Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned, ei saa need tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Ja kütkestav abstraanikkon jälle siin. Sain viis anda oma kehale soovitud vorm. Sale tulevik on lõpuks käes. Hämmastav äpp tronic fitness, süsteemi tutvustus. Härra soovib hetkel, et oleks keegi teine. Siis saaks ta vana televiisori kulunud juhtme seinast välja tõmmata ja sealt tuleva sõnamuline peale sülitada. Aga härra rähn peab maailma asjadega kursis olema ja sülitada ei ole härra rähnil kombeks. Ainult et nii ei saa üldse keskenduda. Ja seepärast härra rähn juhatab. Tal on ees tõsine töö, siin solgitakse eesti keelt, hävitatakse Eesti kultuuri. Eesti kultuur on nagu tuvidega kaetud mees kaubamaja kõrval üleni täisjäätmeid. Vanasti oli tuvi heade sõnumite, nüüd aga hirmu ja õuduse sümbol mis Eestimaailm on täis hirmsaid tuvi sümboleid. Osama bin Laden ja ümbriku kulid on tekitanud olukorra, kus keegi varsti enam ei julge kasutada vana ausa postituviteenuseid. Härra rähn heidab põgusa pilgu seinale, kus Puuranis ripub väike foto paavstiga. Baas sõidab oma külaskäigul äratuntavalt Kadriorus oma residentsi poole. Foto vasakus servas on ähmane laike. Jälg härra rähni käest, mida ta paavstile vastu lehvitades on püüdnud ka pildile jätta. Põgus hetk muutub siiski pikaks silmapilguga, sest iga kord, kui härra rähn pilti vaatab, rabab teda see, et pea inimtühjas pargis Vatikani residentsi poole sõites seisab kogu maailma rahusaadik ja jumala asemik maa peal. Autole ehitatud kaitsvas klaaskastis püsti. Kuigi kedagi ei ole Ja kütkestav abtrooniku tutvustus on jälle. See ütleb härra rähm valjusti ja liivi keelega huuli. Ära, rähmatab ümbriku ja kaalukas, kasta sõrm kraani all märjaks või tõmmata keelega ülekleepriba. Ümbrik on ju vana postkontorist tuttava kassaneiu käest saadud. Ja otsustab viimase kasuks. See ei ole küll hügieeniline ja tänapäeval võib igalt poolt mingi viiruse saada. Aga teisalt inimene või mõnes asjas vigu ka teha, kui ta üldiselt on kindel ja usaldatav. Ja härra rähni peale võib kindel olla. Härra rähn on usaldatav küll. Eile käis pensionäride vanurite testi meeleavaldusel. Homme on minek Eesti ettevõtjate assotsiatsiooni avalikule toetus koosolekule. Täna, aga täna on näitus. Läti saatkond on korraldanud kuulsa sõjaajalise kunstniku erootikanäituse ja sinna tuleb ka minna. Härrale leiab, et ei ole midagi naeruväärset selles, et ta peaks seda Eesti-Läti suhete toetamiseks. Keegi peab niisugust asja ka ajama ja teda, härra rähni võib usaldada, sest ta tuleb alati kohale. Kes teab, mis asjaoludel võivad inimesed tulemata jääda. Aga nüüd, kui tema on oma otsuse teinud, võib kindel olla, et kui ka keegi teine kohale ei tule, on üks huviline ikka olemas. Kuidas saaks siis minemata jätta? Pealegi täna on seekord, kui jälle saab näitusele tasuta ja ka see on tähtis. Härra rähn on eluaeg kogunud raha. Aga mingit tagavara talle siiski ei ole. Omal ajal kõrvale pandud vähestest rubladest jäi pärast rahareformi kätte 10 korda vähem. Ja asju härra rähn laseb jälle silmadel vilkalt ringi käia. Asju on siginenud just selle võrra, et teda pidada allpool vaesuspiiri elavaks prükkariks. Toas ei ole midagi liigset. Üks luksusese siiski välja arvatud kulunud pruun kabinetklaver mis on jäänud eelmistelt korteriomanikelt. Härra rähm juhatab jälle. Õigupoolest ta ei teagi, kas klaver ikka kuulub talle, sest kui ta siia kolis, siis oli see nurgas. Keegi seda omaks ei tunnistanud, endine omanik sõitis ära välismaale ning nii jäise talle. Praegu ei ole aega, aga muidu istub ta vahel ikka klaveri taha. Jääd nooti ei ole, siis mängib peast mõned Tšerni düüni võitjerlinstrallalla. Või uneleb klahvide taga kuulates, mis käike tunde järgi vajutatud klahvid improvisatsiooni teevad. Ta