Alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia, Osaron kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab hooaja viimane kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme ja koos minuga on siin stuudios Mihkel Kunnus, tere, Mihkel. Tere ja Ahto Lobjakas. Ahto lobjakas on meil juba vana tuttav külaline ja räägime Martin Haide kerist. Martin Heidegger oli saksa filosoof. Üsna omane taolise põneva mõtlemisega mees. Selle nädala sirp on pühendanud päris palju leheruumi Martin Haide kerile ja nii ilmub siin Joonas Ellermaa intervjuu vupertaali Ülikooli Martin Heideggeri Instituudi juhi professor Peeter Drawniga Peeter Drawnyon, toimetanud Heideggeri tekste. Trükion üks tema suuremaid asjatundjaid ja Joonas Hellerma on teinud temaga väga mahuka põneva intervjuu. Aga ikkagi vahest oleks põhjust alustada ühest täiesti elementaarsest naiivsevõitu küsimusestki. Miks üldse häkkida Martin Haide kerist? Ahto, äkki sina oskad öelda selle kohta midagi? Martin Heidegger, ütleme siis nii-öelda inits initseerituile või inimestele, kes on huvitunud temast huvitavat temast võtab kokku. Ma arvan, võib öelda ilma igasuguse sellise valehäbita viimase 2000 kuni 2500 aastat moel, mida keegi pole varem teinud. Ilmselt ei teegi, ta mõtestab selle oma väga eripärases dialoogis selle ajavahemiku suurimate mõtlejatega ning väidab siis teatud mõttes mõned kasutan vabalt valitud kujundit, et tegemist on sellise mulliga, mis peatselt sulgub, et on selline algus olnud kreeklaste ajal, milles on nagu ütleme, tammetõrud olnud selline kuvand või idee või visand või struktuur, mis on kasvanud läbi ajastu meie meile tuntud metafüüsikaks viinud, teatavate järel mitte nii see nii-öelda selle puu visanud kuvand ei ole olnud determineeritud, alati on olnud valikud ja oleme jõudnud ajastusse kus siis viimase viimase 2000 aasta jooksul toimunu on hakanud ennast nagu kuidas öelda eesti keeles nüüd lõppmängu mängima ehk siis lõppema ja Heidegger vaadates tagasi ja mõtestades toimunut, see on üks pool sellest, mida ta tegi vaatabki edasi ja ütleb, mis peaks nüüd tulema, ennustab halba meie ajastule valimatult selles mõttes, et ta ei teinud vahet enda vaatepunktist, bolševismi il natsionaalsotsialismi ega ka Ameerika ühendriikidel 20. sajandi keskel vähemalt öelda selle kõik viivad samasse kohta mis on siis teatud mõttes ütleme noh, inimese kui sellise hukk, mille vältimiseks või mille ületamiseks on vaja uut algust. Ja see on siis see asi, mis teeb ta kõige vastuolulisemaks, üldse mitte need tõlgendused siis, vaid see, mida ta nägi tulemas ja millal ta samas nagu enda mõtlemise ja see on siis nüüd aspekt või aspekt mõeldud, aga see osa temast on, kõik on muidugi üks tervik mille kohta keegi on kunagi väga minu arvates aga tabavalt öelnud, et, et see võib siis lugejale tunduda kahe asjana kas kõige geniaalsema filosofeerimisena üldse või siis sellise šarlatanusena, millel on raske nime anda, eks. Aga kui, kui nii üldiselt visandada, siis kuidas nii-öelda mitte initseeritule mitte asjasse pühendatud, selgitada tema erinevust väga paljude nii-öelda lõpukuulutajatega, kas võis pengleriga või kasvõi isegi hantingtoniga. Huntington, okei, ta ütles lihtsalt, et simulatsioonid põrkuvad, aga Sprengler ütles ka ju, et õhtuma hääbub ja tuleb midagi uut asemele. Et kui sellisel abstraktsuse tasemel läheneda, siis tundub, et, et lihtsalt üks variatsioon näiteks kas või Spengleri või mistahes huku kuulutajale. No tegelikult see muidugi niimoodi ei ole ja ta ise on esimene inimene, ma arvan, kes ütleks, et erinevus on põhjalikkuses, millele, millega sellele küsimusele lähed, lähenetakse? Üks viis nüüd vastata sellele, eks on, ma võin proovida jällegi sõnastada midagi, mis on üsna keeruline sõnastada, aga ütleme kõik metafüüsilise maailmapildi suurkujud alates inimestest, kes tulid enne platot, ehkki olnudki metafüüsilised seda sõna sünges võtmes, aga said osaks sellest traditsioonist parmeniidesse rakk leitud ja nii edasi, edasiplaat on edasi. Aristoteles, jõuame välja uusajani, kant, heegel ja nii edasi. Kõik nemad on saanud sellise raha ühest palju suuremast tervikuks, mis on Haider, ei ole teist mõtlejat, kes oleks võtnud eelneva kokku niimoodi, et kõik, mis talle siis, mis temast eelpool käis, on tema jaoks peopesa peal teatud mõttes. Isegi kui me võime vaielda tema kanti tõlgenduste või tema heegele tõlgenduste või tema plaateni tõlgenduste üle, siis sellega ei anna vaielda, et ta on loonud Parema sõna puudusel süsteemi. Milles on siis alamsüsteemidena koht, kõigel, mis filosoofias on seni toimunud, ta ei ole võtnud ühte suurt sellist pealtnäha sensatsioonilist ideed nagu Õhtumaa allakäik ja sellega nii-öelda ringi jooksnud. Ma ei ütle nüüd, et Spengleri oleks olnud mõtleja, aga Sprengler tegi enda järeldused teiselt pinnalt, mille kohta Heidegger ütleb, et kuna need ei olnud filosoofilised ega metafüüsilised, ei läinud need selle põhjani, mis on meie seda viimast, kahte tuhandet, kahte tuhandet 500 aastat animeerinud ehk siis tsivilisatsioonide ajalugu nagu Sprengler seda tegi, analüüsides ei ole võimalik jõuda sama põhjapanevate tulemusteni. Kas Heideggeri omamoodi elegantsust, kui nii võib öelda, ei peitu ka natuke teises aspektis, vähemalt minu jaoks tema võlu seisneb selles, et ta on esitanud üha väga fundamentaalse küsimuse ühe väga, ühest väga nutikas positsioonist, mida üks teine filosoofiale teinud ja see haakub väga hästi sellega, mida sa just praegu kirjeldasin. Nimelt on esitanud küsimuse sellest, mida üldse tähendab olemas olla, kui ülejäänud filosoofina katsunud olemasolemist kirjeldada katsunud ka võib-olla põhjendada seda, et miks me miks jumalad, vanadel kreeklastel või miks jumal kristlikes filosoofidel on meid loonud, siis on ju haidega nagu astunud veel korra sammu kaugemale ja vaadanud kogu seda eksistentsi kogu inimliku eksistentsi ja tegelikult tema filosoofiat võib laiendada veelgi suuremale tervikule. Võibki öelda, et tema ütlemist kasutades saab esitada küsimuse, et miks üldse universum on olemas. Minu meelest see on väga huvitav ja väga selline elegantne, et ta ütleb, et Me oleme olemises, kuna me oleme, siis on meil raske aru saada, miks me oleme, aga tegelikult me peaksime seda endalt küsima. Jah, sellel on muidugi ilmselt võimalik vastata olemisaja loolistlikult ajalool liselt palju paremini kui mina seda suudan, selleks oleks vaja rääkida, ma arvan, Tõnu Luigega näiteks kes on ainus inimene Eestis, kes on nii palju kui mina, olen teadlik sellest võimeline olnud haide keriga silmsidet pidama ja kes ei ole inimene, kes on olnud väga kirjutab, aga kell loengutest on kokku pandud üks selline päris õhuke, aga sisult väga raske raamat filosoofiast kõnelda. Aga ma üritan nüüd iseenda väga piiratud Heideggeri tutvuse pinnalt midagi öelda, sellest siis see haide keri. Üks viis sõnastada seda, mida Heidegger nägi, et on valesti senise metafüüsilise traditsiooniga, mis oli temani või temale siis pärandatud oli olemise jaotus olemisele lähenemine oleva positsioonilt. See, mis on, seda uuris metafüüsika, seal olemise viise, kategoriseerida neid olevaid, nende tunnetust ja nii edasi. Sa tegid kant, seda tegid, sa oled ikka heegel kõige nagu viimaste suurkujudena üritasid saavutada Sis totaalset kontseptsiooni sellest, millised on tingimused, mille, millest lähtuvalt me üldse saame olla. Heidegger nägi oma karjääri või tegevuse algusest peale seda, et see sõna olema on äärmiselt mitmetähenduslik ning jäänud nagu lahendamata pingeks tihti teadvustamata pingeks kogu metafüüsika minnes tagasi Aristotelese juurde see on see koht, kus ta võtab selle olemise sõna mitmekesisuse ja. Ütleme Bert grotesksed lihtsustades Heideggeri looming loometegevus langeb, langeb nagu kahte ossa, seda on tavaliselt kahtsada kohta, osan on lahutatud sõnaga pööre mis jätaks nagu muljet. Heidegger oleks teinud mingi kannapöörde, mis ei ole õige vadja, kellel on algusest peale mõelnud ühte mõtet, tema üks kuulsamaid tõdemusi võiks sügavmõttelisemat tõdemusi, on, et iga suur filosoof mõtleb ühte mõtet. Ja kõige raskem asi on mõelda sama sellest ühest mõttest kogu aeg läbi enda tegevus ja seda ta on teinud. Aga mis nüüd, mida ma tahan öelda selle kaheosalise jaotusega, on see, et ta alustas metafüüsikast ja üritas sellele luua fundamentaalantoloogilist nagu sellist alusmüüri, ehk siis asetada teha sedasama sisuliselt mida, mida tegid kantia heegel paremini. Et lõplikult ära sõnastada need tingimused, mis teevad meie olemise võimalikuks, nagu me seda täna mõistame. Aga seda tehes seda pikapeale nägi, pärast sa ainult saiti ehk siis tema nii-öelda tippteost, millest ta kunagi ei tagane, 27. aastal avalik avaldatud nii-öelda piibellik raamat teeks. Aga ta hakkab sellest, ta hakkab seda ümber analüüsima ja mis selle pöördega juhtub, on see, et oleva positsioonilt mõtlemise asemel üritab ta üha enam vaadata sellele ta sellele suhtele olemise positsioonilt. Ehk siis loobuda sellest elementaarsest jaotusest olevaks ütleme, objektiks subjektiks on üks asi, mis teda väga häirib alateste kaardist, aga ta näeb selle selle jaotuse algmeid juba plaatonis ja ta üritab selle subjekti objekti jaotuse alla minna ning siis püüda vaadata kogu seda protsessi, olemised, positsioonid, ja seda on juba väga raske rääkida ka inglise keeles, rääkimata siin mitte teistest, mitte saksa ketastega, eriti eesti keelest, kus meil puudub filosoofiline, tõsisem traditsioon, aga üritage sedasama olemist mõista transitiivselt. Ma ei tea, kas sa oled mõistetav kuulaja oksaga, mida Heidegger üritab öelda, selle olemise mõistega on see teatud mõttes olevat, ollakse olemine oleb olevat ja ta üritab mõelda sellest vaatenurgast, ehk siis mitte enam meie kui subjektide ja meie kui oleva vaatepunktist, aga see tema teine pool siis lähtub nii palju, kui ta oskab ja suudab ja üritab olemist kui sellist mõtestada, mis tuleb nagu altpoolt, mis on nagu see silm, mis meid näeb Mõisa kuule, keda, aga ega ma ise ka päris täpselt aru ei saanud, mida sa püüdsid selgitada, aga ma sain aru, miks ma aru ei saanud. Sest mulle tuli meelde üks haide kiri enda ütlus, ta on öelnud, et filosoofia on võimalik ainult vanakreeka või saksa keeles. Mina ise kitsendaksin seda mõnevõrra, ütleksin, et Heideggeri filosoofia on võimalik ainult vanakreeka või saksa keeles, aga igatahes kuhu haide karju oma selliste mõlgutustega jõudis, oli ju sisuliselt keelefilosoofia selleks, et nendest asjadest mõelda, pidida mõnes mõttes hakkama sõnu oma mõtetele kohaselt ümber defineerima, et mingis mõttes on see võib-olla lugeja positsioonilt vaadates võib praegu raadiokuulaja positsioonilt üks Heideggeri suuremaid nuhtlusi võiks tema mõistmise suuremaid nuhtlusi. Ja erinevalt mõnest teisest filosoofist ei hakanud looma oma mõistet aparaati, vaid leidis, et tuleb nii-öelda tavalise keele põhjalt seda teha. Ja selle tulemus on siis see, et tema sõnad ei tähenda seda, mida nad esmapilgul tähendada võivad. Sellega üks aspekt ja teine aspekt on lihtsalt saksa keele spetsiifika rääkis olemisest, siis ta kasutas sõna taas ain siis eesti keeles on jah olemine, aga see on ju tegelikult liitsõna, see on ta, sain, taan, siin sain on olema. Mis annab sellele sõnale kohe ühe lisavarjundi, mida eestikeelses olemises lihtsalt ei ole eesti keelde Janega otse tõlkida. Sellega on ka Tõnu, kõik selle sealsamas raamatus on, on mõtisklusi ja arutlusi sellel samal teemal. Teda on olnud olnud võimalik tõlkida näiteks päris hästi prantsuse keelde Vaidi, kellel endal oli selle kohta olemas pakkumine. Ta on tõlgitud inglise keelde tavaliselt tõlkimata jätta, sest on taas ain. Kui sa ütlesid siin olemine, siis see probleem, nagu viitab ka Tõnu Luik eesti keelega, on see, et ta on tegelikult siin ja seal olemine korraga. Ta on kohal olemine teatud mõttes, aga see kohta võib-olla omaette komplikatsioonide sisse taas Aini ühesõnaga algne tähendus läbi filosoofiale on olnud eksistents. Ja nagu sa ütlesid, taadiga enam võtnud selle sõna teinud selle enda omaks. Ma ei ütleks, et Heidegger ei oleks teinud enda enda terminoloogiat loonud. Kogu see keeli, mida ta, millest ta kirjutab filosoofiast, on on, on uus, väga paljud on tema enda leiutatud, aga aga see ei koosne uudissõnadest, vaid vastupidi, ta koosneb sõnadest, mille tähendused võimalikud tähendused on juba kaotsi läinud ja mis teeb saksa keele ja kreeka keele. Ta muide on öelnud sanskriti keele mõistlikult indoeuroopa keelte ajalugu, ajalugu tundjate jaoks. Mis need keeled eriliseks on, see, et nende struktuur võimaldab väga täpselt määratleda suhteliselt piiratud tüvede najal sellise korrastatud mõtteruumi või analüüsida niimoodi? On huvitav, siin tekib huvitav paralleel Uku Masinguga, kes on nende raamatust, keelest ja meelest põhimõttelist võtnud sedasama asja. Haide kerile väga harva osutades tundub väga tihti lähtuvalt temast ja ehitanud üles sellise, ütleme soome-ugri liku kriitika sellest sellest keelepõhisest maailmapildist, öeldes, et näiteks seda, eks, et mis sellest väheneb, on tohutu vajadus kujutada maailma staatilisena Ahierafiseeritud struktuurina, millel on alati üks algus, olgu ta siis jumal või midagi muud. Ja siis vastandades Masingu puhul, siis vastandades sellele selliseid dünaamilisema vaatepunkti väga dünaamilise vaatepunkti, kus liikumine on põhiline, see on siis sama oblilik, kus iga situatsiooni jaoks iga kvaliteediga kvaliteedi jaoks nagu talituse jaoks on omaette verd. Meil ei ole sellist asja, et oleks sõna tegema ja see oleks ees. Et oleks võimalik panna 10 erinevat eesliidete sisse, kuidas tehti, mida tehti, eks meil on iga väiksema asja jooksvaks duma verb olemas. Ja see siis eeldab hoopis omaette maailmapilti ja ja selles mõttes masinad on väga huvitav tegelane, et ta tegelikult teeb teatud mõttes sama, ma ei tea, kui teadlikult mida Haidega hilise hoide kirja Masingu vahel on väga palju huvitavaid paralleele, kuigi masingi Sally Heideggeri mulle tundub, et see mitte sallimine on selle baasilt, mida ta teadis hoidekerist kuni aastani kusagil 1009 40. Kogenud laste keskel oli Masing ise teoloogiaüliõpilasena või doktorandina Saksamaal ja mind väga ei üllataks, kui ta oleks käinud Heideggeri loengutes, tema ja Heideggeri ülikoolide vahel oli 150 kilomeetrit, ma vaatasin ja selle võimatu, aga miskitpidi nad on samadel radadel ja just see keeleaspekt tuleb väga oluliselt sisse, aga ei ole kindlasti keelefilosoof, vaid pigem ühel tasandil, ta ütleb seda, et see keel, mis meil on, kannab olemist ja olemise paremaks mõistmiseks on vaja minna tagasi selle juurde, mis keel enda olemuses on olnud teatud mõttes nagu ajas tagasi. Tema keskne sõnakeskne termin, lihtu näiteks mis tähendab seda, eesti keeles on sõna Valendik, mina tõlgiks pigem välu. Aga see on siis kannab endas nagu tähendust ühest ühtepidi nagu sellisest metsas olevast alast, kus puid on vähem, kus on rohkem valgust, see oleks nagu sissevälu mõte, seal oleks ka see aspekt juures, et seal on kuidagi kergem, lihtne, lihtne kergitama kerguse, juur on olemas saksa keeles. Ei ütle, et see on ainult valgusega tegemist, aga põhimõtteliselt see valguse aspekt on muidugi noh üks põhilisi. Ja jällegi, mis on siis seal istun, mis on see vahendid, mis on see valu, on see koht, kus olemine pappkuju läbi selle taas Aini, kes on ikkagi inimene teatud tasandil ja saab nii-öelda koha Kaksesse tulevad kokku olemine ja see koht, kus olemine saab olla ka koht juba iseenesest on võib-olla veidike vigane sõnast kohtis olla inimest, inimene loob koha ja aja. Aga Ahto, sa rääkisid ennast praegu rappa, me alustasime saadet ju sellest, et küsisime sinult miks on Heideggeri oluline ja nüüd sa rääkisid, miks ta on oluline, enda meelest, aga jõudsid lõpuks selleni välja, et see kõik on niivõrd saksa keelespetsiifiline, et ma tahes-tahtmata pean küsima, et miks see siis meile, eestlastele oluline on, kui ta on sisuliselt tõlkimatu? Jah, aga meie, eestlased, elame ka puhtühiskondliku poliitiliselt kõigi jaoks mõistetavalt süsteemis, mis enda väärtustel ja ütleme põhimõtetelt jaa, loogikalt pärineb suuresti saksa keelest, saksa kultuuriruumist, osaliselt muidugi ka briti ja prantsuse kultuuriruumidest, aga kõik need kokku moodustavad indoeuroopalikku kultuuriruumi ja Heidegger on see mees siis, kes on tõmmanud sellised väga julged ja unikaalsed otsejoones vanad saksa filosoofia vahel, mis on kahtlemata filosoofiast tänaseni domineeriv vähemalt inspiratsiooniallikana ka prantslaste ja teiste jaoks ning siis vanade kreeklaste vahel, kes on meie tsivilisatsiooni Indo-Euroopa mitte tingimata aga indoeuroopa tsivilisatsiooni hälliks. Ja see kõik on tema jaoks üks tervik, ta näeb seal arengut. Ta näeb seal tänastest struktuuri, mida keegi teine pole varem näinud ja selles mõttes see, see ta ütleb, et saksa keeles on võimalik filosofeerida poolel diis, selles määras sellel määral, mis oli võimalik vanakreeka keeles, tähendab seda, et samu asju on võimalik öelda veel kuidagi mõistetavalt, teistes keeltes on see mõistetavuse võimalus kadumas või kadunud näiteks inglise keeles. Ja seetõttu inglise keelde ongi teda ongi raske tõlkida, sest et inglise keel on muuhulgas sattureeritud või totaalselt täis latinisme. Samas kui veidike resident Vana-Kreekaga tähendab seda, et, et tema mõtlemine käib läbi kreeka juurte läbi kreeka keele läbi Kreeka, Kreeka loogiate ja muuhulgas üks selliseid peeni solvanguid, mida haidega filosoofiliselt on on teinud, kui nii võib öelda, on Nietzsche aadressil öelda tolle mõtlemine oli roomalik, kuigi nii see oli temast väga tähtis, aga mingil hetkel ta on nüüdsest tüdinud ja ta ütleb, et tegelikult nende juurdleb niitsi, oli roomalik, mitte kreeka. Aga noh sellegipoolest, et kui me tahame nüüd ütleme siis tänapäeva inimesele kuidagi seda selgitada, siis väga lihtne nii-öelda miks Marx oli oluline, sa võid vihata seda Marxi järelmeid või mitte, aga fakt on see, et pärast Marxi oli maailma üsna teistsugune sellest siia manispireeritakse või inspireerutakse, olgu siis halvas või heas mõttes nagu, kui sa, kui sa haide kerist midagi, sa saad ju ühiskonna analüüsiga päris hästi hakkama, ma kujutan ette ja kas ta ajab oma juuri kuhugi rohkem ka nii-öelda meie meie tavateadvusesse tavaanalüüsi. Kas ta on tõesti niimoodi, et avastas mingid süvastruktuurid õhtumaisuse põhistruktuurid või ütleme siis filosoofilise perioodilisustabeli ilma, mida tundmata ei saa nagu päris päris asja põhjustele, tõelistele põhjustele pihta? No siin on muidugi väga mitu tasandit, nüüd ühel tasandil Heideggeri ütleb, et kõik need mõtlejad, keda on mõtet nimetada mõtlejateks, on mõeldud tegelikult mõelnud ühest asjast olemine. Ja ta suhtub nendesse väga suure respektiga ka nendesse inimestesse, keda ta kritiseerib, kui ta nimetab neid mõtlejateks, ta peab nendega dialoogi, mis on selle respekti märk. Mida ta ütleb siis nende kohta on, on see, et alates plaatonist ja ütleme, kant heegele seal on teisi veel on, on inimesed, kes on üritanud, kes on saanud aru selle probleemi olemusest, et midagi on kusagil all selle, selle, selles vundamendist puudu või et see vundament on kuidagi õhus. Juba selle probleemi tajumine on olemismõtlemine teatud mõttes. Ja ta aitab seda siis varju ühesõnaga varjule jäänud asju tuua esile, mida kant võis mõelda, aga ei kirjutanud ja nagu teha, kanti hästi järeldusi ja paigutada ta sellesse suuremat suuremasse süsteemi. Ühelt poolt, mis Heideggeri ei huvita, on ühiskondlik mõju, kuigi lugedes neid musti, musti, päevikute, musti vihikuid, on näha, kuidas ta täiesti seostab ennast tavapoliitiliste teemadega, näiteks tuli külla Molotov Saksamaale, siis ta paneb tähele, et on tegemist Püha Martini päevaga. Mõlemad an Emmiga algavad nimed ja ilmselgelt ja mõnes kohas veel noh, näha on, et ta tunneb, et teda ei tunnustata piisavalt. Aga vähemalt enda, sellises programmilises kirjavaras, mis ei ole siis nii-öelda ajakirjanduslik, kui nii võib öelda, vaid on põhimõtteline, on ta väga selgelt sellel positsioonil, et on täitsa võimalik, et mitte keegi peale tema ei saa aru sellest, kuidas on olemine unustatud ja mis tähendab, see on nüüd see selle mündi teine pool, mis see siis tähendab, on see, et me lihtsalt tema diagnoosis enda tehnilises tsivilisatsioonis selle metafüüsilise aasta lõpul elame elusid, mis on nii kahedimensioonist lamedad, et me ise ei saa sellest aru. Ühesõnaga, me raiskame oma eksistentsi, raiskame seda see jumalik alge, see läheb jumala taha, isegi jumal jumalale maja olemist, enne kuidas saab jumal olla, et me, me ei kuule seda piisavalt tänulikkusega töötab saksa keeles, et ühesõnaga, see on umbes, et nagu me mängiks terve elu arvutimängu ja kusjuures mängiksime seda mängu, ütleme, kahe näpuga mängiks nüüd. Võib-olla tõesti kõige parem näide, mängiksime klaverit, kõige ilusamat kontsertklaverit kogu maailmas, kahe näpuga füür, Eliised sarnaseid asju räägiksime raiskamise nii-öelda noh, kui lihtsustesse raiskab oma eksistentsi selle ennustuse kaudu, selle klaveriolemise viis teesi on saksa keeles olemus, aga ta on mõeldud verbina. Ehk siis see, kuidas see klaver on ilmsiks, eks ma ei oskagi eestikeelseid asju päriselt öelda. On me kõik, saame aru, tähendab öelda, mis vahe on sellel, kui teda mängib keegi kontsertpianist või teda, mängin mina kahe näpuga, eks see ongi see, mida ta üritab öelda meie tänaseid googel baseeruma maailma kohta. Et me oleme ennast sisse mätsinud väga sellisesse vaesesse arusaamisesse olemisest ja maailmast ja kõikidest nendest asjadest. Ja seesama vaesus on meid sissepoole kuidagi sissepoole sundinud vaatama, et väljakule enam ei näe. Ja ta üritab, ta üritab, ta üritab ja üritab sellest rääkida läbi aegade lõpuks jõuab sinna välja jaoks kõlab väga esoteerilised, ma ütleksin loogiliselt, et vaja on uut algust, mida saab kuulutada ainult põhimõtteliselt inimene, mis on see müüt sellest vilepillimängijast, kellele tulevad lapsed järele hammelini momendini, rotipüüdja teatud mõttes nagu sarnane kujund tuleb ette, et lihtsalt peab olema inimene, kes näeb seda teatud mõttes visiooni tasandil nagu tema ja ülejäänud järgnevad talle mitte päris nüüd jumala jumala usust, aga mingit tüüpi usust isegi päriselt arusaamatu, miks need järgnevad, aga see on vajalik, et saada välja sellest metafüüsilise ajastu lõppemisest, kus meie oleme kinni praegu. Heideggeri oli väga nii-öelda ajalooline Filosoft, on näiteks ise öelnud Nietzsche kohta sellise lause, et Nicholson oledki mitmeid nähtuseid märgata, sest nad olid ise veel peidus hoopis teistsuguses tegelikkuses ja ta ise ju ka tunnistab seda, et ta mõtlebki neid mõtteid, mida ta mõtleb, sellepärast et ta mõtleb neid selles ajas ja kohas, kus ta on. Kuhu ma tahan selle jutuga jõuda, on see, et 20.-te 30.-te Saksamaal oli ju mõtlejaid, kes sarnaseid hoiatusi ütlesid, tekkisid tehnitsistlikud tsivilisatsiooni pahedest veel teisigi. Spengleri Tseeenne mainitud Carl Schmitt näiteks juhtinud tähelepanutehnika hingetusele ja sellisele videole Looge välisusele, milles peitub just suur oht, mitte lunastus ja ilmselt neid nimesid võiks teisigi nimetada, nii et Heidegger, nii originaalne, kui ta oli, oli ju ikkagi ka oma aja produkt, võib vist nii öelda? Kindlasti, aga ma olen seda ka varem olemas. Sõnastan ümber Heideggeri jaoks, nendes mõttekäikudes, mis nagu teda siis tema arvates seadis hoopis kusagile mujale ja kõrgemale nendest Smangleritest ja kõikidest oma kaasaegsetest oli põhjendus Gründong saksa keeles, selle põhja otsimine õiges kohas ja selle põhjanägemine ja sinnamaani peaaegu välja jõudmine, kus sul on Apgründ ehk siis Apgrunud teatud mõttes, mis on selline koht, kus siis põhilõpeb ära, sa vaatad sügavusse? Ta tahtis seda sügavust näha ja üritas kogunenud elu sinna vaadata. Ja Sprengler ja kõik need teised ei olnud sellel teel ja rääkimata siis ka jõngerist Ingeriga, tal on väga huvitav selline essee vahetada. Kui jünger sai 60, siis Hadi respekteeristada tohutult ja kirjutas sinna Thrifty essee, mille, mille pealkiri mängis hingeri ühe teose pealkirjaga Heideggeri, selline sügavam mõte, mida ta üritas siis väljendada, oli see, et kui isegi jünger tema arvates diagnoosi, põieti paljusid asju, mis on valed tänase tehnoloogial baseeruva ühiskonna, aga ta ei saa aru, mis lõppkokkuvõttes on ikkagi viga, mis on see kõige põhilisem vale või, või väärus ja kuidas sellest üle saada, sest et jünger, antud juhul jääb ikkagi sellesse subjekti objekti Diotoomiasse, kus inimene on see, kes vaatab maailma nagu midagi endast väljaspool või erinevat olevat ja ei näe seda pinnast, millelt mõlemad on olemise funktsioonid, tulemid. Arvan, et see on nüüd hea koht, kus sellest suhteliselt raskesti jälgitavast jutust veidikene kergendust saada ja kuulame Monty Pythoni filosoofide laulu, kus ka Martin Heidegger hea sõnaga ära mainitakse. Jätkub kultuurisaade vasar, räägime Haide kerist saates on Ahto lobjakas, Peeter Helme ja Mihkel Kunnus. Ennem siin sellest olemisest olemise tõlkimatusest sele olemised. Probleemi tõlkimatust rääkides tahaksin meelde tuletada, et mõneti on tõepoolest Heideggeri nähtud kui metafüüsika lõpetajat, õhtumaise metafüüsika, kokkuvõtjat, summeerijat. Ja kas pole sellega siiski ka niimoodi, et õhtumaist metafüüsika mitte lihtsalt ei lõpetata pandud punkti Vaita jäetakse kõrvale, sellega ei tegeleta enam. Et ka siinsamas sirbis Parhomenko oma kommentaaris ütleb, et küll kaitsta, eks seda eelkõige antisemitismi eest, et bioloogilistes kategooriates üldse need ei olnud olulised, talle ei olnud Volulised haide kerile ja siin me näeme, et ta on ühtviisi väga tugevalt sellest samast traditsioonis, kus inimese eksistents on radikaalselt erinev näiteks kõigi teiste bioloogiliste organismide eksistentsist ja kas ta siin siiski jätka seda väga-väga vana metafüüsilise traditsiooni ja see uus traditsioon, mis nii-öelda peale tuleb, ma ütleks selle kohta ka biologistlik, ökoloogiline kas või materialistlik, mingis mõttes sellest lihtsalt kasvatakse välja, see küsimus jäetakse kõrvale siidematiseeru enam, nii nagu mingi jumala küsimus enamasti inimestena tematiseerunud ei ütle enda kohta isegi mitte ateistid, vaid ilmikud. Kõige lihtsam viis alustada on lõpustasin ja kui me võtame selle jumala, mitte demontiseerumise viisi suhtestama selle metafüüsikaga, siis ühel tasandil ja sellest räägib Heidegger igal pöördel enda karjääri jooksul on nagu pealtnäha tegemist vastandumisele vastanditega. Aga oma aluselt oma põhjalt tulevad mõlemad impulsid samast kohast ja on ühe mündi kaks eri külge. Nad on tegelikult samad, ilma isegi aru saamata. Seetõttu ateist, kes on unustanud või mitte, ei tunnista jumalat unustanud jumala on jumalast endiselt sõltuv viisidel, millest aru ei saa. Mõttekäik vastab ka sellele teisele poolele sinu küsimusest või mõttest. Ehk siis, kui me oleme nüüd kuidagi hakanud metafüüsikast üle saama või seda unustama, siis me olemegi hakanud üle saama seda, mida Heidegger siis nimetataks olemise unustamise unustamist, mis ei tähenda, et me oleksime sõltuvalt vähem kuidagi sellest, vaid lihtsalt me enam isegi ei tea, millest me oleme sõltuvad ja seda vaesemad. Me oleme. Aga mis laadi sõltuvus on, see tähendab seda, et meie maailm on ikkagi predikeeritud raamatud või kuidas seda öelda? Ta on ühesõnaga ikkagi ta on loodud või rajatud mingitele eeldustele, mis määravad ära tema kuju ja sisemise korralduse korrastatuse. Me oleme ka nii-öelda kaotanud võime näha seda geomeetriat ja arhitektuuri aga nad on olemas, ei oleks, see ei tähenda seda, et ta ei moodustaks neid nelja seina ja lage ja põrandat, mille vahele Me oleme surutud, isegi kui meile tundub, et see on terve maailm selles veidikene lihtsamalt või ütleme veidikene ühtegi Daily. Näiteks tuues seesama olukord, et kui me käime tänapäeval ühes gooti kirikus, siis me ei oska enam mõtestada. Neid sümboleid, mida me seal näeme, jaga need sümbolid, selle erinevusega, need sümbolid ei ole kaotanud ka praktilist mõju meie elus ja see on siin, tuleb see sama tehnoloogia aspekt sisse mille läbi siis, mis ei oleks võimalik ilma metafüüsika. Heidegger ütleb ühes kohas väga ilusti. Aga kõigepealt, et diiselmootorit, mis oli tema ajastul üks selliseid tippsaavutusi ei leiutanud, herr diisel. Diiselmootor sai võimalikuks siis, kui mingil hetkel metafüüsika alguspäevil lahutati, oled subjektiks ja objektiks loodi see võimalus, et ma näen üldse maailma kasutatavana tehnoloogiliselt kasutatavana. No Heideggeri väidab, et filosoofia nägi seda kõige ennem, keegi pidi selle tegema võimalikuks meie mõttemaailma mõttemaailmas avama selle, selle ruumi meie mõttemaailmas, kus tehnoloogia on kasutatav tööriistadega ja siis sealt edasi veel masinatena, eks nüüd need masinad teatud mõttes mitte väga otseses mõttes on osa meie elust, aga me oleme unustanud selle, kust nad pärit on. Ja mis on nii-öelda see raamistik, mis nende masinate näol on meie elu ümbritsev struktuur. Hierarhia edasi küsin täpsustuseks, et siis kas ma saan õigesti aru, et Heideggeri filosoofias kosmoserakett tuumaelektrijaam, diiselmootorkivikirves ja pronksist nuga leiutati kõik põhimõtteliselt ühel hetkel ei kivikirves, siin on nüüd mitu erinevat tasandit teatud mõttes Heidegger sellesamas olemises ajas ainult sonitis väga jällegi kujundlikult ja, ja värvikalt, kirjeldab seda, kuidas inimene muutub teadlikuks, ütleme näiteks mõne sellise nüüd riista või, või objekti väärtusest, näiteks uks on tema jaoks väga üks lemmiknäiteid, uks muutub meie jaoks objektiks siis, kui ta ei avane, tuleb liik küljest ära või mis iganes, eks me teeme siis hakkame vaatama, milles siuksesse koosneb seni, kuni ta toimib täna funktsioon meie elus, mille tähenduslikkus ei ole tehnoloogiline vaid on seotud meie tähendusväljadega, mis on meie, mida me ise teeme läbi ukse läheme mingitel põhjustel. Meil on mingi enda elu, eks, aga me hakkame objektiviseerima asju sellel esimesel tasandil, siis kui nad enam ei tööta. Ja see on siis ka tasand, kus ta räägib kunstiteosest eristab seda, ütleme näiteks käsitöömeistri loodud mingist objektist käsitöömeister teeb näiteks mingisuguse anuma kohe paneme veini. See on ühte tüüpi objekt, kunstiteos, neist subjekt, aga nad kõik on teatud tasandil. Kuidas öelda nüüd predehnoloogilised tehnoloogiaks muutub asi siis, kui me satume masingultuuri, ta ise nimetab seda ajastut või seda fikseerib selle aja raamistiku kusagil 19. aasta 19. aastasaja alguses ja siinsamas selles mustade vihikute koopiast, mis mul siin praegu ees on Toorte parali hõlderliniga, kes on tema jaoks üks metafüüsikast väljaspool olev üks väheseid inimesi selles mõttes suurkuju, kes elas selle transformatsiooniajal ja nägi seda nagu siis kõrvalt viisil, mida kõik ülejäänud, kes elasid, ei näinud. Ja see tehnoloogiline aspekt on nüüd hoopis midagi muud ja see on siis see, mida ta ütleb, mille kohta ta ütleb, et see on võtnud üle meie elu või son raamistanud meie maailma viisil, milles meie oleme teatud mõttes tehnoloogia. No ütlen, objektid on, ma lähen veidi kaugele filosoofiliselt, aga ma arvan, et sa saad aru, mis mõtlen sõltuma tehnoloogilist viisidel, millest me enam aru ei saa. Täiesti nõus, aga ma oleks nõus sellega kuidagi nii-öelda kognitiivteaduslikel alustel ja sellisele haide kerile. Aga las ma proovin sedasi, tasakesi tuleb sisse see teema, mida ma ei ole siin nagu ütleme, ajaliselt käsitlenud, aga filosoofiliselt võib-olla ikkagi käsitleme, see on siis igasugune kalkulatsioon, arvutuslik, arvutusel baseeruv maailma nägemine, maailma nägemine ressursina, exceli tabelina, exceli tabelina ja ta ütleb, et kõik see on saanud võimalikuks tänu sellele, et me vaatame. Ühesõnaga, elu on tehnoloogiline, tehnoloogiast lähtuv maailm on ressurss, selja taga on inimese metafüüsilised, determineeritud ei määratud. Mis ta on siis tahe võimule, eesti keel on raske tõlkida seda võimudena võimu taha, aga see mulle üldiselt ei meeldi, sest võimu oleksin nagu genitiivi omastavas käändes, kelle tahe. Aga ta võimutahe võimu järele nii-öelda, mis meid siis on asetanud teatavasse nagu renni lastele, kus me näeme kogu maailmatehnoloogilised ekspluateeritud vana ja me ei näe seda maailma enam üheski muus kursis tohutuid raskusi näha seda maailma veel muudes rakussides ja ta ütleb, et need lihtsalt järjest sulguvad kaasa arvatud siis meie aja ajataju ja meie tähelepanu siis atrofeerumisega, ajakirjandus on üha olulisem kirjanduse filosoofia kõrval ja nii edasi, siin on väga palju elemente, aga see sulgub teatud mõttes. Ja muuseas ta ei lõpe. Aidake ütleb, et metafüüsika tuleb ka edaspidi, ta ei ütle, et metafüüsika nüüd läbidasid, ütleb seda, mida metafüüsika inimesega teeb, on tänaseks näha ja ennustatav ja sureb soojussurma teatud mõttes, see on kõik, mida ta ütleb ja ta ei, tema ei lõpetamata füüsikat. Aga kas see ei ole natukene nüüd sarnane sellele kuulsale Carl Schmidti keskväljateooriale, kus Schmidti ütleme ka seda, et kui näiteks ususõdades ajastul religiooni küsimused olid kõige olulisemad tänapäeval, võib väita, ilmselt majandusküsimused on kõige olulisem, kui mingisugune küsimus lahendatakse nii-öelda majandusvaldkonnas, siis on sellega lahendatud see küsimus ka kõigi muude valdkondade jaoks. Aga mida Schmitt ütleb ja mis nüüd tundub mulle tuttav sellest, mida sina rääkisid praegu Heideggeri kohta ka. Et see ei tähenda, et näiteks tänapäeva ajastul, kus majandus on kõige A ja O ei oleks religiooni olemas, on olemas, aga ta ei ole enam oluline. Jäävad alles, aga nad muutuvad ebaolulisi. Heideggeri maailm ei jaotu selles mõttes nagu vertikaalselt ribadeks, et sul on siin kõrvuti poliitika ja majandus ja religioon ja ma ei tea, mis veel. Heideggeri maailm on selles mõttes horisontaalkihiline. Masinglikult öeldes ta on selline kihiline selles mõttes, et, et selles on oma kord oma ots ja lõpp või mõlemad otsad on otsadeksikuse, seda võtame, eks, aga Heideggeri maailm on selles mõttes hoopis teine, et ta läheb neid kihiti, seda sedakorda pidi üha allapoole korra kihte pidi allapoole, kuni selle esimese algse otsani. Ja see on nüüd teatud mõttes jälle sihuke indeuroopalikuga lähtepunkt, mis meile siin eesti keelt rääkijatele ei tundugi sega naturaalse nahaga alati talle alati sellistel lastel on üks alguspunkt ja me rääkisime siin parem jumalast, siin on teatavad paralleelid sellise loogilise maailmapildiga hoidjakeel on pärit teoloogiast, vähemalt nende hariduse algusaastatel. Ta ise muidugi eitab totaalselt, et siin oleks mingisugune mõtestatud paralleel, et oleks nagu laenanud ühest valdkonnast tolle tolle tööriistad ja siis lihtsalt kasutanud näitlejate füüsikas, aga vaieldamatult on siin seesama kas või ühe algpunkti juurde tagasiminek, mis ei ole tema puhul küll jumal, vaid on see olemine, mis meid on või mis meid oleb. Ma tulen tagasi selle verbi juurde ja tema jaoks on kõige olulisem ongi pöörata see seekord teatumates ringi metafüüsika nagu vaatepunktist võetud ja vaadata seda asja selle rakursi läbi, et mis on siis see mis meid on, kust tuleb see jällegi tõlkimata sõnad eesti keeles, Fug on saksakeelne sõna, see korrastatus, artlikuleeritus või see, kuidas asjad nagu liigend liigendavad kokku meie elus, eks mingisuguseid väga baastasandil. Kuidas me saame üldse aru, et me oleme inimesed ja ja, ja mis, mismoodi tähendus meie jaoks tekib, et asjadel on tähendus, miks me ei ole nagu ütleme, loomad, kelle tähendus on võib-olla selline hetkeline jookseb ringi koos koeraga maailmas, eks. Miks meil on selline statsionaarne maailm võimalik, kus on kohad asjadel ja ajad ja nii edasi. Ta küsib, kust see kõik tuleb ja see ei ole välja mõeldud, aga lihtsalt keegi pole neid avastanud. See on, see on ajakiri, võib olla üks võimalus sõnastada seda, mida üritab öelda. Ei ole võimalik minna inimese poole tagasi, nagu oleksid kanti heegel ja mõelda, mis tingimustel inimene avastas maailma. See maailm tekkis, tuleb kusagilt mujalt, ütleb Heidegger ja inimene on selle maailma üks koostisosi. Ja see tähendab ka siis seda, mida ma olen paremini üritanud öelda, et sellel inimesel ei ole maailma suhtes ülimuslikkust, vaid ta on sama, sama primaarne, sama ürgne, üks ürgne selle maailmaga. Ja tehnoloogia tõstab ta kuningaks veel lihtsustatult öeldes. See kõik on päriselt ka üks halb unenägu, selle vahega, et me ei saagisid tärgata. Maatriks ei ole, muuseas, ma arvan, kaugele teatavate nurkadel maatriksis filmide põhimõte ei ole väga kaugel sellest, kui me nüüd unustame ära need torud ja nii edasi, eks siis see, see mõte võib-olla ongi see, mida Heidegger mõtleb, teise algusena on sõna otseses mõttes keegi, kes ärkab, üles vaatab, oh kurat, me olemegi kõik seal mingisugustes. Ma ei tea, mis on eesti keeles pood mingisugustes kirstu sarnastes elu, elu eluhoidvat kapslit, bioloogilist elu hoidlates kapslites ja hakkaks siis lahti ühendama teisi inimesi, kes näeksid maailma sellisena, nagu ta tegelikult don vaataksid imetluse ja austuse ja tänutundega kõike. Ja ma ei taha nüüd sellesse teemasse minna, sest et ma tean, et Heideggeri puhul väga sageli takerdatakse teemasse haide kirja natsionaalsotsialism annan lihtsalt korra, küsin, ja ma loodan, et ei sukeldu sellesse teemasse. Õnneks hakkab meil aegki otsa saama. Kas võib olla, et üheks hetkeks Heidegger uskus Hitleri nägevat seda persooni ja aga Hitler oli vadja kariaakseks. Kujutan ette, et Heidegger kujutas ette, et Hitler oli tema jaoks üks tööriist. Ta nägi potentsiaali enda noh, ütleme tõesti, suurus võib olla Hitler ja vaatame, mis oleks olnud Suurus hullustuslikust perspektiivist, kus Hitler oli üks ettur tema sellel laual. Samamoodi käib see ka tema antisemitismi kohta, mida ei tohi kindlasti näha nagu loogilisena selles mõttes, et, et me võtame nüüd kerime tagasi tänasest teadmisest ja vaatame, kuhu Heideggeri siis asetab ja see on kõige-kõige rumalam, kõige algelisem iga üldse, mis ei tähenda öelda, et Heideggeri oleks mõelnud ja kirjutanud asju, mis meile ei oleks aktsepteeritavad. Ilmselgelt, aga me vaatame neid enda positsioonilt. Ja Heidegger vaatab neid, vaatas neid hoopis fundamentaalsemad positsioonilt, mis jällegi ei õigusta midagi, mida ta ütles. Ja võib-olla üks koht, kus võiks öelda, et minu arvates minu arvates ta on läinud rappa, kui nii tohib öelda, et raske kohta on, on, on sedasama taas Aini mõiste laiendamine rahvastele. Ta räägib selles nendes vihikutes mitte ainult juutluses, ta räägib siin venelasest, räägib ameeriklasest prantslasest nii edasi, selles mõttes ta ei vali juute välja, aga ta ta. Ta ühitab juudid ühe teatava, sellise domineeriva määrava trendiga selles tehnoloogilises maailmas täna, milleks on kõige arvestatavus ja arvestatavalt kuidagi tegemine Mach Machine marineerimine on minust valt halb tõlge, kuigi silbist on tõlgitud vaktsineerimiseks. Aga tal võiks olla sihuke eestikeelne Zemachen, seal tõlgitud sahkem sahkermahker kaugele minna, aga ta ei suhtu sellesse kunagi bioloogiliselt. Ta lihtsalt ütleb midagi kultuuri kohta ja see on selline kultuuri ignorants, võiksime öelda ja see ei ole ignoranss, kus oleks, ütleme kuidas nüüd öelda, põhjuslikult tuletatav holokaust. Omaette asi on nüüd see, et Heidegger pole kunagi otsesõnu mõistnud hukka holokausti. See on teine asi, aga ka siin on olemas tema kiri humanismist, kus ta humanismi defineerib ringi jällegi sellest olemise horisondist lähtuvalt. Ehk siis ütleb, et see kõik, mida me peame humanismiks, on ikkagi inimese tõelise väärtuse ja väärikuse pärssimine. Pärssimine saaks avaneda ainult sellelt väga põhiselt olemise pinnalt, kui inimene suudaks seda mõista. Ühesõnaga tema jaoks kogu kommunismi ajaraisk. Aga ma, nagu ma juba korra ütlesin, teda tegelikult ei huvita see, kas tal on üks või miljon või miljard jälgijate, ta asetab ennast kogu sellest diskussioonist kõrvale teatud mõttes otsus, ta alati ütleb ka seda mõtlejate kohtad biograafilised. Sellised nüansid ei mängi mingit rolli mõtte osas, ta distantseeris ennast sellest ja ma arvan, et mida ta on teinud siin teatud mõttes miks ja üldse, miks on lasknud lasknud need need vihikud avalikkuse ette, on huvitav küsimus. Aga ma arvan, et see näitab teatud mõttes põlastus, žesti ülejäänud maailma suhtelisest. Tahate näha kumu päevikuid, vaadake aga lähme siit korraga kas ka Eesti juurde ja rahvusteemade juurde, nagu ta mainib seal, eksju, kõigile taas Aini igale rahvusele ja mõtlen, et võib-olla see on ka üks, üks koht, mis ta mikspärast haide ker praegu on Venemaal nii tohutult populaarne. Miks tuugin on väga palju haidega Reili üles ehitanud. Aga see on iseenesest väga, väga, väga suur teema ja võib-olla ma sinna ei põikakski, aga vaataksite tiga seotult. Aga ma võin sulle korraga põigata, mul on see raamat ees, tähendab üks nendest vihikutest vihkudest pandud 96 96. köide tema kogutud teostest aastat 30 941 päevikulaadsed kirjutised ja siin ta ütleb muuhulgas ka leevens raami kohta, mis on see termin, millega millega tugine opereerib, öeldes ZA seal taas ain taas Anis tähendab kohta, järelikult tähendab ruumi järelikult tähendab ja arendab siis selle kontseptsiooni välja, et Venemaal on vaja mingit avatust ja nii edasi. Heidegger ütleb selles samas. Selles köites, mis mees on, on see, et sõnas leevens, Raum, see oluline olemuslik ei ole mitte ruum, vaid on selle elu elamise-olemise kvaliteet. Ta kunagi ei tee seda nagu, nagu ta ei võta elu Bioli ütleme filosoofiat üldse mõtet biologistlikult ei, ei mõtle ta ka enda filosoofia rakenduslike aspektidele territoriaalselt või et ütleme, et mingi Liila impeerium või nii palju kestev impeerium, sellel kõigel puudub igasugune mõte sellel tasandil, kus tema mõte töötab. Aga see on siiski nagu munklus, ma ütleks siis, et me peame mõtlema oma eksistentsi täiuslikuks, siin on siin on paralleele minu arvates täiesti olemas. Nagu sa ütled sellise esoteerilises dialoogilise usupõhise maailmapildiga, kaasa arvatud see, et kõik algab ühest teatud mõtest allikast ja kõik vajab lunastajat, kellena ta teatud mõttes ennast näeb, ehk siis tema on visionäär, kes näeb seda kuidas maailm on hukka läinud, jah, ta näeb seda metafüüsika kadu hukkumise, nagu mõtlen Richard Rordile näeb seda tegelikult raiskamisena, ta ei näe seda hukkumisena selles mõttes ta lihtsalt näeb, et inimelusid raisatakse põlvkond põlvkonna järel asjale, mis on määratud kaduma selles mõttes, et inimene enda tahtega ei saa kusagile mujale jõuda kui ainult mingisuguse aatomi seerumisena, kus kõik tahavad võimalikult palju. Loogia Sis võimendab seda kõike ja, ja inimelu inimene ise muutub üheks objektiks teiste inimeste jaoks ja seetõttu see on ka põhjus, miks ta ütleb, et holokaust on samal tasandil tehnilise põllumajandustootmisega, seal lihtsalt ei mõelda sellele, mida tehakse nende olenditega. Mis on selle objektid, olgu need inimesed ja loomad. Ahto hea meelega kasutaksin võimalust ja küsiksin sinu käest, et milline on haide kiri, roll nii-öelda Eesti filosoofias või siis isegi nii konkreetseks minnes, et ma ei tea, kas sa oled lugenud Neljandas akadeemias. Sel aastal ilmus Marek Tammelt Kalevi kullilt Eesti teooria mille kohta ma ütleksin, et see on Valdur Mikita kandiaanlikel alustel. Ja muuhulgas tuuakse veel välja see, et heegelist lähtuv traditsioon on Eestis selles Eesti teoorias väga vähe esindatud. Ainult üks nimi õigupoolest tooksin välja, sest varasemast nii-öelda baltisaksa traditsioonist ja siinsetest mõtlejatest Viktor seen ja mida keegi enamik ei teagi. Et kui sa näeksid Heideggeri Eesti Eesti mõtlejate hulgas haige, kellel on kaks tõsist händikäpi Eesti filosoofiaks nende vara nimetada ka Eesti mõttemaailma sisenedes, tähendab, on muidugi inimesi, kes tema temaga tegelevad, aga ütleme, institutsionaalselt ja kultuuriliselt meil ei ole sellist asja nagu filosoofia. Üks põhjus on see, et antiikne Kreeka Pole kõnetanud meie kultuuriviisid, mis oleks otsene olnud nii palju, kui teda on nii palju, kui ta kõnetanud meid on kõnetanud läbi Saksa ja teiste riikide filosoofide, mõtlejate ühesõnaga metafüüsilise traditsiooni, millega kas või filosoofia üliõpilane Tartu ülikoolist saaks suhtestada emakeeles, mis oleks läbi töötatud, läbi mõeldud, omaks võetud, seda alles luuakse, see võtab väga kaua aega, kuni kõik on olemas ja teda on võimalik eestikeelset näha ühe tervikuna. Ja et oleks ka tõlgitud korralikult ja siis ma jõuan teise põhjuseni. Kas see kehtib nii Heideggeri kui ka kogu ülejäänud metafüüsika kohta? Kogu see tõlketöö on veel tegemata või alguses alles ja see, millist vaeva nähakse, haide kirik on meil kõigil näha ja võime Ülo Matjus ja teiste inimeste Heideggeri hadi, keri teisendusiv eestindusi ja mina oskan ainult öelda seda, et et ma loeksin külg külje kõrval. Lihtsalt alustuseks, noh, see ongi, võib-olla surevad filosoofiast, on, on sissejuhatused, eks jõuagi, kaugemad Haida, kellel endal on teosed, mis on mille pealkirja sissejuhatuse teatas ja ma loeksin sissejuhatuseks kõrvuti Tõnu Luike, sedasama õhukest, aga väga sisult rasket köidet nimega kõneleda filosoofiast ning Uku Masingut keelest ja meelest üheselt, mida ma üritan öelda, siin on ka see, et kui me tõlgime Heideggeri lihtsalt filosoofidena siis me teeme ära pool tööd, vajan tõlkida ka eesti keele. Kuidas ma ütlen süvakasutajatena, kes on võimelised nägema struktuure, struktuurilisi lahendusi eesti keele pinnal, mitte lihtsalt tehniliselt kõige paremini ümber panna saksa keelt mistõttu palju palju, kui seda, mis on sirbis, mis on väga huvitav ja kasulik läheb lihtsalt lugejale kaotsi, kuna ta ei ole tuttav selle terminoloogiaga teemioloogian otse tõlgitud poolikust metafüüsilise traditsioonist. Võib-olla oleks isegi parem alusta Uku Masinguga, kes nagu eesti keelega suhestub märksa paremini jazz või mõelda sellele, et mitte rääkida taasainest, võid rääkida tegelikkusest meie reaalsuse vastu, eestikeelne sõna tegelikkus on ju protsessuaalsus ja tegemine on sees. Aga siis alustadagi tegelikkusest, mitte Khitist, mis tõlgitakse tagasi tegelikkusest ja piltlik. Ait on üks väga filosoofiliselt laetud termin, millel on taga terve ajalugu, sadu tuhandeid miljoneid sõnu kuidagi kokku koondada, tegelikkuseks täpselt siis te meie jaoks ütleb asju, mis on ühel tasandil meile antud keeleliselt ja mida teist pidime tegelikult teada ei saagi, kui ma ei ole lugenud miljoneid sõnu, mis on ta taga, see on see probleem tõesti, selles mõttes ma olen väga nõus. Alustada võiks Masingust inimestest, kes kirjutavad teadmise ja arusaamisega eesti keele süvastruktuuridesse teatud mõttes ka sellest arhitektuurist, millesse siis peab asetama hoidega vältimatult ju ta ei saa olla suveräänne meil, nii nagu ta oli saksa keeles teda naiselt võimalik teiselt ja kolmandalt maale tuua ja see ei ole kunagi ülesanne, mida on võimalik täita sajaprotsendiliselt. Aga tema kõige lähem šanss õnnestumisele on võimalikult kindel keele vundamente haidega on esimene inimene, kes ütleb, et keel on see ütleme väga eestlaslikult asi, mille kaudu saavad kokku olemine ja taasaine ehk inimene. Aitäh nende optimistlike nootidega, lõpetame siis kultuurisaate vasar. Hooaja oleme taas eetris sügisel. Lugege suvel Masingut, lugege suvel Masingut ja Tõnu Luike ja mõelge selle peale, kuidas tõlkida eesti keelde. Aitäh Ahto lobjaka, kas aitäh, Mihkel Kunnus? Mina olen Peeter Helme ja saate lõpuks jääb mängima üks lugu, mis minu meelest haakub väga hästi Martin Heideggeri mõtetega näiteks sellest, et kõik taandub ühele ja selleks on Robert Malsi mu annenud von.