Tänase siis märtsiga kunstjaamade saate võiks nimetada väliskunsti Eriks sest kõik kolm Tallinna näitust, mis lähema vaatluse alla tulevad, tutvustavad Eestist nii lääne kui ida poole jäävate oluliste kunstikeskuste, tuntud kunstnike või tänase globaliseerunud kunstimaailma üldisemaid probleeme nagu seda teeb näiteks kunstihoones avatud Hannes tunnustust saavutanud Ida-Euroopa kunstnike töid koondav retoorilise pealkirjaga väljapanek. Kunstnik, kes ei räägi inglise keelt, ei ole kunstnik. Rotermanni soola Laos on üleval viitteist, briti kaasaegsemat arhitektuuribürood tutvustav näitus Space neiders. Ruumi vallutajad, mille külastamiseks soovitan broneerida küll mitu tundi. Ruumivallutajate loomingulisi positsiooni võiksid kirjeldada näiteks märksõnad nagu arhitektuur, kud, poliitika kui teater, arhitektuur kui suhtlemisviis, kui reaalne manifest ja nii edasi. Igatahes on tegemist üsna julgelt traditsioone eirava noore seltskonnaga, kes arhitektuuriülesandeid eneste jaoks ümber defineerivad. Hansapanga galerii esitleb pealkirja all ristumised tänase Moskva nimekaid kunstnikke Vadim Zahharovi, Dmitri kuutowitja, Sergei suutalit, kelle kolm tööd on ühise nimetaja alla paigutatud ehk pisut meelevaldselt Ki. Tegemist pole uute nimedega, vaid pigem Aja jooksul ka lääne kunstigaleriides tõestanud loojatega kes aga Eestis varem esinenud pole. Näituse trump on seal Veneetsia biennaalil Venemaad esindanud suutovi liikuvate skulptuuride installatsioon. Abakus millega antakse võitiga Nad tõid avamiseks ning mis ühtlasi annab justkui garantii, et valik ei ole juhuslik. Kunstihoones avatud näitus kunstnik, kes ei räägi inglise keelt, ei ole. Kunstnik jätkab mingis mõttes skulptuuride paljususe teemat, mida sa käsitletud sügisel seoses Helsingis Kiasmas pikalt üleval olnud näitusega Ars null üks. Viimase peal kirjaks tuletame meelde, oli kolmas ruum, avatud perspektiivid. Ka Tallinna näitus on seotud globaliseerumise, rassismi ja identiteediprobleemidega kuid piirab end kunstnike valikul. Ida-Euroopaga ja perspektiive just avatuna näha ei soovi. Pigem vastupidi. Üks näituse eksponentidest siin teatud määral seda kunstniku staatuses miilitsa toomidž ja tema nimekam töö. Mina olen miilitsa Tooming peaks ka olema tuttav juba arsilt. Tegemist on siis videoga, kus noor ja kaunis Serbia kunstnik lausub eri keeltes oma nime ja päritolu. Vastavalt keelele muutub ka kunstniku väidetav rahvus ja iga katsest endale võõrast dieeti kokku valetada saab kunstnik juurde verise haava. Niisiis, tegemist on täpselt sama videoga, mida eksponeeriti arsil. Tähendus, mida töö siin näeb, levitavad tundub, aga olevat hoopis hoopis teine ja mõneti isegi vastupidine. Kunstnikku isiklikult puudutavate personal haalsetaja, kogukondlik, imaginaarsete ja tõeliste identiteetide vahekordade küsimuse asemel, mida kunstnik enesekriitiliselt lahkab, hakkab töönäituse üldise ideoloogia taustal mõjuma näpuga näitavana ning kunstnik ise kannatama. Trina kummalisel moel hakkasin just sellel näitusel ja just selle tööga seoses mõtlema tegelikult konteksti olulisusele. Need kaheksa kunstnikku, kes kunstihoones väljas, on minu arvates koondatud liiga piiratud kultuur poliitilise loosungi alla. Inglisekeelne maailm domineerib tõepoolest ja selles ei kahtle keegi ja probleemide Ida-Euroopa kunstnikud oma töödega lahkavad on ilmselt, et üks tänase kunstimaailma aktuaalsemaid 1900 üheksakümnendatel aastatel pärast raudse eesriide langemist olid just Ida-Euroopa kunstnikud. Need, kes vast kõige enam lääne suurte kuraatorite ja galeriide omanike tähelepanu köitsid olid nii-öelda lääne kunstiruumi hästi kinni makstud moeasjaks. Oluline on, kuidas asja tehakse. Saagrabrist pärit Ladenstil, Novitši ja Aleksander preeneri ning Barbara surdsi. Üsna labasus vormistuses. Kurjade läänevastaste protesti loosungite kõrval paljastab näituse tagamaid ja protesti põhjuseid võib-olla kõige selgemini Sophia kunstniku lutše poja Tiievi kontseptuaalne Lääne kuraatoritega peetud kirjavahetustest tšekkidest alates kokku pandud kompositsioon kastart Payther. Kunstnik läheb kokku, kui palju on läänes tema peale viimastel aastatel raha kulutatud honorari, lennukipiletid, hotellitoad ja muu selline kokku on Sophia lase jaoks niivõrd suur summa millest kunstnik järeldab, et on vabalt konventeeritav mitte isegi niivõrd majandusliku, kuivõrd just sümboolse vahetusega väärtusesse või tähenduses. Näituse manifest ja mitmed tööd viitavad, et tegu on radikaalse protestiaktsiooniga. Iseasi vastu keegi protesteerib või mida sellega saavutada tahetakse. Kõik allub ju ilusasti kultuurisõdade loogikale. Kokkuvõttes mõjub üritus lääne poolt tellitud revolutsiooniga. Mida minu poolest võiks tänases kunstimaailmas lausa konformist, miks kutsuda või nimetada. Näiteks on väljapanek kostetud täielikult lääneliku loogika järgi kuulutades, et tegu on Ida-Euroopa kunstnikega. Nimelt on ka määratlus Ida-Euroopa jällegi pigem läänelik konstruktsioon. Näidake mulle ühtegi eestlast, kes end vabatahtlikult idaeurooplaseks nimetaks. Ka peetakse pigem Põhja-Euroopa või isegi Kesk-Euroopa hulka kuuluvaks. Ometi on näitusel väljas ka eestlase Kai Kaljo töökeeled. Märkide tasuks sedagi, et see video on tähelepanu köitnud just mujal mitte siin Eestis ja tundub, et see teema sobib lihtsalt lääne kuraatorite nägemusega Ida-Euroopast post ja selle probleemidest. Need pole mitte niivõrd meie probleemid, kuivõrd imporditud probleemid. Ka kunstihoone näitusel tervikuna on tuntav importmaitse juures. Sellepärast käiaksegi seal pikkade nägudega ringi ja käsitletakse õlgu. Mitte sellepärast, et keegi on üles riputanud värvipliiatsitega igavalt ja lohakalt koloreeritud lehed. Näituse lahti veel kuni märtsi lõpuni. Hansapanga galeriis on kuni 22. märtsini väljas kolm tööd kolmelt Moskva kunstnikult. Sergei Vadim, Zahharov ja Dmitri kuutuv ei kuulu ühtsesse rühmitusse ega esinda mingit kindlat moesuunda Moskva tänases kunstis. Näituse eesmärgiks on pigem tutvustada lihtsalt valikut viimasel kolmel aastal Moskva ja Euroopa galeriides esinejate hulgast enim meelde jäänud kunstnikest. Kui Moskva tänasest kunstipildist mingeid konkreetseid kunstilisi liine siiski otsida siis äärmiselt jämedalt võiks ehk kaht võtete suunda eristada. Esiteks need kunstnikud, kes tegelevad rõhutatult venepärasega kasutavad motiive kõikvõimalikest vene müütidest, olgu nad sajanditetaguseid, arhetüüpi või sotsialismi pärand. Teine liin õnnelikum. Näituse avamisel peetud ettekandes rõhutas Irina Korlova, et tegelikult on venelased ise selle läänepoolsete ootuste täitmiseks poolenisti pealesunnitud Slovofiilsusest tüdinenud. Läänes on Venemaa alati peetud selliseks pool müstiliseks või muinasjutuliselt maaks mida õieti ei mõisteta. Kaugelt imetletakse sellise müütilise venelikkuse klišee. Sümbolite hulka kuuluvad näiteks hang soobli, nahkne kasukas, sirp ja vasar, kindlasti ja punased loosungid või muu selline. Samas oma juurtest päris üle ega ümber ei saa isegi tüdimuse korral. Nii võibki läänelike vahenditega loodud tööd näitusel ristumised mingil määral eht venelikuks tembeldada. On singi, punaseid loosungeid, demonstratsioonidel ja religioosseid rituaale. Nii näituse auditiivseks kui visuaalseks keskpunktiks on sellesuvisel Veneetsia biennaalil Venemaad esindanud Sergei David abakus mis koosneb identsetes üksteise taha ritta seatud mustadesse, kapuutsidega rüüdesse peitunud palvetaja figuuridest kes kummarduste saatel Montrottena erinevates keeltes erinevaid jumala nimesid pommisevad. Alates kristlusest, Krišna ja Allahhini. Töö üheks sõnumiks võiks olla, et maailm on üks. Isegi religioonid, mis näiteks tänagi põhjustavad enim inimestevahelisi kokkupõrkeid on oma põhiloomuses tegelikult äärmiselt sarnased. Seda võiks mõneti tõlgendada kui vastuargumenti globaliseerumise kriitikuile. Kui suhte või tões võib aduda kerget üleolekut või iroonilist alatooni selliste mõttetult koogutavad Ühed abast inimeste suhtes siis sa haarava video unustuste järv, kus dokumenteeritakse erinevate Tänapäevaste ususektide ja prohvetite teostetavaid rituaale mis kohati leiavad ekstaatilise väljundi massilistes enesetappudest on tunduvalt tugevama emotsionaalse laenguga. Tööjalgne iroonia massipsühhoosi Salavatega, Marglevate või hullunud inimeste suhtes muutub õige pea kõhedusttundeks. Nõudlus tekitab seegi. Haarav, kes esindab moskva kontseptualism, seostab oma nägemuses kontseptualism just omamoodi ususektiga. Ajakirjaks on pastor sond pastoriks Sahharovi ise ja sekti liikmeteks üle maailma laialipillutatud Moskva kontseptalistid. Dmitri kuutovi video demonstratsioon on näituse töödest lõbusaim. Kuutav on dokumenteerinud noorterühmituse raadek, perfomance ite laadseid toimetamisi Moskva kesklinnas rohketele ülekäiguradadel, kus nad rohelise fooritule põlema süttides rullisid lahti punased jaburate sõnumit tega loosungid ja pugedes teed ületavate inimeste vahele kaasasid juhuslikud liiklejad. Oma loodud demonstratsiooni. Loosungitest võis lugeda selliseid absurdseid üleskutseid nagu 99 protsenti tasuta kõigile 700 dollarit seks Marx karbis tools mikroob presidendi mõrvar ja nii edasi siis jällegi maalide, protsessioonide ja inimest, manipuleeritavus ja teema. Nagu öeldud. Ta ei kuulu kolm meest ühtsesse rühmitusse ja pigem esindavad nad sootuks vastandlikke loomingulisi põhimõtteid. Näitusest on kujunenud aga üks tervik ja mitte ainult seeder, tegeletakse sarnaste motiivide või teemadega siis religiooni ja protsessioonidega vaid ka tööd ise on hakanud justkui omavahel dialoogi pidama. Näiteks minestas üks Žuutovi esirea palvetaja oskusi suurest religioossest ekstaažist meenutades oma veidras poosis videost nähtud enesetapjate laipu. Näitus jääb lahti 22. märtsini, soovitan seal ära käia. Rotermanni soolalaos on veel kuni järgmise pühapäevani avatud näitus Spacesin Veiders. Noor Briti arhitektuur, mis tutvustab noori ja tuntuid arhitekte, koondavaid büroosid, nende nimekamad säravamaid projekte, mis mingil moel arhitektuuridogmasid on kõigutanud. Üksikute geeniuste kultus aega on mööda saanud ja seetõttu keskendutakse just erinevate büroode, mitte üksikute arhitektide loomingule. Et keskkonnaprobleemid muutunud keerulisemaks erinevate alade spetsialistidega konsolideerumist nõudvaks, võib edukalt üksiktöötamine üsna problemaatiliseks osutuda. Soolale rovski tutvustatavad 15 bürood ühendavad sageli arhitekte, kunstnikke, graafilisi, disainereid, urbaniste ja isegi roboti teadlasi ja nii edasi ja nii edasi. Paljud võimalused mängitakse läbi päevases reaalsuses, mis on justkui katselaboriks või eksperimentaalateljeeks uutele vahel ka utoopiahõngulist ideedele. Kuigi tegelikult on arhitektuuribüroode suhtestumine ümbritsevasse äärmiselt eluline. Inspiratsioon, hirmutatakse eelkõige linnakultuurist tegelikkusest kõigi selle maitse, päratuste vohavad massikultuuriga. Nad tahavad luua suhtlevad arhitektuuri, pelgamata selle saavutamiseks. Literatuursestki. Näituse pealkirigi Spacesin Veiders Sis ruumi vallutajad, tähendab, on tegemist eelkõige end ruumiprobleemide või ka laiemalt keskkonna kujundamise, loomise ja defineerimisele pühendanud seltskonnaga. Arhitektid pole mitte niivõrd majade projekteerijad, kuivõrd ruumi režissöörid, nägu end armastavad nimetada eelkõige vohama vaata äärelinnade probleemiga tegelev amsterdami Londoni arhitektide urbanistide kooslus, s kolm, kolm kolm. Samuti pole inglise noored arhitektid monumentide abil aja loginnistajad. Ajalooline püsivus ei ole kindlasti tänase arhitektuurimärksõnu, pigem vastupidi. Linna elu tempokust ja keskkonnaharjumustest päraseks saanud pidevat muutumist arvestades prognoositakse hoonet elu jaoks vahel vaid viis-kuus aastat. Justkui oleks tegu teatrideklaratsioonidega. Briti noored arhitektid on eelkõige intellektuaalid, kontseptolistid, kes sageli mõtlevad kõrgematest kategooriates ning polegi ehk seetõttu esmapilgul täiesti arusaadavad. Kontrastina mõningate arhitektide ideede ja väljenduse litaarsusele ammutavad teisi Britis sakamad, arhitektuuribürood aga hea maitse konventsioonidele vastu astudes inspiratsiooni näiteks lavastest plekkpurkidest. Üheks näituse motoks võikski olla loosung, et arhitektuur on inimestele mõte, mis muide mitte iga arhitekti peast läbi ellips. Arhitektuur kätkeb endas palju enam võimalusi, kui esmapilgul võiks tunduda. Nii võikski noori brit pidada mõneti ühiskonnakujundajat, eks ja poliitilises mõttes. Arhitektuur neile vahend. Kommunikatsioonivahend eelkõige millelt on eest võetud traditsiooniline esteetika mask. Spation, Veiders väldib ka traditsioonilisi hierarhiaid või pöörab pea peale, võitis endale nii kätte üsna suured vabadused. Üks mängulisemaid ja ka kõige kergeminiloetavate ideedega Londoni büroomida. Näitusel tutvustatakse on soft ruum mille loodud buumojale näituse reklaamplakatil, tuttavale PVD järele ning Šveitsi korterile ennustan publiku lemmikutest staatust. Softrumi nimi viitab nende arhitektide huvile reaalselt ja suuri vabadusi pakkuvate virtuaalsete projektide vastu. Nende projektidest üks lõbusam trihhaus siis puumaja on palun Raamsete vaadetega pesapuu otsas mille sisseseade hulka kuuluvad võrkkiik ja platvorm, millega saab liikuda kõrvalasuvatele puudele. Pool irooniliselt soovitavad arhitektid puu mõjuga linn, kus teatavasti mahinnat ohutud. Teine projekt. Mesoon Canif on paindliku kujundusega kort mis meenutab hiiglaslikku Šveitsi taskunuga. Kokkupandav lahtitõmmatav mööbel võimaldab vähest ruumi kasutada järgmiselt. Otstarbekalt. Inspiratsiooni on silmnähtavalt ammutatud elust enesest. Soft ruum on kavandanud ka avalikke hooneid, kauplusi ja elamuid. Viimasteks projektideks olid näiteks kilder Belve Deere, Inglismaa suurimas metsas Nov numbri ja rahvuspargis. Kelder Belveere on ilmselt suuresti üllatusmomendile mängitud roppust setest materjalidest valmistatud matkajate varjualune veehoidla ääres mis ühtaegu segada soosib mõtlemist ja maastikukogemist. Kolmnurkse struktuuri roostevabast terasest külgseinad peegeldavad metsa majakese taga väike aken, mis pakub võimalust raamitud vaadete nautimiseks üks selline kontrastidele ja vastuoludele üles ehitatud lõbusalt urbanistlik lahendus. Kahe mehe büroo PS i Connery põhiprobleemiks on sotsiaalelamu. Nad on tegelenud eelkõige odavate ja kiirelt valmivad Te korterite probleemiga et leevendada madala sissetulekuga elanike elutingimusi mis on Suurbritannias üsna suureks probleemiks. Nende projekteeritud kortermajad on loodud Pree fabritseeritud osadest mida saab erinevate lahendustena kohapeal kokku sättida. Näiteks välja pakkunud lihtsa, ilma välisseinte ta korteri tuumiku valmis komplekti, kus liigutavat seinte uste abil saab ruumi hõlpsasti ümber organiseerida. Igatahes on tegemist seltskonnaga, kellele arhitektuur on midagi enamat kui arhitektuur. Näitus jääb avatuks kuni 24. märtsini. Täna puudutasime kolme kunstinäitust kõik väliskunstist, mis tähendab, et üha enam ja enam hakatakse siia tooma nii ida kui läänepoolsed, suured päraseid ja natuke vähem suurepäraseid kunstnikke, mis peaks pisut leevendama meie provintsikompleksi. Hansapanga galeriis on üleval Moskva kunstinäitusel on esindatud kolm kunstniku haarav kuutoviežuutav. Viimane oli siis ühtlasi selle aasta Veneetsia biennaali üks vene esindajatest. Videosid ja installatsiooni saab vaadata veel kuni 22. märtsini. Kunstihoones protestivad Ida-Euroopa kunstnikut inglise keeles tuva kunstimaailma vastu näitasel kunstnikesse. Räägi inglise keelt pole kunstnik. Isegi kui näituse ideeline ja materiaalne pool päris lõpuni võib olla väga hea kunstikriteeriumide järgi. Muidugi on tore, et ka meie kunstipublik saab pisut aimu laiematest protsessidest ja probleemidest mis toimuvad lääne kunstimaailmas. See näitus Tim selle kuu lõpuni siis märtsi lõpuni. Ja lõpuks peatusime Rotermanni soolalaos arhitektuurimuuseumis üles pandud näitusele Spacesin Veiders. Noor Briti arhitektuur, mis peaksid rahuldama ka kõige kriitilisemad kunstipublikut. 15. arhitektuuribüroo särtsakad ja omapärasemad ideed on esitatud nii kahemõõtmeliste projektide virtuaalsesse reaalsusse üles ehitatud näidiste kui videote ja filmide enam. Ja see näitasime avatuks kuni 24. märtsini. Tänase saate põhjal võiks järeldada, et rikkus annab loomingulise vabaduse. Kunstihoone näituse ühe eksponendi Laden. Stilinovitši sõnul on kunsti loomise eelduseks hoopis laiskus. Asjad olevat aga vaid kunstnikud vaesest idast lääne omad olevat pigem millegi tootjad. Tõde nagu ikka, on ilmselt kusagil vahepeal. Kui seda üldse on. Seniks kõik, kohtumiseni stuudios oli Kädi Talvoja.