käis ju paar aastat lastemuusikakooliski ainult siis läks elu teisiti ja temast pidi asjaolude survel saama emakeele ja käsitööõpetaja sai aga aastakümneteks lihtsalt kasvataja ja hiljem sanitar. Ja siis abiline postimajas. Nii oli klaverdale algul meelelahutuseks, siis lohutuseks siis aga sõbraks kellest on ju ka sümboolselt kasu. Härra rähn on nimelt leiutanud kavala nipi, kuidas helireas vältida paarist katkisest klapist tulenevaid kõlksatusi. Ta lihtsalt ei vajuta neid, vaid teeb seal pausi. See ei anna alati head tulemust, aga intellektuaalse mänguna pakub härra rahnile rahuldust, sest ta leiab. See sümboliseerib kurja saatuse ülemängimist või jah. Miks mitte elu, trotsi ja masendushetkedel toobki, see väike kavalus talle naeratuse suule. Tronic teeb teie eest ära terve töö. Härra Rähni itsitab endamisi. Elurõõmus tuleb olla. Ta teeb mõned dünaamilised võimlemisharjutused. Tänane päev on liiga pingeline selleks, et rahus asuda jooga kallale. Mida ta on ühest allahinnatud ühe krooniga ostetud raamatust õppida püüdnud. Ja nii jätkab ta jälle ümbrikega. Ta raputab paberile veidi mannat, segab seda kübekese pesupulbriga ja puista segu ettevaatlikult ümbriku. See nõuab keskendumist, seda peab tegema täie mõistusega ja rahulikult. Inimene on ju mõistuslik olend. Härra rähni lemmik on valgustusajastu siis seletati inimelu ikka mõistuse seisukohalt seda, kes tihtipeale otsib asjatult kindlusetunnet tänapäevas. Rahustab võimalus toetuda ajastule, mil usuti, et inimene on olemuslikult arukas ja hea. Ka renessanss oli igati kiiduväärt ajastu, siis valitses inimarmastuse omanism. Mitte nii nagu praegu. Härra rähn, on kaunis kindel, et praegu inimesest suuremat ei hoolita. Vähemasti mitte tavalisest inimesest. Ta võtab järgmise ümbriku ja puistab sinna pulbrit kui käsi väärata ÄPtroonik. Nüüd on küll. Härra rähk, keera teisele kanalile, kuigi sealt tuleb saade veidrikest. Ainult vajadus tööga kiirustada, hoiab ära selle, et härra rähn otsiks midagi meelepärasemat. Härra rähn ei armasta neid saateid. Ennemalt oli häda selles, et Eestis oli nagu ainult 10 inimest, keda näidata ja kes andsid vastused kõige kohta, aga mis elus ette tuli? Hiljem, üsna hiljuti tuli teine naine kusagilt välja nuhitud punases nailonist pervert, vanaeided helge pilguga igiliikuri leiutajad ja paistes uusaegsed, metsavennad või prükkarid. Härra rähni käsi tahab vägisi uuesti vääratada. Tihtipeale ei saa need veidrikud ekraanil toimuvast pügamisest arugi. Ja see Tügamine mitte seepärast, et ühte või teist asja ei osataks, vaid seepärast tegemist on niisuguse või teistsuguse inimesega. See härra rähnile ei meeldi, kohe üldse ei meeldi, nagu riivatakse teda ennast. Meedias muutub harjunud maailm samamoodi veidraks nagu lähedalt vaadatud objekt mikroskoobis. Ning see mõjub võõrastavalt. Kui sinna juurde lisatakse aga jõuharidusest ja kahjuks ka noorusest või õieti elu kogenematusest tulenevad nahaalselt kommentaarid siis kujuneb elu vaatlus küüniliseks loomkatseks. Härra lähm juhatab jälle. Tema ei taha olla objekt mikroskoobi all. Talle meenub, kuidas ta ükskord koolipõlves võttis kummipuu pealt mingi satika, et seda suurendusklaasiga vaadata. Ning hakkas nutma, sest talle kangastus äkki, mida tunneb harjunud keskkonnast lahti rebitud üksildane mutukas suure vaataja halastamatus silma all. See tundus talle kuidagi mõistusevastane. Terve mõistuse vastane tundus see, et niigi kaitset tolend Velga üksildaseks mõõdet. Kui hiljem talle selgeks sai, et sellele on otstarve ja see ohver tuleb tuua kogu eluslooduse parema kestmise nimel siis ta veidi lepp, mis sellega. Kuid vastumeelsus siiski jäi. Ja see tunne on härra rähni meelest õilis, sest ei käi tema enda kohta. Tema on iseenda eest väljas, kinnitab härra rähn endale tihti. Kuigi tal ei ole perekonda, on härra rähnil tihtipeale põhjust nentida, et ta ei tunne end sugugi üksildasena. Lõpuks on ta naabriproua. Naabriproua on veidi pealetükkiv oma mooside ja kookidega, tal on sellega ilmselt oma tagamõte. Aga need maitsevad härra rähnile siiski hästi. Aga peamine härra läänil on tema eesti rahvas. Härra rähni heaks kaaslaseks ja sõbraks on mõtlemine. Härra Rähni filosoofia aluseks ongi mõte. Häbi tunnistada, aga ma filosoofia aluse leidis ta meediast. Kuigi ta on ameerikaliku suurejoonelisus suhtes ettevaatlik, meeldis talle kord ajalehest loetud teade, et Ameerika ettevõtlikesse firmades on tihti ülasilt. Fink. Kordan härra vähmaljustama mantrat. Sest valjusti sugestiivse siin mõjub nagu rääni toksimine, mõtleb ta siis, itsitab omaette ja tõmbab keelega üle järjekordse ümbriku, kleep. Ta täidab ümbrikud lõpuni ära. Ja kui on veidi selga sirutanud, tõmbab kiirustades jopi õllekübara pähe ja asutab linna minema, ümbrikud laialijagamiseks kohale viia. Ta valib esikukapis kingade seast sobiva paari. Kingad on jagatud kottidesse ja igal kotil on veidi Igelikult peale maalitud mõni täht E, T, K ja nii edasi. Iga nädalapäeva kohta on kingad. Härra rähn ei saa tavaliselt trammipiletite endale lubada, kuid seitset paari kingi õigupoolest kaheksat, sest üks paar on ettenägematute pidulike juhtumite jaoks. Nädala jagu kingi küll taaned omandanud osava kauplemise tulemusel või saanud kingiks või korjanud kusagilt üles. Kingad, on väga oluline osa tema programmist, sest linna lähed ära rähk. Jala. Linna minek tähendab midagi palju rohkemat kui liiklemist või arutut tormamist linna tsentri suunas. See on omaette mõtestatud tegevus, sest tõik, et trammi jaoks raha ei jätku, annab positiivse tõuke tervise paranduseks. Terviseparandus nõuab keskendumist ja tööd ning nii tõttab vibalik jopes ja kaabuga kuju salli otseste lehvides imeliku kiiruga piki Narva maanteed ümbriku back ettesirutatud käes. Ning pomiseb midagi omaette nagu näitleja Ervin Aabel, aga mitte härra Eduard rajal. Toas ei olnudki nii soe, kui nüüd käies ja ümbrikud vastu rinda surunud tõstab härra rähn aeg-ajalt kaabut, nagu tervitaks nähtamatut vastutulijat. Kui akendel juba väljas olevate kutsuvat jõulureklaamide kiuste mõni inimene vastu juhtub dubki siis nende hulgas tuttavaid ei ole. Aga kaabu kergitamine jätab soliidse enesetunde. Ja samas pääseb õhk kübara alla, higist niisket Beati autama. Isevärki kübar ajab küll mõne vastutulija muigama. Aga sellega on härra rähn harjunud, sest üks on siin maailmas kindel. See, mis meedias veider on tänaval isikupära ja isikupära ei ole ühelgi ajastul soositud vaid ikka pigem tagakiusatud, kuni see on moodi tulnud. Raekoja väljakul on alati mitmest riigist uitajaide tõtajaid. Aga nende juurde härra rähn ei lähe. Taastub ilmselt teistest Eesti linnadest või hoopis maalt tulnud perede juurde. Tervitab viisakalt ja ulatab pereisale paksuvõitu ümbriku. Kes vastuvõtjaga ei oleks, tänab ta enamasti ja asub alles siis koerarähn on eemaldunud, uurima, mis aadrist saadetise peale õieti on. Kaugel need jõuludki ei ole. Ja linnas ei ole ime, kui mõni reklaamkingituse pihku surub. Lähemalt vaadates on ümbrikul kiri. Niisugust ümbriku ärge mingil juhul avage, paks ümbrik võib sisaldada nakatatud pulbrit. Selle peale ei oska enamik adressaati midagi teha. Kes paneb ümbriku lihtsalt tasku, kes otsib lähima prügikasti. Kui mõni siiski ümbriku lahti teeb, leiab ta sealt Mannagaja pesupulbriga paberi, millel on samamoodi masinal kirjutatud ja siis paljundatud kiri. Avasite siiski ümbriku ja sees on ainult manna ja pesupulbrisegu. Aga see võib olla nakatatud. Mis kuradi sokiteraapiasse on? Hüüab äkilisem ümbrikuavaja ja vaatab ringi sõnumitoojat ihuliselt raputada. Aga väljak on igast ilmakaarest kokku tunud hilpharakad ja untsakaid täis. Ja nii jääb härra leidmata, kuigi teda võiks kõigeda kübaraga ka untsakate seas pidada päris omamoodi tüübiks. Kübar ei ole just päris isevärki aga Eesti oludes siiski ebatavaline tumeroheline tirooli kaabu, millele omanik kukesulgi lisaks juurde Monteerinud. See-eest muu on tavapärane pintsak. Seda tingliku riietuse praegu ei näe. J. Aga jälle on koguni McGregori firmamärgiga, mis nähtavasti räägib ümbritsejate silmis niivõrd palju, et keegi jope veidi rebenenud õmbusele, mida poissmees ise parandatud ei saa, suuremat tähelepanu ei pööra. Igatahes on härra rähnil, nagu öeldakse, piisavalt tegu ja nägu. Ja keegi ilmselt ei aimagi, et raipa vanahärra riided pärinevad humanitaarabist ja turu lähedastelt odavatelt välja müükidelt. Ära sulab rahva sekka ja nii jääb talle veidi aega ringi vaadata. Noh, siin ei ole suuremat uut midagi, kes ei ole niisama, uudiste on väljas šoppamise peal. See manera rähni taas omaette mühatama. Homme naera lähnil ka šoppamis pääl. Härra rähk mõtleb seda irooniliselt, sest ta ei saa aru ega tahagi aru saada, miks peab peenutsevalt shoppama, kui võib lihtsalt osta, äärmisel juhul sisse osta, teha? Aga see, sega teda kõnealust tegevust ratsionaal, intellektuaalselt planeerimast. Intellektuaalne reipust on härra rähni juhtmõte ja tal on põhjust reibas olla. Härra rähn leiutanud viisi, kuidas olla korraga heas kirjas nii pangas kui ka poes. Kuigi tema arvel on tavaliselt veidi üle paarisaja krooni, astub härra rähn homme Selverisse sisse ja pakub oma ostude järel kassas veidi hooletult, aga tegelikult peenelt kalkuleeritud liigutusega. Kõigepealt siis vaata, püüa teda austusega, teiseks, kui ta maksab pangakaardiga sisenda pangas kirjas saldo pluss kliendina ja kuigi seda arvutis kuigi tihti ei näe, ta täpselt ei teagi, mis see on ja miks see hea on. Kõlab pluss siiski suurejooneliselt ja on ära rahnile tähtis. Pealegi vahelda seda siiski näeb. Ja siis jätkub härra lähel sisemist rahul eluterveks päevaks. Ta on leidnud internetipunkti, kus poisikesed heast südamest talle tema konto näidud välja otsida aitavad. Härra rahnile on tähtis, et ta on registreeritud Uuneti kliendina kuigi tal endal ei ole ega saagi olla arvutit, et see on talle nii tähtis, et ta ei hooli sellest, kas mõni poiss tema kõrvalt ta koode ja salasõnu tähele pane, koodikaarti ära ei viruta, kurjasti ei kasuta. Ja selle raha selle väikese raha, mis aeg-ajalt arvete vaatamise peale kulub selle on härra leidnud ja leiab ükskõik mis hinnaga. Aga kuigi härra seda kontot peab ei ole siiski asi sugugi sinna raha kogumises. Rahakogumise asjas on härra läänil oma teooria ja ta armastab vahel sel teemal sõna võtta. Kas raha kogumine on üldse turvaline? Kas tulevikus sel ajal, kui sa saad kokku vajaliku summa et su pension moodustaks 70 protsenti põhipalgast on kindlustusseltsi üldse veel olemas. Võib süüa säästud ära ja kahandada nende väärtuse olematuks. Neil pidulikel loengupäevadel tellib härra rähn kohvikus klaasi imehinnaga üheksa kroonist kohvi. Asetab kusagilt leitud ühe sigarikarbi ja veidi räpase sinivalge jääkpaberiga kaetud kaluga tikud lauale. Ei süüta sigarit. Ja esitab juhu kuulajatele oma nägemuse, mis põhineb sellel, et kõik asjad maailmas on omavahel seotud. Tema teooria tuum on lapsed. Rohkem lapsi on vaja. Noored peavad soetama lapsi. Kui noored soetavad lapsi, siis on piisavalt inimesi, kes maksavad sotsiaalmakse ja pensionäride elu on kindlustatud. Kui aga pensionäride elu on kindlustatud siis uurimuste järgi paratamatult vananevas ühiskonnas on siiski stabiilsus. Sel põhjusel käib härra rähk pensionäride protestimiitinguid alati sildiga rohkem lapsi, siis on tulevik turvaline. Ja teda ei mõisteta, sest ainult ühe päeva ette mõtlevatele pensionäridele tundub, et ta on kokku Leplane, aga mitte nõudja. Aga ta ei ole kokku leppinud. Lihtsalt keegi ei mõtle nii intellektuaalselt nagu härra rähn. Härra lähe, ohkab ta heidab pensionäridele nende mõistmatus sugugi ette. Aga tal on teised arusaamad läbimõeldumalt läbi tunnetatumad, arusaamad. Muuseas, tema ise investeerib kullasse. Ta teab, et nõukogude ajal olnud salamiljonär, kellel läbiotsimisel leitud ainult kala aga et neid on maailmas väga vähe, siis olnud selle hind 20000 rubla. Härra eelistab siiski vähem riskantseid tehinguid. Kuld on kindlam kui kala. Kala sureb ühel päeval ära. Aga kuld on surematu. Ja härra rähnil on kindlasse kohta ära peidetud juba kaks sõrmust ning üks Kultki, mis jäi kätte sellest ajast, kui ta nooruses ühe tüdrukuga grammeeris. Pensioni kogumises sambad juhatab härra. Mis sambal, sambad, sambad, sambarütmid. Härra rähn helistab põlglikult õlgu Benniseni kogumise tantsud. Ja ta itsitab pihku ära rähn tahab, et temaga räägitaks lihtsalt ja seejuures ei mõtlegi ta niivõrd ennast kui ümbritsevaid inimesi kellele intellektuaalne analüüs on võõras aga pihku itsitada sellepärast, et vaatamata ta käbedusele on osa hambaid siiski läinud oma teed. Ja korraliku inimesena ei taha härra rähn juuresolijaile kogematagi piinlikkust valmistada. Head kuldamisson sõrmustes ei taha või ausalt öeldes tuleviku peale mõeldes ei julge ära rähn. Aga hammaste peale kulutada. Muidugi saaksid oma kullast mõne hamba, kuid tulevikus täielik hammaste varna panek on hirmsam, kui praegune kannatus nende osalise puudumise pärast summamistama kulla müügist saaks, oleks tilluke. Aga siiski parem kui ei midagi. Seepärast jääb ära rähn oma õilsa metallivarude juurde ja loobub hambargaanikast. Pealegi on hea vahel sõrmuseid välja otsida, nende siledat pinda silitada ja mõelda, kui palju kuld oli ammustel inkadel võitolteekidele. Võib-olla nood rahvad ei osanud oma kulda nii hinnata nagu härra rähn ja seepärast kaotasid ka ajaloo areenil oma positsiooni. Kulg tagavarana ei aita aga härra Rahil siiski toime tulla. Ja nii kasuta napile pensionile lisa teenida rahva avalgustamisega. Härra rähn on kirja saatja, nii nagu seda oli kunagi ta külakooliõpetajast vanaisa. Ta kirjutab lehtedele igapäevastest asjadest ja väikeste inimeste elust hädasolijaist, tillukesest, võitudest, vahel, traagilistest, kaotustest. Ainult vähesed lood ilmuvad nii igapäevaelu ei ületa. Ta uudiskünnist, ütleb talle suure musta habemega toimetaja kui ta vahel harva küsima läheb, kuidas loo ilmumisega oleks. Ja arvatavasti muigab oma habeme all küüniliselt argielu, argielu enni. Sa kirjuta mõnest barricu tyyp, vana mutist või mõnest vanur mafiskist. Mõnest hullust ütleb ta kaastundlikult, kui rahvavalgustaja näost ära vajub. Aga kui mõni endine matsion Viru Aabram härra rähnile vastu tuleb, siis ei tule jutust enamasti midagi välja, sest ärarähn tahab rääkida taevatähtedest ümber rõivastatud panuraga helistab rahatähti. Ja et need tavaga hangitud sisetahetama suhteid kellegagi rikkuda. Vahel läheb härra materjali hankides jõhkraks muutunud endiste tuttavatega jälle hoopiski riidu. Ja peab ära kuulama solvangud oma riietuse või isiku aadressil. Üks ütles isegi, et härra rähni nimi näitavat ise, mis mees ta on. See teda küll ei haavanudki, noh, ta on rähn. Rähn. Tan, uurinud, mis lind rähn on ja leidnud, et kõigist rähnilistest võiks tema olla Tendrokoopus, Minor, väike-kirjurähn. Oma toksimise ja trummeldamisega tundub väike lind üpris mõnus ega nimi, meest riku. Eesnimi Eduard tundub talle praeguses globaliseerumisest tulenevalt vaata nime monstrumit taustal veidi vanamoeline. Aga seest on ta jälle rahul selle sisuga, sest Eduard tähendas seda, kes valvab omandit või õnne. Õnnevalvur ei kõla ka halvasti. Ta on mõelnud, et kui keegi teeks temast filmi mitte mingi moodsa vaimulise, vaid õppeotstarbelise siis kindlasti sellest, kuidas tema, Eduard väike-kirjurähni sugulane, lõpmata usinusega teeb oma igapäevast tööd ja hoolitseb selle eest, et õnn maailmast päris ära ei kaoks. Film võiks olla sellest, et teda vajatakse. Tead, kui teda ei vajata, teeb ta end vajalikuks. Ei ta ei ole üleliigne inimene. Ära lähme, juhatame, tahab naeratada. Aga võpatas, sest selgest taevast kukub alla raekoja platsile midagi, mida on raske nimetada lumeks. Seegi olla õnnemärk. Või rahulolu. Ja härra rähile meeldib raekoja plats igal aastaajal, eriti hetkel, kui päike korraks torni tagant välja lipsab ning härra rähni last puudutab. Ta tuleb tihti siia siis, kui mõni tema lugu on jälle tagasi lükatud. Siin näoga kella poole seistes saab kujutleda, et varsti õige varsti tuleb päike ja päikese kannul keegi, kes toksab ta õlga ja ütleb sõbraliku nöögiga hääles. Noh kuidas päike võtab. Ja kuigi keegi kunagi ei tule see härra rahnile siiski võimalus. Pealegi on see enesetunde asi. Kui nii naeratada, siis ei aima keegi, mis su sees on ega oska küsida, ega seal löödud olev naeratus koos päikesega ei lase endalgi süveneda sellesse, mis on su sees. Väikese ajutise rahulolu lohutav märk varjab õnnetuse. Aga sellega ei saa, ent siiski ka väga kaua päta. Seepärast, et on ka õnn. Ja härra lähte ja mis on õnn. Vaiksetel päikselistelt päevadel on ta toetanud Kadrioru pargis selja vastu kastanitüve ja lasknud kogu valguse endasse voolata ning kujutlenud, kuidas tuul viib ta endaga kaasa kuhugi sinna, millest ei tea, mis see on. Ja mida ei oska tahta, sest ei tea, mis on kuigi aimad, selle olemasolu. Siiski ei ole ta ainult lüürik. Härra rähni unistuseks on kord üks kordki elus reisida. Nõukogude ajal on ta saanud nii palju raha kokku küll, et välismaale pääseda, kuid siis ei lastud. Neid pääseks, aga ei ole raha. Härra rähk keerab ümber ja seisatab reisibüroo vaateakna ette. Seinal on pilt tulemäest lumetausta. See on Island. Sinna rahusse tahaks, seal rahusta ongi. Lumemägede taustal on eksootilise nooriku pilt. Ei nüüd tuleb minna kohvikusse. Kohvik on küll mõneti palju öeldud, see nimetus on tinglik ära rähk käib kohvikus Pärnu maantee tagasihoidlikus baaris. Varem käisid siin mälumängurid isegi Hardi tiidus ning karikud turistid. Ning nii on kohvikul head traditsioonid. Nüüd küll enam suurt tuttavaid ei käi. Aga seest on kohvik peaaegu alati pooltühi ja siin saab aknast tänavale vaadata ning möödakäijaid takseerida. Lisaks ei tule keegi pahandama, kui oled alaline kunde ja vahel midagi ei telli. Taisto madala ääre Guardiani juurde laua taha tellib suvel tavalise vee asemel praegu palju kohasema neljakroonise sooja tee. Luksus, mida ta lubab endale sel puhul, et sooritas edukalt operatsiooni ümbrik ja tari põuest vana paksu märkmiku ning asub kirjutama aruannet tegevusest raekoja platsil. Kui härra rähn oli veel väike eeeedi, siis kogusta vaimu treenimiseks, möödasõitvate autode numbreid, mida hoolega märkmikku kirjutas hiljem möödujate tüüpe. Nüüd aga kirjutab üles mõtted, mis on tal tekkinud seoses igapäevase tegevusega. Tramm möödub, aga selgel ajal ei ole kuigi palju möödakäijaid. Härra rähn muigab. Aeg on edasi läinud. Hiigelpaksus lisatud lehtedega vanas märkmikus on tüübi kirjeldused siiani alles. Ega härra siis igaüht oma märkmikku seadvustanud, vaid ainult need annavad uue tüübi kirjelduse või täiustavad eelmist. Mis nauding oli kirjutada. 24 11984 12 42. Lüh kasvu n keerab pidevalt ühe külje ette. Hüppab jalad koos Arv kooli. CA tsirka 17 DB tüüp, varblane. Inimene areneb ja nüüd ta enam nii ei tee. Kui keegi küsiks, miks ta nii tegi? Kuidas seletada ei oskaks, kui mitte vahest seda, et on kindlam tunne, kui leidub mingi päris oma intellektuaalne pagas, mingi varamu või tagavara. Seepärast kirjutabki ta nüüd siin päevikut. Nii et ükskord jääb temast maha pärand, mille kallal tulevastel uurijatel nuputamist, mis tema lühendide märgid tähendavad. Äkki arvavad, et spioon ütleb ära endalegi ootamatult valjusti ja silub käega põske. Hommikul lõikas sisse härra rähni aja igapäevahabet. Kerget habet saab piirata kääridega ja siis ei pea ette ostma. Härra Rähni itsitab, sest kuigi ta teab, et maailm elab paratamatust võrgus saab mõnes väikses kesest imetillukeses asjas siiski need paratamatult üle kavaldada. Lõpuks on kas see intellektuaalne oskus nii elada õhust, armastusest mitte millestki. Ja intellektuaalset tegevust peab härra siiski oma elus üldse inimese elus kõige tähtsamaks. Teda tunnevad linna hulkuvad kirjanikud ja kunstnikud küllalt hästi. Ta kirjutab näituste külalisraamatutesse alati põhjalikku analüüsi. Ta paneb märkmikku äkki põue, tõuseb nüüd on aeg näitusele minna. Kui ta galerii juurde jõuab seisab selle lähedal kamp noorukeid tõmbab suitsu. Härra rähnale suitsukiskumine ei meeldi, kuid see on üks asju mille vastu ta tunneb end võimet olevat. Poiste ümber levib isemoodi imal lõhn, mille kohta härra rähni intellektuaalne mälu ütleb seda, et see võiks olla kanep. Kuid tema ei tunne oma eakaaslastest erinevalt kampades hirmu. Ja läheneb sellele naeratades Nende väheste ümbrikke seast, mis talle kätte. Ta on jäänud valita erandlikult värvilise ja ulatab selle naeratades kõige usaldust äratavam omale tüübile. See tahab ümbriku lihtsalt ära visata. Aga teine poiss kahmaksel endale ja takseeriv veidi aega. Ning nii tahab tänanud härra rähn galeriisse siseneda. Kui korraga on mitu noorukitel tee kinni pannud. Mis seeriaid või Aled nendes saadik? Islaneez kur, kuradi Dorvas, kas sa saad ise ka aru, mis sa teed seal? Jah, vajad. Räägin sinuga, Joe. Poiss, kes võttis ümbriku, hoiab rusikat pea kõrval imelikult kõrges asendis. Härra rähm mõistab, et sellest veidrast asendist on ka võimalik lüüa. Siiski nooruki, löö vait, pomiseb sügava põlgusega. Sured isegi ära vana mul vanas surra. Sa oled vanad kuradi kõlu, kuradi vanas surnud Romäe. Tonen sõi jõkker raiskjasse, lõikab soli jalal. Altar on nagu klikiaegsel Kalev ajal. Näoga panen mulda. Ja sasse seda spaa, kus on naine, ei ole. Siis härra lööb Õieti tai löögivaid hüppab kahe jalaga ümber noore mehe puusade kinni ja Udib käega talle kuhugi lagipähe. Poiss raputab ta maha nagu herne ja teda veidi kloppinud või harjanud, nagu ta kaaslased ütlevad. Paneb talle kerget Dow keset nägu. Härra Rähni kukku isegi maha. Aga äkki on politsei kohal jääd. Poiss väidab, et hull vanamees on tulnud Klohmima ja et tema ise ei ütle midagi, viiakse kõik politseisse. Seal ei oska härra rähn vastata küsimusele, miks ta noormehele kallale läks. Tahate avalduse teha? Küsib nooruke politseiniku poiss. Aga härra rähni ta, sest ta mõtleb piss, kas sellest oli midagi kasu sellest tema hoobist kaela, tankidest või? Muidugi on see niisugusele härjakaelale ainult sääsehammustus kuid siiski midagi, sest ärarähn on veendunud, et kui tervele tugevale joobnud noorukile üldse miski mõju avaldab, siis erakordne käitumine, erakordne uljus virud haaval ei loiva need, keda saab voolimisringiga elu juurde meelitada. Härra süveneb nii, oma mõtetesse lööb politseiniku imestuseks mitte millegi peale käega. Selle elu juurest ei meelita neid ära ka jalgpall, see on neile pigem vahend, kuidas sedasama loivamiste vägivalda, jätkatlase pallimäng, ütleb politseinik. Kui politsei on uue kutse peale välja sõites härra rähni mööda minnes kiirabisse toimetanud ja teda seal kohendanud siis võib ta minna. Aga härra, rähni, liiguta. Politsei läks ära. Ütleb kaastundlik õde. Te võite nüüd minna. Kuhu ma lähen? Kuhu ma lähen? Küsib äkki härra rähn erutatult. Ja tunneb, kuidas tal jalad värisevad. Ta on siiski veidi põrutada saanud ja pea huugab. Kas te ei tea, kus teie kodu on? Küsi põde. Härra rähni, vasta ta saidi vajameelselt, Sally. Ei. Tean küll. Teadmata isegi miks, naeratad härra, rähn äkki laialt. Ja juba ta lähebki üksi läbi tühjade kirju lumest tänavate kodu poole. Käies hakkab vahepeal kuidagi imelikult tardunud veri soontes liikuma. Ja ka see rahustab, et ta on harjunud marssima tühjadel tänavatel siiski paneda mööduvaid tramme ja autosid tähelegi. Ja läheb ise seda märkamata punase tule alt läbi. Ta ei näe ega kuule talle alla lastud autoaknast näidatud järele hüütud intellektuaalseid märke. Seekord viivad erutatud jalad teda automaatselt üha edasi ja edasipargist mööda piki merekallast. Ning endalegi üllatuseks on ta lõpuks väsinuna kõrgel rünnakul. Ta vajub kehva lumega kaetud kivile ja vaatab linna. Kuigi on kidu lumine tuisk näeb siit maarjamäelt linna küll. Imelik mõtled ära rändamisi? Sammas? Siin ei olegi sammast maarjamäe monument kas siis siin või ei seisnudki? Ta heidab pilgu ülespoole ja tunneb, et seal ülal mis vaja, väljend seal ülal on lõpmatus millele on täiesti ükstakõik. Kas seal all vale väljend, kas seal all on härra rähn ja monument ja linn ja kogu maakera? Või ei ole seal mitte midagi? Ei olegi nii külm? See taeva ükskõiksus on lummav. Ja vaataks, ära, tunneb kuidas liikuva õhu Ingustest voolab temasse mingit rahu ja selgust. Ning ta hullub madalalt üle v nagu pilt üle piiride. Ja nagu ei olekski gravitatsiooni Eemal kõigub külma vee kohal elus udu ja selle vahelt paljastub lahes seisev kalevipoeg kellel vesi ulatub poolde reide. Ta liugleb lähemale ja istub kivimehe õlale. Kuigi see on juba enne tuvisid täis. Siis ärkab ta selle peale, keegi müksab teda. Äkki on väga külm ja tähed kellegi silmades vahivad talle väga lähedalt otsa. Niukon kaebab ära kuulata trepikojas poiste pominat. Kaayutum alanes koera endale võtnud. Koer sätib end kohe radiaatori juurde Ransakile ja liigutagi, kui härra viib talle jõulueelse kõige odavama, aga näljasele siiski isuäratava erivorstilõigu. Hommikul ta tõuseb ja läheb oma tundmatut ainult talle teadaolevat teed. Ilusa looma juures kükitades kuulab ära rähn tema kõva nohinal. Millest ma õieti mõtle, kogu aeg mõtled. Ega ometi alandlikkusest inimene ometi uhkelt. Kuigi härra rähn ei ole Maximkorkis kunagi midagi pidanud teab ta, et see lause on sisuliselt omane ka paljudele teistele kirjanikele, kes talle oma elu trotsiga meeldinud. Ja Miti uhkuses ei ole asi see asi rohkem Välin. Asja tuum, kiige elusuuruses sellest tuleb seest. Mõtleme ära rähn ja aukab koerast puutumata jäänud toorest vorsti. Kuigi ta on ära külmunud, ei hakka ta teed tegema, vaid keerab kali. Elutrats, mõtleta, elutrots, kahemõtteline sõna, ilu, trots. Kas tähendab see, et otsitakse kõike tühjaks muutvat karnevali või trotsib surm elu? Härra rähn on käinud palju kordi Niguliste kirikus vaatamas maali, kus kuningas ja teised suuremad ja vähemalt ning isegi paast tiirlevad nagu mingil maske Raadil. Saatjaks ja vahest saatemuusikaks, vääramatu ja kõike tühista surm. Uhkus suurus, uhkus, Surks, uhkus, suurus. Suur. Eks ma siis vahendi kurba elu ilus. Jäärarähni silmad täituvad pisaratest. Ta tõmbab end kerra, uni vajub tasapisi kontidesse ja lihastesse ja tõuseb sihimast pähe. Millegipärast kerkib jälle sisesilma maarjamäe ees vööni vees seisev kalevipoeg. Kivist ihul ise töötav rihmik lihase arendaja. Vaikne, taamal on juba jõulutuledes rahulik linn. Ja ära tunneb kuidas lõpmatu rahu voolab ta soontes. Ning kuidas aeglaselt Imeaeglaselt tõuseb lahes vesi. Aga ta kardab siiski, et äkki ta ei jäägi magama ja kordab endamisi. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg