis gaase päris malka. Mis see on? See on üks korralik kepp, kepp, poiss hakkas itsitama poissi, trikid. Tead, poiss, Malgse on kepp Udjakas, millega halbadele lastele üks hea keretäis anda ütles kahel ja poiss tõmbus tagasi. Pisiärimees ei olnud seda tüüpi nagaaluses kohvikus laiutavad mafiooso kelle ülbed lakeid Karelit libitsev mõnitavast hääletoonist hoolimata ükskord koguni olid tõuganud. Vabandage, ütles poiss. Soome keelt rääkides läks sissesaamine Andero ilmselgelt purjus olekule vaatamata libedalt. Anderdakse võtme järele, aga võtit nagis ei olnud ning lõpuks selgus, et tal pidi olema see taskus. Te peate oma asjad ära klaarima, ütles vastuvõtu laua daam habemega ja pohheimlikkus sametpintsakus Anderale. Kainelt silma vaadates. Me peame teile esitama arve. Ta vaatas Andero kuidagi imelikult ja lisas kergelt. Kui te korrusel just korda ei saa. Ja libistas tähelepaneliku pilgu üle Kareli prillide ülikonna jalgadeni välja. Ja muidugi teatas Andero ja nad sõitsid liftiga kuuendale korrusele. Liftiesise ruumi väikese laua taga. Korruse korrapidajad ei olnud ja Andero näitas riikidega, et nad läheksid kähku tuppa. Aga võtital ametitaskus ei olnud ja nii pidid nad ootama, kuni korruse korrapidajana sisse laseb. Andero oma võti oli toas laual. Laud oli moodne, aga osalt katkiste servadega plaate ära tassitud. Peegli kõrval seinal olid valged laigud. Andero seletas, et see on rohust, mida ta arsti ettekirjutuse kohaselt peab iga päev tarvitama ja et pudeli avamisel kipub rohi pudelist välja purskama. Mon peda, jooda, jaga päevasid saadanal. Jussi ei osanud korraga enam soome keelt. Uks oli äkki lahti ja lävel seisis korrapidaja koos kahe teise vene keelt kõneleva naisega markamarca võtuvatiitnada panima ees. Andreil oli ilmselt piinlik, ta võttis kiirustades taskust räti, tegi selle kraani all märjaks ja hakkas seina hõrma, ise pomi selles, et see läheb puhtaks, mis oli ka tõsi. Naised seletasid, et kui numbris elav kodanik rikutud seina välja maksa siis peavad nad teatama, kuhu vaja ning Andero surus naistele lõpuks ometi 20 marka pihku. Ja komisjon või delegatsioon oligi läinud. Alles siis, kui nad juba mitu minutit kadunud olid, taipas Karel, et oleks pidanud küsima tšeki. Aga kui ta uksest välja vaatas, ei olnud koridoris kedagi. Karel uuris veel lauda. Aga täkked ilmselt noaga daatud jääga ainult soomlastel busse olnud pigem ikka kohalikel olid ilmselgelt vanad. Andero tellis endale äratuse, heitis voodisse ja uinus. Aga veel enne, kui Karel toast välja sai, asend korraks istukile ja ütles. Karel täidan asjade ajal, ootan Meiga laiselda, kaigen ümmarguse Siidan viga, Todus ja oige, uus ja Valhe. Ning vajus uuesti pikali. Ja uinus silmapilkselt. Seal ei olnud eile kui Karel nüüd André korrusel liftist väljus ja ukse kinni leidis, olevat, ütles uus nägu korrapidaja laua äärest lahkelt. Mees sõitnud ära. Ära see mees, kes elab toas ja, ja ma mäletan küll tema sõitnud veel õhtul ära. Kas Kareli teadnud, kuidas diplomaatiliselt küsida, kas kõik on korras ja korras muidugi, korras, sõitnud ära. Vastaskorrapidaja naeratades. Ja jälle kord ei saanud Karel aru, mis selle mõistatusliku naeratuse taga peitus. Äkki said aru, et naeratus võib ärritada, kas tõesti tema ise ka nii naeratas? Kuid muidugi ei olnud asi naeratusest. Ärritav oli see, et naeratuse taga peitus saladus, müstika, mingi tegevus näidend näidendis, millest mitte midagi aru ei saanud. Oli imelik, et Andero nii hüvasti jätmata ära sõitis. Aga sama imelik oli see, et oli Andero eelmise külaskäigu ajal toimetusest väljudes näinud teda väljumas uksest kus elas noor ja väidetavalt edumeelne Keskkomitee asjamees ja öelnud, et viis tollele mingeid pabereid. Talle meenus, kuidas ta elus esimest korda välismaale pääsenud Kirjanike delegatsiooniga 1972. aastal Soomes maale minnes oli hämmastunud, et kõikidel kaunite tüdrukutel Helsingi Aarloni restoranis, kuhu neid kõigepealt viidi, olid viisnurgad rindudel, nagu kirjanduskonsultant endale oli torganud. Ikka selleks, et viisnurk sul ka välismaal südame juures oleks. Sellest oli võimatu aru saada, eriti kui sulle viisnurka keha vastu surutüdruk hakkas kiitma nõukogude elu. Äkki tundis ta ei taha koju minna. Lihtsalt istuda. Teise korruse baaris oli liiga palju rahvast, aga ta vajutas end siiski istmele. Kas sa oled o? Naiste seelikute alt kedagi otsinud? Mees oli lõbusalt purjus ja peatus just tema laua juures. Vett jood selle välja raeimele, usk. Palumata Kareli lauda istunud, jõi mees kelleltki lauale jäänud veeklaasi tühjaks ning tahtis tal kaela ümbert kinni võtta. Ma tean, kes sa oled. Seda lauset Karel ei kannatanud. See oleks nagu öeldud, kuidagi erilise rõhuga. See oli üks neid lauseid, mis ta ka oma toimetuse toas püsti tõusma ajasid. Teine oli, kuidas meeleolu on. Aga ta ei teinud teadmegi ning vahtis üksisilmi kõrge aknadega liikuvat pilvi. Mina olen ka vabadusvõitleja, ütles mees, vahtis talle totralt otsa, Eesti peab vabaks saama. Mis asja? Karel ütles seda tõrksamalt, kui oleks tahtnud. Aga see oli liiga labane ja ta ei suutnud end tagasi hoida. Siiski suutis ta end mingil määral valitseda, ütles mina küll ei ole mingi vabadusvõitleja ja minust kais saa. Mulle ei ole selline iseloom. Ja lisas pärast pisikest pausi, sõber. Olen ka vabadusvõitleja kordades meest, aga võitlen meie Eesti vabaduse eest. No olin ka Balti ketis. Mina jälle olen niisama ketis. Karel oli juba püsti, kui mees tahtis tal käest haarata ja Karel rabas end lahti ning äratas järele, raisk. Ta oli läinud vales suunas. Tagasi minnes nägi ta lifti, koridori kõrval seisis turvamees. Teine meeste kõrval oli särgi väel väikest kasvu ja kuidagi abitu olemisega. Doramees seisis mehele väga lähedal. Sa oled jälle siin, ütles turvamees. Nüüd lähme. Kohu. Küsis mees kohtlaselt. Küll sa tead, kuhu Lääne. Kuhugi ma ei lähe, pomises mees, lähed küll, ja oi, kuidas lähed. Urineeris, ütles turvamees seisma jäänud Karelile. Kuhu? Siin ei ole ju midagi. Mis see siis on? Eemal koridoris kükitas kassi elakus oma jalgade vahet. Karel hakkas naerma, kes kasvõi? Aga kuhu ta peab siis minema, kui ta kord siin on? See toimetas ta siia, kuradi tõhk. Miks te inimesest nii räägite? Küsis Karel. Mis see, ta on inimene? Ja mehe poole pöördudes. Kuulge, hakkame minema. Aga mees ainult mõmises. Tora mees hakkas irvitama ja mehe käsi väänama. Hea küll, laske ta lahti, kus loik siin on? Siin ei ole loiku nahk, kui ta siia ei teinud, siis tegi mujale. Ma tunnen teda. Turvamees muutus tähelepanelikuks. Mis asjad teil siia korrusel on? Ja ta tõukas mees, nii et see pidi kukkuma. Jätke ta rahule, ütles Karel äkki, see on ju selge, mis siin toimus. Selge on see, et kui te siin palju õiendata, siis lähete ka. Kallis, kas ütles mees kassi eest karistavad? Aga ei olegi minu kass. Karel hakkas naerma. Ta teadis, süsteemi süsteemis pidi keegi olemas süüdi, nii lapsepõlvest saadik, kui keegi ei olnud süüdi, siis leiti see, kes pidi süüdi olema. Keegi pidis saadetama ütles ei saa keegi sest neil on ükstakõik, kes saata Siberisse või ükskõik kuhu, peaasi, et isikut täis on. Keegi lihtsalt pidi olema vaenlane, muidu süsteem ei õigustanud ennast. Turvamees läks kassi juurde säki kassil kõrist ja tõstis selle kägistades kõrgele ning tuli niiviisi tagasi. Mees, kes siiani ainult Mõnisenud, tahtis kassi tal käest ära võtta ja turvamees lõi teda vaba käega näkku, niiet mees vajus seina äärde kummuli. Aga kägistav haare lõdveneb ja kas rabeles lahti ning jooksis eemale ja kükitas jälle maha. Teete. Miks te seda meest lõikan, mille eest? Vaata, Atgaa saadavai. Käratas turvamees ja otsis selja tagant välja kumminuia. Mis te kavatsete mind lüüa või? Käratas Karel ülbelt. Tuled minuga kaasa ja siis vaatame, mis laulu sa laulad. Laula nii, et paremini, kui need lauluväljakul. Teadis seda tuba, kus turvamehed koos miilitsatega salaja peksid purjus inimesi, kes neli allunud. Reegel, et nõukogude inimesi ei tohi alandada ega nuiaga lüüa, oli ammu unustatud. Iseendast oli unustamise mõte muidugi naeruväärt sest mis unustamist sai sellises asjas senisesse siis olla. Kui te ainult käed tõstate, siis te mitte ainult enam ei tööta siin, vaid ta ei tööta enam üldse kusagil ütles Karel, sellesama ületamatut, tõrjumatu kali raudse tooniga, millega ta kujutas rääkivaid tüüpe seal, kus vaja. Doramees vaatas Karel tumenenud vihkavate silmadega otsa. Karelile meenus, kuidas ta kordoni sõitnud trollis koju, kui üks tüüp talle teadlikult otsa kukkus. Karel läks midagi ütlemata eest ära. Aga tüüp tuli talle järele ja kukutas talle jälle meelega otsa. Lõpuks Karel tõukas teda nii, et mees kukkus trolli ukseauku ning jäi sinna hetkeks lamama. Troll võttis kiirust ja kihutas mööda Paldiski maanteed kui tüüpenud üles ajas Kareli juurde roivas ja pigistas järgmises peatuses maha ja siis mulda. Franson mullashisse jastas mulda nagu kõik need. Troll peatus parajasti Kareli peatuses ja ta väljus. Ja tüüp peitunud järele. Aga nüüd see siis siin võib-olla see ei olnud sama mees, aga tal oli sama pilk sama, kas sama asendas sama nägu? Kusagil vist avati korraks uks, sest raadiohääl jätkas Eesti uue põhiseaduse kohaselt. Seal oli end püsti ajanud ja oma tuppa lipsanud mees. Viron Verie ei saa. Turvamees hakkas äkki ritta. Turvamees lõi kassi poole jalaga ja kass hüppas äkki Karelile selga, lõi küüned sissi eile õla peale kükitama. Teate, mis, ütles Karel, peaaegu lõbusat, ma lähen nüüd alla valvelauda. Teie, tulete mulle järele, jooksugan Ahmaretama rõhku. Teisest lifti uksest sisse astunud, vajutas Karel kohe nuppu ja enne kui turvamees jaole sai, hakkas lift liikuma. All oli vaikne. Kui Karel kassi vaikides registreerimislauale asetas, hüppas kass silmapilk laualt tagasi tema õlale. Mida te soovite? Küsis naine leti taga, teine Guennist viisaka ärritusega Vassullenzi. Mis toast te olete? Karel oli tahtnud öelda, kes ta on. Aga kogu muld viru alt oli kogunenud ta suhu ja ta ei saanud sõnagi suust ning lihtsalt seisis. Leti taga mängis vaikselt raadio Eesti seaduste jõude NSV Liidu seaduste suhtes. Naise kolleeg, teenistaja, pintsakus, mees leti taga, ütles naisele midagi. Ja paistis vajutavad mingit nuppu. Kui turvamees seisis juba paari meetri kaugusel ja valmistus ilmselt hoobiks, mis sa teed, küsis ehmunud naine. Madre kahesassaal, dokumendid. See oli veel keegi erariides mees. Nüüd pidi neid siia kokku jooksma. Te olete ju see, ma, ma, ma tean. Naine leti taga oli ähmi täis, aga ikkagi suhteliselt leebe. Palun dokumendid. Mina nägin seda kassi köögis. See oli Merle. Aga köögis talle süüa ei antudki, aeti minema. Marju, sa võid öelda, et minu kass on. Siia rassisid kähmas leti taga seisev naine ja sihistas Kanelile. Ma lähen nüüd ära head aega. Korraga taheti Karelit rabada kätes ning ta tõmbus eemale. Turvamees seisis ukse poole ees, kuhugi ei lähe. Eks näe, ütles Karel külma rahuga. Mina lähen siit igatahes otse Euroopasse. Ja kui vaja, tulen tagasi ka. Akna oli parajalt nii palju maad, et jalahoop saaks täisjõu. Laeni ulatuv hiigelklaas hakkas imelikul kombel varisema, ülalt ja kilde lendas üle kogu fuajee. Kui Karel leti juurde tagasi läks, nägi ta silmanurgast, kuidas kõikjalt jooksis aulasse hotellitöötajaid ja turvamehi kuid need seisid au Pakrikus kauguses. Eesti NSV ülemnõukogu deklareerib Eesti NSV seaduste ülimuslikkust NSV Liidu seaduste suhtes ja kuulutab Eesti suveräänseks. Sihistes letitöötaja, esitage arve, näete, siin pass, kirjutage andmed üles, aadress on siin. Karel ise imestas ka, kui külmhäälne oli, miks tal juba käsi ei väänatud, see tuleb üle 2000 rubla, kindel. Hea küll, mina vastutan, ütles naine leti taga, kähku andmed üles, kirjutades enda kõrval seisvale mehele raamatu, mida me saadame teile arve ja mis asi on lõpetatud ja süüdistas jälle tasandit. Head aega, ütles Karel ja astus kass õlal, läbi akna välja. See oli peas. Hoop kuklasse. Kõik salajasel lindil, virus hakkasid äkki käima ja valju häält valdajatest tulid aastakümneid lindistatud tekstid, sosinad, armastajate oiged, ohked, sõim ja poliitilised fraasid kõikides keeltes, nagu oleksid kõik suure riigiraadiojaamad korraga tööle pandud. Viru hakkas värisema. Ülakorruselt langes krohvitükke terved korrused varisesid talle peale ja ragin matis lauluväljaku kohinal. Ta ajas pea püsti ning tõusis siis ka ise üles ning hakkas naerma. Pahur, vala, mees, nad olid öelnud, talle vab pahur vanamees. Aga see oli vormelite pärast. Karelile käis närvidele kõik need pühad vormelid, mis algul kõlasid nii uhkelt, nagu ta ükskord me võidame niikuinii. Aga mis hiljem nii kergesti muudeti sisutukse tihti kaubanduslikeks lööklauseteks, mis elutasid reklaamidel. Viru keskuses oli rõõmus, poistega ta peaaegu jalust maha jooksnud, üks oli vabandanud. Karel oli näinud ta särgil kirja. Kas sellist Eestit me tahtsimegi? Pidanud poisi kinni, pigistanud kõvasti ta käsi valt ja põrutanud, jah, väike sõber, et sa teaksid, sellist Eestit, need just tahtsimegi. Ning nooruk oli vaadanud Talle algul ehmunud, siis hämmeldunud näoga otsa nagu tahtes öelda, et vanamees on hulluks läinud. Mis Eesti aa, teie siis arvate nii? No vaatame seda, mis Eestit kaanepoisi nägu oli olnud naeru täis, aga tema oli sõidelenud. Vaadake, vaadake palju hullem on, kui üldse ei vaata, kui ei vaata, siis on palju hullem. Hull tõmbas sul peaaegu särgi katki, oli torganud, teine nooruk annaks talle kere peale. Pahur ta, Ta oli visanud poiss, kelle särgil oli olnud loosung ja Campoli, pistnud naerma. Noh, ja tal on prillid, oli lisanud loosungiga poiss ja Karelile oli meenunud, kuidas ta 1962. aastal läks Tartus Pälsoni tänavalt vanasse Vanemuise teatrimajja. Ja üledeedunud vene noorukite kamp ta pikali lõi. Vaadid, ütles üks, kui nad olid teda jalgadega piisavalt taganud ja tal olid imekombel prillideta jäänud. Ning see, kuidas isid eriselt ülikooli ühiselamusse läks ning kõik poisid tubadest tänavale tulid, et venelastele kere peale anda. Ja kuidas ülikooli parteikomitee sekretär oli tulnud neid rahustama, et ei maksa seda teha, pärast kutsutakse nad julgeolekusse ja ülikoolil tuleb asjatuid pahandusi. Miks see aken? Võib-olla sellest alandus? Võib-olla oli teda akent katki lööma sundinud selle ja muude lõputute varasemate ja hilisemate alanduste kuhjumine pikkade aastate jooksul. Muud seletust tal ei olnud. Yahotellija akent ei olnud enam ainult auk läbikäik, mille kaudu pääses takistusteta ühest maailmast teise kui iseendale takistusi ei teinud, nagu tema kippus tegema. Ta tahtis minema hakata, aga pidi tahtmatult vaatama maha. Miski pehme puudutas ta jalga. Jala juures olid, kas poisid olid ammu läinud. Aga ta oleks tahtnud, et kassi nurru, mine oleks kuulda nende legi. See oleks pidanud Eesti riigis olema kohustuslik samamoodi kõikjale kostev nagu omal ajal riigiraadiohääled või Kremlikel. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg